15.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 44/53

1.1

Õigus eluasemele on üks liikmesriikide rahvusvahelistest kohustustest, mida Euroopa Liit peab arvesse võtma. Seda õigust on tunnustatud ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis, milles sätestatakse, et „igal inimesel on õigus sellisele elatustasemele, sealhulgas toit, riietus, korter, arstiabi ja vajalik sotsiaalne teenindamine, mis on nõutav tema enda ja perekonna tervise ja heaolu hoidmiseks”. Euroopa Nõukogu parandatud sotsiaalhartas rõhutatakse, „et rakendada tulemuslikult õigust eluasemele, kohustuvad lepingupooled võtma meetmeid, mille eesmärk on: 1. teha kättesaadavaks kindlale tasemele vastav eluase; 2. hoida ära ja vähendada kodutust, et see järk-järgult kaotada; 3. muuta eluaseme hind kättesaadavaks piisava sissetulekuta isikutele”. Õigus eluasemele sisaldub paljudes liikmesriikide põhiseadustes ja/või seda käsitletakse eriseadustes, mille eesmärgiks on selle õiguse tõhus rakendamine.

1.2

Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatakse, et „sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse vastu võitlemiseks tunnustab ja austab liit õigust sotsiaalabile ja eluasemetoetusele, et tagada liidu õiguse ning siseriiklike õigusaktide ja tavadega ettenähtud eeskirjade kohaselt rahuldav elu kõigile neile, kellel puuduvad piisavad elatusvahendid”.

1.3

Nende õiguste rakendamist teostatakse enamikus liikmesriikides üldist majandushuvi pakkuvate teenuste vahendusel vastavalt põhiõiguste harta artiklile 36, milles sätestatakse, et „liidu sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamiseks tunnustab ja austab liit võimalust kasutada aluslepingute kohaselt siseriiklike õigusaktide ja tavadega ettenähtud üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid”.

1.4

Vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 106 lõikele 2 ja kuna üldist juurdepääsu eluasemele käsitletakse kui üldist majandushuvi pakkuvat teenust, alluvad selliseid teenuseid osutavad ettevõtted ELi konkurentsieeskirjadele ning riigiabikeelule ja -kontrollile niivõrd, kuivõrd nimetatud eeskirjade kohaldamine ei takista õiguslikult ega faktiliselt nendele riiklike, piirkondlike või kohalike ametiasutuste poolt määratud eriülesannete täitmist. Komisjoni 20. detsembri 2011. aasta otsuses (üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kohta) piiratakse subsideeritud sotsiaaleluasemete pakkumist ebasoodsas olukorras olevatele kodanikele või sotsiaalselt vähemsoodsas olukorras olevatele rühmadele, kes ei suuda piiratud maksevõime tõttu hankida elupaika turutingimustel.

1.5

Vastavalt Lissaboni lepingule lisatud protokollile nr 26 lasub esmavastutus üldist majandushuvi pakkuva teenuse kasutamise, osutamise, rahastamise ja korraldamise eest liikmesriikidel ja nende riiklikel, piirkondlikel ja kohalikel ametiasutustel, millel on laiaulatuslik kaalutlusõigus selles valdkonnas ja demokraatlik valikuvabadus.

1.6

Samas protokollis kehtestatakse muu hulgas liikmesriikidele kohustus tagada nimetatud teenuse kõrge kvaliteet ja vastuvõetav hind ning edendada oma üldist majandushuvi pakkuvate teenuste üldist kättesaadavust.

1.7

Õiguse eluasemele rakendamine loob eeldused teiste põhiõiguste (nt õigus inimväärikusele, eraelu kaitsele ja kodule, perekonnale, veele, tervishoiule, energiale jne) rakendamisele. Korraliku eluaseme omamine on oluline selleks, et üksikisik saaks oma potentsiaali realiseerida ja integreeruda ühiskonda.

