(1)

Vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 26 lõikele 2 hõlmab siseturg sisepiirideta ala, mille ulatuses tagatakse kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine. Siseturu killustumine kahjustab konkurentsivõimet, majanduskasvu ja töökohtade loomist liidus. Siseturu väljakujundamiseks on esmatähtis kõrvaldada selle toimimist takistavad otsesed ja kaudsed tõkked. liidu meetmed jaefinantsteenuste siseturu valdkonnas on juba märkimisväärselt aidanud edendada makseteenuse pakkujate piiriülest tegevust ning seega laiendanud tarbijate valikut ning suurendanud pakutavate teenuste kvaliteeti ja läbipaistvust.

(2)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta direktiiviga 2007/64/EÜ (makseteenuste kohta siseturul ning direktiivide 97/7/EÜ, 2002/65/EÜ, 2005/60/EÜ ja 2006/48/EÜ muutmise ning direktiivi 97/5/EÜ (2) kehtetuks tunnistamise kohta) on kehtestatud peamised läbipaistvusnõuded tasude puhul, mida makseteenuse pakkujad kohaldavad seoses maksekontodel osutatavate teenustega. See on märkimisväärselt lihtsustanud makseteenuse pakkujate tegevust, tagades ühtsed eeskirjad seoses makseteenuste pakkumisega ja esitatava teabega, ning vähendanud makseteenuse pakkujate halduskoormust ja kulusid.

(2a)

Siseturu sujuv toimimine ja kaasaegse, sotsiaalselt kaasava majanduse areng sõltub üha enam ülemaailmsest makseteenuste osutamisest. Kuna makseteenuse pakkujad kipuvad vastavalt turuloogikale keskenduma äriliselt atraktiivsetele tarbijatele ja jätavad kaitsetumad tarbijad ilma samalaadsest tootevalikust, peavad seda teemat käsitlevad uued õigusaktid olema liidu aruka majandusstrateegia osa.

(3)

Samas , nagu märgib Euroopa Parlament oma 4. juuli 2012. aasta resolutsioonis soovitustega komisjonile juurdepääsu kohta pankade põhiteenustele  (3) , tuleb palju veel teha jaepanganduse siseturu parandamiseks ja arendamiseks. Selline areng peaks olema kooskõlas liidu finantssektori rakendamisega ettevõtete ja tarbijate teenistusse. Praegu tekitavad tasude läbipaistvuse ja võrreldavuse puudumine ning raskused maksekonto üleviimisel tõkkeid täielikult integreeritud turu väljakujundamisele. Jaepanganduses tuleb lahendada tootekvaliteedi erinevuste ja madala konkurentsi probleem ning saavutada kõrged kvaliteedistandardid.

(4)

Praegused siseturu tingimused võivad vähendada makseteenuse pakkujate huvi kasutada asutamisvabadust või teenuste osutamise vabadust liidus, kuna uuele turule sisenemisel on raske kliente kaasata. Uutele turgudele sisenemiseks tuleb sageli teha suuri investeeringuid. Sellised investeeringud on põhjendatud ainult juhul, kui pakkuja näeb ette piisavalt võimalusi ja vastavat tarbijanõudlust. Tarbijate väike liikuvus jaefinantsteenuste valdkonnas on peamiselt tingitud tasude ja pakutavate teenuste läbipaistvuse ja võrreldavuse puudumisest ning raskustest maksekonto üleviimisel. Need tegurid piiravad ka nõudlust. See kehtib eelkõige piiriülestel juhtudel.

(5)

Olulised tõkked maksekontode siseturu väljakujundamisel võivad tuleneda kehtivate siseriiklike õigusraamistike killustatusest. Siseriiklikul tasandil kohaldatakse seoses maksekontodega ning eelkõige tasude võrreldavuse ja maksekontode üleviimisega erinevaid sätted. Maksekonto üleviimist käsitlevate ühtsete siduvate meetmete puudumine liidu tasandil on viinud erinevate tavade ja meetmeteni liikmesriikide tasandil. Kõnealused erinevused on isegi veel suuremad tasude võrreldavuse valdkonnas, kus puuduvad liidu tasandil võetud meetmed, sh isegi isereguleeriva iseloomuga meetmed. Kui tulenevalt sellest, et pangad üritavad kujundada oma tavasid vastavalt riiklikele turgudele, peaksid erinevused tulevikus veelgi suurenema, suurendaks see piiriüleselt tegutsevate makseteenuse pakkujate kulusid võrreldes riigisiseselt tegutsevate makseteenuse pakkujate kuludega ning seega muudaks piiriülese äritegevuse vähem atraktiivseks. Piiriülest tegevust siseturul takistavad ka tõkked, mida tarbijad kogevad maksekonto avamisel välisriigis. Kehtivad piiravad kõlblikkuskriteeriumid võivad takistada liidu kodanike vaba liikumist liidus. Kõigile tarbijatele maksekontole juurdepääsu tagamine võimaldab neil osaleda siseturul ja saada kasu siseturu hüvedest.

(6)

Maksekontoteenuste potentsiaalset nõudlust liidus ei ole seni veel täielikult ära kasutatud, sest paljud võimalikud kasutajad ei ole maksekontot avanud, kuna neile on keeldutud seda andmast või kuna neile ei ole pakutud sobivat toodet. Tarbijate aktiivsem osalemine siseturul tõstaks makseteenuse pakkujate huvi siseneda uutele turgudele. Lisaks aitab selliste tingimuste loomine, mis võimaldavad kõigile tarbijatele juurdepääsu maksekontole, soodustada tarbijate osalemist siseturul ning saada neil kasu siseturu hüvedest.

(7)

Tasude läbipaistvuse ja võrreldavusega seotud küsimusi on käsitletud pangandussektori iseregulatsiooni algatuste raames. Kõnealuste suuniste suhtes ei jõutud siiski lõplikule kokkuleppele. Seoses maksekonto üleviimisega on Euroopa pangandussektori komitee 2008. aastal kehtestatud põhimõtetega ette nähtud kord maksekonto üleviimiseks samas liikmesriigis asuvalt ühelt makseteenuse pakkujalt teisele. Kuna kõnealused ühised põhimõtted ei ole siduvad, on neid liidus kohaldatud ebajärjepidevalt ning tulemused on ebarahuldavad. Lisaks käsitlevad ühised põhimõtted ainult pangakontode riigisisest üleviimist ega hõlma piiriülest üleviimist. Põhimaksekontole juurdepääsu küsimuses kutsuti komisjoni […] soovituses 2011/442/EL (4) liikmesriike üles võtma meetmeid, et tagada selle rakendamine hiljemalt kuus kuud pärast soovituse avaldamist. Praegu järgib ainult mõni liikmesriik soovituses esitatud põhimõtteid.

