27.10.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 299/13

(1)

Euroopa Ülemkogu palus liikmesriikidel teavitada alates 1. jaanuarist 2012 komisjoni kõigist uutest ja olemasolevatest kahepoolsetest energiavaldkonnas sõlmitud kokkulepetest kolmandate riikidega. Komisjon peaks tegema saadud teabe asjakohasel kujul kättesaadavaks kõikidele teistele liikmesriikidele, võttes arvesse vajadust kaitsta tundlikku äriteavet.

(2)

Euroopa Liidu lepingu (ELi lepingu) artikli 4 kohaselt peavad liikmesriigid kasutama kõiki asjakohaseid meetmeid, et tagada aluslepingutest või liidu institutsioonide õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmine. Seepärast peaksid liikmesriigid vältima liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel sõlmitud rahvusvaheliste kokkulepete vastuolusid liidu õigusega või sellised vastuolud kõrvaldama.

(3)

Energia siseturu nõuetekohaseks toimimiseks on vaja, et liitu imporditud energia suhtes kehtiksid täielikult energia siseturu aluseks olevad eeskirjad. Kui energia siseturg ei toimi nõuetekohaselt, seab see liidu energiavarustuse kindluse seisukohast haavatavasse ja ebasoodsasse olukorda ning vähendab Euroopa tööstusele ja tarbijatele avalduda võivat kasu. Liikmesriikide ja kolmandate riikide vaheliste energiakokkulepete suur läbipaistvus võimaldaks liidul solidaarselt ja kooskõlastatult tegutseda, et tagada lepete vastavus liidu õigusele ja kindlustada tõhus energiavarustus. Samuti aitaks läbipaistvus saavutada tihedamat liidusisest koostööd energiaalaste välissuhete valdkonnas ning liidu pikaajalisi energeetika, kliima ja energiavarustuse kindlusega seotud poliitilisi eesmärke.

(4)

Seetõttu tuleks luua uus teabevahetusmehhanism. See peaks hõlmama ainult selliseid valitsustevahelisi kokkuleppeid, mis mõjutavad energia siseturgu või liidu energiavarustuse kindlust, kuna need kaks küsimust on omavahel lahutamatult seotud. Liikmesriikide ülesandeks on anda esialgne hinnang selle kohta, kas asjaomane valitsustevaheline kokkulepe või muu tekst, millele on valitsustevahelises kokkuleppes selgesõnaliselt osutatud, mõjutab energia siseturgu või liidu energiavarustuse kindlust; kahtluse korral peaks liikmesriigid konsulteerima komisjoniga. Energia siseturgu või liidu energiavarustuse kindlust ei mõjuta põhimõtteliselt kokkulepped, mis on kehtivuse kaotanud või mida enam ei rakendata, ning seetõttu ei peaks need olema kõnealuse teabevahetusmehhanismiga hõlmatud. Teabevahetusmehhanism peaks hõlmama eelkõige kõiki valitsustevahelisi kokkuleppeid, mis mõjutavad gaasi, nafta või elektriga varustamist püsiinfrastruktuuri kaudu või liitu imporditava energia kogust.

(5)

Teabevahetusmehhanism ei peaks hõlmama neid valitsustevahelisi kokkuleppeid, mis tuleb tervikuna komisjonile esitada vastavalt muudele liidu õigusaktidele. Mainitud erand ei peaks kehtima selliste kolmandate riikidega sõlmitud valitsustevaheliste kokkulepete suhtes, mis mõjutavad gaasiinfrastruktuuri ja -tarnete arendamist ja kasutamist ning millest tuleb komisjoni teavitada vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. oktoobri 2010. aasta määruse (EL) nr 994/2010 (milles käsitletakse gaasivarustuse kindluse tagamise meetmeid) (3) artikli 13 lõike 6 punktile a. Sellistest kokkulepetest tuleks teavitada käesolevas otsuses sätestatud eeskirjade kohaselt. Topelttöö vältimiseks tuleks käesoleva otsuse kohast teatamist lugeda määruse (EL) nr 994/2010 artikli 13 lõike 6 punktis a sätestatud kohustuse täitmiseks.

(6)

Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu reguleerimisalasse kuuluvaid küsimusi käsitlevaid valitsustevahelisi kokkuleppeid käesoleva otsusega ei hõlmata.

