28.12.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 487/1

Raportöör:

Etele BARÁTH

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et Euroopas tuleb kehtestada koordineeritud arengupõhine juhtimine eesmärgiga anda panus uuendatud, tugeva ja rahumeelse Euroopa kujundamisse. Koordineerimist tuleks tugevdada, andes võimaluse korral juhtimisele uue organisatsioonilise struktuuri.

1.2

Koordineeritud meetmete abil tuleks taastada majanduse dünaamiline areng ning konsolideerida sotsiaalse heaolu ja demokraatia alustalasid, erinevate kultuuride kooseksisteerimist ja eeskujulikku keskkonnanõuete järgimist.

1.3

Komitee rõhutab, et partnerluse põhimõtte sidus rakendamine peaks lihtsustama sidusrühmade osalemist Euroopa Liidult saadavate investeeringute planeerimisel ja elluviimisel. Selline osalus tugevdab ühiselt võetud kohustust investeerida ja ulatuslikumalt kogemusi kasutada, muudab projektide elluviimise märgatavalt tõhusamaks, suurendab läbipaistvust ning aitab ennetada pettusi ja kuritarvitamisi.

1.4

On vaja lihtsaid ja arusaadavaid eesmärke ning strateegiat, ühtset kogu Euroopale mõeldud projekti (ELi 2030.–2050. aasta strateegiat). Tuleb kinnitada, et uuendusliku, elujõulise ja kaasava Euroopa loomine on jätkuvalt liidu peamine strateegiline eesmärk. Seda silmas pidades tuleks projekti integreerida ka COP21 eesmärgid (säästva arengu eesmärgid).

1.5

Arenguprogramme tuleb paremini koordineerida. Lühikese, keskmise ja pikaajalise tähtajaga arenguprogrammid ja -vahendid peaksid põhinema kaalukate eesmärkide kogumil. Vahendite all peetakse silmas kõiki poliitilisi, õiguslikke, organisatsioonilisi ja finantsinstrumente.

1.6

Koordineerimise parandamiseks nõuab komitee, et Euroopa ühiste eesmärkide saavutamiseks kasutataks tavapäraseid Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde, aga ka turule suunatud projekte, millega kaasatakse Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi kaudu ka erakapital. Selleks on vaja kooskõlastada rakendamise (kohta käivaid) eesmärke ja eeskirju.

1.7

Komitee soovitab peamise, tugevalt arengupõhise juhtimise keskseks vahendiks Euroopa poolaastat, mis rajaneb iga-aastasel majanduskasvu analüüsil ja mis peaks lisaks pakkuma vahendeid Euroopa projekti pidevaks mõjutamiseks ja selle edusammude tähelepanelikuks jälgimiseks. Euroopa poolaasta võiks samaaegselt täita süsteemseid ülesandeid, mis on mõeldud heaolu tagava sotsiaalse keskkonna kindlustamiseks.

1.8

Paralleelselt juba heakskiidu saanud ja oma olemuselt majandusliku SKP-l põhineva tulemuslikkuse näitajaga võiks täiendavalt kasutada tulemusepõhist näitajat (sisemajanduse kogunäitaja), mis peegeldab ka jätkusuutlikkust, hõlmab peamiselt sotsiaalseid ja keskkonnaaspekte ning võiks olla arengupõhise juhtimise tõhususkontrolli mõõtmise aluseks.

1.9

Vaja on tihedat kooskõlastamist ja avatud koostöömeetodi sisseviimist liikmesriikide vahel. Kohandusi tuleb teha arenguprotsessis praeguse seisuga saadud kogemuste alusel.

1.10

Tugevdada tuleks õigus- ja finantsvahendeid. Arengupõhise juhtimise tulemuslikkus sõltub majanduse dünaamikast, kapitali suuremast kaasamisest, tõhusamast investeerimissüsteemist, tööjõu paremast kvalifikatsioonist ja ettevõtete innovatsioonitasemest. Selle peamine pikaajaline eesmärk on heaolu ja uuenenud ühiskonna loomine, et tagada parem ja jätkusuutlikum keskkond.

1.11

Vaja on mitmel tasandil toimuvat ühist rakendamist. Paralleelselt käimasolevate reformidega (REFITi programm) on vaja arengupõhise juhtimise jaoks välja töötada õiguslikke ja haldusvahendeid. Selleks tuleks oluliselt tugevdada nn vahetasandi vahendeid, see tähendab makropiirkondliku arengu koordineerimise vahendeid. Funktsionaalsete piirkondade, linnade, linnapiirkondade, linnastute, suurlinnapiirkondade ja võrgustike roll muutub Euroopa projektis üha olulisemaks.