(8)

Selleks et tagada finantsteenuste tõhus ja sujuv pikaajaline liikuvus, on oluline näha ette ühtsed eeskirjad, et lahendada tarbijate väikese liikuvuse probleem ning eelkõige parandada maksekontoteenuste ja tasude võrreldavust ning soodustada maksekontode üleviimist, samuti hoida ära maksekontot piiriüleselt avada soovivate tarbijate diskrimineerimine elukoha alusel. Lisaks on esmatähtis võtta asjakohaseid meetmeid, et edendada tarbijate osalemist maksekontoturul. Kõnealused meetmed soodustavad makseteenuse pakkujate sisenemist siseturule ja tagavad võrdsed tingimused, edendades seega konkurentsi ja vahendite tõhusat jaotamist liidu finantsteenuste jaeturul ettevõtjate ja tarbijate hüvanguks. Läbipaistev teave tasude kohta ja maksekonto üleviimise võimalused koos põhimakseteenustele juurdepääsu õigusega võimaldavad liidu kodanikel lihtsamalt liidus ringi liikuda ja sisseoste teha ning seega saada kasu täielikult toimivast jaefinantsteenuste siseturust ja aidata kaasa e-kaubanduse kasvule ning siseturu edasisele arengule.

(8a)

Samuti on oluline tagada, et käesoleva direktiiviga ei takistata uuendusi jaefinantsteenuste valdkonnas. Igal aastal rakendatakse uusi tehnoloogiaid, mis võivad muuta maksekonto kehtiva mudeli aegunuks. Eelkõige tuleks julgustada tavapäraste pangateenuste alternatiivide – mobiilsete pangateenuste, partnervõrgu teenuste ning kiipmaksekaartide kasutamist.

(9)

Käesolevat direktiivi kohaldatakse tarbijate hoitavate maksekontode suhtes. Seega ei kuulu käesoleva direktiivi reguleerimisalasse ettevõtjate, sealhulgas väikeste ja mikroettevõtjate hoitavad maksekontod, kui neid ei hoita isikuliselt. Lisaks ei hõlma käesolev direktiiv hoiukontosid, millel võivad olla piiratumad maksefunktsioonid. Käesolev direktiiv ei hõlma ka krediitkaarte, mis ei aita oluliselt rahalise kaasatuse suurendamise ja siseturu toimimisega seotud eesmärkide saavutamisele kaasa.

(10)

Käesolevas direktiivis kasutatud mõisted on kooskõlas muudes liidu õigusaktides kasutatud mõistetega, eelkõige direktiivis 2007/64/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. märtsi 2012. aasta määruses (EL) nr 260/2012 (millega kehtestatakse eurodes tehtavatele kreedit- ja otsekorraldustele tehnilised ja ärilised nõuded ning muudetakse määrust (EÜ) nr 924/2009 (5)) kasutatud mõistetega.

(11)

On esmatähtis, et tarbijad suudaksid aru saada tasudest, et võrrelda erinevate makseteenuse pakkujate pakkumisi ja teha teadlikke otsuseid selle kohta, milline konto kõige paremini vastab nende vajadustele. Tasusid ei ole võimalik võrrelda, kui makseteenuse pakkujad kasutavad sama ▌teenuse puhul erinevat terminoloogiat ja esitavad teavet erinevas vormis. Standardne terminoloogia koos ▌teabega maksekontodega seotud tasude kohta kõige tüüpilisemate makseteenuste puhul aitab tarbijatel tasusid mõista ja võrrelda.

(12)

Tarbijad saaksid kõige rohkem kasu teabest, mis on võimalikult konkreetne , standarditud ja võimaldab hõlpsasti võrrelda eri makseteenuse pakkujate teenuseid. Maksekontoga seotud pakkumiste võrdlemiseks tarbijatele kättesaadavaks tehtud vahendid peaksid olema mitmekülgsed ning sellega seoses tuleks läbi viia tarbijauuringuid . Praeguses etapis tuleks tasude terminoloogiat standardida liikmesriikides ainult kõige tüüpilisemate mõistete ja määratluste puhul, et lihtsustada kiiret kasutuselevõttu .

(13)

Tasude terminoloogia peaksid kindlaks määrama liikmesriikide pädevad asutused, mis võimaldab võtta arvesse kohaliku turu eripära. Võimaluse korral tuleks tasude terminoloogiat standardida liidu tasandil, nii et tasusid oleks võimalik võrrelda kogu liidus. Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve) („EBA“) peaks kehtestama suunised, et aidata liikmesriikidel kindlaks määrata kõige enam kasutatavad makseteenused, mis tarbijatele liikmesriigi tasandil kõige suuremaid kulusid põhjustavad . Selleks et tõhusalt rakendada standarditud terminoloogiat, peaksid määratlused olema piisavalt avarad.

(14)

Kui liikmesriikide pädevad asutused on kindlaks määranud selliste maksekontodega seotud kõige tüüpilisemate makseteenuste esialgse loetelu, mille suhtes kohaldatakse tasu, koos mõistete ja määratlustega, peaks komisjon selle läbi vaatama, et määrata delegeeritud õigusaktidega kindlaks teenused, mis on ühised enamikus liikmesriikides, ja esitada liidu tasandil nende jaoks ettepanek standarditud mõistete kohta ▌.

(15)

Selleks et tarbijad saaksid hõlpsasti võrrelda maksekonto tasusid kogu siseturul, peaksid makseteenuse pakkujad esitama tarbijatele teenuste põhjaliku hinnakirja, milles on ära toodud kõige tüüpilisemate teenuste loetelus sisalduvad maksekontoga seotud kõigi teenuste tasud ning lisatasud, mida võidakse konto suhtes kohaldada . Teenuste hinnakirjas tuleks võimaluse korral kasutada liidu tasandil kehtestatud standarditud mõisteid ja määratlusi . See aitaks ka tagada võrdsemad tingimused maksekontoturul konkureerivatele krediidiasutustele. ▌Selleks et aidata tarbijatel aru saada tasudest, mida nad peavad maksma oma maksekonto eest, tuleks neile teha kättesaadavaks sõnastik, kus esitatakse selged, mittetehnilised ja üheselt mõistetavad selgitused vähemalt loetelus märgitud , maksekontoga seotud teenuste kohta , ning nendega seotud mõisted ja selgitused tuleks neile kättesaadavaks teha . Sõnastik peaks aitama paremini mõista tasude olemust ning kehutama tarbijaid valima laiema hulga maksekonto pakkumiste hulgast. Samuti tuleks makseteenuse pakkujatele kehtestada kohustus tasuta teavitada tarbijaid vähemalt kord aastas kõigist tarbija kontoga seoses võetud tasudest ja intressidest . Järelteave tuleks esitada asjakohases kokkuvõttes. Selles tuleks esitada täielik ülevaade teenitud intressist ja makstud tasudest ning eelteadaanded tasude või intressimäärade muutumise kohta . Tarbijale tuleks anda vajalik teave, et ta saaks aru, millega on makstud tasud ja intressid seotud, ja suudaks hinnata, kas muuta tarbimisharjumusi või vahetada makseteenuse pakkujat. ▌

(16)

