3.12.2008

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 323/33

---

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2008/106/EÜ,

19. november 2008,

meremeeste väljaõppe miinimumtaseme kohta (uuestisõnastamine)

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikli 80 lõiget 2,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust, (1)

pärast konsulteerimist Regioonide Komiteega,

toimides asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras, (2)

ning arvestades järgmist:

(1)	Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. aprilli 2001. aasta direktiivi 2001/25/EÜ meremeeste väljaõppe miinimumtaseme kohta (3) on korduvalt oluliselt muudetud. (4) Nüüd, kui on tehtud uusi muudatusi kõnealusesse direktiivi, on selguse huvides soovitatav kõnealused sätted uuesti sõnastada.

(2)	Meresõiduohutuse ja meresaaste vältimise küsimustes ühenduse tasandil võetavad meetmed peaksid olema kooskõlas rahvusvaheliselt kokkulepitud eeskirjade ja nõuetega.

(3)	Ühenduse merendussektoris teadmiste ja oskuste taseme säilitamiseks ja arendamiseks on oluline pöörata asjakohast tähelepanu mereharidusele ja meremeeste staatusele ühenduses.

(4)	Meremeeste kutsetunnistuste saamiseks vajaliku väljaõppe nõuded peaks kindlustama meresõiduohutuseks vajaliku väljaõppe ühtlase taseme.

(5)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiivi 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta (5) kohaldatakse käesoleva direktiiviga hõlmatud mereerialade suhtes. See aitab järgida neid asutamislepingus sätestatud kohustusi, millega kõrvaldatakse isikute ja teenuste vaba liikumise takistused liikmesriikide vahel.

(6)	Direktiivis 2005/36/EÜ sätestatud diplomite ja tunnistuste vastastikune tunnustamine ei taga alati väljaõppe standardtaset kõigile mõne liikmesriigi lipu all sõitvate laevade pardal töötavatele meremeestele. See on aga oluline meresõiduohutuse seisukohalt.

(7)

Seepärast on vaja määratleda meremeeste väljaõppe miinimumtase ühenduses. Kõnealune tase peaks põhinema rahvusvaheliselt juba kokkulepitud väljaõppestandarditel, täpsemalt Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) 1978. aasta meremeeste väljaõppe, diplomeerimise ja vahiteenistuse aluste rahvusvahelisel konventsioonil (STCW konventsioon), mida on muudetud 1995. aastal. Kõik liikmesriigid on nimetatud konventsiooniga liitunud.

(8)	Liikmesriigid võivad kehtestada STCW konventsiooni ja käesoleva direktiiviga ette nähtud miinimumnõuetest kõrgemad nõuded.

(9)

Käesolevale direktiivile lisatud STCW konventsiooni reegleid tuleks täiendada meremeeste väljaõppe, diplomeerimise ja vahiteenistuse koodeksi (STCW koodeksi) A osas sisalduvate kohustuslike sätetega. STCW koodeksi B osa sisaldab soovituslikke juhiseid, mille eesmärk on abistada STCW konventsiooni osalisriike ning selle meetmete rakendamise, kohaldamise ja jõustamisega seotud isikuid, et jõustada see täielikult ja igas suhtes ühtlaselt.

(10)

Meresõiduohutuse suurendamiseks ja meresaaste vältimise tõhustamiseks tuleks käesoleva direktiiviga kehtestada vahipersonali minimaalset puhkeaega käsitlevad sätted kooskõlas STCW konventsiooniga. Kõnealuseid sätteid tuleks kohaldada nii, et see ei piiraks nõukogu 21. juuni 1999. aasta direktiivi 1999/63/EÜ (milles käsitletakse Euroopa Ühenduse Reederite Ühingu (ECSA) ja Euroopa Liidu Transporditööliste Ametiühingute Liidu (FST) sõlmitud kokkulepet meremeeste tööaja korralduse kohta) (6) sätete kohaldamist.

(11)	Liikmesriikidel tuleks võtta ja rakendada erimeetmeid, et vältida kutsetunnistustega seotud pettusi ja nende eest karistada, ning samuti jätkata jõupingutusi IMOs, et sõlmida ranged ja täidetavad kokkulepped selliste tavade vastu võitlemiseks kogu maailmas.

(12)	Suurendamaks meresõiduohutust ning vältimaks inimohvreid ja meresaastet, tuleks parandada ühenduse vetes sõitvate laevade laevapere liikmete omavahelist sidepidamist.

(13)	Reisilaevade personalil, kelle ülesanne on abistada reisijaid häireolukordades, peaks olema võimalus pidada sidet reisijatega.

(14)	Mürgise või saastava lastiga tankerite laevapered peaksid suutma tõhusalt toimida õnnetuste ennetamisel ja häireolukorras. On ülimalt tähtis, et kapteni, ohvitseride ja reakoosseisu liikmete vahel oleks korralik, käesolevas direktiivis sätestatud nõuetele vastav sideühendus.

(15)

Eriti tähtis on tagada, et ühenduse laevadel töötavatel meremeestel, kellel on kolmandate riikide antud tunnistus, oleks STCW konventsiooni nõuetega samaväärne pädevus. Käesolevas direktiivis peaks sätestama menetlused ja ühised kriteeriumid, mille alusel liikmesriigid tunnustavad kolmandate riikide antud tunnistusi, mis tuginevad STCW konventsiooni raames kokkulepitud väljaõppe- ja diplomeerimisnõuetele.

(16)

Liikmesriigid peaksid mereohutuse huvides tunnustama nõutavat väljaõppetaset tõendavat ettevalmistust ainult siis, kui selle on välja andnud või lasknud välja anda need STCW konventsiooni osalisriigid, kelle puhul IMO meresõiduohutuse komitee on kindlaks teinud, et nad on täitnud ja täidavad edaspidigi kõnealuse konventsiooniga ette nähtud nõudeid. Selleks ajaks, kui IMO meresõiduohutuse komitee küsimust menetleb, on vaja tunnistuste ajutise tunnustamise menetlust.

(17)	Vajaduse korral tuleks kontrollida merehariduslikke õppeasutusi, õppekavu ja kursusi. Seetõttu tuleks kehtestada kontrollikriteeriumid.

(18)	Kolmandate riikide õppe- või ametiasutuste väljaantud tunnistuste tunnustamisega seotud ülesannete täitmisel abistab komisjoni komitee.

(19)	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 1406/2002 (7) asutatud Euroopa Meresõiduohutuse Amet peaks abistama komisjoni kontrollimisel, et liikmesriigid järgivad käesolevas direktiivis sätestatud nõudeid.

(20)

Liikmesriigid kui sadamavaldajad on kohustatud tõhustama ohutust ja saastamise vältimist ühenduse vetes, vaadates eelkõige üle sellise kolmanda riigi lipu all sõitvad laevad, kus STCW konventsiooni ei ole ratifitseeritud, tagades seejuures, et kolmanda riigi lipu all sõitvaid laevu ei koheldaks soodsamalt.

(21)	On asjakohane lisada käesolevasse direktiivi sadamariigi kontrolli käsitlevad sätted seni, kuni on muudetud nõukogu direktiivi 95/21/EÜ (8) (mis käsitleb sadamariigi kontrolli laevanduses) ning käesoleva direktiivi sätted sadamariigi kontrolli kohta on kantud üle kõnealusesse direktiivi.

(22)	On vaja ette näha kord käesoleva direktiivi kohandamiseks rahvusvaheliste konventsioonide ja koodeksite muudatustega.

(23)	Käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivile 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused. (9)

(24)

Komisjonile tuleks eelkõige anda volitus muuta käesolevat direktiivi, et rakendada selle kohaldamisel teatavate rahvusvaheliste koodeksite hilisemaid muudatusi ja ühenduse õigusaktide asjakohaseid muudatusi. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähem olulisi sätteid, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(25)	Käesoleva direktiivi uued sätted käsitlevad üksnes komiteemenetlust. Seetõttu ei ole neid vaja siseriiklikku õigusesse üle võtta.

