15.11.2012

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 351/77

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele „Kaubandus, majanduskasv ja areng – kaubandus- ja investeerimispoliitika kohandamine kõige enam abi vajavate riikide vajadustele” ”

KOM(2012) 22 lõplik

2012/C 351/17

Raportöör: Evelyne PICHENOT

27. jaanuaril 2012 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Kaubandus, majanduskasv ja areng – kaubandus- ja investeerimispoliitika kohandamine kõige enam abi vajavate riikide vajadustele”

COM(2012) 22 final.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav välissuhete sektsioon võttis arvamuse vastu 5. septembril 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 483. istungjärgul 18.–19. septembril 2012 (18. septembri 2012 istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 127, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 6.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Komitee tuletab meelde järgmisi punkte

Juba kümme aastat on üritatud kaubandust ja arengut liita proaktiivse poliitika kaudu. Euroopa Komisjoni 2012. aastal avaldatud teatises „Kaubandus- ja investeerimispoliitika kohandamine kõige enam abi vajavate riikide vajadustele” (1) esitatakse sellest üsna ettevaatlik kokkuvõte täies muutuses olevas maailmas. Arenguriikide osa maailmakaubanduses ulatub praegu enam kui 50 %-ni. Suurim kasvupotentsiaal on järgnevatel aastatel lõuna-lõuna suunal toimuval kaubandusel. Kaubanduse enda takistused on muutunud ja esinevad endisest rohkem mittetariifsete tõkete vormis, mis on arenguriikide ekspordi jaoks peamine probleem.

Antud kontekstis rõhutab komitee, kui oluline on kaasata arenguriigid paremini piirkondlikusse ja rahvusvahelisse kaubavahetusse. Ta toetab Euroopa Liidu pühendumist mitmepoolsusele ja kõige vähem arenenud riikide jaoks soodsa kokkuleppe kiirele sõlmimisele WTOs. Komitee tuletab sellegipoolest meelde, et kaubandus on endiselt vahend ja mitte eesmärk omaette. Muutuvas maailmas, kus valitseb ennenägematu keskkonnasurve ja ebavõrdsus üha kasvab, on praegune väljakutse asetada kaubanduspoliitika uude, kaasavamasse ja säästvamasse arengumudelisse.

1.2   Komitee toetab järgmisi punkte

Komitee tervitab uut teatist kaubanduse, investeerimise ja arengu kohta, mida tuleb näha kui Euroopa Komisjoni peadirektoraatide tõhusa koostöö vilja. Komitee tunnustab kodanikuühiskonna avalikus konsultatsioonis osalemise kõrget taset ja analüüsi asjakohasust, samuti jõupingutusi sidususe saavutamiseks ja muutuste kava (2) kaubandusega seotud aspektide rakendamiseks. Komitee tunneb eriti heameelt selle üle, et tähelepanu on pööratud kaubanduspoliitika mõjule, järelevalvele ja hindamisele, mis loovad parema aluse kaubanduse ja arengu seose pragmaatiliseks käsitlemiseks. Komitee osaleb koos oma partneritega selles järelevalves ning soovib, et hinnataks kaubanduse ja investeerimise tõkkeid, mille all mõned arenguriigid võivad kannatada.

Komitee peab samuti oluliseks eraettevõtete, eelkõige mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete laenu saamise ja kaubandustoetuste võimalusi ning väikeste põllumajandustootjate kohaliku ja piirkondliku kaubanduse toetamist. Komitee tuletab arenguriikide juhtidele meelde, et oluline on luua riiklikul territooriumil kindel investeerimiskeskkond ja et turule paisataval toodangul on arengus määrav roll.

Komitee toetab Euroopa Komisjoni arengu ja koostöö peadirektoraadi algatust, millega soovitakse luua struktureeritud arengudialoog „Policy Forum for Development” (arengu poliitikafoorum), mille vaheetapp kestaks 2013. aastani.

