1.12.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 314/9

(1)

Nõukogu 23. oktoobri 2001. aasta otsusesse 2001/792/EÜ, Euratom (millega kehtestatakse ühenduse mehhanism tugevdatud koostöö soodustamiseks kodanikukaitse abimissioonidel) (3) (edaspidi „mehhanism”) tehakse mitmeid olulisi muudatusi, et muuta Euroopa Liidu reageerimisvõime hädaolukorras ühtsemaks ja tõhusamaks. Selguse huvides tuleks kõnealune otsus uuesti sõnastada.

(2)

Loodus- või inimtegevuse tagajärjel toimunud õnnetuste arv ja tõsidus on viimastel aastatel märkimisväärselt suurenenud ning seetõttu on surma saanud inimesed ning on hävinud vara, sealhulgas kultuuripärand, majandus- ja sotsiaalinfrastruktuurid ning kahjustunud keskkond.

(3)

Ühenduse meetmed selleks, et rakendada nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate 8. juuli 1991. aasta resolutsiooni liikmesriikide vastastikuse abi tõhustamise kohta loodus- või tehnoloogiliste katastroofide korral, (4) on aidanud kaitsta inimesi, keskkonda ja vara. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 17. märtsi 1992. aasta tööstusõnnetuste piiriülese mõju konventsioon, mille ühendus kiitis heaks nõukogu otsusega 98/685/EÜ, (5) on aidanud veelgi parandada tööstusõnnetuste ennetamist ja nendega toimetulekut.

(4)

Mehhanismi üldine eesmärk on pakkuda hädaolukordades taotluse korral toetust ning hõlbustada liikmesriikide ja ühenduse korraldatud abimissioonide tõhusamat koordineerimist võttes arvesse ühenduse isoleeritud, äärepoolsemate ja muude piirkondade või saarte erivajadusi. Mehhanismilt kodanikukaitseabi taotlevate riikide arv on viimastel aastatel märkimisväärselt kasvanud. Mehhanismi tuleks tugevdada selle tagamiseks, et tõhusamalt ja selgemalt väljendada Euroopa ühtekuuluvust ning võimaldada liikmesriikide kodanikukaitseüksustel põhineva Euroopa kiirreageerimisvõime arendamist, mida on taotletud 16. ja 17. juunil 2005. aastal toimunud Euroopa Ülemkogul ning Euroopa Parlamendi 13. jaanuari 2005. aasta resolutsioonis tsunamikatastroofi kohta.

(5)

Kõnealuse mehhanismi puhul võetakse piisavalt arvesse asjakohaseid ühenduse õigusakte ja rahvusvahelisi kohustusi. Seepärast ei tohiks käesolev otsus mõjutada liikmesriikide vastastikusi õigusi ja kohustusi, mis tulenevad kahe- või mitmepoolsetest lepingutest ja on seotud käesolevas otsuses käsitletavate küsimustega.

(6)

Mehhanism peaks hõlbustama kodanikukaitse reageerimisvõimet kõikide ühenduses või väljaspool ühendust toimuvate suurõnnetusliikide, sealhulgas nii loodusõnnetuste kui ka inimtegevusega seotud õnnetuste, terroriaktide, tehnoloogiliste, kiirgus- ja keskkonnaõnnetuste, sealhulgas tahtmatu merereostuse puhul. Kodanikukaitseabi võib taotleda kõikide kõnealuste hädaolukordade puhul, et täiendada kannatanud riigi reageerimisvõimet.

(7)

Ennetamine on loodus-, tehnoloogiliste ja keskkonnakatastroofide vastase kaitse seisukohast väga oluline ning nõuaks seepärast täiendavate meetmete kavandamist. Tuvastamise ja varajase hoiatamise süsteemide edasiarendamise soodustamiseks peaks ühendus abistama liikmesriike õnnetustele reageerimiseks vajaliku aja minimeerimisel ning ELi kodanike hoiatamisel. Kõnealused süsteemid peaksid arvesse võtma olemasolevaid teabeallikaid ning neile allikatele tuginema.