(26)	Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriikide kohustusi, mis on seotud III lisa B osas esitatud direktiivide siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtpäevadega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1.	„kapten” – laeva juhtiv isik;

2.	„ohvitser” – laevapere liige, v.a kapten, kes on selleks määratud siseriiklike õigusaktidega või nende puudumisel kollektiivlepingu või tavaga;

3.	„tüürimees” – I lisa II peatüki sätetele vastava kvalifikatsiooniga ohvitser;

4.	„vanemtüürimees” – kaptenist auastmelt järgmine ohvitser, kes võtab üle laeva juhtimise, kui kapten on võimetu seda tegema;

5.	„laevamehaanik” – I lisa III peatüki sätetele vastava kvalifikatsiooniga ohvitser;

6.	„vanemmehaanik” – auastmelt kõrgeim laevamehaanik, kes vastutab laeva mehaanika- ja elektriseadmete käivitamise, toimimise ja hooldamise eest;

7.	„teine mehaanik” – vanemmehaanikust auastmelt järgmine laevamehaanik, kes võtab üle vastutuse laeva mehaanika- ja elektriseadmete käivitamise, toimimise ja hooldamise eest, kui vanemmehaanik on võimetu seda tegema;

8.	„praktikant-laevamehaanik” – laevamehaaniku väljaõppel olev isik, kes on selleks määratud siseriiklike õigusaktidega;

9.	„raadiooperaator” – isik, kellel on pädevate asutuste poolt raadioeeskirjade sätete kohaselt välja antud või tunnustatud asjakohane tunnistus;

10.	„reakoosseisu liige” – laevapere liige, v.a kapten ja ohvitser;

11.	„merelaev” – laev, mis ei liikle üksnes sisevetes, kaitstud vetes või nendega vahetult piirnevates vetes ja aladel, kus kehtib sadamakord;

12.	„liikmesriigi lipu all sõitev laev” – liikmesriigi õigusaktide kohaselt registreeritud ja selle lipu all sõitev laev. Käesolevale määratlusele mittevastavat laeva käsitletakse kolmanda riigi lipu all sõitva laevana;

13.	„kohalik rannasõit” – reisid, mis toimuvad liikmesriigi läheduses vastavalt selle liikmesriigi määratlusele;

14.	„peamasinate efektiivne koguvõimsus” – laeva kõigi peamasinate summaarne nimiväljundvõimsus kilovattides, mis on kajastatud laeva registreerimistunnistusel või muus ametlikus dokumendis;

15.	„naftatanker” – laev, mis on ehitatud nafta ja naftasaaduste veoks mahtlastina;

16.	„kemikaalitanker” – laev, mis on ehitatud või kohandatud ja mida kasutatakse rahvusvahelise kemikaalide mahtlastina vedamise koodeksi 17. peatükis loetletud veeldatud toodete veoks mahtlastina (ajakohastatud versioon);

17.	„veeldatud gaasi tanker” – laev, mis on ehitatud või kohandatud ja mida kasutatakse rahvusvahelise gaaside mahtlastina vedamise koodeksi 19. peatükis loetletud kõigi veeldatud gaaside või muude toodete veoks mahtlastina (ajakohastatud versioon);

18.	„raadioeeskirjad” – ülemaailmse raadiosideadministratsioonide konverentsi poolt mobiiltelefoniteenuste kohta vastuvõetud raadioeeskirjad (ajakohastatud versioon);

19.	„reisilaev” – rohkem kui 12 reisijaga merelaev;

20.	„kalalaev” – kalade või muude mere elusressursside püügiks kasutatav laev;

21.

„STCW konventsioon” – meremeeste väljaõppe, diplomeerimise ja vahiteenistuse aluste Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) 1978. aasta konventsioon, niivõrd kui see on kohaldatav asjaomaste küsimuste suhtes, arvesse võttes konventsiooni VII artikli ja reegli I/15 üleminekusätteid ning vajaduse korral STCW koodeksi kohaldatavaid sätteid (ajakohastatud versioonides);

22.	„raadioteenistus” – hõlmab vajaduse korral vahiteenistust ning tehnohooldust ja remonti vastavalt raadioeeskirjadele, 1974. aasta rahvusvahelisele konventsioonile inimelude ohutusest merel (SOLAS 74) ja, liikmesriikide äranägemisel, IMO asjakohastele soovitustele (ajakohastatud versioonid);

23.	„ro-ro tüüpi reisiparvlaev” – reisiparvlaev lasti- või eriruumidega, nagu on määratletud SOLAS 74 ajakohastatud versioonis;

24.	„STCW koodeks” – meremeeste väljaõppe, diplomeerimise ja vahiteenistuse (STCW) koodeks, nagu on vastu võetud STCW osapoolte 1995. aasta konverentsi 2. resolutsiooni ajakohastatud versioonis;

25.	„teenistusülesanne” – laeva käitamiseks, inimelude ohutuse tagamiseks merel ja merekeskkonna kaitseks vajalikud ülesanded, kohustused ja vastutus, mis on kindlaks määratud STCW koodeksis;

26.

„laevandusettevõtja” – laevaomanik või mõni muu organisatsioon või isik, näiteks juht või laevapereta prahtija, kes on võtnud laevaomanikult vastutuse laeva ekspluateerimise eest ja kes seesuguse vastutuse võtmisega on soostunud üle võtma kõik käesoleva direktiiviga laevandusettevõtjale kehtestatud kohustused ja vastutuse;

27.

„asjakohane tunnistus” – käesoleva direktiivi kohaselt välja antud ja kinnitatud tunnistus, mis lubab selle seaduslikul omanikul töötada ametikohal ning täita ettenähtud vastutustasandiga seotud ülesandeid asjaomase reisi jooksul laeval, mille liik, kogumahutavus, võimsus ja asjaomased peamasinad vastavad tunnistusel kindlaksmääratule;

28.	„meresõidupraktika” – tunnistuse või muu erialast ettevalmistust tõendava dokumendi saamiseks vajalik teenistus laeva pardal;

29.	„heakskiidetud” – s.o käesoleva direktiivi kohaselt liikmesriigi poolt heaks kiidetud;

30.	„kolmas riik” – riik, kes ei ole liikmesriik;

31.	„kuu” – kalendrikuu või ühest kuust lühem 30 päeva pikkune ajavahemik.

Artikkel 2

Reguleerimisala

Käesolevat direktiivi kohaldatakse siin nimetatud meremeeste suhtes, kes teenivad liikmesriigi lipu all sõitvate merelaevade pardal, v.a järgmised laevad:

a)	sõjalaevad, mereväe abilaevad või muud laevad, mis kuuluvad liikmesriigile või mida kasutatakse ainult riiklikel mittekaubanduslikel eesmärkidel;

b)	kalalaevad;

c)	kaubandusega mittetegelevad lõbusõidujahid;

d)	lihtsa ehitusega puidust laevad.

Artikkel 3

Väljaõpe ja diplomeerimine

1.   Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artiklis 2 osutatud laevadel teenivad meremehed saavad vähemalt käesoleva direktiivi I lisas sätestatud STCW konventsiooni nõuetele vastava väljaõppe ja et neil on artiklis 4 määratletud tunnistus või artikli 1 punktis 27 määratletud asjakohane tunnistus.

2.   Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et need laevapere liikmed, kellel peab olema SOLAS 74 reegli III/10.4 kohane tunnistus, saavad väljaõppe ja tunnistuse kooskõlas käesoleva direktiiviga.

Artikkel 4

Tunnistus

Tunnistus on mis tahes nimetusega kehtiv dokument, mille on välja andnud või mida on volitanud välja andma liikmesriigi pädev asutus kooskõlas artikliga 5 ja I lisas sätestatud nõuetega.

