Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) 18. augustil 2009 esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu (viies koda) 3. juuni 2009. aasta otsuse peale kohtuasjas T-189/07: Frosch Touristik GmbH versus Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

(Kohtuasi C-332/09 P)

2009/C 256/27

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellant: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (esindaja: B. Schmidt)

Teised menetluspooled: Frosch Touristik GmbH, DSR touristik GmbH

Apellandi nõuded

Väited ja peamised argumendid

Käesolev apellatsioonkaebus on esitatud Esimese Astme Kohtu otsuse peale, millega tühistati Siseturu Ühtlustamise Ameti neljanda apellatsioonikoja 22. märtsi 2007. aasta otsus. Selle otsusega jättis apellatsioonikoda rahuldamata apellatsioonkaebuse esitaja kaebuse tühistamisosakonna otsuse peale, millega tunnistati ühenduse kaubamärk FLUGBÖRSE osaliselt kehtetuks. Esimese Astme Kohus oli seisukohal, et apellatsioonikoda kohaldas määruse (EÜ) nr 40/94 (edaspidi „määrus”) artikli 51 lõike 1 punkti a vääralt, kuna apellatsioonikoda lähtus selle hindamisel, kas kaubamärgi registreerimisel esineb määruse artiklist 7 tulenevaid registreerimisest keeldumise põhjuseid, mistõttu tuleb kaubamärk kehtetuks tunnistada, asjaoludest ja arusaamast vaidlusaluse kaubamärgi registreerimise kuupäeval, selle asemel et lähtuda registreerimise taotluse esitamise päevast. Vaidlustatud kohtuotsuse kohaselt on kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotluse hindamisel määrav vaidlustatud kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise aeg. Esimese Astme Kohus tugines oma seisukoha põhjenduseks argumendile, et ainult sellise tõlgendusega saab vältida seda, et kaubamärgi registreerimata jätmise tõenäosus muutub üha suuremaks, mida kauem registreerimismenetlus kestab. Kontrollija võib tagantjärele esitatud registreerimisest keeldumise väiteid uuesti hinnates arvestada pärast registreerimise taotluse esitamist esinenud asjaoludega üksnes siis, kui need võimaldavad teha järeldusi registreerimistaotluse esitamise ajal esinenud olukorra kohta.

Apellatsioonkaebuse esitaja on seisukohal, et Esimese Astme Kohus tõlgendab määruse artikli 51 lõike 1 punkti a vääralt, kui ta võtab hindamise ainukeseks määravaks aluseks registreerimistaotluse esitamise kuupäeva. Selline kitsas tõlgendus ei ole kooskõlas sätte sõnastusega ja see ei sobi kokku selle normi mõtte ja eesmärgiga ning määruse kohaselt kaubamärgile kaitse andmise süsteemiga ja juba antud kaitse äravõtmisega.

Määruse artikli 51 lõike 1 punkt a näeb ette kaubamärgi kustutamise registrist, kui selle „registreerimisel” on rikutud artikli 7 sätteid. Esimese Astme Kohtu järeldus, et see sõnastus määrab üksnes kindlaks, millistel juhtudel tuleb kaubamärgi registreerimisest keelduda või millistel tuleb see kehtetuks tunnistada, ning see ei seondu (ka) hindamise ajaga, ei ole juba sätte sõnastuse põhjal mõistetav. Kuna Esimese Astme Kohus ei esitanud täiendavaid põhjendusi, siis jääb ebaselgeks, millised kaalutlused täpselt viisid sellise järelduseni. Apellatsioonkaebuse esitaja tõlgendus, et sõnastus „registreerimisel” seondub vähemasti ka konkreetse ajahetkega, on seevastu sätte sõnastuse põhjal märksa mõistetavam.

Esimese Astme Kohtu vaidlustatud kohtuotsuses väljendatud tõlgenduse vastu räägib ka määruse artiklite 7 ja 51 aluseks olev kaitse eesmärk, mille kohaselt tuleb kõigepealt välistada üldise huviga vastuolus olevad registreerimised või kui need on siiski tehtud, siis tuleks need kehtetuks tunnistada. Ainult nii saab vältida seda, et kaubamärke registreeritakse määruse sätteid rikkudes ning et ei arvestata selle eeskirja aluseks olevat üldist huvi. Kui Esimese Astme Kohtu seisukoht peaks paika, ei saaks kaubamärgi taotleja mitte ainult kaitset kaubamärkidele, mille suhtes on registreerimise ajal olemas absoluutsed keeldumispõhjused, vaid selliseid kaubamärke ei saaks pärast nende registreerimist ka enam määruse artikli 51 alusel kehtetuks tunnistada, kuna nad olid registreerimise taotluse esitamise ajal registreerimiseks sobivad ning Esimese Astme Kohus ei arvestaks selgelt arengutega, mis esinevad registreerimise taotluse esitamise aja ja registreerimisaja vahel. See tähendaks apellatsioonkaebuse esitaja sõnul üksiku ebaõiglast eelistamist kaitsmist vääriva üldise huvi ees, mis oleks vastuolus määruse artikliga 7 ja 51.

Mis puudutab lõpuks Esimese Astme Kohtu argumenti menetluse kestuse kohta, siis tuleb märkida, et see võib sõltuda väga paljudest teguritest, mida ei saa mõjutada ainult apellatsioonkaebuse esitaja, vaid ka registreerimistaotluse esitaja, või — nagu määruses ette nähtud enne registreerimist läbiviidavas vastulausemenetluses — ka kolmandad isikud. Absoluutsed keeldumispõhjused võivad ilmneda ka — apellatsioonkaebuse esitaja poolt mõjutamata või mittemõjutatavana — väga lühiajaliselt. Sellistes olukordades „juhuslikult” vastanduvate huvide asjakohasel hindamisel tuleb eelistada üldist huvi, kuivõrd registreerimistaotluse esitaja ei saa kuni kaubamärgi registreerimiseni olla kindel selles, et kaubamärk tõepoolest ka taotletud kaitse saab. Sellistel juhtudel on seetõttu kohane arvestada ka kuni registreerimise päevani toimunud arengutega.

Eeltoodud põhjustel tuleb seetõttu Esimese Astme Kohtu vaidlustatud otsus tühistada määruse artikli 51 rikkumise tõttu.