11.2.2011

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 44/34

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Laste vaesus ja laste heaolu” (ettevalmistav arvamus)

2011/C 44/06

Pearaportöör: Brenda KING

28. aprilli 2010. aasta kirjas palus Belgia asepeaminister ning sotsiaal- ja tervishoiuminister Laurette Onkelinx tulevase eesistujariigi Belgia nimel vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel koostada ettevalmistav arvamus järgmises küsimuses:

„Laste vaesus ja laste heaolu”.

Komitee juhatus tegi 25. mail 2010 käesoleva arvamuse ettevalmistamise ülesandeks tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioonile.

Arvestades töö kiireloomulisust, määras komitee täiskogu 464. istungjärgul 14.–15. juulil 2010 (14. juuli istungil) pearaportööriks Brenda Kingi ja võttis vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 113, vastu hääletas 6, erapooletuks jäi 14.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Täna elab ELis vaesuse ohus 20 miljonit last. Vaesuses elavate laste osakaal on isegi suurem kui vaesuses elavate täiskasvanute osakaal (vastavalt 20 % ja 16 %), mis eeldatavalt suureneb majanduskriisi tõttu veelgi. Vaesuse olemasolu ELis elavate laste hulgas on tõendus sellest, et neil puuduvad kõige olulisemad põhiõigused.

1.2   Kui laste vaesusega midagi ette ei võeta, avaldavad selle tagajärjed kahjulikku mõju Euroopa Liidu tulevasele heaolule. ELi 2020. aasta strateegia elluviimine sõltub haritud, tervest ja lootusrikkast noorte põlvkonnast. Nii suure hulga laste vaesuse ohus olek kui ka vaesuse põlvest põlve edasikandumise ulatus on saatuslik märk ühiskonna kõige haavatavamaid liikmeid kaitsva ELi poliitika läbikukkumisest.

1.3   Laste vaesus ja heaolu on mitmemõõtmeline probleem. Mitmete aruannete järeldustest nähtub, et probleemi põhjustavad mitmed tegurid, sealhulgas materiaalne puudus ning juurdepääsu puudumine põhilistele tervishoiuteenustele, korralikule eluasemele ja haridusele. Üldise arusaama kohaselt on need tegurid omavahel seotud ja vastastikku sõltuvad ning probleemi lahendused peaksid seda kajastama.

1.4   Laste vaesuse ja puuduse all kannatamise tõttu puudub miljonitel lastel parim algus eluks ning sellel on oma osa nende isikliku arengu takistamisel. Väga sageli avaldab sekkumine lapse varajastes eluetappides positiivset mõju tema ülejäänud elule. Äärmiselt oluline on välja töötada asjakohane poliitika, et tagada kõigile, eelkõige ühiskonna kõige tõrjutumate rühmade lastele võimalus saavutada oma täielik potentsiaal ning anda seeläbi positiivne panus tulevikku.

1.5   Käesoleval vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega võitlemise Euroopa aastal tervitab komitee nõukogu poliitilist pühendumist, mida ta näitas otsusega muuta vaesuse vähendamine üheks viiest 2020. aastaks seatud ELi peamisest eesmärgist. Eesmärk on „vähendada allpool riiklikku vaesuse piiri elavate eurooplaste arvu 25 % võrra ning päästa seega vaesusest 20 miljonit inimest” (1).

1.6   Sellegipoolest on komitee pettunud, et ei ole seatud konkreetset eesmärki vähendada laste vaesust ja edendada laste heaolu, arvestades poliitilist tähelepanu ja arvukaid selleteemalisi algatusi ELi ja liikmesriikide tasandil alates 2000. aastast.

1.7   Komitee väljendab heameelt selle üle, et üks seitsmest ELi suurprojektist on Euroopa vaesusevastase võitluse platvorm, mille eesmärk on „tagada sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus, et majanduskasv ja tööhõive jõuaksid kõikjale ning et vaesuses elavad ja sotsiaalselt tõrjutud inimesed saaksid edaspidi elada väärikat elu ja ühiskonnas aktiivselt osaleda”.

