—

IAS 8 Arvestuspõhimõtted, raamatupidamislike hinnangute muutused ja vead

—

IFRS 2 Aktsiapõhine makse

1.

Standardit IFRS 2 rakendatakse aktsiapõhiste maksetehingute puhul, mille käigus ettevõte omandab kaupu või teenuseid. “Kaubad” hõlmavad endas varusid, kulumaterjale, hooneid, rajatisi, seadmeid, immateriaalset vara ning teisi mittefinantsvarasid (IFRS 2, lõige 5). Seega kehtib standard IFRS 2 kõigi tehingute puhul, mille käigus ettevõte saab vastutasuks ettevõtte omakapitaliinstrumentide väljastamise eest mittefinantsvarasid või teenuseid, välja arvatud konkreetsed, selle rakendusalast välja jäävad tehingud. Standard IFRS 2 kehtib ka tehingute puhul, mille käigus ettevõte võtab endale saadud kaupade või teenuste eest kohustisi, mis põhinevad ettevõtte aktsiate või ettevõtte muude omakapitaliinstrumentide hinnal (või väärtusel).

2.

Mõningail juhtudel võib olla kaupade või teenuste saamist (või õigust nende saamisele tulevikus) raske tõestada. Näiteks võib ettevõte võimaldada aktsiaid heategevusorganisatsioonidele ilma vastutasu saamata. Tavaliselt ei ole võimalik tuvastada sellise tehingu eest vastu saadud konkreetseid kaupu ega teenuseid. Samasugune olukord võib tekkida tehingute korral muude osapooltega.

3.

Standardi IFRS 2 nõuete kohaselt peab ettevõte hindama tehinguid, mille käigus töötajatele tehakse aktsiapõhiseid makseid, viitega aktsiapõhise makse õiglasele väärtusele selle tegemise kuupäeval (IFRS 2, lõige 11). (1) Seetõttu ei nõuta ettevõttelt töötajate poolt talle osutatud teenuste õiglase väärtuse otsest hindamist.

4.

Standardis IFRS 2 sätestatakse, et tehingute puhul muude osapoolte kui töötajatega kehtib ümberlükkamatu eeldus, et saadud kaupade või teenuste õiglast väärtust on võimalik usaldusväärselt hinnata. Neis olukordades nõutakse standardis IFRS 2, et seda õiglast väärtust hinnataks kuupäeval, kui ettevõte saab kätte kauba või vastaspool osutab teenuse (IFRS 2, lõige 13). Seetõttu kehtib eeldus, et ettevõte suudab tuvastada muudelt osapooltelt kui töötajatelt saadud kaubad ja teenused. See tekitab küsimuse, kas standard IFRS 2 kehtib juhul, kui tuvastatavad kaubad või teenused puuduvad. See omakorda tekitab järgmise küsimuse: kas olukorras, kus ettevõte on sooritanud aktsiapõhise makse ja saadud tuvastatav tasu (kui see on olemas) on väiksem kui aktsiapõhise makse õiglane väärtus, võib väita, et kaubad või teenused on saadud, ehkki neid ei ole konkreetselt tuvastatud, ja seega kehtib standard IFRS 2?

5.

Tuleb märkida, et väljend “aktsiapõhise makse õiglane väärtus” viitab konkreetse asjaomase aktsiapõhise makse õiglasele väärtusele. Näiteks võidakse valitsuse õigusaktides nõuda, et ettevõte emiteeriks mingi osa oma aktsiatest konkreetse riigi kodanikele, ning neid võib üle anda ainult teistele sama riigi kodanikele. Selline üleandmispiirang võib mõjutada asjaomaste aktsiate õiglast väärtust ning seetõttu võib nende aktsiate õiglane väärtus olla väiksem piiranguteta, kuid muus mõttes samaste aktsiate õiglasest väärtusest. Kui lõikes 4 esitatud küsimus peaks sellises olukorras kerkima üles seoses piiranguga aktsiatega, viitaks väljend “aktsiapõhise väljamakse õiglane väärtus” piiranguga aktsiate õiglasele väärtusele, mitte aga muude, piiranguteta aktsiate õiglasele väärtusele.

6.

Standard IFRS 2 kehtib tehingute kohta, milles ettevõte või selle aktsionärid on võimaldanud omakapitaliinstrumente (2) või võtnud endale kohustise maksta rahas või muudes varades summasid, mis põhinevad ettevõtte aktsiate või ettevõtte muude omakapitaliinstrumentide hinnal (või väärtusel). Käesolev tõlgendus kehtib selliste tehingute suhtes, mille puhul ettevõtte poolt saadud (või tulevikus saadav) tasu, kaasa arvatud rahalise ja identifitseeritava mitterahalise tasu (kui see on olemas) õiglane väärtus on väiksem kui võimaldatud omakapitaliinstrumentide või võetud kohustiste õiglane väärtus. Käesolev tõlgendus ei kehti siiski nende tehingute puhul, mis jäävad vastavalt standardi IFRS 2 lõigetele 3–6 kõnealuse standardi rakendusalast välja.

7.

Käesolevas tõlgenduses selgitatakse, kas standard IFRS 2 kehtib tehingute suhtes, milles ettevõte ei suuda konkreetselt tuvastada mõnda või kõiki saadud kaupu või teenuseid.

8.

Standard IFRS 2 kehtib konkreetsete tehingute puhul, mille käigus saadakse kaupu või teenuseid, näiteks tehingud, mille käigus ettevõte saab kaupu või teenuseid tasuks ettevõte omakapitaliinstrumentide eest. See hõlmab ka tehinguid, mille puhul ettevõte ei suuda tuvastada konkreetselt mõnda või kõiki saadud kaupu või teenuseid.