1.8

Õiguse eluasemele tõhusus sõltub väga sageli ja enamasti nõuetekohase pakkumise kättesaadavusest. Õigus eluasemele taandub enamasti õiguseks korraliku ja vastuvõetava hinnaga eluaseme kättesaadavusele.

1.9

Eluaseme kättesaadavuse tagamine ei tähenda enamasti seda, et avaliku sektori asutused peavad pakkuma eluaset kõikidele inimestele, kes seda neilt taotlevad. Riigil või vastutaval ametiasutusel on poliitiline kohustus parandada kogu elanikkonna juurdepääsu eluasemele oma poliitika ja programmide kaudu.

1.10

Liikmesriigid sekkuvad nimetatud põhiõiguse rakendamise raames oma eluasemeturgude toimimisse väga erinevatel viisidel ja tasanditel, kuid selle eesmärk on võimaldada igal kodanikul pääseda juurde korralikule ja vastuvõetava hinnaga eluasemele. Tulevaste elanike asjakohane kaasamine sotsiaalhoonete ehitamisse annab panuse nii sellise majutusviisi kättesaadavusse kui ka asjaosaliste tööhõive väljavaadetesse.

1.11

Eluaset käsitletakse sellest seisukohast kui hüve (avalik või haldusalasse kuuluv), mille puhul määravad liikmesriigid vastavalt oma poliitilistele valikutele või ühiskonna eelistustele kindlaks elamiskõlblikkuse ja mugavuse miinimumnõuded, linnaplaneerimist ja ehitamist reguleerivad erinõuded, hinna ja sissetuleku suhte maksimummäära, raamistiku teatavate eluasemete hinnamuutuste jaoks (nagu seda tehakse Saksamaal) või isegi loovad sotsiaalabi- või maksusüsteemi mehhanismid, mille eesmärk on mõjutada kodumajapidamiste kõnealuseid suurimaid siduvaid kulusid.

2.1

Tuleb siiski nentida, et nendest meetmetest hoolimata ei ole juurdepääs korralikule eluasemele paljudele ELi kodanikele enam jõukohase hinnaga. 2010. aastal puudusid 5,7 %-l Euroopa elanikkonnast eluasemevõimalused (allikas: Europe Information Service S.A.), kuigi Euroopa Nõukogu parandatud sotsiaalharta kohaselt on eesmärk hoida ära ja vähendada kodutust, et see järk-järgult kaotada. Lisaks elas 17,86 % elanikkonnast ülerahvastatud või ebaviisakates eluasemetes ja 10,10 % elanikkonnast kurtis, et eluasemekulud moodustavad rohkem kui 40 % nende sissetulekutest.

2.2

Paljud liikmesriigid on samuti otsustanud kindlaks määrata ja korraldada paralleelse eluasemete ehk nn sotsiaaleluruumide pakkumise, et täiendada praegust spontaanset pakkumist erasektori eluasemeturul. Neid nn sotsiaaleluruume pakuvad eritingimustel peamiselt selleks otstarbeks loodud mittetulunduslikud ettevõtted ning samuti erainvestorid, selleks nõuetekohaselt volitatud juriidilised või füüsilised isikud, keda toetavad riiklikud, piirkondlikud või kohalikud ametiasutused.

2.3

Kõikidel liikmesriikidel, v.a Kreekal, on sotsiaalelamuid. 25 miljonit Euroopa kodumajapidamist elab sotsiaaleluruumides, mille piirkondliku kavandamise, kättesaadavuse ja hinna tingimused määravad otseselt kindlaks liikmesriikide ametiasutused.

2.4

Selline paralleelne eluasemete pakkumine aitab märkimisväärselt kaasa kinnisvara rohkuse tsüklite ja kinnisvarabuumide vähendamisele tänu selle süsteemi stabiilsusele ja hinnakontrollile. Seega on liikmesriigid, kellel on sotsiaalelamuid, pääsenud kinnisvarabuumidest ja nende makromajanduslikest tagajärgedest.

