21.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 341/6

1.1

Naiste tööhõivet ei tohiks enam käsitleda järjekordse aruteluna võrdõiguslikkuse teemal, vaid hoopis majandusliku möödapääsmatusena, mille abil tuua Euroopa Liitu õitseng ja luua uusi töökohti – sotsiaalse vajadusena astuda vastu demograafilistele, sotsiaalsetele ja keskkonnaalastele probleemidele, et tagada jätkusuutlik majanduskasv.

1.2

Naiste tööhõivemäära kasv on viimase 50 aasta jooksul juba andnud majanduskasvu oma märkimisväärse panuse. Siiski tuleb nii Euroopa Liidu kui ka liikmesriikide tasandil rakendada sihipärasemaid meetmeid, et täielikult ära kasutada naiste potentsiaalne panus majanduskasvu. Kahtlemata on oluline tagada, et sellised poliitikameetmed oleksid terviklikud ja hõlmaksid mitte ainult kõige ilmsemaid majanduslikke takistusi, vaid tegeleksid ka maksustamise, hüvitiste ja pensionisüsteemide, tööõiguse, otsuste langetamise, ettevõtluse, hariduse ning stereotüüpide ja vägivalla valdkondadega. Samuti on selge, et nii naised kui ka mehed peavad täitma oma rolli, kui nii mitmetahulised probleemid tuleb lahendada. Naised ja mehed peaksid samuti olema kaasatud asjakohaste sidusrühmade dialoogi ja koostöösse ning edukate tavade kohaldamisse.

1.3

Lisaks allpool ja kogu tekstis esitatud konkreetsetele soovitustele on naiste suurema tööturul osalemise ja majanduskasvu panustamise saavutamiseks vajalikud järgmised olulised eeltingimused:

2.1

Komitee usub kindlalt, et tegeliku progressi kindlustamiseks ühiskonnas ei piisa enam ainuüksi majanduskasvust, vaid see peab olema ka kaasav ja jätkusuutlik. Seega saab soolisest võrdõiguslikkusest sellise progressi saavutamisel vajalik tingimus. Samas ei tohiks SKP mõõtmine enam põhineda eranditult tarbimise/tootmise paradigmal, vaid peaks hõlmama niisuguseid näitajaid nagu heaolu ja säästlikkus (nii majandus-, sotsiaal- kui ka keskkonnaküsimustes), et „tasakaalustatuma poliitika suunas” (3) liikuda.

2.2

Soolist võrdõiguslikkust käsitletakse sageli kui piirangut või kulu. Ent tuleb tunnistada, et ebavõrdsus on kulukas ning soolise võrdõiguslikkuse positiivne majanduslik panus on investeering ja tootlik tegur.

2.3

Strateegia „Euroopa 2020” eesmärke – eelkõige 20–64aastaste vanuserühmas tööhõive määra suurendamine 2020. aastaks 75 %-ni ning vaesuses või vaesusohus elavate inimeste arvu vähendamine vähemalt 20 miljoni võrra – on võimatu saavutada naiste aktiivsema kaasamiseta tööturule ja ühiskonnaellu. Lisaks võiks osalusmäärade täielik lähenemine anda aastaks 2030 umbes 12 %-lise SKP kasvu inimese kohta (4).

2.4

Silmas pidades tööealise rahvastiku kahanemist (5) ei saavutata Euroopas kavandatud majanduskasvu, kui ei suurendata naiste tööturuvõimalusi. Aastal 2012 oli (20–64aastaste) meeste tööhõivemäär 74,6 %, naistel aga ainult 62,4 %. Kui tööhõivet mõõta täistööajaga töökohtadesse ümberarvutatult, on olukord veelgi hullem, sest naiste tööhõivemäära praegune tase on siis 53,5 % täistööajaga töötavate naiste kogutööjõust (6).

2.5

Naiste tööhõivemäära kasv on viimase 50 aasta jooksul juba andnud majanduskasvu oma ulatusliku panuse. Siiski on oluline märkida, et majapidamistöid oma perekonna heaks, mida naised teevad tasuta, majanduspanuseks ei arvestata. Töökohtade loomine teenuste pakkumiseks perekondadele võiks kaasa aidata selle nähtamatu töövormi palgatööks muutmisele ning luua maksutulu, pensionisissemakseid jne.