1.12

Pikaajalise arengupõhise juhtimise üks põhielemente on järjepidevus. Koordineerida tuleb poliitika, meetmete kavandamise ja arendamise protsessi ning eelarvekavade tsüklilisest iseloomust tulenevaid tingimusi. Arendustegevus eeldab pidevat analüüsi, kontrolli ja parandusi.

1.13

Äärmiselt tähtis on üldsust asjakohaselt teavitada ja innustada neid osalema, arendada teabevahetust ja poliitilist turustamist ning esitada õigesti konkreetsed tulemused ja nõrgad kohad.

1.14

Komitee on alati olnud osalusdemokraatia tugevdamise pooldaja. Avatud koostöömeetodiga seoses peaks majandus- ja sotsiaalpartnerite ning VVOde kaasamine olema tagatud kõigil tasandeil, mis peaks Euroopa tasandil käima käsikäes Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rolli tugevdamisega.

1.15

Komitee väljendas juba 2012. aastal oma arvamuses (1) toetust Euroopa Komisjoni algatusele Euroopa partnerluse toimimisjuhendi sisseviimise kohta, mille eesmärk on pakkuda liikmesriikidele partnerlusraamistikku kavandamise ja rakendamise valdkonnas. Partnerite Euroopa mõte seisneb selles, et neil on eesmärkide sõnastamisel ja määratlemisel palju anda ning tänu neile toimub plaanide rakendamine tõhusamalt.

1.16

Komitee rõhutab, et vaja on laiendada ettepanekutes esitatud ja headel tavadel rajanevaid partnerluspõhimõtteid ning täpsustada üldiselt miinimumnõuded, mida liikmesriikide ametiasutused peavad täitma karistuste vältimiseks.

1.17

Komitee soovitab liikmesriikidelt nõuda tõhusate rahastamissüsteemide kehtestamist, et tugevdada partnerluse suutlikkust. Sellised süsteemid peavad pakkuma rohkem kui ainult koolitusi või teabeedastusi ning hõlmama samuti partnerlusvõrkude arendamist ja tõhusa osalemise vahendite sisseviimist.

1.18

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni tungivalt üles hoogustama koostööd Euroopa partnerlusvõrgustikega. Komisjon peaks kehtestama rahastamissüsteemi, mis aitab kaasa regionaalpoliitika valdkonnas tegutsevate Euroopa VVOde võrgustike tegevusele, eelkõige seoses riiklike protsesside järelevalve ja tagasiside kindlustamisega.

2.1.1

Euroopa Liit on tugev, kuid seisab vastamisi paljusid vorme võtva kriisiga. Selle heaks peegelduseks on Brexit. 2008. aasta majanduskriis on vähendanud 2000. aastate alguse ELi laienemisest tingitud optimismi ja pööranud paljude riikide järelejõudmisprotsessi langusesse.

2.1.2

Majanduskriis ja eelkõige sellest tulenev investeeringute langus on lõhkunud liikmesriikide kasvul põhinevat ühtsust ja suurendanud poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid pingeid. Liidu aluseesmärkidele vaatamata suurenevad liikmesriikide arenguerinevused.

2.1.3

Nendele riikidele pandud range kokkuhoiupoliitika kohustuse jätkamine, mille valitsemissektori ja välisvõlg ning eelarvedefitsiit on suur, laiendab veelgi lõhet rohkem arenenud riikide ja kokkuhoiumeetmete kütkes olevate riikide vahel. Vaja on uut poliitikat, mis ühendaks endas ühelt poolt majanduskasvu ja eelarvepuudujäägi kontrolli ning teiselt poolt tõhusad sotsiaalse kaasamise strateegiad.

2.1.4

Vaesus, ebakindlad töösuhted ja tööpuudus on saavutanud vastuvõetamatu taseme. Euroopa tulevikku takistab oluliselt noorte inimeste jaoks väljavaadete puudumine.

2.1.5

Euroopa Liit ei ole enam ligitõmbav koht investoritele, vaid teda iseloomustab pikatoimelisus. Liit kaotab tootlike investeeringute vallas üha suuremat turuosa, võrreldes Ameerika Ühendriikide ja mõne liikmesriigiga, nagu Saksamaa ja Ühendkuningriik. Mahajäänud riikidest on saanud takistus dünaamilisematele riikidele. Vajadus vastastikuse sõltuvuse järele väheneb. Vaatamata eelarveülejäägile suureneb teatud riikides lõhe veelgi tootlike investeeringute vähenemise tulemusena, mis tähendab, et suureneb vaeseimate piirkondade mahajäämus. Reageeritakse aeglaselt ja bürokraatlikult.