(8)

Liikmesriigi ja ühenduse tasandil on vaja võtta ettevalmistavaid meetmeid, et abimissioonide meeskondi oleks hädaolukorras võimalik kiiresti mobiliseerida ja nõutava paindlikkusega koordineerida ning tagada koolitusprogrammide abil hindamis- ja/või koordineerimismeeskondade, päästemeeskondade ja muude vajalike ressursside tõhus päästevõime ja vastastikune täiendavus.

(9)

Muude ettevalmistavate meetmete hulka kuuluvad vajalikke meditsiinilisi ressursse käsitleva teabe koondamine ja uute tehnoloogiate kasutamise soodustamine. Kõnealune teave puudutab meditsiinilisi ressursse, mida liikmesriigid, kes on saanud taotluse mehhanismi raames sekkuda, võiksid vabatahtlikkuse alusel rahvatervise kaitseks kättesaadavaks teha. Vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 296 ei ole ükski liikmesriik kohustatud andma teavet, mille avalikustamist ta peab oma oluliste julgeolekuhuvide vastaseks.

(10)

Kodanikukaitsealase kiirreageerimisvõime arendamiseks tuleks kaaluda kodanikukaitse abimissioonidel kasutatavate täiendavate sekkumismoodulite arendamist, mis koosneksid ühe või rohkema liikmesriigi ressurssidest ning mille eesmärgiks oleks täielik koostalitlusvõime. Kõnealused moodulid oleksid organiseeritud liikmesriikide tasandil ning kuuluksid nende juhtimise ja käsutamisõiguse alla.

(11)

Kui ühenduses toimub või ähvardab toimuda suurõnnetus, mille mõju on või võib olla piiriülene või tingida ühe või mitme liikmesriigi abipalve, tuleks sellest asjakohaselt teatada usaldusväärse ühise hädaolukordade side- ja infosüsteemi kaudu.

(12)

Mehhanism peaks võimaldama mobiliseerida abimissioone ja lihtsustada nende koordineerimist, et tagada eelkõige inimeste, aga ka keskkonna ja vara, sealhulgas kultuuripärandi tõhusam kaitse, vähendades inimohvreid, vigastusi, varalist ja majanduslikku kahju ja keskkonnakahjustusi ning muutes sotsiaalse ühtekuuluvuse ja solidaarsuse eesmärkide saavutamise reaalsemaks. Tugevdatud koostöö kodanikukaitsemissioonide puhul peaks põhinema ühenduse kodanikukaitsestruktuuril, mis koosneb järelevalve- ja teabekeskusest ning ühisest hädaolukordade side- ja infosüsteemist, mida haldavad komisjon ja liikmesriikide kontaktpunktid. Selle alusel tuleks luua raamistik, mille eesmärk on koguda hädaolukorra kohta kontrollitud teavet, edastada kõnealune teave liikmesriikidele ning jagada missioonidel saadud kogemusi.

(13)

Liikmesriikide kontaktpunktide ülesanne peaks olema edastada teavet (sealhulgas teavet, mis käsitleb militaarvarustust ja -võimekust) kodanikukaitseabi kättesaadavuse kohta, mida kannatanud riik on taotlenud.

(14)

Asjakohaste transpordivõimaluste kättesaadavust tuleks täiustada, et toetada kiirreageerimisvõime arendamist ühenduse tasandil. Ühendus peaks toetama ja täiendama liikmesriikide panust nende transpordiressursside ühendamisel ning vajaduse korral osalema täiendavate transpordivõimaluste rahastamisel.

(15)

Seoses kodanikukaitse abimissiooniga väljaspool ühenduse territooriumi peaks mehhanism lihtsustama ja toetama ühenduse ja liikmesriikide võetavaid meetmeid. Abimissioone võib korraldada väljaspool ühenduse territooriumi kas iseseisvalt või rahvusvahelise organisatsiooni juhitava operatsiooni osana, mille jaoks ühendus peaks looma suhted asjaomaste rahvusvaheliste organisatsioonidega.

