7.3.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 68/1

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 311 ja 312,

—

võttes arvesse komisjoni 29. juuni 2011. aasta ettepanekut ja komisjoni 6. juuli 2012. aasta muudetud ettepanekut võtta vastu nõukogu määrus, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistiku aastateks 2014-2020 (COM(2011)0398) ja COM(2012)0388),

—

võttes arvesse komisjoni 29. juuni 2011. aasta ettepanekut sõlmida institutsioonidevaheline kokkulepe Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta (COM(2011)0403),

—

võttes arvesse komisjoni 29. juuni 2011. aasta teatist „Euroopa 2020. aasta strateegia aluseks olev eelarve” (COM(2011)0500),

—

võttes arvesse komisjoni 27. aprilli 2010. aasta aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta sõlmitud institutsioonidevahelise kokkuleppe toimimise kohta (COM(2010)0185),

—

võttes arvesse oma 29. märtsi 2007. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu omavahendite tuleviku kohta (1),

—

võttes arvesse oma 8. juuni 2011. aasta resolutsiooni tulevikku investeerimise ning uue mitmeaastase finantsraamistiku kohta konkurentsivõimelise, jätkusuutliku ja kaasava Euroopa nimel (2),

—

võttes arvesse oma 13. juuni 2012. aasta resolutsiooni mitmeaastase finantsraamistiku ja omavahendite kohta (3),

—

võttes arvesse mitmeaastase finantsraamistikuga seotud küsimuste kohta tehtud ühisavaldust, mis on lisatud liidu üldeelarve suhtes kohaldatavatele läbivaadatud finantseeskirjadele,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 81 lõiget 3,

—

võttes arvesse eelarvekomisjoni vaheraportit ning väliskomisjoni, arengukomisjoni, rahvusvahelise kaubanduse komisjoni, eelarvekontrollikomisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni, siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni, transpordi- ja turismikomisjoni, regionaalarengukomisjoni, põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni, kalanduskomisjoni, kultuuri- ja hariduskomisjoni, õiguskomisjoni, kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni, põhiseaduskomisjoni ja naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A7-0313/2012),

A.

arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 312 lõike 2 kohaselt võtab nõukogu, kes tegutseb vastavalt seadusandlikule erimenetlusele, määruse, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik, vastu ühehäälse otsusega pärast Euroopa Parlamendilt nõusoleku saamist; arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 312 lõike 2 kohaselt võib Euroopa Ülemkogu ühehäälselt vastu võtta otsuse, millega lubatakse nõukogul mitmeaastast finantsraamistikku käsitleva määruse vastuvõtmisel teha otsus kvalifitseeritud häälteenamusega;

B.

arvestades, et ELi toimimise lepingu artikli 310 lõike 1 kohaselt tuleb eelarves ära näidata kõik liidu tulu- ja kuluartiklid;

C.

arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 295 kohaselt konsulteerivad Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon üksteisega ning korraldavad oma koostööd ühisel kokkuleppel, ning arvestades, et sel eesmärgil tuleks sõlmida institutsioonidevaheline kokkulepe, millega parandada iga-aastase eelarvemenetluse sujumist ja institutsioonidevahelist eelarvealast koostööd;

D.

arvestades, et ELi toimimise lepingu artikli 312 lõikes 5 kutsutakse Euroopa Parlamenti, nõukogu ja komisjoni üles võtma kõik vajalikud meetmed finantsraamistiku vastuvõtmise hõlbustamiseks;

E.

arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 311 kohaselt varustab liit end oma eesmärkide saavutamiseks ja poliitika elluviimiseks vajalike vahenditega ning liidu eelarvet rahastatakse täielikult omavahenditest; arvestades, et enne kui nõukogu võtab vastu uue otsuse omavahendite reformi kohta, peab ta parlamendiga konsulteerima, ning enne kui ta võtab vastu määruse omavahendite süsteemi rakendusmeetmete kohta, peab ta saama peale selle parlamendilt nõusoleku;

F.

arvestades, et see saab olema esimene kord, kui mitmeaastast finantsraamistikku käsitlev määrus võetakse vastu Lissaboni lepingu uute sätete kohaselt ja kui sellega kaasneb seetõttu institutsioonidevahelise koostöö uus kord, mille eesmärk on tagada aluslepingust tulenevaid õigusi arvestav tõhus otsustusprotsess;

G.

arvestades, et Lissaboni leping annab Euroopa Liidule sellistes valdkondades nagu välistegevus (Euroopa Liidu lepingu artikli 27 lõige 3), sport (ELi toimimise lepingu artikkel 165), kosmos (ELi toimimise lepingu artikkel 189), kliimamuutus (ELi toimimise lepingu artikkel 191), energeetika (ELi toimimise lepingu artikkel 194), turism (ELi toimimise lepingu artikkel 195) ja kodanikukaitse (ELi toimimise lepingu artikkel 196) märkimisväärsed uued õigused;

H.

arvestades, et oma 8. juuni 2011. aasta resolutsioonis, mis võeti vastu suure häälteenamusega, sõnastas parlament järgmist mitmeaastast finantsraamistikku puudutavad üldised poliitilised õigusloome- ja eelarveprioriteedid;

I.

arvestades, et oma 13. juuni 2012. aasta resolutsioonis, mis võeti vastu suure häälteenamusega, sõnastas parlament järgmist mitmeaastast finantsraamistikku puudutavad üldised prioriteedid nii kulude kui ka tulude poolel;

J.

arvestades, et asjaomased parlamendikomisjonid on - nagu lisatud arvamustest näha - poliitiliste prioriteetide kindlaks tegemiseks põhjalikult hinnanud kõiki vajadusi;

K.

arvestades, et nõukogu eesistujariik Küpros kavatseb 2012. aasta novembris toimuvaks Euroopa Ülemkogu erakorraliseks kohtumiseks esitada läbirääkimispaketi, mis hõlmab ka ülemmäärade summasid (aga ka poliitilisi valikuid, mis kuuluvad seadusandliku tavamenetluse alla);

L.

arvestades, et ELi eelarvega juba antakse euroalasse mittekuuluvatele liikmesriikidele tagatised keskpika perioodi maksebilansiga seotud finantsabi osas kuni 50 miljardi euro suuruses summas ja tagatised Euroopa finantsstabiilsusmehhanismile kuni 60 miljardi euro suuruses summas (kogu laenude põhisumma jääk);

M.

arvestades, et ELil peab olema selline eelarve ja eelarvemenetlus, mille puhul võetakse täielikult arvesse parlamendi otsustus- ja kontrolliprotsessi läbipaistvat ja demokraatlikku olemust ja mis põhineb ühtsuse ja kõikehõlmavuse üldpõhimõtte järgimisel, mis tähendab seda, et kõik tulud ja kulud tuleb eelarvesse kanda, ilma et neid vastastikku korrigeeritaks, ning et nii tulude kui ka kulude kohta tuleb vastavalt aluslepinguga antud pädevustele korraldada parlamentaarne arutelu ja hääletus;

