20.7.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 264/110

Raportöör:

Mário SOARES

1.1.

Mõnepoolse lepingu riigihangete kohta läbivaatamise käigus, kolmandate riikidega peetavatel kahepoolsetel kaubandusläbirääkimistel ja hiljuti Euroopa Liidu sõlmitud kaubanduslepingutes saavutas EL oma riigihanketurgude suurema integreerimise ja liberaliseerimise. Nende reformidega avati Euroopa riigihanketurge veelgi rohkem arenenud või tärkava turumajandusega riikide ettevõtjatele, kuid need riigid ei vastanud sellele oma turgude avamisega ja Euroopa ettevõtjate tegevust kolmandates riikides takistavad endiselt piiravad ja diskrimineerivad tavad. Kõnealune avatus on seda vajalikum, kui arvestada, et riigihanked moodustavad umbes 20 % maailma SKPst, ning et praeguse kriisi olukorras on avalikud investeeringud taristusse ning ehitustööde ja toodete hanked arenenud ja tärkava turumajandusega riikide järgmiste aastate majanduskasvu üheks peamiseks edendajaks.

1.2.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (komitee) on väljendanud mitmes arvamuses oma poolehoidu Euroopa Liidu eesmärgile avada kõikide riikide riigihanketurge veelgi rohkem rahvusvahelisele konkurentsile. Lisaks on komitee rõhutanud vajadust tagada riigihankelepingute sõlmimise eeskirjade lihtsustamine eelkõige VKEde jaoks, ent ka läbipaistvuse, diskrimineerimiskeelu ja võrdse kohtlemise põhimõtete järgimist. Lisaks on ta ka mitmel korral palunud, et kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 207, milles kutsutakse üles suuremale ühtsusele liidu põhimõtete ja eesmärkidega, edendataks Euroopa kaubanduspoliitikat ellu viies asjakohaselt sotsiaalset ja keskkondlikku mõõdet, põhiliste inimõiguste austamist ja tarbijakaitset.

1.3.

Komitee mõistab komisjoni muret, kes soovib Euroopa ettevõtjatele tagada kolmandate riikide riigihanketurgude suurema avatuse, ja on teadlik, milliseks abivahendiks võib olla käesoleva arvamuse aluseks olev määruse muudetud ettepanek kolmandate riikide kaupade ja teenuste juurdepääsu kohta liidu riigihangete siseturule.

1.4.

Komitee hinnangul võib määruse ettepanek olla esimene samm, et tagada riigihanketurgude suurem avatus, iseäranis ELi ja Ameerika Ühendriikide vahelise Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse (TTIP) raames peetavatel läbirääkimistel ning läbirääkimistel Jaapaniga või Hiinaga Maailma Kaubandusorganisatsiooni riigihankeid käsitleva lepinguga liitumise üle peetavatel läbirääkimistel, kuna nende riikide riigihanketurud on Euroopa Liidu omadest vähem avatud, aga ka riikide puhul, kes ei ole osalised mõnepoolses lepingus riigihangete kohta, nagu Venemaa, Brasiilia ja Argentiina.

1.5.

Samas on komitee teadlik nõukogu ja Euroopa Parlamendi vahelistest sügavatest lahkarvamustest seoses nii määruse ettepaneku asjakohasuse kui ka tõhususega.

1.6.

Komitee rõhutab tungivat vajadust tagada, et konkurents kolmandate riikide ettevõtjatega riigihankelepingute sõlmimisel oleks vaba ja moonutamata. Komitee kahtleb siiski, kas praegune määruse ettepanek võimaldab saavutada kolmandate riikide riigihanketurgude tasakaalustatud avamise eesmärgi. Komitee leiab eelkõige, et uus määruse ettepanek ei ole piisavalt ambitsioonikas, kuna selle reguleerimisala on piiratud nende lepingute hinna kohandusele, mille maksumus on 5 000 000 eurot või rohkem, ning märgib, et kõikidest riigihangetest ainult 7 % maksumus on üle 5 000 000 euro. Lisaks hindab ta, et trahv, mis võib olla kuni 20 % pakkumiste hinnast, ei ole piisav ning et seda tuleb hinnata üksikjuhtumite kaupa. Komitee soovitab kohaldada hinnakohandusmeedet lepingute suhtes, mille hinnanguline maksumus on 2 500 000 eurot või rohkem.