2.6

Komitee juhib tähelepanu sellele, et alati pole töötuid naisi statistikas arvesse võetud ega töötuina registreeritud, kuid tegelikult on see kasutamata potentsiaal. Tegelikult ei väljendu naiste tööhõive vähenemine otseselt töötusena, vaid mitteaktiivsuse, tööturult kõrvalejäämise või mitteametliku töötamisena, kuna „heidutava” mõju tõttu pakutakse naistele vähe töövõimalusi. Seetõttu ei saagi liikmesriikide ja ELi tasandi statistilised andmed kajastada reaalset pilti tegelikust olukorrast. Komitee kutsub üles ELi tasandil kogutud ja väljatöötatud statistilisi andmeid naiste tööhõive kohta senisest rohkem erateenuste sektorite kaupa eristama.

2.7

Komitee märgib, et iga-aastases majanduskasvu analüüsis tuleks kindlaks määrata naiste tööhõive eesmärgid (7), kuna suunatud poliitikameetmete abil on võimalik kaotada sooline ebavõrdsus ja edendada kaasatust, suurendades niiviisi märkimisväärselt ELi majanduse kasvupotentsiaali (8). Need poliitikameetmed – sealhulgas (kuid mitte ainult) hooldusteenuse pakkumine seda vajavatele pereliikmetele ja leibkonna teise palgasaaja rahaliste antistiimulite kõrvaldamine – on naiste osaluse suurendamiseks tööturul väga olulised. Liikmesriigid peaksid sellist poliitikat kasutama tööhõive parandamiseks ning töökohtade kättesaadavuse ja tööurule naasmise toetamiseks.

2.8

Karmid kokkuhoiumeetmed tingivad kärpeid avalikus sektoris ja teenuste osas ning suurema tõenäosusega jäävad oma töökohast ilma naised, kuna nemad moodustavad avaliku sektori töötajatest enamiku. Rühm, kelle elatustaseme langus on avalike teenuste kärbete tõttu suurim, on üksikvanemad, kellest enamiku moodustavad samuti naised. Samal ajal on tasuta hoolduse pakkujatest suurem osa naised t, nii et tõenäoliselt jääb nende õlule sotsiaalteenuste kärpimisest tulenev koorem (9). Komisjon peaks ette valmistama põhjaliku uuringu kokkuhoiumeetmete mõjust võrdsetele võimalustele, et kavandada paremaid lahendusi, ning uuringu selle kohta, milline mõju on kokkuhoiumeetmetel olnud naiste tööhõivele ja naiste töökohtade kvaliteedile nii avalikus kui ka erateenuste sektoris.

2.9

Väärib märkimist, et ELi poliitikakujundajad keskenduvad küll üldisele tööhõivele, ent ei tööta välja meetmeid majanduslikult mitteaktiivsete naiste potentsiaali kasutamiseks, kes võiksid ELi majanduskasvu märkimisväärse panuse anda.

2.10

Komitee soovitab eraldada ELi vahendeid sootundlikumalt ning julgustab nii ELi institutsioone kui ka liikmesriike rakendama dokumendis „Hinnang Euroopa Sotsiaalfondi toetusele soolise võrdõiguslikkuse edendamisel“ esitatud soovitusi (10).

3.1

Aastatel 1960–2008 tulenes haridustaseme tõusust ligi 50 %-line SKP kasv ELi riikides ning umbes pool sellest oli tingitud naiste hariduse paranemisest (11).

3.2

EIGE (12) ja OECD aruanded näitavad, et mitmesugustel põhjustel on naistel meestest vähem tööhõivevõimalusi ja nad saavad sama töö eest vähem palka, kuigi praegu on enamikus ELi liikmesriikides naiste haridustase meeste omast kõrgem.