1.

annab endale täielikult aru, et 2014.–2020. aasta finantsraamistiku üle peetavad läbirääkimised toimuvad väga keerulises sotsiaalses, majanduslikus ja rahalises olukorras, kus liikmesriigid teevad riigirahanduse jätkusuutlikkuse ning pangandussektori ja ühisraha stabiilsuse tagamiseks oma riigieelarve korrigeerimisel suuri jõupingutusi; rõhutab, et liidust ei tohi jääda muljet, nagu suurendaks see maksumaksjate maksukoormust veelgi; on aga veendunud, et ELi eelarve moodustab ühe osa lahendusest, mis aitab Euroopal praegusest kriisist väljuda, sest see soodustab majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimist ning aitab liikmesriikidel ühiselt, sihipäraselt ning jätkusuutlikult toime tulla praeguste struktuursete probleemidega, eelkõige konkurentsivõime vähenemise ning tööpuuduse ja vaesuse suurenemisega;

2.

on aga seisukohal, et ELi rahaliste vahendite usaldusväärse ja tulemusliku kasutamise eeltingimusena tuleb nii liikmesriikide kui ka ELi tasandil läbi viia tasakaalustatud struktuursed reformid, ning tuletab meelde, kui oluline on usaldusväärne riigirahandus;

3.

tuletab meelde, et Euroopa Ülemkogu on korduvalt rõhutanud, et Euroopa majanduse juhtimist tuleb tugevdada, ning meelde tuletanud aruka, püsiva ja kaasava majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020” eesmärke, milleks on tööhõive suurendamine, uuendustegevuseks ning teadus- ja arendustegevuseks vajalike tingimuste parandamine ja avaliku sektori sellealaste kulutuste suurendamine, kliimamuutuse ja energeetika alaste eesmärkide täitmine, haridustaseme tõstmine ja eelkõige vaesuse vähendamise kaudu sotsiaalse kaasatuse suurendamine;

4.

tuletab meelde, et just Euroopa Ülemkogu võttis 2012. aasta juunis vastu majanduskasvu ja töökohtade loomise kokkuleppe, milles kinnitatakse, et ELi eelarvel on majanduskasvu ja tööhõive suurendamisel võimendav mõju, ja rõhutatakse igati, et eelarve aitab kogu liidul praegusest majandus- ja finantskriisist jagu saada;

5.

on seisukohal, et liit on viimased neli aastat kestnud finantskriisi tõttu eriliselt kannatanud osaliselt ka seetõttu, et finantssektor, rahvusvahelised partnerid ja avalik arvamus on ELis valitseva solidaarsuse taseme kahtluse alla seadnud; on veendunud, et ELi eelarve peaks olema solidaarsuse keskmes; on seetõttu veendunud, et järgmist mitmeaastast finantsraamistikku puudutav otsus kas avaldab pingutustele, mida liikmesriikide valitsused kriisist väljumiseks on teinud, suurt positiivset mõju või viib ELi veel suuremasse majanduslangusesse;

6.

tuletab meelde, et kõik makromajanduslikud finantsstabiilsusmeetmed, mida on 2008. aastast saadik võetud, ei ole veel majandus- ja finantskriisisile lõppu teinud; on seetõttu seisukohal, et Euroopa majanduskasvu taastamiseks ja töökohtade loomiseks peaksid liikmesriigid jätkama pingutusi püsiva majanduskasvu potentsiaali avamiseks ja et vaja on eesmärgipärast, tugevat ja piisava suurusega ELi eelarvet, mille abil aidata liikmesriikide jõupingutusi koordineerida ja suurendada;

7.

märgib, et ELi eelarve moodustab liidu valitsemissektori kuludest ainult umbes 2 % ja on seega rohkem kui 45 korda väiksem kui kõigi liikmesriikide valitsemissektori kulude summa;

8.

tuletab meelde, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 310 kohaselt peavad ELi eelarves kajastatud tulud ja kulud tasakaalus olema, mis tähendab, et eelarves ei saa puudujääki tekkida ja see ei saa avaliku sektori võlga põhjustada;

9.

rõhutab, et ELi eelarve on eeskätt investeeringute eelarve ning et 94 % selle kogutulust investeeritakse kas liikmesriikidesse endisse või liidu välispoliitilistesse prioriteetidesse; rõhutab, et ilma ELi eelarve abita oleksid piirkondade ja liikmesriikide avaliku sektori investeeringud väga väikesed või olematud; on seisukohal, et ELi eelarve vähendamise tagajärg oleks kindlasti tasakaalustamatuse suurenemine ning majanduskasvu takerdumine ja kogu liidu majanduse konkurentsivõime ja ühtekuuluvusmõõtme vähenemine ning ELi üheks põhiväärtuseks oleva solidaarsuspõhimõtte ohtu seadmine;

10.

rõhutab, et Lissaboni strateegia ei täitnud oma eesmärki ja seda muu hulgas ka seetõttu, et nii eelarve- kui ka õigusloomealane koordineerimine kui ka panus on kõigil tasanditel olnud puudulikud; on kindlalt veendunud, et strateegia „Euroopa 2020” tõhususe tagamiseks tuleb see ellu viia nüüd kohe ja seda ei tohi enam edasi lükata;

11.

tuletab meelde, et strateegia „Euroopa 2020” seitsme juhtalgatuse elluviimiseks on vaja suures summas – kuni 2020. aastani hinnanguliselt vähemalt 1 800 miljardit eurot – tulevikku suunatud investeeringuid (4); rõhutab, et strateegia „Euroopa 2020” üks peamine eesmärk – edendada majanduskasvu ja kvaliteetseid töökohti kõigi eurooplaste jaoks – on saavutatav vaid siis, kui sotsiaalset kaasatust soodustavad vajalikud investeeringud haridusse, teadmusühiskonna edendamisse, teadus- ja uuendstegevusse, VKEsse ning keskkonnasäästlikesse ja uutesse tehnoloogiatesse tehakse praegu ja neid ei lükata enam edasi; pooldab majanduskasvu soodustavate eelarve konsolideerimise meetmete puhul kahetasandilist lähenemisviisi, et vähendada selliste investeeringute abil puudujääki ja avaliku sektori võlga;

12.

on seisukohal, et kogu ELi noorte murettekitav olukord, st enneolematult kõrge tööpuuduse määr, järjest suurenev vaesus ja järjest süvenevad haridusprobleemid, nõuab süvalaiendusmeetmete abil erilisi pingutusi, millega panna uued põlvkonnad ELi väärtusi – rahu, demokraatia ja inimõigused, majanduslik heaolu ja sotsiaalne õiglus – hindama, ja piisava eelarvetoetusega ELi programme;