1.7.

Komitee kahtleb ka, kas liikmesriikidele kehtiv keeld kehtestada piiravaid meetmeid, mis ületavad määruses sätestatut, ei ole samaväärne alla 5 000 000 eurose maksumusega riigihangete tegeliku ja vastutasuta liberaliseerimisega kolmandate riikide ettevõtjate jaoks. Komitee rõhutab seega tungivat vajadust avada tasakaalustatult ja vastastikku riigihanketurud ELi ja kolmandate riikide vahel.

1.8.

Komitee väljendab kahetsust, et määruse ettepanekus ei viidata kordagi säästva arengu eesmärgile, kuigi see on oluline element komisjoni teatises „Kaubandus kõigile” ning kuigi komisjon on mitmeid kordi teatanud, et arvestab säästva arenguga kõikides vabakaubanduslepingute asjakohastes valdkondades (energia, toorained ja riigihanked) (1).

1.9.

Komitee väljendab kahetsust, et uue määruse vastuvõtmisega tunnistatakse kehtetuks direktiivi 2014/25/EL artiklid 85 ja 86, sest need sätted on ambitsioonikad ja rohkem kooskõlas eesmärgiga võtta arvesse säästvat arengut, sest neil on sotsiaalne mõõde, mis on seotud Euroopa ettevõtjate raskustega võita riigihankelepinguid kolmandates riikides tööõigusega seotud rahvusvaheliste sätete järgimata jätmise tõttu nendes riikides. Komitee on lisaks seisukohal, et kasulik oleks põhjalikumalt uurida nende teatud elementide lisamist praegusesse määruse ettepanekusse.

1.10.

Komitee on seega seisukohal, et määruses tuleb valida ambitsioonikam lähenemisviis säästva arengu eesmärkide edendamisele, põhiõiguste järgimisele ja tarbijakaitsele riigihankelepingute sõlmimisel kolmandates riikides. Komitee sõnul võib nende põhieeskirjade järgimata jätmisel olla negatiivne mõju Euroopa ettevõtjate konkurentsivõimele ning ta leiab, et ettepaneku artiklis 2 märgitud piirava meetme või tava mõiste peaks hõlmama nende põhieeskirjade järgimata jätmist. Komitee hinnangul peaks aruanne, mille komisjon peab esitama hiljemalt 31. detsembril 2018 ja vähemalt iga kolme aasta tagant (ettepaneku artikkel 16), käsitlema mitte ainult majandustegevuses osalejate juurdepääsu riigihankemenetlustele kolmandates riikides, vaid ka sotsiaalsete ja keskkondlike eeskirjade, põhiliste inimõiguste ning tarbijakaitse järgimist kolmandates riikides riigihankelepingute sõlmimisel; seda tuleks asjakohaselt arvestada ka komisjoni aruannetes määruse rakendamise kohta.

1.11.

Komitee taotleb, et praeguses määruse ettepanekus tuletataks meelde nõuet, et kolmandate riikide ettevõtjad, kes osalevad ELi riigihankemenetlustes, peavad kinni pidama sätetest, mille eesmärk on edendada säästva arengu järgimist ning tugevdada sotsiaalset ja keskkondlikku mõõdet, põhilisi inimõigusi, tarbijakaitset ning puuetega inimeste sotsiaalset ja ametialast integratsiooni või taasintegratsiooni, nagu on ette nähtud riigihankeid käsitlevates direktiivides 2014/23/EL, 2014/24/EL ja 2014/25/EL. Selle järgimine on ülioluline vaba ja moonutamata konkurentsi tagamiseks siseturul.

1.12.

Komitee pooldab täielikult määruse kohaldamata jätmist üldise soodustuste süsteemi määruse (2) kohaste vähim arenenud ja kõige haavatavamate arenguriikide suhtes, kuid tuletab komisjonile meelde, et tuleb võtta täiendavaid meetmeid, et edendada vähim arenenud ja kõige haavatavamate riikide osalemist ELi riigihanketurgudel.

1.13.

Komitee kiidab heaks ka selle, et määrust ei kohaldata Euroopa VKEde suhtes. Ta soovib siiski komisjonile meelde tuletada, et VKEd vajavad eriabi nii selleks, et pääseda Euroopa Liidu nn piiriülestele turgudele, kui ka selleks, et pääseda kolmandate riikide riigihanketurgudele.

2.1.

Taotluse koostada arvamus teemal „Muudetud ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus kolmandate riikide kaupade ja teenuste juurdepääsu kohta liidu riigihangete siseturule ning selliste menetluste kohta, millega toetatakse läbirääkimisi liidu kaupade ja teenuste juurdepääsu üle kolmandate riikide riigihanketurgudele” esitasid komiteele nii Euroopa Komisjon kui ka Euroopa Parlament.

2.2.

Üldiselt hinnatakse, et kulutused riigihangetele moodustavad umbes 20 % maailma SKPst. Praeguse kriisi olukorras on avalikud investeeringud taristusse ning ehitustööde ja toodete hanked ilmselt arenenud ja tärkava turumajandusega riikide järgmiste aastate majanduskasvu üheks peamiseks edendajaks.

2.3.

EL on järk-järgult taganud oma riigihanketurgude integreerimise ning avas need tänu Euroopa riigihanketurgude suuremale liberaliseerimisele WTO 2014. aasta aprillis jõustunud mõnepoolse lepingu riigihangete kohta läbivaatamise käigus ja kolmandate riikidega peetavatel kaubandusläbirääkimistel (eriti Euroopa Liidu poolt hiljuti sõlmitud kaubanduslepingutes, näiteks ELi ja Korea, ELi ja Kesk-Ameerika, ELi ja Colombia/Peruu, ELi ja Moldova, ELi ja Gruusia, ELi ja Ukraina vahel).

2.4.

Siiski takistavad Euroopa ettevõtjate tegevust kolmandates riikides endiselt piiravad ja diskrimineerivad tavad. Neid tavasid põhjustavad mitmed tegurid:

2.5.

Tuleb samuti märkida, et paljud Euroopa Liidu kaubanduspartnerid eelistavad endiselt oma riigi tootjaid või tooteid või soodustavad väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid (näiteks seadus „Buy American Act” Ameerika Ühendriikides, „Buy Chinese” poliitika Hiinas, Brasiilias seadusega kehtestatud soodusmäärad või piirkonna tasandil rakendatud riiklikud eelistused Austraalias), mis välistavad tegelikult Euroopa Liidu ettevõtjate osalemise nendel riigihanketurgudel (3).

2.6.

Konkurentsile avatud kolmandate riikide riigihanketurgude puhul ei saa Euroopa ettevõtjad tihti avalikes pakkumismenetlustes tõhusalt osaleda nn piiriüleste takistuste tõttu (näiteks erinevad sertifitseerimise ja standarditega seotud eeskirjad, litsentside andmise menetlused, mitteläbipaistvad või diskrimineerivad menetlused jne), mis on veelgi keerulisemad ja tehniliselt problemaatilisemad, kuna nende tuvastamine, analüüsimine ja eemaldamine võtab rohkem aega ning kuna neid käsitlevad eeskirjad ja tavad on piiravad. Sellele juhiti tähelepanu juba komitee ühes eelnevas arvamuses.

2.7.

Selles keerulises olukorras, mis on tekkinud seetõttu, et kolmandate riikide riigihanketurgude oluliseks avamiseks ei ole vahendeid, püüab Euroopa Liit juba mitu aastat koostada õigusakti, mis näeks ette võimaluse kehtestada piirangud vastastikkuse puudumise korral või juhul, kui kolmandad riigid võtavad Euroopa ettevõtjate suhtes piiravaid või diskrimineerivaid meetmeid.

2.8.

Tuleb siiski märkida, et ELil on olnud ja on endiselt võimalus piirata juurdepääsu Euroopa Liidu riigihanketurgudele vee-, energia-, transpordi- ja postiteenuste sektoris nende riikide ettevõtjatele, mis ei võimalda Euroopa Liidu ettevõtjatele samasugust kohtlemist, kui liit võimaldab nimetatud riigi ettevõtjatele. Siiski ei ole seda kunagi kasutatud. Direktiivis 2004/17/EÜ (läbi vaadatud direktiiviga 2014/25/EL, mis jõustub 18. aprillil 2016) on sätestatud õigus lükata tagasi pakkumus, milles sellistest kolmandatest riikidest pärit kaupade, kellega Euroopa Liit ei ole sõlminud rahvusvahelisi lepinguid (artikkel 58), osakaal ületab 50 %, ja komisjoni õigus (artikkel 59) teha nõukogule ettepanek, et nõukogu otsustaks katkestada või piirata teatud ajavahemikuks juurdepääsu Euroopa Liidu riigihanketurgudele nende riikide ettevõtjatele, mis ei võimalda Euroopa Liidu ettevõtjatele samasugust kohtlemist, kui Euroopa Liit võimaldab nimetatud riigi ettevõtjatele, või kus probleemid on seotud rahvusvaheliste tööstandardite järgimata jätmisega. Need sätted on üle võetud direktiivi 2014/25/EL artiklites 85 ja 86.

2.9.

Kuna riigihankelepinguid käsitlev ülddirektiiv 2004/18/EÜ (läbi vaadatud direktiiviga 2014/24/EL) sarnaseid sätteid ei sisalda, on eri liikmesriikides välismaiste pakkujate või kolmandate riikide kaupu ja teenuseid sisaldavate pakkumuste suhtes käibel olnud erinevad tavad ning on seda praegugi. Teatud liikmesriikides järgiti võrdse kohtlemise põhimõtet, teistes liikmesriikides sõltus see WTO mõnepoolsest lepingust riigihangete kohta või kahepoolsetest lepingutest tulenevate rahvusvaheliste kohustuste olemasolust.

2.10.

Selleks, et korvata sätete puudumist riigihankelepinguid käsitlevas ülddirektiivis ja seetõttu, et teatud kolmandad riigid ei soovi oma riigihanketurge rahvusvahelisele konkurentsile avada, kuid kasutavad ära võrdlemisi lihtsat juurdepääsu Euroopa turule, esitas komisjon 2012. aastal määruse ettepaneku, et kehtestada riigihanketurgudele juurdepääsule teatav vastastikkus.

2.11.

Komisjoni esimeses, 2012. aasta ettepanekus tuletati kõigepealt meelde üldpõhimõtet, et ELi riigihangete siseturul koheldakse ELi turulepääsukohustustega hõlmatud kaupu ja teenuseid riigihankemenetlustel võrdselt ELi kaupade ja teenustega; sellist kohtlemist laiendatakse ka vähimarenenud riikidest pärit kaupadele ja teenustele.

—

detsentraliseeritud sammas (artikkel 6), mis võimaldas võrgustiku sektori hankijal komisjoni teavitada oma kavatsusest lükata tagasi teatud pakkumused, mille puhul rahvusvaheliste kohustustega hõlmamata kaupade või teenuste väärtus ületas 50 % pakkumuse kaupade või teenuste koguväärtusest. Komisjon võis anda oma heakskiidu, kui kõnealuste kaupade ja teenuste päritoluriigi turu avatuse ja ELi turu avatuse vahel puudus vastastikkus olulisel määral. Komisjon võis kõrvalejätmise heaks kiita ka siis, kui asjaomased kaubad ja teenused olid hõlmatud ELi poolt rahvusvahelises lepingus kehtestatud turulepääsupiiranguga;

—

tsentraliseeritud mehhanism (artiklid 8–13), mis lubas komisjonil algatada uurimise. Komisjon võis kas omal algatusel või liikmesriigi või huvitatud poole taotluse korral algatada uurimise kolmandate riikide piiravate hanketavade olemasolu kindlakstegemiseks. Komisjon võis asjaomaste kolmandate riikidega konsulteerida, et see probleem lahendada ja ELi ettevõtjate juurdepääsutingimusi selle riigi turule parandada, või selle ebaõnnestumise korral kehtestada ajutised piiravad meetmed. Nimetatud piiravad meetmed võisid põhimõtteliselt hõlmata teatud selliste pakkumuste tagasilükkamist, milles asjaomastest kolmandatest riikidest pärit kaupade või teenuste osakaal ületas 50 % (Euroopa turu sulgemine), või asjaomasest riigist pärit kaupadele või teenustele kohustusliku hinnatrahvi määramist. Komisjoni uurimine pidi lõpule jõudma üheksa kuu jooksul. Põhjendatud juhtudel võis kõnealust ajavahemikku pikendada kolme kuu võrra.

2.12.

Euroopa Parlament võttis 2014. aastal vastu oma raporti (4), milles väljendas detsentraliseeritud menetluse suhtes teatavat vastuseisu. Parlamendi sõnul võib ainult komisjon ja mitte kohalikud omavalitsused otsustada pakkumuse tagasi lükata, kuna rahvusvaheline kaubandus on ELi ainupädevuses. Ta pakkus seega välja, et detsentraliseeritud menetlus tuleks hõlmata tsentraliseeritud menetlusse. Samuti käsitleti muid lahkarvamusi, näiteks vastastikkuse puudumist sotsiaalsete ja keskkondlike eeskirjade ning ILO põhinormide austamises ning vastastikkuse olulise puudumise määratlemata jätmist. Parlament tegi ka ettepaneku, et vastastikkuse puudumist tuleks eeldada ka rahvusvahelise tööõiguse sätete rikkumise korral. Parlament oli samuti mures selle pärast, et määrusega ei kaitsta Euroopa keskkondlikke ja sotsiaalseid eeskirju.

2.13.

Nõukogus ei jõutud esimese lugemise järel otsusele. Ligikaudu 15 liikmesriiki ei kiitnud ettepanekut päriselt heaks ja nad moodustasid blokeeriva vähemuse. Neist kõige olulisemad olid Saksamaa, Ühendkuningriik, Madalmaad ja Rootsi ning teatud Ida-Euroopa riigid. Nad avaldasid kartust, et maailma tasandil peetakse sellist vahendit protektsionistlikuks. Ettepanekut toetavad riigid eesotsas Prantsusmaaga pidasid 2014. aastal tehnilise arutelu ja oli lootust, et Itaalia eesistumise ajal (2014. aasta teisel poolaastal) jõutakse üksmeelele. Kahjuks see ei juhtunud ja komisjon võttis jaanuaris vastu muudetud ettepaneku (5) lootuses leida väljapääs ummikseisust nõukogus.

3.1.

Komisjoni uues ettepanekus püütakse parandada eelmise ettepaneku teatavaid negatiivseid tagajärgi. Komisjon on uuest ettepanekust välja jätnud detsentraliseeritud menetluse, mida kritiseeriti seetõttu, et see tõi kaasa suure halduskoormuse ja soodustas siseturu teatavat killustumist. Samuti on välja jäetud Euroopa turu täieliku sulgemise võimalus, hoides samas alles võimaluse määrata pärast komisjoni korraldatavat uurimist hinnatrahv 20 % väärtuses nendele pakkumustele, milles piiravaid või diskrimineerivaid tavasid rakendavast riigist pärit kaupade või teenuste osakaal ületab 50 %. Asjaomast hinnakohandusmeedet kohaldatakse ainult lepingute suhtes, mille hinnanguline maksumus on 5 000 000 eurot või rohkem. See vähendab komisjoni väitel kolmandate riikide vastumeetmete ohtu. Ettepanekus nähakse samuti ette, et hinnakohandusmeedet ei kohaldata Euroopa väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEde) suhtes ega arenguriikidest ja kõige haavatavamatest riikidest pärit pakkujate ja kaupade suhtes, nagu need on määratletud üldist soodustuste süsteemi käsitlevas määruses.

3.2.

Komitee on eri puhkudel väljendanud oma poolehoidu Euroopa Liidu eesmärgile avada kõikide riikide riigihanketurud veelgi rohkem rahvusvahelisele konkurentsile, kuid komitee on samuti rõhutanud, et tarvis on väärtustada riigihankelepingute sõlmimise eeskirjade lihtsustamise, läbipaistvuse, mittediskrimineerimise, võrdse kohtlemise ning sotsiaalse ja keskkondliku vastutuse põhimõtteid ning põhiõiguste austamist (6).

3.3.

Komitee mõistab komisjoni muret, kes soovib tagada Euroopa ettevõtjatele kolmandate riikide riigihanketurgude suurema avatuse. Komitee toetab ka arvamust, et sellise määruse ettepanek võib olla esimene samm ELi ja Ameerika Ühendriikide vahelise Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse (TTIP) raames riigihanketurgude üle peetavatel läbirääkimistel ja kaubandusläbirääkimistel Jaapaniga ning läbirääkimistel Hiinaga ühinemiseks mõnepoolse lepinguga riigihangete kohta, sest nende riikide riigihanketurud on Euroopa Liidu omadest vähem avatud, aga ka riikide puhul, kes ei ole osalised mõnepoolses lepingus riigihangete kohta, nagu Venemaa, Brasiilia või Argentiina.

3.4.

Komitee kahtleb siiski, kas määrus võimaldab pärast vastuvõtmist saavutada kolmandate riikide riigihanketurgude avamise eesmärgi. Komitee on seisukohal, et uus määruse ettepanek on väheambitsioonikas, kuna selle reguleerimisala on piiratud, selle mõju kolmandate riikide riigihanketurgude avamisele on väga ebakindel ja võib osutuda samuti väga piiratuks.

3.5.

Komisjoni enda sõnul on kõikidest avaldatud hangetest vaid 7 % maksumusega üle 5 000 000 euro. Selliste hangete väärtus moodustab siiski ELi riigihangetest 61 %. Arvestades, et määrust kohaldatakse ainult Euroopa Liidu rahvusvaheliste kohustustega hõlmamata hangetele, tuleb siiski küsida, kui suur on hõlmatavate riigihangete osakaal, eriti pärast Hiina võimalikku ühinemist mõnepoolse lepinguga riigihangete kohta ning Ameerika Ühendriikide ja Jaapaniga peetavate läbirääkimiste võimalikku lõpuleviimist. Oht, et määrust hakatakse rakendama vaid väga väikesele arvule hangetele ja väga vähestele riikidele, võib määruse eesmärki oluliselt kahjustada. Komitee soovitab kohaldada hinnakohandusmeedet lepingute suhtes, mille hinnanguline maksumus on 2 500 000 eurot või rohkem.

3.6.

Samuti on kahetsusväärne, et määruse ettepanekus ei viidata säästvale arengule, mida komisjon on ometi rõhutanud teatises „Kaubandus kõigile”, kus ta ütles, et „võtab kõikides vabakaubanduslepingute asjakohastes valdkondades (nt energia ja toorained või riigihanked) arvesse säästva arengu alaseid kaalutlusi” (7). Lisaks on tarvis, et kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 207, milles kutsutakse üles suuremale ühtsusele liidu põhimõtete ja eesmärkidega, edendataks kaubanduspoliitikat ellu viies asjakohaselt sotsiaalset ja keskkondlikku mõõdet, põhiliste inimõiguste austamist ja tarbijakaitset.

3.7.

Uute direktiividega 2014/23/EL, 2014/24/EL ja 2014/25/EL riigihangete ja kontsessioonilepingute kohta soovitakse edendada säästva arengu järgimist, sotsiaalse ja keskkondliku mõõtme, põhiliste inimõiguste, tarbijakaitse ning puuetega inimeste sotsiaalse ja ametialase integratsiooni või taasintegratsiooni tugevdamist. Selle järgimine on ülioluline ka vaba ja moonutamata konkurentsi jaoks siseturul. Komitee hinnangul oleks kasulik, kui praegune määruse ettepanek tuletaks meelde, et kolmandate riikide ettevõtjatel, kes osalevad ELis riigihankemenetlustes, on kohustus neid sätteid järgida.

