7.3.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 68/30

—

võttes arvesse komisjoni 13. oktoobri 2011. aasta teatist „Muutuste kava ELi arengupoliitika mõju suurendamiseks” (COM(2011)0637 – SEC(2011)1172 – SEC(2011)1173),

—

võttes arvesse nõukogu järeldusi teemal „ELi arengupoliitika mõju suurendamine: muutuste kava” (1),

—

võttes arvesse komisjoni 13. oktoobri 2011. aasta teatist „Tulevane lähenemisviis kolmandatele riikidele antavale ELi eelarvetoetusele” (COM(2011)0638),

—

võttes arvesse nõukogu järeldusi teemal „Tulevane lähenemisviis kolmandatele riikidele antavale ELi eelarvetoetusele” (2),

—

võttes arvesse nõukogu järeldusi teemal „Poliitikavaldkondade arengusidusus” (3),

—

võttes arvesse 12. detsembri 2011. aasta ühisteatist „Inimõiguste ja demokraatia tulemuslikum edendamine välistegevuse raames” (COM(2011)0886),

—

võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate, Euroopa Parlamendi ja komisjoni 20. detsembri 2005. aasta ühisavaldust „Euroopa Liidu arengupoliitika: Euroopa konsensus” (4),

—

võttes arvesse 2. märtsil 2005. aastal vastu võetud Pariisi deklaratsiooni arenguabiabi tõhususe kohta: ühtlustamine, vastavusse viimine, tulemuspõhine juhtimine ja vastastikune aruandlus (5),

—

võttes arvesse 4. septembri 2008. aasta Accra tegevuskava (6),

—

võttes arvesse 1. detsembril 2011. aastal kokku lepitud Busani tulemusliku arengukoostöö partnerlust (7),

—

võttes arvesse komisjoni 28. veebruari 2007. aasta teatist „ELi tegevusjuhend tööjaotuse kohta arengupoliitikas” (COM(2007)0072),

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu nõukogu direktiiv, milles käsitletakse finantstehingute maksu ühist süsteemi ja millega muudetakse direktiivi 2008/7/EÜ (COM(2011)0594),

—

võttes arvesse kõiki rahvusvahelise üldsuse võetud arengu ja koostööga seotud kohustusi ÜROs ja teistes pädevates rahvusvahelistes organisatsioonides, milleks Euroopa Liit ja liikmesriigid on kohustunud,

—

võttes arvesse oma 15. juuni 2010. aasta resolutsiooni edusammude kohta aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks (8),

—

võttes arvesse oma 8. juuni 2011. aasta resolutsiooni määruse (EÜ) nr 1905/2006 kohta, millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend: kogemused ja tulevikuväljavaated (9),

—

võttes arvesse oma 5. juuli 2011. aasta resolutsiooni ELi arengupoliitika mõju suurendamise kohta (10),

—

võttes arvesse oma 27. septembri 2011. aasta resolutsiooni ELi poliitilise raamistiku kohta, millega toetatakse arenguriike toiduga kindlustatuse probleemide lahendamisel (11),

—

võttes arvesse oma 25. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni neljanda kõrgetasemelise abi tulemuslikkuse foorumi kohta (12),

—

võttes arvesse Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni arenguabi komitee poolt 24. aprillil 2012 avaldatud ELi arengukoostöö poliitika ja -programmide eksperthinnangut (13),

—

võttes arvesse oma 5. juuli 2011. aasta resolutsiooni ELi eelarvest arenguriikidele antava toetuse tuleviku kohta (14),

—

võttes arvesse Regioonide Komitee 16. veebruari 2012. aasta arvamust (15),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse arengukomisjoni raportit (A7-0234/2012),

A.

arvestades, et Lissaboni lepingu kohaselt on Euroopa Liidu arengupoliitika põhieesmärk vaesuse vähendamine ja pikemas perspektiivis selle kaotamine;

B.

arvestades, et komisjoni, nõukogu ja Euroopa Parlamendi allkirjastatud Euroopa konsensus arengupoliitikas on osa liidu õigustikust; tuletades meelde selle dokumendi, mis puudutab Euroopa arengu edenemiskava ja sellest tulenevaid õigustikke ja tegevussuundasid, tähtsust ja ulatust;

C.

arvestades, et 2015. aasta on aastatuhande arengueesmärkide saavutamise tähtaeg;

D.

arvestades, et muutuste kava peaks pakkuma lahendusi põhjalikult muutunud maailma jaoks, kus lõhe rikaste ja vaeste vahel üha süveneb, eelkõige arenguriikides;

E.