3.3

Süsteemsed soolised erinevused (13) ainevalikul takistavad majandusel täielikult ära kasutamast naiste andepotentsiaali ning põhjustavad inimkapitali väära jaotumist ning luhtunud innovatsiooni- ja majanduskasvuvõimalusi. ELi institutsioonid ja liikmesriigid peaksid tegelema soolise ebavõrdsusega hariduses, edendades muutust õpilaste, õpetajate, vanemate ja laiema üldsuse hoiakutes. Selline sekkumine peaks algama õpilase elus varakult, enne kui on kivistunud stereotüüpsed arusaamad ja hoiakud selles suhtes, mida poisid ja tüdrukud paremini oskavad ja meelsamini teevad.

3.4

Komitee soovitab pöörata erilist tähelepanu algatustele ja projektidele, mida rahastatakse ELi vahenditest (Euroopa Sotsiaalfondi rahastamine, elukestva õppe programmid jne). Neid vahendeid tuleks kasutada, et suurendada tööle tagasipöörduvate naiste võimalusi oskusi omandada ning töökoht leida ja/või naiste karjääri edendamiseks.

4.1

Enamik ELi liikmesriike seisavad silmitsi kahekordse probleemiga – vananev rahvastik ja madal sündimus. Kui meeste ja naiste tööturul osalemise määr jääb muutumatuks, põhjustavad need tegurid järgmised 20 aastat tööjõu vähenemist (14).

4.2

Euroopa ühiskondades domineerivat soolist ebavõrdsust on tarvis jätkusuutlikult muuta. Meeste töö- ja pereelu parema tasakaalu toetamine on tähtis samm palgatöö ja tasustamata töö võrdsema jaotamise poole naiste ja meeste vahel. Vanemapuhkuse võrdsem jagamine kahe lapsevanema vahel võiks vähendada tööandjate vastumeelsust sünnitamiseas naisi palgata.

4.3

Muutused tööjõu nõudluses – näiteks uute tootmismeetodite kujunemine ja teistsugused töötingimused ning eelkõige nihe vabrikutöölt ja põllumajanduselt teenustele – on olulised tegurid naiste laiemaks osalemiseks tööjõuressurssides ning tingivad kasvava nõudluse naistöötajate järele.

4.4

Kuigi osaline tööaeg on julgustanud rohkem naisi ametliku tööjõuga ühinema, võib osaajaga töötamine pikemas perspektiivis vähendada koolitusvõimalusi, karjääriväljavaateid, mõjutada pensionäride pensioni suurust ning suurendada vaesusohtu nii lühikeses perspektiivis kui ka vanas eas. See on eriti ilmne viimastel aastatel üha rohkem levinud „mittevabatahtlikult” osalise tööajaga töötamise (15) puhul, kuna kriisi tõttu pakutakse naistele kohe osalise tööajaga töötamist ning nad on sunnitud pakkumise vastu võtma, kuna neil puuduvad alternatiivid või kardavad nad töökohta kaotada. Tähelepanu tuleks pöörata sellele, et osaajaga töötajate hulgas on naisi tunduvalt rohkem kui mehi (vastavalt 31,6 % ja 8 %). Vaja on kõrvaldada kõik tõkked, mis takistavad üleminekut osaliselt tööajalt täistööajale.

4.5

Komitee märgib, et olulised tegurid naiste osalemise hoogustamiseks on poliitikameetmed, mis julgustavad kahe tööl käiva vanemaga leibkondade teket ning aitavad töötavatel täiskasvanutel oma perekondlike kohustustega toime tulla. Tähtis roll on ka asjakohaselt kombineeritud rahalistel ja mitterahalistel toetustel.

4.6

Perekonna teise sissetuleku teenijale kohaldatavad kõrgemad maksumäärad võivad vähendada naiste osakaalu tööjõus, kuna need võtavad naistelt julguse tööturul osaleda (16). Seega tuleb maksu- ja hüvitistesüsteemi kohandada nii, et ei võetaks teiselt palgasaajalt julgust töötada.

