13.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 264/7

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle kolmanda osa V jaotise 4. peatükki „Õigusalane koostöö kriminaalasjades”,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle VI jaotist õigusemõistmise kohta,

—

võttes arvesse komisjoni 20. septembri 2011. aasta teatist „ELi kriminaalpoliitika suunas: kriminaalõigus Euroopa Liidu poliitika rakendamise teenistuses” (COM(2011)0573),

—

võttes arvesse nõukogu 30. novembri 2009. aasta järeldusi, mis käsitlevad näidissätteid nõukogu arutelude suunamiseks kriminaalõiguse küsimustes,

—

võttes arvesse oma 25. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni organiseeritud kuritegevuse kohta Euroopa Liidus (1),

—

võttes arvesse oma 7. mai 2009. aasta soovitust nõukogule ELi kriminaalõiguse ala loomise kohta (2),

—

võttes arvesse oma uuringuid „ELi kriminaalõiguse ühtlustamine” (3) ja „ELi kriminaalõiguse ala väljatöötamine” (4),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A7-0144/2012),

A.

arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõike 2 kohaselt moodustab liit oma kodanikele vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva sisepiirideta ala, kus isikute vaba liikumine on tagatud koos muu hulgas kuritegevuse ennetamise ja selle vastu võitlemisega seotud asjakohaste meetmete rakendamisega;

B.

arvestades, et Euroopa Parlament ja nõukogu võivad vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 83 kehtestada miinimumeeskirjad kuritegude ja karistuste määratlemiseks;

C.

arvestades, et samal ajal nähakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 83 lõikega 3 ette nn hädapiduri menetlus juhuks, kui mõni nõukogu liige leiab, et kavandatav õigusakt mõjutaks tema kriminaalõigussüsteemi aluspõhimõtteid, tunnustades sellega, et kriminaalõigus kajastab sageli mõne konkreetse ühiskonna põhiväärtusi, kombeid ja valikuid, kuid on siiski täielikult kooskõlas rahvusvaheliste inimõigusi käsitlevate õigusaktidega;

D.

arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 nimetatud subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõte on seetõttu kriminaalõigust reguleerivate õigusaktide ettepanekute puhul eriti olulised;

E.

arvestades, et liikmesriikide kriminaalõigus- ja kriminaalmenetlussüsteemid on arenenud aastasadade jooksul ja et neil on igale liikmesriigile iseloomulikud omadused ja eripärad ning sellest tulenevalt peab jätma kriminaalõiguse põhivaldkonnad liikmesriikide pädevusse;

F.

arvestades, et vastastikuse tunnustamise põhimõtet kohaldatakse üha rohkemates poliitikavaldkondades, eelkõige seoses kohtuotsuste ja õigusasutuste otsustega, ning see põhimõte eeldab vastastikust usaldust, mis nõuab võimalikult heade minimaalsete kaitsestandardite kehtestamist;

G.

arvestades, et ELi kriminaalõiguse ühtlustamine peaks aitama arendada ELi ühist kuritegevusevastase võitluse õiguskultuuri, mis liidab riikide õigustraditsioonid, kuid ei asenda neid, ning mõjub hästi vastastikusele usaldusele liikmesriikide õigussüsteemide vahel;

H.

arvestades, et kriminaalõigus peab olema ühtne õigussüsteem, mis lähtub aluspõhimõtetest ja hea valitsemistava standarditest, mis on täielikult kooskõlas ELi põhiõiguste harta, Euroopa inimõiguste konventsiooni ja teiste rahvusvaheliste inimõiguste konventsioonidega, mille liikmesriigid on allkirjastanud;

I.

arvestades kriminaalõigusele omast võimet piirata kahtlusaluste, süüdistatavate või süüdimõistetud isikute teatavaid inimõigusi ja põhivabadusi – lisaks kriminaaluurimiste võimalikule häbimärgistavale mõjule – ning võttes arvesse, et kriminaalõigusnormide ülemäärane kasutamine toob kaasa tõhususe vähenemise, tuleb kriminaalõigust kasutada viimase võimalusena (ultima ratio) teatavate selgelt määratletud ja piiratud teguviiside suhtes, mida ei saa tõhusalt käsitleda vähem rangete meetmete abil ja mis põhjustavad ühiskonnale või üksikisikutele tõsist kahju;

