2.3.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 81/22

Raportöör:

Cillian LOHAN

1.1.

Kliimaõigluse käsitus määratleb ülemaailmseid kliimamuutusi poliitilise ja eetilise küsimusena, mitte pelgalt keskkonnaprobleemina. Tüüpiliselt käsitletakse seda vastastikuse ruumilise ja ajalise sõltuvuse globaalses kontekstis, võttes arvesse asjaolu, et kliimamuutused mõjutavad sageli enim ühiskonna kõige haavatavamaid ja vaesemaid rühmi. Samas on just need ühiskonnarühmad kõige vähem vastutavad kliimakriisi põhjustanud heitgaaside eest. Laiemalt võttes tähendab kliimaõiglus käesolevas arvamuses vajadust käsitleda kliimamuutuste sageli ebaproportsionaalset mõju kodanikele ja kogukondadele areneva ja arenenud majandusega riikides õigluse vaatenurgast.

1.2.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et kõigil kodanikel on õigus tervislikule ja puhtale keskkonnale ning õigus eeldada, et valitsused vastutavad oma riiklike kohustuste ja Pariisi kliimakokkuleppe raames riiklikult kindlaks määratud panuste eest kliimamuutuste põhjuste ja kliimamuutustega seotud ohtude käsitlemisel, võttes arvesse mitte üksnes kõige ilmsemat keskkonna- ja majanduslikku mõju, vaid ka mõju ühiskonnale.

1.3.

Komitee teeb ettepaneku alustada arutelu ELi kliimaõiguste deklaratsiooni teemal, mis hõlmaks ELi kodanike ja looduse õigusi ülemaailmsest kliimamuutuste kriisist tingitud probleemide kontekstis. Tunnustades ELi juhtpositsiooni tugeva ja õiglase rahvusvahelise kliimapoliitika eest võitlemisel, innustab komitee ELi institutsioone ja riikide valitsusi kontrollima kliimaõigluse põhimõtete kohaldamist kõigil tasanditel – nii maailma, Euroopa, riigi kui ka kogukonna tasandil. Selle edasipüüdliku eesmärgi saavutamise vahendina võiks kasutada Euroopa poolaasta protsessi. Kliimaõiglus tähendab õiglust nii inimeste kui ka keskkonna jaoks, millest me sõltume – need aspektid on omavahel tihedalt seotud. Komitee meenutab selles kontekstis kahte hiljutist algatust: ülemaailmset keskkonnapakti ja inimkonna õiguste ülddeklaratsiooni projekti.

1.4.

Tootmis- ja tarbimissüsteemid peavad muutuma, et kohanduda kliimamuutustega ja neid leevendada. See üleminek peab toimuma ülemaailmselt ja valdkondlikus kontekstis ning ELil võib siin olla juhtroll. Kindlaks tuleb teha kõige haavatavamad sektorid ja töötajad ning neid tuleb asjakohaselt toetada. Iseäranis tuleb üleminekul toetada toidusüsteeme ja nende sidusrühmi. Kestlik toidutarbimine peab algama juba tootmisahela alguses mulla ettevalmistamisel ning looduslike süsteemide majandamisel, mis on toiduainete tootmise nurgakivi. EL peaks võtma selgelt juhtrolli muldade jätkusuutliku majandamise ja kaitse edendamisel.

1.5.

Tarbijate mõjujõudu on sellise ülemineku saavutamiseks võimalik ära kasutada üksnes juhul, kui tarbijatel on võimalus valida kestlikke eetilisi alternatiive, mis ei vähenda märkimisväärselt ei teenuse, tarbimise ega kättesaadavuse mugavust ega kvaliteeti. Tarbijate jaoks mõistlikud alternatiivid saab välja töötada uute majandusmudelite kaudu, nagu digi-, jagamis- ja ringmajandus, ning rahvusvahelise koostöö kaudu ülemaailmsel ja valdkondlikul üleminekul neile mudelitele.

1.6.

