20.7.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 264/19

Raportöör:

Christa SCHWENG

Kaasraportöör:

Panagiotis GKOFAS

2.1.

Komitee on veendunud, et integratsioon on meie ühiskondade jaoks vajalik, kui me soovime säilitada sotsiaalset ühtekuuluvust.

2.2.

Komitee hinnangul tuleks kohe võtta kasutusele ühine Euroopa varjupaigasüsteem ning põhjalikult reformida Dublini määrust ja viivitamatult kasutusele võtta Euroopa rände kava, et olla tõhus ja taastada usaldus meie ühiskonna väärtustesse.

2.3.

Komitee märgib, et integratsioon on kahesuunaline protsess. Integratsioonipoliitika parimad tavad ei ole suunatud üksnes rändajatele, vaid ka kohalikele elanikele. Selline käsitlusviis on integratsioonimeetmete heakskiitmise jaoks äärmiselt oluline. Selles protsessis mängivad olulist rolli meedia, kohalikud omavalitsused, ametiühingud, tööandjate organisatsioonid ja valitsusvälised organisatsioonid. Et luua vastuvõtvates riikides pagulastesse positiivse suhtumise õhkkonda – eriti praegu, madala prognoositava majanduskasvuga aegadel ja pingelise olukorraga tööturul mõnes riigis –, tuleks võtta integratsioonimeetmeid ja kasutada sotsiaalseid investeeringuid nii kohalike elanike kui ka pagulaste jaoks, hõlmates iga sihtrühma erivajadusi.

2.4.

Keeleõpet tuleks pakkuda kohe pärast registreerimist, kui on oodata positiivset otsust varjupaiga andmise kohta. See koolitus peaks samuti sisaldama teavet väärtuste, kultuuri ja menetluste kohta, samuti oskuste ja kvalifikatsiooni määratlemist. Cedefop võib aidata välja töötada meetodeid päritoluriigis omandatud oskuste määratlemiseks.

2.5.

Komitee soovitab pöörata erilist tähelepanu alaealistele, eelkõige neile, kes on ilma saatjata, sest nad on tihti traumeeritud ja vajavad sotsiaalpedagoogilist tuge. Tuleks tagada kiire koolisüsteemi integreerimine või nõustamine kutsehariduse alaste võimaluste kohta.

2.6.

Komitee rõhutab, et pagulastel peab olema juurdepääs teabele õiguste ja kohustuste kohta sihtriigis üldiselt ja eriti tööturuga seotud kohustuste ja õiguste kohta. Pagulasi tuleb tööturul kohalike elanikega võrdselt kohelda, et takistada ebaõiglast konkurentsi ning sotsiaalset ja palgadumpingut.

2.7.

Komitee tunnustab taas vabatahtlikult varjupaigataotlejaid abistanud kodanikuühiskonna rühmade, ametiühingute, tööandjate organisatsioonide, eraisikute ja ettevõtjate – eriti mikro- ja käsitööndusalaste VKEde – solidaarsust. Komitee rõhutab, et selliseid individuaalseid tegusid oluline on kaitsta ja toetada sobilike stiimulite abil, eriti humanitaarhädaolukordades, edendades kodanikuühiskonnas solidaarsust.

2.8.

Komitee rõhutab ELi vajadust tugineda oma vahetul olukorrale reageerimisel ELi toimimise lepingu artiklis 80 sätestatud solidaarsuse ning vastutuse ja kulude õiglase jaotuse põhimõttele.

2.9.

Liikmesriigid, ELi (sh nn transiidiriikide) pädevad ametiasutused peaksid tegema koostööd kodanikuühiskonna organisatsioonidega järelevalve, andmete ajakohastamise ja koordineerimistegevuse alal, et tagada tõhusam ELi ühine varjupaigapoliitika. Tuleb välja töötada ühised, ühtlustatud ja ajakohastatud statistikasüsteemid, et määratleda ELi ja liikmesriikide poliitikavalikud.

2.10.