1.8   Komitee soovitab tungivalt, et kõnealusest platvormist saaks laste vaesuse kaotamise ja laste heaolu edendamise raamistik, töötades välja lastele suunatud mitmemõõtmelised lähenemisviisid, mis tuginevad laste õigustele ning mida toetatakse lastele ja lastega peredele keskenduvate konkreetsete eesmärkidega.

1.9   Sotsiaalset kaasatust käsitlevate sõltumatute ekspertide ELi võrgustik on toonud välja konkreetsed lasterühmad, kes elavad suures äärmise vaesuse ohus. Nende hulka kuuluvad:

i.	hooldusasutustes elavad või sealt lahkuvad lapsed, tänavalapsed, kuritarvitamist, väärkohtlemist või hooletussejätmist kogenud lapsed, vaimsete häiretega vanemate lapsed, hoolekandeasutuste lapsed, kodutud lapsed ning koduvägivalla või inimkaubanduse ohvriks langenud lapsed;

ii.	puudega lapsed, rahvusvähemustesse kuuluvad lapsed, romide lapsed, noored pagulased ja sisserändajad;

iii.	väga vaestes ja isoleeritud maapiirkondades elavad lapsed, kellel puudub juurdepääs paljudele põhiteenustele ning suurte linnapiirkondade äärealal asuvates suurtes elamurajoonides elavad lapsed.

1.10   ELi põhiõiguste harta sisaldab sätteid laste õiguste kohta, mis annab ELile ulatuslikud volitused tagada laste ellujäämine, kaitse ja areng. Nendel haavatavatel lastel peaksid olema ELi vaesusevastase võitluse platvormi raames oma näitajad ja eesmärgid.

1.11   Komitee toetab üleskutset kõikehõlmava laste vaesust ja heaolu käsitleva komisjoni soovituse koostamiseks, et seada olulised poliitilised eesmärgid ja sihid ning luua pideva järelevalve, teabevahetuse, teadustegevuse ja vastastikuse hindamise raamistik, mis annab panuse ELi 2020. aasta strateegia vaesuse vähendamise eesmärgi saavutamisse.

2.   Taust

2.1   Alates 2000. aastast on laste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse küsimus muutunud sotsiaalse avatud koordinatsiooni meetodi järjest olulisemaks osaks. Seda on võtmeküsimusena rõhutatud igas sotsiaalset kaitset ja sotsiaalset kaasatust käsitlevas ühisaruandes (2002–2004). Euroopa riigijuhid tõid välja vajaduse „võtta vajalikke meetmeid laste vaesuse kiireks ja oluliseks vähendamiseks, andes kõikidele lastele võrdsed võimalused, sõltumata nende sotsiaalsest taustast” (2).

2.2   Luksemburgi ELi eesistumise ajal 2005. aastal tehtud algatuses „ELi sotsiaalse kaasamise protsessi edendamine” kutsuti selgesõnaliselt üles arvestama laste küsimustega kõikides poliitikavaldkondades ja võtma ELi tasandil vastu vähemalt ühe laste heaolu näitaja. Euroopa Komisjon pööras 2006. aasta teatises lapse õiguste kohta erilist tähelepanu laste sotsiaalse kaasatuse küsimusele ja ELi sotsiaalse kaasamise protsessi rollile. ELi laste vaesuse ja laste heaolu töökonna analüütiline aruanne ja soovitused võeti ametlikult vastu 2008. aasta jaanuaris. 2009. aasta lõpus tunnistati Euroopa 2020. aasta strateegiat käsitlenud komisjoni töödokumendis, et laste vaesus ja sotsiaalne tõrjutus on üks ELi pikaajalisi sotsiaalseid väljakutseid, mida finants- ja majanduskriis on veelgi suurendanud. 2010. aasta märtsis koostas TARKI sotsiaaluuringute instituudi juhitud konsortsium Euroopa Komisjoni jaoks üksikasjaliku aruande teemal „Laste vaesus ja laste heaolu Euroopa Liidus”.