9.

Konkreetselt tuvastatavate kaupade või teenuste puudumisel võivad muud asjaolud viidata sellele, et kaubad või teenused on saadud (või saadakse tulevikus), ning sel juhul kehtib standard IFRS 2. Eriti kui saadud tuvastatav tasu (kui see on olemas) on väiksem kui võimaldatud omakapitaliinstrumentide või endale võetud kohustise õiglane väärtus, viitab see tavaliselt asjaolule, et on saadud (või saadakse tulevikus) muu tasu (s.o mittetuvastatavad kaubad või teenused).

10.

Ettevõte peab hindama tuvastatavaid kaupu või teenuseid kooskõlas standardiga IFRS 2.

11.

Ettevõte peab hindama saadud (või tulevikus saadavaid) mittetuvastatavaid kaupu või teenuseid aktsiapõhise makse õiglase väärtuse ning saadud (või tulevikus saadavate) tuvastatavate kaupade või teenuste õiglase väärtuse vahena.

12.

Ettevõte peab hindama saadud mittetuvastatavaid kaupu ja teenuseid omakapitaliinstrumentide võimaldamise päeva seisuga. Kuid rahas arveldatud tehingute korral tuleb kohustis igaks aruandepäevaks ümber hinnata kuni selle tasumiseni.

13.

Ettevõte peab rakendama käesolevat tõlgendust 1. mail 2006 või hiljem algavatel majandusaastatel. Varasem kohaldamine on soovitatav. Kui ettevõte rakendab käesolevat tõlgendust enne 1. maid 2006 algaval perioodil, peab ta selle asjaolu avalikustama.

14.

Ettevõte peab rakendama käesolevat tõlgendust kooskõlas standardi IAS 8 nõuetega, vastavalt standardi IFRS 2 üleminekusätetele.

—

IAS 39 Finantsinstrumendid: kajastamine ja mõõtmine

—

IFRS 1 Rahvusvaheliste finantsaruandlusstandardite esmakordne kasutuselevõtt

—

IFRS 3 Äriühendused

1.

Standardi IAS 39 lõikes 10 kirjeldatakse varjatud tuletisinstrumenti kui “osa hübriidinstrumendist (segainstrumendist), mis sisaldab samuti tuletisinstrumendiks mitteolevat põhilepingut, mille tõttu mõned segainstrumendist tulenevad rahavood kõiguvad sarnaselt eraldiseisva tuletisinstrumendiga”.

2.

Standardi IAS 39 lõikes 11 nõutakse varjatud tuletisinstrumendi põhilepingust eraldamist ning kajastamist tuletisinstrumendina siis ja ainult siis, kui:

3.

Vastavalt alljärgnevatele lõigetele 4 ja 5 kehtib käesolev tõlgendus kõigi standardi IAS 39 rakendamisalasse kuuluvate varjatud tuletisinstrumentide kohta.

4.

Käesolevas tõlgenduses ei käsitleta varjatud tuletisinstrumentide sisulisel ümberhindamisel tekkivaid kvantitatiivse mõõtmise probleeme.

5.

Käesolevas tõlgenduses ei käsitleta varjatud tuletisinstrumentidega lepingute omandamist äriühenduses ega nende võimalikku sisulist ümberhindamist omandamise kuupäeval.

6.

Standardi IAS 39 kohaselt peab ettevõte lepingu osapooleks saamisel hindama, kas mõni lepingus sisalduv varjatud tuletisinstrument tuleb põhilepingust eraldada ning kas seda tuleb kajastada raamatupidamises vastavalt kõnealusele standardile kui tuletisinstrumenti. Käesolevas tõlgenduses käsitletakse järgmisi küsimusi:

7.

Ettevõte peab hindama, kas varjatud tuletisinstrument tuleb eraldada põhilepingust ning kajastada tuletisinstrumendina siis, kui ettevõttest saab esmakordselt lepingu osapool. Edasine sisuline ümberhindamine on keelatud, välja arvatud juhul, kui lepingu tingimused muutuvad selliselt, et toimub oluline muutus lepingujärgsetes rahavoogudes. Sel juhul on sisuline ümberhindamine kohustuslik. Ettevõte määrab kindlaks, kas rahavoogude muutumine on oluline. Selleks kaalub ta, mil määral varjatud tuletisinstrumendi, põhilepingu või nende mõlemaga seotud oodatavad tulevased rahavood on muutunud ning kas muutus on oluline võrreldes lepingu kohaselt varem eeldatud rahavoogudega.

8.

Rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite esmakordsel kasutuselevõtmisel tuleb hinnata, kas varjatud tuletisinstrument on vaja põhilepingust eraldada ning kas seda tuleb kajastada tuletisinstrumendina, lähtudes tingimustest, mis valitsesid kas esmakordselt lepingu osapooleks saamise kuupäeval või lõikes 7 nõutava sisulise ümberhindamise kuupäeval, sõltuvalt sellest, kumb on hilisem.

9.

Ettevõte peab rakendama käesolevat tõlgendust 1. juunil 2006 või hiljem algavate majandusaastate suhtes. Varasem rakendamine on soovitatav. Kui ettevõte rakendab käesolevat tõlgendust enne 1. juunit 2006 algavate majandusaastate suhtes, peab ta selle asjaolu avalikustama. Tõlgendust tuleb rakendada tagasiulatuvalt.