Pagulaste integratsiooni püsivaks õnnestumiseks Junckeri kava raames ja mujal on vaja suuremaid jõupingutusi majanduskasvu ja tööhõive edendamiseks tehtavate investeeringute nimel. Nii kohaliku elanikkonna kui ka pagulaste jaoks tuleks tagada integratsioonimeetmete täiendav rahastamine ja sotsiaalsed investeeringud, mis kataksid iga sihtrühma erivajadusi. Komitee märgib, et finantstehingute maksul võib riigi rahandusele olla positiivne mõju, sest sellega tagatakse õiglasem panus finantssektorilt. Erandlike asjaolude tõttu ning vastavalt stabiilsuse ja majanduskasvu paktile ei tohiks pagulaste vastuvõtmisega seonduvaid lisakulusid pärast põhjalikku kontrolli liikmesriikide eelarvepuudujääkides arvesse võtta. Integreerimismeetmetesse investeerimine on lühikeses ja keskpikas perspektiivis kulukas, kuid sellesse tuleks suhtuda kui investeerimisse inimestesse, mis end pikas perspektiivis ära tasub. Kui integratsioon on edukas, annab see tulemuseks sotsiaalse ühtekuuluvuse, majanduskasvu ja töökohtade loomise. Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi (AMIF) ning Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) vahendeid tuleks seega piisaval määral suurendada, eelkõige neis liikmesriikides, kes on pagulaskvoodi ületanud, et võimaldada pagulaste integreerimise meetmete paremat kaasrahastamist.

3.1.

Lähis-Ida konfliktid on tekitanud enneolematu pagulaste sissevoolu Euroopasse. Sõjast laastatud riikidest pärit inimesed on läbisegi nendega, kes tahavad oma riikidest lahkuda majanduslikel põhjustel. Kõik Euroopa riigid on allkirjastanud 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsiooni, millega tagatakse pagulastele põhiõigused, et seda haavatavat inimrühma kaitsta. Inimeste suurt hulka silmas pidades ning Genfi konventsioonist ja inimõiguste põhiprintsiipidest kinnipidamiseks on oluline teha selget vahet majandusmigrantidel ja pagulastel, kes vajavad kaitstud isiku seisundit (eelkõige varjupaika või täiendavat kaitset).

3.2.

Kuigi üksikisiku seisukohalt on täiesti mõistetav, et inimene lahkub oma riigist välismaale paremate majanduslike võimaluste leidmiseks, nõuab praegune olukord ja ühiskondlik kliima enamikus liikmesriikides selget eristamist. Majandusmigrandid peavad tagasi pöörduma oma päritoluriikidesse, kui nad taotlevad kaitstud staatust põhjendamatutel alustel. Juhtudel, kui rahvusvahelise kaitse taotlus jäeti rahuldamata, tuleks liikmesriikides kohaldada ELi tagasisaatmisalast tegevuskava ja tagasisaatmise käsiraamatut.

3.3.

Selleks on vaja ühist Euroopa varjupaigasüsteemi koos välispiiri tõhusa valvega, nõuetekohast registreerimist esmase vastuvõtu keskustes, varjupaigataotluste kiiret menetlemist ning juhul, kui seoses varjupaigataotluse tagasilükkamisega ei anta isikule rahvusvahelist kaitset vajava isiku staatust, tagasisaatmist päritoluriikidesse või siis kolmandasse riiki, millega on sõlmitud tagasivõtuleping. Oluline ja tulemuslik võiks olla ka esmase vastuvõtu keskuste loomine ELiga ühist piiri omavates kolmandates riikides ning registreerimist ja varjupaigataotlust käsitleva rändepoliitika kokkulepete sõlmimine.

3.4.

2015. aasta teises pooles juhtunud sündmused on näidanud, et kolmandate riikide kodanikud saabuvad tihti Euroopasse välismaalaste ebaseaduslikult üle piiri toimetajate loodud valede ootuste ja roosiliste ettekujutustega sellest, milline on elu ELis. Reaalsusega silmitsi seistes reageerivad kolmandate riikide kodanikud tihti pettumuse ja mõnel juhul vabatahtliku naasmisega. Vabatahtliku tagasipöördumise programmis osalejad võiksid aidata kaasa oma koduriigi elanike hulgas realistlikuma pildi loomisele Euroopa elust, mis võiks takistada teisi alustamast ohtlikku teekonda Euroopasse.

3.5.