2.1.6

Euroopa Liidu keskseid saavutusi – näiteks euroala või Schengeni ala – vaadeldakse täna pagulaskriisist ja terrorismist ilmestatud kontekstis, st pigem lõhele osutava kui ühtekuuluvust näitava tegurina. Paljudes riikides on EList saanud sisemise poliitilise võitluse vahend.

2.1.7

Piirkondade arengutasemed ei lähene üksteisele. Arenenuimate ja mahajäänud piirkondade vaheline lõhe on SKPs väljendatuna suhtes 14: 1. Mõni riik, mis on suuremate abisaajate hulgas, kasutab riiklike vahendite ja investeerimisrahastute asemel talle fondidest eraldatavaid vahendeid, tema riiklik panus on langenud miinimumini, märgatavalt allapoole esialgseid eesmärke. Hiljuti loodud konkurentsivõime komiteed võiksid kasutada enda käsutuses olevaid vahendeid, et anda märkimisväärne panus piirkondade arengutaseme ühtlustamisse.

2.1.8

Euroopa kodanikel ning majanduses, sotsiaalvaldkonnas ja valitsusvälises sektoris osalejatel puuduvad tulevikuväljavaated, nad on eemaldunud poliitilistest protsessidest ja pöördunud üha enam sissepoole. Nad tajuvad Euroopa Liitu jäiga institutsioonina, kellel puudub paindlikkus ja uuenemissuutlikkus.

2.1.9

Euroopa Liit on eelkõige arenguvaldkonnas tegutsemise madala tulemuslikkuse ja institutsioonilise süsteemi nõrkuse tõttu võimetu koondama vahendeid, mida tal on vaja saavutamaks oma eesmärke, mis on pealegi killustunud.

2.1.10

Puudub ühtne tulevikuvisioon, poliitiline tahe või juhtimissuutlikkus. Koordinatsioonimeetod on ebapiisav ja aegunud, õiguslikel vahenditel puudub igasugune mõju või on neid keeruline kasutada, organisatsioonide osalemine ja ühiskondlik toetus on nõrk ja seda eelkõige puuduliku teabevahetuse tõttu.

2.1.11

Euroopa Liidu pikaajaline arengustrateegia aastani 2020 ei ole enam piisavalt tulevikku suunatud ega realistlik ning on lisaks killustunud ega suuda juhtida kehtiva metodoloogilise raamistiku protsesse. Tänu COP21-l heakskiidetud 17 peamise säästva arengu eesmärgi arvessevõtmisele on Euroopa Komisjonil samal ajal õnnestunud alustada ulatusliku ja pikaajalise strateegia raames juhtimissüsteemide ja -vahendite analüüsiga.

2.2.1

Sellega seoses on Euroopa Komisjoni uus koosseis pannud Euroopa Parlamendi toetusel aluse uuele majandusliku arengu paradigmale. Sellised seatud eesmärgid nagu töökohtade loomine ja majanduskasvu edendamine, Euroopa ühtse turu lõpuleviimine, majandusliku reguleerimise süsteemi lihtsustamine, ELi prioriteetsete arengusuundade konsolideerimine, energiaturg, toetus investeeringutele digitaalsel turul ja teenuste osas, intelligentsete ja füüsiliste võrkude prioriteetsus Euroopa ühendamisel ning keskkonnavastutuse tugevdamine võivad anda uue olulise tõuke majandusele.

2.2.2

Euroopa poolaasta ja selle osad moodustavad süsteemi, mis väljub pelgalt majandusjuhtimise raamest. Euroopa poolaasta mehhanismi raames oleks asjakohane tugevdada pikaajaliste sotsiaalsete ja keskkonna eesmärkide rolli.

2.2.3

Prioriteetne programm, mille eesmärk on konsolideerida täielikult euroala rahandussüsteemi, ei ole ühest küljest piisavalt hea ja teisest küljest tugevdab see reaalset hirmu, et Euroopa riikide vaheline lõhe süveneb veelgi. Euroopa tasandi arengueesmärgid võiksid vähendada kahel kiirusel areneva Euroopa tegutsemisvõimetust.

2.2.4

Hetkel määravad arenguprotsesse kaks ulatuslikku, äärmiselt erinevat majandus- ja finantsvahendite kogu, mis mõlemad alluvad eri menetlusele. Vaja on suurendada nende kogude vastastikust täiendavust juba eesmärkide koordineerimise etapist alates.