13.

rõhutab, et aruka, jätkusuutliku ja kaasava Euroopa majanduse saavutamise peamine eeldus on tugev, mitmekesine ja konkurentsivõimeline tööstuslik baas; rõhutab, milline tähtsus on tööstussektoril ELi konkurentsivõime ja töökohtade loomise toetamisel ja millise olulise panuse see annab seetõttu majanduskriisist ülesaamisse;

14.

toetab igati komisjoni ettepanekut kliimamuutuse vastaste meetmete süvalaiendamise kohta, mille eesmärk on siduda vähemalt 20 % kulutustest kliimaga; peab oluliseks, et ELi eelarve abil oleks võimalik teha investeeringud jätkusuutlikku ja heaolu tagavasse madala süsinikuheitega majandusse, anda piisavalt toetust strateegia „Euroopa 2020” kliimamuutuse, energiaalaste, ressursitõhususe ja bioloogilise mitmekesisuse eesmärkide saavutamiseks ning tagada ELi kodanikele tervislikum keskkond;

15.

kutsub liikmesriike seetõttu üles leidma võimalusi liikmesriigi konsolideerimispüüdluste ja läbimõeldud ELi eelarve lisandväärtuse vahel koostoime loomiseks, tänu millele on võimalik kõrgeimal tasandil võetud kohustusi täita;

16.

rõhutab, et 1988. aastast saadik on liikmesriikide eelarved suurenenud keskmiselt kiiremini kui ELi eelarve; märgib, et isegi 2008. aastal alanud kriisi algusest saadik on liikmesriikide valitsussektori kulud kokku suurenenud igal aastal nominaalselt 2 %; järeldab sellest, et ELi eelarve piiramine liikmesriikide eelarvega võrreldes on ilmselges vastuolus liidule aluslepinguga antud pädevuse ja ülesannete laiendamisega ja kaalukate poliitiliste otsustega, mille Euroopa Ülemkogu on ise teinud ja mis puudutavad eelkõige Euroopa majanduse juhtimise tugevdamist;

17.

rõhutab, et 2000. aastast saadik on erinevus ELi omavahendite ülemmäära (1,29 % kogurahvatulust kulukohustuste assigneeringutes ja 1,23 % maksete assigneeringutes) ja mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärade vahel hüppeliselt suurenenud; märgib peale selle, et mitmeaastases finantsraamistikus sätestatud määrad on kõigest kulutustele seatud ülemmäärad ja ELi eelarve on alati olnud nendest ülemmääradest palju väiksem;

18.

on seisukohal, et komisjoni ettepanekust, mille kohaselt tuleb 2014.–2020. aasta finantsraamistiku ülemmäärad 2013. aasta ülemmäärade tasemel külmutada, ei piisa aruka, püsiva ja kaasava majanduskasvu Euroopa strateegiaga seotud poliitiliste prioriteetide, Lissaboni lepingust tulenevate uute ülesannete ega ettenägematute sündmuste rahastamiseks, rääkimata Euroopa Ülemkogu enda poolt kehtestatud eesmärkide ja seatud kohustuste rahastamisest;

19.

tuletab meelde, et väljendas 2011. aasta 8. juunil seisukohta, et kui eelarvet piisavalt ei suurendata ja kui seejuures 2013. aasta ülemmäärasid ei ületata, tuleb paljusid ELi prioriteete ja poliitikavaldkondi piirata või neist isegi loobuda;

20.

hoiatab nõukogu, et ta ei prooviks mingil juhul ELi kulutustes veel suuremaid kärpeid teha, kui komisjon on ette näinud; on kindlalt vastu katsetele teha kogu eelarves lineaarseid kärpeid, mis seaks ohtu kõigi ELi meetmete rakendamise ja tulemuslikkuse, olenemata sellest, milline on nende Euroopa lisandväärtus, poliitiline kaal või mõju; palub hoopis nõukogul kärbete kavandamisel selgelt ja avalikult teada anda, millistest tema poliitilistest prioriteetidest või projektidest tuleks täielikult loobuda;

21.

rõhutab, et ELi eelarvel peab ühiselt kokku lepitud strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamisel peamine roll olema; on kindlalt veendunud, et kui ELi eelarve on hästi läbi mõeldud, on selle abil tegelikult võimalik algatada ja kiirendada meetmeid, millel on selge liidu lisandväärtus, mida liikmesriigid ise ei suuda luua, ja mis tagavad koostoime liikmesriikide tegevusega ja täiendavad seda ning aitavad liikmesriikidel keskenduda peamistele tulevikku suunatud investeeringutele;

22.

kordab sellega seoses, et pooldab strateegia „Euroopa 2020” keskmes olevatele konkurentsivõime, VKE, ettevõtluse ja jätkusuutlike infrastruktuuride alastele liidu programmidele ette nähtud vahendite olulist suurendamist; on täiesti veendunud, et komisjoni ettepanekuga võrreldes tehtavad edasised kärped seavad ELi usaldusväärsuse ning ELi majanduskasvu- ja tööhõivepoliitilised püüdlused tõsiselt ohtu;

23.

tunneb suurt heameelt ettepaneku üle, mille komisjon tegi Euroopa transpordi-, energia- ja digitaalsete võrgustike parandamiseks mõeldud Euroopa Ühendamise Rahastu kohta, ja selle realistliku rahastamispaketi üle; nõuab seetõttu tungivalt, et summat, mis Ühtekuuluvusfondist Euroopa Ühendamise Rahastusse ümber paigutatakse, tuleks esimestel aastatel kulutada nii, et see oleks täielikult kooskõlas selle fondi raames tehtavate liikmesriikide eraldistega;

24.

rõhutab, et teadus- ja uuendustegevus aitab kiiremini üle minna säästvale, maailmas juhtpositsiooni omavale ja teadmistepõhisele majandusele, kus loodusvarasid kasutatakse tõhusalt ja vastutustundlikult; kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles leppima kokku konkreetses tegevuskavas, mille alusel saavutada eesmärk eraldada teadustegevuse investeeringuteks 3 % SKPst; juhib tähelepanu suurtele majanduslikule kohustustele, mis selle eesmärgiga kaasneks ja mis tähendaks aastas 130 miljardi suurust lisakulu, mida tuleks rahastada kõigist allikatest; rõhutab, et sellega seoses tuleb liidus edendada ja soodustada teadus- ja uuendustegevust ning tagada vastavad vahendid, nähes selleks ette ELi teadus- ja uuendustegevuse assigneeringute kaudu vahendite olulise suurendamise - eelkõige programmi „Horisont 2020” kaudu;

25.