Lisaks vajadusele muuta ühine Euroopa varjupaigasüsteem täielikult toimivaks, jagada vastutust ja kohustusi jätkusuutlikult ja õiglaselt, et vähendada olemasoleva varjupaigasüsteemi koormust, on vaja kiiresti võtta vastu uus Euroopa käsitlusviis rände kohta ning reformida põhjalikult Dublini määrust, et suuta lahendada nii lühi- kui pikaajalisi probleeme, nagu teatas president Juncker 2016. aasta esimeses kvartalis. Komitee väljendab oma seisukohti eraldi arvamuses.

3.6.

Komitee rõhutab oma 2015. aasta detsembri resolutsioonis pagulaste kohta, et praeguses olukorras on „vaja, et EL looks sõjast mõjutatud riikidest pärit ja terrorismiohus olevatele pagulastele turvalised humanitaarkoridorid ning teeks seda koostöös kõige suurema pagulaste kontsentratsiooniga riikidega”. Komitee kinnitab taas, et registreerimine peaks toimuma juba enne ELi sisenemist.

3.7.

Sõda, kliimamuutused ja kesised väljavaated kolmandates riikides võivad tekitada jätkuva ja isegi suureneva pagulaste ja rändajate sissevoolu. Üldiste rände tõuketegurite piiramine on ülemaailmne väljakutse. Käesolevas arvamuses käsitletakse siiski ainult kaitstud isiku seisundiga üksikisikute või seda seisundit taotlevate isikute integreerimist.

4.1.

Eesistujariik Madalmaad palus võtta integratsiooni osas õppust eelmisest suurt pagulaste liikumist põhjustanud kriisist. Komitee on jõudnud järeldusele, et praegune pagulaskriis ei ole võrreldav eelmistega esiteks rändavate inimeste hulga tõttu – enam kui 900 000 rändajat ületas 2015. aastal Kreeka kaudu ELi piiri – ja teiseks protsessi kiiruse tõttu, mis on toonud kohaliku elanikkonna seas kaasa suurenenud ebakindluse. Näiteks Austria puhul tuli 1990. aastate alguses riiki umbes 90 000 pagulast, kes põgenesid endises Jugoslaavias toimunud sõja eest, kuid erinevused on üsna ilmsed: Bosniast pärit inimestel oli tihti Austrias sugulasi või nad olid seal varem juba töötanud. Päritoluriigis saadud kvalifikatsioonid oli Austria ettevõtjate jaoks otsese väärtusega ning naised olid harjunud täiel määral tööturul osalema. See suurendas pere sissetulekut ja muutis perekonnad liikuvamaks, mis takistas suletud alade tekkimist ning soodustas koolides ja tööturul paremat sotsiaalset segunemist.

4.2.

90ndate aastate olukorrast saadud kogemused ei ole täielikult võrreldavad praeguse olukorraga. Nüüd saabuvatel inimestel on mitmekesisem taust, mõnedel on kõrgharidus, mis on võrreldav Euroopa omaga, teistel aga haridus, mida Euroopas ei pruugi olla võimalik otseselt rakendada, ning on ka neid, kellel on väga piiratud haridus ning paljud naised ei ole kunagi tööturul osalenud. Lisaks sellele suhtuvad vastuvõtvate riikide elanikud, kes on ikka veel majanduskriisi järellainete mõju all, tööturul konkureerivatesse välismaalastesse tihti üsna jahedalt.

5.1.

ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti sõnul puudub arenenud riikide kontekstis sisserändajate integreerimise kohta üksmeel ning seda ei ole rahvusvahelises pagulasõiguses ametlikult määratletud. Paljude valitsuse ja akadeemiliste ringkondade püüdlused määratleda, mis on integratsioon või milline on integreeritud ühiskond, toetuvad laiapõhjalisele arusaamale integratsioonist kui menetluslikust, individuaalsest ja kahesuunalisest protsessist.

5.2.

„ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti määratlus põhineb integratsiooni kui kahesuunalise protsessi kontseptsioonil ning see eeldab ühe poole kohanemist ja teise poole vastuvõttu. Siiski ei nõua see pagulaselt oma kultuurilise identiteedi hülgamist ning seega erineb integratsioon assimilatsioonist.” (1) See määratlus vastab ka komitee seisukohale (2).

5.3.