2.5

Sotsiaalelamumajandus on muu hulgas ametiasutuste vastus eluasemeturu tõrgetele, et rahuldada kõiki eluasemega seotud vajadusi ja tagada kõikidele juurdepääs korralikule eluasemele vastuvõetava hinna/üüri eest. Tulevaste elanike asjakohane kaasamine sotsiaalelamute ehitamisse teeb selliste elamute üüri taskukohasemaks, parandab elanike suhtumist pakutud eluasemetesse ning võimaldab neil omandada või parandada tööharjumust ja -oskusi, suurendades seega nende väljavaateid tööturul.

2.6

Turu suutmatus rahuldada eluaseme vajadusi ei puuduta mitte üksnes isikuid, kes on täielikult ilma jäetud juurdepääsust eluasemele, vaid ka isikuid, kes elavad ebatervislikes, ebakohastes või ülerahvastatud eluruumides ning kes maksavad suurema osa oma sissetulekutest igakuiseks üüriks või laenumakseks.

2.7

Need vajadused eluaseme järele erinevad märkimisväärselt liikmesriigiti ja liikmesriigi siseselt, Lääne- ja Ida-Euroopa riikide vahel, maa- ja linnapiirkondade vahel, linnapiirkondade siseselt, kesk- ja äärelinnade vahel.

2.8

Euroopa Liidu liikmesriikide seas rakendatakse kolme erinevat käsitust.

3.1

Võttes arvesse, et turujõud üksi ei ole suutelised tagama korraliku eluaset kõikidele kodanikele, võib sotsiaalelamumajandust käsitleda ELi õiguses kui üldist majandushuvi pakkuvat teenust, kui seda kirjeldab sellisena asjaomane liikmesriik, ning see võib sellisel juhul saada toetust või riiklikke hüvitismakseid.

3.2

Lissaboni lepingule lisatud protokollis nr 26 kinnitatakse riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste olulist rolli ja laiaulatuslikku kaalutlusõigust osutada, tellida ja korraldada üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid nii palju kui võimalik vastavalt kasutajate vajadustele. Sotsiaalelamumajandus kuulub riiklike, piirkondlike või kohalike ametiasutuste määratletud avaliku teenuse kohustuste hulka, eelkõige seoses sotsiaalelamute kavandamise, hinna, eraldamise ja üüritingimustega. Samas protokollis sätestatakse, et liikmesriigid peavad muu hulgas tagama üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kõrge kvaliteedi ja vastuvõetava hinna, võrdse kohtlemise ning üldise juurdepääsu ja kasutajate õiguste edendamise.

3.3

Kui sotsiaalelamumajandus kvalifitseerub üldist majandushuvi pakkuva teenusena, kuulub see Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 14 ja artikli 106 lõike 2 ja selle lepingu protokolli nr 26 sätete alla, millega kehtestatakse eelkõige sotsiaalsete ja kultuuriliste kollektiivsete eelistuste ja vajaduste rahuldamise põhimõte, mis väljendub kohalikul tasandil seoses üldist majandushuvi pakkuva teenuse määratlusega liikmesriigi poolt. Nimetatud sätetega seatakse sotsiaalelamumajandusele antud ülesannete täitmine konkurentsi- ja siseturu eeskirjadest kõrgemale kooskõlas üldist majandushuvi pakkuvate teenuste otsuses sätestatud teatud tingimustega, nagu mainitud punktis 3.6.

3.4

Nimetatud Euroopa Liidu toimimise lepingu sätete kohaldamine on toonud kaasa selle, et komisjon on vabastanud sotsiaalelamumajandusega tegelevatele asutustele antava riigiabi eelneva teatamise kohustusest.

3.5

Euroopa Komisjoni kontrollib sotsiaalelamumajanduse kvalifitseerimise suhtes üldist majandushuvi pakkuva teenusena liikmesriikide poolt üksnes ilmsete vigade tegemist Euroopa Liidu Kohtu kontrolli all.

