(1)

Direktiivis 2014/59/EL on nõutud, et liikmesriigid looksid kriisilahendusrahastud, tagamaks, et kriisilahendusasutus rakendab kriisilahenduse vahendeid ja kasutab kriisilahenduse õigusi tulemuslikult. Kriisilahendusrahastutel peaks olema piisavalt rahalisi vahendeid, et kriisilahendusraamistik saaks nõuetekohaselt toimida, ning seega on neile antud õigus koguda nende territooriumil tegevusluba omavatelt krediidiasutustelt ja investeerimisühingutelt, kaasa arvatud liidu filiaalidelt, ex-ante-osamakseid.

(2)

Liikmesriigid on kohustatud koguma kriisilahendusrahastutesse ex-ante-osamakseid mitte üksnes krediidiasutustelt ja investeerimisühingutelt, vaid nimetatud direktiivi artikli 103 lõike 1 alusel ka liidu filiaalidelt. Ka komisjoni õigus võtta nimetatud direktiivi artikli 103 lõigete 7 ja 8 alusel vastu delegeeritud õigusakte hõlmab liidu filiaale. Arvestades aga asjaolu, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/36/EL (2) artikli 47 alusel kuulub liidu filiaalide usaldatavusnõuete täitmine ja järelevalvealane kohtlemine liikmesriikide vastutusalasse, ei ole mitmed käesolevas delegeeritud õigusaktis sätestatud riskiga korrigeerimise parameetrid vahetult liidu filiaalide suhtes kohaldamiseks sobivad. Seepärast ei kuulu liidu filiaalid küll käesoleva määruse reguleerimisalasse, ent nende suhtes võidakse kehtestada erikord, mille komisjon töötab välja mõnes tulevases delegeeritud õigusaktis.

(3)

Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 (3) artiklitele 6, 15, 16, 95 ja 96 võib teatavad investeerimisühingud, kellel on lubatud tegeleda ainult piiratud teenuste ja tegevustega, vabastada teatavatest kapitali- ja likviidsusnõuetest, või ei ole need nende suhtes kohaldatavad. Seega ei kehtiks nende suhtes paljud riskiga korrigeerimise parameetrid, mis tuleks sätestada. Kuigi liikmesriikidel on kohustus koguda nendelt investeerimisühingutelt direktiivi 2014/59/EL artikli 103 lõike 1 alusel ex-ante-osamakseid, on asjakohane jätta liikmesriikidele õigus määrata nende riskiga korrigeerimine kindlaks viisil, mis ei põhjusta nendele äriühingutele ebaproportsionaalset koormust. Seega ei peaks need investeerimisühingud kuuluma käesoleva määruse reguleerimisalasse.

(4)

Vastavalt direktiivi 2014/59/EL artikli 102 lõikele 1 peaksid liikmesriigid tagama, et alates direktiivi jõustumisest kuni 31. detsembrini 2024 ulatuksid nende rahastute käsutuses olevad rahalised vahendid vähemalt 1 protsendini kõigi nende territooriumil tegevusluba omavate krediidiasutuste ja investeerimisühingute tagatud hoiuste summast. Selle aja jooksul tuleks rahastusse kogutavad osamaksed jaotada ajaliselt võimalikult võrdselt kuni sihttaseme saavutamiseni, võttes arvesse majandustsükli faasi ja mõju, mida protsüklilised osamaksed võivad avaldada rahastusse osamakseid tasuvate krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundile.

(5)

Direktiivi 2014/59/EL artikli 103 lõikes 1 on nõutud, et osamakseid tuleb koguda vähemalt kord aastas, et saavutada kõnealuse direktiivi artiklis 102 sätestatud sihttase. Direktiivi 2014/59/EL artikli 103 lõike 2 kohaselt peaks aasta osamakse olema proportsionaalne krediidiasutuse või investeerimisühingu suurusega, kuna osamakse peaks põhinema fikseeritud summal, mis määratakse kindlaks kõnealuse krediidiasutuse või investeerimisühingu kohustuste põhjal (edaspidi „aasta baasosamakse”). Teiseks peegeldab see krediidiasutuse või investeerimisühingu asjakohase tegevuse riskitaset, sest aasta baasosamakset tuleks korrigeerida proportsionaalselt tema riskiprofiiliga (edaspidi „täiendav riskiga korrigeerimine”). Krediidiasutuse või investeerimisühingu suurus kujutab endast tema põhjustatava riski esimest näitajat. Mida suurem on krediidiasutus või investeerimisühing, seda tõenäolisem on, et juhul kui ta satub raskustesse, leiab kriisilahendusasutus, et on avalikes huvides algatada tema suhtes kriisilahendus ja kasutada kriisilahendusrahastut, et tagada kriisilahendusvahendite tulemuslik rakendamine.

