15.12.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 468/73

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklit 225 ja eriti artikleid 9 ja 151 ning artikli 153 lõike 1 punkti e,

—

võttes arvesse ELi toimimise lepingu artikleid 209 ja 210,

—

võttes arvesse ÜRO 8. septembri 2000. aasta aastatuhande deklaratsiooni,

—

võttes arvesse 2005. aasta Pariisi deklaratsiooni, 2008. aasta Accra tegevuskava ja 2011. aasta tulemusliku arengukoostöö ülemaailmset partnerlust,

—

võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate, Euroopa Parlamendi ja komisjoni ühisavaldust Euroopa Liidu arengupoliitika küsimuses: Euroopa konsensus (1),

—

võttes arvesse komisjoni 13. oktoobri 2011. aasta teatist „Muutuste kava ELi arengupoliitika mõju suurendamiseks“ (COM(2011)0637),

—

võttes arvesse nõukogu 14. mai 2012. aasta järeldusi muutuste kava kohta ELi arengupoliitika mõju suurendamiseks (2),

—

võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate 15. mai 2007. aasta järeldusi, mis puudutavad Euroopa Liidu tegevusjuhendit vastastikuse täiendavuse ja tööjaotuse kohta arengupoliitikas (3),

—

võttes arvesse oma 28. septembri 2006. aasta resolutsiooni tihedama ja parema arengukoostöö ning 2006. aasta ELi abi tõhususe paketi kohta (4),

—

võttes arvesse oma 22. mai 2008. aasta resolutsiooni abi tõhusust käsitleva 2005. aasta Pariisi deklaratsiooni järelmeetmete kohta (5),

—

võttes arvesse oma 25. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni neljanda kõrgetasemelise abi tõhusust käsitleva foorumi kohta (6),

—

võttes arvesse üldasjade ja välissuhete nõukogu 17. novembri 2009. aasta järeldusi abi tõhusust käsitleva operatiivraamistiku kohta (7),

—

võttes arvesse välisasjade nõukogu (arenguministrid) 14. juuni 2010. aasta järeldusi riikidevahelise tööjaotuse kohta (8), millega täiendati ja muudeti abi tõhusust käsitlevat operatiivraamistikku,

—

võttes arvesse välisasjade nõukogu (arenguministrid) 9. detsembri 2010. aasta järeldusi teemal „Vastastikune aruandluskohustus ja läbipaistvus: ELi tulemusliku abi tegevusraamistiku neljas peatükk“ (9),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu Nõukogu peasekretariaadi poolt 11. jaanuaril 2011. aastal vastu võetud konsolideeritud teksti abi tõhusust käsitleva operatiivraamistiku kohta (10),

—

võttes arvesse komisjoni arengu peadirektoraadi tellitud ja 2009. aasta oktoobris avaldatud uuringut „Abi tõhustamise tegevuskava. Euroopa lähenemisviisi eelised“ (11),

—

võttes arvesse komisjoni arengu peadirektoraadi tellitud ja 2011. aasta märtsis avaldatud lõpparuannet mitmeaastase ühise programmitöö kohta (12),

—

võttes arvesse 2011. aasta mais avaldatud Pariisi deklaratsiooni 2. etapi lõpparuannet,

—

võttes arvesse arengukomisjonile 10. juulil 2013. aastal esitatud Euroopa mõõtme puudumisest tulenevate kulude uuringut, milles käsitletakse ELi rahastajate tegevuse koordineerimise parandamist,

—

võttes arvesse nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsust, millega määratakse kindlaks Euroopa välisteenistuse korraldus ja toimimine (2010/427/EL) (13), eriti selle artiklit 9, mis käsitleb välistegevuse vahendeid ja programmitööd;

—

võttes arvesse kodukorra artikleid 42 ja 48,

—

võttes arvesse arengukomisjoni raportit ja väliskomisjoni arvamust (A7-0393/2013),

A.

arvestades, et eespool nimetatud Euroopa mõõtme puudumisest tulenevate kulude uuringus toodud viimased hinnangud näitavad, et tehingukulude vähendamisega võiks aastas säästa kuni 800 miljonit eurot, kui EL ja selle liikmesriigid suunaksid oma toetuse vähematele riikidele ja tegevustele; ja arvestades, et oleks võimalik saavutada 8,4 miljardi euro suurune lisakokkuhoid, kui riikidele tehtavad eraldised oleksid täielikult koordineeritud ja sihitud ainult vaesuse vähendamisele;

B.

arvestades, et olukorras, kus ÜRO eesmärgi suunas eraldada 2015. aastaks 0,7 % kogurahvatulust ametlikuks arenguabiks on üldiselt tehtud vähe edusamme, on tõhusam koordineerimine ELi tasandil ülisuure tähtsusega;

C.

arvestades, et kuna rahvusvaheline demograafiline olukord on muutumas ja tulevikus muutub praeguse arengumaailma ja kogu ELi vastastikune sõltuvus järjest suuremaks, tagaks arenguabi kulutamise suurem tõhusus kohapeal tõhusama abi andmise ja annaks lisandväärtuse suurema vastastikuse usalduse näol tulevikus;

