20.7.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 264/117

Raportöör:

Stéphane BUFFETAUT

1.1.

Energialiidu strateegiline raamistik algatati 2015. aasta veebruaris. Seega algab selle väljakujunemine 2016. aastal. Raamistiku aluseks on eri mõttekodade ja mõjukate eurooplaste juhitud arutelud Euroopa energialiidu käsituse teemal. See on projekt, mille eestvedajateks on eelkõige olnud Jacques Delors’i instituut ja Jerzy Buzek. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on juba algusest peale osutanud täielikku toetust kõnealusele algatusele.

1.2.

Mitmes liikmesriigis ei leidnud see käsitus aga väga sooja vastuvõttu, sest see oleks kaasa toonud aluslepingute läbivaatamise, mis oleks praeguse euroskeptitsismi ajal väga riskantne protseduur. Euroopa tasandi algatuse kasuks rääkisid siiski üheselt energiapoliitika parema koordineerimise idee, vajadus tõhusa energiadiplomaatia järele, kliimamuutuste vastu võitlemise kohustus, Euroopa Liidu kasvav energiasõltuvus, vajadus vähendada energiavarustusel lasuvat välist survet, energiaalase ülemineku rakendamine ning sotsiaalmeetmetega pakutud toetus sektoritele, mida see üleminek puudutab. Nii sündiski energialiit, mille institutsiooniline struktuur on lihtne, kuid mille eesmärk on saavutada tõhusus konkreetse lähenemise tagamise ja kohustuste järgmise kaudu.

1.3.

Tuleks meenutada, et komitee toetas juba väga varakult Euroopa energialiidu käsitust või vähemalt energiapoliitika paremat koordineerimist (1), energiadiplomaatiat ja energiaalast üleminekut, rõhutades vajadust kaasata sellesse täielikult kodanikuühiskond, keda see valdkond otseselt puudutab, ja seda mitte ainult tarbija, vaid ka energiaalase ülemineku ühe osalejana. See üleminek ei saa olla edukas ilma kodanikuühiskonna osaluseta ja tema aktiivse tegevuseta, kuna kodanikuühiskonnal on tulevikus praegusest veelgi olulisem roll detsentraliseeritud energia tootmises.

1.4.

Komisjoni teatises tehakse kokkuvõte energialiidu esimese üheksa kuu kohta. On ilmne, et mis tahes selline kokkuvõte saab olla vaid osaline ja sellel puudub tõeline tähendus, arvestades probleemide olulisust ja vajalike muutuste ulatust. Seega tuleks esimestesse näitajatesse suhtuda ettevaatlikult, kuna tegemist on vaid esimeste sammudega poliitikas, mis vajab koostöös liikmesriikidega pikaajalist ja sihikindlat lähenemisviisi.

1.5.

Eelöeldule vaatamata on selle poliitika raamistik teada: ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 21. konverentsil (COP 21) võetud kohustused, väga ebastabiilne geopoliitiline olukord energiavaldkonnas, Euroopa kliima- ja energiaeesmärgid, energiavarustuse kindlus, energiatõhusus, süsinikdioksiidiheite vähendamine Euroopa majanduses, taristu arendamine ja energia siseturu väljakujundamine. Poliitilised väljakutsed on tohutud ja neid ei ole võimalik lahendada pelgalt halduslike või regulatiivsete meetmetega. Meil on vaja liikmesriikide kindlat poliitilist tahet ja tugevat, ent realistlikku ühist visiooni, mille puhul võetakse arvesse majandusolukorda ja olemasolevaid tehnilisi võimalusi, kuna poliitiline tahe on allutatud faktidele.

1.6.

Komitee toetab kõnealust energialiidu olukorda 2015. aastal käsitlevat esimest aruannet, kuid peab kahetsusväärseks selle algatuse rakendamise analüüsiskeemis esinevaid teatavaid puudujääke. Nende korrigeerimine tugevdaks komisjoni väljapakutud lähenemisviisi ja aitaks suurendada kodanikuühiskonna toetust sellele projektile, mis hõlmab potentsiaalselt murettekitavat energiaalast üleminekut.

1.7.