(6)

Selleks et selgitada, kuidas tuleks kriisilahendusasutustel korrigeerida osamakseid proportsionaalselt krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiprofiiliga, on vaja kindlaks määrata riskisambad ja -näitajad, mida tuleks kasutada krediidiasutuste ja investeerimisühingute riskiprofiili kindlaksmääramisel, mehhanism, mille kohaselt aasta baasosamakse suhtes rakendatakse riskiga korrigeerimist, ja aasta baasosamakse kui riskiga korrigeerimise lähtepunkt. Need elemendid, mis täiendaksid direktiivi 2014/59/EL artikli 103 lõikes 7 sätestatud riskikriteeriume, tuleks kehtestada selliselt, et säilitada liikmesriikide vahel võrdsed tingimused ja tugev siseturg, vältides erinevusi selles, kuidas liikmesriigid arvutavad osamakseid oma kriisilahendusrahastutesse. Sel viisil on krediidiasutuste ja investeerimisühingute poolt kriisilahendusrahastutesse makstud osamaksed pangaliikide vahel võrreldavad ja prognoositavad, mis on oluline element siseturul võrdsete võimaluste tagamises.

(7)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 806/2014 (4) artikli 5 lõikes 1 on sätestatud, et nimetatud määruse artikli 42 lõikega 1 asutatud ühtset kriisilahendusnõukogu (edaspidi „kriisilahendusnõukogu”) peetakse kõnealuse määruse ja direktiivi 2014/59/EL kohaldamisel asjaomaseks riiklikuks kriisilahendusasutuseks, kui ta täidab ülesandeid ja kasutab õigusi, mida nimetatud direktiivi kohaselt peab täitma või kasutama liikmesriigi kriisilahendusasutus. Kuna määruse (EL) nr 806/2014 artikli 70 lõikega 7 antakse kriisilahendusnõukogule õigus arvutada krediidiasutuste ja investeerimisühingute osamaksed ühtsesse kriisilahendusfondi, millega alates 1. jaanuarist 2016 asendatakse ühtses kriisilahenduskorras osalevate liikmesriikide kriisilahendusrahastud, kohaldades käesolevat määrust lähtuvalt direktiivi 2014/59/EL artikli 103 lõikest 7, peaks kriisilahendusasutuse mõiste käesolevas määruses hõlmama ka kriisilahendusnõukogu.

(8)

Osamaksete arvutamine individuaalsel tasandil tooks konsolideerimisgruppide puhul kaasa selle, et gruppi kuuluvate üksuste baasosamakse kindlaksmääramisel arvestatakse teatavaid kohustusi topelt, sest kohustused, mis tulenevad samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate üksuste omavahelistest lepingutest, oleksid osa kohustuste kogusummast, mida tuleb arvesse võtta iga gruppi kuuluva üksuse aastase baasosamakse kindlaksmääramisel. Seepärast tuleks aasta baasosamakse kindlaksmääramist konsolideerimisgruppide puhul veelgi täpsustada, et kajastada gruppi kuuluvate üksuste omavahelist seotust ja vältida grupisiseste riskipositsioonide topeltarvestust. Et tagada võrdsed tingimused konsolideerimisgruppi kuuluvatele üksustele ning krediidiasutustele ja investeerimisühingutele, mis on krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi liikmed või püsivalt seotud sama keskasutusega, tuleks viimaste suhtes rakendada sama korda.