2.2.5

Esimese kogu moodustavad tavapärased Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid, mis on sätestatud aluslepingutes ning mille eesmärk on sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamine. Need fondid esinevad investeeringu- ja arenguabi kujul, neid uuendatakse pidevalt, kuid nende olemus jääb samaks, olles kättesaadavad tänu liikmesriikide osamaksetel põhinevate ELi eelarvevahendite ümberjaotamisele. Mõnel juhul ei hinda abisaajad piisavalt kõnealuste vahendite tõelist väärtust, väites, et neil on sellisele abile õigus. Kuni aastani 2020 kestva perioodi vahekokkuvõtte tegemisel tuleks vastu võtta uued eeskirjad, et hõlbustada eespool mainitud vastastikuse täiendavuse edendamist.

2.2.6

Teist vahendite kogu kujutab endast Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond, mille abil tuleks viia ellu uus Junckeri plaan. Tegu on uue turupõhise finantsvahendiga, mis annab võimaluse toetada riskikapitali, koondades avaliku sektori, panganduse ja erasektori vahendid, ning saadaolevaid summasid on võimalik ka suurendada. Kehtestatud juhtimismehhanismist peab saama arengupõhise juhtimise põhielement. Nende kahe rahastamissüsteemi ühtlustamine peaks toimuma ka iga liikmesriigi tasandil.

2.2.7

Võrreldes nende rahastamissüsteemidega on teised hästi toimivad rahastamisvahendid komplekssed ja kohandatud oma ülesannetele, aga nende ulatus on piiratud ja seotud konkreetsete eesmärkidega. Euroopa projekti raamistikku tuleks koordineerida tihedalt ja süstemaatiliselt.

2.2.8

Siiani ei ole rakendatud väheseid, omavahel ühendamata otseseid vahendeid, mis võivad edendada strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkide täitmist ja parandada koordineerimist. Selliste vahendite puudumise korral võib aga tekkida küsimus, kas ELi arengut on võimalik koordineerida piisavalt hästi. Seega on asjakohane, et erinevate vahendite vastastikuse mõju kavandamine oleks samuti uue, 2020. aasta järgse perioodi kava ülesannete seas.

2.2.9

Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde reguleeriva mitmeaastase finantsraamistiku 11 temaatilist eesmärki ja Junckeri kava 10 peamist eesmärki – mis omavahel kattuvad vaid väga hägusalt – ning neid reguleerivad õigus- ja finantseeskirjad aitavad praegu kaasa strateegia „Euroopa 2020“ elluviimisele. Nendele lisanduvad 17 COP21 jätkusuutlikkuse kriteeriumid, mis on määravad tegurid tulevikus. 2020. aasta järgse perioodi meetmete kavandamise raames võetud ülesanded peaksid põhinema vähestel selgetel ja täpsetel eesmärkidel.

2.2.10

Hetkel on eesmärkidega seotud eri mehhanismide, mitmesuguste tähtaegade ning algus- ja lõpukuupäevade tagajärjel olukord selline, et ükski eesmärk ei ole läbipaistev ega arusaadav või hõlpsalt kontrollitav majandus- ja sotsiaalvaldkonna osalejate ning kodanikuühiskonna poolt. Erinevate eesmärkide koostoime ja vastastikuse mõju puudumine vähendab oluliselt vahendite ja investeeringute tõhusust. Sünergiat Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi ja uuendatud strateegia „Euroopa 2020“ vahel tuleb süvendada uue ELi strateegia väljatöötamise teel aastateks 2030–2050 (Euroopa projekt).

2.2.11

Kuigi struktuurifondidega kaasnevad väga bürokraatlikud ettevalmistamise, rakendamise, kontrolli ja analüüsi nii tsentraliseeritud kui ka detsentraliseeritud mehhanismid ning ELi tasandil on mitu asutust nende üle järelevalve teostamiseks ja rakendamiseks, jääb hiljuti loodud Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi uus juhtimismehhanism väljapoole Euroopa Komisjoni pädevusala ning selle uus organisatsiooniline struktuur põhineb finants- ja investeerimiskeskkonnaga seotud vajadustel. Nende kahe olulise struktuuri koordineerimiseks on vaja üht strateegilist vahendit ja uut juhtimissüsteemi (2).

2.2.12

Uue arengupõhise juhtimissüsteemi rajamine võib tuua kaasa vajaduse suurema koordineerimise ja avatud koostöö järele asjaomaste poolte vahel.

2.2.13

Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tõhusamaks ning tulemuslikumaks muutmiseks on vaja tugevdada partnerluse institutsioonilist ülesehitust ja avada see osalemisõiguse alusel kõigile eurooplastele. Euroopa kodanikele peab seega olema tagatud juurdepääs asjaomasele teabele ning võimalus osaleda kavandamis- ja rakendusotsustes. Neil peab samuti olema võimalik avaldada oma arvamust kavandatavate programmide, hangete ja hindamisaruannete kohta.