Artikkel 5

Tunnistused ja kinnituslehed

1.   Tunnistused antakse välja vastavalt artiklile 11.

2.   Liikmesriik kinnitab kaptenite, ohvitseride ja raadiooperaatorite tunnistused käesolevas artiklis ette nähtud korras.

3.   Tunnistused antakse välja STCW konventsiooni reegli I/2 lõike 1 kohaselt.

4.   Raadiooperaatorite puhul võib liikmesriik

a)	lisada asjakohaste reeglitega nõutavad lisateadmised eksamisse, mis tuleb sooritada raadioeeskirjadele vastava tunnistuse saamiseks, või

b)	anda välja eraldi tunnistuse, mis tõendab, et selle omanikul on asjakohaste reeglitega nõutavad lisateadmised.

5.   Liikmesriigi äranägemisel võib kinnitus olla STCW koodeksi jaotise A-I/2 kohaselt välja antud tunnistustel. Kui kinnitus on tunnistusel, tehakse see jaotise A-I/2 lõikes 1 esitatud vormis. Kui kinnitamine toimub muul viisil, kasutatakse kõnealuse jaotise lõikes 2 esitatud kinnituslehte. Kinnituslehed antakse välja STCW konventsiooni artikli VI lõike 2 kohaselt.

6.   Liikmesriik, kes tunnustab tunnistust artikli 19 lõikes 2 sätestatud menetluse alusel, varustab kõnealuse tunnistuse tunnustamist tõendava kinnituslehega. Kinnitusleht tehakse STCW koodeksi jaotise A-I/2 lõikes 3 esitatud viisil.

7.   Lõigetes 5 ja 6 osutatud kinnituslehed:

a)	võib välja anda eraldi dokumentidena;

b)	tähistatakse kordumatu numbriga, v.a kinnitusleht, mis tõendab tunnistuse väljaandmist ning mille võib tähistada asjaomase tunnistuse numbriga, kui see on kordumatu, ja

c)	kaotavad kehtivuse, kui kinnitatud tunnistus kaotab kehtivuse või kui selle väljaandnud liikmesriik või kolmas riik võtab selle tagasi, peatab või tunnistab kehtetuks, ning igal juhul viie aasta möödudes alates selle väljaandmise kuupäevast.

8.   Ametikoht, millel tunnistuse omanikul on lubatud töötada, identifitseeritakse kinnituslehel samamoodi nagu asjaomases liikmesriigis kohaldatavate ohutu mehitamise nõuete puhul.

9.   Liikmesriik võib kasutada STCW koodeksi jaotises A-I/2 esitatud vormist erinevat vormi, tingimusel et vähemalt nõutav teave on esitatud ladina tähtede ja araabia numbritega, võttes arvesse jaotise A-I/2 kohaselt lubatud variante.

10.   Kui artikli 19 lõikest 7 ei tulene teisiti, on käesoleva direktiiviga nõutava tunnistuse originaal kättesaadav selle laeva pardal, kus tunnistuse omanik töötab.

Artikkel 6

Väljaõppenõuded

Artikliga 3 ette nähtud väljaõpe toimub vormis, mis võimaldab saavutada I lisas nõutavaid teoreetilisi teadmisi ja praktilisi oskusi eelkõige pääste- ja tuletõrjevahendite osas, ning selle kiidab heaks iga liikmesriigi määratud pädev asutus või organ.

Artikkel 7

Kohalikke rannasõite reguleerivad põhimõtted

1.   Kohalike rannasõitude määratlemisel ei tohi liikmesriigid kehtestada rangemaid väljaõpet, kogemusi või diplomeerimist käsitlevaid nõudeid meremeestele, kes teenivad mõne teise liikmesriigi või teise STCW konventsiooni osalisriigi lipu all sõitvatel ja samasuguste reisidega seotud laevadel, kui need, mis on kehtestatud oma lipu all sõitvate laevade meremeestele. Liikmesriigid ei tohi mingil juhul kehtestada rangemaid nõudeid teise liikmesriigi või teise STCW konventsiooni osalisriigi lipu all sõitvatel laevadel teenivate meremeeste suhtes, kui need, mis käesoleva direktiivi kohaselt kehtestatakse laevadele, mis ei ole seotud kohalike rannasõitudega.

2.   Laevade puhul, millel on õigus sõita mõne liikmesriigi lipu all ja mis tegelevad regulaarselt kohalike rannasõitudega mõne teise liikmesriigi või teise STCW konventsiooni osalisriigi rannikul, peab liikmesriik, kelle lipu all kõnealusel laeval on õigus sõita, kehtestama nendel laevadel teenivate meremeeste suhtes sellised väljaõpet, kogemusi ja diplomeerimist käsitlevad nõuded, mis on vähemalt võrdväärsed selle liikmesriigi või STCW konventsiooni osalisriigi nõuetega, mille rannikul nimetatud laev tegutseb, tingimusel et need nõuded ei ole rangemad kui need, mis käesoleva direktiivi kohaselt on kehtestatud laevade suhtes, mis ei ole seotud kohalike rannasõitudega. Meremehed, kes teenivad laeval, mille reis kestab kauem kui liikmesriigi poolt kohaliku rannasõiduna määratletud reis ja mis siseneb kõnealuse määratlusega hõlmamata vetesse, täidavad käesoleva direktiivi asjakohaseid sätteid.

3.   Liikmesriik võib lubada, et laeva suhtes, millel on õigus sõita tema lipu all, kohaldatakse käesoleva direktiivi sätteid, mis käsitlevad kohalikke rannasõite, kui kõnealune laev on regulaarselt seotud kohalike rannasõitudega vastavalt liikmesriigi määratlusele sellise riigi läheduses, mis ei ole STCW konventsiooni osalisriik.

4.   Kui liikmesriigid teevad otsuse kohaliku rannasõidu määratluse ning asjakohaste väljaõppetingimuste kohta kooskõlas lõigete 1, 2 ja 3 nõuetega, teatavad nad komisjonile vastuvõetud sätete üksikasjad.

Artikkel 8

Pettuste ja muu õigusvastase tegevuse vältimine

1.   Liikmesriigid võtavad ja rakendavad asjakohaseid meetmeid, et vältida pettust ja muud õigusvastast tegevust seoses tunnistuste andmise protsessi või nende pädevate asutuste poolt väljastatud ja kinnitatud tunnistustega, ning näevad ette tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad sanktsioonid.

2.   Liikmesriigid määravad siseriiklikud asutused, kelle ülesanne on avastada ja võidelda pettuste ning muu õigusvastase tegevusega ning vahetada teavet teiste liikmesriikide ja kolmandate riikide pädevate asutustega meremeestele tunnistuste andmise kohta.

Liikmesriigid teatavad viivitamata teistele liikmesriikidele ja komisjonile nimetatud pädevate siseriiklike asutuste andmed.

Liikmesriigid teatavad nimetatud pädevate siseriiklike asutuste andmed viivitamata ka kolmandatele riikidele, kellega nad on sõlminud kokkuleppe vastavalt STCW konventsiooni reegli I/10 punktile 1.2.

3.   Vastuvõtva liikmesriigi taotlusel kinnitavad või eitavad teise liikmesriigi pädevad asutused kirjalikult meremeeste tunnistuste, vastavate kinnituslehtede või muude selles teises liikmesriigis väljastatud väljaõpet tõendavate dokumentide ehtsust.

Artikkel 9

Karistused ja distsiplinaarmeetmed

1.   Liikmesriigid kehtestavad korra erapooletuks uurimiseks juhtudel, kui liikmesriigi väljaantud tunnistuse või kinnituslehe omaniku kohta teatatakse sellisest ebapädevusest, tegevusest või tegevusetusest seoses tunnistusest tulenevate kohustustega, mis võib kujutada otsest ohtu inimelule, varale või merekeskkonnale, samuti korra tunnistuste ära võtmiseks, peatamiseks ja tühistamiseks nimetatud põhjustel ning silmas pidades pettuse vältimist.