1.3   Komitee suhtub kriitiliselt järgmistesse punktidesse

Ehkki maailm on täies muutumises, kliimaküsimused on pakilised ning lõhe tärkava majandusega ja mittetärkava majandusega riikide vahel üha kasvab, piirdutakse teatises üksnes poliitika kohandamisega ja muu hulgas õigustatakse tagantjärele üldiste tariifsete soodustuste kava reformi. Uuendatud arenguvisiooni loomine peab saama prioriteediks nii ELile kui ka tema partneritele, kelle võimekust tuleb kaasava ja säästva arengu väljavaate huvides suurendada. Selleks kutsub komitee üles viima läbi ulatusliku arutelu kodanikuühiskonnaga.

Teatis jääb teatud olulistel teemadel tagasihoidlikuks. Eelkõige ei tehta selles kõiki vajalikke järeldusi kaubanduse killustatust käsitlevatest analüüsidest. Teatises kinnitatakse, et praeguses kaubavahetuses eristuvad kolme tüüpi riigid: vähimarenenud riigid, kelle osa maailmakaubanduses on marginaalne, tärkava majandusega riigid, kelle majanduskasv on kiire, ja nende kahe rühma vahele jääv nö keskmiste riikide rühm. Teatises keskendutakse „kõige enam abi vajavatele riikidele” ja käsitletakse vaid põgusalt nn keskmiste riikide kaubanduslikku kohtlemist, ehkki suurem osa arenguriikidest kuulub just sellesse rühma. Piiravam üldiste tariifsete soodustuste kava ei saa asendada arengustrateegiat.

Lisaks hoiatab komitee, et riikide eristamine ainuüksi tulude kriteeriumi (SKP) alusel on puudulik. Arenguriikide täpsemaks eristamiseks riiklike tulude kriteeriumilt edasi liikumine (nagu seda tehti vähimarenenud riikide puhul) on paljutõotav lähenemisviis, mida EL peab rahvusvahelisel areenil jätkuvalt toetama. EL võiks selle teema tõstatada juba praegu aruteludel 2015. aasta järgsete aastatuhande arengueesmärkide ja säästva arengu eesmärkide üle.

1.4   Komitee esitab järgmised soovitused

Komitee tuletab meelde, et jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu saavutamiseks on oluline koostada sui generis arengustrateegiaid, milles ühendataks sise- ja kaubanduspoliitika küsimused. Riiklikud meetmed õigusriigi tugevdamiseks, turutõrgete kõrvaldamiseks ning majandus- ja inimkeskkonna turvaliseks muutmiseks on arengustrateegiate põhikomponendid, ilma milleta saab kaubanduse panus olla ainult marginaalne ja piiratud, eriti põllumajanduse valdkonnas.

Komitee kordab oma soovitust, mille kohaselt tuleks säästva arengu mõjuhindamised lisada kaubanduspoliitika tagajärgede ulatuslikumasse, nii eelnevalt kui ka pärast läbiviidavasse hindamistsüklisse, milles võetaks arvesse ka strateegia „Euroopa 2020” eesmärke.

Komitee ärgitab ELi lisama Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 2012. aasta juuni järeldused sotsiaalse põhikaitse kohta konkreetsemalt arenguriikidele suunatud kaubandusstrateegiasse.

Komitee soovitab, et säästva arenguga seotud sätted lisataks vabakaubanduslepingute üldisesse hindamisse selles sisalduvate korrapärase järelevalve ja järelanalüüside menetluste kaudu ning et kõigi kaubanduslepingute säästva arengu sätetesse lisataks konkreetne kohustus jälgida ja hinnata kogu lepingu mõju säästvale arengule.

Komitee kutsub ELi üles edendama mitmepoolsetes foorumites senisest enam vähimarenenud riikidest pärinevate toodete tollimaksu- ja kvoodivaba juurdepääsu turule. EL võiks samuti seada prioriteediks suurendada vähimarenenud riikide suutlikkust sõlmida kaubanduskokkuleppeid lõuna-lõuna suunal.

Arvestades jätkuvat seisakut, kutsub komitee ELi üles majanduspartnerluslepingute tuleviku üle järele mõtlema. Komitee soovib olla sellesse protsessi tihedalt kaasatud ja peab vajalikuks nö keskmiste riikide rühma eripärade paremat arvessevõtmist järelemõtlemise käigus.