tuletab meelde, et majanduskasvu, konkurentsivõime, uuendustegevuse ja tööhõive peamised tagajad on VKE, ning märgib, et neil on taastumise ja ELi jätkusuutliku majanduse soodustamisel tähtis roll; tunneb seetõttu heameelt selle üle, et strateegias „Euroopa 2020” on rõhku pandud uuendus- ja tööstuspoliitikale; lükkab kindlalt tagasi kõik katsed vähendada veelgi rohkem eraldisi, mis on ette nähtud sellistele programmidele nagu COSME, mis on Euroopa konkurentsivõime ja tööhõive keskmes;

26.

on seisukohal, et ELi ühtekuuluvuspoliitika (struktuurifondid ja Ühtekuuluvusfond) on vaieldamatu ELi lisandväärtusega strateegiline vahend, millega tagada investeeringud, püsiv majanduskasv ja konkurentsivõime, ja Euroopa solidaarsuse peamine sammas; märgib ühtlasi, et ühtekuuluvusvahenditel on kõigile ELi liikmesriikidele suur ülekanduv mõju; rõhutab, et ELis makromajandusliku tasakaalustamatuse tõhusaks vähendamiseks ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse toetamiseks peaks olema võimalik toetuda stabiilsele, tugevale ja jätkusuutlikule finantsraamistikule; kordab, et on seisukohal, et kuna majanduskasvu ja tööhõivesse tehtavate avaliku sektori investeeringute järele on tungiv vajadus, tuleks ühtekuuluvuspoliitika vahendid jätta vähemalt samale tasemele, nagu need olid perioodil 2007-2013, ja need peaksid hõlmama endiselt kõiki ELi piirkondi, kuigi esmatähtsal kohal peaksid olema vähem arenenud piirkonnad; toetab komisjoni ettepanekut eraldada kõigist ühtekuuluvuspoliitika vahenditest 25 % Euroopa Sotsiaalfondile;

27.

kordab, et on seisukohal, et võttes arvesse väga erinevaid ülesandeid ja eesmärke, millele ühine põllumajanduspoliitika peab vastama, tuleks ühisele põllumajanduspoliitikale 2013. aastal eraldatavad summad jätta järgmisel finantsplaneerimise perioodil vähemalt samale tasemele; on seisukohal, et uue ühise põllumajanduspoliitika eelarveeraldisi tuleks tulemuslikumalt ja tõhusamalt jaotada, mis tähendab muu hulgas seda, et otsetoetusi ja maaelu arengu toetusi tuleks liikmesriikide, piirkondade ja põllumajandusettevõtjate vahel praeguse lõhe vähendamiseks õiglaselt jagada; rõhutab sellega seoses ühise põllumajanduspoliitika teise samba olulist rolli, mis aitab oluliselt kaasa investeeringutele ja töökohtade loomisele maapiirkondades, põllumajandussektori tulemuslikkuse ja konkurentsivõime suurendamisele, arvestades eelkõige uusi ülesandeid, millele on osutatud strateegias „Euroopa 2020”, ning keskkonna hoidmisele ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamisele;

28.

rõhutab, et sihipärast ja tulemuslikku liidu keskkonna- ja kliimaprogrammi tuleb tingimata tugevdada ja et asjaomaste liidu fondide raames tuleks aktiivselt toetada kliima- ja keskkonnakulude ühendamist;

29.

tunnistab suuri probleeme, millega noortel tuleb ELi majanduskriisi tõttu kokku puutuda; on seisukohal, et noorte eurooplaste osalemine, tööhõive, haridus, mitteformaalne haridus, koolitus, liikuvus ja sotsiaalne kaasatus on ELi ja Euroopa ühiskonna arengu jaoks strateegilise tähtsusega küsimused; rõhutab, et peale komisjoni kavandatud konkreetsete noortele mõeldud vahendite suurendamise tuleb neid küsimusi süvalaiendada ja tähtsustada kõigis ELi eelarvest rahastatavates asjaomastes poliitikavaldkondades ja programmides, nagu noortegarantii, millega tagatakse kõigile Euroopa noortele, kes ei leia tööd, võimalus edasi õppida ja täiendavat koolitust saada;

30.

rõhutab, et enim puudust kannatavatele inimestele mõeldud programmi tuleb jätkata; tuletab komisjonile meelde tema kohustust esitada õigel ajal sellealane seadusandlik ettepanek, millega tagada selle programmi toetamise jätkamine 2013. aasta järel uue õigusliku aluse alusel ja eraldi rahaliste vahendite abil;

31.

on seisukohal, et komisjoni poolt vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevale alale eraldatud kogusumma puhul ei ole piisavalt arvesse võetud seda, et Lissaboni lepinguga on seda valdkonda tugevdatud ning sel on rohkem ülesandeid; rõhutab, et rahastatavatel meetmetel peaks olema Euroopa lisandväärtus ning nende programmidega taotletavate eri eesmärkide vahel tuleb tagada õiglane, tasakaalustatud ja läbipaistev rahaliste vahendite jaotus;

32.

tuletab meelde, et ELi haridus-, noorte-, meedia- ja kultuuriprogrammid on kodanikulähedased, nende eelarve täitmise määr on erakordselt kõrge, neil on märkimisväärne võimendav mõju ja ülekandumisefekt, sh head majandustulemused, ning nendega luuakse selget ja tõendatavat Euroopa lisandväärtust, kasutades ühiselt ressursse, innustades liikuvust ja aktiivse kodanikuna tegutsemist ning tõhustades koostööd eri sektorite ja sidusrühmade vahel;

33.

kordab, et on seisukohal, et kuna ELile on aluslepingutega antud uued kohustused, siis tuleks ka rahalisi vahendeid 2007.-2013. aasta finantsraamistikuga võrreldes piisaval määral suurendada, et liidul oleks võimalik täita ülemaailmselt rolli ja juba võetud kohustusi, sh eelkõige eesmärki, mille kohaselt peavad liikmesriigid eraldama ametlikule arenguabile 0,7 % kogurahvatulust, ning täita 2015. aastaks aastatuhande arengueesmärgid; rõhutab liidu rolli naaber- ja partnerriikides demokraatia, rahu, solidaarsuse, stabiilsuse edendamisel ja vaesuse vähendamisel; rõhutab, et ELi abi ja liikmesriikide abi täiendavad teineteist ning et see aitab kiirendada meetmete võtmist piirkondades, kus kahepoolset abi andmist ei toimu; toetab eelkõige liikmesriikide ja ELi meetmete ühist kavandamist; rõhutab seetõttu, et ettepanekuid, mille komisjon on teinud globaalse Euroopa ja Euroopa Arengufondi kohta, tuleb pidada kõigest miinimumiks, mida on Euroopa globaalsete eesmärkide saavutamiseks vaja; märgib eelkõige, et Euroopa välisteenistusele tuleb tagada tema ülesannetele vastav piisav eelarve;

