13.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 264/88

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Venezuela kohta, nimelt 24. mai 2007. aasta resolutsiooni telekanali Radio Caracas TV juhtumi kohta, (1)23. oktoobri 2008. aasta resolutsiooni valimisõiguse äravõtmise juhtumite kohta, (2)7. mai 2009. aasta resolutsiooni Manuel Rosalese juhtumi kohta, (3)11. veebruari 2010. aasta resolutsiooni Venezuela kohta (4) ja 8. juuli 2010. aasta resolutsiooni María Lourdes Afiuni juhtumi kohta (5),

—

võttes arvesse Ameerika inimeste õiguste ja kohustuste 1948. aasta deklaratsiooni, mis tähistab ametlikult üleameerikalise inimõiguste kaitse süsteemi algust, ning võttes arvesse Ameerika Inimõiguste Komisjoni (IACHR) – mille osaline Venezuela on olnud alates 1977. aastast – loomist Ameerika Riikide Organisatsiooni (ARO) poolt 1959. aastal ja IACHRi põhikirjajärgset asutamist 1979. aastal,

—

võttes arvesse, et 1979. aastal loodi Ameerika Inimõiguste Kohus, mille liige Venezuela on olnud alates 1981. aastast,

—

võttes arvesse oma 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni inimõiguste kaitsjaid toetava ELi poliitika kohta (6) ning 18. aprilli 2012. aasta resolutsiooni, mis käsitleb aastaaruannet inimõiguste kohta maailmas 2010. aastal ja Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas ning mõju ELi strateegilisele inimõiguste poliitikale (7),

—

võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemkomissari pressiesindaja Rupert Colville’i poolt 4. mail 2012. aastal väljendatud muret Venezuela võimaliku Ameerika Inimõiguste Komisjonist väljaastumise pärast,

—

võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 4,

A.

arvestades, et ARO lõi riiklike kohtusüsteemide ebatõhusa töö täiendamiseks ja korrigeerimiseks oma piirkondliku inimõiguste süsteemi, kuhu kuuluvad Ameerika Inimõiguste Komisjon, mis asutati 1959. aastal, ning Ameerika Inimõiguste Kohus, mis asutati 1979. aastal ning mille otsused põhinevad inimõiguste Ameerika konventsioonil ehk San José paktil, mis jõustus 1978. aastal;

B.

arvestades, et Ameerika inimeste õiguste ja kohustuste 1948. aasta deklaratsioonis loetakse ARO aluspõhimõtete hulka „üksikisiku põhiõigused”;

C.

arvestades, et inimõiguste Ameerika konventsiooni on praeguseks ratifitseerinud 24 ARO 34 liikmest;

D.

arvestades, et Venezuela on inimõiguste Ameerika konventsiooni osaline ja praegu IACHRi liige ning kuulub konventsiooni sätete tõlgendamise ja jõustamise eest vastutava Ameerika Inimõiguste Kohtu jurisdiktsiooni alla; arvestades, et Venezuela osaleb ÜRO inimõiguste nõukogu mehhanismides;

E.

arvestades, et 2. mail 2012. aastal teatas president Chávez riikliku komisjoni loomisest, mille eesmärk on hinnata IACHRist väljaastumise võimalust; arvestades, et 3. mail 2012. aastal kutsus Venezuela välisminister teiste piirkonna riikide valitsusi üles sedasama tegema;

F.

arvestades, et aastatel 1970–2011 puudutasid Venezuelat neli IACHRi otsust, ning arvestades, et Ameerika Inimõiguste Kohus on teinud aastatel 2004–2012 otsuse 12 kohtuasjas; arvestades, et ARO on teinud Venezuelale IACHRi kaudu mitmel korral hoiatuse sõnavabaduse, inimeste turvalisuse ja karistamatuse ning poliitiliste õiguste rikkumise pärast;

G.

arvestades, et viimasel paaril aastal on Venezuela mitmel puhul kritiseerinud IACHRi ja Ameerika Inimõiguste Kohut ning on korduvalt ähvardanud välja astuda, väites et IACHR on erapoolik ning kohaldab topeltstandardeid; arvestades, et esimest korda on Venezuela astunud tõsiseid samme väljaastumise suunas; arvestades, et alates 2002. aastast on Venezuela lükanud tagasi kõik IACHRi taotlused riiki külastada;

H.

arvestades, et EP resolutsioonide sisu, eriti nende puhul, kus käsitleti opositsioonijuhtidelt valimisõiguse äravõtmise juhtumeid ja poliitilise tagakiusamise akte, nagu RCTV sulgemine, on kinnitatud IACHRi mitmete otsuste ja soovitustega; arvestades, et nende ebasoodsate soovituste ning nende tähelepanuta või täitmata jätmise järel Venezuela ametivõimude poolt on president Chávez käivitanud mehhanismi riigi väljaastumiseks ülalnimetatud rahvusvahelisest organist;