arvestades, et üleilmastumine, mis on küll oluline rikkuse allikas eelkõige keskmise sissetulekuga riikides, ei ole siiski piisavalt kaasa aidanud ebakindluse ega vaesuse vähendamisele; selle karmiks näiteks on maailma nälgivate ja alatoidetud elanike absoluutarvu kasv, sealhulgas paljudes keskmise sissetulekuga riikides;

F.

arvestades, et komisjoni teatises on märgitud, et inimõiguste ja hea valitsemistava järgimine on jätkuvalt arengu eeltingimuseks; arvestades, et see tähendab vajadust leida iga riigi olukorrale vastavad meetmed ja tingimused, ning arengukoostöö vorm ja tase kujundatakse vastavalt iga partnerriigi olukorrale, arvestades ka riigi suutlikkus reforme läbi viia;

G.

arvestades, et arengukoostöö seisneb inimarengu ja eneseteostuse edendamises kõigis valdkondades, sealhulgas ka kultuurilises mõõtmes;

H.

arvestades, et humanitaarabi ja arenguabi sünergia tugevdamine ja strateegiline sidumine on möödapääsmatu, et arendada vastupanuvõimet ja käivitada jätkusuutlik areng ebakindlates või üleminekuriikides, mille rahvastik on üks vaesemaid ja haavatavamaid;

I.

arvestades, et vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 2 lõikele 3 on Euroopa Liidu eesmärk toetada jätkusuutlikku sotsiaalset turumajandust ning selline lähenemine puudutab ka arengupoliitikat ja naabruspoliitikat;

J.

arvestades, et Lissaboni lepingu kohaselt peab arengupoliitika rakendamine olema ühtne ning arenguriikides majanduskasvu edendamiseks kavandatud meetmed peavad eelkõige aitama võidelda vaesuse ja tõrjutuse vastu, eelkõige võimaldama juurdepääsu haridusele ja tervishoiuteenustele;

K.

arvestades, et tuleb tagasi lükata kõik ametliku arenguabi mõiste laiendamise katsed, mis sisaldavad hiljuti Euroopa Komisjoni väljapakutud „tervet Euroopa Liitu hõlmavat” käsitlust ja „laiendatud ametliku arenguabi” põhimõtet, samuti selliseid abikõlbmatuid kuluartikleid, nagu finantsvood, sõjalised kulutused, võlgade tühistamine, eriti ekspordikrediidi võlgade tühistamine, Euroopas üliõpilastele ja pagulastele kulutatav raha;

L.

tuletades meelde komisjoni tahet lõpetada arenguabi andmine keskmise sissetulekuga riikidele muutuste kavas ette nähtud eristamise raames;

M.

arvestades, et komisjoni kavandatud muutuste kava eesmärgiks on praeguse arengupoliitika mõju tugevdamine, peab strateegia „Euroopa 2020” ja teiste Euroopa Liidu välistegevuse huvide täideviimine olema kooskõlas liidu arengupoliitika eesmärkidega;

N.

arvestades demokraatia puudujäägiga rahvusvahelistes otsustusstruktuurides, sealhulgas G20s, mille aluseks on kõige vaesemaid arenguriike kõrvale jättev juhtimistüüp;

O.

arvestades komisjoni analüüsiga praeguse arengupoliitika puuduste kohta (abi killustatus ja dubleeritus, mis tuleneb abiandjate tööjaotuse vähesest optimeeritusest);

P.

arvestades, et uus arengukava hõlmab piiratud arvu prioriteete, et paremini vastata uutele väljakutsetele, eeskätt korduvate rahanduskriisi, kliimamuutuse, energiaprobleemide ja toidukriiside mõjule;

1.

on seisukohal, et muutuste kava on uuenduslik, kuna see keskendub muu hulgas eelarvetoetuste kasutamisele, toetuste ja laenude kombineerimisele ja erasektori edendamisele; on seisukohal, et nende mehhanismide kasutamine peaks eelkõige aitama arenguriikide kodanikel väljuda vaesusest ja sõltuvusest tänu heade juhtimis- ja maksuhaldustavade levitamisele ja rakendamisele;

2.