2.   Liikmesriigid sätestavad karistused ja distsiplinaarmeetmed juhtudeks, kui käesoleva direktiivi jõustamiseks vajalike siseriiklikke õigusakte ei järgita laevadel, millel on õigus sõita liikmesriigi lipu all või kui seda ei tee meremehed, kes on saanud nimetatud liikmesriigilt nõuetekohase tunnistuse.

3.   Eelkõige määratakse ja täidetakse karistus või distsiplinaarmeetmed järgmistel juhtudel:

a)	laevandusettevõtja või kapten on võtnud tööle isiku, kellel ei ole käesoleva direktiiviga nõutavat tunnistust;

b)	kapten on lubanud, et mis tahes teenistusülesannet või teenust, mida käesoleva direktiivi kohaselt peab täitma või osutama asjakohast tunnistust omav isik, täidab või osutab isik, kellel ei ole nõutavat tunnistust, kehtivat soodusluba ega artikli 19 lõikega 7 ette nähtud tõendavat dokumenti, või

c)	isik on omandanud pettuse teel või valedokumentidega õiguse täita teenistusülesannet või töötada ametikohal, mis käesoleva direktiivi kohaselt eeldab tunnistuse või soodusloa olemasolu.

4.   Liikmesriigid, mille jurisdiktsiooni alla kuulub laevandusettevõtja või isik, kelle puhul on põhjendatult alust arvata, et ta on vastutav käesoleva direktiivi eiramise eest (nagu loetletud lõikes 3) või et ta on sellisest eiramisest kindlalt teadlik, teevad koostööd sellise liikmesriigi või teise STCW konventsiooni osalisriigiga, kes teatab neile kavatsusest algatada menetlus oma jurisdiktsiooni all.

Artikkel 10

Kvaliteedinõuded

1.   Iga liikmesriik tagab, et:

a)

kõiki valitsusväliste asutuste või nendele alluvate üksuste teostatud väljaõppe, atesteerimise, diplomeerimise ning tunnistuste kinnitamise ja pikendamisega seotud toiminguid kontrollitakse pidevalt kvaliteedisüsteemi abil, et tagada määratletud eesmärkide, sh instruktorite ja hindajate erialast ettevalmistust ja kogemusi käsitlevate eesmärkide saavutamine;

b)	kui valitsusasutused või -üksused teostavad selliseid toiminguid, kohaldatakse kvaliteedisüsteemi;

c)	väljaõppe eesmärgid ning nendega seotud saavutatavad pädevusnõuded on selgelt määratletud ning nendega määratakse kindlaks STCW konventsiooniga nõutavateks eksamiteks ja atesteerimiseks vajalike teadmiste ja oskuste tase;

d)

kvaliteedinõuete reguleerimisala hõlmab diplomeerimissüsteemi haldamist, kõiki kursusi ja õppekavu, liikmesriigi poolt või selle järelevalve all läbiviidavaid eksameid võttes arvesse määratletud eesmärkide saavutamiseks kehtestatud poliitikat, süsteeme, kontrolli ja sisejärelevalvet kvaliteedi tagamiseks.

Esimese lõigu punktis c nimetatud eesmärgid ja nendega seotud kvaliteedinõuded võib eraldi kindlaks määrata eri kursuste ja õppekavade jaoks ning need hõlmavad diplomeerimissüsteemi haldamist.

2.   Liikmesriigid tagavad ka selle, et teadmiste, oskuste ja pädevuse omandamist ja atesteerimist ning diplomeerimissüsteemi haldamist hindaksid sõltumatult ja kuni viie aasta pikkuste ajavahemike järel vastava kvalifikatsiooniga isikud, kes ise ei ole kõnealuste toimingutega seotud, veendumaks et:

a)	kõik sisemised juhtimisega seotud kontrolli- ja järelevalvemeetmed ning järelkontroll on vastavuses kavandatud meetmete ja dokumenteeritud menetlustega ning aitavad tagada määratletud eesmärkide saavutamise;

b)	iga sõltumatu atesteerimise tulemused dokumenteeritakse ja tehakse teatavaks atesteeritava valdkonna eest vastutavatele isikutele;

c)	puuduste kõrvaldamiseks võetakse õigeaegselt meetmeid.

3.   Asjaomane liikmesriik edastab lõike 2 kohaselt läbi viidud atesteerimise aruande komisjonile kuue kuu jooksul alates hindamise kuupäevast.

Artikkel 11

Tervisenõuded – tunnistuste väljaandmine ja registreerimine

1.   Liikmesriigid kehtestavad meremeeste tervisenõuded eelkõige nägemise ja kuulmise osas.

2.   Liikmesriigid tagavad, et tunnistused antakse ainult käesoleva artikli nõuetele vastavatele kandidaatidele.

3.   Tunnistuse taotleja esitab piisavad tõendid:

a)	oma isiku kohta;

b)	et ta ei ole noorem kui on taotletava tunnistuse puhul ette nähtud I lisa reeglitega;

c)	et ta täidab liikmesriigi kehtestatud tervisenõudeid eelkõige nägemise ja kuulmise osas ning et tal on kehtiv tervislikku seisundit tõendav dokument, mille on välja andnud liikmesriigi pädeva asutuse tunnustatud, nõuetekohase ettevalmistusega arst;

d)	et tal on meresõidupraktika ja ta on saanud muu kohustusliku väljaõppe, mis on taotletava tunnistuse puhul ette nähtud I lisa reeglitega;

e)	et ta täidab I lisa reeglitega ette nähtud pädevusnõudeid seoses nende ametikohtade, teenistusülesannete ja tasemetega, mis märgitakse tunnistuse kinnituslehel.

4.   Iga liikmesriik kohustub:

a)

pidama registrit või registreid kaptenite, ohvitseride ja vajaduse korral reakoosseisu liikmete kõigi tunnistuste ja kinnituslehtede kohta, mis on välja antud, mille kehtivusaeg on lõppenud või mis on pikendatud, peatatud või tühistatud või mis on kuulutatud kaotatuks või hävinuks, samuti väljaantud sooduslubade kohta;

b)

tegema kättesaadavaks selliseid tunnistusi, kinnituslehti ja sooduslube käsitlevad andmed teistele liikmesriikidele, STCW konventsiooni osalisriikidele ning äriühingutele, kes taotlevad selliste tunnistuste autentsuse ja kehtivuse kontrolli, mille on esitanud neile meremehed, kes taotlevad tunnistuse tunnustamist või otsivad laeval tööd.

Artikkel 12

Tunnistuste pikendamine

1.   Kõik kaptenid, ohvitserid ja raadiooperaatorid, kellel on I lisa mis tahes peatüki, v.a VI peatükk, alusel välja antud või tunnustatud tunnistus ja kes teenivad merel või kavatsevad merele minna pärast kaldalolekut, peavad meresõidupraktika jätkamiseks iga viie aasta järel:

a)	täitma artiklis 11 sätestatud tervisenõuded ja

b)	tõendama jätkuvat ametialast pädevust vastavalt STCW koodeksi jaotisele A-I/11.

2.   Meresõidupraktika jätkamiseks laevadel, mille puhul on rahvusvaheliselt kokku lepitud eriväljaõppenõuded, tuleb igal kaptenil, ohvitseril ja raadiooperaatoril edukalt läbida heakskiidetud asjakohane väljaõpe.

3.   Iga liikmesriik võrdleb enne 1. veebruari 2002 väljaantud tunnistuste taotlejatele seatud pädevusnõudeid asjakohasele tunnistusele STCW koodeksi A osas seatud nõuetega ning teeb kindlaks nimetatud tunnistuste omanike täiendõppe või atesteerimise vajaduse.

Täiendõpe kiidetakse heaks ning see sisaldab asjakohaste siseriiklike ja rahvusvaheliste õigusaktide muudatusi, mis käsitlevad inimelude ohutust merel ja merekeskkonna kaitset, ning võtab arvesse asjaomaste pädevusnõuete ajakohastamist.