(16)

Kui Ühinenud Rahvaste Organisatsioon osaleb kolmandates riikides toimuvatel abimissioonidel, on tal üldine koordineeriv ülesanne. Kõnealuse mehhanismi alusel pakutavat kodanikukaitseabi tuleks koordineerida Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ning muude asjakohaste rahvusvaheliste osalistega, et maksimeerida kättesaadavate ressursside kasutamist ning vältida mittevajalikku topelttööd. Kodanikukaitseabi tõhusam koordineerimine mehhanismi kaudu on eeltingimus üldise koordineerimise toetamiseks ning Euroopa tervikliku panuse tagamiseks üldisesse abiprojekti. Suurõnnetuste puhul, kui abi antakse nii mehhanismi kaudu kui ka nõukogu 20. juuni 1996. aasta määruse (EÜ) nr 1257/96 humanitaarabi kohta (6) alusel, peaks komisjon tagama ühenduse üldise reageerimise tõhususe, ühtsuse ja vastastikuse täiendavuse.

(17)

Samuti võiks kõnealune mehhanism olla vahendiks, mis lihtsustab ja toetab Euroopa Liidu lepingu V jaotises nimetatud kriiside ohjamist kooskõlas nõukogu ja komisjoni 29. septembri 2003. aasta ühisdeklaratsiooniga ühenduse kodanukukaitsemehhanismi kasutamise kohta kriisiohjamise valdkonnas. See otsus ei piira eesistujariigi rolli ja pädevust kriisiohjamisel nimetatud jaotise alusel.

(18)

Mehhanismi võiks kasutada liikmesriikide konsulaarasutuste taotluse korral ka suurte hädaolukordade korral kolmandates riikides ELi kodanikele antava konsulaarabi toetamiseks seoses kodanikukaitsega.

(19)

Kui peetakse asjakohaseks sõjalise varustuse ja võimekuse kasutamist, järgitakse sõjaväega tehtavas koostöös korda, menetlusi ja kriteeriume, mille nõukogu või selle pädevad organid on kehtestanud, et teha mehhanismile kättesaadavaks kodanikuühiskonna kaitsega seonduv sõjaline varustus ja võimekus.

(20)

Sõjalise varustuse kasutamine peaks olema kooskõlas ka Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni asjaomaste suuniste põhimõtetega.

(21)

Kandidaatriikide osalemine ning koostöö muude kolmandate riikide ning rahvusvaheliste ja piirkondlike organisatsioonidega peaks olema võimalik.

(22)

Käesoleva otsuse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused. (7)

(23)

Kuna käesoleva otsuse eesmärki, nimelt ühenduse ja liikmesriikide vahelise tugevdatud koostöö soodustamist kodanikukaitse abimissioonidel suurõnnetuste või nende otsese ohu korral, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning kavandatud meetmete ulatuse või mõju tõttu, arvestades mehhanismi toimimisest saadavat kasu inimkaotuste ning kahju vähenemise näol, on seda parem saavutada ühenduse tasandil.

Kui suurõnnetuses kannatanud liikmesriigi reageerimisvõime ei ole piisav, peaks kõnealusel liikmesriigil olema võimalus taotleda mehhanismilt oma kodanikukaitseressursside täiendamist. Seega võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev otsus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(24)

Euroopa Ühenduse asutamislepingu ja Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepinguga ei nähta käesoleva otsuse vastuvõtmiseks ette muid volitusi peale vastavalt artiklites 308 ja 203 sätestatute,

1)

hädaolukorras korraldatavate abimissioonide jaoks liikmesriikide käsutuses olevate päästemeeskondade ja muu päästeabi määratlemine;

2)

päästemeeskondade ja muu päästeabi ning hindamise ja/või koordineerimise eest vastutavate meeskondade (edaspidi „hindamis- ja/või koordineerimismeeskonnad”) ekspertide koolitusprogrammi väljatöötamine ja rakendamine;

3)

töörühmad, seminarid ja katseprojektid, kus käsitletakse missioonide peamisi külgi;

4)

hindamis- ja/või koordineerimismeeskondade moodustamine ja kohalesaatmine;

5)

sellise 24 tundi ööpäevas kättesaadava ja viivitamata reageerimisvõimelise järelevalve- ja teabekeskuse (MIC) moodustamine ja haldamine, mis on seoses mehhanismiga liikmesriikide ja komisjoni teenistuses;

6)

sellise usaldusväärse ühise hädaolukordade side- ja infosüsteemi (CECIS) loomine ja haldamine, mis võimaldab edastada ja vahetada infot MICi ning liikmesriikide poolt selleks määratud kontaktpunktide vahel;