Komitee on seisukohal, et komisjoni valitud olulisimad analüüsipunktid on asjakohased, kuid neid tuleks täiendada. Praeguses tekstiversioonis käsitletakse järgmisi punkte:

Komitee on seisukohal, et energialiidu sotsiaalsele mõõtmele ei pöörata piisavalt tähelepanu ning et see aspekt peaks olema energialiidu hindamiskriteeriumide üks osa. Ühelt poolt peaks energialiit edendama uute töökohtade loomist, konkurentsivõimet ja innovatsiooni, kuid teisalt võib sellel olla negatiivne mõju teatud sektoritele, kus on vajalikud sotsiaalse toetuse ja koolitusmeetmed. On tähtis, et need meetmed oleksid ennetavad, et vältida töötajate töötuks jäämist asjaomases sektoris, ning et koolitusmeetmed aitaksid ennetada edasisi arenguid energiasektoris. Seega oleks järgmises aastaaruandes asjakohane lisada hindamiskriteeriumidesse ka sotsiaalne mõõde. Samas tuleb kindlasti võtta arvesse energiaalase üleminekuga seotud valikute majanduslikke tagajärgi, iseäranis seetõttu, et sotsiaalne mõju on tihedalt seotud tehtud valikute majanduslike tagajärgedega.

1.8.

Euroopa Komisjon on seisukohal, et energiatõhusus kujutab endast omaette energiaallikat. Komitee soovitab tungivalt sellest sõnastusest loobuda, kuna see tekitab segadust ja on teaduslikult ebatäpne, kuna ühtki primaarenergiaallikat ei ole iialgi võimalik kompenseerida energiasäästuga. See tähelepanek ei muuda siiski mingilgi moel tõsiasja, et energiatõhusus on väga oluline küsimus Euroopa energiasüsteemi tuleviku seisukohalt. Energiatõhususe suurendamine kõigis energia kasutamise valdkondades võib olla oluline vahend Euroopa majanduse kulude vähendamiseks.

1.9.

Komitee soovib, et lisaks sotsiaalpartneritele kaasataks aastaaruande koostamise protsessi ka kodanikuühiskond. Sellest Euroopa lähenemisviisist on väga huvitatud tarbijateühendused, perede esindusühendused, ärimaailma esindajad, põllumajandustootjad, keskkonnaorganisatsioonid, teadusringkonnad ja teadusuurijad – see tähendab kogu kodanikuühiskond. Seepärast kutsub komitee üles looma Euroopa energiadialoogi, mis võimaldaks kodanikuühiskonna tihedamalt kaasata Euroopa energiapoliitika üle järelemõtlemisse ja selle rakendamisse. Dialoogi võiks siduda energialiidu olukorda käsitleva iga-aastase aruandega ja see võiks keskenduda rakendamise hindamiseks valitud kesksetele punktidele.

1.10.

Komitee märgib, et statistilised andmed on osaliselt üsna vanad või olematud. Sellest tulenevalt tuleb teha jõupingutusi, et saada liikmesriikidelt ajakohasemaid andmeid, ilma milleta oleks energialiidu ellurakendamise mõjude jälgimine keeruline.

1.11.

Lõpetuseks rõhutab komitee, et energialiitu ei saa taandada üksnes järelevalvele ja teavitamisele suunatud haldusmenetlustele. Need on vaid kasulikud ja vajalikud menetlused poliitika jaoks, mille eesmärgid peavad olema ühised kõigile liikmesriikidele kodanikuühiskonna toetusel.

2.1.

Dokument ei kujuta endast mitte poliitilist teksti, vaid eelkõige eduaruannet, mille eesmärk on vaadelda energialiidu ellurakendamise hetkeolukorda. Selles käsitletakse liikmesriikidelt saadud andmeid komisjoni valitud poliitiliste kriteeriumide toel. Komisjoni metoodika tugineb seega energialiidu ellurakendamise analüüsile ja järelevalvele põhinäitajate alusel. Selline järelevalve on oma olemuselt tundlik, sest energiapoliitilised otsused sõltuvad turgude arengust ja geopoliitilistest sündmustest, millele liikmesriigid peavad kiiresti reageerima. Pikaajalisi eesmärke võivad samuti takistada lühiajalised eesmärgid ning seega peab järelevalve olema paindlik.