Komitee on rõhutanud vajadust siduda integratsioon aluslepingutes, põhiõiguste hartas, Euroopa inimõiguste konventsioonis, strateegias „Euroopa 2020” ning tööhõivepoliitika ja sotsiaalmeetmete kavas määratletud väärtuste ja põhimõtetega. See viide on komitee jaoks väga oluline, sest selles arvestatakse mõnes Euroopa sotsiaal- ja poliitikavaldkonnas tekkinud väärtuste kriisiga. Integratsioon ning majanduslik ja sotsiaalne ühetekuuluvus on ühe mündi kaks külge (3). Kõigile inimväärsete elutingimuste ja väljavaadete tagamine aitab kaasa integratsioonimeetmete tunnustamisele.

5.4.

Sisserännanute Euroopa Liitu integreerimise poliitika ühised aluspõhimõtted (2004) ning ühine integratsioonikava (2005), mille abil seda rakendatakse, moodustavad ELi rändajate integreerimise põhimõtete aluse ning nende kohaselt koosneb integratsioon järgmisest elementidest:

5.5.

Kuigi nendes põhimõtetes ei tehta vahet rändajate ja pagulaste integreerimisel, peab komitee neid põhimõtteid ka pagulaste integreerimise aluseks. Euroopasse saabuvate inimeste suure hulga tõttu on vaja aga täiendavaid jõupingutusi, et tagada keeleõpe, majutus ja tööturule integreerimine.

5.6.

Et luua vastuvõtvates riikides pagulastesse positiivse suhtumise õhkkonda – eriti väikese eeldatava majanduskasvuga aegadel ja mõne riigi tiheda konkurentsiga tööturgudel – tuleks võtta integratsioonimeetmeid ja kasutada sotsiaalseid investeeringuid nii kohalike elanike kui pagulaste jaoks, kattes iga sihtrühma konkreetseid vajadusi. Komitee on rõhutanud sotsiaalsete eesmärkide igakülgse arvessevõtmise tähtsust integratsiooni kontekstis (4).

5.7.

Komitee on veendunud, et pagulaste integratsioon on meie ühiskonna jaoks hädavajalik, kui me soovime sotsiaalset ühtekuuluvust säilitada. Integratsiooni puudumine võib viia paralleelühiskondadeni, mis võivad vastuvõtvaid riike destabiliseerida. Seetõttu on meie enda huvides alustada integratsioonimeetmetega juba väga varases etapis. Meediat tuleks innustada tunnustama integratsiooni tähtsust ja seda, millist rolli see positiivse õhkkonna loomisel mängib.

5.8.

Enamikus Euroopa riikidest näitavad demograafilised suundumused tööealise elanikkonna osakaalu vähenemist. Selleks, et meie sotsiaalsüsteemid oleksid ka järgmiste põlvkondade jaoks jätkusuutlikud, peab prioriteet olema kogu tööjõu integreerimine tööturule, olenemata näiteks soost, vanusest, füüsilisest võimekusest, usust, seksuaalsest sättumusest või (etnilisest) päritolust. Integreerimismeetmetesse investeerimine on lühikeses ja keskpikas perspektiivis kulukas, kuid sellesse tuleks suhtuda kui investeerimisse inimestesse, mis end pikas perspektiivis ära tasub. Kui integratsioon on edukas, annab see tulemuseks sotsiaalse ühtekuuluvuse, majanduskasvu ja töökohtade loomise.

5.9.

Kohalikul tasandil on integratsioonis oluline roll, sest just kohalikul tasandil elavad inimesed koos ja seal muutub integratsiooni puudumine esimesena nähtavaks. Kogukondadele tuleks anda nõu ja juhiseid hästitoimivate integratsioonimeetmete kohta, nt pagulaste kutsumine kohalikesse vabatahtlikesse ühingutesse (nt ametiühingud, valitsusvälised organisatsioonid, tuletõrjemeeskonnad ja spordiklubid).

5.10.

Integratsiooni käsitlev Euroopa Komisjoni veebisait (5) sisaldab hulgaliselt integratsiooninäiteid. Otsingufiltreid kasutades võib leida näiteid parimate tavade kohta vastavalt näiteks riigile, integratsioonivaldkonnale või sihtrühmale. Kõnealust veebisaiti tuleks rohkem propageerida, et innustada liikmesriike, kohalikke omavalitsusi, valitsusväliseid organisatsioone ja sotsiaalpartnereid integratsiooniga tegelema.