4.7

Erilist tähelepanu tuleks pöörata mitteametlikele, ebakindlatele töösuhetele, sealhulgas näilise füüsilisest isikust ettevõtja staatusele. See käib rohkem naiste kui meeste kohta, mistõttu neid on hõlpsam sel viisil ära kasutada. ELi liikmesriigid peaksid viivitamata ratifitseerima ILO 189. konventsiooni koduabiliste inimväärse töö kohta (17), milles sätestatakse kodus töötajate töönormid.

5.1

Komitee kutsub poliitikakujundajaid üles vähendama soolist ebavõrdsust, kaotades palgalõhe (mis on keskmiselt 16,2 %), sest võrdne töötasu ei too kasu mitte üksnes naistele, vaid kogu ühiskonnale – Euroopa lisaväärtuse direktoraadi hinnangu kohaselt suurendab palkade ebavõrdsuse vähendamine ühe protsendipunkti võrra majanduskasvu 0,1 % (18).

5.2

Komitee väljendab oma muret ka erakordselt suure soolise ebavõrdsuse pärast pensionides – ELi keskmine on 39 % (19) – mis on palgalõhest üle kahe korra suurem. Eriti murettekitav on probleemi liiga vähene nähtavus. Enamikus ELi liikmesriikides esineb suur ebavõrdsus, mis lisaks on ülimalt keerukas. See tuleneb tööhõive ajaloost (eelkõige erinevus palga, töötundide ja tööaastate osas) ning pensionisüsteemidest, eriti aga karjääri jooksul teenitud palga mõjust pensioni suurusele ja sellest, millises ulatuses pensionisüsteemid kompenseerivad karjäärikatkestusi laste või ülalpeetavate sugulaste eest hoolitsemiseks.

5.3

Seepärast arvab komitee, et soolist ebavõrdsust pensionisüsteemides saaks vähendada, kui kaotada palgalõhe ning lisada nii naiste kui ka meeste pensionikogumissüsteemidesse nn perekonnale kulunud aeg – laste ja eakate eest hoolitsemine, lühi- ja/või pikaajalist haigust põdeva pereliikme hooldamine jne (tagades samas töötajale võimaluse saada hoolduspuhkust) (20).

6.1

Hiljutises OECD uurimuses (21) tõstetakse esile, et sooline ebavõrdsus ettevõtluses on suur ja visalt püsiv paljudes mõõtmetes, sealhulgas ettevõtluse subjektiivsed eelistused, ettevõtte suurus ja majandustulemused, juurdepääs rahastamisele ja selle kasutamine. Naisettevõtjatel on täiendavad eesmärgid kasumi maksimeerimiseks ning nende avaramad meetmed tulemuslikkuse saavutamiseks rõhutavad nende panust sotsiaal- ja majandusarengusse.

6.2

Kui aidata suuremal hulgal naistel ettevõtjana alustada ja toetada olemasolevaid naiste juhitud ettevõtete kasvu, siis võib see anda suurema panuse (22) töökohtade loomisse, innovatsiooni, konkurentsivõimesse ja majanduskasvu ning vähendada sotsiaalset tõrjutust. Läheb tarvis märkimisväärseid meetmeid, et ettevõtete potentsiaal Euroopas täielikult ära kasutada jätkusuutlikuks majanduskasvuks ja töökohtade loomiseks, eriti kriisijärgselt.

6.3

Komitee on juba teinud ettepaneku, et naiste ettevõtluse edendamiseks ELi tasandil tuleb võtta järgmised meetmed (23):

7.1

Rahvusvahelised uuringud (24) kinnitavad, et juhtivatel kohtadel töötavad naised avaldavad positiivset mõju ettevõtte majandustulemustele, ettevõtluskultuurile, juhtimisstiilile ja kriisiga toimetulekule. Naised riskivad vähem ning eelistavad jätkusuutlikku arengut, ent tõkked soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks otsuste tegemise valdkonnas on märksa suuremad, kui avalikult tunnistatakse.

7.2

Komitee loodab, et kõik avalikud ja eraõiguslikud otsustamispädevusega organid võtavad eneseregulatsiooni korras üle miinimumstandardi võrdseks osalemiseks otsuste tegemisel. Börsil noteeritud ettevõtted ja kõik avaliku sektori organid peaksid edendama läbipaistvat rakendamist ja ametisse nimetamist ning kaasamise ja valikuvõimaluse kultuuri. Et üldse midagi saavutada, on vaja nii meeste kui ka naiste enda valmisolekut positiivsete meetmete rakendamiseks.

