11.2.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 44/17

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab asjaolu, et ELi institutsioonid võtavad varjupaiga taotlemise suhtes ennetava hoiaku ja et mõned liikmesriigid on huvitatud selles tegevusvaldkonnas edusamme sooritama.

1.2

Isegi kui Euroopa Liidu sisserände- ja varjupaigapoliitika kannatab ülemaailmse ebakindluse ja ohtude surve all, (1) on komitee seisukohal, et majanduskriisist tingitud eri eelarvepiirangud ei tohi kaasa tuua kasusaajatele osutatava kaitse taseme ja kvaliteedi langust. Euroopa Liidu identiteet on tihedalt seotud inimõiguste eest seismisega. Kui ELil see ei õnnestu, siis saab kahjustada tema kui poliitilise ja demokraatliku organi usaldusväärsus nii ELis kui ka väljaspool seda.

1.3

Euroopa Liidu toimimise lepingu jõustumisega laieneb ELi vastutus selles valdkonnas ja muudetud otsustusmehhanismid pakuvad väljavaate luua Euroopa ühine varjupaigaala. Sellega seonduvad siiski ka mõned ohud. Loodud ootused võivad ületada olemasoleva poliitilise ja haldusliku võimsuse.

1.4

Komitee on arvamusel, et toimiv Euroopa ühine varjupaigapoliitika on kõige tõhusam ja jätkusuutlikum viis tegeleda ohusolevate inimeste kaitse ja sellest tuleneva mõjuga liikmesriikidele.

1.5

Komitee arvates ei kujuta rahvusvahelisest kaitsest kasusaajad endast majanduslikku ja halduslikku koormat, vaid nad on väärtuslikud partnereid nende riikide ja kogukondade jaoks, kes neid vastu võtavad. Oma päritoluriigis võivad neist saada muutuste eestvedajad, kes tugevdavad demokraatiat, õigusriiki ja inimõiguste kaitset. Omandatud pädevused võivad neist teha põhilised osapooled majandusliku ja sotsiaalse arengu jaoks nii neid vastuvõtval maal kui oma päritoluriigis.

1.6

Euroopa ühise varjupaigasüsteemi õnnestumine või ebaõnnestumine sõltub teatud olulistest parameetritest: tõhus inimõiguste kaitse, solidaarsus liikmesriikide vahel, selle valdkonna õigusaktide ja poliitika ühtlustamine, osutatava kaitse sisu rikastamine ja selle vastukonna eest vastutavate Euroopa institutsioonide kohane rahastamine. Komitee arvates on prioriteetne võita avalikkuse, kodanikuühiskonna ja liikmesriikide valitsuste toetus Euroopa ühisele varjupaigapoliitikale. Selle eesmärgini on võimalik jõua vaid seda poliitikat kiiresti ellu viies ja konkreetseid tulemusi saavutades, eelkõige katsejärgus.

1.7

Varjupaiga andmise süsteemide erinemine riigiti toob kaasa kulude suurenemise. Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomine selgitaks ja piiraks neid kulusid, ennekõike tänu õigusaktide lihtsustamisele (korduvate taotluste või taotluste arvu vähenemine, menetluse kuritarvitamise võimaluste piiramine) ja teiseks pädevate Euroopa institutsioonide – nt Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet – tegevuse kaudu, mis võivad liikmesriikide ametiasutusi asendada. Lihtsamaks muutub heade tavade vahetamine, asjaomaste inimeste koolitamine ja mis veelgi olulisem, varjupaigataotlejate voo ümber suunamine.

2.1

ELi vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala on ostsustavas etapis. 1999. aastast alates on nõukogu võtnud vastu kaks viieaastast kava: Tampere programm (1999-2004) ja Haagi programm (2004-2009). Kümne aasta jooksul on Tamperes kinnitatud eesmärgid täidetud vaid osaliselt. Euroopa Liit ei moodusta veel vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala. Ühise sisserände-, varjupaiga- ja piirijulgeoleku poliitika valdkonnas võib täheldada märkimisväärseid, aga ebaühtlaseid edusamme.