5.11.

Komitee ettepaneku põhjal on Euroopa rändefoorumi kaudu juba loodud struktureeritud koostöö kodanikuühiskonna organisatsioonide, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Euroopa Komisjoni vahel, et käsitleda rände, varjupaiga ja integratsiooniga seotud küsimusi. Lisaks võiks olla kasulik laiendada isikute vaba liikumise nõuandekomitee mandaati ka pagulaste integratsioonile, sest see on organ, mille kaudu valitsused neid küsimusi arutavad ja sotsiaalpartneritega mõtteid vahetavad. See nõuandekomitee võiks pakkuda parimate tavade jagamiseks täiendavaid võimalusi.

6.1.

Varjupaigataotlejad jõuavad (enamikul juhtudel) Euroopasse pärast kurnavat ja tihti ka traumeerivat teekonda ning vajavad kõigepealt eelkõige puhkamis- ja peatumiskohta. Seda aega peaksid ametiasutused kasutama nende nõuetekohaseks registreerimiseks ja selleks, et hinnata, kas neil on pagulasseisundi saamise võimalus. Sellisel juhul peaksid integratsioonimeetmed algama väga varajases etapis. Maailma Terviseorganisatsiooni viimaste uuringute kohaselt on traumajärgse stressihäire all kannatavate pagulaste jaoks vaja spetsiaalset ravi, kuna sageli on just see stress kõige suurem takistus integratsiooni teel.

6.2.

Integratsioon ei ole võimalik ilma vähemalt algteadmisteta vastuvõtva riigi keele kohta. Seetõttu peaks keeleõpe algama võimalikult vara varjupaigamenetluse käigus. See eeldab uute struktuuride loomist ning vahetasandite paremat haldamist, et toime tulla varjupaigataotlejate suure arvuga. Keelekursusi tuleks kasutada ka selleks, et tutvustada varjupaigataotlejatele vastuvõtva riigi väärtusi (nt naiste ja meeste võrdne kohtlemine, sõnavabadus, koduvägivalla keeld) ja kultuuri. Kursustel tuleks samuti anda varjupaigataotlejatele põhilised juhised organisatsioonide ja asutuste kohta ja teavet selle kohta, kuhu probleemide tekkimise korral pöörduda. Varjupaigataotlejad tulevad tihti väga erinevatest kultuuriruumidest. Vastuvõtva riigi põhiväärtuste, õiguste ja kohustuste mitteteadmise tõttu tehtud teod võivad integratsiooni kahjustada.

6.3.

Pagulaste lapsed peaksid võimalikult kiiresti hakkama kohalike lastega koos koolis käima ning neid tuleks riigikeele õppimisel toetada. Erilist tähelepanu tuleks pöörata ilma saatjata alaealistele, eelkõige neile, kes on ilma saatjata, sest nad on tihti traumeeritud. Kui nad ei saa oma vanuse tõttu enam kooli minna, tuleks esitada just selle rühma jaoks mõeldud asjakohased pakkumised, et ennetada frustratsiooni. Liikmesriigid peaksid olema teadlikud traumeeritud laste ja ilma saatjata alaealiste erivajadustest ning pakkuma sotsiaalpedagoogilist tuge (nt Viini linn püüab olemasolevate raamistike abil ilma saatjata lapsed suunata kasuperekondade juurde).

6.4.

Tööturul kiire integreerimise tagamiseks on oluline varases etapis kindlaks määrata ja klassifitseerida olemasolevad sertifikaadid, oskused ja kvalifikatsioonid. Varjupaigataotleja kutsealased oskused ja kvalifikatsioonid tuleks tööturueksperte kaasates kindlaks teha juba varjupaigamenetluse alguses. Need aspektid on äärmiselt vajalikud sihipärase keeleoskuse edendamiseks, koolituse alustamiseks, kutsealaste kvalifikatsioonide tunnustamiseks, vajalike teiseste kvalifikatsioonide tagamiseks ja sobiliku töökoha leidmiseks. Oskuste kindlaksmääramine võib aga olla väga keeruline protsess. Paljudel pagulastel ei ole kaasas isegi isikut tõendavaid dokumente, rääkimata sertifikaatidest või tunnistustest, mis tõendaksid nende kvalifikatsioonide taset. Erinevad liikmesriigid (nt Saksamaa, Austria) töötavad oskuste ja pädevuste hindamiseks välja erinevaid meetodeid. Cedefop võiks tagada vastastikuse õppimise ja selle valdkonna parimate tavade tutvustamise platvormi.