2.   Rahvusvahelise kaubanduse killustatusest saadud õppetunnid

2.1   Arenguriikide osa kaubavahetuses on alates 2006. aastast olnud esimest korda pärast tööstusrevolutsiooni suurem kui 50 %. Juba kümme aastat täheldatakse arenguriikide ja arenenud riikide tulude ühtlustumist, millele viidatakse endiselt kui järelejõudmisele. Need kaks nähtust on seotud tollitõkete vähenemisega maailmas ja tärkava majandusega riikide, eriti Hiina rolliga maailmakaubanduses. Tööstustoodete kaubanduse geograafiline kese on kandumas üle Aasiasse. Põllumajandustoodete kaubanduse kese on kandumas Brasiiliasse. Ühtlasi muutub kaubavahetuse ülesehitus, kuna toodetega kauplemisele lisandub ülesannetega kauplemine – suur osa maailmas kaubeldavatest toodetest on vahetooted ja mitte lõpptooted. Eristuvad kolm riikide rühma: vähimarenenud riigid, kelle osa maailmakaubanduses on marginaalne, tärkava majandusega riigid, kelle majanduskasv on kiire, ja nende kahe rühma vahele jääv nn keskmiste riikide rühm.

2.2   Hiljuti alanud majanduslik järelejõudmine varjab siiski olulisi lõhesid riikide vahel lähenemise kiiruses ning seda mittetärkava majandusega arenguriikide kahjuks. See on esimene aspekt, millest vaadelduna on kaubavahetus ebavõrdne kõige vaesemate ja ülejäänud riikide vahel. Ehkki kaubavahetusest saavad kasu kõik riigid, on teatud spetsialiseerumisel suurem lisaväärtus kui teistel, ja üldjuhul on kõige vaesemad riigid endiselt spetsialiseerunud (suhteliselt) vähem tasuvatele valdkondadele. Nad on käputäie maavarade ja troopiliste põllumajandussaadustega kauplemise „lõksus”, milles neil on küll absoluutne eelis, ent mille tasuvus kipub aja jooksul võrreldes tööstus- ja teenindustegevusega langema.

2.3   Kaevanduse ja põllumajanduse tooraine hindade jätkuv tõus, mis tuleneb eelkõige nõudluse suurenemisest tärkava majandusega riikides, võib näida eelisena neid tooteid eksportivatele arenguriikidele, ent ähvardab just vastupidi suunata need riigid toorainele spetsialiseerumisele ja nö tooraine needuse lõksu (vähene toimetulek vapustustega, eksporditulu ja avaliku sektori eelarve ebastabiilsus, kalduvus kasumi maksimeerimisele ja relvastatud konfliktide rahastamisele) ning selliste nähtuste nagu vahetuskursi ülehindamise ja maa hõivamise ohtu. Ekspordi mitmekesistamine on vajalik majanduse jätkusuutlikuks arenguks. Turud ähvardavad aga siiski kinnitada arenguriikide majanduse ajaloolist sõltuvust nendest toodetest.

2.4   Majanduse järelejõudmisega kaasneb samuti ebavõrdsuse kasv riikide sees. On riigi ülesanne jälgida, et kaubanduse avamisest saadav tulu jaotuks õiglaselt kogu riigi majanduses ja territooriumil. Kaubavahetuse ja majanduskasvu tulud ei jaotu iseenesest kõigi majanduses osalejate, eelkõige kõige haavatavamate rühmade vahel. Seetõttu on oluline koostada jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu saavutamiseks sui generis arengustrateegiaid, milles ühendataks sise- ja kaubanduspoliitika küsimused. Kuna arenguriikidel on piiratud maksubaas ja nõrgem eelarvesuutlikkus, seisavad nad siinkohal silmitsi teise probleemiga.