2.2

Pärast Lissaboni lepingu jõustumist viiakse ellu Stockholmi programm ja sellest tulenevalt võtab nõukogu vastu terve rea lepingus sisalduvaid poliitikaid klassikalise õigusloomega seotud menetluse või Euroopa Parlamendiga koosotsustusmenetluse kaudu. Sellest tulenevalt saab EL sätestada ambitsioonikamaid eesmärke ja käivitada protsesse, mida praegu pidurdab mõnede liikmesriikide vastuseis.

2.3

Põhiõiguste hartat sisaldava Lissaboni lepingu vastuvõtmisega suurenesid olulisel määral Euroopa Liidu vastutusala ja pädevused varjupaiga valdkonnas. See volituste laienemine pakub võimaluse liikuda sisserände- ja varjupaiga valdkonna eesmärkide konkretiseerimise suunas, aga võib samuti tuua kaasa ohu, kui ei suudeta koondada sidusrühmade toetust vastuvõetud otsustele. Kui ei suudeta lahendada sedavõrd tundlikule valdkonnale iseloomulikke pingeid ja ebatäpsusi, mis olid ilmselged juba väljatöötamise etapis, võib see saada saatuslikuks nii juba tehtud edusammudele kui tulevikuväljavaadetele.

2.4

Stockholmi programm on konsultatsiooniprotsessi tulemus, mis võttis kokku ja viis ellu Euroopa sisserände- ja varjupaigapaktis sätestatud ettepanekud, (2) justiits- ja siseküsimuste tuleviku nõuanderühma aruanded (3) ning 2008. aasta septembris ja novembris saadud Euroopa Komisjoni panus avaliku arutelu raames teemal „Vabadus, turvalisus ja õigus: milline on tulevik? – Konsultatsioon järgmise viie aasta prioriteetide kohta”. 2009. aasta juunis avaldas komisjon teatise „Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala kodanike teenistuses – Suuremad kodanikuvabadused ja turvalisem ühiskond”, (4) mille kohta Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee avaldas arvamuse (5).

2.5

Ühise varjupaigasüsteemi loomine vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala osana tuleneb Genfi 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni tõhusa elluviimise nimel võetud kohustusest ning väärtushinnangutest, mida liikmesriigid inimõiguste kohta jagavad. Perioodil 1999-2006 saavutati märkimisväärseid edusamme, eelkõige praeguse õigustiku moodustava nelja vahendi vastuvõtmisega. Nõukogu direktiivis 2004/83/EÜ (kvalifikatsioonidirektiiv) sätestatakse ühised kriteeriumid, mille alusel määratletakse, millised isikud võivad rahvusvahelist kaitset taotleda, ja kehtestatakse minimaalne hüvitiste tase, mis tuleb kõigis ELi liikmesriikides neile tagada. Haagi ja Stockholmi programmides võttis Euroopa Komisjon endale ülesandeks hinnata esimeses etapis tehtud edusamme ning pakkuda enne 2010. aasta lõppu nõukogule ja Euroopa Parlamendile hulga meetmeid.

2.6

2002. aastast alates on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee osalenud aktiivselt Euroopa ühise varjupaigasüsteemi väljatöötamise ja elluviimise protsessis, koostades mitmeid arvamusi, mis käsitlesid eelkõige rohelist raamatut Euroopa ühise varjupaigasüsteemi kohta (6) ja varjupaigapoliitika kava (7).

2.7

17. juunil 2008 vastuvõetud varjupaigapoliitika strateegilises kavas (8) tegi komisjon ettepaneku viia lõpule Euroopa ühise varjupaigasüsteemi teine etapp, võttes selleks vastu paremad kaitsealased õigusaktid ja tagades nende ühtlustatud kohaldamise liikmesriikides. Nõukogu 17. oktoobril 2008 vastuvõetud Euroopa sisserände- ja varjupaigapaktis korratakse toetust sellele poliitikale ja tema eesmärkidele. Strateegilises kavas on ette nähtud miinimumnõuete direktiivi läbivaatamine, eesmärgiga muuta see laiendatud pakettdokumendiks, mis koosneb läbivaadatud Dublini ja Eurodaci määrustest ning läbivaadatud varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõudeid käsitlevast direktiivist (9). Samuti võeti 19. veebruaril 2009 vastu ettepanek Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti loomise kohta (10). Kavandatud meetmetest võib veel nimetada varjupaigapoliitika välismõõtme tugevdamist, eelkõige ümberasustamist ja piirkondliku kaitse programmide loomist käsitleva Euroopa programmi vahendusel.