Toetusmehhanisme, k.a avaliku sektori vahendeid, majanduslikke vahendeid ja stiimuleid tuleks kasutada taristu ja sobivate tugimehhanismide tagamiseks tarbijatele, kes soovivad valida vähese CO2-heitega elustiili, mis hõlmab ka abi eetiliste, pika kasutuseaga või kestlike kaupade ja teenuste kõrgemate kulude katmiseks. Seejuures tuleb tagada konkurentsivõime säilimine.

1.7.

Vaja on kaardistada töökohtade ümberpaigutumine vähese CO2-heitega majanduses ning määratleda sellekohased võimalused nii varakult kui võimalik. See võimaldab kavandada ja rakendada kõige tõhusamaid meetmeid, et tagada töötajate kaitse ja nende elukvaliteedi säilimine õiglase ülemineku käigus.

1.8.

Komitee kordab oma üleskutset luua Euroopa vaesuse vaatluskeskus, (1) mis koondaks kõiki sidusrühmi, et aidata määratleda Euroopa kütteostuvõimetuse näitajad. Õiglus kõigi kodanike jaoks tähendab, et tagatud on kõigi inimeste varustamine puhta, taskukohase ja kättesaadava energiaga.

1.9.

Komitee kutsub üles kaotama fossiilkütuste toetused ja võtma suuna taastuvenergiale ülemineku toetamisele.

1.10.

Tõhusad kestlikkuse meetmed eeldavad, et tagatud on ülemineku tugimehhanismide selge määratlemine, prioriteediks seadmine ja nõuetekohane rahastamine. Samal ajal peab EL alustama väga ulatuslikke rahvusvahelisi läbirääkimisi ülemaailmse kokkuleppe saavutamiseks, mis võib aidata leevendada kliimamuutuste põhjuseid ja toetada kestlikumat ülemaailmset majandusmudelit.

2.1.

Käesolev omaalgatuslik arvamus on koostatud kestliku arengu vaatlusrühma 2017. aasta töökava raames. Kliimaõiglus on teema, mis mõjutab meid kõiki, kuid sellest hoolimata ei tegeleta sellega ELi tasandil piisavalt. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel on siin võimalus võtta juhtroll ja esitada esialgsed ettepanekud iseäranis Euroopat silmas pidades. Mitmeid kliimaõigluse aspekte, näiteks saastekvootide globaalse ja individuaalse jaotamise küsimust, tuleb veel põhjalikumalt arutada.

2.2.

Komitee soovib kasutada oma institutsioonilist positsiooni ELi organiseeritud kodanikuühiskonna seisukohtade edastamiseks arutelus, mis puudutab kliimamuutuste mõju ja seda, kuidas oleks kõige parem seda mõju ausal ja õiglasel viisil juhtida.

2.3.

Rahvusvaheliselt heaks kiidetud ÜRO kestliku arengu eesmärke, Pariisi kokkulepet ja kliimamuutuste juba tajutavat mõju arvesse võttes muutub vajadus rakendada konkreetseid meetmeid kliimaõigluse saavutamiseks järjest pakilisemaks.

3.1.

Kliimaõigluse käsitus määratleb ülemaailmseid kliimamuutusi poliitilise ja eetilise küsimusena, mitte pelgalt keskkonnaprobleemina. Selles võetakse arvesse asjaolu, et kliimamuutused mõjutavad sageli enim ühiskonna kõige haavatavamaid ja vaesemaid rühmi. Tüüpiliselt käsitletakse seda vastastikuse ruumilise ja ajalise sõltuvuse globaalses kontekstis, keskendudes iseäranis nende riikide vastutusele, kes on arenenud tänu loodusvarade kasutamisele.

3.2.

Kestliku arengu eesmärgid lähevad oma eelkäijatest (aastatuhande arengueesmärgid) kaugemale, tunnistades vastastikust aruandekohustust, vastutust, ühist tegutsemist ja kaasavate osalusprotsesside vajadust. Tunnustades ELi juhtpositsiooni tugeva ja õiglase rahvusvahelise kliimapoliitika eest võitlemisel, innustab komitee ELi institutsioone ja riikide valitsusi võtma kliimaõigluse meetmeid kõigil tasanditel – nii maailma, Euroopa, riigi kui ka kogukonna tasandil. Selle edasipüüdliku eesmärgi saavutamise vahendina võiks kasutada Euroopa poolaasta protsessi. Seega tähendab kliimaõiglus käesolevas arvamuses vajadust käsitleda kliimamuutuste sageli ebaproportsionaalset mõju kodanikele ja kogukondadele areneva ja arenenud majandusega riikides õigluse vaatenurgast.