õnnitleb nõukogu nii ELi arengukoostöö aluspõhimõtete kui ka mõningate Euroopa Parlamendi hiljutistes määrustes arengukoostöö kohta avaldatud seisukohtade arvesse võtmise puhul oma 14. mai 2012. aasta järeldustes;

3.

märgib murelikult poliitilise dialoogi puudumist institutsiooniliste osalejate vahel, mis on eriti kahjulik arengupoliitika sidususele; mõistab sellega seoses hukka asjaolu, et komisjoni teatises ei esitatud ettepanekuid poliitikavaldkondade arengusidususe elluviimiseks, sidudes arenguabi muude ELi poliitikavaldkondadega, eeskätt kaubanduspoliitikaga, põllumajandus- ja kalanduspoliitikaga; nõustub seega nõukogu seisukohaga, et „suurema koherentsuse tagamiseks ELi tegevuse ja arengupoliitika sidususe vahel on vaja Euroopa välisteenistuse ja Euroopa Komisjoni vahelist tihedat koostööd”;

4.

märgib, et ajal, mil finantskriis toob kaasa arengueelarve kärped, soovitatakse eri allikate rahastamise ühendamise mehhanismi raames praegusel kujul ühendada avaliku sektori toetus finantseerimisasutuste laenudega ja muude riskijagamise mehhanismidega; palub seetõttu komisjonil anda selget teavet selle kohta, kuidas kõnealune mehhanism toimib ametliku arenguabi kriteeriumidel põhineva arengupoliitika huvides ja kuidas rakendatakse Euroopa Parlamendi järelevalvevolitust;

5.

võtab teadmiseks komisjoni kavatsuse edendada „kaasava ja jätkusuutliku majanduskasvu rakendamist inimarengu teenistusse”, kuid avaldab kahetsust, et dokumendis ei ole konkreetseid viiteid vajadusele edendada õiglasemat ümberjaotamist; rõhutab, et arenguperspektiivist ei tohiks selle uuel vahendil olla muud eesmärki kui vaesuse vähendamine ja võitlus ebavõrdsuse vastu; hoiatab, et valikuline tähelepanu majanduskasvu suhtes ja usalduse kuritarvitamine erasektori arengu automaatse ümberjaotamise mõjude suhtes võivad viia tasakaalustamata ja mittekaasava majanduskasvuni ilma vaesust vähendamata; palub ELil kõnealuse poliitika läbi vaadata, et soodustada jätkusuutlikku arengupoliitikat, sealhulgas kaubandus, rikkuse ümberjagamine ja sotsiaalne õiglus, et parandada kogu elanikkonna – nii linna- kui ka maapiirkondade elanike – elu- ja töötingimusi;

6.

on seisukohal, et rahalisest, õiguslikust, halduse ja sotsiaalsest seisukohast lähtuvalt on arenguriikides soodsa ettevõtluskeskkonna loomiseks oluline asutada mikroettevõtteid ja VKEsid, selleks et anda ettevõtlusele hoogu ning soodustada erasektori arengut; on seisukohal, et EL peaks keskenduma VKEde ja mikroettevõtete bürokraatlike takistuste vähendamisele ning peaks sellega seoses soodustama ja tõhustama juurdepääsu mikrokrediitidele ja mikrorahastamisele;

7.

on seisukohal, et muutuste kava peaks tooma kaasa tegeliku muutuse poliitilises suundumuses, keskendudes arenguriikide elanike üksikisiku ja kollektiivsetele õigustele, nagu on sätestatud inimõiguste ülddeklaratsioonis, rahvusvahelises paktis majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste kohta, arenguõiguse deklaratsioonis ning keskkonnakaitse lepingutes;

8.

on seisukohal, et tõhusad maaomandisüsteemid arenguriikides on olulised, et kaotada vaesus ning luua õiglane ja kaasav ühiskond; seepärast peaks muutuste kava üks eesmärk olema tagada kindlate maaomandisüsteemide olemasolu arenguriikides ja kontroll nende üle;

9.

kinnitab sellega seoses veel kord oma toetust sotsiaalsele kaasamisele ning otsust eraldada vähemalt 20 % ELi abist tervikuna põhilistele sotsiaalteenustele, nagu on ÜRO määratlenud aastatuhande arengueesmärkides;

10.

märgib, et ligikaudu 82 % puuetega inimestest arenguriikides elab allpool vaesuspiiri; peab seetõttu oluliseks, et muutuste kavaga tuleks rakendada ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni – millele on EL juba alla kirjutanud ja milles tunnistatakse vajadust muuta rahvusvaheline koostöö puuetega inimestele juurdepääsetavaks ja kaasavaks – artikkel 32;

11.

kutsub ELi liikmesriikide parlamentide liikmeid üles pidama Euroopa Parlamendiga struktureeritud aastakoosolekuid, et tagada arenguabi ühtne kulutamine ja tõhustada poliitikavaldkondade arengusidusust;

12.