2.8

Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise raames on Belgia valitsus esitanud Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele taotluse koostada ettevalmistav arvamus, mis käsitleb varjupaiga teemaga seotud probleeme. Ametlikus taotluses on märgitud, et rahvusvahelise kaitse andmine ohus olevatele isikutele kujutab endast üht olulist väljakutset Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide jaoks. Viimaste aastate jooksul on pidevalt järgitud endale seatud põhieesmärki: luua Euroopa ühine varjupaigapoliitika. Kehtestatud on eeskirjad rahvusvahelise kaitse saamiseks, määratletud vastutusalad ja loodud uusi institutsioone. Paljud liikmesriigid on siiski vastu oma õigusaktide ja poliitikate tõelisele ühtlustamisele. Liikmesriikide toetuseta võib Euroopa õiguslik ja institutsiooniline ülesehitamine kujuneda ebatõhusaks ja kulukaks. Liikmesriigid ei taju veel korralikult Euroopa ühise varjupaigapoliitika eeliseid ega ole valmis selgelt oma vastutust kandma.

2.9

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on selles valdkonnas töötanud välja konstruktiivsed ettepanekud, tervitades rahuldusega ELi ja liikmesriikide tehtud edusamme. Oma seisukohavõttudes on komitee olnud avatult selliste põhimõtete ja väärtuste poolt, mis seavad esikohale inimeste põhiõigused, ja on pakkunud meetmeid, mille eesmärk on soodustada rahvusvahelisest kaitsest kasusaajate isiklikku ja kutsealast õitsengut. Samuti on ta mitmetel juhtudel toonud esile piirangud ja ebakõlad nii Euroopa poliitika kujundamisel kui ka selle elluviimisel. Kõnealuses valdkonnas tuleb poliitikaid ja vahendeid kohandada konsensuslikul viisil, mis seoks liikmesriigid, ühenduse institutsioonid, kodanikuühiskonna organisatsioonid, ettevõtted ning kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused tõelisesse dialoogi.

3.1

Komitee on seisukohal, et Euroopa ühise varjupaigasüsteemi eeliseid esile tõstev lähenemine oleks paljutõotav ja suudaks äratada sidusrühmades, eelkõige liikmesriikides usaldust selle vahendi loomise vastu.

3.2

Komitee on samuti nõus Euroopa Liidu võetud eesmärkidega, mis puudutavad Euroopa ühise varjupaigasüsteemi täiustamist. Samas juhib ta tähelepanu lahknevusele Euroopa tasandil seatud eesmärkide ja liikmesriikides kasutusel oleva menetluse vahel, mida võib võimendada majanduskriis ning selle sotsiaalne ja poliitiline mõju.

3.3

Euroopa ühist varjupaigasüsteemi ei ole võimalik luua ilma teda tugevasti nende ühiste väärtuste ja põhimõtete külge sidumata, mis asetavad ELi ja liikmesriikide tegevuse keskmesse inimväärikuse ja julgeoleku.

3.4

Erinevad vastuvõtumäärad, vaidlustatavate otsuste arvukus ja taotlejate edasiliikumine teistesse liikmesriikidesse annavad tunnistust asümmeetrilisest survet eri liikmesriikidele, mistõttu võib väita, et liikmesriikide vahelist otsese solidaarsuse põhimõtet ei täideta.