D.

arvestades, et ELi kui terviku koordineeritud tegevusel, eelkõige komisjoni, nõukogu ja Euroopa Parlamendi esindajatest koosneva komitee loomise abil, on lisandväärtus, mis on poliitika ja finantsvõimenduse mõttes suurem kui 28 liikmesriigi ja komisjoni üksikute meetmete summa;

E.

arvestades, et EL ja tema liikmesriigid peaksid jätkama eeskuju andmist, vähendades Pariisis, Accras ja Busanis võetud rahvusvahelist abi ja arengu tõhusust käsitlevate kohustuste täieliku täitmise kaudu ning praeguse ühise programmitöö protsessi alal tehtud edusammude põhjal abi killustatust;

F.

arvestades, et ELi rahastajate tegevuse koordineerimine peaks aitama kaasa eesmärgile, milleks on kogu ametliku ja mitteametliku seotud abi andmise lõpetamine ning abi tõhususe tegevuskava muutmine arengu tõhususe tegevuskavaks;

G.

arvestades, et rahastajate tegevuse koordineerimise parandamist käsitlevad ELi algatused on peamiselt vabatahtlikku ja mittesiduvat laadi; ja arvestades, et Euroopa Liidu tegevusjuhend vastastikuse täiendavuse ja tööjaotuse kohta arengupoliitikas on andnud piiratud tulemusi;

H.

arvestades, et aluslepingud annavad ELile õigusliku aluse tugevdada ELi välistegevuse sidusust ja tulemuslikkust;

I.

arvestades, et komisjon peaks ELi tasandil olema abi ja arengu tulemuslikkuse täieliku rakendamise liikumapanev jõud;

1.

palub ELil ja tema liikmesriikidel tagada oma Pariisi deklaratsiooni, Accra tegevuskava ja Busani tõhusa arengukoostöö ülemaailmse partnerluse järgsete kohustuste täitmine, mille peamisteks takistusteks on poliitilise tahte puudumine, bürokraatia ja suured tehingukulud; tuletab sellega seoses meelde, et abi tulemuslikkuse tegevuskava täitmise üks põhitingimusi on täielikult omaks võtta demokraatliku omavastutuse põhimõte, mis tähendab, et arengustrateegiad on riikide algatatud ning kajastavad kõikide riigisiseste sidusrühmade võetud kohustusi;

2.

kutsub ELi ja selle liikmesriike üles kasutama täielikult ära ELi toimimise lepingu arengut käsitlevaid sätteid, milles nõutakse arengukoostöös täiendavust ELi ja selle liikmesriikide vahel (ELi toimimise lepingu artiklid 208 ja 210), et tugevdada ELi rahastajate tegevuse tulemuslikku koordineerimist;

3.

nõuab tõhusamat koordineerimist ELi ja selle liikmesriikide poolt muu hulgas ühise programmitöö abil, sealhulgas riigisiseses tööjaotuses, et vältida meetmete kattuvust ja suuri tehingukulusid; nõuab samuti, et tuleb läbi viia iga abisaaja riigi olukorra konkreetsete vajaduste hoolikas analüüs, tagades samal ajal, et rahastatud projektid oleksid osa kohalikust majandusest ja et neist oleks kasu kõige enam abi vajajatel;

4.

nõuab riikidevahelises tööjaotuses tõhusamat ELi ja selle liikmesriikide poolset koordineerimist, et vältida olukorda, kus mõningaid riike eelistatakse abi andmisel, kuid teised satuvad n-ö vaeslapse ossa; rõhutab, et ELi poliitika tööjaotuse osas peaks tagama horisontaalsete küsimuste, näiteks inimõiguste, soolise võrdõiguslikkuse ja kliimamuutuse täieliku käsitlemise; rõhutab samuti, et arengupoliitika ei tohiks abi mõju suurendamise, rohkemate tulemuste ja parema kulude-tulude suhte saavutamise nimel muutuda riskikartlikuks ja keskenduda ainult nn lihtsatele riikidele;

5.

nõuab ELi ja selle liikmesriikide suhteliste eeliste ümberhindamist seoses arenguvaldkonna ülesannete jaotamisega, hinnates tugevaid ja nõrku külgi, mis peaksid hõlmama asjaomaseid liikmesriike (või komisjoni) ning samuti muid rahastajaid ja partnerriike;

6.

märgib siiski, et tõhusamat koordineerimist vajab ka rahvusvahelise üldsuse ja ennekõike kohalike tasandi osalejate, eriti kohalike omavalitsuste, riikide parlamentide, kodanikuühiskonna ning vabaühenduste tegevus; tuletab meelde, et aastatuhande kaheksanda arengueesmärgiga, milleks on ülemaailmse partnerlusvõrgu loomine arengu edendamiseks, toetatakse laialdast osalust ja kõikide arenguvaldkonna osalejate tihedat omavahelist koostööd;

7.