34.

toonitab suuremahuliste infrastruktuuriprojektide, nagu ITER, Galileo ja GMES strateegilist tähtsust ELi konkurentsivõime tuleviku seisukohalt; tõrjub sellest tulenevalt kõiki katseid kujundada GMES ümber valitsustevaheliseks programmiks;

35.

on kindlalt arvamusel, et nende suuremahuliste projektide rahastamine tuleks ELi eelarves tagada, kuid samas tuleks see valdkond hoida muudest vahenditest lahus, et võimalikud ülekulud ei seaks ohtu muude liidu poliitikavaldkondade rahastamist ja projektide edukat teostamist;

36.

väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle määrata mitmeaastase finantsraamistiku määruses Galileo jaoks maksimumsumma, hoides sellega selle projekti eelarveeraldised muust rahastamisest lahus; on samuti arvamusel, et ka ITERile ja GMESile eraldatavad maksimumsummad tuleks kindlaks määrata määruses; on seisukohal, et nende kolme projekti rahastamispakett tuleks eraldada üle mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäära, et muuta liikmesriikidel vajaduse korral täiendavate rahaliste vahendite eraldamine lihtsamaks;

37.

kordab, et Euroopa lisaväärtuse saavutamine ja usaldusväärse finantsjuhtimise (säästlikkuse, tõhususe ja tulemuslikkuse) tagamine peaksid olema nüüd veel enam kui kunagi varem ELi eelarve juhtpõhimõtted; väljendab sellega seoses heameelt komisjoni esitatud seadusandlike ettepanekute üle, milles käsitletakse seadusandliku tavamenetluse kohaselt vastu võetavaid uue põlvkonna mitmeaastaseid programme; nõuab ELi tugiprogrammide ja riiklike investeeringute vahelise sünergia maksimeerimist;

38.

usub, et praeguses avaliku sektori eelarvepiirangute kontekstis on finantseerimine muudest rahastamisallikatest väga vajalik, et teha pikaajalisi investeeringuid, mida on tarvis strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamiseks; on kindalt veendunud selles, et liidu lisandväärtus peitub eelkõige pikaajalistes investeeringutes, mis käivad liikmesriikidele üksi üle jõu; toonitab seetõttu järeldusi ja soovitusi, mille parlament esitas oma resolutsioonis uudsete rahastamisvahendite kohta seoses järgmise mitmeaastase finantsraamistikuga (5);

39.

toonitab, et vaja on tagada valdkondlike eeskirjade ja finantsmääruse üldraamistiku sidusus ning lihtsustamise ja usaldusväärse finantsjuhtimise tasakaal; võtab teadamiseks komisjoni avaldatud lihtsustamise tulemustabeli ja kinnitab, et toetab kindlalt lihtsustamiskava; on veendunud, et abisaajate halduskoormust tuleb veelgi vähendada, ning nõuab uue põlvkonna mitmeaastaste programmide puhul põhjaliku nn bürokraatiakontrolli tegemist, millega vältida ELi ja liikmesriikide tasandil halduskoormuse suurenemist;

40.

on seisukohal, et ELi kulutuste mõjusus sõltub kõigi tasandite usaldusväärsest poliitilisest, regulatiivsest ja institutsioonilisest raamistikust; rõhutab, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 310 lõike 5 ja artikli 317 kohaselt peavad liikmesriigid eelarvet täitma kooskõlas usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõttega; tuletab liikmesriikidele meelde, et neil on õiguslik kohutus tagada, et eelarvesse kantud assigneeringute kasutamisel tuleb sellest põhimõttest kinni pidada, ning et liikmesriigid peaksid kandma oma osa vastutusest ELi-poolse rahastamise mõjusamaks muutmisel; tuletab meelde, et 90 % Euroopa Kontrollikoja tuvastatud vigadest on tehtud liikmesriikides ning enamikku neist vigadest oleks saanud ära hoida; nõuab, et kõik liikmesriigid väljastaksid riiklikud Euroopa Liidu vahendite haldajate kinnitused, mis on allkirjastatud asjakohasel poliitilisel tasandil;

41.

toetab eeltingimusi käsitlevate eeskirjade kehtestamist, millega tagatakse see, et ELi rahastamine (eriti Ühtekuuluvusfondi, struktuurifondide ning maaelu ja kalandusfondide osas) on paremini suunatud strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide täitmisele; on veendunud, et kui nende täitmine tugineb ühelt poolt tõhustatud partnerluse põhimõttele, milleks kaasatakse rohkem kohalikke ja piirkondlikke ametiasutusi, ja teiselt poolt tingimustele, mis on seotud eri fondide eesmärkidega, siis on nende tingimusi käsitlevate eeskirjadega võimalik parandada ELi toe õiguspärasust ja mõjusust;

42.

nõuab, et partnerluslepingute raames toimuks rahastamine teatavate konkreetsete tingimuste alusel, mis määratakse kindlaks komisjoni ja liikmesriikide vahelises dialoogis; peab õiglaseks, et sellised tingimused peaksid hõlmama eelkõige kehtivate ELi õigusaktide (nt hinnakujunduse, hankemenetluste, transpordi, keskkonna, tervishoiu valdkondades) täielikku rakendamist, et ennetada eeskirjade eiramist ja tagada efektiivsus; lükkab siiski tagasi selliste tingimuste kehtestamise, mis nõuavad liikmesriikidelt põhjalikke sotsiaal- ja majandusreforme; kõigis tingimustes tuleb täielikult järgida subsidiaarsuse ja partnerluse põhimõtet;

43.

toonitab samas, et regionaalpoliitika tulemuste ja liikmesriigi makromajanduslike tulemuste vahel ei ole otsest seost ning piirkondi ei tuleks karistada selle eest, kui riiklikul tasandil ei suudeta järgida majanduse juhtimisega seotud menetlusi; on seisukohal, et lisakaristuste kehtestamine võiks süvendada juba niigi makromajanduslikes raskustes olevate liikmesriikide probleeme ning seetõttu ei ole makromajanduslike tingimuste kehtestamine vastuvõetav;

44.

rõhutab ELi detsentraliseeritud asutuste tähtsat tööd liidu eesmärkide toetamisel ning vajadust eraldada sellele vastutusele vastavad piisavad eelarvevahendid;

45.

on samas veendunud, et ELi detsentraliseeritud asutuste töö peaks andma riigi tasandil palju suuremat kokkuhoidu; nõuab, et liikmesriigid hindaksid riigi tasandil nende asutuste tegevusest tulenevat tõhususe kasvu ning kasutaksid seda täies mahus ära, et seeläbi riigi kulusid kokku hoida; kutsub asutuste tegevuse ühtlustamise eesmärgil liikmesriike ühtlasi üles selgitama asutustega seoses välja võimalikud valdkonnad, kus töö kattub või kus lisaväärtus on väiksem;