(9)

Konsolideerimisgruppi kuuluva üksuse aastase baasosamakse arvutamisel ei tohiks arvesse võetavate kohustuste kogusumma hulka kuuluda kohustused, mis tulenevad lepingust, mille see konsolideerimisgruppi kuuluv üksus on sõlminud mõne muu samasse konsolideerimisgruppi kuuluva üksusega. Siiski peaks niisugune väljajätmine olema võimalik ainult juhul, kui iga konsolideerimisgruppi kuuluv üksus on asutatud liidus, on täielikult kaasatud samasse konsolideerimisse, tema suhtes rakendatakse asjakohaseid keskseid riski hindamise, mõõtmise ja kontrolli protseduure ning kui puuduvad praegused või prognoositavad olulised praktilised või õiguslikud takistused tähtaja saabumisel asjaomase kohustuse kiireks tagasimaksmiseks. See peaks vältima olukorda, et kohustused jäetakse osamaksete arvutusbaasist välja, kui puuduvad tagatised, et grupisisestest laenudest tulenevad riskipositsioonid oleksid tagatud ka juhul, kui konsolideerimisgrupi finantsolukord halveneb. Selleks et vältida olukorda, et grupisiseste kohustuste arvutustest väljajätmine annab sellisest väljajätmisest kasu saavatele konsolideerimisgruppi kuuluvatele üksustele eelise, ei tohiks niisugune väljajätmine võimaldada asjaomastel krediidiasutustel ja investeerimisühingutel kasutada lihtsustatud osamaksesüsteemi, mida lubatakse kasutada väikestel krediidiasutustel ja investeerimisühingutel, isegi kui pärast grupisiseste kohustuste väljajätmist vastaks see krediidiasutus või investeerimisühing lihtsustatud süsteemi tingimustele. Et tagada võrdsed tingimused konsolideerimisgruppi kuuluvatele üksustele ning krediidiasutustele ja investeerimisühingutele, mis on krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi liikmed või püsivalt seotud sama keskasutusega, tuleks viimaste suhtes rakendada sama korda.

(10)

Erandina reeglist, et osamaksed tuleks arvutada individuaalsel tasandil, peaks juhul, kui on tegemist keskasutusega, millega on seotud krediidiasutused, mis on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 10 kohaselt siseriikliku õigusega usaldatavusnõuete täitmisest täielikult või osaliselt vabastatud, rakendama ex-ante-osamaksete eeskirju üksnes keskasutuse ja temaga seotud krediidiasutuste suhtes tervikuna konsolideeritud alusel, sest keskasutuse ja kõikide temaga seotud krediidiasutuste solventsust ja likviidsust jälgitakse tervikuna nende asutuste konsolideeritud aastaaruannete põhjal.

(11)

Aasta baasosamakse kindlaksmääramist tuleks täpsustada ka finantsturu infrastruktuuride puhul. Mõnedel finantsturu infrastruktuuridel, nagu kesksetel vastaspooltel ja väärtpaberite keskdepositooriumidel, on ühtlasi krediidiasutuse tegevusluba. Näiteks osutavad mõned väärtpaberite keskdepositooriumid pangandusteenuseid, mis on nende kui finantsturu infrastruktuuride tegevuse juures kõrvaltegevuseks. Erinevalt krediidiasutustest ei hoia väärtpaberite keskdepositooriumid tagatud hoiuseid, vaid enamasti päevasiseseid või üleöösaldosid, mis tulenevad väärtpaberitehingute arveldamisest, mida nad pakuvad finantsasutustele ja keskpankadele. Need ei too üldjuhul kaasa rahalist saldot, mida saaks assimileerida pangandustegevusega tegelemiseks kaasatud rahaliste vahenditega. Kuna finantsturu infrastruktuuride osutatavad pangandusteenused on nende kliiringu- ja arveldustoimingute kui põhitegevuse kõrvaltegevused, ent oma põhitegevuse tõttu on need üksused Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruste (EL) nr 648/2012 (5) ja (EL) nr 909/2014 (6) alusel, aga ka määruse (EL) nr 575/2013 ja direktiivi 2013/36/EL asjakohastest sätetest tulenevalt allutatud rangetele usaldatavusnõuetele, ning kuna finantsturu infrastruktuuride ärimudel ei sisalda endas riske, mis oleksid võrreldavad krediidiasutuse omadega, tuleks nende kohustuste kogusumma kindlakstegemisel nende aasta baasosamakse arvutamise eesmärgil arvesse võtta üksnes selliseid kohustusi, mis on seotud nende üksuste pangandusteenustega.