4.   Iga liikmesriik, konsulteerides asjaomaste isikutega, töötab välja või laseb välja töötada STCW koodeksi jaotisega A-I/11 ette nähtud täiendõppe struktuuri.

5.   Kaptenite, ohvitseride ja raadiooperaatorite teadmiste ajakohastamiseks tagavad liikmesriigid, et inimelude ohutust merel ja merekeskkonna kaitsmist käsitlevate siseriiklike ja rahvusvaheliste õigusaktide viimaste muudatuste tekst oleks kättesaadav laevadele, millel on õigus sõita nende lipu all.

Artikkel 13

Valmendite kasutamine

1.   STCW koodeksi jaotises A-I/12 sätestatud toimimisnorme ja muid sätteid ning STCW koodeksi A osaga asjaomase tunnistuse suhtes kehtestatud nõudeid järgitakse:

a)	kõikide kohustuslike valmendil põhinevate väljaõpete puhul;

b)	kõikide STCW koodeksi A osas nõutavate atesteerimiste puhul, mida tehakse valmendi abil;

c)	kõikide STCW koodeksi A osas nõutavate pädevustaseme omamise näitamiste puhul, mida tehakse valmendi abil.

2.   Iga liikmesriik võib oma äranägemisel vabastada enne 1. veebruari 2002 paigaldatud või kasutusele võetud valmendid lõikes 1 osutatud toimimisnormidele täieliku vastavuse nõudest.

Artikkel 14

Laevandusettevõtjate vastutus

1.   Vastavalt lõigetele 2 ja 3 teevad liikmesriigid laevandusettevõtjad vastutavaks meremeeste teenistusse võtmise eest oma laevadele kooskõlas käesoleva direktiiviga ja nõuavad laevandusettevõtjatelt järgmiste asjaolude tagamist:

a)	kõigil laevandusettevõtja laevadel töötavatel meremeestel on käesoleva direktiivi sätetele vastav asjakohane tunnistus, nagu kõnealune liikmesriik on selle kehtestanud;

b)	nende laevad on mehitatud kooskõlas liikmesriigis kohaldatavate ohutu mehitamise nõuetega;

c)	kõikide laevandusettevõtja laevadel töötavate meremeeste dokumente ja andmeid säilitatakse ja need on kergesti kättesaadavad ning sisaldavad vähemalt dokumente ja andmeid, mis käsitlevad meremeeste kogemusi, väljaõpet, tervislikku seisundit ja teenistusülesannetes nõutavat pädevust;

d)	kui meremehed võetakse tööle mõnele laevandusettevõtja laevale, tutvustatakse neile nende konkreetseid kohustusi ning igapäevaste või häireolukorrast tulenevate kohustustega seotud töökorda, varustust, seadmeid, menetlusi ja laeva omadusi;

e)	laevapere suudab oma tegevust häireolukorras tõhusalt koordineerida ja täita ohutuse ning saaste vältimise või tõrjumise seisukohalt olulisi teenistusülesandeid.

2.   Laevandusettevõtjad, kaptenid ja laevapere liikmed vastutavad kõik selle eest, et oleks tagatud käesolevas artiklis esitatud kohustuste täielik ja igakülgne täitmine ning et võetaks sellised meetmed, mis võivad olla vajalikud selle tagamiseks, et iga laevapere liige aitab teadlikult ja oskuslikult kaasa laeva ohutule ekspluateerimisele.

3.   Laevandusettevõtja annab iga käesoleva direktiivi reguleerimisalasse kuuluva laeva kaptenile kirjaliku juhendi, milles on sätestatud tegevuspõhimõtted ja kord, mida tuleb järgida selle tagamiseks, et kõigil laevale tööle võetud uutel meremeestel oleks võimalus tutvuda pardaseadmete, töökorra ja muude kohustuste nõuetekohaseks täitmiseks vajalike meetmetega, enne kui neile pannakse kõnealused kohustused. Nimetatud tegevuspõhimõtted ja kord hõlmavad järgmist:

a)

mõistliku tähtaja määramine, mille jooksul on igal uuel töölevõetud meremehel võimalus tutvuda: i) konkreetsete seadmetega, mida meremees kasutab või juhib, ja ii) laevale omaste vahiteenistust, ohutust ja keskkonnakaitset käsitlevate ning häireolukorras kohaldatavate korra ja meetmetega, mida meremees peab teadma, et oma kohustusi nõuetekohaselt täita;

b)	sellise kogenud laevapere liikme nimetamine, kes vastutab selle eest, et kõigil uutel töölevõetud meremeestel oleks võimalik saada olulist teavet neile arusaadavas keeles.

Artikkel 15

Töökõlbulikkus

1.   Liikmesriigid kehtestavad ja jõustavad üleväsimuse ärahoidmiseks vahipersonali puhkeaega käsitlevad nõuded ning nõuavad vahikordade korraldamist selliselt, et vahipersonali tõhusust ei vähendaks üleväsimus ja et kohustused oleks seatud nii, et reisi esimeses vahikorras olevad meremehed ja sellele järgnevates vahikordades olevad meremehed oleksid piisavalt väljapuhanud ja muidu sobilikud ametikohustuse täitmiseks.

2.   Isikutele, kes on määratud töötama vahitüürimehena või navigatsioonivahis oleva reakoosseisu liikmena, võimaldatakse 24tunnise ajavahemiku jooksul vähemalt 10 tundi puhkust.

3.   Puhkeaega ei või jagada rohkem kui kaheks osaks, millest üks peab olema vähemalt kuue tunni pikkune.

4.   Lõigetes 1 ja 2 sätestatud puhkeaja nõudeid ei pea järgima häireolukordades, õppuste ajal või muudes möödapääsmatutes operatiivolukordades.

5.   Olenemata lõigetest 2 ja 3, võib minimaalset 10tunnist ajavahemikku lühendada vähemalt 6 järjestikuse tunnini, kui seda tehakse maksimaalselt kahe päeva jooksul ja 7päevase ajavahemiku jooksul on tagatud vähemalt 70 tundi puhkust.

6.   Liikmesriigid nõuavad vahiteenistusgraafikute paigaldamist kergesti juurdepääsetavatesse kohtadesse.

Artikkel 16

Soodusluba

1.   Erandlike asjaolude korral võib pädev asutus, kui see tema arvates ei ohusta inimesi, vara ega keskkonda, anda välja soodusloa, mis lubab konkreetsel meremehel töötada konkreetsel laeval konkreetse ajavahemiku jooksul, mis ei ületa kuut kuud, ametikohal, mille jaoks tal puudub asjakohane tunnistus, tingimusel et kõnealusel soodusloa saanud isikul on pädevate asutuste arvates kohane ettevalmistus vaba ametikoha puhul eeldatavate ülesannete turvaliseks täitmiseks; raadiooperaatorile antakse soodusluba ainult kooskõlas raadioeeskirjadega. Soodusluba ei anta välja kaptenile ega vanemmehaanikule, v.a vääramatu jõu olukorras ja ka siis võimalikult lühikeseks ajaks.

2.   Ametikohaga seotud soodusluba antakse välja ainult sellisele isikule, kellel on asjakohane tunnistus vahetus alluvuses oleval ametikohal töötamiseks. Kui vahetus alluvuses oleval ametikohal töötamiseks tunnistust ei nõuta, võib soodusloa anda isikule, kelle ettevalmistus ja kogemused vastavad pädevate asutuste arvates täpselt täidetavale ametikohale esitatavatele nõuetele, tingimusel et kui sellisel isikul puudub asjakohane tunnistus, peab ta läbima pädevate asutuste tunnustatud eksami, näitamaks et soodusloa võib ohutult välja anda. Peale selle tagavad pädevad asutused, et kõnealusele ametikohale asub võimalikult kiiresti isik, kellel on asjakohane tunnistus.