46.

on veendunud, et Euroopa välisteenistuse loomine peaks tagama ELi tasandil mastaabisäästu ja liikmesriikide tasandil suure kokkuhoiu, eelkõige kolmandates riikides asuvates liikmesriikide diplomaatilistes teenistustes;

47.

soovitab koostada kolmel – liikmesriigi, piirkondlikul ja Euroopa – tasandil avaliku sektori kulutuste tõhususe kohta sõltumatu hinnang, mille raames uuritakse põhjalikult valdkondade, nagu kaitsesektor, arengupoliitika, detsentraliseeritud ametid, Euroopa välisteenistus ja teadusuuringud, lisandväärtust ning võimalusi, kuidas koondada vahendeid ja hoida kokku kulusid ja teha seda nii, et mitte ainult ei soodustataks ELi tasandil mastaabisäästu saavutamist, vaid järgitaks ka subsidiaarsuse põhimõtet; on veendunud, et selline hinnang tagaks kulude kokkuhoiu; tuletab meelde, et detsentraliseeritud ametite hindamise puhul tuleks arvesse võtta asjakohaseid sätteid, mis sisalduvad 19. juulil 2012. aastal allkirjastatud Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni ühisavaldusele lisatud ühises lähenemisviisis detsentraliseeritud asutuste suhtes;

48.

nõustub komisjoni seisukohaga, et halduskulusid tuleb ratsionaliseerida; rõhutab siiski, et on ülimalt oluline tasakaalustada täiendav kokkuhoid vajadusega tagada institutsioonide suutlikkus täita oma ülesandeid ja kohustusi vastavalt aluslepingutega neile pandud kohustustele ja neile antud volitustele, võttes arvesse praegusest majanduskriisist tingitud keerulist olukorda;

49.

on kindlalt vastu töötajate arvu lineaarse vähendamise kohaldamisele kõigi institutsioonide, ametite ja asutuste puhul, kuna aluslepingute kohaselt erinevad nende ülesanded ja kohustused suuresti; rõhutab, et iga institutsiooni individuaalseks kohtlemiseks peaksid nad kõik saama ise otsustada, kus ja milliseid kärpeid on võimalik teha, ilma et see takistaks nende nõuetekohast tegevust;

50.

juhib tähelepanu asjaolule, et kui Euroopa Parlamendil oleks ainult üks asukoht, oleks võimalik palju raha kokku hoida; nõuab tungivalt, et eelarvepädevad institutsioonid tõstataks selle küsimuse järgmise, st 2014.-2020. aasta finantsraamistiku üle peetavatel läbirääkimistel;

51.

on seisukohal, et järgmist mitmeaastast finantsraamistikku, mis on 2020. aastani kestev seitsmeaastane periood, tuleks käsitada üleminekulahendusena, kuna see on selgelt seotud strateegiaga „Euroopa 2020”; on siiski seisukohal, et 5-aastane või 5+5-aastane periood viiks mitmeaastase finantsraamistiku kestuse paremini kooskõlla institutsioonide ametiajaga, mis suurendaks demokraatlikku aruandluskohustust ja vastutust; tuletab meelde, et toimiva ja tõhusa mitmeaastase finantsraamistiku huvides tuleb 7-aastase perioodi jooksul tagada maksimaalne paindlikkus;

52.

toonitab, et mitmeaastase finantsraamistiku määruses on vaja sätestada vahekokkuvõte koos siduvat kalendrit sisaldava erimenetlusega, millega tagatakse parlamendi järgmise koosseisu täielik osalus; on seisukohal, et komisjon peaks esitama seadusandliku ettepaneku, mis teeks võimalikuks muudetud mitmeaastase finantsraamistiku vastuvõtmise õigeaegselt 2018. aasta eelarve menetlemise ajaks; rõhutab, et vahekokkuvõtte ei tohiks kahjustada investeeringute stabiilsust ja see peaks kaitsma toetuse saajad ning tagama pikaajalise planeerimise ja pikaajaliste investeeringute stabiilsuse;

53.

on põhimõtteliselt veendunud, et muutuvad poliitilised ja majandusolud, samuti ettenägematud sündmused eeldavad mitmeaastase finantsraamistiku korrigeerimist seitsmeaastase perioodi jooksul; nõuab, et mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020 peab võimaldama eelarve suuremat paindlikkust nii rubriikide siseselt kui ka nende vahel, samuti mitmeaastase finantsraamistiku eri aastate vahel, et tagada olemasolevate eelarvevahendite täielik ärakasutamine;

54.

on seisukohal, et 5 % paindlikkus (alam)rubriikide ülemmäärade osas on vältimatu, et teha kohanemine uute asjaoludega võimalikuks üldsummat suurendamata ja ilma et oleks vaja mitmeaastast finantsraamistikku muuta;

55.

väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle suurendada õigusloomealast paindlikkust (võimalust mitte järgida etteantud summat kogu asjaomase programmi vältel) 5 %-lt 10 %-ni;

56.

toonitab, et mitmeaastases finantsraamistikus kindlaks määratud ülemäärasid tuleb kõige paremal moel ära kasutada; teeb sellega seoses ettepaneku, et ühe aasta eelarves kulukohustuste assigneeringute ülemmäära raames kasutamata jäänud varu tuleks kanda üle järgmisse aastasse ja seda tuleks käsitada mitmeaastase finantsraamistiku üldvaruna, mida eelseisvatel aastatel eraldada eri rubriikidele vastavalt nende hinnangulistele vajadustele ja võtta kasutusele iga-aastase eelarvemenetluse raames;

57.

toonitab samavõrra vajadust võtta kasutusele mitmeaastase finantsraamistiku maksete assigneeringute üldvaru, mis võimaldaks maksete assigneeringute ülemmäärast üle jäänud varude kandmist järgmistesse aastatesse ja kasutuselevõtmist iga-aastase eelarvemenetluse raames;

58.

on väga mures praeguse täitmata kulukohustuste järjest suureneva summa pärast; nõuab ühist institutsioonidevahelist strateegiat, millega hoitakse täitmata kulukohustuste summa 2014.–2020. aasta finantsraamistikus kontrolli all, ning sel eesmärgil meetmete võtmist; innustab sellega seoses arutlema selle üle, kuidas tagada kogu mitmeaastase finantsraamistiku kestel maksete assigneeringute võrdsem jagunemine, et teha kõik mis võimalik, vältimaks ohtu, et ELi programmide elluviimises tekiksid finantsraamistiku lõpus maksete assigneeringute puudujäägi tõttu tõrked;

59.