2.5   Samamoodi nagu muutuvad kaubavahetuse geograafia ja ülesehitus, arenevad edasi ka tööstus- ja kaubanduspoliitika. Viimase kümne aasta jooksul on arenguriikide integreerimine rahvusvahelisse kaubandusse muutunud, kuna kaubandussoodustused on vähenenud ja kahepoolseid lepinguid on juurde tulnud. Komisjon täheldab oma töödokumendis, et vähimarenenud riikide osa maailmakaubanduses on jätkuvalt marginaalne. Proaktiivne lähenemine 2002. aasta teatises, mis koostati Doha arenguvooru lõpuleviimise ootuses, ei olnud piisav selleks, et suurendada märkimisväärselt vähimarenenud riikide integreerimist maailmakaubandusse – peaaegu kogu kaubavahetus toimub ilma nendeta.

2.6   Konkurents ei esine enam riigipiiridel, vaid riikides endis. Mõnesid tariifiridu arvestamata on kaubanduse takistused peamiselt ja üha enam mittetariifsete tõkete vormis, nagu näiteks normid, eeskirjad, toetused ja määrused. BRIC-riikide esilekerkimine rahvusvahelises kaubavahetuses põhinebki ainuüksi kaubanduse avamise asemel pigem selgetel ja kavandatud, asjakohastel ja sõltumatutel arengustrateegiatel, milles on proaktiivne avaliku sektori poliitika ühendatud turustiimulitega. Arengustrateegia ja kavandamisvõime puudumine seoses globaliseerumisega ongi kolmas probleem, millega vähimarenenud riigid vastamisi seisavad.

2.7   Vähimarenenud riikide kolm probleemitänapäevases kaubavahetuses on ebavõrdne positsioon spetsialiseerumisest saadavas tulus, keskkonnasäästliku ja kaasava majanduskasvu rahastamisvõimes ning poliitilises suutlikkuses arengustrateegiaid kavandada, ellu viia ja juhtida. Need asjaolud on omavahel seotud ja ilmselt teravnevad, kui ei võeta asjakohaseid ühiseid meetmeid, milles oleksid ühendatud kaubandus-, investeerimis- ja arengukoostööpoliitika, nagu soovitatakse aastatuhande arengueesmärkide 8. eesmärgis.

3.   Strateegiaga „Euroopa 2020” kooskõlas oleva Euroopa strateegilise visiooni vajadus muutuvas maailmas

3.1   Komisjoni teatises kaubanduse, majanduskasvu ja arengu kohta kinnitatakse 2002. aasta teatise üldpõhimõtteid, ent rõhutatakse vajadust arenguriikide eristamise järele, et keskenduda kõige enam abi vajavatele riikidele. Komisjon määratleb sellest lähtepunktist käimasoleva kümnendi kuus prioriteeti: selgema suunitlusega kaubandussoodustused, tõhusamad kaubandustoetused, välismaiste otseinvesteeringute edendamine ja kaitse, täielike vabakaubanduslepingute läbirääkimiste kohandamine vastavalt riigi sissetulekule, hea valitsemistava (sh säästva arengu) edendamine ning kõige haavatavamate riikide välis- ja sisevapustustega toimetuleku suurendamine.

3.2   Komitee toetab neid prioriteete, mis tagavad jätkuvuse, ent rõhutab samas asjaolu, et need vastavad ainult osaliselt praeguse aja kolmele suurele arenguväljakutsele. Uus teatis kaubanduse, investeerimise ja arengu kohta põhineb väga huvitavatel andmetel, mis koguti märkimisväärse selleteemalise avaliku konsultatsiooni käigus 2011. aastal ja väärib tervitamist kui peadirektoraatide tõhusa koostöö vili. See täiendab teatist teemal „Kaubandus, majanduskasv ja maailmapoliitika”, mis moodustab jätkuvalt kaubanduse ja strateegia „Euroopa 2020” omavahelise seose selgroo. Kõnealuses teatises kaubanduse ja arengu seose kohta tehakse teatud edusamme, nagu näiteks arenguriikide täpsem eristamine ja suurem rõhuasetus eraettevõtjatele, ent selles ei pakuta välja uut tulevikuvisiooni.