võtab teadmiseks, et komisjon asetab vaesuse oma uues nn eristamispoliitikas kesksele kohale; märgib siiski, et 70 % inimestest, kelle sissetulekud on alla vaesuspiiri, elavad keskmise sissetulekuga riikides, millest paljud on ebakindlad ja haavatavad, eeskätt väikestest saareriikidest arenguriigid, ning avaldab seetõttu kahetsust, et nendes riikides elavad vaesed on juurdepääsust haridusele ja tervisele ning muudest majanduskasvu hüvedest ilma jäetud –olukord, mille eest need riigid on vastutavad; kutsub komisjoni üles kehtestama diferentseerimiskontseptsiooni rakendamiseks uue arengukoostöö rahastamisvahendi ja praegu arutlusel oleva 11. Euroopa Arengufondi ühtsete programmitöö suuniste haavatavuse kriteeriume ning võtma lisaks riigi kogurahvatulule arvesse tegelikku vaesust, inimarengut ja ebavõrdsust riigis;

13.

kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles täitma oma inimõigustel põhineva lähenemisviisi lubadust kogu arengukoostöö protsessi raames;

14.

rõhutab kõigi riiklike ja valitsusväliste osalejate vastutust võtta oma tegevuskava keskmeks vaesuse kaotamine; rõhutab ühelt poolt ELi kohustust täita 2015. aastaks oma 0,7 % eesmärk ja teiselt poolt hädavajadust võidelda tärkava majandusega riikides vaesuse vastu, kasutades nende sisemise solidaarsuse seisukohast asjakohaseid vahendeid; tervitab sellega seoses nõukogu järeldusi, mis julgustavad liitu „jätkama arenenumate riikidega poliitilist dialoogi vaesuse vähendamise ja ebavõrdsuste vastu võitlemise teemadel”;

15.

rõhutab põlvkondadevahelise solidaarsuse tähtsust; kutsub sellega seoses komisjoni üles pidama perekondlike väärtuste süvalaiendamist universaalseks juhtpõhimõtteks ELi arengueesmärkide saavutamisel;

16.

nõuab, et jätkataks hädaabi, taastus- ja arenguabi selge ühendamise edendamist, eelkõige arvestades jätkuvat toiduainete kriisi, ning rõhutab, et on vaja tulemuslikku ja püsivat abi, kasutades nii avaliku ja erasektori partnerlussuhteid kui ka ettevõtete sotsiaalset vastutust; kordab Euroopa Parlamendi ja nõukogu üleskutset komisjonile tagada 2012. aasta lõpuks selgem ja konkreetsem toitumise strateegia, et parandada toiduga kindlustatust ja vähendada toiduainete hinna volatiilsust;

17.

on seisukohal, et alatoitumise küsimuse käsitlemine on väga oluline, sest see on jätkuvalt äärmiselt tähtis probleem tervishoiu vallas arenguriikides; kutsub seepärast üles tegema eriinvesteeringuid toidu, tervishoiu ja toitumise vallas, tunnistades, et emade ja laste toitumise parandamine on vaesuse kaotamise ja jätkusuutliku majanduskasvu saavutamiseks ülimalt oluline;

18.

peab vältimatuks, et keskmise sissetulekuga riigid eraldaksid üha suurema osa oma sissetulekutest ühiskondlikele eesmärkidele, eeskätt maksusüsteemide ning muude sisemise ümberjagamise ja sotsiaalkaitse süsteemide arendamisega, võimaldades seega Euroopa Liidul järk-järgult vähendada käimasolevaid arenguprogramme kõige vaesemate riikide kasuks, säilitades samal ajal aga keskmise sissetulekuga riikidega tiheda koostöö, eriti sotsiaalvaldkonnas;

19.

kiidab heaks eristamise mõiste; kutsub siiski komisjoni pidama keskmise sissetulekuga riikidega läbirääkimisi, et järk-järgult vähendada ametlikku arenguabi ja kaasata neid tasapisi põhi-lõuna-lõuna kolmnurga koostöösse; palub samuti, et järk-järgulisel vähendamisel peetaks alati silmas abi etteaimatavuse põhimõtet; kutsub lisaks ELi üles kaaluma viise, kuidas teha vahetut koostööd keskmise sissetulekuga riikide piirkondlike vaesuse klastritega;

20.

peab asjakohaseks hinnata rahvusvahelise konverentsi korraldamise vajadust, kus osaleksid ka suurimad uued doonorriigid ning mille teemaks on ühelt poolt aastatuhande arengueesmärkide tulevane rahastamine ja teiselt poolt kolmnurkse koostöö edendamine, millesse on kaasatud doonorriik, tärkava majandusega riik ja arenguriik; juhib tähelepanu sellele, et mõiste „arengu tulemuslikkus” ei ole kasulik mitte ainult poliitikavaldkondade arengusidususe mõõtmiseks, vaid võimaldab ka süvendada dialoogi uute doonorriikidega, sest arengukoostöö uued doonorriigid eelistavad seda mõistet;