3.3.

Probleemiks on vastuseis kliimamuutuste poliitikale ning arusaam, et see seab oma eelistele vaatamata ebasoodsasse olukorda tavakodanikke, konkreetseid tööstusharusid (nt põllumajanduslik toidutööstus või transport) või fossiilkütustest sõltuvaid kogukondi ja üksikisikuid.

3.4.

Erinevates poliitikaalgatustes keskendutakse sektoritele ja valdkondadele, mida kliimaprobleemid suuresti mõjutavad, nt tervishoid, transport, põllumajandus, energia. Kliimaõiglus saab pakkuda üldise integreeritud lähenemisviisi tagamaks, et üleminek vähese CO2-heitega majandusele saavutatakse ausal ja õiglasel viisil.

3.5.

Oluline on märkida, et kliimaõigluse keskmes ei ole üksnes need, keda kliimamuutuste mõju otseselt puudutab, vaid ka need, keda mõjutavad kliimamuutuste põhjustajad nende sõltuvuse tõttu sellistest kaupadest, teenustest ja elustiilidest, mida seostatakse suurte heitkoguste ja vähese ressursitõhususega.

4.1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et kõigil kodanikel on õigus tervislikule ja puhtale keskkonnale ning õigus eeldada, et valitsused vastutavad oma riiklike kohustuste ja Pariisi kliimakokkuleppe raames riiklikult kindlaks määratud panuste eest kliimamuutuste põhjuste ja kliimamuutustega seotud ohtude käsitlemisel, võttes arvesse mitte üksnes kõige ilmsemat keskkonna- ja majanduslikku mõju, vaid ka mõju ühiskonnale.

4.1.2.

ELi sotsiaalõiguste samba eesmärk on toimida suunanäitajana uuenenud lähenemisprotsessis paremate töö- ja elamistingimuste saavutamisel liikmesriikides. See tugineb 20 põhimõttele, millest paljusid mõjutavad kas otseselt kliimamuutused või kaudselt vajadus minna üle uutele majandusmudelitele.

4.1.3.

Komitee teeb ettepaneku algatada inimõiguste ja sotsiaalõiguste kontekstis arutelu kliimaõiguste deklaratsiooni koostamise üle. See hõlmaks kodanike ja looduse õigusi ülemaailmsest kliimamuutuste kriisist tingitud probleemide kontekstis. Komitee meenutab selles kontekstis inimkonna õiguste ülddeklaratsiooni projekti, mille koostas Corinne Lepage, pidades silmas COP21 konverentsi 2015. aastal.

4.1.4.

Looduse õigusi tunnustatakse nüüd õigusloomeprotsessi kaudu mitmetes riikides üle maailma. Näiteks võitis valitsusväline organisatsioon, sihtasutus Urgenda, 2015. aastal Madalmaades kohtuprotsessi valitsuse vastu. Madalmaade ülemkohus toetas järjekindlalt põhimõtet, et valitsuse saab võtta vastutusele selle eest, et ta ei võta piisavalt meetmeid kliimamuutustest tingitud prognoositava kahju ennetamiseks. Belgias ja Norras valmistatakse ette sarnaseid kohtuasju. Lisaks käsitletakse algatustes, nagu 24. juunil 2017 algatatud ülemaailmne keskkonnapakt, vajadust õiglase ülemaailmse keskkonnajuhtimise järele, täiendades nn õiguste kolmandat põlvkonda üldise, valdkonnaülese ja universaalse viiteinstrumendiga.

4.1.5.