3.3   Nagu rõhutatakse teatises ja sellele eelnenud uuringus, ei ole maailmaturul integreerumine ei eesmärk omaette ega ka piisav eeldus arenguks. Kaubanduse avatus ja ligipääs turule ei kujuta endast arengustrateegiat, vaid on ainult osa sellest. Riiklikud meetmed õigusriigi tugevdamiseks, turutõrgete kõrvaldamiseks ning majandus- ja inimkeskkonna turvaliseks muutmiseks on arengustrateegiate lahutamatud osad ja eeldused tulusale kaubavahetusele, eelkõige põllumajanduse valdkonnas.

3.4   ELi poliitilised algatused, millega pakutakse eelistatud juurdepääsu välisturgudele, nagu näiteks üldiste tariifsete soodustuste kava ja majanduspartnerluslepingud, ei ole ühise arenguvisiooni puudumise tõttu suutnud majanduskasvu loodetud viisil hoogustada. Kõige murettekitavam ei ole mitte nende algatuste tagasihoidlik majanduslik kasu arenguriikidele, vaid nende meetmete sihtrühmaks olevate arenguriikide vähene poliitiline tahe. EL peaks selgemalt välja tooma tariifsete ja mittetariifsete tõkete vähendamise kasu täpse ulatuse, seda nii liidu enda kui ka tema partnerriikide jaoks. Samuti peaks EL tõestama, et tema AKV-riikidele suunatud välispoliitika, milles rõhutatakse kaubanduse piirkondlikku mõõdet (majanduspartnerlusleping), (3) on asjakohane, samas kui kõnealuste piirkondade arengu- ja majanduskasvupoliitikat viiakse jätkuvalt ellu riiklikul tasandil.

3.5   Sama kehtib ka mitmepoolsel tasandil. Vastupidiselt sellele, mida võib täheldada kliimamuutusi käsitlevatel läbirääkimistel, kus arenguriigid ja eelkõige mittetärkava majandusega arenguriigid aktiivselt kaasa löövad, on nende riikide poliitiline kaasatus Doha vooru vähene või olematu. Kaubandustoetusi saavate riikide prioriteete ja vajadusi ei ole ka korralikult määratletud, kuna nendel riikidel ei ole piisavalt suutlikkust ja poliitilist mänguruumi jätkusuutlike arengustrateegiate koostamiseks.

3.6   Euroopa Liidu kaitseks võib tõdeda, et rahvusvaheline arengukoostöö toimub jätkuvalt suveräänsete rahvusriikide kokkulepete alusel. Ent tegelikkuses tuleb seda diplomaatiat seoses haavatavate riikidega piiratult ellu viia. Selle tagajärjel on kaubandus praegu arengustrateegiatest ja toetusprogrammidest kõrvale jäänud. Uuendatud arenguvisiooni loomine peab olema prioriteet nii ELi kui ka tema partnerite jaoks, kelle suutlikkust tuleb selleks suurendada. Riikliku poliitika elluviimine on põhieeldus sellele, et kaubandusest saaks arengut edendav tegur. Lähiajal peavad ELi meetmed arengut edendava kaubanduse valdkonnas juhinduma pragmaatilisusest, uurimisest ja katsetamisest ning aitama luua strateegiale „Euroopa 2020” vastavat visiooni.

4.   Arenguvisiooni toetav pragmaatiline lähenemisviis kaubandusele ja investeerimisele

4.1   Suutlikkuse ja vahendite arendamine kaubanduse mõju järelevalveks ja hindamiseks

4.1.1

Kaubanduse ja arengu seos on oma olemuselt empiiriline, seega tuleb kaubanduspoliitikale läheneda pragmaatiliselt. Eesmärk peab olema kogemuste saamine ja õppimine. Seda, kas kaubandusleping on arengule soodne või mitte, ei ole võimalik eelnevalt määratleda ega teada. Komitee kordab oma varasemas arvamuses esitatud soovitust, mille kohaselt tuleks säästva arengu mõjuhindamised lisada kaubanduspoliitika tagajärgede ulatuslikumasse, nii eelnevalt kui ka pärast läbiviidavasse hindamistsüklisse, milles võetaks arvesse strateegia „Euroopa 2020” eesmärke.