21.

tunneb heameelt selle üle, et muutuste kavas peetakse väga oluliseks inimõigusi, demokraatiat ja õigusriiki; nõuab tungivalt, et EL teeks täiendavaid jõupingutusi, selleks et süvalaiendada inimõigused ja demokraatia tulemuslikumalt arengualasesse koostöösse ning tagada, et ELi arenguprogrammid aitavad kaasa sellele, et partnerriigid täidaks oma rahvusvahelisi inimõigusalaseid kohustusi;

22.

toetab komisjoni kavatsust anda partnerile eelarvetoetust nii pea, kui ta kohustub poliitilise dialoogi raamistikus suunama oma eelarveprioriteedid põhiliste sotsiaalvaldkondade arengueesmärkide täitmisele; on seisukohal, et eelarvetoetus tuleks tihedamalt siduda abisaavate riikide inimõiguste olukorraga ja valitsemistavaga; kordab oma üleskutset kehtestada selles suhtes eelarvetoetuse andmisel üksikasjalikumad kriteeriumid;

23.

tunnistades arengu ja julgeoleku vahelist seost, on siiski veendunud, et ELi arengueelarve peaks olema eraldiseisev sõjalise julgeolekuga seonduvate küsimuste rahastamisest, mis kuuluvad siseasjade valdkonda;

24.

palub, et komisjon selgitaks arengu ja rände vahelist seost ning nõuab, et selle valdkonna arengueelarvetest tuleks toetada eesmärki töötada välja ühtne piirkondlik arengukava peamiste immigratsiooniga seotud valdkondade kohta, nagu töökohtade loomine, joogivee-, elektri-, tervisekeskuste, koolide jm taristute rajamine;

25.

on seisukohal, et uus inimõiguste strateegia – mis puudutab nii majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi kui ka inimõiguste ülddeklaratsioonis sätestatud õigusi – peab mõjutama eelarveabi vahendeid; pooldab selles valdkonnas positiivset ja kaalutud tingimuslikkust, mis põhineb dünaamilisel lähenemisel – kandes hoolt aastatepikkuses partnerluses saavutatud tulemuste säilitamise eest – ja toimub Euroopa Liidu rahalise toetuse erinevaid rakendusviise puudutaval poliitilisel dialoogil põhineva partnerluse raames;

26.

kutsub komisjoni, Euroopa Ülemkogu ja liikmesriike üles pöörama erilist tähelepanu vähemuste kaitsele ning nõuab kindlalt, et arenguprogrammidesse lisataks inimõiguste ja mittediskrimineerimise võõrandamatud klauslid, muu hulgas diskrimineerimise kohta soo, rassi või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse ja seksuaalse sättumuse alusel ja HIV/AIDSi põdevate inimeste suhtes;

27.

nõustub nõukogu üleskutsega võtta vastu õigustel põhinev lähenemine arengule, mille kohaselt Euroopa Liit tunnustab eelkõige üldist ja mittediskrimineerivat juurdepääsuõigust põhiteenustele, osalemist demokraatlikes poliitilistes protsessides, läbipaistvust ja aruandekohustuslikkust, õiglust ja õigusriiki, keskendudes vaestele ja haavatavatele inimrühmadele;

28.

avaldab siiski kahetsust, et komisjoni teatistes esinevad inimõigused üksnes osana laiemast heade haldustavade tingimustest; juhib tähelepanu, et inimõigustel põhinev lähenemine arengule ei saa piirduda tingimuslikkusega ja vajatakse terviklikku inimõiguste mõistmist, mille kohaselt pööratakse võrdset tähelepanu kodaniku, kultuurilistele, majanduslikele, poliitilistele ja ühiskondlikele õigustele ning arengut käsitletakse eelkõige inimarenguna;

29.

tuletab antud kontekstis meelde ELi tunnustuse tähtsust arengu õigusele liidu partnerriikides ja sellest õigusest tulenevaid doonorriikide kohustusi;

30.

kutsub 1994. aastal Kairos toimunud rahvusvahelise rahvastiku- ja arengukonverentsil vastu võetud tegevuskava kohaselt komisjoni üles jätkuvalt toetama õigustel põhinevat elanikkonna ja arengu tegevuskava käsitlusviisi, eriti kodanikuühiskonna organisatsioonide ja ÜRO asutuste, nagu ÜRO Rahvastikufond, koostöö kaudu;

31.

julgustab nõukogu edendama komisjoni ettepanekut hästi läbimõeldud tõhusa finantstehingute maksu kohta, mis peaks suurendama tulusid, et võimaldada täita kaasavaid üleilmseid arenguprioriteete;

32.