3.6

Sellega seoses ning põhjendusel, et „avalikul teenusel on sotsiaalne olemus”, on Euroopa Komisjon seisukohal, et sotsiaalelamumajandust tuleb määratleda selliselt, et „see on otseselt seotud ebasoodsas olukorras olevate isikute või vähem soodsas olukorras olevate ühiskonnagruppidega” ja mitte vastavalt eluasemete vajaduste mitmekesisusele, nagu seda väljendub kohalikel eluasemeturgudel. See on püsiv konfliktiallikas komisjoni ning teatavate liikmesriikide, sotsiaalelamumajandusega tegelevate asutuste ja sotsiaaleluasemete üürnike esindajate vahel, kes ei nõustu komisjoni seisukohaga, samal ajal kui teised seda toetavad.

4.1

Euroopa Komisjoni otsuste tegemise praktika seoses sotsiaalelamumajanduse kvalifitseerimisel üldist majandushuvi pakkuva teenusena tehtavate ilmsete vigade jälgimisega on põhjustanud muutusi teatavate liikmesriikide poliitilistes valikutes, mis on seotud sotsiaalelamumajanduse korraldamise ja rahastamisega ning on tekitanud kohtuvaidlusi.

4.2

Madalmaade puhul on nimetatud otsuste tegemise praktika toonud kaasa sotsiaaleluasemele juurdepääsu äravõtmise peaaegu 400 000 kodumajapidamiselt, kes on komisjoni arvates sotsiaaleluaseme saamiseks liiga rikkad, kuid kes tegelikkuses ei ole piisavalt rikkad, et saaksid omale soetada eluaseme turutingimustel.

4.3

Rootsis tõi nimetatud otsuste elluviimisest keeldumine kaasa selle, et ametiasutused arvasid sotsiaalelamumajanduse üldist majandushuvi pakkuvate teenuste hulgast välja, mis ohustab selle valdkonna rahastamist avalike teenuste hüvitamise vormis, mis on ainuke aluslepingu riigiabikeelu põhimõttega kooskõlas olev vorm.

4.4

Prantsusmaal esitas siseriiklik kinnisvaraomanike ühendus (Union nationale de la propriété immobilière) Euroopa Komisjonile kaebuse Prantsusmaa valitsuse vastu eelkõige põhjendusel, et sotsiaaleluasemetele juurdepääsuks kehtestatud sissetulekute piirmäärad on liiga kõrged ja ei võimalda vastata Euroopa Komisjoni otsuste tegemise praktikale.

4.5

Kooskõlas kavandatavate riigihankeid ja kontsessioone käsitlevate direktiividega allutatakse sotsiaalettevõtete ja ametiasutuste mõistega hõlmatud sotsiaalelamumajandusega tegelevate asutuste vaheline koostöö nimetatud direktiivide sätetele ja pakkumismenetlustele. Laiendades ametiasutustevahelise koostööga seotud pretsedendiõigust nii, et see hõlmaks kõiki avaliku sektori hankijaid, aitab Euroopa Komisjon samuti õõnestada koostöötava ja sotsiaalelamumajanduse ajakohastamiseks vajalike vahendite ühiskasutust, et tagada selle nõuetekohane haldamine ja tugevdada selle konsolideerimist kohalikul tasandil.

4.6

Need praktilised näited tõendavad Euroopa Liidu õiguse otsest mõju sotsiaalelamumajanduse määratlemise, korraldamise ja rahastamise tingimuste kehtestamisele liikmesriikides ning kutsuvad üles määratlema õigusraamistiku, mis soodustab sotsiaalelamumajanduse arengut Euroopa Liidus.

4.7

Selle valdkonna paljude eriaspektide ja laiaulatusliku esindatuse tõttu Euroopa Liidus on sotsiaalelamumajandusel strateegia „Euroopa 2020” rakendamises oluline roll. See aitab aktiivselt kaasa liidu eesmärgile muutuda arukaks, jätkusuutlikuks ja kaasavaks majanduseks, aidates tagada tööhõive kõrget taset, tootmisvõimsust, sotsiaalset kaasamist ja ühtekuuluvust, ning toetab aktiivselt võitlust kliimamuutuse vastu, võideldes samal ajal kütteostuvõimetuse vastu.