(7)

Käesolev otsus ei loo äriüksuste vaheliste kokkulepetega seotud kohustusi. Siiski ei takista see liikmesriikidel edastada komisjonile vabatahtlikult kaubanduskokkuleppeid, millele on valitsustevahelistes kokkulepetes selgesõnaliselt viidatud. Kuna kaubanduskokkulepped võivad sisaldada regulatiivsätteid, peaks ettevõtjatel, kes peavad läbirääkimisi kaubanduskokkulepete sõlmimiseks kolmandate riikide ettevõtjatega, olema lisaks ka võimalus küsida nõu komisjonilt, et vältida lepete võimalikku vastuolu liidu õigusega.

(8)

Liikmesriigid peaksid esitama komisjonile kõik olemasolevad valitsustevahelised kokkulepped, mis on juba jõustunud või mida kohaldatakse rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artikli 25 kohaselt ajutiselt, ning kõik uued valitsustevahelised kokkulepped.

(9)

Liikmesriikide ja kolmandate riikide vaheliste kavandatavate või läbirääkimisel olevate valitsustevaheliste energiakokkulepete suurem läbipaistvus aitaks kaasa liikmesriikide ühtsele lähenemisele sellistele lepingutele, samuti kokkulepete vastavusele liidu õigusele ning liidu energiavarustuse kindlusele. Seetõttu peaks liikmesriikidel olema võimalus teavitada komisjoni läbirääkimistest uute valitsustevaheliste kokkulepete sõlmimiseks või olemasolevate valitsustevaheliste kokkulepete muutmiseks. Kui liikmesriigid sellise variandi valivad, peaksid nad hoidma komisjoni korrapäraselt kursis käimasolevate läbirääkimistega. Liikmesriikidel peaks olema võimalus kutsuda komisjoni osalema läbirääkimistel vaatlejana.

Komisjonil peaks olema õigus osaleda läbirääkimistel vaatlejana ka omal soovil asjaomaste liikmesriikide nõusolekul. Samuti peaks liikmesriikidel olema võimalus paluda kolmandate riikidega peetavatel läbirääkimistel komisjoni abi. Komisjonil peaks sellisel juhul olema võimalus anda nõu, kuidas vältida vastuolu liidu õigusega, ning juhtida tähelepanu liidu energiapoliitika eesmärkidele ja liikmesriikide vahelise solidaarsuse põhimõttele.

(10)

Komisjon peaks hindama olemasolevate valitsusvaheliste kokkulepete kooskõla liidu õigusega. Vastuolu korral peaksid liikmesriigid tegema kõik sobiva lahenduse leidmiseks, millega avastatud vastuolu kõrvaldada.

(11)

Selleks et tagada suurem läbipaistvus ja vältida potentsiaalset vastuolu liidu õigusega, peaks liikmesriikidel olema võimalus teavitada komisjoni kavandatavast valitsustevahelisest kokkuleppest enne läbirääkimiste alustamist või nende toimumise ajal. Kui valitsustevahelise kokkuleppe üle läbirääkimisi pidanud liikmesriik on teavitanud komisjoni enne läbirääkimiste lõpuleviimist kõnealusel viisil ning esitanud talle valitsustevahelise kokkuleppe eelnõu, peaks komisjonil olema võimalus teavitada kõnealust liikmesriiki oma arvamusest kõnealuse kokkuleppe kooskõla kohta liidu õigusega. Kui komisjon on arvamusel, et liikmesriik ei ole täitnud oma Euroopa Liidu toimimise lepingust (ELi toimimise leping) tulenevaid kohustusi, on tal vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 258 õigus algatada rikkumismenetlus.

(12)

Kõik käesoleva otsusega hõlmatud lõplikud, ratifitseeritud valitsustevahelised kokkulepped tuleks edastada komisjonile, et võimaldada kõikide teiste liikmesriikide teavitamist.

(13)

Komisjon peaks tegema kogu saadud teabe kõigile teistele liikmesriikidele turvalisel elektroonilisel kujul kättesaadavaks. Komisjon peaks täitma liikmesriikide taotlused käsitada esitatud teavet konfidentsiaalsena. Seevastu ei tohiks konfidentsiaalsustaotlused piirata komisjoni juurdepääsu konfidentsiaalsele teabele, kuna komisjonil on oma hinnangute koostamiseks vaja terviklikku teavet. Komisjon peaks vastutama konfidentsiaalsusklausli kohaldamise tagamise eest. Konfidentsiaalsustaotlused ei tohiks piirata dokumentidele juurdepääsu õigust, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruses (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (4).