4.1.2

Järelevalve ja hindamine on eriti vajalikud kaubanduslepingutega seotud tugipoliitika puhul, et parandada lepingute tõhusust järjestikuste läbivaatamiste kaudu. See kehtib ka säästva arengu sätete uurimise kohta, mille osas kordab komitee vajadust lisada need kõikidesse ELi kaubanduslepingutesse. Komitee soovitab, et säästva arenguga seotud sätted lisataks vabakaubanduslepingute üldhindamisse, kasutades selleks korrapäraseid järelevalvemenetlusi ja nende lepingute tagantjärele analüüsimist komitees. Lisaks soovib komitee, et parasjagu läbirääkimistel olevatesse säästva arengu sätetesse lisataks konkreetne kohustus jälgida ja hinnata kogu lepingu mõju säästvale arengule.

4.1.3

ELi poolt arenguriikidele pakutavate kaubandussoodustuste ja turule juurdepääsu eri mehhanismide (eri- ja diferentseeritud kohtlemine, majanduspartnerluslepingud, üldiste tariifsete soodustuste kava jne) tõhususe ja mõju korrapärane hindamine peab võimaldama samuti tugevdada tänase ELi poliitika esmatähtsaid elemente. Teaduslik ja sõltumatu mõjuhindamine on arenguabi poliitika uuendamise keskmes. Kaubandusabi, mille summa ületas 2010. aastal 10 miljardi euro piiri, võidaks tõhususes ja asjakohasuses, kui loodaks näitajad selle mõju hindamiseks.

4.1.4

Arenguriigid ei kasuta peale üldiste tariifsete soodustuste kava ühtegi muud paindlikkuse mehhanismi, millest nad võiksid kasu saada. Komitee toetab kooskõlas oma varasema arvamusega ELi kõiki algatusi, mille eesmärk on ärgitada arenguriike kasutama toiduohutusega seotud õiguslikke vahendeid. Eriti oluline on lihtsustada mitmepoolsetes, piirkondlikes ja kahepoolsetes raamistikes juurdepääsu olemasolevatele kaubandusinstrumentidele, nagu näiteks kaitsemeetmed, mis võimaldaksid neil reageerida juhul, kui import oluliselt suureneb ja võib ohtu seada kohaliku toiduainetootmise, (4) ja hinnata olukorra tagajärgi.

4.1.5

Komitee kordab oma varasemas arvamuses (5) esitatud soovitust eraldada ressursse ja regulatiivset toetust õiglase kaubanduse suurema läbipaistvuse, järelevalve ja usaldusväärsuse arendamiseks. Komitee soovitab lisaks hinnata korrapäraselt õiglase kaubanduse mõju mitte ainult eeldatavatele abisaajatele, vaid ka samu tooteid tootvate piirkondade teistele toimijatele.

4.1.6

Kooskõlas 2010-2013. aasta tööprogrammiga, milles käsitletakse arengut edendava poliitika sidusust, on esmatähtis hinnata ELi puudutavate kaubandusvahendite sidusust, eelkõige seoses juurdepääsuga ravimitele, intellektuaalomandiõigustega ja inimväärse tööga. Komitee ärgitab ELi lisama ILO 2012. aasta juuni järeldused sotsiaalse põhikaitse kohta konkreetsemalt arenguriikidele suunatud kaubandusstrateegiasse.

4.1.7

Komitee kutsub üles jälgima ja hindama senisest enam kaubanduse ja investeerimise tõkkeid, mille all mõned arenguriigid võivad samuti kannatada.

4.1.8

Selleks, et õppimine ja hindamine oleks tõhus ning viiks kaubanduspoliitika uuendamiseni arengut edendaval viisil, tuleb sellesse tihedalt kaasata kodanikuühiskond. Selleks on vaja laiendada seniseid tavasid, eelkõige seoses kaubanduslepingute ja majanduspartnerluslepingute järelevalvemehhanismidega.