2.3   2009. aasta Lissaboni leping sisaldab ELi konkreetse eesmärgina laste õiguste edendamist. Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega võitlemise Euroopa aasta 2010 avakonverentsil kutsus Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso üles vähendama 2020. aastaks vaesuse ohu määra kogu elanikkonna ning eelkõige laste ja eakate inimeste jaoks, sest praegused arvud on vastuvõetamatud. Belgia, kes on ELi eesistujariik 2010. aasta teisel poolel, on toonud ühe oma prioriteedina välja laste vaesuse vastu võitlemise ja laste heaolu edendamise.

3.   Laste vaesus ja heaolu ELis

3.1   Laste vaesus

3.1.1   Laste vaesus ja heaolu on olulised väljakutsed kogu Euroopa Liidus. Siiski on selle ulatus ja tõsidus riigiti ja paljudes riikides piirkonniti väga erinev. Sissetulekut ja elutingimusi käsitleva ELi uuringu (EU-SILC) (3) 2007. aasta küsitluslaine tulemused olid järgmised:

—

ELis elab vaesuse ohus (4) 20 % lastest võrreldes 16 % kogu elanikkonnast. Laste vaesuse oht on täiskasvanute omast suurem kõigis riikides, välja arvatud Küprosel, Taanis, Eestis, Soomes, Saksamaal ja Sloveenias (Lätis on oht võrdväärne). Laste vaesuse ohu määr on kuni 30–33 % kahes riigis (Bulgaaria ja Rumeenia) ning 23–25 % viies riigis (Kreeka, Itaalia, Poola, Hispaania ja Ühendkuningriik), samas on laste vaesuse ohu määr viies riigis 10–12 % (Küpros, Taani, Soome, Sloveenia ja Rootsi).

—

Kõnealust teavet on oluline täiendada riikliku vaesuse ohu erinevusega, (5) mis näitab, kui vaesed lapsed on, st laste vaesuse ohu suurust. Laste vaesuse oht kõigub 13 protsendist Soomes ja 15 protsendist Prantsusmaal 40 protsendini Rumeenias ja 44 protsendini Bulgaarias. Enamikus riikides kaldub vaesuse oht suurenema koos laste vanusega.

—

Teine võtmetegur, mida tuleks madalat sissetulekut käsitledes arvestada, on kestus, st kui kaua lapsed elavad allpool vaesuspiiri. Eespool nimetatud TARKI aruandes on rõhutatud, et kuigi vaesuse oht laste seas vastaval aastal annab teatava märgi sellest, millise puuduse ja sotsiaalse tõrjutuse ohuga nad silmitsi seisavad, on asjaomane oht palju tõsisem juhul, kui nende sissetulek jääb allapoole nimetatud taset paljudeks aastateks. Nende 20 riigi puhul, kelle kohta on vajalikud EU-SILC uuringu andmed kättesaadavad, näitab TARKI aruanne, et nende leibkondade laste osakaal, kes on elanud aastatel 2005–2007 vaesuse ohus, ulatub 4–6 protsendist Austrias, Küprosel, Soomes, Sloveenias ja Rootsis 13–16 protsendini Itaalias, Leedus, Luksemburgis, Poolas ja Portugalis.

3.2   Materiaalne puudus

3.2.1   ELi vaesuse ohus elavate laste määratlus põhineb madala sissetulekuga peredes elavate laste arvul. Kuigi oluline, on see näitaja ebapiisav, sest see ei hõlma kõike, mida on vaja heaks alguseks elus. Lapsed võivad elada normidele mittevastavates tingimustes või olla isegi kodutud, nad võivad elada mahajäetud linnaosades, kogeda kuritegevuse kõrget taset, halvemat tervist, ühekülgset toitumist, suuremat õnnetuste ja vigastuste ohtu, rohkem füüsilist väärkohtlemist ja kiusamist, väiksemat juurdepääsu lapsehooldusteenustele, piiratud juurdepääsu sotsiaal- ja pereteenustele, hariduse seisukohast ebasoodsat olukorda ja madalakvaliteedilisi haridusvõimalusi, neil võib olla piiratud juurdepääs mänguväljakutele, spordi- ja puhkevõimalustele või kultuuriüritustele või puudub see üldse. Mõned lapsed seisavad silmitsi rohkem kui ühe ebasoodsa tingimusega ning nende kuhjudes mõjutavad ja tugevdavad need üksteist ning süvendavad nii lapse vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse tunnet ning suurendavad vaesuse ja tõrjutuse põlvest põlve edasikandumist.