(14)

Kui liikmesriik käsitleb valitsustevahelist kokkulepet konfidentsiaalsena, peaks ta esitama komisjonile sellest kokkuvõtte teiste liikmesriikide teavitamise eesmärgil.

(15)

Pidev valitsustevahelisi kokkuleppeid käsitleva teabe vahetamine liidu tasandil peaks võimaldama välja töötada parimad tavad. Kõnealustest parimatest tavadest lähtudes peaks komisjon välja töötama liikmesriikide ja kolmandate riikide valitsuste vahelistes kokkulepetes kasutatavad vabatahtlikud standardsätted, tehes seejuures liidu välispoliitikat käsitlevates küsimustes vajaduse korral koostööd Euroopa välisteenistusega. Kõnealuste standardsätete kasutamise eesmärgiks peaks olema valitsustevaheliste kokkulepete ja liidu õiguse, eelkõige konkurentsiõiguse ja energia siseturu eeskirjade ning liidu sõlmitud rahvusvaheliste kokkulepete vahelise vastuolu vältimine. Nende kasutamine peaks olema vabatahtlik ning nende sisu peaks olema võimalik kohandada vastavalt konkreetsele asjaolule.

(16)

Pidades silmas energia siseturu olemasolu ning liidu energiapoliitika eesmärke, peaksid liikmesriigid kõnealust ühist energiastrateegiat ja selle eesmärke arvesse võtma liidu energiapoliitikat mõjutavate valitsusvaheliste energiavaldkonnas sõlmitavate kokkulepete alaste läbirääkimiste pidamisel.

(17)

Suuremad vastastikused teadmised olemasolevatest ja uutest valitsustevahelistest kokkulepetest peaksid võimaldama paremini kooskõlastada energiaalast tegevust nii liikmesriikide endi kui ka liikmesriikide ja komisjoni vahel. Selline parem kooskõla peaks aitama liikmesriikidel täielikult ära kasutada liidu poliitilist ja majanduslikku kaalukust ning võimaldama komisjonil pakkuda lahendusi valitsustevaheliste kokkulepetega seotud probleemide lahendamiseks.

(18)

Komisjon peaks hõlbustama ja toetama liikmesriikide tegevuse kooskõlastamist, et tugevdada tootja-, transiidi- ja tarbijariikide suhtes võetava kindla ja tõhusa kooskõlastatud lähenemisviisi abil liidu üldist strateegilist rolli.

(19)

Teabevahetusmehhanism, sealhulgas selle rakendamise käigus liikmesriikide poolt läbiviidavad hindamised, ei piira rikkumisi, riigiabi ja konkurentsivõimet käsitlevate liidu eeskirjade kohaldamist.

(20)

Komisjon peaks hindama, kas käesolev otsus on piisav ja tõhus, et tagada valitsustevaheliste kokkulepete ja liidu õiguse kooskõla ning valitsustevaheliste kokkulepetega seotud tegevuse parem kooskõlastamine liikmesriikide vahel energeetika valdkonnas.

(21)

Kuna käesoleva otsuse eesmärki, nimelt valitsustevahelisi energiakokkuleppeid käsitleva teabe vahetamine liikmesriikide ja komisjoni vahel, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning käesoleva otsuse mõju tõttu on seda parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas ELi lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev otsus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale,

a)

sisu,

b)

eesmärk ja reguleerimisala,

c)

kehtivusaeg,

d)

osalised,

e)

teave peamiste elementide kohta.

a)

vaadata läbi valitsustevaheliste kokkulepete valdkonnas toimuvad arengud ning püüelda järjepidevuse ja ühtsuse poole liidu energiaalastes välissuhetes peamiste tootja-, transiidi- ja tarbijariikidega;

b)

selgitada välja valitsustevaheliste kokkulepetega seotud ühised probleemid ja kaaluda nende lahendamiseks vajalikke meetmeid ning pakkuda vajadusel välja lahendused;

c)

töötada parimatele tavadele tuginedes ja liikmesriikidega konsulteerides välja vabatahtlikud standardsätted, mille kasutamine parandaks tunduvalt tulevaste valitsustevaheliste kokkulepete kooskõla liidu õigusega;

d)

soodustada vajadusel selliste mitmepoolsete valitsustevaheliste kokkulepete väljatöötamist, millesse on kaasatud mitu liikmesriiki või liit tervikuna.