7)

liikmesriikide territooriumit mõjutada võivate õnnetuste tuvastamise ja varajase hoiatamise süsteemide arendamisele kaasa aitamine, et võimaldada liikmesriikidel ja ühendusel ning nende asutustel kiiresti reageerida, samuti kõnealuste süsteemide loomise toetamine vajalikkust ja teostatavust käsitlevate uuringute ja hinnangute kaudu ning nende omavahelist sidusust ja ühendust MICi ning CECISega edendava tegevuse kaudu. Kõnealused süsteemid võtavad arvesse olemasolevaid teabe- järelevalve ja tuvastamisallikaid ning tuginevad nendele;

8)

liikmesriikide toetamine varustuse ja transpordiressurssidele juurdepääsu saamisel:

9)

liikmesriikide eraldatud transpordi täiendamine, andes täiendavaid transpordiressursse, mida on vaja kiirreageerimise tagamiseks suurõnnetuste korral;

10)

suurte hädaolukordade korral kolmandates riikides ELi kodanikele antava kodanikukaitsealase konsulaarabi toetamine liikmesriikide konsulaarasutuste taotluse korral;

11)

muu, mehhanismi raamistikus vajalik toetav ja täiendav tegevus, nagu on nimetatud nõukogu 5. märtsi 2007. aasta otsuse 2007/162/EÜ, Euratom (kodanikukaitse rahastamisvahendi kehtestamise kohta) (8) artiklis 4.

1)

„suurõnnetus” – olukord, millel on või võib olla kahjulik mõju inimestele, keskkonnale või varale ning mis võib tingida abipalve esitamise käesoleva mehhanismi raames;

2)

„reageerimine” – pärast suurõnnetust mehhanismi raames võetav meede õnnetuse otseste tagajärgedega tegelemiseks;

3)

„valmisolek” – varem võetud meetmetest tulenev inimeste ja materiaalsete vahendite valmisolek ja võime tagada tõhusalt kiire reageerimine hädaolukorrale;

4)

„varajane hoiatamine” – õigeaegse ja tõhusa teabe andmine, mis võimaldab võtta meetmeid riskide vältimiseks või vähendamiseks ja tõhusaks reageerimiseks valmisoleku tagamiseks;

5)

„moodul” – eelnevalt kindlaksmääratud ülesandest ja vajadustest lähtuv liikmesriikide võimekuse iseseisev ja sõltumatu kord või liikmesriikide liikuv operatiivne reageerimisrühm, millel on vajalikud inimesed ja materiaalsed vahendid, ning mida saab kirjeldada lähtuvalt selle tegevusvõimest või selle poolt täidetavast ülesandest/ülesannetest.

a)

koosnevad ühe või mitme mehhanismis osaleva riigi ressurssidest;

b)

suudavad täita ülesandeid reageerimise valdkonnas;

c)

suudavad täita oma ülesandeid vastavalt tunnustatud rahvusvahelistele suunistele ning seega:

d)

koostalitlusvõimelised teiste moodulitega;

e)

on läbinud väljaõppe ja sooritanud harjutused punktides a ja d esitatud koostalitlusnõuetele vastamiseks;

f)

määratud nende tegevuse eest vastutava isiku alluvusse;

g)

suudavad pakkuda toetust muudele ELi organitele ja/või rahvusvahelistele institutsioonidele, eelkõige Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile.

1)

loob MICi ning haldab seda;

2)

loob CECISe ning haldab seda;

3)

annab oma panuse õnnetuste tuvastamise ja varajase hoiatamise süsteemide arendamisse, nagu on sätestatud artikli 2 punktis 7;

4)

tagab võime mobiliseerida ja võimalikult kiiresti sündmuskohale saata väikseid ekspertide rühmi, kes:

5)

töötab välja koolitusprogrammi, et tõhustada kodanikukaitse abimissiooni koordineerimist, tagades artikli 4 lõikes 1 osutatud päästemeeskondade ja moodulite või artikli 4 lõikes 4 osutatud muu päästeabi kokkusobivuse ja vastastikuse täiendavuse ning suurendades artikli 4 lõikes 2 osutatud ekspertide pädevust. Programmi peaksid kuuluma ühiskursused ja -harjutused ning vahetuskava, mis võimaldaks lähetada üksikisikuid teiste liikmesriikide meeskondadesse;