Artikkel 17

Liikmesriikide vastutus seoses meremeeste väljaõppe ja atesteerimisega

1.   Liikmesriigid määravad asutused või organid, kes:

a)	annavad artiklis 3 osutatud väljaõpet;

b)	organiseerivad ja/või kontrollivad vajaduse korral eksameid;

c)	annavad välja artiklis 11 osutatud kutsetunnistusi;

d)	annavad välja artikliga 16 ette nähtud sooduslube.

2.   Liikmesriigid tagavad, et:

a)

meremeeste väljaõpe ja atesteerimine vastab järgmistele tingimustele: i) see on liigendatud vastavalt kirjalikele kavadele, mis sisaldavad ettenähtud pädevustaseme saavutamiseks vajalikku metoodikat, õppevahendeid, -korda ja -materjale, ja ii) seda viivad läbi, kontrollivad, hindavad ja juhivad isikud, kellel on punktidele d, e ja f vastav ettevalmistus;

b)	täiendõpet või töö käigus hindamist võib laeva pardal korraldada ainult siis, kui see ei takista laeva tavapärast ekspluateerimist ning kui väljaõpet või atesteerimist läbiviivatel isikutel on aega ja võimalust sellega tegelda;

c)	koolitajatel, instruktoritel ja atesteerijatel on merel või maismaal tegutsevatele meremeestele eri liiki ja eri tasemega väljaõppe andmiseks ning nende atesteerimiseks vajalik ettevalmistus;

d)

isik, kes viib merel või maismaal läbi meremeeste täiendõpet, mille eesmärk on anda käesolevale direktiivile vastavaks diplomeerimiseks vajalik ettevalmistus: i) suudab hinnata õppekava ja mõistab konkreetse väljaõppeliigi eesmärke; ii) on saanud väljaõppel käsitletavate ülesannete täitmiseks vajaliku ettevalmistuse; iii) kui ta viib väljaõpet läbi valmendi abil: — on saanud asjakohaseid juhiseid valmendite kasutamist käsitlevate õpetamismeetodite kohta, ja — on omandanud praktilisi kogemusi konkreetse valmenditüübi kasutamisel;

e)	isikud, kes vastutavad meremeeste sellise täiendõppe järelevalve eest, mille eesmärk on anda tunnistuse saamiseks vajalik ettevalmistus, mõistavad täielikult õppekava ja iga teostatava väljaõppeliigi eesmärke;

f)

isikul, kes viib merel või maismaal läbi meremeeste töö käigus hindamist, mida arvestatakse tunnistuse andmisel vastavalt käesolevale direktiivile: i) on vajalikud teadmised ja arusaam atesteeritavast pädevusest; ii) on atesteeritava ülesande jaoks vajalik ettevalmistus; iii) ta on saanud asjakohaseid juhiseid atesteerimismeetodite ja -tavade kohta; iv) on praktilised atesteerimiskogemused ja v) on valmendite kasutamist hõlmavaks atesteerimiseks vajalikud, konkreetse valmendiliigi kasutamise praktilised kogemused, mille ta on saanud kogenud atesteerija järelevalve all ja heakskiidetud viisil;

g)

kui liikmesriik tunnustab õppekursust, õppeasutust või selle antud ettevalmistust tunnistuse väljaandmist käsitlevate nõuete ühe osana, kuuluvad instruktorite ja atesteerijate ettevalmistus ja kogemused kvaliteedinõudeid käsitleva artikli 10 sätete reguleerimisalasse. Nimetatud ettevalmistus, kogemused ja kvaliteedinõuete kohaldamine sisaldavad asjakohast väljaõpet juhendamis-, õpetamis- ning atesteerimismeetodite ja -tavade alal ning need vastavad kõigile punktide d, e ja f nõuetele.

Artikkel 18

Sidepidamine laeval

Liikmesriigid tagavad, et:

a)

ilma et see piiraks punktide b ja d kohaldamist, on liikmesriigi lipu all sõitvate laevade pardal kogu aeg vahendid, mille abil on kõigi laevapere liikmetega võimalik suuliselt sidet pidada turvalisust käsitlevates küsimustes ning mis tagavad eelkõige selle, et sõnumid ja juhised võetakse vastu õigeaegselt ja et neid mõistetakse õigesti;

b)

kõigi liikmesriigi lipu all sõitvate reisilaevade ning liikmesriigi sadamast reisi alustavate ja/või seal reisi lõpetavate reisilaevade pardal on laevapere tõhusa toimimise tagamiseks ohutusega seotud küsimustes kehtestatud ühine töökeel, mis märgitakse logiraamatusse; laevandusettevõtja või vajaduse korral kapten määrab asjakohase töökeele; iga meremees peab sellest keelest aru saama, vajaduse korral suutma anda käsklusi ja juhiseid ning neile kõnealuses keeles vastama; kui töökeel ei ole liikmesriigi ametlik keel, peab olema kõikidesse väljapandud kavadesse ja nimekirjadesse lisatud tõlge töökeelde;

c)

reisilaeva personal, kes häireplaani kohaselt on määratud vastutama reisijate eest häireolukordades, on kergesti identifitseeritav ja omab piisavaid sidepidamisoskusi, arvestades järgmiste tegurite nõuetekohast seost: i) konkreetsel marsruudil veetavate reisijate peamine keel või peamised keeled; ii) tõenäosus, et töötajate oskus kasutada põhijuhiste andmisel ingliskeelseid põhiväljendeid on sidepidamisvahendiks abi vajava reisijaga suhtlemisel, olenemata sellest, kas reisija ja laevapere liige räägivad ühist keelt või mitte; iii) võimalik vajadus suhelda häireolukorras muul viisil (nt viibete või käega antavate märguannete abil või osutades juhiste asukohale, kogunemispaikadele, päästevahenditele või evakuatsiooniteedele), kui verbaalne suhtlemine on ebaotstarbekas; iv) reisijatele nende emakeeles või -keeltes antud täielike ohutusjuhiste ulatus; v) keeled, milles võib anda hädaohuteateid häireolukorras või õppuste ajal, et edastada reisijatele esmatähtsaid juhiseid ja aidata laevapere liikmeid reisijate abistamisel;

d)	liikmesriigi lipu all sõitvate nafta-, kemikaali- ja veeldatud gaasi tankerite kaptenid, ohvitserid ja reakoosseisu liikmed on võimelised üksteisega suhtlema ühises töökeeles või ühistes töökeeltes;

e)	on olemas piisavad vahendid sidepidamiseks laeva ja kaldal asuvate asutuste vahel. Kõnealune side toimub SOLAS 74 V peatüki reegli 14 lõike 4 kohaselt;

f)	teostades sadamariigi kontrolli direktiivi 95/21/EÜ alusel, kontrollivad liikmesriigid ka seda, et mõne teise riigi kui liikmesriigi lipu all sõitvad laevad täidavad käesolevat artiklit.

Artikkel 19

Tunnistuste tunnustamine

1.   Meremehi, kellel ei ole artiklis 4 osutatud tunnistust, võidakse lubada teenima liikmesriigi lipu all sõitvatele laevadele, kui otsus nende asjakohaste tunnistuste tunnustamise kohta on vastu võetud käesoleva artikli lõigete 2 kuni 6 kohaselt.

2.   Liikmesriik, kes kavatseb tunnustada kinnituslehega oma lipu all sõitvatel laevadel teenimiseks asjakohast tunnistust, mille kolmas riik on andnud kaptenile, juhtkonna liikmele või raadiooperaatorile, esitab komisjonile oma põhjendatud taotluse kõnealuse kolmanda riigi tunnustamiseks.

Komisjon, keda abistab Euroopa Meresõiduohutuse Amet, kogub – vajaduse korral koostöös asjaomaste liikmesriikidega – II lisas nimetatud andmed ja hindab selle kolmanda riigi väljaõppe ja tunnistuste andmise süsteemi, kelle tunnustamiseks on esitatud taotlus, et kontrollida STCW konventsiooni kõigi nõuete täitmist asjaomases riigis ja seda, kas tunnistustega seotud pettuse vältimiseks on võetud asjakohased meetmed.