3.5

Liikmesriikide soov piirata õigusaktide ja riiklike menetluste ühtlustamist ohustab Euroopa ühise varjupaigasüsteemi aluseid. Ühtlustamine ei ole varjupaigapoliitika probleem, vaid peamine vahend, mis võimaldab konkretiseerida Euroopa ühise varjupaigasüsteemi eeliseid. Ühtlustamine vähendab haldus- ja finantssurvet mõnedele liikmesriikidele ning tagab muu hulgas varjupaiga taotlejatele kaitse kõrgema taseme, eelkõige protsessi algetapis. Et ühtlustamine tooks oodatud tulemused, ei tohiks aluseks võtta kaitsetaseme kõige väiksemat sarnast tegurit.

3.6

Rahvusvahelise kaitse sisu on varjupaigapoliitika tundlik aspekt. Siin on liikmesriikide vahelised erinevused ka suuremad rahvusvahelise kaitse andmise menetlusest endast. Kaitse sisu rikastamine, mis väljendub kvalifikatsiooni tunnustamises ning koolitusele ja tööhõivele juurdepääsu tagamises, saavad rahvusvahelisest kaitsest kasusaajad aidata tõsta isiklikku ja kollektiivset õitsengut.

3.7

Varjupaigapoliitikale rahuldavaks toetamiseks peavad spetsialiseerunud institutsioonidel, eelkõige Frontexil ja Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametil olema selged volitused, nende kohustustega kooskõlas olev rahaline toetus ja läbipaistev toimimisviis, mis tagab menetlustest ning taotlejate ja rahvusvahelisest kaitsest kasusaajate inimõiguste austamise. Rahaline toetus tõhusatele institutsioonidele oleks suurepärane näide eelistest, mida Euroopa ühine varjupaigapoliitika endaga kaasa toob.

4.1

Komitee on seisukohal, et varjupaigapoliitika erinevad aspektid on omavahel seotud. Euroopa ühise varjupaigasüsteemi õnnestumine või ebaõnnestumine sõltub teatud olulistest parameetritest: tõhus inimõiguste kaitse, solidaarsus liikmesriikide vahel, selle valdkonna õigusaktide ja poliitika ühtlustamine, osutatava kaitse sisu rikastamine ja selle vastukonna eest vastutavate Euroopa institutsioonide kohane rahastamine. Komitee arvates on prioriteetne võita avalikkuse, kodanikuühiskonna ja liikmesriikide valitsuste toetus Euroopa ühisele varjupaigapoliitikale. Selle eesmärgini on võimalik jõua vaid seda poliitikat kiiresti ellu viies ja konkreetseid tulemusi saavutades, eelkõige katsejärgus.

4.2

Oma seisukohavõttudes on komitee pidevalt rõhutanud, et rahvusvahelise kaitse valdkonnas on vaja pigem ühiseid kui minimaalseid norme (11): Need normid tagavad rahvusvahelise kaitse taotlejate põhiõiguste suurendatud kaitse järgmiste meetmete abil:

4.3

On ülioluline, et menetluse ajal võiksid varjupaigataotlejad end oma emakeeles väljendada ja saaksid igas etapis kasutada tasuta õigusabi.

4.4

Rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamine peab olema selgelt põhjendatud ja sellele peab olema lisatud selgitused edasikaebamisvõimaluse tingimuste ja tähtaegade kohta. Väljasaatmine tuleb igal juhul peatada kuniks selguvad apelleerimise tulemused (12).

4.5

Kinnipidamist võiks kasutada vaid viimase abinõuna, kui alternatiive enam ei ole, ning mitte kunagi ilma kohtuotsuseta, võttes arvesse õigust õiguslikule kaitsele, ja kooskõlas inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (13). Vastuvõetud otsuseid peab olema võimalik apellatsioonimenetluse raames vaidlustada.

4.6

Komitee toob esile naiste erilise olukorra, kuna neil on meestega võrreldes palju enam raskusi varjupaiga taotlemise ja pagulase staatuse saamisega. Samas juhib ta tähelepanu alaealiste probleemile varjupaigapoliitikas ja rõhutab, et nende huvisid ja julgeolekut tuleb tõhusalt kaitsta.