7.3

Komitee soovitaks poliitikakujundajatel ja ettevõtetel soolise tasakaalu eesmärgi saavutamise tagamiseks tegeleda järgmiste küsimustega:

7.4

Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia (2010–2015) (25) rakendamiseks kutsub komitee üles meeste ja naiste võrdsele esindatusele avalikus elus ja eriti poliitikas, sest praegune alaesindatus piirab naiste osalemisõigust (26). ELi institutsioonid ja liikmesriigid, samuti sotsiaalpartnerite organisatsioonid peaksid eeskuju andma ning seadma soolise võrdõiguslikkuse eesmärgid oma poliitilistes- ja haldusorganites, eriti kõige kõrgemal tasemel.

8.1

Tähtis tegur, mis mõjutab naiste osalemist tööturul, on eelkõige väikelastele mõeldud täistööajaga lapsehoiuasutuste kättesaadavus. Riiklike kulude suurenemine lapsehoiuteenustele on otseselt seotud naiste täistööajaga tööhõivega (27).

8.2

Seepärast on tarvis saavutada Barcelona eesmärgid. Siiski oli komisjoni hiljutise aruande kohaselt alla kolme aastaste lastega seotud Barcelona eesmärk 2010. aastal saavutatud ainult kümnes liikmesriigis. Samal aastal olid ainult 11 liikmesriiki 90 % ulatuses saavutanud kolme aasta ja kohustusliku kooliea vahelises vanuses olevate lastega seotud eesmärgi (28).

8.3

Kuna kõige kõrgema sündimusega liikmesriikides on tehtud kõige rohkem lastevanemate töö- ja eraelu tasakaalu heaks ning neis on ka kõige kõrgem naiste tööhõive tase (29), peaksid liikmesriigid pakkuma lastega peredele tõhusamat, taskukohasemat, kättesaadavamat ja kvaliteetsemat abi, kasutades näiteks järgmisi poliitikameetmeid (30).

9.1

Kuigi viimastel aastakümnetel avaldunud tüdrukute huvi haridustaseme tõstmise vastu on naiste teenimispotentsiaalile tõuke andnud, takistavad ühiskonna suhtumine naiste töösse ning pereväärtuste ja võrdõiguslikkuse konflikt endiselt soolist võrdõiguslikkust tööturul.

9.2

Komitee on eriti mures nende naiste diskrimineerimise pärast, kes on puudega, sisserännanud või kuuluvad mõnda rahvusvähemusse. Sellega seoses kutsub komitee üles kiiresti rakendama võrdse kohtlemise direktiivi (31).

9.3

Naistevastane vägivald on õigustamatu ning lisaks majanduslikult kulukas ühiskonnaprobleem. Hinnanguliselt läheb naistevastane vägivald Euroopa Nõukogu 47 liikmesriigis maksma aastas vähemalt 32 miljardit eurot (32). Soolise vägivalla vastu võitlemise riiklikul poliitikal on tähtis roll; traditsiooniline ettekujutus naiste osast ühiskonnas muutub alles siis, kui naised saavad meestega võrdsetel alustel ligipääsu võimule.

9.4

Soolise võrdõiguslikkuse propageerimisel on väga oluline osa meediatööstusel. Meedia mitte ainult ei peegelda, vaid ka loob sotsiaalkultuurilisi tavasid ja norme ning on avaliku arvamuse ja kultuuri võimas kujundaja. Samuti soodustab just meedia sisu kõigi ühiskonnaliikmete, sealhulgas poliitikakujundajate ja avalikkuse avaramat arusaamist soolise võrdõiguslikkuse keerukusest, seega peaks meediasektoris viivitamatult tegelema niisuguste püsivate ebavõrdsuse ilmingutega nagu alaesindatus (eriti kõrgematel tasanditel), takistused edutamisel ja madalad palgad (meestega võrreldes) (33).