3.2.2   Materiaalse puuduse määr on kõigi laste jaoks ELis võrdväärne vaesuse ohuga (20 %). Siiski erineb materiaalne puudus liikmesriigiti oluliselt suuremal määral: 4–10 protsendist Luksemburgis, kolmes Põhjamaade riigis, Madalmaades ja Hispaanias 39–43 protsendini Ungaris, Lätis ja Poolas, 57 protsendini Rumeenias ning 72 protsendini Bulgaarias. Samas kui vaesuse oht varieerub 10 protsendist 33 protsendini. Materiaalse puuduse selline suur erinevus peegeldab keskmise elatustaseme erinevust nii liikmesriikide vahel kui ka jaotumist liikmesriikide sees.

3.2.3   Materiaalse puuduse määr on 46 %, selle osakaal kõigub märkimisväärselt, ulatudes 18–28 protsendist Taanis, Luksemburgis, Madalmaades, Hispaanias ja Rootsis 72–96 protsendini Bulgaarias, Ungaris, Lätis ja Rumeenias. Ülevalpool vaesuspiiri elavate laste hulgas on ELi keskmine materiaalne puudus 13 %. Ka selles osas on tegemist väga suure kõikumisega, ulatudes 1–6 protsendist Taanis, Luksemburgis, Madalmaades, Hispaanias ja Rootsis 35–62 protsendini Bulgaarias, Ungaris, Lätis ja Rumeenias.

3.2.4   Komitee soovitab hõlmata näitajatena riiklikud vaesuse ohu määrad, vaesuspiirid ja riiklikud materiaalse puuduse määrad.

3.3   Kõige enamohustatud lapsed

3.3.1   Üksikvanemad ja suured pered

3.3.1.1   Üksikvanemaga või suurtes peredes elavad lapsed on kõige enamohustatud praktiliselt kõigis riikides. EU-SILC uuringu 2007. aasta küsitluslaine tulemused näitavad, et ELis on vaesuse ohus 34 % üksikvanemaga peredes elavatest lastest, ulatudes 17–24 protsendist Taanis, Soomes ja Rootsis 40–45 protsendini Eestis, Iirimaal, Leedus, Luksemburgis, Rumeenias ja Ühendkuningriigis ning 54 protsendini Maltal. Suurtes peredes (st kahest täiskasvanust ja kolmest või enamast lapsest koosnevad leibkonnad) elavatest lastest on ELis vaesuse ohus 25 %. Osakaal ulatub 12–15 protsendist Saksamaal, Soomes, Rootsis, Taanis ja Sloveenias 41–55 protsendini Itaalias, Lätis, Portugalis ja Rumeenias ning 71 protsendini Bulgaarias.

3.3.2   Töötud leibkonnad

3.3.2.1   2007. aastal läbi viidud ELi tööjõu-uuringu andmetel elab 9,4 % lastest töötutes leibkondades. Nende osakaal ulatub 2,2–3,9 protsendist Küprosel, Kreekas, Luksemburgis ja Sloveenias 12 protsendini Belgias, 12,8 protsendini Bulgaarias, 13,9 protsendini Ungaris ja 16,7 protsendini Ühendkuningriigis (6). Nende laste keskmine vaesuse oht on väga kõrge – 70 %. Kõige madalam oht on registreeritud Taanis ja Soomes (47–49 %) ja kõige kõrgem oht Bulgaarias, Tšehhi Vabariigis, Eestis, Leedus, Portugalis, Rumeenias ja Slovakkias (81–90 %).

3.3.2.2   Mis puudutab materiaalset puudust, siis on tasustatud tööta leibkondades elamisel tõenäoliselt oluline mõju nii laste praegustele kui ka tulevastele elamistingimustele. Töötus ei tõstata üksnes võimalike rahaprobleemide küsimust – töötava täiskasvanu puudumine lapse leibkonnast võib piirata ka lapse praeguseid ja tulevasi võimalusi täielikult ühiskonnaelus osaleda.