J.

arvestades, et ELi kriminaalõigus peaks üldreeglina nägema ette karistusi ainult tahtlikult toime pandud tegude eest või erandjuhtudel raske hooletusega seotud tegude eest ning peab põhinema süü põhimõttel (nulla poena sine culpa), kuid teatud liiki kuritegude puhul võib olla teatavatel juhtudel õigustatud juriidilise isiku vastutus;

K.

arvestades, et lex certa nõude kohaselt peavad kriminaalkuriteo elemendid olema täpselt sõnastatud, et tagada kohaldamise, reguleerimisala ja tähenduse osas ennustatavus;

L.

arvestades, et direktiivide puhul säilitavad liikmesriigid teatava kaalutlusõiguse selles osas, kuidas õigusnorme siseriiklikku õigusse üle võetakse, mis tähendab, et lex certa nõude täitmiseks peavad kvaliteetsed olema mitte ainult ELi õigusaktid, vaid ka nende ülevõtmine siseriiklikku õigusse;

M.

arvestades, et ELi kriminaalõigusnormide kehtestamine ei piirdu vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva alaga, vaid võib seonduda paljude eri poliitikavaldkondadega;

N.

arvestades, et Euroopa Liit on töötanud kriminaalõigusnorme sageli välja juhtumipõhiselt ja tekitanud sellega vajaduse suurema ühtsuse järele;

O.

arvestades, et Euroopa Parlamendil on vaja välja töötada oma menetlused, et kindlustada koos kaasseadusandjaga kvaliteetne ühtne kriminaalõigussüsteem;

P.

arvestades, et komisjoni, nõukogu ja parlamendi vahelise koostöö hõlbustamiseks kriminaalõiguse valdkonnas on vaja institutsioonidevahelist kokkulepet;

Q.

arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 67 lõikes 1 sätestatakse, et liit moodustab vabadusel, turvalisusel ja õiglusel rajaneva ala, kus austatakse põhiõigusi ning liikmesriikide erinevaid õigussüsteeme ja -traditsioone;

1.

rõhutab, et ELi kriminaalmateriaalõiguse sätete alastes ettepanekutes tuleb võtta täielikult arvesse subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet;

2.

meenutab, et kriminaalõiguses tuleb täielikult tunnustada kahtlusaluste, süüdistatavate või süüdimõistetud isikute põhiõigusi;

3.

rõhutab, et seoses sellega ei piisa viidetest abstraktsetele mõistetele või sümboolsele mõjule, vaid iga uue kriminaalmateriaalõiguse sätte vastuvõtmise vajalikkust tuleb tõestada tarvilike tõenditega, mis näitavad selgelt, et:

4.

tunnistab teiste kriminaalõiguse aluseks olevate üldpõhimõtete tähtsust:

5.

väljendab heameelt, et komisjon on oma hiljutises ELi kriminaalõiguspoliitikat käsitlevas teatises tunnistanud, et kriminaalõiguses tuleks alati esimese asjana otsustada, kas kriminaalmateriaalõiguslikud meetmed peaks üldse vastu võtma;

6.

ergutab komisjoni pakkuma välja meetmeid, mis hõlbustavad ELi kriminaalmateriaalõiguse kehtivate sätete järjekindlamat ja sidusamat jõustamist riigi tasandil, ilma et see piiraks vajalikkuse ja subsidiaarsuse põhimõtet;

7.

rõhutab, et ühtlustamismeetmeid tuleks esitada eelkõige selleks, et toetada vastastikuse tunnustamise põhimõtte praktilist kohaldamist, mitte üksnes ELi ühtlustatud kriminaalõiguse reguleerimisala laiendamiseks;

8.