4.7

Komitee avaldab muret asjaolu üle, et sellised sisserände ja varjupaigataotlemisega seotud nähtused nagu inimkaubandus ja -kuritarvitamine, ei ole piisavat käsitlemist leidnud ei liikmesriikides ja kolmandates riikides, eelkõige transiitriikides. Riigid, kes ei ole ratifitseerinud 1951. aasta Genfi konventsiooni, ei saa olla Euroopa Liidu partnerid varjupaigapoliitikas. Varjupaigapoliitika edu ei saa tagada ilma tugeva institutsioonilise kokkuleppeta transiitriikide vahel, kes lubavad tihti ohus olevate inimeste õiguste ja julgeoleku rikkumist.

4.8

Pagulasvoogude ebaühtlasest jaotumisest tulenevate erinevuste tõttu liikmesriikide vahel on mõned liikmesriigid sellele reageerinud piiravate eeskirjade kehtestamisega rahvusvahelise kaitse andmisel. Varjupaigapoliitika peab neid riike tõhusalt aitama taotluste haldamisel ja eelkõige kaitse sisu parendamisel. Komitee kiidab heaks asjaolu, et kavandatakse uut menetlust, millega peatatakse Dublini menetluse alusel üleviimine vastutavasse liikmesriiki, kellele osutatakse täiendavat survet (14).

4.9

Tugevdatud koostöö riikidega, kellel on selline surve, kujutab endast mitmeid eeliseid. Ta piirab teisest liikumist ühest liikmesriigist teise. Lisaks võimaldab varjupaigataotlejate võrdsem jagunemine paremini protsessi hallata ja tagab rahvusvahelise kaitse saajate parema integratsiooni liikmesriikidesse.

4.10

Varjupaigataotluste käsitlemine kuulub liikmesriikide ametiasutuste pädevusse. Liikmesriikide õigusaktide puuduliku ühtlustamise tõttu on selles valdkonnas jäänud püsima väga erinevad traditsioonid. Olukorda päritoluriigis hinnatakse erinevalt. On märgata ühise menetluse puudumist Euroopa tasandil. Erinev on ka haldussuutlikkus. Ja lõpuks ei jagune ka rahvusvahelise kaitse taotlejate surve geograafiliselt ühtlaselt. Sellest lähtuvalt, on erinevate liikmesriikide pakutava kaitse tasemed väga erinevad, mis selgitab, miks jätkuvad pagulaste teisesed liikumised ELi sees (15).

4.11

Ühe vajaliku etapina tuleb varjupaiga taotlusi analüüsida ühtsetel alustel. Komitee on väga palju kordi kutsunud üles hülgama nn turvaliste riikide nimekirju ja asendama need süsteemiga, mis hindab reaalaajas kolmandates riikides esinevaid ohtusid individuaalsel ja kollektiivsel tasandil. Selle süsteemiga tegelemine oleks Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti ülesanne. Ühine hindamissüsteem peab kasutama hulka ühismääratlusi, mis täpsustaksid kaitseagentuurid ja kaitse asjaomase riigi territooriumil.

4.12

Komitee on seisukohal, et valitsusvälised kaitseagentuurid võivad osutada lühiajalisi kasulikke teenuseid, mis on teinekord lausa hädavajalikud – mõelgem näiteks humanitaarkriiside lahendamisele. Komitee arvates ei saa neile aga panna vastutust tagada teatud riigis viibivate isikute kas või osaline kaitse, see peab jääma ainult riigiasutuste kohustuseks. Riigisisene kaitse on olemas vaid juhul, kui valdav osa riigi territooriumist allub keskvalitsusele, kes on suuteline tagama sisejulgeoleku, minimaalses ulatuses avalikke teenuseid ning üksikisikute õiguste ja julgeoleku adekvaatse kaitse ning soovib seda teha.

4.13

Komitee tervitab arengut kahe kaitseseisundi (pagulus ja täiendav kaitse) sisu ühendamise suunas. Komitee on sellele arengule korduvalt toetust avaldanud, kuna seeläbi tagatakse tulevikus ohustatud isikutele terviklikum kaitse ning integreeritakse nad paremini liikmesriikidesse. Samas ei tohi kahe kaitseseisundi ühendamine tuua otseselt ega kaudselt kaasa kaitsetaseme ega sisulise kvaliteedi langust, (16) vaid peaks neid hoopis tugevdama.