3.   Komisjon otsustab kolmanda riigi tunnustamise üle vastavalt artikli 28 lõikes 2 viidatud regulatiivkomitee menetlusele kolme kuu jooksul alates tunnustamist käsitleva taotluse esitamisest.

Kui taotlus rahuldatakse, kehtib tunnustus artikli 20 sätete kohaselt.

Kui esimeses lõigus ettenähtud ajavahemiku jooksul ei võeta vastu otsust asjaomase kolmanda riigi tunnustamise kohta, võib taotluse esitanud liikmesriik otsustada kolmandat riiki ühepoolselt tunnustada, kuni võetakse vastu otsus vastavalt artikli 28 lõikes 2 osutatud regulatiivkomitee menetlusele.

4.   Liikmesriik võib otsustada oma lipu all sõitvate laevade puhul tunnustada tunnistusi, mille on andnud komisjoni tunnustatud kolmas riik, võttes arvesse II lisa punktide 4 ja 5 sätteid.

5.   Euroopa Liidu Teataja C-seerias enne 14. juunit 2005 avaldatud kolmandate riikide väljaantud tunnistustele antud tunnustused jäävad kehtima.

Kõnealuseid tunnustusi võivad kasutada kõik liikmesriigid, kui komisjon ei ole neid hiljem artikli 20 kohaselt kehtetuks tunnistanud.

6.   Komisjon koostab tunnustatud kolmandate riikide loetelu ja ajakohastab seda. Loetelu avaldatakse Euroopa Liidu Teataja C-seerias.

7.   Hoolimata artikli 5 lõikest 6 võib liikmesriik, kui asjaolud nõuavad, lubada meremehel teenida oma lipu all sõitval laeval kuni kolm kuud, kui tal on kolmandas riigis välja antud ja nõuetekohaselt kinnitatud asjakohane kehtiv tunnistus, millele asjaomane liikmesriik ei ole veel kandnud tunnustamist kinnitavat märget selle kohta, et nimetatud isik on pädev teenima tema lipu all sõitval laeval, v.a raadioelektroonik ja raadiooperaator, kelle suhtes kohaldatakse raadioeeskirju.

Dokumendid, mis tõendavad, et pädevatele asutustele on esitatud kinnituslehe taotlus, on kergesti kättesaadavad.

Artikkel 20

STCW konventsiooni nõuete mittetäitmine

1.   Kui liikmesriik leiab, et tunnustatud kolmas riik ei täida enam STCW konventsiooni nõudeid, teatab ta sellest viivitamata komisjonile koos asjakohaste põhjendustega, ilma et see piiraks II lisas täpsustatud kriteeriumide kohaldamist.

Komisjon suunab küsimuse viivitamata artikli 28 lõikes 1 osutatud komiteele.

2.   Kui komisjon leiab, et tunnustatud kolmas riik ei täida enam STCW konventsiooni nõudeid, teatab ta sellest viivitamata liikmesriikidele koos asjakohaste põhjendustega, ilma et see piiraks II lisas täpsustatud kriteeriumide kohaldamist.

Komisjon suunab küsimuse viivitamata artikli 28 lõikes 1 nimetatud komiteele.

3.   Kui liikmesriik kavatseb kehtetuks tunnistada kõigi kolmanda riigi välja antud tunnistuste kinnituslehed, teatab ta viivitamata oma otsusest komisjonile ja teistele liikmesriikidele koos asjakohaste põhjendustega.

4.   Komisjon, keda abistab Euroopa Meresõiduohutuse Amet, hindab asjaomase kolmanda riigi tunnustamist uuesti, et kontrollida, kas kõnealune riik ei täida enam STCW konventsiooni nõudeid.

5.   Kui on põhjust arvata, et mõni mereõppeasutus ei täida enam STCW konventsiooni nõudeid, teatab komisjon asjaomasele riigile, et tema tunnistuste tunnustamine tunnistatakse kehtetuks kahe kuu jooksul, kui ei võeta meetmeid STCW konventsiooni kõigi nõuete täitmise tagamiseks.

6.   Otsus tunnustuse kehtetuks tunnistamise kohta tehakse vastavalt artikli 28 lõikes 2 osutatud regulatiivkomitee menetlusele kahe kuu jooksul alates päevast, mil liikmesriik on esitanud teate.

Liikmesriigid võtavad otsuse rakendamiseks kohased meetmed.

7.   Tunnistuste tunnustamist tõendavad kinnituslehed, mis on välja antud artikli 5 lõike 6 kohaselt enne päeva, mil kolmanda riigi tunnustamise kehtetuks tunnistamise otsus on tehtud, jäävad kehtima. Meremehed, kellel on sellised kinnituslehed, ei või siiski nõuda kõrgemat kvalifikatsiooni tunnustavat kinnituslehte, kui kõnealune kvalifikatsiooni tõstmine ei rajane üksnes meresõidu käigus saadud täiendaval teenistuskogemusel.

Artikkel 21

Uuesti hindamine

1.   Komisjon, keda abistab Euroopa Meresõiduohutuse Amet, hindab artikli 19 lõike 3 esimeses lõigus nimetatud menetluse kohaselt tunnustatud kolmandaid riike, sealhulgas artikli 19 lõikes 6 osutatud kolmandaid riike, korrapäraselt ja vähemalt iga viie aasta järel uuesti, et kontrollida nende vastavust II lisas esitatud asjaomastele kriteeriumidele ja seda, kas tunnistustega seotud pettuse vältimiseks on võetud asjakohased meetmed.

2.   Komisjon määrab kindlaks kolmandate riikide hindamise esmatähtsad kriteeriumid, lähtudes tulemuslikkust käsitlevatest andmetest, mille annab sadamariigi kontroll vastavalt artiklile 23, ning sõltumatute hindamisaruannetega seotud teabest, mille kolmandad riigid edastavad STCW koodeksi jaotise A-I/7 kohaselt.

3.   Komisjon esitab liikmesriikidele hindamise tulemuste kohta aruande.

Artikkel 22

Sadamariigi kontroll

1.   Välja arvatud artikliga 2 reguleerimisalast välja jäetud laevad, kohaldatakse kõigi laevade suhtes, olenemata sellest, mis riigi lipu all need sõidavad, liikmesriigi sadamas sadamariigi kontrolli, mida teostavad ametnikud, keda liikmesriik on nõuetekohaselt volitanud kontrollima, et kõigil laeva pardal teenivatel meremeestel, kellel STCW konventsiooni kohaselt peab olema tunnistus, oleks see või asjakohane soodusluba.

2.   Liikmesriigid tagavad, et sadamariigi kontrolli teostamisel käesoleva direktiivi alusel kohaldatakse kõiki direktiivi 95/21/EÜ asjakohaseid sätteid ja korda.

Artikkel 23

Sadamariigi kontrolliprotseduur

1.   Ilma et see piiraks direktiivi 95/21/EÜ kohaldamist, piirdutakse artikli 22 alusel teostatava sadamariigi kontrolli korral järgmisega:

a)

kontrollitakse, et kõigil laeval teenivatel meremeestel, kellel STCW konventsiooni kohaselt peab olema tunnistus, oleks asjakohane tunnistus või kehtiv soodusluba või et nad esitaksid dokumendid, mis tõendavad, et lipuriigi asutustele on esitatud taotlus tunnustamist tõendava kinnituslehe saamiseks;

b)	kontrollitakse, et laeval teenivate meremeeste arv ja tunnistused vastaksid lipuriigi asutuste kehtestatud ohutu mehitamise nõuetele.