On vaja tagada, et ühiskonna kõige haavatavamatel rühmadel ei lasuks ebaõiglane koormus ning et kliimaga arvestavale majandusmudelile ülemineku kulud jaotuksid ühiskonnas õiglaselt. Näiteks tuleks põhimõtet „saastaja maksab“ kohaldada neile, kes saastet tekitavad ja sellest kasu saavad, mitte lõppkasutajatele olukorras, kus neil puudub mõistlik alternatiiv. Komitee on selle olulise põhimõtte ettevaatlikku ja asjakohast rakendamist varem uurinud (2).

4.1.6.

Inimeste ümberasumise tõttu suureneb igat liiki ränne (sh kliimapagulased) (3). Oleme juba näinud, kui halvasti on EL selleks ette valmistatud ning kui ebaproportsionaalselt on jaotunud koormus liikmesriikide vahel. Komitee on juba juhtinud tähelepanu sellele, kuidas tasakaalustamata majanduslikud protsessid võivad antud kontekstis ebastabiilsust suurendada (4).

4.1.7.

Euroopa Parlamendi hiljutisest kliimapagulasi käsitlenud uuringust selgus, et ELi tasandil puudub konkreetne õigusakt, mis oleks kohaldatav „keskkonna tõttu ümberasujate“ suhtes. Ajutise kaitse direktiiv on massilise pagulastevooga tegelemiseks poliitiliselt kohmakas õigusakt ning komitee toetab seisukohta, et Lissaboni leping annab piisavalt laiaulatusliku mandaadi rändepoliitika läbivaatamiseks, et reguleerida „keskkonna tõttu ümberasujate“ staatust.

4.2.1.

Toidutootmise süsteemid ja toitumine muutuvad, et kohanduda kliimamuutustega ja neid leevendada. Kõik kodanikud sõltuvad põllumajanduslikust toidutööstusest (nt põllumajandustootjad, pered, tarneahela osad, tarbijad), seega tuleks üleminekul vähese CO2-heitega ühiskonnale tagada, et mõjutatud ühiskonnarühmi aidatakse ja toetatakse muutustega toimetulekul. Lisaks peab see üleminek toimuma ülemaailmselt ja valdkondlikus kontekstis ning ELil võib siin olla juhtroll.

4.2.2.

Kliimamuutused kujutavad endast tohutut väljakutset Euroopa põllumajandusele, mis on ühtlasi nii kliimamõju põhjustaja kui ka sektor, mida see mõju esmajoones puudutab.

4.2.3.

Uuesti tuleb määratleda selle sektori panus sellistesse looduslikesse absorbeerimissüsteemidesse nagu ökosüsteemiteenused, mis võivad leevendada teatud osa kliimamuutuste mõjust. Neid põllumajandussektori pakutavaid teenuseid tuleks tunnustada ning ÜPP kaudu peaksid avaliku sektori vahendid liikuma selles suunas, et neid toetada johtuvalt nende toidutootmise eesmärgist. Seda üldist käsitust toetatakse hiljuti vastu võetud arvamuses (5).

4.2.4.

Kestlik toidutarbimine peab algama juba tootmisahela alguses mulla ettevalmistamisel ning looduslike süsteemide majandamisel, mis on toiduainete tootmise nurgakivi. Komitee rõhutab, et vaja on algatada arutelu mulla raamdirektiivi vajaduse üle ning et EL peab võtma juhtrolli, näidates selgelt, kui oluline on edendada muldade jätkusuutlikku majandamist ja kaitset (6). Mulla kaitse ja selle roll ökosüsteemiteenustes on praeguse ELi Nõukogu eesistujariigi Eesti üks prioriteet (7).

4.2.5.

Komitee toetab kestliku tootmise ja tarbimise käsitust. Üksmeele saavutamine vajaduse osas muuta suhtumist liha tarbimisse sõltub võimaluste ja toetusvahendite määratlemisest õiglaseks üleminekuks neile, kes sellest põllumajandusliku toidutootmise sektorist sõltuvad.

4.2.6.