2.2.

Igal juhul on Euroopa Komisjon kindlaks määranud kuus teemat ehk kuus strateegilist vaatenurka, et mõõta liikmesriikide kohustuste reaalset täitmist energialiidu ellurakendamisel:

2.3.

Nende teemade põhjal kavatseb komisjon anda esimese hinnangu energialiidu ellurakendamise kohta.

3.1.

Süsinikdioksiidiheite vähendamise osas on komisjon seisukohal, et EL on praegu kõige väiksema süsinikdioksiidiheitega suur majanduspiirkond maailmas. See rajaneb tõsiasjal, et ajavahemikul 1990–2014 kasvas ELi summaarne sisemajanduse koguprodukt 46 %, samas kui summaarne kasvuhoonegaaside heide vähenes 23 %. Ent neisse arvudesse tuleb lisaks sisse arvestada ka maailma ja eelkõige Euroopat tabanud kriisi, püsiva majandusliku loiduse ja ELi deindustrialiseerimise mõju, mille tulemusel ei pruugi need enam olla nii optimistlikud nagu nad praegu tunduvad!

3.2.

Samuti rõhutab Euroopa Komisjon, et Euroopa Liidus toodetakse üle poole elektrist kasvuhoonegaase tekitamata. Olgu märgitud, et see ei oleks võimalik ilma selliste energiaallikate panuseta, mis on teatud liikmesriikides mõnikord sattunud vaidluse alla või millest on loobutud (näiteks tuumaenergia või tammide abil toodetav hüdroenergia).

3.3.

Sõnastatud eesmärk on „fossiilkütustel põhinevast majandusmudelist veelgi kaugeneda”. Sellele ei aita kaasa naftahindade praegune langus ega volatiilsus, isegi kui eesmärgiks seatud 20 % taastuvenergia osakaal 2020. aastaks näib saavutatav. Energiapoliitika ei saa siiski tugineda negatiivsele ja piiravale lähenemisviisile. Seega soovib komitee, et võimaluse korral hinnataks tuuleenergia, mereenergia, vesiniku ja teiste taoliste ressursside võimalikku tulevast rolli ning et nende arengut toetaks ambitsioonikas teadus- ja arenduspoliitika.

3.4.

Komisjon märgib, et vähese süsinikdioksiidiheitega energiaallikatele üleminek nõuab märkimisväärseid investeeringuid. Seoses sellega muudaks naftahindade jätkuv kiire langus nende investeeringute võrreldavad kulud veelgi suuremaks. Seega tuleks Pariisis ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsil (COP 21) võetud kohustuste tegelikku rakendamist tähelepanelikult jälgida.

3.5.

Komitee rõhutab, et COP 21 tulemused loovad esimest korda aluse ülemaailmselt koordineeritud kliimakaitsele ning õigustavad seeläbi Euroopa märkimisväärseid jõupingutusi, mille mõju maailma kliimamuutustele oleks olnud tagasihoidlik, kui ülejäänud maailm ei oleks läinud sama teed. Seega võime järgida Pariisi kokkuleppe vaimus elluviidavat Euroopa tegevuskava ja tagada, et iga liikmesriik annab kliimakaitsesse täieliku panuse vastavalt oma suutlikkusele.

3.6.

Komisjon märgib, et on võtnud kasutusele sellised vahendid ja instrumendid, mille puhul vaadeldakse energiatõhusust omaette energiaallikana. Komitee soovitab kindlalt seda sõnastust mitte kasutada, kuna see tekitab segadust ega ole ka teaduslikult täpne – ühtki primaarenergiaallikat ei ole võimalik kompenseerida energiasäästuga. Energia säästmine on küll vajalik, kuid see ei kujuta endast energiaallikat. Igal juhul on energiatõhusus üks oluline parameeter Euroopa tulevases energiasüsteemis. Energiatõhususe suurendamine kõigis energia kasutamise valdkondades võib osutuda oluliseks vahendiks, et vähendada Euroopa majanduse täiendavaid kulusid. Ideaaljuhul võiks energiatõhususe suurenemine proportsionaalselt selle energialiigi kulude kasvuga stabiliseerida hinnad nende praegusel tasemel.