4.2   Arenguriikide eraettevõtete toetamine

4.2.1

Komitee tunnustab seda, et teatises asetatakse rõhk eraettevõtete – eelkõige väikeste põllumajandustootjate ja väikeettevõtete – määravale tähtsusele, kuna nemad moodustavad paljudes arenguriikides majanduse alustala. Komitee rõhutab, et vaja on edendada vastutustundlikku ettevõtluskäitumist, julgustada era- ja avaliku sektori partnerlusi, tunnustada ettevõtluse eri vorme, nagu ühistud, vastastikused ühingud ja teised sotsiaalmajanduse vormid (6). Komitee märgib, kui oluline on luua kindel investeerimiskliima, stabiilne äriõigus, õiglane maksustamine ning kehtestada tõhus ja prognoositav õigussüsteem, mis tagaks riiklike ja välisinvesteeringute õiguskindluse. Komitee rõhutab e-kaubanduse infrastruktuuride ja teenuste olulisust kooskõlas ekspordi suurendamise ja mitmekesistamise strateegiaga.

4.2.2

Komitee toetab meetmeid, mille eesmärk on lihtsustada väikeste põllumajandustootjate ja väikeettevõtete juurdepääsu kaubandustoetustele, et võimaldada neil osa saada kaubavahetuse eelistest, ja edendada poliitikat, millega juhitakse mitteametliku sektori üleminekut registreeritud tegevusele. Sellega seoses tuletab komitee meelde ILO ja WTO ühisuuringu (7) endiselt asjakohaseid järeldusi, mille kohaselt „takistab mitteametliku tööhõive suur osakaal arengumaailmas riikidel kaubanduse avatusest kasu saamist, kuna töötajad jäävad üleminekuperioodil vaesuse lõksu”. Meetmed meeste ja naiste võrdõiguslikkuse ja naiste tegevuse toetuseks aitavad kaasa mitteametliku sektori üleminekule registreeritud tegevusele. Korruptsioonivastane võitlus ja infrastruktuuride arendamine peavad endiselt prioriteediks jääma. Korruptsioonivastases võitluses võiks eeskuju anda sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna koostöö Euromedi partnerluse raames.

4.2.3

ELi suhtelist eelist võrreldes teiste, nii riiklike kui ka mitmepoolsete institutsioonidega mis tahes ettevõtlusvormis toimivate eraettevõtjate toetamisel tuleb tugevdada, et suurendada ELi kaubandustoetussüsteemide tõhusust, eelkõige seoses kaubanduse hoogustumisega lõuna-lõuna suunal. EL peab tagama oma delegatsioonidele kolmandates riikides väljakutsetele vastavad inimressursid ja kaasama need senisest enam kohapealsete kogemuste kogumisele.

4.2.4

Erasektoris väga aktiivsed kutseorganisatsioonid võivad anda olulise panuse partnerriikide koostöövajaduste määratlemisse. Nendega otsesem konsulteerimine komitee vahendusel peaks aitama lähendada koostöö pakkumist ja nõudlust. Majanduspartnerluslepingute läbirääkimised ja vaesuse vähendamise strateegiadokumendid Maailmapanga egiidi all rajasid teed kutseorganisatsioonide tugevdamisele ja struktureerimisele arenguriikides.

4.2.5

Nagu komisjon rõhutab, toetab komitee ideed, et ettevõtete sotsiaalne vastutus aitab edendada ülemaailmseid ausa konkurentsi tingimusi kaubanduses ja investeerimises. On täheldatud, et suurtel Euroopa päritolu ettevõtetel on olnud teerajaja roll sotsiaalsete, keskkonnaalaste ja hea valitsemise normide toomisel kaubavahetusse rahvusvaheliste raamlepingute kaudu, mis hõlmavad ka alltöövõtjaid. OECD juhtpõhimõtete järgimine, mille eeliseks on ka vaidluste lahendamise mehhanismi hõlmamine, on seega hea ettepanek. Lisaks viidatakse nendes põhimõtetes vajadusele avaldada igal aastal olulist, usaldusväärset ja kontrollitavat ühiskondlikku teavet ja see peaks kehtima üldiselt.

4.3   Globaalse valitsemise reformide ettevalmistamine

4.3.1

Kaubanduse ja arenguga seotud koostöö pakkumist tuleks laiendada selliselt, et OECD-riikide – kes on ajalooliselt pakkunud ametlikku arenguabi ja eelistatud turujuurdepääsu – kõrvale võetaks ka tärkava majandusega riigid. Just tärkava majandusega riikidel on praegu kõige rohkem mänguruumi. Eelkõige kutsub komitee ELi üles edendama mitmepoolsetes foorumites (eelkõige G20 raames), ent ka tärkava majandusega riikidega sisse seatud kahepoolsetes suhetes senisest enam vähimarenenud riikidest pärinevate toodete tollimaksu- ja kvoodivaba tegelikku juurdepääsu turule. EL võiks seada prioriteediks ka vähimarenenud riikide suutlikkuse suurendamise kaubanduskokkulepete sõlmimiseks lõuna-lõuna suunal.

4.3.2

Komitee rõhutab, et väga oluline on teha jõupingutusi Doha arenguvooru lõpuleviimiseks, vähemalt sellise varase kokkuleppe kujul, mis annab eelise ainult vähimarenenud riikidele ja milles sisalduks nii OECD arenguabi komitee liikmete kui ka mitteliikmetest abiandjate ulatuslik kohustuse võtmine. Komitee kinnitab veelkord oma soovi, et 2015. aasta – aastatuhande arengueesmärkide tähtaeg – pühendataks rahvusvahelisele koostööle. Aastatuhande arengueesmärkide kokkuvõte ja Rio+20 säästva arengu tippkohtumisega avanenud väljavaated on teema, mille kohta komitee koostab arvamuse paralleelselt konsultatsioonidega.

4.3.3

Samas ei piirdu ELi kaubanduse ja arengustrateegia võimalused üksnes vastastikkuse suurendamisega tärkava majandusega riikides ega vähimarenenud riikidest pärit toodete vaba juurdepääsuga. Mittetärkava majandusega nn keskmised riigid, mis jäävad nimetatud kahe kategooria vahele, on partnerid, kellega EL võiks arendada vastastikuseid suhteid. Nad võiksid olla tõsised liitlased ELi põhieesmärgi – parema valitsemise – edendamisel. Kuna teatises on seatud prioriteediks kõige enam abi vajavad riigid, puudub selles konkreetne strateegia, mis oleks ulatuslikum kui praegune piiratud üldiste tariifsete soodustuste kava.

4.3.4

Arenguriikide paremaks eristamiseks riiklike tulude kriteeriumilt edasi liikumine (nagu seda tehti vähimarenenud riikide puhul) on lahtine ja paljutõotav ettevõtmine, mille alusel võiks tõhustada eri- ja diferentseeritud kohtlemist ja kaubandustoetusi. EL võiks selle teema tõstatada juba praegu aruteludel 2015. aasta järgsete aastatuhande arengueesmärkide ja säästva arengu eesmärkide üle.

---

(1)  „Kaubandus, majanduskasv ja areng – kaubandus- ja investeerimispoliitika kohandamine kõige enam abi vajavate riikide vajadustele”, COM(2012) 22 final.

(2)  Muutuste kava ELi arengupoliitika mõju suurendamiseks, COM(2011) 637 final.

(3)  Vt Santo Domingo lõppdeklaratsioon AKV-riikide ning ELi majanduslike ja sotsiaalsete huvirühmade 12. piirkondliku seminaril 5.–6. juulil 2012. http://www.eesc.europa.eu/?i=portal.en.events-and-activities-acp-eu-twelfth-regional-seminar-fd.24031.

(4)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Kaubandus, majanduskasv ja maailmapoliitika. Kaubanduspoliitika – ELi 2020. aasta strateegia keskne teema” ”, COM(2010) 612 final, ELT C 43, 15.2.2012.

(5)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele „Säästva arengu toetamine: ausa kaubanduse ja valitsusväliste organisatsioonide kaubandusliku jätkusuutlikkuse tagamise kavade roll” ”, COM(2009) 215 final, ELT C 339, 14.12.2010.

(6)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Sotsiaalmajandus Ladina-Ameerikas”, ELT C 143, 22.5.2012.

(7)  Globaliseerumine ja mitteametlik tööhõive arenguriikides, WTO ja ILO ühisuuring, 2009.

---