(12)

Tuletisinstrumentide arvepidamine ei ole liidus üksikkontode puhul ühtlustatud ja seetõttu võib see mõjutada kohustuste summat, mida tuleb võtta arvesse iga panga osamakse arvutamisel. Määruse (EL) nr 575/2013 artikli 429 lõigetes 6 ja 7 osutatud finantsvõimenduse määra metoodika kehtib kõikide pankade suhtes ja tagab, et sama tuletislepingut, eriti aga tuletislepingute omavahelist tasaarvestamist, käsitatakse samal viisil, olenemata asjaomase panga suhtes kehtivast raamatupidamistavast. Seepärast tuleks selleks, et tagada tuletisinstrumentide ühtlustatud käsitlemine aasta baasosamakse kindlaksmääramisel, mis tagaks eri krediidiasutustes või investeerimisühingutes nende hindamise võrreldavuse, ning selleks, et saavutada liidus võrdsed tingimused, hinnata tuletisinstrumente määruse (EL) nr 575/2013 artikli 429 lõigete 6 ja 7 kohaselt. Et tagada määruse (EL) nr 575/2013 alusel tuletisinstrumentide hindamise prognoositavus, tuleks siiski ette näha, et selline hindamine ei tohiks anda tulemuseks väärtust, mis on väiksem kui 75 % asjaomaste tuletisinstrumentide väärtusest, mis on saadud vastava raamatupidamistava alusel.

(13)

Mõned krediidiasutused on tugipangad, mille eesmärk on edendada liikmesriigi keskvalitsuse, piirkondliku valitsuse või kohaliku omavalitsuse avaliku poliitika eesmärke, peamiselt pakkudes konkurentsivabal mittetulunduslikul alusel tugilaenusid. Laenusid, mida niisugused krediidiasutused annavad, tagavad otseselt või kaudselt osaliselt piirkondlikud või keskvalitsused või kohalikud omavalitsused. Tugilaenusid antakse konkurentsivabal mittetulunduslikul alusel, et edendada liidu või liikmesriigi piirkondliku või keskvalitsuse avaliku poliitika eesmärke. Mõnikord antakse neid tugilaenusid muu krediidiasutuse või investeerimisühingu vahendusel (vahendatud laenud). Sellistel juhtudel saab vahendav krediidiasutus tugilaenusid mitmepoolselt arengupangalt või avaliku sektori asutuselt ja annab neid muudele krediidiasutustele, kes omakorda annavad neid lõppklientidele. Kuna vahendavad krediidiasutused vahendavad nende laenude likviidsust laenu väljastanud tugipangalt laenu andvale krediidiasutusele või muule vahendavale krediidiasutusele, ei tohiks selliseid kohustusi lisada kohustuste kogusumma hulka, mida tuleb aasta baasosamakse arvutamisel arvesse võtta.

(14)

Direktiivi 2014/59/EL artikli 103 lõike 1 kohaselt peavad kõik krediidiasutused ja investeerimisühingud tegema kriisilahendusrahastutesse osamakseid. Siiski tuleb proportsionaalselt ja õiglaselt omavahel tasakaalustada iga krediidiasutuse või investeerimisühingu kohustus teha kriisilahendusrahastusse osamakseid ning selle krediidiasutuse või investeerimisühingu suurus, riskiprofiil, tema tegevuse ulatus ja keerukus, tema seotus teiste krediidiasutuste või investeerimisühingutega või finantssüsteemiga üldiselt, tagajärjed, mida tema maksejõuetus tooks kaasa finantsturgudele, teistele krediidiasutustele ja investeerimisühingutele, rahastamistingimustele või majandusele laiemalt, ja seetõttu ka tõenäosus, et tema suhtes algatatakse kriisilahendus ja kasutatakse kriisilahendusrahastut. Neid elemente võtavad kriisilahendusasutused direktiivi 2014/59/EL artikli 4 kohaselt arvesse selle otsustamisel, kas teatava krediidiasutuse või investeerimisühingu puhul võiks finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kavade koostamise nõuete osas kasutada lihtsustatud kohustusi. Õige tasakaalu hindamisel direktiivis 2014/59/EL sätestatud nõuete ja mitmesuguste nimetatud direktiiviga hõlmatud krediidiasutuste ja investeerimisühingute erijoonte vahel tuleb arvesse võtta ka halduskoormust, mis tuleneb teatavatele krediidiasutustele ja investeerimisühingutele ning kriisilahendusasutustele aastaste osamaksete arvutamisest.