I.

arvestades, et Venezuela Bolívari Vabariigi ülemkohtu esimees ja peaprokurör on mõlemad heaks kiitnud president Chávezi ettepaneku Venezuela IACHRist väljaastumiseks, mis väljendab selgelt ametivõimude ja eriti kohtuorganite täielikku allumist riigipea poliitilistele otsustele;

J.

arvestades, et IACHR – kõrgelt tunnustatud organ, millel on piirkonnas positiivne mõju – on olulisel määral aidanud suurel arvul inimõiguste rikkumiste ohvritel õiglust saavutada ning on etendanud keskset rolli eelnevalt mitmes piirkonna riigis valitsenud diktatuuridelt demokraatiale üleminekul;

K.

arvestades, et IACHR kui autonoomne vaekogu, mis koosneb seitsmest sõltumatust liikmest, kes tegutsevad isikuliselt, ilma konkreetset riiki esindamata, esitab kohtuasju Ameerika Inimõiguste Kohtule, palub ARO liikmesriikidel võtta ettevaatusabinõusid, et vältida korvamatut kahju inimõigustele rasketel ja pakilistel juhtudel, ning saab, analüüsib ja uurib individuaalseid kaebusi inimõiguste väidetavate rikkumiste kohta;

L.

arvestades, et piirkondlikud inimõiguste organisatsioonid etendavad väga olulist rolli inimõigustealaste mehhanismide edendamisel ja kaitsmisel ning tugevdavad üldisi inimõiguste standardeid ja lepinguid, nagu seda on korduvalt tunnustanud ÜRO Peaassamblee ja selle inimõiguste nõukogu ning VVOd ja inimõiguste kaitsjad;

M.

arvestades, et oma põhikirja artikli 1 kohaselt on Ameerika Inimõiguste Kohus autonoomne kohtuasutus, mille eesmärk on kohaldada ja tõlgendada inimõiguste Ameerika konventsiooni; arvestades, et selle otsused on konventsioonile allakirjutanute jaoks siduvad;

1.

tunneb muret Venezuela avalduse pärast, milles teatatakse riikliku komisjoni loomisest, et hinnata IACHRist väljaastumise võimalust, ning kutsub Venezuela ametivõime üles seda seisukohta uuesti kaaluma;

2.

kardab, et väljaastumine Ameerika inimõiguste organisatsioonide süsteemist võib tuua kaasa Venezuela isolatsiooni ning inimõiguste olukord riigis võib veelgi halveneda;

3.

julgustab Venezuela valitsust ning kõiki teisi selle piirkonna riike tunnustama ja järgima IACHRi otsuseid ja soovitusi teha koostööd piirkondlike ja rahvusvaheliste inimõiguste mehhanismidega, ning nõuab tungivalt, et nad ei võtaks meetmeid, mis nõrgestaksid inimõiguste kaitset;

4.

kiidab heaks kogu töö, mida IACHR on teinud eelkõige sõnavabaduse, põlisrahvaste õiguste, piinamise tõkestamise, sotsiaalsete õiguste ja naiste õiguste ning avalikkuse inimõigusi puudutava teadlikkuse tõstmisega seotud küsimustes selles piirkonnas, ning julgustab nimetatud komisjoni jätkama tööd, et saavutada inimõiguste täielik austamine;

5.

toetab piirkondlikke inimõiguste organisatsioone kui rahvusvahelise inimõiguste süsteemi osa, ning kutsub ELi institutsioone üles suurendama oma üldist toetust Ameerika Inimõiguste Kohtule, IAHCRile ja konventsioonile;

6.

kutsub üles neid riike, kes ei ole veel seda teinud, ühinema kiiresti Ameerika inimõiguste süsteemiga ning selles täielikult osalema, tugevdades niiviisi selle süsteemi institutsioonilist mõjuvõimu;

7.

kutsub Venezuela Bolívari Vabariigi valitsust üles järgima rahvusvahelisi ja piirkondlikke konventsioone ja hartasid, millele Venezuela on alla kirjutanud; tuletab meelde, et Venezuela põhiseaduse kohaselt on kõikide allkirjastatud rahvusvaheliste konventsioonide täitmine kohustuslik;

8.

taunib Venezuela seadusandliku ja kohtuvõimu otsuseid toetada presidendi püüet astuda välja IACHRist, mis toob nähtavale võimude lahususe põhimõtte eiramise selles riigis ning seadusandliku ja kohtuvõimu täieliku allumise presidendi poliitilistele otsustele;

9.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Ameerika Riikide Organisatsiooni peasekretärile, Euroopa – Ladina-Ameerika parlamentaarsele assambleele ning Venezuela Bolívari Vabariigi valitsusele.