3.8.

Komisjon osutab tõepoolest piiravatele meetmetele või tavadele, kuid ei viita riigihankelepingu võitmise keerukusele kolmandates riikides siis, kui konkureerivad ettevõtjad ei järgi sotsiaalseid ja keskkondlikke eeskirju, põhilisi inimõigusi ega tarbijakaitset. Komitee arvates võib nende põhieeskirjade järgimata jätmisel olla negatiivne mõju Euroopa ettevõtjate konkurentsivõimele ning ta leiab, et ettepaneku artiklis 2 märgitud piirava meetme või tava mõiste peaks hõlmama nende põhieeskirjade järgimata jätmist. Komitee hinnangul peaks aruanne, mille komisjon peab esitama hiljemalt 31. detsembril 2018 ja vähemalt iga kolme aasta tagant (ettepaneku artikkel 16), käsitlema mitte ainult majandustegevuses osalejate juurdepääsu riigihankemenetlustele kolmandates riikides, vaid ka sotsiaalsete ja keskkondlike eeskirjade, põhiliste inimõiguste ning tarbijakaitse järgimist kolmandates riikides riigihankelepingute sõlmimisel; seda tuleks asjakohaselt arvestada ka komisjoni aruannetes määruse rakendamise kohta.

3.9.

Vaadates nõukogus registreeritud arvamuste jagunemist ja seda, mis ummikseisu põhjustas, võib uue määruse edus kahelda. Detsentraliseeritud samba kaotamine võib viia uue blokeerimiseni, arvestades eriti kõiki muid muudatusi.

4.1.

Komitee kiidab heaks määruse ettepaneku artikli 1 lõikes 5 tehtud täpsustuse, et liikmesriigid ei tohi kohaldada kolmandate riikidemajandustegevuses osalejate, kaupade ja teenuste suhtes piiravaid meetmeid, mis lähevad kaugemale määruses sätestatust. Selle eelis on, et Euroopa riigihangete eeskirjade rakendamine muudetakse välisettevõtjatele ühtsemaks. Komitee kahtleb aga, kas see keeld ei ole samaväärne alla 5 000 000 eurose maksumusega Euroopa riigihangete tegeliku ja igasuguse vastutasuta liberaliseerimisega kolmandate riikide ettevõtjate jaoks. Teatud liikmesriigid kohaldavad praegu piiranguid rahvusvaheliste kohustustega hõlmamata riigihanketurgudele ja direktiivi 2014/25/EL (milles käsitletakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektori riigihankeid) artikliga 85 nähakse sõnaselgelt ette võimalus lükata tagasi pakkumised, mille puhul sellistest kolmandatest riikidest pärit kaupade osakaal, kellega EL ei ole sõlminud rahvusvahelisi lepinguid, ületab 50 %. See artikkel tunnistatakse esildatud määrusega kehtetuks.

4.2.

Komitee kiidab täielikult heaks selle, et määrust ei kohaldata üldise soodustuste süsteemi määruse kohaste vähimarenenud ja kõige haavatavamate arenguriikide suhtes (artikkel 4), ning kutsub selleks, et sellise erandi tegemine oleks tõhus ja võiks vähimarenenud riikidele ja nende ettevõtjatele kasu tuua, komisjoni üles lisama Euroopa Liidu riigihankeid käsitlevad selgitused ja lingi Euroopa Liidu Teatajas avaldatud riigihangetele (TED) arenguriikidele suunatud abiliini (Export Helpdesk), ning tagama vajaliku tehnilise abi arenguriikidele, kes soovivad teavet Euroopa riigihanketurgusid käsitlevate eeskirjade toimimise kohta.

4.3.