3.3.3   Äärmise vaesuse ohus lapsed

3.3.3.1   Sotsiaalset kaasatust käsitlevate sõltumatute ekspertide ELi võrgustik on toonud välja konkreetsed lasterühmad, kes on tõsise või äärmise vaesuse ohus. See tuleb esile eelkõige eri liikmesriikide sotsiaalset kaasatust käsitlevatest riiklikest tegevuskavadest ning mitmetest rahvusvahelistest vahetusprojektidest. Kõnealuste rühmade hulka kuuluvad: puudega lapsed, rahvusvähemustesse kuuluvad lapsed (eelkõige romid), noored pagulased ja sisserändajad, kuritarvitamist, väärkohtlemist või hooletussejätmist kogenud lapsed, vaimsete häiretega vanemate lapsed, hoolekandeasutuste lapsed, kodutud lapsed, koduvägivalla või inimkaubanduse ohvriks langenud lapsed, väga vaestes ja isoleeritud maapiirkondades elavad lapsed, kellel puudub juurdepääs paljudele põhiteenustele ning suurte linnapiirkondade äärealal asuvates suurtes elamurajoonides elavad lapsed (7). ELi 2007. aasta analüüsist nähtub, et vanades liikmesriikides on üha kasvav probleem sisserändajatest perede ja mõnedesse rahvusvähemustesse kuuluvate laste olukord.

3.4   Pikaajaline mõju ja põlvkondadevaheline vaesus

3.4.1   Pikaajaline mõju

3.4.1.1   Sotsiaalset kaitset ja sotsiaalset kaasatust käsitlevates ühisaruannetes on üks oluline teema see, et vaesuses kasvamine piirab isiklikku arengut ning sellel on pikaajalised tagajärjed laste arengule ja heaolule ning nende tulevasele elujõule ja heaolule täiskasvanutena. See suurendab nende vaesuse, töötuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohtu täiskasvanuna. Pikaajalist mõju rõhutati 2007. aasta aruandes, milles jõuti järeldusele, et vaesuses üles kasvavad lapsed ei saavuta tõenäoliselt koolis nii häid tulemusi kui nende jõukamad eakaaslased, neil on tõenäoliselt halvem tervis, nad puutuvad tõenäoliselt sagedamini kokku kriminaalõigussüsteemiga ning noorte täiskasvanutena on neil tõenäoliselt raskem pääseda tööturule ja ühiskonda laiemalt.

3.4.2   Põlvkondadevaheline vaesus

3.4.2.1   Sellega on seotud teine ikka esilekerkiv teema: mil määral kandub vaesus edasi ühelt põlvkonnalt teisele. Mitmetes riikides on vaesuse põlvest põlve edasikandumine eriti ilmne seoses haridusega ning see tundub olevat tõsi nii kõrge kui ka madala laste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse tasemega riikides. EU-SILC uuringu 2005. aasta moodulist „Vaesuse ülekandumine ühelt põlvkonnalt teisele” ilmnes, et haridusvõimalused lapsepõlves mõjutavad vaesuse tõenäosust täiskasvanueas. Seega on algharidusega vanemate lapsel 23 korda suurem risk jääda ilma ametliku kvalifikatsioonita võrreldes kõrgharidusega vanemate lapsega.

4.   Võrdlev hindamine, seire ja hindamine

4.1   Erilist tähelepanu vajab oluline väljakutse, et range võrdlev hindamine, seire ja hindamine peaksid olema kesksel ja nähtaval kohal nii riiklikul kui ka ELi tasandil.