(15)

Väikesed krediidiasutused ja investeerimisühingud ei ole üldjuhul kõrge riskiprofiiliga, neil on sageli vähem süsteemseid riske, võrreldes suurte krediidiasutuste ja investeerimisühingutega, ning paljudel juhtudel toob nende maksejõuetus laiemale majandusele kaasa vähem tagajärgi kui suurte krediidiasutuste ja investeerimisühingute puhul. Samal ajal ei saa väikeste krediidiasutuste ja investeerimisühingute maksejõuetuse võimalikke tagajärgi finantsstabiilsusele välistada, sest isegi väikesed krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad põhjustada süsteemseid riske oma rolli tõttu laiemas pangandussüsteemis, oma võrgustike kumulatiivse mõju tõttu või nn nakkusefekti tõttu, mille nad võivad põhjustada kui kaob usaldus pangandussüsteemi vastu.

(16)

Kuna enamikul juhtudel ei tekita väikesed krediidiasutused ja investeerimisühingud süsteemseid riske ja nende puhul on vähem tõenäoline kui suurte krediidiasutuste ja investeerimisühingute puhul, et nende suhtes algatatakse kriisilahendusmenetlus, mis omakorda vähendab tõenäosust, et nende heaks kasutatakse kriisilahendusrahastut, tuleks kriisilahendusrahastusse tehtavate aastaste osamaksete arvutamise metoodikat nende puhul lihtsustada. Väikeste krediidiasutuste ja investeerimisühingute aastane osamakse peaks koosnema ühekordsest maksest, mis põhineb ainult nende aastasel baasosamaksel ja on võrdeline nende suurusega. Niisugune metoodika peaks võimaldama kasutada aasta osamaksete proportsionaalset süsteemi, sest iga krediidiasutuse või investeerimisühingu aasta osamakse kindlaksmääramisel peab kriisilahendusasutus järgima kriisilahendusrahastu aasta sihttaset. Seega kajastab ühekordne makse asjaolu, et paljudel juhtudel on väikesed krediidiasutused ja investeerimisühingud vähem riskantsed, ja võimaldab suuremate ja ühtlasi üldjuhul süsteemsemate krediidiasutuste ja investeerimisühingute osamakset ulatuslikumalt kohandada vastavalt nende riskiprofiilile.

(17)

Et määrata kindlaks, milliseid krediidiasutusi või investeerimisühinguid pidada väikesteks, tuleks kasutada topeltkünnist: esimene oleks, et kohustuste kogusumma (välja arvatud omavahendid), millest on maha arvatud tagatud hoiused, ei tohiks olla üle 300 miljoni euro, teine künnis aga, et koguvara ei tohiks olla suurem kui üks miljard eurot. Viimane ei tohiks takistada suuremaid krediidiasutusi ja investeerimisühinguid, mis vastavad esimesele künnisele (kohustuste kogusumma), kasutamast lihtsustatud süsteemi.

(18)

Väikeste krediidiasutuste ja investeerimisühingute kategoorias tuleks teha suuruse põhjal vahet, sest mõned on väga väikesed, teised aga lihtsustatud süsteemi kasutamise tingimuste maksimumkünnise lähedal. Ühtse ühekordsete maksete süsteemi korral oleks väga väikeste krediidiasutuste ja investeerimisühingute aasta osamakse ebaproportsionaalselt kõrgem kui selliste väikeste krediidiasutuste ja investeerimisühingute oma, mis on maksimumkünnise lähedal. Samal ajal tuleks vältida seda, et lihtsustatud süsteem toob kaasa aasta osamaksete ebaproportsionaalsed erinevused suurimate väikeste krediidiasutuste ja investeerimisühingute ning selliste krediidiasutuste ja investeerimisühingute vahel, kes ei vasta lihtsustatud süsteemi tingimustele, sest jäävad pisut ülespoole künnist. Selliste soovimatute tagajärgede vältimiseks on asjakohane näha ette süsteem, mis koosneb mitmest väikeste krediidiasutuste ja investeerimisühingute kategooriast, kelle aasta osamaksed peaksid koosnema erinevatest ühekordsetest summadest. See peaks võimaldama tagada osamaksete astmelise kasvu nii lihtsustatud süsteemi piires kui ka kõrgeima ühekordse makse ja madalaima niisuguse meetodiga arvutatud osamakse vahel, mille korral aasta baasosamakset korrigeeritakse vastavalt krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiprofiilile.

(19)

Kui kriisilahendusasutus otsustab, et väikesel krediidiasutusel või investeerimisühingul on eriti kõrge riskiprofiil, peaks kriisilahendusasutus saama otsustada, et asjaomane krediidiasutus või investeerimisühing ei peaks enam kasutama lihtsustatud süsteemi, ja tema osamakse tuleks selle asemel arvutada vastavalt meetodile, mille korral aastast baasosamakset korrigeeritakse vastavalt muudele riskiteguritele kui krediidiasutuse või investeerimisühingu suurus.