Seda sektorit mõjutavad ka kliimamuutuste põhjustajad, iseäranis sektori sõltuvuse tõttu fossiilkütustest alates toiduainete tootmisest ja töötlemisest kuni transpordi ja pakendamiseni. Meetmete kujundamisel tuleb silmas pidada olemasoleva põllumajandusliku toidutööstuse mudeli suletud olemust ning põllumajandustootjate jaoks tuleb kavandada teostatavad sammud kestliku ja kliimasõbraliku tuleviku suunas.

4.2.7.

Keskkonnapoliitika ei pea olema vastuolus põllumajandussektori esmaste vajadustega, kui seda käsitletakse vähese CO2-heitega majandusele üleminekut hõlbustava praktilise tugimehhanismina.

4.3.1.

Tarbijate mõjujõudu on sellise ülemineku saavutamiseks võimalik ära kasutada üksnes juhul, kui tarbijatel on võimalus valida kestlik eetiline alternatiiv, mis ei vähenda märkimisväärselt ei teenuse, tarbimise ega kättesaadavuse mugavust ega kvaliteeti. Tarbijate jaoks mõistlikud alternatiivid saab välja töötada uute majandusmudelite kaudu, nagu digi-, jagamis- ja ringmajandus, ning rahvusvahelise koostöö kaudu ülemaailmsel ja valdkondlikul üleminekul neile mudelitele.

4.3.2.

Pahatihti rakendatakse põhimõtet „saastaja maksab“ valesti ning maksud surutakse peale tarbijatele, kellel puudub mõistlik alternatiiv. Tarbijatele tuleb pakkuda alternatiivset lahendust, enne kui kasutada hinnakujundust tõhusa vahendina mõjutamaks tarbijate käitumist soovitud suunas.

4.3.3.

Kilekotimaks on hea näide tarbijatelt sissenõutavast väikesest maksust, kui samas on neile jäetud alternatiivsed võimalused, näiteks võtta kaasa oma kott või kasutada müüja pakutavat kasti. Sel viisil on võimalik saavutada tarbijakäitumises ulatuslikke muutusi.

4.3.4.

Seevastu võib fossiilkütuste (näiteks bensiini) maksustamine tarbija tasandil tekitada rahulolematust, kuna suurem osa kasutada olevast sissetulekust kulub kütusele. See võib kaasa tuua ka ebaseadusliku järelturu tekke, jättes samas puutumata saasteaine tootja kasumi. Olukorda halvendab veelgi see, et enamikul juhtudel ei kasutata selliseid makse sihtotstarbeliselt. Kodanikud leiavad, et kliimamuutuste poliitika seab ebaõiglaselt kehvemasse olukorda need, kellel pole muud võimalust kui tegutseda fossiilkütusemajanduses.

4.3.5.

Toetusmehhanisme, k.a avaliku sektori ja majanduslikke vahendeid tuleks kasutada taristu ja sobivate tugimehhanismide tagamiseks tarbijatele, kes soovivad valida vähese CO2-heitega elustiili, mis hõlmab ka abi eetiliste, pika kasutuseaga või kestlike kaupade ja teenuste kõrgemate kulude katmiseks. See võib toimuda avaliku ja erasektori partnerluste vormis. Autotööstus on hea näide tootjate poolt toetatud rahastamisvõimalustest, eesmärgiga parandada uute autode kättesaadavust tarbijate jaoks. Sarnast liiki tugisüsteeme võiksid pakkuda ka teised sektorid, näiteks kodumasinate soetamisel ning elu- või tööruumide renoveerimisel.

4.3.6.

Kliima seisukohalt tekib vastuolu, kus ühelt poolt kasutatakse avaliku sektori raha selliste süsteemide ja taristute toetamiseks ja neisse investeerimiseks, mis suurendavad lõppkasutajate sõltuvust kliimamuutuste põhjustajatest, teiselt poolt aga tehakse jõupingutusi selleks, et kliimamuutuste mõju piirata ja leevendada. See mõjutab esmajoones tarbijaid. Kodanike seadmine valiku ette, kas maksta keskkonda saastavate võimaluste eest rohkem või jääda tühjade kätega, ei ole nende suhtes „õiglane“.

4.3.7.