4.2   Selle saavutamiseks soovitab komitee:

—	kehtestada protsess, mille kaudu komisjon ja liikmesriigid saaksid uurida viise muuta ELi sotsiaalsed eesmärgid ELi tasandil nähtavamaks, mõõdetavamaks ja käegakatsutavamaks;

—	tagada, et ELi ja riiklike eesmärkide ning kokku lepitud ELi näitajate kogumi suurema tulemuslikkuse suunas tehtavaid edusamme jälgitakse rangelt ja korrapäraselt ning nende kohta antakse aru;

—	tagada vastastikuste hindamiste korraldamine, et arutada seire tulemusi eesmärgiga innustada poliitika tundmaõppimist liikmesriikide hulgas ja komisjonis;

—

võtta kasutusele palju rangem lähenemisviis seirele ja hindamisele, pöörates suuremat tähelepanu tulemustele, ning tagada eesmärkide saavutamisel tehtud edusammude korrapärane sõltumatu kriitiline analüüs. Võtmeelemendid võiksid sisaldada järgmist: — ühiste näitajate süstemaatilisem kaasamine liikmesriikide riiklikesse seire- ja analüütilistesse raamistikesse, et parandada vastastikust õppimist; — statistikaalase suutlikkuse suurendamine ELi, riiklikul ja piirkondlikul tasandil ning eelkõige õigeaegse sotsiaalse statistika tootmise tagamine (sh andmed laste vaesuse ja heaolu kohta, mis võimaldavad finants- ja majanduskriisi mõju kogu ELis paremini jälgida); — nõue, et kõik liikmesriigid looksid ametliku korra kodanikuühiskonna organisatsioonide ja sõltumatute ekspertide pidevaks kaasamiseks seireprotsessi ja sotsiaalse kaasatuse poliitika hindamisse.

5.   Euroopa vaesusevastase võitluse platvormi loomine

5.1   ELi sotsiaalse mõõtme tugevdamine ning eelkõige ELi 2020. aasta eesmärkide täitmine sõltuvad tugevalt kavandatud ELi 2020. aasta suurprojektist „Euroopa vaesusevastase võitluse platvorm”.

5.2   Platvormist peab saama uuendatud sotsiaalse Euroopa nähtav sümbol. Sellel peab olema keskne roll tagamisel, et kõik muud ELi poliitikasuunad (nt majandus-, konkurentsi-, haridus-, sisserände-, tervishoiu-, innovatsiooni- ja keskkonnapoliitika) annavad panuse ELi sotsiaalsete eesmärkide, sealhulgas vaesuse vähendamise eesmärgi saavutamisse.

5.3   Siinkohal on oluline prioriteet arvestada kõigis asjaomastes ELi poliitikavaldkondades ja programmides, kaasa arvatud struktuurifondides piisava sotsiaalkaitse, sealhulgas laste vaesuse vastase võitluse, laste heaolu ja laste õiguste edendamise küsimustega. Platvormil peaks olema keskne roll sotsiaalse mõju hindamisprotsessi läbiviimise jälgimisel ja selle kohta aruandmisel. Samuti peaks ta jälgima, mil määral aitavad Euroopa 2020. aasta strateegia teised suunad kaasa vaesuse vähendamise eesmärgi saavutamisele, ning ka selle kohta aru andma.

5.4   Seoste tugevdamine ELi sotsiaalse kaasatuse eesmärkide ja ELi struktuurifondide eesmärkide vahel

5.4.1   ELi ja liikmesriikide sotsiaalse kaasatuse eesmärgid ja struktuurifondide kasutamine peaksid olema omavahel lähemalt seotud. Sellega seoses peaks struktuurifondide kasutamisest saama sotsiaalset kaasatust käsitlevate riiklike tegevuskavade oluline osa. Siinkohal on sobiv näide komisjoni 2009. aasta teatis, mille eesmärk on lubada Euroopa Regionaalarengu Fondi kasutamist marginaliseerunud kogukondadele suunatud elamumajandusmeetmete toetamiseks uuemates liikmesriikides. Sellel võiks olla oluline roll kõnealuse valdkonna projektidele eraldatavate vahendite suurendamisel.

6.   Komitee soovitused

6.1   ELi pühendumine laste vaesuse ja heaolu küsimuse käsitlemisele

6.1.1   Arvestades Euroopa 2020. aasta strateegia üldeesmärke, tuleks õigustel põhinevat lähenemisviisi kasutades välja töötada laste vaesuse ja heaolu käsitlemise ühtne raamistik. Tuleks seada konkreetne ELi eesmärk laste vaesuse kaotamiseks ja nende heaolu edendamiseks.