Komitee kiidab heaks ka selle, et määrust ei kohaldata Euroopa VKEde suhtes (artikkel 5). Ta soovib siiski komisjonile meelde tuletada, et VKEd vajavad eriabi nii selleks, et pääseda Euroopa Liidu nn piiriülestele turgudele, kui ka selleks, et pääseda kolmandate riikide riigihanketurgudele. See lähenemisviis on kooskõlas eritähelepanuga, mida pööratakse VKEdele komisjoni teatises „Kaubandus kõigile”. Eesmärk parandada VKEde juurdepääsu riigihangetele peab eelkõige olema sätestatud TTIP peatükis, mis käsitleb VKEsid, ja tulevastes kaubanduslepingutes, mis sisaldavad selliseid peatükke. Komitee on juba teatanud, et ei poolda VKEdele riigihanketurgudel kvootide rakendamist vastavalt Ameerika Ühendriikide väikeettevõtluse seaduses (Small Business Act) kasutatud mudelile, kuid kaitseb VKEde toetamise ennetavat poliitikat, mis võimaldaks juurdepääsu riigihanketurgudele suuremale arvule VKEdele (8). Samuti on komitee juba viidanud vajadusele täiustada komisjoni turulepääsuandmebaasi (Market access Data base), et see sisaldaks ühelt poolt usaldusväärseid ja kättesaadavaid andmeid pakkumiskutsete, ametlike üksikasjade ja tehniliste spetsifikatsioonide kohta, mis tegelikult takistavad kolmandas riigis osalemist, ja teiselt poolt pakuks statistilisi andmebaase ja näitajaid konkurentsimoonutuste mõju hindamiseks (9).

4.4.

Komitee mõistab komisjoni muret selle pärast, et puudub õiguslik vahend, mis võimaldaks tagada Euroopa ettevõtjate tõhusa juurdepääsu kolmandate riikide riigihangetele, kuna määrust (EL) nr 654/2014, milles käsitletakse liidu õiguste rakendamist rahvusvaheliste kaubanduseeskirjade kohaldamisel ja jõustamisel, ei kohaldata rahvusvahelise kokkuleppe puudumise korral. Määruse artiklites 6–8 ette nähtud uurimismenetlus tundub aga eriti aeglane ja ebatõhus. Kõigepealt väljendab komitee kahtlust komisjonile jäetud ulatusliku otsustusõiguse üle menetluse algatamise või algatamata jätmise suhtes. Mis puutub aga uurimise kestvusse, siis vastupidiselt komisjoni kinnitusele ei ole seda uues ettepanekus lühendatud ja selle võimalik kogupikkus on endiselt 12 kuud. See tundub äärmiselt pikk aeg, arvestades, et suurel osal juhtumitest ja eriti siis, kui komisjon algatab uurimise omal algatusel, on komisjonil juba teatud hulk elemente ja ta on tihti seda küsimust juba kolmanda riigiga peetava dialoogi käigus arutanud. Komitee mõistab ka seda, et uurimine peatataks võimalike kaubandusläbirääkimiste ajal. Võttes arvesse kaubandusläbirääkimiste kestust ja nende rakendamist, leiab ta siiski, et hea oleks määratleda peatamise kestus, mis ei tohi ületada kahte aastat.

4.5.

Komitee leiab, et asjaolu, et uurimine võib üle 5 000 000 euro suuruste lepingute puhul lõppeda vaid hinna kohandamisega 20 % ulatuses (selle sättega kaasneb suur hulk erandeid), ei ole piisav ning vähendab määruse tõhusust.

4.6.

Komitee väljendab kahetsust, et uue määruse vastuvõtmisega tunnistatakse kehtetuks direktiivi 2014/25/EL artiklid 85 ja 86, sest need sätted on ambitsioonikad ja rohkem kooskõlas eesmärgiga võtta arvesse säästvat arengut, sest neil on sotsiaalne ja keskkondlik mõõde. Komitee on lisaks seisukohal, et kasulik oleks põhjalikumalt uurida nende teatud elementide lisamist praegusesse määruse ettepanekusse.