3.7.

Ent energiatõhususe märkimisväärne kasv eeldab vältimatult olulisi investeeringuid tarbijatelt, tööstuselt ja avaliku sektori organisatsioonidelt (hooned, taristud, sõidukid jne). Ühelt poolt määrab investeeringute üldine piir energiatõhususe paranemise kiiruse. Teiselt poolt suudavad Euroopa ühiskonna teatud sektorid olulisi investeeringuid kanda ja saavutada märkimisväärse kokkuhoiu, samas kui teised ei ole selleks suutelised. See võib süvendada majanduslikku lõhet Euroopa Liidu erinevate osade vahel. Seega leiab komitee, et on oluline luua tugimeetmed tagamaks, et energiatõhususest saaksid kasu kõik osalejad.

3.8.

Energia siseturu väljakujundamiseks on vaja uut energiatranspordi taristut, uusi elektriliine ja gaasitrasse. See hõlmab mahukaid investeeringuid. Komisjon tervitab õigustatult selles valdkonnas tehtud edusamme, samuti Kopenhaageni foorumi loomist. Foorum on kindlasti kasulik probleemide kindlaks määramisel, kuid see ei ole siiski lahendus iseenesest. Liikmesriikide vahel on sõlmitud rida koostöölepinguid, näiteks Poola ja Leedu või Norra ja Rootsi vahel. Teatud liikmesriigid olid siiski eriarvamusel selliste projektide osas nagu Nord-Stream, mille suhtes on väljendanud kriitikat Poola, Balti riigid ja Rootsi. Seetõttu on oluline tagada, et teatud investeerimisotsused ei läheks vastuollu energialiidu mõttega. Lisaks võib teatud poliitilistel otsustel olla märgiline tähtsus investeeringute jaoks, mis tähendab, et need valikud tuleb teha hoolikalt kaaludes, toetudes teaduslikele ja tehnilistele andmetele.

3.9.

Tuleb rõhutada komisjoni tõdemust, et tarbijad – nii majapidamised kui ka ettevõtjad – soovivad energia hinna ja asjaomaste kulude suhtes suuremat läbipaistvust, mida tuleb lisaks hinnata meie peamiste konkurentide olukorraga võrreldes. Komitee toetab kindlalt ja on korduvalt nõudnud sellisele läbipaistvale ja lihtsale teavitamisele suunatud lähenemisviisi. Ajal, mil kütteostuvõimetus suureneb, tuleks siiski veelkord kinnitada energia universaalteenuse vajadust ning võtta kasutusele spetsiaalsed näitajad, mille abil hinnata üldist majandushuvi pakkuvate teenuste rolli selles küsimuses. Energia on meie ühiskonna püsimajäämise seisukohalt hädavajalik, mõjutades meie elukvaliteeti, liikuvust, teabevahetust ja meie ettevõtete käekäiku. Komitee soovib, et kodanikuühiskond oleks esindatud instantsides, kus määratakse kindlaks universaalteenuste pakkumise tingimused Euroopa tasandil. Tarbijatel peab olema võimalik täielikult osaleda selle universaalteenuse kujundamisel ning jälgida selle praktilist elluviimist.

3.10.

Komitee mõistab üha enam vajadust algatada sellest lähenemisviisist lähtuvalt uus arutelu möödunud sajandi 90ndatel aastatel alustatud energiaturu liberaliseerimise üle. Selle liberaliseerimisega on aegamööda ja enamasti headest kavatsustest lähtuvalt kaasnenud mitteturupõhised vahendid nagu toetused (säästvale energiatootmisele) ja piirangud (mh seoses CO2 heidetega). Kõnealuse sektori ettevõtetele ja töötajatele on oluline saada kindlust raamistikust, mille piires võib teha investeeringuid, pidades silmas sellega seotud suuri ja pika tasuvusajaga summasid. Pidevalt muutuvast energiapoliitikast tulenev ebakindlus ei aita kaasa riskivalmidusele ja pidurdab seega Euroopa energiasektori tehnoloogilist, säästlikkust edendavat innovatsiooni.

3.11.