Tarbijate vajaduste rahuldamiseks tuleb tagada, et teave maksekontodega seotud tasude kohta on täpne, selge ja võrreldav. Seepärast peaks EBA pärast liikmesriikide asutustega konsulteerimist ja tarbijauuringu läbiviimist töötama välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõu teenuste hinnakirja ja makstud tasude ülevaate ning enamkasutatavate sümbolite standarditud esitlusvormingu kohta , et tarbijatel oleks võimalik teavet paremini mõista ja võrrelda. ▌Teenuste hinnakiri ja makstud tasude ülevaade peaksid olema selgelt eristatavad muust teabest. ▌

(17)

Selleks et tagada liidu tasandil kohaldatava terminoloogia ühtne kasutamine kogu liidus, peaksid liikmesriigid kehtestama makseteenuse pakkujatele kohustuse kasutada tarbijatega suhtlemisel, sealhulgas teenuste hinnakirjas ja makstud tasude ülevaates, liidu tasandil kohaldatavat terminoloogiat koos muu esialgses loetelus kindlaks määratud siseriikliku standarditud terminoloogiaga. Makseteenuse pakkujad peaksid saama kasutada ärinime teenuste või maksekontode määratlemiseks teenuste hinnakirjas ja makstud tasude ülevaates eeldusel, et seda kasutatakse lisaks standarditud terminoloogiale ja pakutavate teenuste või pakutava konto teisese määratlusena .

(18)

Sõltumatud võrdlusveebisaidid on tarbijate jaoks tõhus vahend erinevate maksekonto pakkumiste eeliste hindamiseks ühes kohas. Sellised veebisaidid tagavad tarbijatele teabe, mis on selge ja konkreetne, kuid samas ka täielik ja põhjalik, võimaldades tarbijatel saada vajaduse korral üksikasjalikumat teavet. Samuti aitavad võrdlusveebisaidid vähendada tarbijatel teabe hankimisega seotud kulusid, kuna pole vaja koguda teavet makseteenuste pakkujatelt eraldi. On ülioluline, et sellistel veebisaitidel antav teave oleks usaldatav, erapooletu ja läbipaistev ning et tarbijaid teavitatakse nende olemasolust. Sellega seoses peaksid pädevad asutused avalikkust sellistest veebisaitidest aktiivselt teavitama.

(19)

Selleks et saada võetavate tasude ja maksekontodele kohaldatavate intressimäärade kohta sõltumatut teavet, peaks tarbijatel olema juurdepääs võrdlusveebisaitidele, mis on avalikult juurdepääsetavad ja sõltumatud makseteenuse pakkujatest. Seepärast peaksid liikmesriigid tagama, et nende territooriumil on tarbijatel vaba juurdepääs vähemalt ühele sõltumatule ja avalikult juurdepääsetavale veebisaidile. Selliseid võrdlusveebisaite võivad hallata pädevad asutused, muud ametiasutused või akrediteeritud eraettevõtjad või neid võidakse hallata nende nimel . Selleks et suurendada tarbijate usaldust olemasolevate võrdlusveebisaitide vastu, peaksid liikmesriigid ette nägema vabatahtliku akrediteerimissüsteemi, mis võimaldab võrdlusveebisaite haldavatel eraettevõtjatel taotleda akrediteerimist vastavalt kindlaks määratud kvaliteedinõuetele. Pädevate asutuste või muude ametiasutuste hallatav või nende nimel hallatav võrdlusveebisait tuleks luua, kui eraettevõtja hallatavat veebisaiti ei ole akrediteeritud. Sellised veebisaidid peaksid samuti vastama kõnealustele kvaliteedinõuetele.

(20)

Makseteenuse pakkujad pakuvad maksekontot sageli koos muude finantstoodete või -teenustega. Sel viisil saavad makseteenuse pakkujad mitmekesistada oma pakkumist ja pakkuda üksteisele konkurentsi, mis kokkuvõttes võib tuua kasu tarbijatele. Komisjoni 2009. aasta uuring seosmüügi kohta finantssektoris ning asjaomased konsultatsioonid ja tarbijate kaebused osutavad siiski, et makseteenuse pakkujad võivad pakkuda pangakontosid koos toodetega, mida tarbijad ei vaja ja mis ei ole maksekonto seisukohast olulised, nt kodukindlustus. Lisaks on täheldatud, et seosmüük võib vähendada hindade läbipaistvust ja võrreldavust, piirata tarbijate ostuvõimalusi ning pärssida nende liikuvust. Seepärast peaksid liikmesriigid tagama, et kombineeritud maksekontoteenuse pakkumise korral esitavad makseteenuse pakkujad tarbijale teavet selle kohta , kas maksekontot on võimalik osta eraldi, ja kui see nii on, siis paketti kuuluva iga muu seonduva finantstoote või -teenuse kulu ja sellele kohaldatavate maksude kohta eraldi . ▌

(21)

Tarbijatel on huvi viia konto üle ainult juhul, kui sellega ei kaasne ülemäärast haldus- ja rahalist koormust. Maksekonto üleviimise protseduur ühelt makseteenuse pakkujalt teisele peaks olema selge, kiire ja turvaline . Kui makseteenuse pakkujad kohaldavad seoses üleviimisteenusega tasusid , peaksid need olema mõistlikud ja kooskõlas direktiivi 2007/64/EÜ artikli 45 lõikega 2 . Konkurentsi edendamiseks tuleks hõlbustada ka maksekontode piiriülest üleviimist. Pidades silmas, et maksekonto piiriülene üleviimine võib olla riigisisesest üleviimisest keerulisem ning makseteenuse pakkujatel võib olla vaja kohandada ja täpsustada sisekorda , tuleks eri liikmesriikides asuvate makseteenuste pakkujate vahelise piiriülese üleviimisteenuse puhul ette näha pikemad üleminekuajad .

(21a)

Sellise üleviimise puhul, kus mõlemad makseteenuse pakkujad asuvad sama liikmesriigi territooriumil, peaks liikmesriikidel olema lubatud kehtestada ja kasutada käesolevas direktiivis sätestatust erinevat korda, kui see on selgelt tarbijate huvides.

(22)

Üleviimisprotsess peaks olema tarbija jaoks võimalikult lihtne. Seega peaksid liikmesriigid tagama, et vastuvõttev makseteenuse pakkuja vastutab tarbija nimel protsessi algatamise ja juhtimise eest.

(23)

Üldreeglina ja juhul, kui tarbija on andnud oma nõusoleku, peaks vastuvõttev makseteenuse pakkuja tarbija nimel üle viima korduvmaksed ning üle kandma kogu võimaliku kontojäägi, kusjuures soovitav oleks, kui selleks piisaks ühest kohtumisest vastuvõtva makseteenuse pakkujaga. Selleks peaks tarbijatel olema võimalik allkirjastada üksainus luba, millega antakse nõusolek kõnealusteks toiminguteks või keeldutakse nõusoleku andmisest . Enne loa andmist tuleks tarbijat teavitada kõigist üleviimismenetluse etappidest.