6.2   Piisavad vahendid

6.2.1   Lastega perede jaoks tuleks kehtestada minimaalne peresissetulek, kasutades selleks rahaülekandeid, mis sõltuvad vanemate staatusest tööturul. Rahalise toetuse saaks kõigile lastele tagada ka maksusoodustuste ja/või üldiste rahaliste hüvitistega.

6.2.2   Nagu ilmneb sotsiaalkaitsekomitee analüüsist (2008), tuleks täiendavalt uurida üldisi lastetoetusi kui laste vaesusega võitlemise põhivahendeid, arvestades haldusorganite üldist tõhusust, sotsiaalse märgistatuse puudumist ja vahendite tõhusat kasutamist.

6.2.3   Kuna töötutes leibkondades elavad lapsed on väga suures vaesuse ohus, on vaja vähendada töötute leibkondade ja tööl käivate vaeste vaesust, et vähendada laste vaesuse tõsidust. Aktiivne tööturupoliitika peaks toetama vanemate tööhõivet ning samuti tuleks osutada kohalikke, kättesaadavaid ja taskukohaseid kvaliteetseid teenuseid nagu lastehoiuteenus.

6.2.4   Kaasav tööturg peab pakkuma vanematele kvaliteetseid töökohti. Tagamaks, et vanemad saavad oma lastega aega veeta, on vaja poliitikameetmeid töö- ja pereelu ühitamise edendamiseks.

6.2.5   Äärmist vaesust kannatavate laste põlvest põlve kanduva vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ahela katkestamiseks tuleb hästikavandatud sotsiaalpoliitika abil tagada kõigile võrdsed võimalused ning suurendada jõupingutusi selleks, et iga laps saavutaks haridussüsteemis head tulemused. Selleks tuleb tugevdada diskrimineerimisvastast ja kaasamispoliitikat, eriti seoses sisserändajate, nende järglaste ning rahvusvähemustega.

6.3   Varane lapseiga

6.3.1   Komitee toetab Eurochildi soovitust, et lastehoiuteenuseid on vaja laiendada, et võtta kasutusele sünnieelsest ajast eelkoolieani osutatavate teenuste kaasav põhimõte, mis on avatud kõigile lastele ja peredele. Eurochildi väitel eiravad Barcelona eesmärgid varast lapseiga käsitleva poliitika paljusid häid tavasid. Seoses Barcelona eesmärkidega soovitab komitee, et vaja on välja töötada ELi ühised kvaliteedistandardid varase lapseea teenuste, sealhulgas väikelaste hoolduse ja hariduse jaoks, nagu on määratlenud Euroopa Komisjoni lastehoiu võrgustik, mis peaks mõjutama liikmesriikide poliitika ja tavade väljatöötamist, sh struktuurifondide kasutamist.

6.4   Tervishoid

6.4.1   Komitee soovitab ELi tervisenäitajate töörühmal töötada välja lastega seotud näitajad, et jälgida ja hinnata rahvatervishoiu poliitikat ja selle mõju.

6.4.2   Samuti tuleks välja töötada vaimse tervise näitajad laste hea vaimse tervise ja vaimsete häirete hindamiseks.

6.4.3   Tervisealast ebavõrdsust käsitlevas komisjoni teatises, mis peaks valmima 2012. aastal, tuleks käsitleda laste tervist.

6.5   Elamumajandus

6.5.1   ELi liikmesriigid peaksid rakendama märtsis 2010 toimunud keskkonna- ja tervishoiuministrite konverentsil võetud kohustusi ja kokku lepitud meetmeid seoses Euroopa laste keskkonna ja tervise tegevuskavaga.

6.5.2   Euroopa Komisjon ja liikmesriigid peaksid kokku leppima ühises raamistikus ja ühistes suunistes kodutuse ja eluasemega seotud tõrjutuse mõõtmiseks, jälgimiseks ja sellest teatamiseks, pöörates erilist tähelepanu laste olukorrale.

6.5.3   Euroopa Komisjon peaks jätkama algatuste toetamist ja rahastamist, et aidata liikmesriikidel ja kandidaatriikidel sulgeda halvas seisukorras olevad laste hoolekandeasutused ning arendada sobivaid alternatiive.