tuletab komisjonile ja liikmesriikidele kindlalt meelde, et ametlik arenguabi peab jääma vaesuse kaotamisele suunatud Euroopa arengukoostöö poliitika põhialuseks; rõhutab seepärast, et kuigi arengu innovaatilisi rahastamisallikaid tuleb kõikjal edendada, peavad need olema lisavahendid, neid tuleb kasutada vaeseid toetaval viisil ja nendega ei saa ühelgi juhul asendada ametlikku arenguabi;

33.

on seisukohal, et mõningate arenguabi vahendite väljamaksmise ja eelarvetoetuse tingimuste kehtestamine tuleb siduda asutuste häireteta toimimisega ja demokraatliku kontrolliga, mida teostavad parlamendid, kontrollikojad, kodanikuühiskond ning piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused abisaajates riikides, ja Euroopa liidu tagatisega liidu osutatava abi jätkumise ja prognoositavuse kohta; kiidab heaks asjaolu, et need soovitused on lisatud nõukogu järeldustesse; rõhutab vajadust jätkata ja üldistada aastatuhande arengueesmärkide lepingute süsteemi;

34.

on seisukohal, et aastatuhande arengueesmärkide ametlik avaldamine ei kajasta piisavalt tegelikke kättesaadavaid vahendeid;

35.

rõhutab, et on vaja tugevdada poliitilist dialoogi, eriti Euroopa Liidu kolme institutsiooni vahel, et kindlustada üksmeel ja kaasatus, mis valitses 2005. aastal ühisavalduse „Euroopa konsensus arengupoliitikas” vastuvõtmise ajal – see peaks jääma poliitikavaldkondade arengusidususe teoreetiliseks raamistikuks; on seega seisukohal, et uus programm peab olema vähemalt võrreldav konsensusega ja viima tõhusama arengupoliitikani Euroopa Liidu arengukoostöö peamise eesmärgi saavutamiseks, milleks on vaesuse kaotamine jätkusuutliku arengu kontekstis, tehes eelkõige pingutusi, et täita aastatuhande arengueesmärgid ja kindlustada tervise ja hariduse roll;

36.

soovib säilitada ELi kõigi institutsiooniliste osalejate üksmeelt sellisel kujul, nagu see määratleti 20. detsembril 2005, ja kutsub sel eesmärgil liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat lisama oma allkirja Euroopa arengukonsensusele, kuna tema juhatatav Euroopa välisteenistus kannab programmi suhtes olulist vastutust;

37.

on seisukohal, et Euroopa Liit peab võtma täielikult vastutuse kui maailma suurim arenguabi andja, ning paremini väärtustama ja kasutama oma poliitilist potentsiaali ja suurendama rahvusvahelisel tasandil oma juhtivat positsiooni arenguküsimustes, eelkõige heade haldustavade levitamise ja kohalike osalejate koolitamise kaudu, kasutades otsustavalt liidule Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 210 antud volitust, mille kohaselt võib liit teha kasulikke algatusi, mille eesmärk on edendada liidu ja liikmesriikide arengukoostöö poliitika kooskõlastamist ning abiprogrammide suhtes konsulteerimist;

38.

avaldab kahetsust, et komisjon kutsub üksnes nõukogu kinnitama muutuste kava, isegi kui Lissaboni lepingus ette nähtud demokraatlikku kontrolli tuleb rakendada kogu arengupoliitika elluviimisel; rõhutab, et muudatuste rakendamiseks tuleb kõigi ELi geograafiliste, temaatiliste ja sektoriaalsete arenguprioriteetide muutmist otsustada koos parlamendi ja nõukoguga kaasotsustamismenetluse teel arengukoostöö rahastamisvahendite raames, mis kuuluvad seadusandliku tavamenetluse alla;

39.

kiidab heaks keskendumise tihedamale koordineerimisele liikmesriikide vahel, milleks kasutatakse ühiskavandamise arendamist, ühtseid ELi eelarvetoetuse lepinguid, tulemuste mõõtmise ja edastamise ning inimõiguste tingimuslikkuse ühtseid ELi raamistikke;

40.

leiab, et on oluline säilitada arenguhariduse ulatuslikud rahalised vahendid, sest see suurendab vajalikku üldsuse teadlikkust arenguga seotud küsimustest;

41.

tervitab komisjoni seisukohta, et „EL peaks püüdma osutada abi ebakindla olukorraga riikidele”; märgib siiski, et kahepoolne suhe ei pruugi selleks piisav olla, arvestades uut eelarveraamistikku ja asjaolu, et sellises olukorras riikides puudub tihti toimiv valitsus või õigussüsteem; kutsub seepärast ELi üles tegema koostööd piirkonna kolmandate riikidega, et toetada partnerriigi arengut ja asutuste toimimist, õigusriiki ja kohtusüsteeme;