4.8

Samas kui iga liikmesriik peaks võtma vastu oma siseriiklikud eesmärgid selles valdkonnas, sh seoses sotsiaaleluasemete pakkumise arendamisega, peaksid Euroopa tasandil võetavad meetmed toetama strateegiat „Euroopa 2020” altpoolt ning seda mitte üksnes sotsiaalelamumajanduse valdkonnas.

5.1

Sotsiaalelamumajandus aitab aktiivselt kaasa strateegia „Euroopa 2020” mitme eesmärgi saavutamisele; eelkõige toetab see strateegiat seoses majanduskasvu ja piirkondade atraktiivsuse suurendamisega, investeeringute ja töökohtade loomisega, mida ei saa teise asukohta üle viia, võitlusega vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu ning pühendumisega kliimamuutuse ja kütteostuvõimetuse vastasele võitlusele.

5.2

Euroopa Liit on Hiina järel suuruselt teine sotsiaaleluasemete tootja maailmas; Hiina on sotsiaalelamumajanduse muutnud poliitikaks, et toetada majanduskasvu ja linnade suurenemist ning leevendada kinnisvarabuume erasektoris.

5.3

Sotsiaalelamumajandus on vastavalt Euroopa Komisjoni ettepanekutele täiesti abikõlblik struktuurifondide jaoks ajavahemikul 2014–2020, eelkõige seoses soojustamise, renoveerimise ja taastuvenergia edendamisega, seoses integreeritud meetmetega linnade jätkusuutliku arengu tagamiseks ning võitluseks tõrjutuse vastu seoses kõrvale tõrjutud kogukondade juurdepääsuga eluasemetele ning vastuvõetava hinna ja kvaliteediga sotsiaalteenustele.

5.4

Sotsiaalelamumajandus pakub praktilist ja tõhusat vastust komisjoni ja nõukogu soovile tugevdada euroala majandusjuhtimist ning eelkõige jälgida kinnisvarabuume ja nende laastavat mõju sotsiaalsele ja makromajanduslikule tasakaalule. Paralleelse eluaseme pakkumise arendamine aitab piirata nimetatud eluasemeturgude tsüklite ja buumide ulatust.

5.5

Kui liikmesriik ei suutnud eelarvest tingitud põhjustel või ebasoodsas olukorras olevate isikute või vähem soodsas olukorras olevate ühiskonnarühmade liiga kitsa määratluse tõttu kohandada sotsiaaleluasemete pakkumist oma kodanike tegelikele vajadustele kooskõlas riigi rahvusvaheliste kohustustega seoses õigusega eluasemele, siis tagatakse üldine juurdepääs korralikule ja taskukohase hinnaga eluasemele avaliku sektori poolt erasektori turule jõulise sekkumise hinnaga.

6.1

Sotsiaalelamumajandus peab reageerima uuele kliimaolukorrale ja vajadusele parandada oma olemasolevate ja uute varude energiatõhusust. Energiainvesteeringute poliitika elluviimist sotsiaalelamumajandusega tegelevate asutuste poolt peaks riik toetama, sest see võimaldab võidelda kliimamuutuse vastu ja kütteostuvõimetuse vastu madala sissetulekuga kodumajapidamistes ning edendada kohalikku tööhõivet ja piirkondade majanduse arengut. Ühtekuuluvuspoliitika saab sellele protsessile aktiivselt kaasa aidata ja pakkuda võimendavat mõju muude täiendavate rahastamisvahendite rakendamiseks.

6.2

Elanikkonna vananemine on samuti väga oluline probleem, mis nõuab sotsiaalelamumajanduse kohandamist, et vastata vanemate ja sõltuvate inimeste vajadustele ja arendada uusi integreeritud teenuseid, mis võimaldavad sõltuvatel ja vanematel inimestel oma kodus elada ja tagavad juurdepääsu sotsiaaleluasemetele.