(24)

Maksekonto edukaks üleviimiseks on vaja edastava makseteenuse pakkuja koostööd. Vastuvõtval makseteenuse pakkujal peaks olema võimalus paluda tarbijalt või vajaduse korral edastavalt makseteenuse pakkujalt kogu teavet , mida ta peab vajalikuks korduvmaksete taaskäivitamiseks. Selline teave ei tohiks hõlmata rohkem, kui on vaja üleviimise teostamiseks, ning vastuvõttev makseteenuse pakkuja ei tohiks nõuda üleliigset teavet.

(25)

Tarbijatele ei tohiks määrata trahve ja nad ei tohiks saada muud rahalist kahju seoses sissetulevate kreeditkorralduste või otsekorralduste valesti suunamisega. See on eriti oluline teatavate maksjate ja makse saajate puhul, nt kommunaalettevõtjad, kes kasutavad elektroonilisi vahendeid (nt andmebaasid) tarbija kontoandmete säilitamiseks ja paljusid tarbijaid hõlmavate arvukate korrapäraste tehingute tegemiseks.

(26)

Liikmesriigid peaksid tagama, et maksekontot avada soovivaid tarbijad ei diskrimineerita kodakondsuse ega elukoha alusel. Kuigi on oluline, et makseteenuse pakkujad tagaksid, et nende kliendid ei kasuta finantssüsteemi ebaseaduslikel eesmärkidel, nagu pettus, rahapesu või terrorismi rahastamine, ei tohiks nad seada tõkkeid tarbijatele, kes soovivad maksekonto piiriülese avamise teel saada kasu siseturu eelistest.

(27)

Tarbijaid, kes elavad seaduslikult ELis, ei tohiks liidus maksekonto avamisel või kontole juurdepääsemisel diskrimineerida nende kodakondsuse või elukoha tõttu või mingil muul Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 21 osutatud põhjusel . Lisaks peaksid liikmesriigid tagama juurdepääsu põhimaksekontodele olenemata tarbijate majanduslikust olukorrast, nagu nende tööhõivealane seisund, sissetuleku suurus, varasemad laenud või eraisiku pankrot.

(28)

Liikmesriigid peaksid tagama, et tarbijatele pakuvad käesolevas direktiivis osutatud põhimaksekontot kõik makseteenuse pakkujad, kes tegutsevad üldiste jaemakseteenuste valdkonnas ja pakuvad maksekontosid oma igapäevase äritegevuse lahutamatu osana . Juurdepääs põhimaksekontole ei tohiks olla liiga keeruline ning sellega ei tohiks tarbijale kaasneda ülemäärased kulud. Igas liikmesriigis tuleks põhimaksekontole juurdepääsu õigus anda kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2005/60/EÜ  (6) , eriti seoses kliendi suhtes rakendatavate hoolsusmeetmetega. Samas ei tohiks üksnes selle direktiivi sätteid kasutada põhjendamatu ettekäändena äriliselt vähem atraktiivsete tarbijate tagasilükkamiseks. Tuleks kehtestada mehhanism, millega võimaldatakse kindla elukohata tarbijatel, varjupaigataotlejatel ja tarbijatel, kellele ei ole antud elamisluba, kuid kelle väljasaatmine on võimatu õiguslikel põhjustel, täita direktiivi 2005/60/EÜ II peatükis esitatud nõudeid.

(28a)

Selleks et põhimaksekontode kasutajaid kohaselt teenindada, peaksid liikmesriigid nõudma teenusepakkujatelt tagatist, et asjakohased töötajad on piisavalt koolitatud ja et võimalikud huvide konfliktid ei mõjuta tarbijaid negatiivselt.

(29)

Liikmesriikidel peaks olema võimalik nõuda, et teenusepakkujad kontrollivad, kas tarbijal on juba aktiivne ja võrdväärne maksekonto sama liikmesriigi territooriumil , ning et tarbija kirjutaks alla sellekohasele kirjalikule kinnitusele . Makseteenuse pakkujatel ei tohiks olla võimalik põhimaksekontole juurdepääsu taotlust tagasi lükata, välja arvatud käesolevas direktiivis konkreetselt määratletud juhtudel.

(29a)

Liikmesriigid tagavad, et makseteenuse pakkujad töötavad läbi taotlused käesolevas direktiivis sätestatud tähtaegadeks ning keeldumise puhul teavitavad tarbijat selle konkreetsetest põhjustest, välja arvatud kui selline avalikustamine oleks vastuolus riigi julgeoleku või majanduskuritegudega võitlemise eesmärkidega.

(30)

Tarbijatele tuleks tagada juurdepääs eri põhimakseteenustele. Liikmesriigid peaksid tagama, et kui tarbija kasutab põhimaksekontot isiklikul otstarbel, ei piirata tarbijale toimingute arvu, mis esitatakse tarbijale käesoleva direktiivi artiklis 17 sätestatud täpsemates hinnakujunduse eeskirjades. Selle määramisel, mida tuleks pidada isiklikul otstarbel kasutamiseks, peaksid liikmesriigid võtma arvesse tarbijate tavapärast käitumist ja tavapärast äritava . Põhimaksekontoga seotud teenused peaksid hõlmama raha kontole paigutamise ja raha väljavõtmise võimalust. Tarbijatel peaks olema võimalik teha olulisi maksetehinguid, nt saada palka või hüvitist, maksta arveid või makse ning osta kaupu ja teenuseid, sealhulgas otsekorralduse, kreeditkorralduse ja maksekaardi kasutamisega. Sellised teenused peaksid võimaldama tarbijatel osta kaupu või teenuseid internetis ning algatada maksekäsundeid makseteenuse pakkuja internetipanganduse rakenduste kaudu, kui need on olemas. Juurdepääs põhimaksekontole ei tohiks siiski olla piiratud elektroonilise kasutamisega, kuna see tekitaks tõkkeid tarbijatele, kellel ei ole internetiühendust. Põhimaksekontoga ei tuleks anda tarbijatele juurdepääsu arvelduskrediidile. Samas võivad liikmesriigid lubada makseteenuse pakkujatel pakkuda põhimaksekonto klientidele selgelt eraldiseisvate teenustena arvelduskrediiti ja muid laenutooteid, tingimusel et põhimaksekontole juurdepääsu või selle kasutamist ei piirata ega tehta sõltuvaks selliste laenutoodete ostmisest. Kõik selliste teenuste eest võetavad tasud peaksid olema läbipaistvad ja vähemalt sama soodsad kui teenusepakkuja üldine hinnakujunduspoliitika.