Kodanikud mõõdavad energialiidu edukust väga praktiliste kriteeriumide alusel, milleks on konkreetsemalt hinnatase (peaasjalikult energiamaksude tulem), võrkude kättesaadavus, energiavarustuse kindlus (üldiste elektrikatkestuste ja -rikete vältimine), tarbijatele lihtsa ja hõlpsasti arusaadava teabe andmine nende poolt kasutatavate seadmete kohta (energiamärgised elektroonikaseadmetel või elektrilistel kodumasinatel, energiatarbimise mõõtmine autodel) (2).

3.12.

Samuti tuleb rõhutada, et ettevõtete energiapoliitilised valikud mõjutavad väga tugevalt nende töötajaid. Energiaalane üleminek tähendab tehnoloogilisi muudatusi ja ümberkorraldusi. Tekivad uued elukutsed, samas kui teised võivad kaduda teatud tüüpi käitiste (söekaevandused või tuumaelektrijaamad) sulgemise või tootmise vähendamise tõttu. Mõned elukutsed arenevad või muutuvad, näiteks katusepanija, kes paigaldab katusekive või -plaate, peab ära õppima päikesepaneelide paigaldamise. Seepärast tuleb energialiidu eri peatükkide rakendamisel nõuetekohaselt arvesse võtta nendega otseselt või kaudselt seotud sektorite töötajate ja oskustööliste koolitamise vajadust. Vaja on ka tagada kõrgetasemeliste ja majanduslikus konkurentsis väga väärtuslike oskuste säilimine (näiteks tuumaenergia valdkonnas). Samal ajal tuleb ka ette näha toetus ja ümberõpe neile töötajatele, kes võivad kaotada oma töökoha energiaalase üleminekuga kaasnevate muudatuste tõttu. Samuti tuleb eelnevalt analüüsida poliitiliste valikute majanduslikke tagajärgi, et asjakohaselt hinnata nende mõju eeskätt väga tiheda ülemaailmse konkurentsi kontekstis.“

3.13.

Ettevõtete endi seisukohalt tuleb süsinikdioksiidiheite vähendamise, energiatõhususe ja energianõudluse vähendamise eesmärkide järgimisel täielikult arvesse võtta ülemaailmset konkurentsi, eriti energiamahukates tööstusharudes (raua- ja terase-, alumiiniumi-, rehvi-, keemiatööstus jne). Transpordisektor on süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamise eesmärkide saavutamise seisukohalt eriti problemaatiline. Kõik transpordiliigid peavad vastavalt oma fossiilkütuste tarbimise osakaalule panustama heite vähendamisse. Olemasolevad tehnoloogiad pakuvad kasutuskõlblikke puhtaid lahendusi lühisõitudeks ehk praktikas linnasõitudeks. Kaugsõidud – välja arvatud elektriraudtee transpordis – sõltuvad fossiilkütusest. Ühelt transpordiliigilt teisele üleminek võib aidata vähendada süsinikdioksiidiheidet, ent Euroopas on seda keeruline saavutada. Selleks peaksid investeeringud olema paremini keskendatud eri transpordiliikide integreerimisele, soosides vähem saastavaid liike. Energia on ka geopoliitiline relv ning sõltuvus strateegilistes valdkondades on poliitiliselt ohtlik nii asjaomaste riikide kui ka nende elanike jaoks, olgu need siis töötajad, tarbijad või ettevõtete juhid. Seetõttu tuleks vältida ettevõtete ümberpaigutamist, mis toob kaasa majandusliku mõjuvõimu, väärtuslike oskuste ja sõltumatuse kadumise.

3.14.

Energiajulgeolek, solidaarsus ja usaldus liikmesriikide vahel on energialiidu edukuse seisukohalt olulised komponendid maailmas, mis energiavaldkonnas on geopoliitiliselt väga ebastabiilne. Komitee toetab kindlalt ideed, et suurem energiatõhusus ning taastuvenergia ja omamaiste energiaallikate ulatuslikum kasutamine aitavad vähendada Euroopa Liidu sõltuvust ja haavatavust. See on ilmselge. Selle saavutamine jätkusuutlikes majandustingimustes on aga teine asi.

3.15.