2.   Kooskõlas STCW koodeksi A osaga hinnatakse seda, kas meremehed suudavad täita STCW konventsiooniga ettenähtud vahiteenistusenõudeid, kui on põhjendatud alus arvata, et nimetatud nõudeid ei täideta, kuna on juhtunud üks järgmistest asjaoludest:

a)	laev on osalenud kokkupõrkes või on sõitnud kinni madalikule või kaldale;

b)	teel olles, ankrus seistes või kai ääres on laevalt lekkinud aineid, mis rahvusvahelise konventsiooni kohaselt on ebaseaduslik;

c)	laev on manööverdanud ebareeglipäraselt või ohtlikult, kusjuures ta ei ole täitnud IMO laevaliikluskorraldusmeetmeid või meresõiduohutuse tavasid ja korda;

d)	laeva on muul moel käitatud viisil, mis ohustab isikuid, vara või keskkonda;

e)	tunnistus on saadud pettuse teel või tunnistuse omanik ei ole see, kellele kõnealune tunnistus algselt välja anti;

f)	laev sõidab sellise riigi lipu all, mis ei ole ratifitseerinud STCW konventsiooni, või laeval on kapten, ohvitser või reakoosseisu liige, kellel on tunnistus, mille on välja andnud selline kolmas riik, mis ei ole ratifitseerinud STCW konventsiooni.

3.   Olenemata tunnistuse kontrollimisest, võidakse lõike 2 kohasel hindamisel nõuda, et meremees tõendaks töökohal töötamiseks vajalikku pädevust. Sellise tõendamise käigus võidakse kontrollida vahiteenistusenõuetega seotud töömeetodite järgimist ja seda, kas meremehed reageerivad häireolukordades nõuetekohaselt vastavalt oma pädevustasandile.

Artikkel 24

Laeva kinnipidamine

Ilma et see piiraks direktiivi 95/21/EÜ kohaldamist, on järgmised puudused käesoleva direktiivi kohaselt ainus põhjus selleks, et liikmesriigil on õigus laev kinni pidada, kui sadamariigi kontrolli teostav ametnik on kindlaks teinud, et need ohustavad inimesi, vara või keskkonda:

a)	meremeestel puudub tunnistus, asjakohane tunnistus, kehtiv soodusluba või dokument, mis tõendab, et lipuriigi asutustele on esitatud taotlus tunnustust tõendava kinnituslehe saamiseks;

b)	lipuriigi kohaldatavad ohutu mehitamise nõuded ei ole täidetud;

c)	navigatsiooni- või masinavahi korraldus ei vasta lipuriigi määratud nõuetele;

d)	vahis puudub pädev isik, kes töötaks seadmetega, mis on olulised ohutuks meresõiduks, ohutuks raadiosideks või meresaaste vältimiseks;

e)	ei suudeta tõestada meremeeste erialaseid oskusi, mis on vajalikud laevaohutuse ja saaste vältimise alaste ülesannete täitmiseks;

f)	reisi alguses ei suudeta määrata esimesse vahikorda ning järgnevatesse vahikordadesse isikuid, kes oleksid piisavalt välja puhanud ja muidu sobivad ametikohustuse täitmiseks.

Artikkel 25

Vastavuse korrapärane kontroll

Ilma et see piiraks asutamislepingu artiklist 226 tulenevaid komisjoni volitusi, kontrollib komisjon, keda abistab Euroopa Meresõiduohutuse Amet, korrapäraselt ja vähemalt iga viie aasta järel, kas liikmesriigid täidavad käesoleva direktiiviga sätestatud miinimumnõudeid.

Artikkel 26

Aruanded

1.   Komisjon esitab hiljemalt 14. detsembriks 2008 Euroopa Parlamendile ja nõukogule hindamisaruande, mis põhineb STCW konventsiooni sätete ja nende rakendamise üksikasjalikul analüüsil ja hindamisel ning uutel teadmistel, mis on omandatud ohutuse ja laevapere väljaõppetaseme vahelise seose kohta.

2.   Hiljemalt 20. oktoobril 2010 esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule hindamisaruande, mis on koostatud vastavalt artiklile 25 saadud teabe põhjal.

Aruandes analüüsib komisjon käesoleva direktiivi järgimist liikmesriikides ja esitab vajadusel ettepanekuid täiendavate meetmete võtmiseks.

Artikkel 27

Muutmine

1.   Komisjon võib käesolevat direktiivi muuta, et võtta käesolevasse direktiivi üle artikli 1 punktides 16, 17, 18, 23 ja 24 osutatud rahvusvaheliste koodeksite hiljem jõustunud muudatused.

Komisjon võib käesolevat direktiivi samuti muuta, et kohaldada käesoleva direktiiviga seotud ühenduse õigusaktides tehtud asjakohaseid muudatusi.

Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähem olulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 28 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

2.   Uute õigusaktide või STCW konventsiooni protokollide vastuvõtmise järel otsustab nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal nende uute aktide või protokollide ratifitseerimise üksikasjaliku korra, võttes arvesse liikmesriikide parlamentide menetluskorda ja IMO asjakohaseid menetlusi, tagades samas nende ühtse ja üheaegse kohaldamise liikmesriikides.

3.   Artikli 1 punktides 16, 17, 18, 21, 22 ja 24 nimetatud rahvusvahelise õiguse aktides tehtud muudatused võib käesoleva direktiivi reguleerimisalast välja jätta Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. novembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 2099/2002 (millega asutatakse laevade põhjustatud merereostuse vältimise ja meresõiduohutuse komitee (COSS)) (10) artikli 5 alusel.

Artikkel 28

Komiteemenetlus

1.   Komisjoni abistab määrusega (EÜ) nr 2099/2002 asutatud laevade põhjustatud merereostuse vältimise ja meresõiduohutuse komitee (COSS).

2.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 5 ja 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.

Tähtajaks otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõike 6 tähenduses kehtestatakse kaheksa nädalat.

3.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1 kuni 4 ja artiklit 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.

Artikkel 29

Üleminekusätted

Kui liikmesriik annab artikli 12 kohaselt uuesti välja tunnistused, mis algselt anti välja enne 1. veebruari 1997 kohaldatud sätete kohaselt, või pikendab selliste tunnistuste kehtivusaega, võib liikmesriik oma äranägemisel asendada algsetes tunnistustes märgitud kogumahutavuse piirangud järgmistega:

a)	„200 brutoregistertonni” asemel „kogumahutavusega 500”;

b)	„1 600 brutoregistertonni” asemel „kogumahutavusega 3 000”.

Artikkel 30

Karistused

Liikmesriigid kehtestavad karistuste süsteemi artiklite 1, 3, 5, 7, 9 kuni 15, 17, 18, 19, 22, 23, 24 ja 29, ning I ja II lisa kohaselt vastu võetud siseriiklike sätete rikkumise eest ning võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada nende rakendamine. Ettenähtud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

Artikkel 31

Teatamine

Liikmesriigid edastavad komisjonile viivitamata käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetud õigusnormide teksti.

Komisjon teavitab sellest teisi liikmesriike.

Artikkel 32

Kehtetuks tunnistamine

Direktiiv 2001/25/EÜ, mida on muudetud III lisa A osas loetletud direktiividega, tunnistatakse kehtetuks, ilma et see piiraks liikmesriikide kohustusi, mis on seotud III lisa B osas sätestatud siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtpäevadega.

Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile tõlgendatakse viidetena käesolevale direktiivile ning neid loetakse vastavalt IV lisas esitatud vastavustabelile.

Artikkel 33

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 34

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

---

(1)  ELT C 151, 17.6.2008, lk 35.

(2)  Euroopa Parlamendi 17. juuni 2008. aasta arvamus (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 20. oktoobri 2008. aasta otsus.

(3)  EÜT L 136, 18.5.2001, lk 17.

(4)  Vt III lisa A osa.

(5)  ELT L 255, 30.9.2005, lk 22.

(6)  EÜT L 167, 2.7.1999, lk 33.

(7)  EÜT L 208, 5.8.2002, lk 1.

(8)  EÜT L 157, 7.7.1995, lk 1.

(9)  EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23.

(10)  EÜT L 324, 29.11.2002, lk 1.

---

---

---

---

---