Jääb mulje, et kestlikku elustiili ja kestlikke tarbimisvalikuid saavad endale lubada üksnes suure sissetulekuga inimesed. Eetilised, kliimasõbralikud, kestlikud valikud ei ole kõigile võrdselt kättesaadavad. Kaupade ja teenuste kliimakulusid (näiteks ressursimahukust) arvestavat hinnakujundust tuleks toetada poliitikaraamistikuga, mis kummutaks selle arvamuse ja suurendaks kättesaadavust kõigi tarbijate jaoks.

4.3.8.

ELi tarbijakaitsealased õigusaktid võeti vastu enne 1999. aastat, mil ÜRO tunnistas kestliku tarbimise tarbija üheks põhiõiguseks, mistõttu ei ole seda õigust neis aktides mainitud (8). Komitee kordab oma üleskutset töötada välja kestliku tarbimise poliitika. See on eriti asjakohane kestliku arengu eesmärkide ja ringmajanduse algatuse kontekstis.

4.3.9.

Alternatiivi puudumisel ei ole tarbijal valikut, tema jaoks on pealesunnitud tagajärjeks vaesus, kehvad otsused ning ebatervislikud ja mittekestlikud valikud. See tekitab vimma keskkonnapoliitika vastu, mis näib seadvat ebasoodsasse olukorda lõppkasutaja. Samas need, kes sellest süsteemist kasu saavad, ei maksa, vaid teenivad rohkem kasumit ja nii suureneb ebavõrdsus – keskkonnapoliitika ettekäändel, olles vastuolus jätkusuutlikkuse põhimõttega.

4.4.1.

Äärmiselt oluline on kaitsta ülemineku käigus kõiki töötajaid, nii väheste või mitteülekantavate oskustega inimesi kui ka kõrgelt kvalifitseeritud töötajaid. Kõige haavatavamad sektorid ja töötajad tuleb kindlaks teha ja neid asjakohaselt toetada. Töö automatiseerimine kui vähese CO2-heitega majanduse osa võib kaasa tuua teatud töökohtade kadumise (9).

4.4.2.

Kaitset selle vastu aitavad muu hulgas tagada ümberõpe ja koolitus. Muutuste eest ei peaks lõivu maksma töötajad, kelle töökohad kaovad kliimamuutuste tagajärjel või vajadusest lõpetada sõltuvus kliimamuutuste põhjustajatest.

4.4.3.

Üks osa lahendusest on määrata aegsasti kindlaks oskused, mida on tarvis täielikuks osalemiseks neis uutes majandusmudelites, kuid samas tuleks need paigutada ka olemasolevate töökohtade ja praegusest mittekestlikust mudelist sõltuvuse konteksti.

4.4.4.

Oluline on võimaluse korral kaitsta ja säilitada kogukondi ning hõlbustada üleminekut, nii et see mõjutaks võimalikult vähe asjaomaste inimeste sotsiaalset ja majanduslikku heaolu.

4.4.5.

Uute kavandatavate majandusmudelite, sh funktsionaalse, jagamis- ja ringmajanduse puhul avanevad selgelt uued võimalused. Sellega seoses peaks EL alustama vajalikke rahvusvahelisi läbirääkimisi, et töötada ülemaailmse majandusmudeli saavutamise nimel.

4.5.1.

Kliimamuutuste ja kliimamuutuste põhjustajatega kaasnevad tervisekulud. Neid saab mõõta näiteks õhusaastega seostatavate surma- ja haigusjuhtumite abil ning neid peavad kandma nii ühiskond kui ka riiklikud tervishoiusüsteemid. Riiklikes tervishoiusüsteemides tuleb arvesse võtta kliimamuutuste ja nende põhjustajate rolli asjaomases sektoris.

4.5.2.

Tervise ja heaolu ning loodusele juurdepääsu vahel on seos (IEEP). Paljud liikmesriigid seisavad silmitsi tervishoiu- ja ühiskondlike probleemidega, nagu rasvumine, vaimse tervise probleemid, sotsiaalne tõrjutus, müra- ja õhusaaste, mis mõjutavad ebaproportsionaalselt sotsiaalselt ja majanduslikult ebasoodsas olukorras ja haavatavaid rühmi.