(20)

Direktiivi 2014/59/EL artikli 45 lõikes 3 osutatud krediidiasutusi ja investeerimisühinguid ei rekapitaliseerita direktiivi 2014/59/EL artiklite 44 ja 101 kohaselt kriisilahendusrahastust, sest nad likvideeritakse siseriikliku maksejõuetusmenetluse või muud liiki menetluse teel vastavalt direktiivi 2014/59/EL artiklile 38, 40 või 42 ning nad lõpetavad oma tegevuse. Niisugused menetlused tagavad, et kõnealuste krediidiasutuste ja investeerimisühingute võlausaldajad, sealhulgas pandikirjade omanikud, kui see on asjakohane, katavad kahjumi viisil, mis vastab kriisilahenduse eesmärkidele. Seetõttu peaksid nende osamaksed kriisilahendusrahastusse kajastama kõnealust eripära. Kriisilahendusrahastut võiks siiski kasutada muudel direktiivi 2014/59/EL artiklis 101 mainitud otstarvetel. Juhul kui mõni selline krediidiasutus või investeerimisühing kasutab kriisilahendusrahastut mõnel sellisel otstarbel, peaks kriisilahendusasutusel olema võimalik võrrelda kõikide muude direktiivi 2014/59/EL artikli 45 lõikega 3 hõlmatud krediidiasutuste ja investeerimisühingute riskiprofiili selle krediidiasutuse või investeerimisühingu omaga, kes kasutab kriisilahendusrahastut, ja rakendada käesolevas delegeeritud õigusaktis sätestatud metoodikat selliste krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes, mille riskiprofiil on samasugune või kõrgem kui selle krediidiasutuse või investeerimisühingu oma, kes kasutas kriisilahendusrahastut. Samuti on asjakohane kehtestada loetelu elementidest, mida kriisilahendusasutus peaks riskiprofiilide võrdlemisel arvestama.

(21)

Selleks et liikmesriikide kriisilahendusasutused saaksid tõlgendada direktiivi 2014/59/EL artikli 103 lõikes 7 sätestatud kriteeriume ühtselt, nii et kogu liidus määrataks krediidiasutuste ja investeerimisühingute riskinäitajad kriisilahendusrahastu individuaalsete osamaksete arvutamiseks kindlaks samal viisil, tuleks kehtestada mitu riskisammast ja igale neist vastavad riskinäitajad, mida kriisilahendusasutused peaksid võtma arvesse krediidiasutuste ja investeerimisühingute riskiprofiili hindamisel. Et tagada kooskõla järelevalvetavadega, peaksid riskinäitajad koosnema praegustest regulatiivsetest võrdlusnäitajatest, mis on juba kättesaadavad või loomisel.

(22)

Kui asjaomaste õigusaktidega on ette nähtud erandid, millega vabastatakse krediidiasutused ja investeerimisühingud teatavate riskinäitajate kindlaksmääramisest asutuse või ühingu tasandil, ja tingimusel (kui see on kohaldatav), et pädevad asutused annavad selliste erandite kohaldamiseks loa, peaksid kriisilahendusasutused vastavaid näitajaid hindama konsolideeritud või allkonsolideeritud tasandil, olenevalt asjaoludest, et olla kooskõlas järelevalvetavaga ja tagada, et kõnealuseid erandeid kasutavaid konsolideerimisgruppe ei karistataks asjatult.

(23)

Selleks et kriisilahendusasutused saaksid käsitleda nende riskisammaste ja -näitajate olulisust, mida nad peaksid võtma arvesse krediidiasutuste ja investeerimisühingute riskiprofiili kindlaks määramisel, ühtmoodi, tuleks käesoleva määrusega määrata kindlaks ka iga riskisamba ja -näitaja suhteline kaal. Samas on oluline, et kriisilahendusasutustele antaks piisavalt vabadust krediidiasutuste ja investeerimisühingute riskiprofiili hindamisel, võimaldades neil moduleerida riskisammaste ja -näitajate kohaldamist vastavalt iga krediidiasutuse või investeerimisühingu eripärale. Kuna seda ei ole võimalik saavutada üksnes riskiprofiili hindamiseks vahemiku kehtestamisega, vaid selleks on teatavate riskinäitajate olulisuse üle igal üksikjuhul eraldi otsustamiseks vaja teatavat kaalutlusõigust, peaks mõningate riskinäitajate kaal olema üksnes soovituslik, või tuleks nendega seoses kehtestada vahemik, et kriisilahendusasutused saaksid otsustada mis tahes asjaomasel juhul kõnealuste näitajate olulisuse üle.