ELi diplomaatiliste suhete stabiliseerimine ida, lõuna, Lähis-Ida ja lääne partneritega on üks energialiidu arengu ja sõltumatuse oluline element. Komitee on seisukohal, et kolmandate riikide suhtes on hädavajalik rakendada selget ja ühtset energiadiplomaatiat, milles juhindutakse Euroopa Liidu selgelt määratletud huvidest.

3.16.

Komisjon rõhutab väga õigustatult teadusuuringute ja innovatsiooni olulisust energiaalase ülemineku kiirendamisel. Mitmel korral on komitee juhtinud tähelepanu tungivale vajadusele kooskõlastada liikmesriikide jõupingutused selles valdkonnas ja käivitada ühisprojekte, et vähendada kulusid ja koondada uurimistulemusi. Energiasektori eesmärkide saavutamiseks on kahtlemata vajalikud nii edusammud teadus- ja arendustegevuses kui ka reguleerimine. Seoses sellega peaks Euroopa energialiidu üks eesmärk olema koondada jõupingutused ühistele projektidele ning vältida vahendite killustumist, mis on teaduslikult, tehniliselt ja majanduslikult ebatõhus. See eeldab ilmselgelt vahendeid, kuid on vähetõenäoline, et praegu ebatõhusalt toimiv heitkogustega kauplemise süsteem võiks olla selle katmiseks piisav. Saadaolevate heitekvootide ülepakkumisest tulenev CO2 arvestusühiku liiga madal hind kahjustab meie heitkogustega kauplemise süsteemi, mille tulemusena ei saavutata täielikult heitkoguste vähendamise soovitud mõju ja teatud rohelistele energiaallikatele antavate toetuste mõju.

3.17.

Komitee toetab komisjoni lähenemisviisi, mis puudutab sotsiaalpartnerite ulatuslikku osalemist energiaalase ülemineku protsessis, mis peab ilmselgelt hõlmama koolitust ja ettevalmistust uute tehnoloogiate ja uute elukutsetega toimetulekuks. Energiaalane üleminek ei saa olla edukas ilma sotsiaalsete ja majanduslike sidusrühmade kaasamiseta. Siiski tuleb nende käsutusse anda vahendid, et nad saaksid muutustes aktiivselt osaleda, mitte neid lihtsalt passiivselt või ükskõikselt jälgida. Samuti tuleks pakkuda ümberõppe võimalusi töötajatele, kes kaotavad oma töö energiasektoris.

3.18.

Lõpetuseks esitab komisjon oma visiooni energialiidu ellurakendamise kohta. Komisjon nõuab usaldusväärset ja läbipaistvat juhtimisprotsessi. Komisjon lisab siiski, et protsess peab põhinema õigusaktidel. Komitee leiab aga, et poliitika ei saa piirduda vaid õiguslike menetluste või halduskavadega. Energiapoliitika edu saab tagada vaid asjaomaste valitsuste poliitiline tegevus, inimeste pühendumine selgetele ja arusaadavatele eesmärkidele, tegeliku majandusolukorra arvesse võtmine, innovatsiooni arendamine, kodanikuühiskonna toetus ja turumajanduse võimaluste ärakasutamine. Kuigi iga-aastane järelevalvearuanne on vajalik, ei ole see iseenesest veel piisav. Aruanne on alati formaalne dokument, mille puhul on oht langeda tehnokraatlikesse üldistustesse. Komitee on seisukohal, et selle lõksu vältimiseks on Euroopas vaja luua tõeline energiaalane dialoog, milles osaleksid kodanikud, olgu siis tarbijad, keskkonnakaitse organisatsioonide esindajad, töötajad, ettevõtete juhid, põllumajandustootjad, linna- ja maapiirkondade elanikud või pensionärid – see tähendab kodanikuühiskond (3), keda energiaküsimused igapäevaselt väga konkreetselt puudutavad. Eesmärk on kujundada ise tulevikku, mitte lasta tulevikul ennast kujundada, ja selles tulevikus on oma koht energiat tootvatel tarbijatel, energia tarbijatel, tootjatel ja „säästjatel”. Energialiidu eduks vajalikud tingimused peituvad bürokraatlike tõkete kaotamises ja otsustavas poliitilises tegevuses.