6.3

Sotsiaaleluruumides elavate ja/või neid taotlevate kodumajapidamiste üha ebakindlamaks muutuv olukord suurendab vajadust sotsiaalse segunemise ja kvaliteetsete sotsiaaleluasemete pakkumise järele kohalikul tasandil ning linnade säästva arengu integreeritud lähenemisviiside arendamise järele, mis hõlmavad sotsiaalseid, majanduslikke, linna- ja keskkonnaalaseid mõõteid, nagu on välja toodud komisjoni ettepanekus Euroopa Regionaalarengu Fondi määruse kohta.

7.1

Euroopa Liit peab eelkõige tagama õigusraamistiku, mis soodustab sotsiaalelamumajanduse arengut liikmesriikides, ning seda seoses sotsiaaleluasemete pakkumise rahastamisega ning selle määratlemiseks ja toimimiseks vajalike meetmetega. Nimetatud toetava õigusraamistik hõlmab ilmsete vigade jälgimist sellise pakkumise kvalifitseerimisel üldist majandushuvi pakkuvaks teenuseks, sotsiaalelamumajanduses tegutsevatele asutustele antava riigiabi vastavuse, riigihangetega seotud sätete kohaldamise ja sotsiaalelamumajanduses tegutsevate asutuste vahelise koostöö jälgimist, aga ka vähendatud käibemaksumäärade kohaldamise jälgimist, kuna see on põhihüve.

7.2

Euroopa Komisjon peaks uuesti läbi vaatama oma otsuste tegemise praktika seoses ilmsete vigade jälgimisega sotsiaalelamumajanduse klassifitseerimisel liikmesriikide poolt üldist majandushuvi pakkuvaks teenuseks, sest see ei pruugi alati kajastada nimetatud sektori eripära. Komisjon peaks andma liikmesriikidele õiguse kehtestada sotsiaaleluasemetele juurdepääsu tingimused ja hinnad selliselt, et nende puhul võetakse arvesse kohalikke vajadusi ja eelistusi ning ebasoodsas olukorras olevate kodanike või sotsiaalselt vähemsoodsas olukorras olevate rühmade tegelikke vajadusi, vastavalt üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitleva protokolli nr 26 sätetele.

7.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab komisjoni otsust uuendada sotsiaalelamumajanduses tegutsevatele asutustele avalike teenuste hüvitamise vormis antava riigiabi eelneva teatamise kohustusest vabastamist ja väljendab heameelt, et nimetatud otsuses võetakse arvesse teatavaid erijooni, eelkõige seoses volituste kestuse ja pikaajaliste investeeringutega.

7.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab komisjoni poolt sotsiaalettevõtlust käsitlevas teatises väljendatud tahet edendada Euroopa Liidus sotsiaalettevõtete arenguks soodsat ökosüsteemi, sh seoses juurdepääsuga eluasemele, ning soodustada solidaarsete investeerimisfondide loomist. Komitee rõhutab ka vajadust säilitada sotsiaalpartnerite rolli liikmesriikides, kus nad on traditsiooniliselt olnud kaasatud sotsiaalelamumajanduse juhtimisse.

7.5

Komisjon, Euroopa Parlament ja nõukogu peaksid kaasama kavandatavatesse riigihankeid ja kontsessioone käsitlevatesse direktiividesse sotsiaalelamumajanduse valdkonnas tegutsevate asutuste kui avalik-õiguslike asutuste ja sotsiaalettevõtete vahelise koostöö, kaasates selle avaliku sektori omavahelise koostöö reguleerimisalasse, võttes arvesse nende asutuste avaliku huvi rolli ja nende osalemist nii avalikus kui ka erasektoris.

