Back to EUR-Lex homepage

EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Use quotation marks to search for an "exact phrase". Append an asterisk (*) to a search term to find variations of it (transp*, 32019R*). Use a question mark (?) instead of a single character in your search term to find variations of it (ca?e finds case, cane, care).
Search tips
Need more search options? Use the Advanced search
You are here

Document 62016CN0585

Kohtuasi C-585/16: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Administrativen sad Sofia-grad (Bulgaaria) 18. novembril 2016 – Serin Alheto versus Zamestnik-predsedatel na Darzhavna agentsia za bezhantsite

ELT C 46, 13.2.2017, p. 14–15 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, HR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

13.2.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 46/14

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Administrativen sad Sofia-grad (Bulgaaria) 18. novembril 2016 – Serin Alheto versus Zamestnik-predsedatel na Darzhavna agentsia za bezhantsite

(Kohtuasi C-585/16)

(2017/C 046/17)

Kohtumenetluse keel: bulgaaria

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Administrativen sad Sofia-grad (Bulgaaria)

Põhikohtuasja pooled

Kaebaja: Serin Alheto

Vastustaja: Zamestnik-predsedatel na Darzhavna agentsia za bezhantsite

Eelotsuse küsimused

1.

Kas direktiivi 2011/95 (1) artikli 12 lõike 1 punktist a koosmõjus direktiivi 2013/32 (2) artikli 10 lõikega 2 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 78 lõike 2 punktiga a tuleneb, et

A)

selle kohaselt on lubatud, et rahvusvahelise kaitse taotlust, mille on esitanud ÜRO Palestiina pagulaste abiorganisatsiooni Lähis-Idas (UNRWA) juures registreeritud ning enne taotluse esitamist selle tegevuspiirkonnas (Gaza tsoonis) elanud Palestiina päritolu kodakondsuseta isik, hinnatakse taotlusena Genfis 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni artikli 1 punkti A alusel, selle asemel et hinnata seda rahvusvahelise kaitse taotlusena sama konventsiooni artikli 1 punkti D teise lause alusel, tingimusel, et vastutus taotluse läbivaatamise eest võeti muudel alustel kui kaastundest lähtuvalt või humanitaarsetel kaalutlustel, ning taotluse hindamine on kindlaks määratud direktiiviga 2011/95?

B)

selle kohaselt on lubatud, et sellist taotlust ei hinnata direktiivi 2011/95 artikli 12 lõike 1 punktis a sätestatud nõudeid arvestades ning sellele vastavalt ei kohaldata kõnealuse sätte sellist tõlgendust, mille on sellele andnud Euroopa Kohus?

2.

Kas direktiivi 2011/95 artikli 12 lõike 1 punkti a koosmõjus selle direktiivi artikliga 5 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid nagu põhikohtuasjas kõne all oleva varjupaiga- ja pagulaste seaduse (Zakon za ubezhishteto i bezhantsite) artikli 12 lõike 1 punkt 4, mille kehtivas redaktsioonis ei ole sõnaselgelt sätestatud Palestiina pagulaste ipso facto õigust saada kaitset ega tingimust, mille kohaselt peab abi olema mingil põhjusel lakanud, ning nii, et direktiivi 2011/95 artikli 12 lõike 1 punkt a on piisavalt täpne ja tingimusteta ning seetõttu on sellel vahetu õigusmõju, mistõttu on see kohaldatav ka ilma selleta, et rahvusvahelist kaitset taotlev isik oleks sõnaselgelt sellele tuginenud, kui taotlust tuleb hinnata Genfi pagulasseisundi konventsiooni artikli 1 punkti D teise lause alusel?

3.

Kas direktiivi 2013/32 artikli 46 lõikest 3 koosmõjus direktiivi 2011/95 artikli 12 lõike 1 punktiga a tuleneb, et see lubab kohtus toimuvas apellatsioonimenetluses, milles on esitatud kaebus direktiivi 2013/32 artikli 10 lõike 2 alusel tehtud otsuse peale, millega keeldutakse rahvusvahelise kaitse andmisest, ning arvestades põhikohtuasja asjaolusid, et esimese astme kohus käsitleb rahvusvahelise kaitse taotlust Genfi pagulasseisundi konventsiooni artikli 1 punkti D teise lause alusel esitatud taotlusena ja hindab seda vastavalt direktiivi 2011/95 artikli 12 lõike 1 punktile a, kui UNRWA juures pagulasena registreeritud ja enne taotluse esitamist selle tegevuspiirkonnas (Gaza tsoonis) elanud Palestiina päritolu kodakondsuseta isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse ning otsuses, millega keelduti rahvusvahelise kaitse andmisest, ei võetud selle taotluse hindamisel nimetatud sätteid arvesse?