ergutab komisjoni lisama oma mõjuhinnangutesse ka edaspidi vajalikkuse ja proportsionaalsuse hindamise, toetuma nende liikmesriikide parimatele tavadele, kus on menetluslikud õigused kindlalt tagatud, lisama nendesse põhiõiguste kontrollnimekirja alusel tehtud hindamise ning võtma kasutusele katse, millega tehakse komisjoni ettepanekute puhul kindlaks, kuidas neis on arvesse võetud kriminaalõiguse eespool nimetatud üldpõhimõtteid;

9.

rõhutab vajadust luua vastastikuse usalduse suurendamiseks kahtlustatavatele ja süüdistatavatele kriminaalmenetluses võimalikult kõrged ühtsed minimaalsed kaitsestandardid;

10.

julgustab komisjoni ja liikmesriike kaaluma ka muid kui seadusandlikke meetmeid, mis tugevdavad usaldust liikmesriikide erinevate õigussüsteemide vahel, suurendavad sidusust ja soodustavad ELi ühise kuritegevusevastase võitluse õiguskultuuri arengut;

11.

rõhutab vajadust ühtsema ja kvaliteetse ELi lähenemisviisi järele kriminaalõiguses ning taunib senist killustatud lähenemist;

12.

väljendab heameelt talitlustevahelise kriminaalõiguse kooskõlastusrühma olemasolu üle komisjonis ning palub komisjonil esitada parlamendile üksikasjalikumat teavet selle volituste ja toimimise kohta;

13.

nõuab komisjonis ühe kindla koordineeriva asutuse määramist, kes vastutavaks kõigi kriminaalõiguse sätteid sisaldavate ettepanekute eest, et tagada ühtne lähenemisviis;

14.

väljendab heameelt nõukogu kriminaalõiguse töörühma olemasolu üle ning palub nõukogul esitada parlamendile üksikasjalikku teavet selle kohta, kuidas nimetatud töörühm suhestub teiste nõukogu töörühmadega, kes tegelevad kriminaalõiguse sätetega muudes poliitikavaldkondades peale justiits- ja siseküsimuste;

15.

nõuab institutsioonidevahelise kokkuleppe sõlmimist ELi tulevaste kriminaalmateriaalõiguse sätete ettepanekuid reguleerivate põhimõtete ja töömeetodite kohta ning kutsub komisjoni ja nõukogu üles looma institutsioonidevahelise töörühma, milles nimetatud institutsioonid ja parlament saaksid koostada sellise kokkuleppe ja arutleda üldiste küsimuste üle, konsulteerides vajaduse korral ekspertidega, et tagada ELi kriminaalõiguse ühtsus;

16.

usub, et institutsioonidevaheline töörühm peaks aitama määrata kindlaks kriminaalkaristuste nõuetekohase ulatuse ja kohaldamise ELi tasandil ning vaatama läbi kehtivad õigusaktid, et vähendada lähenemisviisi praegust killustatust ja jurisdiktsioonide vastuolulisust;

17.

otsustab uurida, kuidas saaks parlamendis kõige paremini kindlustada ühtse lähenemisviisi ELi kriminaalmateriaalõigust käsitlevatele õigusaktidele, ning juhib sellega seoses tähelepanu kooskõlastuskomisjoni puudumisele ning oma õigusteenistuse võimalikule olulisele rollile;

18.

rõhutab, et tähtis on luua parlamendi teabeteenistus, mis saab parlamendiliikmeid igapäevatöös aidata ning tagab sel moel parlamendi kui kaasseadusandja töö kvaliteedi;

19.

juhib tähelepanu, et ühtse lähenemisviisi jaoks on vaja, et enne mis tahes õigusakti ettepaneku vastuvõtmist kriminaalmateriaalõiguse valdkonnas oleks parlamendil kasutada ettepaneku õiguslik analüüs, mis näitab, kas käesolevas resolutsioonis on nimetatud nõuded täielikult täidetud või millised parandused on veel vajalikud;

20.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide parlamentidele ja Euroopa Nõukogule.