7.6

Euroopa Komisjon peaks uuesti läbi vaatama oma ettepanekud seoses tulevase ühise käibemaksusüsteemiga, jättes liikmesriikidele võimaluse kohaldada vähendatud käibemaksumäära nii riigi-, sotsiaal- kui ka erasektori poolt teostatava sotsiaalelamute ehitamise ja renoveerimise suhtes, sest see on kohaliku tähtsusega põhihüve, mis ei mõjuta liikmesriikidevahelist kaubandust ja siseturu tõrgeteta toimimist.

7.7

Euroopa Liit peaks samuti toetama liikmesriike sotsiaalelamute arvu suurendamisel ja nende ajakohastamisel, et vastata uutele demograafilistele, sotsiaalsetele ja kliimaalastele väljakutsetele ning seega aidata aktiivselt kaasa strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamisele.

7.8

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab komisjoni ettepanekuid seoses Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Euroopa Sotsiaalfondi määrustega, mis hõlmavad järgmiste valdkondade struktuurifondide (2014–2020) jaoks abikõlblikuks muutmist: prioriteetsed investeeringud seoses sotsiaalelamute soojustamise ja renoveerimisega, integreeritud meetmed linnade jätkusuutliku arengu tagamiseks, kõrvale jäetud kogukondade juurdepääs kvaliteetsetele ja taskukohase hinnaga eluasemetele ning sotsiaalettevõtete edendamine. Komitee tuletab meelde, et eesmärk peaks olema suutlikkus pakkuda kvaliteetset sotsiaaleluaset kõigile, kes seda vajavad.

7.9

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et nimetatud meetmed on vajalikud ja peavad toetama Euroopa Komisjoni energiatõhususe direktiivi käsitleva ettepaneku sätteid, millega nõutakse sotsiaalelamumajanduses tegutsevatelt asutustelt, et igal aastal parandataks energiatõhusust 4 % ulatuses sotsiaalelamutest. Sellise kohustusega peavad kaasnema investeeringute rahastamise erimeetmed, eelkõige Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu, kuid samuti ELi tasandil investeerimisfondi loomise kaudu.

7.10

Euroopa Parlament ja nõukogu peaksid võtma vastu komisjoni Regionaalarengu Fondi ja Euroopa Sotsiaalfondi määrustega seotud ettepanekud, mis aitavad kaasa strateegia „Euroopa 2020” rakendamisele ja millega tunnustatakse esimest korda struktuurifondide määruste kaudu eluaseme prioriteetset rolli seoses liikmesriikide investeerimispoliitikaga 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika raames.

7.11

Eluasemeturgude reguleerimine liikmesriikides on euroala stabiilsuse jaoks väga oluline valdkond, võttes arvesse kinnisvarabuumide makromajanduslikku ja sotsiaalset mõju. Sotsiaalelamumajandus aitab kaasa eluasemeturgude stabiliseerimisele ja kinnisvaratsüklite reguleerimisele.

7.12

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab komisjoni ettepanekut kehtestada tugevam makromajanduslik järelevalve euroala üle ja lisada sinna kinnisvarabuumide makromajandusliku mõjuga seotud mõõde. Komitee on seisukohal, et nimetatud tugevdatud järelevalve mehhanismiga peaksid kaasnema meetmed, mis edendavad mehhanisme eluasemeturgude arukaks reguleerimiseks liikmesriikides ning sotsiaal- ja erasektori eluasemete arvu suurendamiseks, et stabiliseerida ja leevendada kinnisvaratsükleid kooskõlas säästva linnastumise arenguga.

7.13

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et tuleks algatada arutelu Euroopa varude kohta, et stabiliseerida sotsiaalelamumajanduse rahastamist, mis on Euroopa sotsiaalmudeli osa. Samuti tuleks kaaluda sotsiaalelamumajandusele mõeldud Euroopa hoiukonto loomise ideed. Nimetatud konto saaks avada interneti teel Euroopa Investeerimispangas, mis tagaks ka nende vahendite haldamise. Sellisel protseduuril oleks kaks ülesannet: stabiliseerida sotsiaalelamumajandusse tehtavaid investeeringuid ja luua konto valdajatele tugev kodanikutunne.