6)

koondab ja koostab suurte hädaolukordade korral teavet, mis käsitleb liikmesriikide võimet tagada seerumite ja vaktsiinide või muude vajalike meditsiiniliste ressursside tootmine ning varud, mida missioonil oleks võimalik kasutada;

7)

töötab välja mehhanismi raames korraldatud missioonidel omandatud kogemuste programmi ja levitab neid kogemusi infosüsteemi kaudu;

8)

soodustab ja julgustab mehhanismi tarvis uute tehnoloogiate kasutuselevõttu ja kasutamist;

9)

võtab artikli 2 punktides 8 ja 9 loetletud meetmeid;

10)

tagab võime pakkuda hindamise ja/või koordineerimise ekspertidele elementaarset logistilist abi;

11)

võtab mis tahes muud mehhanismi raames vajalikud toetavad ja täiendavad meetmed nagu on mainitud otsuse 2007/162/EÜ, Euratom artiklis 4.

a)

edastab taotluse muude liikmesriikide kontaktpunktidele;

b)

hõlbustab meeskondade, ekspertide, moodulite ja muu päästeabi mobiliseerimist;

c)

kogub õnnetuse kohta kontrollitud teavet ja edastab selle liikmesriikidele.

a)

hindab mehhanismi võimaliku kasutamise asjakohasust kriisiohje hõlbustamise ja toetamise vahendina;

b)

rajab seal, kus peab seda vajalikuks, kannatanud kolmanda riigiga poliitilisel tasemel suhted ning teeb selle riigiga hädaolukorra kõikides etappides koostööd abimissioonide üldises poliitilises ja strateegilises raamistikus.

a)

liikmesriikide kontaktpunktidega kestva dialoogi pidamine, eesmärgiga tagada mehhanismi kaudu üldisesse abiprojekti tõhusa ja ühtse Euroopa kodanikukaitseabi panuse andmine:

b)

kannatanud kolmanda riigiga koostöö tegemine selliste tehniliste detailide osas nagu täpsed abivajadused, pakkumiste vastuvõtmine ja abi kohaliku saamise ja jaotamise praktiline kord;

c)

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni humanitaarasjade koordinatsioonibürooga (ÜRO OCHA) koostöö tegemine seal, kus kohalviibivad ja üldisesse abiprojekti oma panuse andvad muud asjaomased osapooled püüavad koosmõju maksimeerimiseks üksteist täiendada ning vältida tegevuse dubleerimist ja lünki;

d)

koostöö tegemine kõigi asjaomaste osapooltega, eelkõige mehhanismi raames abimissioonide lõppetapis, et hõlbustada sujuvat üleandmist.

a)

kõik liikmesriigid, kes pakuvad lõikes 1 osutatud kodanikukaitseabi vastusena MICi edastatud taotlusele, hoiavad nimetatud keskust täielikult oma tegevusega kursis;

b)

teevad kohapeal missioonis osalevad liikmesriikide meeskonnad ja moodulid mehhanismi kaudu tihedat koostööd MICi kohapealsete hindamis- ja/või koordineerimismeeskondadega.

1)

artikliga 4 ettenähtud ressursid, mida on võimalik abimissioonidel kasutada;

2)

artikli 2 punktiga 5 ettenähtud MIC;

3)

artikli 2 punktiga 6 ettenähtud CECIS;

4)

artikli 2 punktiga 4 ettenähtud hindamis- ja/või koordineerimismeeskonnad, sealhulgas ekspertide valiku kriteeriumid;

5)

artikli 2 punktiga 2 ettenähtud koolitusprogramm;

6)

artikli 4 lõikes 3 ettenähtud moodulid;

7)

artikli 2 punktis 7 ettenähtud tuvastamise ja varajase hoiatamise süsteemid;

8)

artikli 5 punkti 6 punkti e kohane meditsiinilisi ressursse käsitlev teave;

9)

artikli 7 kohased ühenduse territooriumil korraldatavad missioonid ja artikli 8 kohased väljaspool ühenduse territooriumi korraldatavad missioonid.