4.

Kas direktiivi 2013/32 artikli 46 lõikest 3 tuleneb osas, mis puudutab õigust tõhusale õiguskaitsevahendile seoses nõudega näha ette „nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude […] täielik ja ex nunc läbivaatamine“, mida on tõlgendatud koosmõjus selle direktiivi artiklitega 33 ja 34 ning artikli 35 teise lõiguga ja direktiivi 2011/95 artikli 21 lõikega 1 ning koosmõjus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 18, 19 ja 47, et need lubavad kohtus toimuvas apellatsioonimenetluses, milles on esitatud kaebus direktiivi 2013/32 artikli 10 lõike 2 alusel tehtud otsuse peale, millega keeldutakse rahvusvahelise kaitse andmisest,

A)

et esimese astme kohus otsustab esmakordselt rahvusvahelise kaitse taotluse vastuvõetavuse üle ja selle üle, kas kodakondsuseta isik tuleb tagasi saata riiki, kus ta elas enne rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist, pärast seda, kui ta on menetlevale ametiasutusele teinud kohustuseks esitada selleks vajalikud tõendid ja andnud isikule võimaluse esitada seisukoht taotluse vastuvõetavuse kohta, või

B)

et esimese astme kohus tühistab otsuse menetlusnormi olulise rikkumise tõttu ning kohustab menetlevat ametiasutust tegema seaduse tõlgendamist ja kohaldamist puudutavaid juhiseid järgides uue otsuse rahvusvahelise kaitse taotluse kohta, kusjuures viimane korraldab vastuvõetavuse hindamise raames ka vestluse, mis on ette nähtud direktiivi 2013/32 artiklis 34, ning teeb otsuse küsimuse kohta, kas on võimalik saata kodakondsuseta isiku tagasi riiki, kus ta elas enne rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist, või

C)

et esimese astme kohus hindab julgeolekut riigis, milles isik elas kohtuistungi ajal või juhul, kui toimusid olukorra olulised muudatused, millest tuleb otsuses isiku kasuks lähtuda, milles isik elas kohtuotsuse tegemise ajal?

5.

Kas ÜRO Palestiina pagulaste abiorganisatsiooni Lähis-Idas (UNRWA) antud abi on piisav kaitse direktiivi 2013/32 artikli 35 esimese lõigu punkti b tähenduses abiorganisatsiooni tegevuspiirkonna riigis, kui see riik kohaldab isikute suhtes, keda abiorganisatsioon toetab, tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsiooni tähenduses?

6.

Kas direktiivi 2013/32 artikli 46 lõikest 3 koosmõjus põhiõiguste harta artikliga 47 tuleneb, et õigus tõhusale õiguskaitsevahendile seoses sättega, mille kohaselt „nähakse ette […] vajaduse korral direktiivi 2011/95 kohaste rahvusvahelise kaitse vajaduste […] läbivaatamine“, kohustab esimese astme kohut apellatsioonimenetluse raames, milles on esitatud kaebus otsuse kohta, millega vaadati sisuliselt läbi rahvusvahelise kaitse taotlus ja keelduti rahvusvahelise kaitse andmisest, tegema kohtuotsuse,

A)

mis omandab seadusjõu lisaks keeldumise õiguspärasuse küsimusele ka seoses taotleja rahvusvahelise kaitse vajaduse küsimusega vastavalt direktiivile 2011/95, ja nimelt ka juhul, kui asjaomase liikmesriigi siseriikliku õiguse kohaselt saab rahvusvahelise kaitse anda ainult haldusasutuse otsusega;

B)

selle kohta, kas on vajalik anda rahvusvaheline kaitse sel teel, et asjakohaselt vaadatakse läbi rahvusvahelise kaitse taotlus, vaatamata sellele, et menetlev ametiasutus rikkus taotluse läbivaatamisel menetlusnorme?

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiiv 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule (ELT 2011, L 337, lk 9).

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta (ELT 2013, L 180, lk 60).

Top