6.6   Kaitse vägivalla, väärkohtlemise ja ekspluateerimise eest

6.6.1   Euroopa Komisjon peaks uurima koos kõigi asjaomaste sidusrühmadega võimalust kehtestada lastevastase vägivalla, laste väärkohtlemise ja ekspluateerimise näitaja, mis hõlmaks kindlakstegemise, kaitse, süüdistuse esitamise ja ennetamise küsimusi kooskõlas näitajaid käsitlenud ELi Põhiõiguste Ameti 2009. aasta uuringus esitatud soovitustega.

6.6.2   Liikmesriigid peaksid koostama riiklikud strateegiad igasuguse lastevastase vägivalla ennetamiseks ja laste kaitsmiseks. Strateegiad peavad sisaldama selgeid eesmärke ja eelarvevahendeid, samuti kohaliku tasandi mehhanisme, et lapsed või teised saaksid vägivallajuhtumitest teatada.

6.7   Lastekesksed meetmed

6.7.1   Komisjon peaks tugevdama sidemeid Euroopa Nõukogu programmiga „Euroopa laste jaoks ja koos lastega”, milles rõhutatakse laste osalust.

6.7.2   Olemasolevaid ühiselt kokku lepitud sissetuleku ja materiaalse puuduse näitajaid on vaja laiendada, et hõlmata rohkem lastekeskseid näitajaid. On oluline, et nimetatud näitajad kajastaksid laste arengu eri etappe, peegeldades kõige asjakohasemaid mõõtmeid ning hõlmates laste kõik asjaomased eluaastad. Tarki/Applica-uuringus soovitatakse kasutada vanuserühmi 0–5, 6–11 ja 12–17 eluaastat ning hõlmata selliseid mõõtmeid nagu sissetulek, materiaalne puudus, haridus, eluase, tervishoid, ohuga kokkupuutumine ja sotsiaalne osalus.

---

(1)  Vastavalt ELi määratlusele elavad vaesuse ohus inimesed, kes elavad leibkonnas, mille kogusissetulek on alla 60 % riigi keskmisest leibkonna sissetulekust (kasutatud keskmise sissetuleku skaala on OECD muudetud skaala).

(2)  Brüsseli Euroopa Ülemkogu 23.–24. märtsi 2006. aasta järeldused, 7775/1/06 rev 1, punkt 72.

(3)  Vt Euroopa Ühenduste statistikaameti Eurostat veebileht: http://epp.eurostat.ec.europa.eu/portal/page/portal/statistics/themes.

(4)  Vaesuse ohus elav laps on laps, kes elab vaesuse ohus elavas leibkonnas, st leibkonnas, kelle kogusissetulek on alla 60 % riigi keskmisest leibkonna sissetulekust.

(5)  „Suhteline keskmine vaesuse ohu erinevus” (siin: vaesuse ohu erinevus) mõõdab vahet allpool vaesuspiiri elavate inimeste keskmise kogusissetuleku ja vaesuspiiri läviväärtuse vahel; seda väljendatakse vaesuspiiri protsendina.

(6)  Vt Eurostati veebileht: http://epp.eurostat.ec.europa.eu/portal/page/portal/statistics/themes.

(7)  Seda mustrit kinnitatakse sotsiaalset kaasatust käsitlevate sõltumatute ekspertide ELi võrgustiku 2007. aasta aruannetes, milles jõuti järeldusele, et märkimisväärses arvus riikides paistavad silma kaks lasterühma, mis on väga suures vaesuse ohus ja mis kannatavad tõsise vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse all. Need on hooldusasutustes elavad või sealt lahkuvad lapsed ning romide lapsed. Siiski tuuakse üsna sageli esile ka mitmeid teisi olukordi, nagu lapstööjõuna kasutatavad lapsed, vägivalla, seksuaalse väärkohtlemise, inimkaubanduse ja sõltuvuse ohvritest ning kuritegevusega seotud lapsed, puudega lapsed, saatjata alaealised, kodutute perede lapsed ja tänavalapsed. (Frazer and Marlier, 2007).

---