(31)

Tagamaks, et põhimaksekonto oleks kättesaadav võimalikult suurele hulgale tarbijatele, tuleks seda pakkuda tasuta või mõistliku tasu eest. Liikmesriigid peaksid nõudma, et makseteenuse pakkujad tagaksid, et põhimaksekonto on liikmesriigi piires määratletud maksekontodest makseteenuste miinimumpaketi ulatuses alati madalaima tasuga maksekonto. Mis tahes täiendavad tasud, mida kohaldatakse tarbijate suhtes lepingutingimuste täitmatajätmise eest, peaksid olema mõistlikud ning mitte kunagi ületama pakkuja tavalist hinnapoliitikat .

(32)

Makseteenuse pakkuja peaks keelduma põhimaksekonto avamisest või lõpetama põhimaksekonto lepingu ainult erijuhtudel, näiteks rahapesu ja terrorismi rahastamist või kuritegude ennetamist ja uurimist käsitlevate õigusaktide mittejärgimise puhul . Isegi sel juhul on keeldumine põhjendatud ainult siis, kui tarbija ei järgi asjaomase õigusakti sätteid, ning mitte põhjusel, et õigusakti järgimise kontrolli menetlus on liiga tülikas või kulukas.

(33)

Liikmesriigid peaksid tagama piisavate meetmete olemasolu põhimaksekontode olemasolu ning nende kasutamise korra ja tingimuste suhtes teadlikkuse tõstmiseks vastavalt käesolevas direktiivis sätestatule. Liikmesriigid peaksid tagama, et kommunikatsioonimeetmed on piisavad ja hästi suunatud ning jõuavad eelkõige pangakontot mitte kasutavate, kaitsetumate ja liikuvate tarbijateni. Makseteenuse pakkujad peaksid tegema tarbijatele aktiivselt kättesaadavaks teabe, mida võib tarbijale kättesaadavaks teha, ning piisava kasutajatoe põhimaksekontode konkreetsete omaduste, kontodega seotud tasude ja kontode kasutustingimuste kohta , samuti sammud, mida tarbijad peaksid põhimaksekonto avamise õiguse kasutamisel järgima. Eelkõige tuleks tarbijaid teavitada sellest, et täiendavate teenuste ostmine ei ole põhimaksekontole juurdepääsu saamiseks kohustuslik. Et vähendada tarbijate ohtu muutuda majanduslikult tõrjutuks, peaksid liikmesriigid parandama finantsalast haridust, sealhulgas koolis, ja võitlema ülemäärase võlakoormaga. Lisaks peaksid liikmesriigid toetama makseteenuse pakkujate algatusi, et lihtsustada põhimaksekontode pakkumise ja sõltumatu finantsalase harimise kombineerimist.

(34)

Liikmesriigid peaksid määrama pädevad asutused, kellele antakse volitused käesoleva direktiivi järgimise tagamiseks, samuti uurimis- ja jõustamisvolitused. Määratud pädevad asutused peaksid olema sõltumatud makseteenuse pakkujatest ja neil peaksid olema ülesannete täitmiseks asjakohased vahendid. Liikmesriikidel peaks olema õigus määrata käesolevas direktiivis sätestatud ulatuslike kohustuste täitmise tagamiseks erinevaid pädevaid asutusi.

(35)

Tarbijatel peaks olema juurdepääs tulemuslikele ja tõhusatele kohtuvälistele kaebuse ja kahju hüvitamise menetlustele, et lahendada käesoleva direktiivi kohastest õigustest ja kohustustest tulenevaid vaidlusi. Juurdepääs alternatiivsetele vaidluste kohtuvälise lahendamise mehhanismidele peaks olema lihtne ja pädevad asutused peaksid täitma mitmeid kriteeriume, näiteks pakkujate ja kasutajate võrdse esindatuse nõuet. Seoses asjakohaste lepinguliste vaidlustega on selline juurdepääs juba tagatud direktiiviga 2013/…/EL. Samuti peaks tarbijatel olema juurdepääs kohtuvälistele kahju hüvitamise menetlustele lepingueelsete vaidluste korral, mis on seotud käesoleva direktiivi kohaste õiguste ja kohustustega, nt juhul, kui neile keeldutakse võimaldamast juurdepääsu põhimaksekontole. Käesoleva direktiivi järgimiseks on vaja töödelda tarbija isikuandmeid. Isikuandmete töötlemist reguleeritakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiiviga 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (7). Seepärast tuleks käesolevas direktiivis järgida direktiiviga 95/46/EÜ kehtestatud eeskirju ja nende rakendamiseks ette nähtud siseriiklikke õigusakte.

(36)

Käesolevas direktiivis sätestatud eesmärkide saavutamiseks tuleks komisjonile anda volitused võtta vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 290 vastu õigusakte, et määrata liidu tasandil kindlaks standardne terminoloogia makseteenuste kohta, mis on tüüpilised paljudes liikmesriikides, ning selliste mõistete määratlused.

▌

(38)

Igal aastal ja esimest korda kolme aasta jooksul pärast käesoleva direktiivi jõustumist peaksid liikmesriigid koguma usaldusväärseid aastapõhiseid statistilisi andmeid käesoleva direktiivi kohaste meetmete toimimise kohta. Nad peaksid kasutama kõiki asjakohaseid teabeallikaid ja edastama kõnealuse teabe komisjonile. Komisjon peaks esitama saadud teabe põhjal aastaaruande.

(39)

Käesolev direktiiv tuleks läbi vaadata neli aastat pärast selle jõustumist, et võtta arvesse turu suundumusi, näiteks uut laadi maksekontode ja -teenuste turuletulekut, samuti liidu õiguse muude valdkondade arengut ning liikmesriikide kogemusi. Läbivaatamise käigus tuleks hinnata, kas võetud meetmed on aidanud tarbijatel paremini aru saada maksekonto tasudest, parandanud maksekontode võrreldavust ja hõlbustanud maksekontode üleviimist. Samuti tuleks kindlaks teha, kui palju põhimaksekontosid on avatud, sealhulgas nende tarbijate poolt, kellel varem puudus pangaühendus , seda tüüpi kontode omamise kestus, põhimaksekonto avamisest keeldumiste ja kontode sulgemiste arv, selle põhjused ning nendega seotud teenustasud . Samuti tuleks hinnata, kas pikendatud tähtaegu, mida kohaldatakse maksekontode piiriülest üleviimist teostavate makseteenuse pakkujate suhtes, tuleks säilitada pikema aja jooksul. Lisaks tuleks hinnata, kas sellist teavet käsitlevad sätted, mida makseteenuse pakkujad esitavad kombineeritud toodete pakkumisel, on piisavad, või kas tuleks võtta täiendavaid meetmeid. Komisjon peaks esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, vajaduse korral koos õigusakti ettepanekuga.

(40)

Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja järgitakse vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 6 lõikele 1 Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid.