märgib, et ELi eelarves tekib igal aastal ülejääk ja liikmesriikide makseid ELi eelarvesse vähendatakse selle summa võrra; peab samas kahetsusväärseks regulaarseid lineaarseid kärpeid, mida nõukogu tegi eelarveprojekti kantud, komisjoni poolt koostatud maksete assigneeringute eelarvestuses, ning vastuseisu, mida nõukogu on viimastel aastatel korduvalt osutanud sellise ELi eelarve esitamisele, kus oleks ette nähtud lisamaksed, mida komisjon eelarveaasta lõpus vajab ELi rahaliste kohustuste täitmiseks; on seisukohal, et sellise käitumise puhul ei ole tegemist hea eelarvetavaga, ning et kuigi tekkinud ülejäägil ei ole liikmesriikide üldisele puudujäägile mingit mõju, võiks see ELi aastaeelarvet oluliselt muuta; tuletab meelde, et institutsioonid on võtnud endale kohustuse finantsmäärust muuta ja näha selles ette võimalus kanda kasutamata assigneeringud ning eelarve saldo üle järgmisse aastasse;

60.

toetab kindlalt ettenägemata kulude varu, aga toonitab, et mõjususe eesmärgil ei tohiks selle kasutuselevõtmine tähendada ülemmäärade kohustuslikku tasaarvestamist ning selle peaks kinnitama nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega;

61.

väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle suurendada paindlikkusinstrumendi rahastamispaketti ja iga-aastaste summade kasutamist aastani n+3;

62.

rõhutab, et toetab igati komisjoni ettepanekut, mille kohaselt tuleks hädaabireserv, Euroopa Liidu Solidaarsusfond, Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond ja põllumajandussektori kriisiabireserv kanda - arvestades, et nende kasutamist ei ole võimalik kavandada - eelarvesse asjaomaste rubriikide ülemmäärasid ületavas summas;

63.

juhib tähelepanu lisandväärtusele, mis on Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondil (EGF) kui kriisi ajal kasutataval sekkumisvahendil, millega aidatakse töö kaotanutel uuesti tööturule siseneda; nõuab EGFi jätkamist ja parandamist pärast 2013. aastat instrumendina, millele kõigil töötajate kategooriatel oleks võrdsetel tingimustel juurdepääs; rõhutab samuti, et fondi tulemuslikkuse suurendamiseks tuleb toetuste maksmine lihtsamaks ja kiiremaks muuta;

64.

tuletab meelde, et ELi eelarve sisaldab kõiki tulusid ja kulusid, mis tulenevad ELi institutsioonide pädevuste raames tehtud otsustest, ning selles võetakse eraldi arvesse liidu rahastamistegevust laenuandmise ja -võtmise ning tagatiste kujul;

65.

nõuab, et komisjon ja nõukogu loetleksid eraldi lisas eelarvelised või finantskohustused, mille liit või teatavad liikmesriigid on võtnud, ja tagatised, mille liit või teatavad liikmesriigid on andnud Euroopa stabiilsusmehhanismide (Euroopa finantsstabiilsusmehhanism, Euroopa Finantsstabiilsuse Fond ja Euroopa stabiilsusmehhanism) raames kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli lõikega 2, artikli 136 lõikega 3 ja artikliega 143, ning otsene kahepoolne finantsabi muudele liikmesriikidele või muud pangandusliiduga seotud projektid;

66.

rõhutab, et kõik otsused, mis puudutavad majandus- ja rahaliidu tugevdamist, tuleks teha aluslepingute alusel ning selliste otsuste tegemisel peaksid osalema kõik asjaomased institutsioonid; rõhutab, et ühenduse meetodi eiramine ja valitsustevaheliste kokkulepete sagedasem sõlmimine ainult lõhestab ja nõrgestab Euroopa Liitu ja euroala;

67.

väljendab kindlat veendumust, et euroala liikmesriikide mis tahes uus fiskaalsuutlikkus, mille eesmärk on parandada kohanemisvõimet konkreetsetele riikidele omaste asümmeetrilise mõjuga majanduslangustega ja teostada struktuurireforme ning mille fiskaaltoime jääb välja mitmeaastase finantsraamistiku kohaldamisalast, tuleb töötada välja liidu raamistikus ja selle suhtes tuleb kohaldada nõuetekohast aruandekohustust olemasolevate institutsioonide kaudu; tuletab meelde, et aluslepingutes on sätestatud, et mis tahes uus eelarvealane suutlikkus peab olema osa ELi eelarvest, millega järgitakse eelarve ühtsuse põhimõtet; on ühtlasi seisukohal, et nähtavuse parandamiseks ja sellise uue eelarvealase suutlikkuse täiendavuse tagamiseks tuleks mitmeaastases finantsraamistikus luua uus erirubriik; on selle uue suutlikkuse rahastamiseks vahendite tagamise eesmärgil jõuliselt vastu kõigile katsetele kärpida mitmeaastast finantsraamistikku käsitlevas komisjoni ettepanekus sisalduvaid ülemmäärasid;

68.

soovitab liikmesriikidel tungivalt võtta endale kindel kohustus kanda Euroopa Arengufond alates 2021. aastast ELi eelarvesse; märgib, et sellise muudatuse tõttu tuleks mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärasid märkimisväärselt tõsta;

69.

kinnitab kavatsust korraldada edaspidi aastaeelarve projekti läbivaatamise raames eelarve tulude poolt puudutav konkreetne avalik arutelu ja hääletus; usub kindlalt, et nii jätkatakse pidevat arutelu liidu finantssüsteemi üle, ja mõistab täielikult, et praegu ei ole eelarvepädevatel institutsioonidel pädevust teha ettepanekuid muudatuste kohta eelarve tulude poolel;

70.

on seisukohal, et rohkem kui aasta tagasi alanud uue mitmeaastase finantsraamistiku läbirääkimised toovad selgelt välja ummikseisu, mille põhjuseks on tõelise omavahendite süsteemi puudumine: nõukogu korraldab neid läbirääkimisi kahe vastaseisus oleva leeri vahel, mida ühelt poolt juhivad riigid, kes on ELi eelarve netomaksjad, ja teiselt poolt riigid, kes on ELi eelarve netosaajad, ja see toimub süsteemis, millega luuakse puhtalt raamatupidamise-põhine arusaamine nn õiglasest tulust, mis lõppkokkuvõttes seab mitmeaastase finantsraamistiku kokkuleppe sõlmimise sõltuvusse kokkuleppe saavutamisest pika erandite ja kompensatsioonide loetelu üle, mida käsitlevaid läbirääkimisi peetakse suletud uste taga ja mis ei ole Euroopa kodanikele mõistetavad;

71.