42.

palub komisjonil arendada vajalikke vahendeid humanitaarabi ja arengu strateegilise sidumise tagamiseks ebakindlates, kriisi- ja kriisijärgsetes olukordades, et tugevdada asjaomaste riikide ja nende elanike vastupidavust;

43.

tuletab meelde, et mis puudutab 11. Euroopa Arengufondi ettepanekut, siis peavad kõik poliitilised suundumused pärast muutuste kava vastu võtmist olema kooskõlas Cotonou lepingu mõtte ja sisuga;

44.

peab hädavajalikuks ELi arengukoostöö poliitika võrreldavate eeliste esile tõstmist ning kutsub sellel eesmärgil komisjoni Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni kaasabil määratlema metodoloogiat, mis võimaldaks tal hinnata oma poliitika mõju ja võrrelda seda teiste osalejate poliitikaga eeskätt tärkava majandusega riikides;

45.

kordab, kui oluline on konsensuses ühinenud 28 osaleja järjekindel lähenemisviis, ja rõhutab olukorra ühist mõistmist ja strateegiliste väljakutsete ühist tajumist;

46.

nõuab halduslikult komisjoniga seotud sõltumatu mõttekoja loomist, mille eesmärgiks saaks kõigi Euroopa koostöös osalejate analüüsi- ja nõuandmise võime arendamine, et tagada hästi koordineeritud ja ühtsest poliitikast tulenevat lisaväärtust;

47.

toetab komisjoni kavatsust suunata ELi tegevus igas partnerriigis piiratud hulka prioriteetsetesse sektoritesse, kuid tuletab meelde, et paremate tulemuste saamiseks tuleb antud prioriteedid määratleda partnerluse raames ja pidada täiel määral kinni omandiõigusest ja partneri prioriteetidest;

48.

toetab nõukogu, kes tuletab meelde „aluslepingust tulenevat kohustust võtta arengukoostöö eesmärke arvesse poliitika puhul, mida ta rakendab ja mis tõenäoliselt mõjutab arengumaid, ja püüda saavutada neid eesmärke liidu välistegevuse üldises raamistikus”;

49.

rõhutab hea valitsemistava edendamise ja kaitsmise tähtsust; palub sellel eesmärgil komisjonil toetada juristide koolitusprogramme ja seadusandluse, eelkõige maakasutust puudutava seadusandluse kaasajastamise programme;

50.

on seisukohal, et jätkusuutlik areng eeldab tulemuslikumat riiklike maksude kogumist, rahvusvaheliste ettevõtjate kasumi automaatset avalikustamist ning maksude tasumist kõikides arenguriikides, kus nad tegutsevad, võitlust maksuparadiiside, maksudest kõrvalehoidumise ja ebaseadusliku kapitali väljavoolu kuritarvituse vastu; tervitab sellega seoses ELi õigusakti eelnõu aruandluse kohta riikide ja projektide kaupa, mis tuleks kaasata ELi muutuste tegevuskava poliitikavaldkonda;

51.

leiab, et praegu ainult ekspordivaldkondadele suunatud ELi kaubandusabi ja kaubavahetuse lihtsustamise vahendeid tuleb muuta, selleks et lihtsustada kaubavahetust kohalike ja piirkondlike turgude jaoks;

52.

tuletab meelde, et aktiivne ja kaasav kodanikuühiskond on nii põhjas kui ka lõunas demokraatliku valitsemistava, haavatavate inimrühmade, eriti puuetega inimeste ja vähemuste kaitse, erasektori kohustuse ning majanduskasvu viljade parema jagunemise parim tagatis;

53.

avaldab kahetsust, et komisjon ei rõhuta piisavalt vaesuse soolist mõõdet; on seisukohal, et EL peab investeerima naiste erivajadustesse ning kujundama sotsiaalkaitsepaketid, milles käsitletakse naiste probleeme; rõhutab, et sooline võrdõiguslikkus ja naiste mõjuvõimu suurendamine on olulised rahvusvaheliste arengueesmärkide saavutamiseks; rõhutab, et naiste majandusliku ja poliitilise mõjuvõimu suurendamine ei ole mitte ainult soolise võrdõiguslikkuse liikumapanev jõud, vaid on ka oluline, et saavutada arenguriikides üldine majanduskasv ja vähendada vaesust; nõuab tungivalt, et komisjon tagaks soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise süvalaiendamise ELi arengupoliitikasse ja programmidesse 2010. aasta soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava kaudu;

54.