4.14

Liikmesriikide valitsuste vastutus varjupaigapoliitika haldamises ei tohi seisneda täiesti uute menetluste loomises. Mõned liikmesriigid nagu Madalmaad või Rootsi on kõnealuses valdkonnas töötanud välja hulga häid tavasid, mis võiksid ärgitada võtma teistes riikides sarnaseid meetmeid. Heade tavade rolli alahinnatakse: nad võivad näidata, kuidas riigi tasandil võib varjupaigapoliitikat ellu viia ja katsetuskulusid piirata.

4.15

Selles valdkonnas on liikmesriikidel erinev poliitika ja programmid. Samas on see hinnang intuitiivne, sest seda vahendit ei ole liikmesriikides korralikult analüüsitud. Ennetavate meetmete puudumisel on rahvusvahelise kaitse pakkumine olematu ning toob kaasa kaitse saajate otsese diskrimineerimise. Komitee soovitab kaasata riigi tasandi varjupaigapoliitika kujundamisse ja elluviimisesse ka ametiühingud ja tööandjate esindajad.

4.16

Komitee arvates tuleks sellesse mehhanismi lisada sätted diplomite ja kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta, samuti meetmeid, millega lihtsustatakse rahvusvahelise kaitse saajate juurdepääsu kutsekoolitusprogrammidele. (17) See tähendab olulist edasiminekut nende inimeste integreerimises vastuvõtva riigi majandusse ja ühiskonda ning nende elukvaliteedi tõstmises. Parandada tuleb juurdepääsu tööturule, võttes toimivaid diskrimineerimisvastaseid ja ettevõtteid motiveerivaid meetmeid.

4.17

Komitee on seisukohal, et Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti peab oma tegevust võimalikult kiiresti alustama. Tema eelarve peaks võimaldama tema logistiliselt keerulist ja tihedat tegevust ellu viia. Näiteks peab ta prioriteedina arendama ka kolmandate riikide ohtude hindamise Euroopa ühist süsteemi, mis moodustab varjupaigapoliitika ühe olulise osa. Talle eraldatavad kohased vahendid võivad esile tuua ühiste institutsioonide ja menetluste eelised Euroopa tasandil. Ta peaks toimima kooskõlas teiste ELi asutustega ja eelkõige liikmesriikide valitsustega.

4.18

Varjupaigapoliitika eri aspektide rahastamine tuleb läbi vaadata. Seda tuleks suurendada ja juhtida vahendite poole, mis annavad parimaid tulemusi ja osutavad liikmesriikidele reaalset abi. Solidaarsus hõlmab endas finantsvahendit, mida ei tohi tähelepanuta jätta. Näiteks on Euroopa Pagulasfondil umbes 5 miljoni euro suurune eelarve, mis on kaugelt liiga väike, et aidata Euroopa ja liikmesriikide tasandil varjupaigapoliitikat ellu viia.

4.19

Komitee väljendab suurt muret liikmesriikide valitsuste ja Frontexi tegevuse üle rahvusvahelist kaitset tegelikult vajada võivate isikute väljasaatmisel (18). Sellised järjest sagedamad ja ulatuslikumad operatsioonid peavad toimuma täielikult läbipaistvates tingimustes ja asjaomase asutuse täielikul vastutusel (19). Komitee kutsub Frontexit ja Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametit koostööle, eesmärgiga hoida ära inimõiguste rikkumisi. Inimeste väljasaatmine nende julgeolekut ohustavatesse riikidesse või piirkondadesse on tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte ennenägematu rikkumine.

4.20

Komitee hinnangul (20) tuleks püüda koolitada Frontexi töötajaid, et parandada järgmist:

4.21

Komitee soovitab integreerida varjupaigapoliitika valdkonna institutsioonilises arengus kodanikuühiskonna organisatsioonid tihedamalt otsustusprotsessi ja praktilisse toimimisse. Nende selline sidumine tõstaks ühise poliitika usaldusväärsust ja aitaks pidevalt parandada kasutatavaid vahendeid.