rõhutab, et mitmepoolsed arenguorganisatsioonid võivad suurendada abi tulemuslikkust ja maksimeerida selle tõhusust abiandjariikide ressursside koondamise teel; märgib, et tänu rahvusvaheliste organisatsioonide eraldatud vahenditele saavad rahastajad ka arendustegevuse kohta omavahel teavet vahetada, mis omakorda suurendab läbipaistvust ja vastutust;

8.

rõhutab, et on oluline toetada nende riikide suutlikkuse arengut, et nad saaksid arendada oskusi, oskusteavet ja institutsioone, mis on vajalikud nende enda arengu tulemuslikuks haldamiseks; rõhutab, kui olulised on vabakaubandus, turumajandus ja ettevõtlus, et arenguriigid oleksid ise võimelised vaesust leevendama ning looma seega jätkusuutliku majandusarengu ja vähendama abisõltuvust; rõhutab ka, kui oluline on edendada ja kaitsta head valitsemistava ning et on tähtis, et vastuvõtjariikide ametiasutused võitleksid korruptsiooniga ja looksid maksustamisalase infrastruktuuri, mille abil oleks neil võimalik kaitsta oma maksutulu ja võidelda maksudest kõrvalehoidumise ning kapitali ebaseadusliku väljavoolu vastu;

9.

rõhutab mittetavapäraste rahastajate, erasektori investeeringute ja kolmandatesse riikidesse suunatud heategevuslike rahavoogude kasvavat tähtsust, mis tekitab koordineerimisega seoses lisaprobleeme; on seisukohal, et ELi arenguabi rahastajate tegevuse koordineerimise uues raamistikus tuleks ka uurida võimalusi nende aspektide kaasamiseks, toetudes Busani tulemusliku arengukoostöö partnerluse raames võetud kohustustele;

10.

rõhutab abi tõhususe diferentseeritud käsituse olulisust, milles võetakse arvesse partnerriikide arengutaset (vähim arenenud, nõrga majandusega ja keskmise sissetulekuga riigid) ja nende konkreetseid vajadusi; kõnealune diferentseeritud käsitus peaks põhinema SKTd ületavatel mitmemõõtmelistel arengunäitajatel, milles arvestataks riigisisest vaesust, ebavõrdsust ja kaitsetust;

11.

palub liikmesriikidel täielikult ära kasutada uusi elektroonilisi vahendeid projektide koordineerimiseks, näiteks Mosambiigi ametliku arenguabi andmebaas (ODAMoz), mille loomist EL rahastas;

12.

palub ELil tagada, et abi ja arengu tõhususe suhtes võetud kohustused peegelduksid täielikult kõikides arengukoostööga seotud finantsmehhanismides;

13.

rõhutab, et majandusraskustest tingitud ELi ja riiklike eelarvetega seotud piirangute ning asjaolu tõttu, et poliitikud väljendavad järjest suuremat muret arenguabi tõhusama kulutamise pärast, on rahastajate tegevuse parem koordineerimine hädavajalik ja EL peaks selle edendamises juhtrolli etendama, ja et koordineerimine peaks hõlmama kõigi arenguprojektide põhipunkte, sealhulgas nende kavandamist, järelevalvet ja hindamist;

14.

on arvamusel, et rahastajate tegevuse koordineerimise tõhustamist puudutavate praeguste ELi algatustega ei ole nende vabatahtliku ja mittesiduva olemuse tõttu ELi ja selle liikmesriikide täielikku potentsiaali arenguabi mõjusamaks ja tõhusamaks muutmisel täielikult ära kasutatud; palub ELil ja tema liikmesriikidel seetõttu luua uus koordineerimisvahend määruse kujul;

15.

palub, et komisjon esitaks eelistatavalt 31. detsembriks 2015 ja igal juhul mitte hiljem kui 2016. aasta esimesel poolaastal ELi toimimise lepingu artiklite 209 ja 210 alusel ettepaneku võtta vastu akt, milles käsitletakse ELi arenguabi rahastajate tegevuse koordineerimise regulatiivseid aspekte, millele eelneb ettevalmistavate meetmete tegevuskava vastuvõtmine ja rakendamine, et hõlbustada kõnealuste regulatiivsete aspektide jõustumist vastavalt käesolevale resolutsioonile lisatud üksikasjalikele soovitustele;

16.

palub komisjonil ja Euroopa välisteenistusel seda tegevuskava hinnata varem kokku lepitud näitajate kogumi põhjal. Selles protsessis osaleksid ühelt poolt ELi delegatsioonid koos liikmesriikide diplomaatiliste esindustega partnerriikides ning teisalt arengu ja koostöö peadirektoraat ja Euroopa välisteenistus koos liikmesriikide esindajatega; kõnealune protsess hõlmaks komisjoni ja Euroopa välisteenistuse aruandeid Euroopa Parlamendile, et leppida kokku tegevuskava rakendamises;

17.

kinnitab, et nimetatud soovitused on kooskõlas subsidiaarsuse põhimõtte ja kodanike põhiõigustega;

18.

on seisukohal, et taotletaval ettepanekul puudub finantsmõju;

19.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ja lisas toodud üksikasjalikud soovitused komisjonile ja nõukogule.