3.1

Komitee on juba käsitlenud partnerluse põhimõtet ja esitanud mitmes asjaomases arvamuses üksikasjalikud soovitused.

3.1.1

Komitee 2010. aastal vastuvõetud arvamuses (3) rõhutati, et kehtivad õigusaktid jätavad partnerluspõhimõtte riigi tasandil tõlgendamiseks ikka veel liiga suure vabaduse ning et Euroopa Komisjonil kui partnerluspõhimõtte kaitsjal peaks olema palju tugevam ja ennetavam roll. Lisaks on komitee jaoks määrava tähtsusega, et tehnilise abi vahendid tehtaks partneritele kättesaadavaks kõigis rakenduskavades. Komitee toetab ka tagasipöördumist sotsiaalsele innovatsioonile ja kohalikule arengule suunatud programmide juurde.

3.1.2

2012. aastal vastuvõetud arvamuses (4) avaldas komitee toetust Euroopa Komisjoni algatusele viia sisse Euroopa partnerluse toimimisjuhis. Komitee jagas selles organiseeritud kodanikuühiskonna muret partnerluse põhimõtte rikkumise pärast ja soovitas kehtestada partnerluskontrolli süsteem, mida juhivad partnerid ise. Samuti soovitas ta seada toimimisjuhise nõuetekohase rakendamise liikmesriikide partnerluslepingute sõlmimise eeltingimuseks ning ergutada seda rahaliselt rakenduskavade jaoks ette nähtud vahendite abil. Komitee kordas oma soovitusi partnerluse suutlikkuse suurendamiseks.

3.2

Ühtekuuluvuspoliitikaga seotud õigusaktides nähakse ette juhtimispõhimõtteid ja häid tavasid sisaldava Euroopa partnerluse toimimisjuhise sisseviimine.

3.3

Euroopa partnerluse toimimisjuhise käivitamisel saadud kogemused osutavad, et mõni riik rakendab juhise sätteid vaid formaalselt riikliku programmitöö raames või Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakendamise struktuuri kujundamisel.

3.4

Mitmes riigis ei antud partneritele asjaomaste dokumentide kohta oma arvamuse kujundamiseks piisavalt aega. Neid ei kaasatud tõeliselt oluliste strateegiliste otsuste tegemisse, mh prioriteetide määratlemise või rahalise toetuse küsimustes. Aktiivse osalemise toetamiseks ei viidud teavitamise või osalemise võimaldamiseks sisse ühtki erimehhanismi või -vahendit.

3.5

Mitme VVO läbiviidud analüüside (5) tulemused osutasid paljudes riikides, et järelevalvekomiteede töös osalevate partnerite esindajate valimisel järgiti küll formaalselt nõudeid, kuid esindatus ja temaatiline kaetus ei olnud alati tagatud. Teabevahetus korraldusasutuste ja järelevalvekomiteede liikmete vahel oli puudulik.

3.6

Nõnda ei pääsenud valdkondadevaheliste küsimuste eest vastutavad asutused, näiteks keskkonnaministeeriumid, üldse paljudesse asjaomastesse järelevalvekomiteedesse. Korraldusasutused ei näita üles huvi kaasata kodanikuühiskonna partnereid, kes esindaksid valdkondadevahelisi põhimõtteid projektikonkursside kavandamise ja ettepanekute hindamise käigus.

3.7

Mitmes riigis jäävad katsed partnerite suutlikkust tugevdada pinnapealseks. Tegelikult piirduvad need suures osas koolituste ja reisikulude hüvitamisega ning Euroopa partnerluse toimimisjuhise mitu ettepanekut, nt võrgustike arendamise ja koordineerimise või ka partnerite tõhusat osalemist tagavate ekspertide kulude katmise kohta, jäävad lihtsalt tühjadeks sõnadeks.

3.8

Euroopa Komisjon ja liikmesriigid ei ole eelarveperioodi esimeses pooles pööranud piisavat tähelepanu kogukonna juhitud kohaliku arengu meetodi vahendite kasutamisele.

3.9

Komitee on seisukohal, et partnerlustavadele tuleb anda üldine hinnang. Hindamise käigus on samuti vaja analüüsida kavandamismenetluse ja rakendamise institutsioonilise struktuuri sisseviimist ning teha kindlaks, mil määral aitab kehtiv õiguslik süsteem kaasa tõhusale partnerlusele. Partnerid tuleks hindamisprotsessi aktiivselt kaasata.