6.5.

Varjupaigamenetlus võtab tihti väga kaua aega ning jätab varjupaigataotleja ebakindlasse olukorda. Kui varjupaigataotleja ei saa pikka aega iseseisvat elu elada, võib see viia psühhosotsiaalse ebastabiilsuse, enesekindluse kaotuse ja sõltuvussündroomini, mis võib takistada töö leidmise võimalust isegi pärast pagulaseks tunnistamist. Lapsi mõjutab see isegi rohkem, sest nad vajavad stabiilset keskkonda. Seetõttu kutsub komitee liikmesriike üles varjupaigamenetlusi võimalikult kiiresti läbi viima. OECD (6) hinnangus varjupaigataotlejate integratsiooni toetamise kohta leiti, et kõige kiiremini toimub varjupaigamenetlus Kreekas, Belgias ja Taanis ja hõlmab keeleõpet koos täiskasvanute koolituse ja tööalase koolitusega.

6.6.

Olenevalt prognoositavast majanduskasvust ja tööturul valitsevast olukorrast võivad riigid võtta meetmeid, millega vähendada tööturule pääsemise ooteaega. Kui Saksamaa ja Ungari on tööle juurdepääsu ooteaega juba vähendanud, siis Soome, Belgia ja Luksemburg on astunud selle vähendamiseks teatud samme. Õiglased, läbipaistvad ja mõistlikud regulatsioonid, millega anda varjupaigataotlejatele juurdepääs tööturule, takistavad ebaseaduslikku tööd ja parandavad kohalike elanike suhtumist. Samal ajal peaks kaitstud seisundiga isikutel olema väljavaade jääda vastuvõtvasse riiki, kui nad on integreeritud tööturule või vastuvõtva riigi ühiskonda. Varjupaigataotlejaid tuleb teavitada sellest, et nende juurdepääs tööturule sõltub riigist, kus nad taotlesid varjupaika. Teadmatusest reisivad mõned teistesse liikmesriikidesse, lootes seal tööd leida. Tegelikult satuvad nad nii ebaseaduslikku olukorda, kuid seda saaks õige teabe abil hõlpsasti vältida.

6.7.

Elukoht on integratsiooni jaoks väga tähtis: vastuvõtukeskused rahuldavad esmase vajaduse majutuse järele (ning tihti pikema perioodi jooksul kui algselt plaanitud), kuid sinna kauaks jäämine muudab integreerimise keerulisemaks. Austrias loodi eramajutuse jaoks projekt „Kosmopolis”. Uute elamutega piirkonnas reserveeritakse teatav arv kortereid pagulaste jaoks, kellel on juba töökoht. Pagulaste ja muude elanike vahel arusaamatuste vältimiseks loodi lähedusse teabekeskus. Portugalis võimaldab Lissaboni omavalitsuse ja Portugali valitsusväliste organisatsioonide vaheline protokoll pagulastele eluruumide pakkumist ning juurdepääsu omavalitsuse koolituse, hariduse ja tööturule integreerimisega seotud teenustele (7).

6.8.

Pärast pagulasseisundi taotluse kohta positiivse otsuse langetamist peab pagulane ise elukoha leidma. See periood on tihti väga raske, sest esialgu riigilt saadud toetus lõppeb ning pagulane peab leidma töökoha samal viisil kui vastuvõtva riigi elanikud.

6.9.

Selles kontekstis on eriline roll avalikel tööhõivetalitusel. Eelkõige peavad nad täitma oma ülesandeid jätkusuutliku tööhõive korraldajana. Kuid lisaks peab talitus otsustama ka selle, milliseid täiendavaid kvalifikatsioone peab pagulane omandama edukaks osalemiseks tööturul. Tuleb tähele panna ja arvesse võtta, et isegi pärast 4 aastat vastuvõtvas riigis elamist on ainult 25 % pagulastest töökoht ning ka pärast 10 aastat ei ületa see arv 50 % (8). Iga pagulasega võiks sõlmida individuaalse integratsioonilepingu, mis sisaldab asjaomaseid tegevusi, mida täiel määral tööturule integreerumiseks teha tuleb (nt täiendav koolitus, taotluste arv jne). Komitee rõhutab, et pagulasi tuleb tööturul kohalike elanikega võrdselt kohelda, et takistada ebaõiglast konkurentsi ning sotsiaalset ja palgadumpingut. Kui pagulasel ei ole võimalik mõistliku aja jooksul tööd leida, tuleks hea alternatiivse võimalusena pakkuda vabatahtliku töö tegemist. See võiks aidata kaasa keeleoskuse parandamisele ja pagulase ühiskonda integreerimisele.