on kindlalt veendunud, et liidu eelarve rahastamisel tuleks pöörduda tagasi tõelise omavahendite süsteemi juurde, nagu on sätestatud Rooma lepingutes ja kõigis sellele järgnenud ELi lepingutes; kahetseb sügavalt asjaolu, et praegune süsteem, mille kohaselt suur enamik rahalistest vahenditest tuleb liikmesriikidelt, ei ole läbipaistev ega õiglane ning selle suhtes ei kohaldata parlamentaarset kontrolli ei Euroopa ega liikmesriikide tasandil; toonitab, et sellise süsteemiga rikutakse põhimõtteliselt aluslepingu teksti ja mõtet;

72.

juhib tähelepanu sellele, et omavahendite süsteemi ümberstruktureerimine iseenesest ei puuduta mitte ELi eelarve mahtu, vaid selle eesmärk on leida tõhusam vahendite valik ELi kokkulepitud poliitikavaldkondade ja eesmärkide rahastamiseks; toonitab, et uue süsteemi kasutuselevõtt ei suurendaks kodanike üldist maksukoormust, vaid vähendaks hoopis koormust riigikassadele;

73.

kinnitab oma 13. juuni 2012. aasta resolutsioonis väljendatud põhimõttelist seisukohta, et parlament ei ole valmis nõustuma järgmise mitmeaastase finantsraamistiku määrusega, kui ei saavutata poliitilist kokkulepet omavahendite süsteemi reformimise kohta kooskõlas komisjoni 29. juuni 2011. aasta ettepanekutega, sh komisjoni seadusandlikud ettepanekud tõeliste omavahendite kohta; on seisukohal, et reformi eesmärk peaks olema vähendada liikmesriikide kogurahvatulu põhiseid makseid ELi eelarvesse 2020. aastaks maksimaalselt 40 %-ni, aidates sellega kaasa liikmesriikide konsolideerimispüüdlustele;

74.

on kindlalt seisukohal, et vajalik poliitiline kokkulepe peaks sisaldama järgmisi elemente:

75.

toonitab, et mitmeaastase finantsraamistiku vastuvõtmine eeldab nii Euroopa Parlamendis kui nõukogus ranget häälteenamust, ja juhib tähelepanu sellele, kui tähtis on kasutada täielikult ära artikli 312 lõike 5 sätteid, millega kehtestatakse institutsioonidele kohustus pidada läbirääkimisi kokkuleppe saavutamiseks teksti osas, millega parlament saab nõustuda;

76.

toonitab, et see saab olema esimene kord, mil mitmeaastast finantsraamistikku käsitlev määrus võetakse vastu uute Lissaboni lepingu sätete kohaselt, mis sisaldavad uut institutsioonidevahelise koostöö korda, milles on ühendatud tõhus otsustamine ja vastavate õigustega arvestamine; avaldab sellega seoses heameelt eesistujariikide Ungari, Poola, Taani ja Küprose meetmete üle alustada struktureeritud kõnelusi ja vahetada Euroopa Parlamendiga korrapäraselt teavet;

77.

väljendab valmisolekut alustada nõukoguga põhjalikke arutelusid nii mitmeaastast finantsraamistikku käsitleva määruse kui ka institutsioonidevahelise kokkuleppe üle ja palub, et nõukogu tugevdaks kontakte kõigil tasanditel, pidades silmas Euroopa Ülemkogu 22.–23. novembri 2012. aasta kohtumist; rõhutab, et mitmeaastase finantsraamistiku kohta tuleb lõplik kokkulepe saavutada võimalikult kiiresti;

78.

märgib, et Euroopa Ülemkogu tasandil saavutatav mis tahes poliitiline kokkulepe ei ole midagi enamat kui nõukogule antav volitus läbirääkimiste pidamiseks; kordab, et pärast poliitilise kokkuleppe sõlmimist Euroopa Ülemkogul peavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu vahel toimuma täiemahulised läbirääkimised, misjärel nõukogu esitab parlamendilt nõusoleku saamiseks oma ettepaneku mitmeaastase finantsraamistiku kohta;

79.

kordab, et ELi toimimise lepingu kohaselt on Euroopa Parlament ja nõukogu seadusandlikud organid ja Euroopa Ülemkogul seda ülesannet ei ole; toonitab, et läbirääkimised mitmeaastaseid programme puudutavate seadusandlike ettepanekute üle toimuvad seadusandliku tavamenetluse kohaselt;

80.

nõuab mitmeaastast finantsraamistikku käsitleva määruse ja sellega seotud mitmeaastaste programmide läbirääkimistele kvalitatiivset lähenemist; toonitab, et neid tuleb käsitleda paketina, ja kinnitab põhimõtet, et midagi ei lepita kokku enne, kui kõiges on kokkuleppele jõutud;

81.

rõhutab vaheraportile lisatud Europa Parlamendi komisjonide arvamuste tähtsust, sest need täiendavad käesolevas resolutsioonis toodud mitmeaastase finantsraammistiku / institutsioonidevahelise kokkuleppe alaste läbirääkimiste juhiseid ning annavad kasulikku nõuandeid ja lisavad üksikasju; rõhutab, et nimetatud arvamustes sisalduvad poliitilised soovitused peaksid mitmeaastaste programmide üle peetavateks läbirääkimisteks ainest andma; kordab sellega seoses, et on kindlalt veendunud, et mitmeaastase finantsraamistikuga seotud seadusandliku erimenetluse käigus ei tohiks tegeleda küsimustega, mis tuleb lahendada seadusandliku tavamenetluse kohaselt;

82.

juhib nõukogu tähelepanu lisatud töödokumendile, kus on välja toodud muudatused, mis on tehtud ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020, ning ettepaneku kohta sõlmida institutsioonivaheline kokkulepe eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta; märgib, et sõltuvalt mitmeaastase finantsraamistiku üle peetavate läbirääkimiste kulgemisest võib juhtuda, et peetakse vajalikuks teha täiendavaid muudatusi; juhib tähelepanu sellele, et instutsioonidevahelise kokkuleppe finaliseerimine saab toimuda alles pärast mitmeaasta finantsraamistiku menetlemise lõppu;

83.

juhib lõpetuseks tähelepanu sellele, et kui mitmeaastast finantsraamistikku ei ole 2013. aasta lõpuks vastu võetud, pikendatakse ülemmäärasid ja teisi 2013. aastale vastavaid sätteid nii kauaks, kuni uus mitmeaastane finantsraamistik vastu võetakse; annab teada, et sellisel juhul oleks Euroopa Parlament valmis jõudma nõukogu ja komisjoniga kiirele kokkuleppele mitmeaastase finantsraamistiku sisemise struktuuri korrigeerimiseks vastavalt uutele poliitilistele prioriteetidele;

84.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogule, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning muudele asjaomastele institutsioonidele ja organitele.