(41)

Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise avaldusega selgitavate dokumentide kohta kohustuvad liikmesriigid lisama põhjendatud juhtudel ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja ülevõtvate siseriiklike õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et selliste dokumentide edastamine on põhjendatud,

(41a)

Liikmesriikidel peaks olema võimalus vabastada makseteenuse pakkujad põhimaksekonto pakkumisest, kui komisjon selle heaks kiidab. Komisjon peaks kohustusest vabastamise heaks kiitma üksnes juhul, kui kõikidele makseteenuse pakkujatele tagatakse võrdsed tingimused, ei kahjustata tarbijate juurdepääsu õigust ning põhimaksekontode tarbijatel ei ole häbimärgistamise ohtu . Heakskiitmine ei põhjusta sellist olukorda, kus ainult üks makseteenuse pakkuja pakub liikmesriigis põhimaksekontot. [Muudatusettepanek 3]

a)

„tarbija“ – füüsiline isik, kes tegutseb eesmärgil, mis ei ole seotud tema kaubandus-, majandus-, ametialase ega kutsetegevusega;

aa)

„seaduslik elanik“ – liidu või kolmanda riigi kodanik, kes elab liidu territooriumil seaduslikult, k.a isik, kes taotleb varjupaika vastavalt 28. juuli 1951. aasta Genfi konventsioonile (pagulasseisundi kohta), selle 31. jaanuari 1967. aasta protokollile ja muudele asjaomastele rahvusvahelistele lepingutele;

b)

„maksekonto“ – ühe või mitme makseteenuse kasutaja nimel olev konto, mida kasutatakse maksetehingute tegemiseks;

c)

„makseteenus“ – direktiivi 2007/64/EÜ artikli 4 lõikes 3 määratletud makseteenus;

ca)

„maksekontoga seotud teenused“ – kõik teenused, mis on seotud maksekonto kasutamisega, sh direktiivi 2007/64/EÜ artikli 3 punkti g alla kuuluvad makseteenused ja maksetehingud;

d)

„maksetehing“ – maksja või makse saaja algatatud raha sissemakse, ülekandmine või väljavõtmine, mis ei olene makse aluseks olevatest mis tahes kohustustest maksja ja makse saaja vahel;

e)

„makseteenuse pakkuja“ – direktiivi 2007/64/EÜ artikli 4 lõikes 9 määratletud makseteenuse pakkuja , v.a IV peatüki kohaldamisel, mille puhul see tähendab kõiki liikmesriikide territooriumil asuvaid makseteenuse pakkujaid, kes tegutsevad üldiste jaemakseteenuste valdkonnas ja pakuvad maksekontosid igapäevase äritegevuse lahutamatu osana;

f)

„makseviis“ – direktiivi 2007/64/EÜ artikli 4 lõikes 23 määratletud makseviis;

g)

„edastav makseteenuse pakkuja“ – makseteenuse pakkuja, kes edastab teabe kõigi või mõningate korduvmaksete kohta;

h)

„vastuvõttev makseteenuse pakkuja“ – makseteenuse pakkuja, kellele edastatakse teave kõigi või mõningate korduvmaksete kohta;

i)

„maksja“ – füüsiline või juriidiline isik, kes on maksekonto hoidja ja kes on lubanud anda maksekäsundi sellelt maksekontolt, või kui maksja maksekontot ei ole, füüsiline või juriidiline isik, kes annab maksekäsundi makse saaja maksekontole;

j)

„makse saaja“ – füüsiline või juriidiline isik, kes peaks olema maksetehinguga ülekantava raha saaja;

k)

„tasud“ – kõik tarbija poolt makseteenuse pakkujale maksekontoga seotud teenuste osutamise ▌eest ja nendega seoses makstavad ▌tasud ja trahvid ;

ka)

„laenuintressimäär“ – intressimäär, mida tarbijale maksatakse maksekontol raha hoidmise eest;

l)

„püsiv andmekandja“ – vahend, mis võimaldab tarbijal või makseteenuse pakkujal säilitada isiklikult tarbijale suunatud teavet nii, et sellele on teabe eesmärgiga vastavuses oleva aja jooksul võimalik hilisemaks kasutamiseks ligi pääseda, ja mis võimaldab säilitatud teavet muutmata kujul taasesitada;

m)

„üleviimine“ – tarbija taotlusel teabe edastamine ühelt makseteenuse pakkujalt teisele kõigi või mõningate kreeditkorralduste püsikorralduste, korduvate otsekorralduste ja korduvate sissetulevate kreeditkorralduste kohta, mis tehakse maksekontol, koos positiivse kontojäägi ülekandmisega ühelt maksekontolt teisele või varasema konto sulgemisega või ilma selleta. Üleviimine ei tähenda seda, et leping antaks edastavalt makseteenuse pakkujalt vastuvõtvale makseteenuse pakkujale üle;

n)

„otsekorraldus“ – makseteenus, mille eesmärk on debiteerida maksja maksekontot, kui maksetehingu on algatanud makse saaja maksja nõusolekul;

o)

„kreeditkorraldus“ – ▌makseteenus, mille puhul makseteenuse pakkuja, kelle juures maksja maksekonto asub, krediteerib makse saaja maksekontot maksetehingu või järjestikuste maksetehingutega maksja maksekontolt maksja antud juhise alusel;

p)

„püsikorraldus“ – teenus, mille puhul makseteenuse pakkuja, kelle juures maksja maksekonto asub, krediteerib korrapäraste ajavahemike järel makse saaja maksekontot järjestikuste maksetehingutega maksja maksekontolt maksja antud juhise alusel;

q)

„raha“ – pangatähed, mündid ja elektroonsel kujul edastatav raha, samuti e-raha, mis on määratletud direktiivi 2009/110/EÜ artikli 2 lõikes 2;

r)

„raamleping“ – makseteenuse leping, millega reguleeritakse üksikute ja järjestikuste maksetehingute täitmist tulevikus ning mis võib sisaldada maksekonto avamise kohustust ja tingimusi;

ra)

„arvelduspäev“ – direktiivi 2007/64/EÜ artikli 4 punktis 27 määratletud arvelduspäev.

a)

mida tarbijad kõige sagedamini seoses oma maksekontoga kasutavad;

b)

millega kaasnevad tarbijale kõige suuremad kulud nii üldiselt kui ka ühiku kohta.

a)

iga teenuse eest nõutud tasu määr ja teenuse kasutamise kordade arv asjaomasel ajavahemikul või, kui teenused on ühendatud paketiks, kogu paketi eest nõutud tasu;

b)

asjaomasel ajavahemikul osutatud iga teenuse eest makstud tasude kogusumma , võttes võimaluse korral arvesse teenusepakettidega seotud tasu struktuuri;

ba)

konto suhtes kohaldatud arvelduskrediidi intressimäär, päevade arv, mil konto jääk oli negatiivne, ja asjaomasel perioodil arvelduskrediidi kasutamise eest nõutud intressi kogusumma;

bb)

konto suhtes kohaldatud laenuintressimäär, keskmine saldo ja asjaomasel perioodil teenitud intressi kogusumma;

c)

(positiivne või negatiivne) lõppsaldo pärast asjaomasel perioodil konto kasutamisega seotud kõikide tasude lahutamist ja teenitud intressi juurdeliitmist;

ca)

eelteated, mis puudutavad tasude ja intressimäärade kavandatavat muutmist järgmisel perioodil.

a)

võrreldakse maksekontoga seoses makstud või kohaldatud intressi, tasusid, mida makseteenuse pakkujad nõuavad maksekontoga seotud teenuste eest liikmesriigi tasandil ▌;

b)

võrreldakse makseteenuse pakkuja teenuse taseme näitajaid, mille abil on võimalik teenuseid hinnata, sealhulgas selliseid tegureid nagu filiaalide arv ja asukoht ning pangaautomaatide arv;

c)

jagatakse lisateavet liidu standarditud terminoloogia, maksekontodele, sealhulgas põhimaksekontodele juurdepääsu ning riigisisesel ja liidu tasandil tehtavate võimalike üleviimistoimingute kohta. Teabe andmiseks võib kasutada linke välistele veebisaitidele.

a)

tegutsema mis tahes makseteenuse osutajast õiguslikult ja rahaliselt sõltumatult;

aa)

selgelt avaldama oma omanikud ja rahastamise;

ab)

esitama selged ja objektiivsed kriteeriumid, millel võrdlus põhineb;

ac)

olema sõltumatud selle poolest, et makseteenuse pakkujate, nende esindajate, tütarettevõtjate ega kaubamärkide reklaami ei näidata kodulehel ega hinnavõrdluslehtedel;

b)

olema lihtsas ja üheselt mõistetavas keeles ning vajaduse korral kasutama artikli 3 lõikes 5 osutatud liidu standarditud terminoloogiat ;

c)

pakkuma täpset ja ajakohastatud teavet ja näitama viimase ajakohastamise aega ;

d)

esitama kasutajatele objektiivsed ja piisavad tulemused, milles arvestatakse igati kasutajate valitud otsingukriteeriume, ja juhul kui esitatav teave ei anna turust täielikku ülevaadet, andma selle kohta enne tulemuste kuvamist selget teavet ;

da)

nõustuma lisama saidile kõik asjaomase liikmesriigi makseteenuse pakkujad, kes seda soovivad;

e)

hõlmama tõhusat päringute ja kaebuste esitamise ja käsitlemise korda.

a)

edastab vastuvõtvale makseteenuse pakkujale ja kui tarbija seda lõike 2 kohaselt eraldi taotleb, tarbijale kõigi olemasolevate kreeditkorralduste püsikorralduste ja võlgnikupoolsete otsekorralduste volituste loetelu , kui see on olemas ;

b)

edastab vastuvõtvale makseteenuse pakkujale ja kui tarbija seda lõike 2 kohaselt eraldi taotleb, tarbijale olemasoleva teabe sissetulevate kreeditkorralduste ja võlausaldajapoolsete otsekorralduste kohta, mis on täidetud tarbija kontol viimase 13 kuu jooksul;

c)

edastab vastuvõtvale makseteenuse pakkujale ▌täiendava teabe, mida vastuvõttev makseteenuse pakkuja vajab üleviimise teostamiseks;

d)

kui edastaval makseteenuste pakkujal puudub süsteem, millega sissetulevad kreeditkorraldused ja otsekorraldused suunata automaatselt ümber kontole, mida tarbija hoiab vastuvõtva makseteenuse pakkuja juures, ▌lõpetab ta otsekorralduste ja sissetulevate kreeditkorralduste vastuvõtmise alates loas kindlaks määratud kuupäevast ;

e)

kui tarbija on andnud lõike 2 kohaselt konkreetse nõusoleku, edastab mis tahes järelejäänud positiivse kontojäägi vastuvõtva maksteenuse pakkuja juures avatud või hoitavale kontole tarbija poolt kindlaks määratud kuupäeval; ▌

f)

kui tarbija on andnud lõike 2 kohaselt konkreetse nõusoleku, sulgeb edastava makseteenuse pakkuja juures hoitava konto tarbija poolt kindlaks määratud kuupäeval;

fa)

tühistab püsikorraldused ja kreeditkorraldused täitmiskuupäevaga alates loas nimetatud kuupäevast.

a)

seab seitsme arvelduspäeva jooksul sisse tarbija nõutud kreeditkorralduste püsikorraldused ja täidab neid alates loas kindlaks määratud päevast;

b)

võtab vastu otsekorraldusi alates loas kindlaks määratud päevast;

ba)

annab tarbijatele vajaduse korral teada, millised õigused neil määruse (EL) nr 260/2012 artikli 5 lõike 3 punkti d kohaselt seoses SEPA-siseste otsekorraldustega on;

c)

kui tarbija on andnud lõike 2 kohaselt konkreetse nõusoleku, teatab maksjatele, kes teevad tarbija maksekontole korduvaid kreeditkorraldusi, tarbija sellise konto andmed, mis tarbijal on vastuvõtva makseteenuse pakkuja juures. Kui vastuvõtval makseteenuse pakkujal ei ole kogu teavet, mida ta peab maksjale edastama, palub ta kahe päeva jooksul kas tarbijal või pärast tarbijalt loa küsimist vajaduse korral edastaval makseteenuse pakkujal puuduv teave esitada;

d)

kui tarbija on andnud lõike 2 kohaselt konkreetse nõusoleku, teatab makse saajatele, kes kasutavad otsekorraldusi raha ülekandmiseks tarbija kontolt, tarbija sellise konto andmed, mis tarbijal on vastuvõtva makseteenuse pakkuja juures, ja kuupäeva, millest alates teostatakse otsekorraldusi kõnealuselt kontolt. Kui vastuvõtval makseteenuse pakkujal ei ole kogu teavet, mida ta peab makse saajale edastama, palub ta kahe päeva jooksul kas tarbijal või pärast tarbijalt loa küsimist vajaduse korral edastaval makseteenuse pakkujal puuduv teave esitada;

e)

kui tarbijal palutakse esitada punktide c ja d kohaldamiseks puuduv teave , esitab tarbijale standardkirjad, mis on koostatud selle liikmesriigi ametlikus keeles, kus üleviimisteenus on algatatud, või mõnes muus poolte vahel kokkulepitud keeles ning milles on märgitud uue konto andmed ja loas kindlaks määratud alguskuupäev.

a)

saadab seitsme arvelduspäeva jooksul alates taotluse saamisest vastuvõtvale makseteenuse pakkujale lõike 3 punktides a, b ja c osutatud teabe;

b)

kui edastaval makseteenuste pakkujal puudub süsteem, millega sissetulevad kreeditkorraldused ja otsekorraldused suunata automaatselt ümber kontole, mida tarbija hoiab vastuvõtva makseteenuse pakkuja juures, peatab ta sissetulevad kreeditkorraldused ja lõpetab otsekorralduste vastuvõtmise maksekontol alates vastuvõtva makseteenuse pakkuja nõutud kuupäevast ;

c)

kannab maksekontolt kogu järelejäänud positiivse kontojäägi üle vastuvõtva makseteenuse pakkuja juures hoitavale kontole;

d)

sulgeb maksekonto , niipea kui punktides a, b ja c märgitud toimingud on tehtud ;

e)

teostab lõike 5 kohaselt üleviimiseks vajalikud mis tahes täiendavad toimingud.

a)

edastava ja vastuvõtva makseteenuse pakkuja ülesanded igas üleviimisprotsessi etapis, nagu on kindlaks määratud artiklis 10;

b)

vastavate etappide lõpuleviimise tähtaeg;

c)

üleviimisprotsessi eest nõutavad võimalikud tasud;

d)

mis tahes teave, mida tarbija peab esitama;

e)

artiklis 21 osutatud vaidluste kohtuvälise lahendamise kord.

a)

on loetletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/36/EL  (8) artikli 2 lõikes 5;

b)

tegutsevad mittetulunduslikel alustel;

c)

nõuavad liikmesust kindlaksmääratud kriteeriumide, näiteks elukutse alusel.

a)

sellist õigust kohaldatakse olenemata tarbija elukohast , ilma et see piiraks lõike 2a kohaldamist;

aa)

kehtestatakse mehhanism, millega võimaldatakse kindla elukohata tarbijatel, varjupaigataotlejatel ja tarbijatel, kellele ei ole antud elamisluba, kuid kelle väljasaatmine on võimatu õiguslikel põhjustel, täita direktiivi 2005/60/EÜ II peatükis esitatud nõudeid;

b)

kõnealuse õiguse kasutamist ei tehta tarbija jaoks ülemäära keeruliseks ega tülikaks ;

ba)

kehtestatakse mehhanism, millega tagatakse, et pangakontot mitte kasutavaid, kaitsetumaid ja liikuvaid tarbijaid teavitatakse põhimaksekonto kasutamise võimalusest;

bb)

kui tarbija soovib üleviimisteenuse raames viia mõne teise maksekonto põhimaksekontole üle, kohaldatakse käesoleva direktiivi artiklites 10 ja 11 sätestatud üleviimisteenust.

a)

kui direktiivi 2005/60/EÜ II peatüki kohase kliendi suhtes kohaldatava nõuetekohase hoolsusega tehakse kindlaks märkimisväärne oht, et kontot võidakse kasutada vastuolus liidu õigusega;

b)

kui liikmesriik on kasutanud käesoleva artikli lõikes 2b osutatud võimalust ja kui tarbijal on asjaomase liikmesriigi territooriumil asuva makseteenuse pakkuja juures maksekonto, mis võimaldab tal kasutada artikli 16 lõikes 1 osutatud makseteenuseid.

a)

teenused, mis võimaldavad teha kõiki toiminguid, mida on vaja maksekonto avamiseks, kasutamiseks ja sulgemiseks;

b)

teenused, mis võimaldavad raha kandmist maksekontole;

c)

teenused, mis võimaldavad sularaha väljavõtmist maksekontolt kogu liidus pangakontoris ja pangaautomaadist nii panga lahtiolekuajal kui ka väljaspool lahtiolekuaega ;

d)

järgmiste maksetehingute tegemine liidus:

a)

tarbija kasutas kontot tahtlikult ebaseaduslikel eesmärkidel ;

b)

rohkem kui 24 järjestikuse kuu jooksul ei ole kontol tehtud tehinguid ning makseteenuse pakkujale ei ole võlgnetavaid tasusid makstud ;

c)

tarbija esitas teadlikult ebaõiget teavet, et saada juurdepääsu põhimaksekontole, kui õige teabe esitamise korral oleks tema taotlus tagasi lükatud ;

ca)

kui ühe kuu jooksul pärast seda, kui konto on tarbija füüsiliste kohalolekuta avatud, ei ole tarbija võimeline tõendama asjaomase liikmesriigiga reaalse seose olemasolu vastavalt artikli 15 lõikele 2a;

d)

tarbija ei ela enam seaduslikult liidus või ta on hiljem avanud teise maksekonto liikmesriigis, kus tal juba on põhimaksekonto.

a)

tähtaeg vaidlusküsimuse kohta kohtusse hagi esitamiseks on vaidluse kohtuvälise lahendamise menetluse ajaks peatatud;

b)

menetlus on tasuta või eeldab mõõdukaid kulusid vastavalt riigisisesele õigusele;

c)

pooled pääsevad menetlusele ligi ka muude kui elektrooniliste vahenditega;

d)

pakkujad, tarbijad ja teised kasutajad on võrdselt esindatud.

a)

artikli 3–6 sätete järgimine makseteenuse pakkujate poolt;

b)

artikli 7 kohaste akrediteeritud võrdlusveebisaitide arv ja parimad tavad seoses kasutajate rahuloluga võrdlusveebisaitidega ;

c)

üleviidud maksekontode arv, täielikuks üleviimiseks kulunud keskmine aeg, üleviimise eest võetud keskmine kogutasu, üleviimisest keeldumise juhtude arv ja üleviimise käigus tarbijatel kõige sagedamini tekkinud probleemid ;

d)

avatud põhimaksekontode arv, nende omamise kestus, keeldumiste ja sulgemiste arv ja põhjused ning asjaomased tasud;

da)

meetmed, mida on võetud selleks, et toetada kaitsetumaid ühiskonnaliikmeid rahaasjade planeerimise ja liigse võlakoormuse küsimustes.

a)

loetelu kõigist käesoleva direktiivi ebakorrektse või puuduliku rakendamise tõttu toime pandud rikkumiste puhul komisjoni algatatud menetluste kohta;

b)

hinnang käesoleva direktiivi mõju kohta jaepanganduse ühtlustamisele ja integreerimisele liidus ning konkurentsile ja tasude keskmisele tasemele liikmesriikides;

c)

strateegiad makseteenuste pakkumiste kvaliteedi läbipaistvuse ja võrreldavuse, sealhulgas ärimudelite, investeerimisstrateegiate ja ettevõtja sotsiaalse vastutuse läbipaistvuse suurendamiseks kogu liidus;

d)

hinnang maksekonto numbrite täieliku liidusisese liikuvuse rakendamise kulude ja hüvede kohta, sealhulgas rakendamiseks vajalike konkreetsete sammude kirjeldus;

e)

hinnang nendele tarbijatele iseloomulike omaduste kohta, kes on avanud põhimaksekonto pärast direktiivi ülevõtmist;

f)

näited liikmesriikides kasutusel olevatest parimatest tavadest tarbija makseteenustele juurdepääsust kõrvalejätmise vähendamise kohta;

g)

hinnang põhimaksekontolt sisse nõutud tasude kohta, arvestades artikli 17 lõikes 3 loetletud kriteeriume;

h)

hinnang võimaluste kohta kehtestada liidus ülempiir põhimaksekonto avamise ja kasutamisega seotud iga-aastastele kogutasudele ja viisid, kuidas kohandada ülempiir riigisiseste tingimustega;

i)

hinnang selle kohta, kuidas mõjutab põhimaksekontode pakkumine turul muid sarnaste teenustega maksekontosid.