6.10.

Suurepärane näide sellest on Saksamaa, kus hiljuti hakati kaitstud isiku seisundit taotlevatele isikutele väljastama spetsiaalseid ID-kaarte. Pärast esmakordset registreerumist saab kaardist põhiline ja kohustuslik identifitseerimisvahend, mis on seotud keskse andmebaasiga, mis sisaldab andmeid näiteks isiku haridusliku tausta ja kutsealaste kogemuste kohta.

6.11.

Pagulaste seas, nagu ka kohaliku elanikkonna hulgas, on inimesi, kellel on ettevõtlusealased huvid ja oskused. Neile tuleks anda teavet ja juhiseid ettevõtte loomise ja tööandjaks saamise kohta.

6.12.

Saksamaal ja Slovakkias käivad praegu arutelud selle üle, kuidas tööjõupuudusega kutsealadel võiksid kõrgelt kvalifitseeritud pagulased kiirmenetluse kaudu tööturule siseneda.

6.13.

Pagulased vajavad üldist teavet tööturu, kutsealase koolituse võimaluste ja vabade töökohtade kohta. Kuna suur hulk pagulasi on (üli)õpilaste vanuserühmas (16–25aastased), tuleks neile enne koolituse alustamist pakkuda põhilist teavet või ettevalmistavaid kursusi erinevate kutsealade kohta. Saksamaa Kaubandus- ja Tööstuskoda on loonud algatusi, osutada abi töö leidmisel, näiteks kiirkohtingute stiilis töövestlused. Saksa Kaubandus- ja Tööstuskoda toetab ettevõtjaid, et pakkuda pagulastele „Koolitusele pühendumise” projekti kaudu võimalusi kvalifikatsioonide ja koolituse jaoks. Nad püüavad leida ka vabatahtlikke käendajaid, kes kannaksid hoolt pagulaste ja ettevõtjate eest ning annaksid mõlemale poolele nõu. Kaubandus- ja tööstuskoda toetab ka pagulasi, kes soovivad ise oma ettevõtte luua.

6.14.

Austrias alustati projektiga, mille eesmärk on suunata noored pagulased täitmata praktikakohtadele koos avaliku tööhõivetalituse ja juhendajate abiga. Ametliku praktikalepingu allkirjastamisele võib eelneda prooviperiood. Lisaks käivitas Austria Föderaalne Raudtee (ÖBB) projekti „Mitmekesisus kui võimalus” ning pakkus 50-le saatjata pagulasele vanuses 15–17 aastat praktikakohti.

6.15.

Kõrgelt kvalifitseeritud rändajate integreerimise hõlbustamiseks on Austria Föderaalne Majanduskoda välja töötanud programmi „Rändajate juhendamine”, mida on laiendatud kõrgelt kvalifitseeritud pagulastele. Juhendajad on Austria tööturul hästi integreeritud inimesed, kes toetavad rändajaid nende tööotsingute ajal, pakkudes teavet oma endi kutsealaste võrgustike kohta või isegi juurdepääsu neile. Selle programmiga aidatakse vältida ka kultuurilisi vääritimõistmisi.

6.16.

Mitmes liikmesriigis hoolitsevad pagulaste eest nn pagulaste sõbrad. Nad võtavad vabatahtlikult osa mitmesuguste organisatsioonide tegevusest ning kohtuvad regulaarselt ühe pagulasega, et luua isiklikke suhteid. Selle teeb eriti oluliseks asjaolu, et suur hulk pagulasi on ilma saatjata alaealised, kelle perekonnad maha jäid. Sõbrad võivad samuti aidata kaasa pagulaste maine parandamisele oma riigis.

6.17.