4.5.3.

Loodusesse investeerimine aitab lahendada kliimamuutuste probleemi ühelt poolt saasteainetesse investeerimise lõpetamise kaudu ning teiselt poolt tänu investeeringutele CO2 säilitamisse looduslikes ökosüsteemides. Sellest tulenev kasu tervisele on kahekordne: terviseprobleemide ennetamine ja aktiivse elustiili edendamine, mis toob kaasa kodanike ja kogukondade parema tervise. Selle aspekti tunnistamine aitab tagada, et poliitilised otsused on tasakaalus, asjakohased ja tõenditel põhinevad.

4.6.1.

Taastuvenergia tootmise osakaal elektritarbimises on ajavahemikul 2004–2015 ELis rohkem kui kahekordistunud (14 %lt 29 %ni). Kütte, ehituse, tööstuse ja transpordi valdkonnas on aga energiatarve endiselt tohutu. Edusamme on, kuid need on väga tagasihoidlikud, näiteks transpordi valdkonnas tõusis taastuvenergia osakaal kütusetarbimises samal ajavahemikul 1 %lt 6 %ni.

4.6.2.

Kütteostuvõimetus on probleemiks kogu Euroopas ning ehkki selle tähendus ja kontekst võib riigiti olla erinev, on see järjekordne näide vajadusest tagada, et kliimamuutuste poliitika keskenduks kõige haavatavamate rühmade kaitsele.

4.6.3.

Komitee kordab oma üleskutset luua Euroopa vaesuse vaatluskeskus, (10) mis koondaks kõiki sidusrühmi, et aidata määratleda Euroopa kütteostuvõimetuse näitajad. Õiglus kõigi kodanike jaoks tähendab, et tagatud on kõigi inimeste varustamine puhta, taskukohase ja kättesaadava energiaga.

4.6.4.

ELi kütteostuvõimetuse probleemi lahendamist toetav poliitika võib samuti aidata luua puhta energiataristu ja -varustuse, muutes toetusi ja koordineerides poliitilisi jõupingutusi.

4.6.5.

Poliitika, mis otseselt või kaudselt soodustab fossiilkütuste toetamist, pöörab põhimõtte „saastaja maksab“ tagurpidi – sel juhul makstakse hoopis saastajale. Paljud neist toetustest ei ole lõppkasutajale nähtavad, kuid pärinevad lõpuks siiski avaliku sektori vahenditest. Ühes hiljutises arvamuses (11) on juba käsitletud keskkonnale kahjulike toetuste kaotamist ELis ning teises arvamuses ELi säästva arengu poliitika kaardistamise kohta (12) rõhutatakse vajadust viia ellu võetud kohustused kaotada keskkonnakahjulikud toetused ning edendada jõuliselt keskkonnamaksu reformi.

4.6.6.

Abi peaks olema kättesaadav kõigile, toetused peaksid keskenduma taastuvatele energiaallikatele, samas kui kliimamuutuste põhjustajatele antavad toetused tuleks kiiresti kaotada ning maksuvabastusi tuleks rakendada õiglasemalt, iseäranis ei tohiks selliseid soodustusi võimaldada neile, kes on vägagi suutelised neid kulusid kandma, või neile, kes saasteainetest kasu saavad. Rahvusvahelise Valuutafondi andmetel makstakse fossiilkütuste toetusi kogu maailmas praegu 10 miljonit USA dollarit minutis. Selliste toetuste kaotamine tõstaks valitsuste tulu 3,6 % võrra maailma SKPst, alandaks heitkoguste taset enam kui 20 %, vähendaks õhusaastest tingitud enneaegse surma juhtumeid enam kui poole võrra ja suurendaks maailma majanduslikku heaolu 1,8 triljoni USA dollari võrra (2,2 % maailma SKPst). Need arvud ilmestavad praeguse süsteemi ebaõiglust.

4.6.7.

Tõhusad kestlikkuse meetmed eeldavad, et tagatud on ülemineku tugimehhanismide selge määratlemine, prioriteediks seadmine ja nõuetekohane rahastamine.