soovib, et muutuste kavas täpsustatakse kodanikuühiskonna ja piirkondlike ja kohalike asutuste kui oluliste ja sõltumatute osalejate rolli mitte ainult arenguprogrammide ja -projektide elluviimise teenistuses, vaid ka põhiosalejatena tõenditel põhineva arengupoliitika väljatöötamise protsessis; rõhutab, kui oluline on arendada koostööd selliste asutustega ning kutsub üles pidama nendega poliitiliste otsuste vastuvõtmisel korrapäraselt dialoogi ja konsultatsioone; rõhutab sellega seoses, kui oluline on rajada dialoog ELi ja kodanikuühiskonna organisatsioonide ning piirkondlike ja kohalike asutuste vahel;

55.

nõuab, et uued liikmesriigid oleksid teadlikumad arenguabi tähtsusest;

56.

väljendab lootust mõtestada täpsemalt arengukoostööd 2015. aastal, mille jooksul toimub põhjalik mõttetöö eelkõige aastatuhande arengueesmärkide üle; soovib, et komisjon nimetaks 2015. aasta „Euroopa arenguaastaks”;

57.

juhib tähelepanu asjaolule, et parem arusaamine sellest, kuidas arengut mittehõlmavad poliitikavaldkonnad arengut mõjutavad, on tulemusliku arenguabi raamistiku väljatöötamises ja järelevalves otsustava tähtsusega; peab seepärast oluliseks, et muutuste kavas edendataks tõenditel põhinevat poliitikavaldkondade arengusidusust;

58.

nõuab, et kogu ametliku arenguabi raames antav toetus erasektorile oleks kaasatud partnerriikide riiklikesse kavadesse ja/või strateegiatesse, ning inimressursside arendamise, inimväärse töö, loodusressursside säästva majandamise ja kvaliteetsete ja kaasavate avalike teenuste arendamise jaoks mõeldud summad oleksid elanikkonna teenistuses; pooldab kaitseabinõusid eesmärgiga tagada, et eraettevõtted austaksid inimõigusi, pakuksid inimväärseid töökohti ning maksaksid makse riikides, kus nad tegutsevad;

59.

tervitab muutuste kava ettepanekuid abi tulemuslikkuse osas; on seisukohal, et abi tulemuslikkus on oluline elukvaliteedi parandamiseks, vaesuse vähendamiseks abisaajates riikides ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks, ning nõuab tungivalt, et EL võtaks selles suhtes otsustavamaid meetmeid; rõhutab Busani partnerluse kiire rakendamise olulisust tulemusliku arengukoostöö seisukohalt; on seisukohal, et edukaks üleminekuks tulemusliku abi mõistelt tulemuslikule arengukoostööle on vaja ELi ja selle rahvusvaheliste partnerite kindlat toetust; loodab, et saavutatakse kiiresti rahvusvaheline üksmeel üleilmse partnerluse töökorralduse osas;

60.

on seisukohal, et mõned uued väljakutsed, eelkõige kliimamuutus ja energia üldine kättesaadavus, ei ole piisavalt kaetud komisjoni ettepanekus näidatud sekkumisvaldkondadega;

61.

kordab varasemat nõuet kaasata muutuste kavasse arenguriikides tegutsevate välisinvestorite kohustused austada inimõigusi ning keskkonnanorme ja ILO põhilisi töönorme; on seisukohal, et ELi ettevõtjad tuleks oma koduriikides seaduslikult vastutusele võtta, juhul kui nende tütarettevõtted ja nende kontrolli all oleva üksused nimetatud kohustusi välismaal rikuvad;

62.

kutsub ELi üles tunnustama arenguriikide õigust reguleerida investeeringuid, eelistada investoreid, kes toetavad partnerriigi arengustrateegiat, ning kasutada eeliskohtlemist omamaiste ja piirkondlike investorite suhtes, et soodustada piirkondlikku integratsiooni;

63.

avaldab kahetsust, et muutuste kavas ei ole käsitletud arenguriikides maa rentimise küsimust, mis ohustab kohalikku toiduga kindlustatust; on sügavalt mures niisuguse protsessi pärast, kus põllumaa läheb valitsuse toetatavate välisinvestorite – sealhulgas ka ELi investorite – valdusesse, kuna on oht, et see õõnestab ELi vaesuse vastu võitlemise poliitikat;

64.

rõhutab, et on vaja arvestada läbiva kultuurimõõtmega ja selle möödapääsmatu kaasamisega ELi välispoliitikas üldiselt ning täpsemalt liidu arengupoliitikas;

65.

on seisukohal, et komisjon peab säilitama ainuõiguse kavandamisele arengu- ja koostööpoliitika vallas;

66.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa välisteenistusele ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.