(24)

Asjaomasele sambale vastavate eri näitajate olulisuse üle otsustamisel tuleks samba raames agregeerimiseks arvutada üksikute näitajate aritmeetiline kaalutud keskmine. Mis puutub igale krediidiasutusele või investeerimisühingule vastavasse lõplikkusse riski koondnäitaja arvutamisse, siis selleks, et vältida sammaste vahelist kompenseerivat mõju, kui krediidiasutus või investeerimisühing toimib mõõdukalt hästi mitme samba raames ja väga halvasti mõne teise raames, mis annaks talle eri sammaste aritmeetilise keskmise alusel üldiselt keskmise tulemuse, peaks selline arvutus põhinema üksikuste sammaste geomeetriliselt kaalutud keskmisel.

(25)

Krediidiasutuse või investeerimisühinguga kaasneva riski taseme hindamise vahemik peaks võimaldama piisavalt moduleerida krediidiasutuste ja investeerimisühingute riskiprofiili vastavalt käesolevas määruses sätestatud eri riskisammastele ja -näitajatele, pakkudes samas piisavalt kindlust ja prognoositavust seoses summadega, mida krediidiasutused ja investeerimisühingud peavad vastavalt direktiivile 2014/59/EL ja käesolevale määrusele aastas tasuma.

(26)

Et tagada osamaksete tulemuslik tasumine, on vaja määrata kindlaks makse tegemise tingimused ja viisid. Eriti osamaksete puhul, mida ei tasuta rahas, vaid tagasivõtmatute maksekohustustena vastavalt direktiivi 2014/59/EL artiklile 103, on vaja täpsustada nende tagasivõtmatute maksekohustuste osakaal, mida iga krediidiasutus või investeerimisühing võib kasutada, ja tagatise liik, mida aktsepteeritakse kõnealuste tagasivõtmatute maksekohustuste tagamiseks, et kriisilahendusasutus saaks tagasivõtmatu maksekohustuse täitmisel tagada makse tegeliku tasumise, kui kriisilahendusasutus avastab tagasivõtmatu maksekohustuse täitmisel raskused. Selleks et tagada aasta osamaksete tulemuslik tasumine, on vaja kriisilahendusasutuste jaoks ette näha konkreetne õigus kehtestada halduskaristusi ja muid haldusmeetmeid sellistele krediidiasutustele ja investeerimisühingutele, kes rikuvad osamaksete arvutamist ja kohandamist käsitlevaid käesolevas määruses sätestatud nõudeid, näiteks ei täida kohustust esitada kriisilahendusasutuse taotletud teavet. Kriisilahendusasutusel peaks olema ka õigus kehtestada krediidiasutusele või investeerimisühingule igapäevaseid trahve, kui asjaomane krediidiasutus või investeerimisühing tasub tasuda tuleva aasta osamakse ainult osaliselt või kui ta ei tasu seda või kui krediidiasutus või investeerimisühing ei täida kriisilahendusasutuse koostatud teadetega kehtestatud nõudeid. Peale selle on vaja ette näha erikohustused teabe jagamiseks pädevate asutuste ja kriisilahendusasutuste vahel.

(27)

Selleks et tagada, et riskiga korrigeerimine kajastab pangandussektori arengut ka edaspidi ja seega pidevalt täidab direktiivi 2014/59/EL nõudeid, vaatab komisjon selle kohaldamisel saadud kogemuste alusel läbi riskiga korrigeerimise aasta osamaksete arvutamise puhul ning eriti käesolevas määruses sätestatud riskiga korrigeerimise kordaja asjakohasuse ja vajaduse suurendada riskiga korrigeerimise kordaja ülemist piirväärtust enne 1. juunit 2016.

(28)

Kuna vastavalt direktiivi 2014/59/EL artikli 130 lõikele 1 kohaldatakse liikmesriikide kohustust koguda nende territooriumil tegevusloa saanud krediidiasutustelt ja investeerimisühingutelt aasta osamakseid alates 1. jaanuarist 2015, tuleks käesolevat määrust samuti kohaldada alates 1. jaanuarist 2015,