Mõne liikmesriigi (nt Hispaania, Prantsusmaa, Saksamaa, Tšehhi Vabariik, Austria) sotsiaalpartnerite organisatsioonid on avaldanud oma valitsustele survet teha pagulaste integreerimiseks tõhusamat tööd. Hispaania iga-aastase tööhõivekava meetmetesse lisati täiendav meede, mis käsitleb pagulaste tööintegratsiooni.

6.18.

Taanis kasutatakse pagulaste tööturule integreerimiseks nn trepimudelit: esimeses astmes (neli kuni kaheksa nädalat) määratakse kindlaks konkreetse pagulase pädevused ning antakse taani keele tunde. Teises astmes (26–52 nädalat) suunatakse praktikant ettevõttesse (ilma lisakuludeta ettevõtjale) ning antakse täiendavaid taani keele tunde. Pärast seda on pagulane valmis palgatoetusega tööle minema. Selliste mudelite tõhus rakendamine peaks edendama täiendavate töövõimaluste loomist ning ennetama kohalike väljatõrjumist (ilma nn pöördukse efektita).

6.19.

Õiglase konkurentsi tagamiseks tuleb täiel määral tagada õiglased töötingimused, sh palgatingimused, olenemata töötaja rahvuslikust kuuluvusest või seisundist (lex loci laboris). Liikmesriigid peavad selle jõustamiseks tagama tõhusad meetmed, mehhanismid ja haldussuutlikkuse. Ametiühingud toetavad ilma dokumentideta pagulastest või rändajatest töötajaid nende õiguste teostamisel (Ecole des solidarités – Belgia, UNDOK – Austria).

7.1.

Komitee märgib, et mis tahes meetmed vajavad korralikku rahastamist, et need saaksid avaldada ühiskonnale püsivat positiivset mõju. Pagulaste integratsiooni püsivaks õnnestumiseks Junckeri kava raames ja mujal on vaja suuremaid jõupingutusi majanduskasvu ja tööhõive edendamiseks tehtavate investeeringute nimel. Nii kohaliku elanikkonna kui ka pagulaste jaoks tuleks tagada integratsioonimeetmete täiendav rahastamine ja sotsiaalsed investeeringud, kattes iga sihtrühma konkreetseid vajadusi. Komitee märgib, et finantstehingute maksul võib riigi rahandusele olla positiivne mõju, sest sellega tagatakse õiglasem panus finantssektorilt. Erandlike asjaolude tõttu ning stabiilsuse ja majanduskasvu pakti kohaselt ei tohiks pagulaste vastuvõtmisega seonduvaid lisakulusid pärast põhjalikku kontrolli liikmesriikide eelarvepuudujääkides arvesse võtta (9).

7.2.

Esmase vastuvõtu teostanud liikmesriigid nagu Itaalia, Malta, Hispaania ja Kreeka peaksid saama otsest majanduslikku abi iga pagulase või sisserändaja kohta, et nad saaksid täpselt ja kiiresti menetleda varjupaigataotlusi ja korraldad tagasisaatmisi juhul, kui varjupaiga andmise tingimused ei ole täidetud. Liikmesriigid, kes võtavad rohkem vastutust pagulaste ühiskonda integreerimise eest kui solidaarsuse põhimõte nõuab, peaksid ka saama arvestada ELi rahalise toetusega.

7.3.

Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi (AMIF) rahalisi vahendeid tuleks suurendada, et liikmesriike pagulaste integreerimisel paremini toetada, eelkõige kohalike omavalitsuste ja valitsusväliste organisatsioonide elluviidavate programmide kaudu. Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid tuleks piisaval määral suurendada, et soodustada pagulaste sotsiaalset integratsiooni, naiste võrdõiguslikkust, ettevõtete toetamist ning pagulaste kaasamist tööturul, mis nõuab dialoogi ja koostööd sotsiaalpartneritega. Lisaks peaks Euroopa Regionaalarengu Fondil olema eraldi vahendid linnapiirkondade jaoks, kes rakendavad projekte, mis on vajalikud pagulaste vastuvõtmiseks ja integreerimiseks.

7.4.

Pagulaste integratsiooniga seotud rahvusvahelise koostöö võimalusi tuleks analüüsida erikoostöö kaudu ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti ja Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooniga.