23.10.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 279/22

(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 95/2/EÜ (toiduainetes kasutatavate lisaainete (välja arvatud värv- ja magusainete) kohta) (3) on sätestatud lisaainete loetelu, mida võib ühenduses kasutada, ja nende kasutamise tingimused.

(2)

Pärast direktiivi 95/2/EÜ vastuvõtmist on toidus kasutatavate lisaainete valdkonnas toimunud tehniline areng. Selle arenguga arvestamiseks tuleks kõnealust direktiivi parandada.

(3)

Kooskõlas määruse (EÜ) nr 1333/2008 artikliga 31 muudetakse komisjoni vastuvõetud meetmetega kuni kõnealuse määruse artikliga 30 ettenähtud liidu toidu lisaainete loetelude koostamiseni vajaduse korral direktiivi 95/2/EÜ lisasid.

(4)

Direktiiviga 95/2/EÜ on praegu lubatud mitmel viisil kasutada järgmisi stabilisaatoreid: agar (E 406), karrageen (E 407), jaanileivapuujahu (E 410), guarkummi (E 412), ksantaankummi (E 415), pektiinid (E 440), tselluloos (E 460), karboksümetüültselluloos (E 466), oksüdeeritud tärklis (E 1404), monotärklisfosfaat (E 1410), ditärklisfosfaat (E 1412), fosfaaditud ditärklisfosfaat (E 1413), atsetüülitud ditärklisfosfaat (E 1414), atsetüülitud tärklis (E 1420), atsetüülitud ditärklisadipaat (E 1422), hüdroksüpropüültärklis (E 1440), hüdroksüpropüülditärklisfosfaat (E 1442), naatriumoktenüülsuktsinaattärklis (E 1450), atsetüülitud oksüdeeritud tärklis (E 1451) ning emulgaator rasvhapete mono- ja diglütseriidid (E 471). Toidu teaduskomitee ei ole kehtestanud kõnealustele toidu lisaainetele lubatud päevast tarbitavat kogust (ADI) ja seega ei kujuta need endast ohtu tarbijate tervisele. Tehnoloogiaga seotud vajaduse tõttu tuleb laiendada nende kasutust elusbakteriga hapendatud maitsestamata kooretoodetele ja asendustoodetele, mille rasvasisaldus on alla 20 %, et tagada emulsiooni stabiilsus ja homogeensus. Sellest oleks kasu tarbijale, sest tagataks valik vähendatud rasvasisaldusega hapendatud kooretoodetena, mille omadused on sarnased tavatootega. Seetõttu on kohane lubada kõnealuste lisaainete täiendavat kasutamisviisi.

(5)

1990. aastal hindas toidu teaduskomitee naatriumlaktaati ja kaaliumlaktaati (E 325 ja E 326), kaaliumatsetaati (E 261), naatriumatsetaati (E 262 i) ja naatriumatsetaadi ja äädikhappe kompleks (E 262 ii) ning jõudis järeldusele, et need kõik sisalduvad toidus looduslikult ja nende hinnanguline saadav kogus on ilmselt väiksem, võrreldes kogusega, milles neid saadakse looduslikest allikatest. Seetõttu määrati need kõik lisaainete rühma, millele ei ole kehtestatud lubatud päevast tarbitavat kogust. Sellest tulenevalt on nimetatud toidu lisaaineid kasutada lubatud kõigis toiduainetes välja arvatud direktiivi 95/2/EÜ artikli 2 lõikes 3 osutatud toiduainetes. On tehtud ettepanek laiendada nende toidu lisaainete kasutust müügipakendis värske hakkliha valmististele, et hoida kontrolli all mikroobsete patogeenide (nt Listeria, E. coli O157) paljunemine. Võttes aluseks kirjeldatud tehnoloogilise põhjenduse ja asjaolu, et kasutamine ei põhjusta ohtu tervisele, on asjakohane täiendavalt lubada nimetatud toidu lisaainete kasutust müügipakendis värske hakkliha valmististes.

(6)

Direktiiviga 95/2/EÜ on praegu lubatud kasutada sorbaate (E 200, E 202, E 203) ja bensoaate (E 210, E 211, E 212, E 213). On tehtud ettepanek nimetatud toidu lisaainete täiendava kasutamise lubamiseks konservantidena eri toitude kaunistamiseks tarvitatavad merevetikapõhiste kalatooteasendajad (vetikatest valmistatud kaaviariasendajad), et vältida hallitus- ja pärmseente paljunemist ja mükotoksiinide moodustumist. Nende soolade lubatud päevane tarbitav kogus on vastavalt 0–25 mg/kg kehamassi kohta ja 0–5 mg/kg kehamassi kohta. Halvima stsenaariumi korral – tarbides neid lisaaineid maksimumkogustes – on hinnanguline tarbitav kogus lubatud päevase tarbitava kogusega võrreldes väga väike. Vastavas tootes lisaainete kasutamine ei põhjusta ohtu tarbija tervisele. Pidades silmas tehnoloogilist põhjendust ja kõnealuse uue toote paiknemist nišiturul, on seetõttu asjakohane lubada, et sorbaate ja bensoaate kasutatakse täiendavalt merevetikapõhistes kalatoodeteasendajates.

(7)

On taotletud ka sorbaatide (E 200, E 202, E 203) ja bensoaatide (E 210, E 211, E 212, E 213) kasutamist vaadiõlles, millele on lisatud üle 0,5 % kääritatavaid suhkruid ja/või puuviljamahla või kontsentraati ning mida serveeritakse otse vaadist. Sellised vaadiõlled võivad olla pikemat aega õllekraaniga kokkupuutes. Kuna kokkupuude kraaniga ei saa toimuda steriilsetes tingimustes, on võimalik vaadi mikrobioloogiline saastumine. See kujutab endast probleemi õlle puhul, millele on lisatud kääritatavaid suhkruid, sest sellega võib kaasneda ohtlike mikroobide levik. Seetõttu peab vaadiõlu, millele on lisatud kääritatavaid suhkruid ja/või puuviljamahla või kontsentraati, sisaldama antimikroobseid aineid. Kogustelt on sellise otse vaadist serveeritava puuviljaõlle tarbimine väike ning sorbaatide ja bensoaatide hinnanguline tarbitav kogus halvima stsenaariumi korral oleks vastavatest lubatud päevastest tarbitavatest kogustest väiksem. Seetõttu on asjakohane lubada, et sorbaate ja bensoaate kasutatakse täiendavalt vaadiõlles, mis millele on lisatud üle 0,5 % kääritatavaid suhkruid ja/või puuviljamahla või kontsentraati.

(8)

Et hoida ära hallitusseente levik tsitrusviljades, on lubatud neid pärast saagikoristust töödelda pestitsiididega, nagu imasaliil ja tiabendasool. Nimetatud pestitsiidide asemel võib tsitrusviljade töötlemiseks kasutada osaliselt või täielikult sorbaate (E 200, E 202, E 203). Sorbaatidega võib töödelda koorimata värske tsitrusvilja pinda, kasutades sorbaatide tsitrusvilja pinnale viimiseks lubatud vahatüüpe: meevaha, kandelillavaha, karnaubavaha ja šellak (vastavalt E 901, E 902, E 903 ja E 904). Sellest tulenev tarbijate kokkupuude nende lisaainetega ei põhjusta ohtu tervisele. Seetõttu on asjakohane lubada kõnealuste lisaainete täiendavat kasutusviisi.

(9)

Tarbijatel on võimalus täiendada mõne toitaine tarbimist toidulisanditega. Selleks võib toidulisanditele lisada vitamiini A ning kombinatsioonis vitamiine A ja D, nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2002/46/EÜ (4). Et tagada ohutu käitlemine, tuleb vitamiin A ning kombineeritud vitamiinid A ja D muuta preparaatideks, mille töötlemiseks on vaja suurt niiskust ja kõrget temperatuuri ning mis sisaldavad tärklist ja suhkruid. Selline töötlusviis võib soodustada mikroorganismide levikut. Et ära hoida mikroorganismide paljunemine, tuleks lubada, et sorbaate (E 200, E 202, E 203) ja bensoaate (E 210, E 211, E 212 ja E 213) lisatakse vitamiinile A ning kombineeritud vitamiinidele A ja D, kui neid kasutatakse kuivatatud vormis esinevates toidulisandites.

(10)

Vääveldioksiid ja sulfitid (E 220, E 221, E 222, E 223, E 224, E 226, E 227, E 228) on direktiivi 95/2/EÜ alusel lubatud toidu lisaained, mis käituvad eelkõige antimikroobsete ainetena ja hoiavad ära keemilise riknemise. Tänapäeval on värskete puuviljade vedu muutunud väga oluliseks, eriti just mööda merd. See võib aga aega võtta nädalaid. Vääveldioksiidi ja sulfitite kasutamine kaitseb värskeid mustikaid seente leviku eest. Pidades silmas toote tõenäolist paiknemist nišiturul, tuleks lubada vääveldioksiidi ja sulfitite täiendavat kasutusviisi, et ära hoida seente levik värsketes mustikates. Arvestades ka usaldusväärseid tehnoloogilisi põhjendusi kõnealuste uute lubade andmiseks, vajadust lihtsustada ülemaailmset kaubandust ning vääveldioksiidi ja sulfitite väikest tarbitavat kogust, on seetõttu asjakohane lubada, et vääveldioksiidi kasutatakse täiendavalt mustikates käesoleva direktiivi lisas kindlaksmääratud koguses.

(11)

Kaneelipulkade ehk kaneelikangide (üksnes Cinnamomum ceylanicum) tootmisel kasutatakse kaneelipuu koore värsket sisekihti. Koort võivad tootjariigis ohustada mikrobioloogiline saastumine ja putukad, seda eelkõige troopiliste ja niiskete kliimatingimuste korral. Sobiv töötlusviis mikrobioloogilise saastumise ja putukate vastu on fumigatsioon vääveldioksiidiga. 1994. aastal kehtestas toidu teaduskomitee lubatud päevase tarbitava koguse 0–0,7 mg/kg kehamassi kohta ja leidis, et vääveldioksiidi ja teiste sulfitite kasutust tuleks piirata, et vähendada raskete astmaatiliste reaktsioonide teket. Ehkki vääveldioksiidi ja sulfitite kasutust tuleks piirata, suurendab kõnealune konkreetne kasutusviis vääveldioksiidi ja sulfitite tarbimist väga vähe. Seetõttu on asjakohane lubada vääveldioksiidi ja sulfitite (E 220, E 221, E 222, E 223, E 224, E 226, E 227, E 228) täiendavat kasutamist ainult kõnealuse konkreetse kaneelitüübi puhul.

(12)

Euroopa Toiduohutusamet (edaspidi „toiduohutusamet”) hindas teavet, mis käsitleb nisiini kasutamise ohutust täiendavas vedela munamassi toidugrupis ja muudetud tootmisprotsessis toodetava nisiini ohutust. Toiduohutusamet kinnitas oma 26. jaanuari 2006. aasta arvamuses (5) eelnevalt kindlaksmääratud lubatud päevase tarbitava koguse 0–0,13 mg/kg nisiinile, mis on toodetud uues tootmis- ja ekstraktsiooniprotsessis, mis põhineb suhkrut sisaldava söötme kääritamisel algupärase piima sisaldava söötme kääritamise asemel. Selles arvamuses kinnitas toiduohutusamet ka, et nisiini kasutamise tõttu toidus ei teki antibiootikumiresistentsust. Toiduohutusameti sõnul puuduvad teated nisiiniresistentsetest mutantbakteritest, millel ilmneks ristresistentsus terapeutiliste antibiootikumide suhtes. Ilmselt tuleneb see terapeutiliste antibiootikumide ja nisiini erinevatest mikroobivastastest toimeviisidest. Toiduohutusamet kinnitas ka oma 20. oktoobri 2006. aasta arvamuses, (6) et nisiini täiendav kasutamine pastöriseeritud vedelas munamassis kavandatud kasutustingimuste korral (maksimaalselt 6,25 mg/l) ei põhjusta ohtu tervisele ning see on tehnoloogilisest seisukohast põhjendatud, aitamaks pikendada toote kõlblikkusaega ja hoida ära ka toidumürgitust põhjustavate spoore moodustavate liikide (nt Bacillus cereus), mis võivad pastöriseerimisel ellu jääda, levik. Seetõttu on asjakohane lubada nisiini täiendavat kasutusviisi pastöriseeritud vedelas munamassis.

(13)

Dimetüüldikarbonaat (E 242) on direktiivi 95/2/EÜ alusel lubatud toidu lisaaine, mis toimib konservandina alkoholivabades maitsestatud jookides, alkoholivabas veinis ja vedelates teekontsentraatides. Kõnealuse lisaaine kasutust otsustati lubada toidu teaduskomitee 1990. aastal esitatud ja 1996. aastal kinnitatud positiivse arvamuse põhjal. Toidu teaduskomiteel ei olnud võimalik kindlaks määrata lubatud päevast tarbitavat kogust, sest dimetüüldikarbonaat laguneb kiirelt süsinikdioksiidiks ja metanooliks. 2001. aastal paluti toidu teaduskomiteel uurida dimetüüldikarbonaadi veinis kasutamise ohutust. Sel ajal leidis toidu teaduskomitee, et metanool ja teised reaktsioonisaadused nagu metüülkarbamaat, mis tekivad dimetüüldikarbonaadi kasutamisel alkohoolsete jookide ja veini töötlemisel, tekivad sarnaselt ka alkoholivabades jookides ning et ka rohke veini tarbimine ei kujutaks endast ohtu metanooli ja metüülkarbamaadi tõttu. On esitatud taotlus lubada dimetüüldikarbonaadi kasutamist, et hoida ära riknemine, mis tuleneb õuna ja pirnisiidri, puuviljaveini, vähese alkoholisisaldusega veini, veinipõhiste jookide ja kõikide teiste nõukogu määrusega (EMÜ) nr 1601/91 (7) hõlmatud toodete käärimisest avamata mittesteriilsetes täis pudelites. Nimetatud täiendav kasutus ei põhjusta ohtu tarbija ohutusele. Peale selle võib dimetüüldikarbonaadi kasutamine aidata kaasa vääveldioksiidiga kokkupuute vähendamisele. Seetõttu on asjakohane lubada, et dimetüüldikarbonaadi kasutatakse täiendavalt õuna ja pirnisiidris, puuviljaveinis, vähese alkoholisisaldusega veinis, veinipõhistes jookides ja muudes nõukogu määrusega (EMÜ) nr 1601/91 hõlmatud toodetes.

(14)

Toiduohutusamet hindas teavet, mis käsitleb rosmariiniekstrakti ohutust toiduainetes antioksüdandina kasutamise korral. Rosmariiniekstrakti saadakse taimest Rosmarinus officinalis L. ja see sisaldab mitut antioksüdantse toimega koostisosa (peamiselt fenoolhapet, flavonoide, diterpenoide ja triterpeene). Ehkki toksikoloogilised andmed rosmariiniekstrakti kohta olid ebapiisavad selleks, et toiduohutusamet saaks kindlaks määrata numbrilist lubatud päevast tarbitavat kogust, pidas toiduohutusamet oma 7. märtsi 2008. aasta arvamuses (8) ohutuse piirväärtust piisavalt kõrgeks, et teha järeldus, mille kohaselt ei põhjusta kavandatud viisil kasutamise korral toidu kaudu saadav kogus ja kasutatud määr ohtu tervisele. Rosmariiniekstrakti võib seega lubada, kui selle kasutamiseks on tehnoloogiline põhjendus. Tuleks lubada rosmariiniekstrakti kasutamist kavandatud viisil ja anda rosmariiniekstrakti tähistamiseks E-number E 392.

(15)

Vadak on juustutootmise kõrvalsaadus. Et toetada piisavalt valkuderikast toitumist, on välja töötatud mõned vadakuvalku sisaldavad joogid. Et hoida valgud jookide kuumtöötlemise käigus suspensioonis, peab kasutama fosfaate tasemel, mis on kõrgem, kui on ette nähtud tavaliste alkoholivabade jookide puhul. Tuleks lubada fosfaatide kasutamist vadakuvalku sisaldavates spordijookides.

(16)

Meevaha (E 901) on praegu lubatud kasutada glaseerainena šokolaadiga kaetud väikestel valikpagaritoodetel. Luba ei hõlma jäätisevahvleid, mis ei ole šokolaadiglasuuriga kaetud. Lisaks sellele, et meevaha võib pidada šokolaadi asendajaks müügipakendis jäätisevahvlites, võib vahvlite katmine meevahaga hoida ära vee sattumise vahvlisse, tagada selle krõbeduse ning pikendada toote kõlblikkusaega, mistõttu see on tehnoloogiliselt põhjendatud. Seega tuleks lubada meevaha kasutamist glaseerainena, mis asendaks täielikult või osaliselt jäätisega täidetud müügipakendis vahvlite sisekihi šokolaadi.

(17)

Toiduohutusamet hindas teavet, mis käsitleb meevaha kasutamise ohutust, võttes arvesse meevaha täiendavat kasutust alkoholivabade maitsestatud jookide lõhna- ja maitseainete kandeainena. Ehkki kättesaadavad andmed meevaha kohta olid ebapiisavad selleks, et saaks kindlaks määrata lubatud päevase tarbitava koguse, jõudis toiduohutusamet järeldusele, et kuna meevaha ei ole mürgine, siis ei põhjusta ei selle praegune toidus kasutamine ega kavandatud uus kasutusviis ohtu tervisele. Seetõttu on asjakohane lubada meevaha täiendavat kasutamist alkoholivabade maitsestatud jookide lõhna- ja maitseainete kandeainena.

(18)

Direktiivi 95/2/EÜ alusel on ELis praegu lubatud trietüültsitraati (E 1505) kasutada maitsestatud jookide lõhna- ja maitseainete kandeainena ja kuivatatud munavalges. 1990. aastal määras toidu teaduskomitee kindlaks selle lubatud päevase tarbitava koguse: 0–20 mg/kg. On tehtud ettepanek laiendada trietüültsitraadi kasutust, et tarvitada seda glaseerainena toidulisanditablettides. Trietüültsitraat suurendaks kattekihi vastupidavust, kaitstes tabletti väliskeskkonna mõjude eest ja suurendades toote ringlusselubamise kestust. Halvima stsenaariumi korral oleks trietüültsitraadi täiendava kasutuse tõttu tarbitav kogus väga väike (0,25 % lubatud päevasest tarbitavast kogusest), võrreldes lubatud päevase tarbitava täiskogusega. Seetõttu on asjakohane lubada, et trietüültsitraati kasutatakse ELis täiendavalt glaseerainena toidulisanditablettides.

(19)

Toiduohutusamet hindas teavet, mis käsitleb polüvinüülalkoholi kasutamise ohutust toidulisandite pealispinna glaseerimisel ja esitas oma arvamuse 5. detsembril 2005 (9). Toiduohutusamet leidis, et polüvinüülalkoholi kasutamine katteainena kapslite ja tablettide kujul esinevates toidulisandites ei põhjusta ohtu tervisele. Toiduohutusamet pidas võimalikku inimeste kokkupuudet polüvinüülalkoholiga kavandatud kasutustingimuste korral väheseks. Pärast suukaudset manustamist on omastatav polüvinüülalkoholi kogus väidetavalt minimaalne. Kasutamise maksimumkoguseks on määratud 18 g/kg ja selle aluseks on halvim stsenaarium, mille põhjal on toiduohutusamet teinud oma riskihindamise. Tänu polüvinüülalkoholkile heale kleepuvusele ja tugevusele, võib sel uuel lisaainel olla suur tehnoloogiline roll toidulisandite katteainena, eelkõige siis, kui katteaine peab olema niiskuskindel või sel peavad olema niiskuse eest kaitsvad omadused. Seetõttu on kohane lubada kõnealust kasutamist ELis. Uue lisaaine tähistamiseks tuleks anda E-number E 1203.

(20)

Toiduohutusamet hindas teavet, mis käsitleb kuue erineva molekulmassiga polüetüleenglükoolide (PEG 400, PEG 3000, PEG 3350, PEG 4000, PEG 6000, PEG 8000) kasutamise ohutust toidulisandite katteainena, ning esitas oma arvamuse 28. novembril 2006 (10). Toiduohutusamet leidis, et nimetatud molekulmassiga polüetüleenglükoolide kasutamine glaseerainena toidulisanditablettide ja -kapslite kile laadses kattekihis ei põhjusta kavandatud kasutustingimuste korral ohtu tervisele. Toiduohutusamet on riskihindamises arvesse võtnud ka nimetatud polüetüleenglükoolidega kokkupuutumise täiendavat allikat farmaatsiatoodete näol ja leidnud, et praeguseks juba heakskiidetud PEG 6000 kasutusega kandeainena magusainetes ning polüetüleenglükooli kasutamisega toiduga kokkupuutuvates materjalides kaasneb koguse ületamine üksnes vähesel määral. Seetõttu on kohane lubada kõnealust uut kasutusviisi ELis. PEG 6000 piiratud tarbimise tõttu kandeainena magusainetes ja kuna selle toksikoloogilised omadused on sarnased teiste, erineva molekulmassiga polüetüleenglükoolidega (kõik kuus kuuluvad lubatava päevadoosiga rühma), on asjakohane lubada ka toiduohutusameti hinnatud polüetüleenglükoolide kasutamist kandeainena magusainetes PEG 6000 alternatiivina. Kõigi nimetatud polüetüleenglükoolide tähistamiseks tuleks anda E-number E 1521.

(21)

Toiduohutusamet hindas teavet, mis käsitleb kassiakummi kasutamise ohutust uue lisaainena, mis toimib želeeriva aine ja paksendajana, ning avaldas oma arvamuse 26. septembril 2006 (11). Toiduohutusamet leidis, et kassiakummi kasutamine ei põhjusta esitatud kasutustingimuste korral ohtu tervisele. Ehkki toiduohutusamet pidas kättesaadavaid toksikoloogilisi andmeid kassiakummi kohta ebapiisavaiks selleks, et saaks kindlaks määrata lubatud päevast tarbitavat kogust, ei leidnud ta praeguste andmete alusel põhjust muretseda. Eriti rõhutas toiduohutusamet kassiakummi eriti väikest omastamist ja asjaolu, et kui hüdrolüüs ka toimuks, siis lagundataks kassiakummi ühenditeks, mis väljuksid tavapärase ainevahetuse kaudu. Kassiakummi kasutamiseks on tehnoloogiline põhjendus želeeriva koostoime tõttu, kui seda lisatakse teistele tavalistele toidukummidele. Seetõttu on asjakohane lubada kõnealuseid kasutusviise ELis ja anda kassiakummi tähistamiseks E-number E 427.

(22)

Toiduohutusamet hindas neotaami ohutust lõhna- ja maitsetugevdajana ning esitas oma arvamuse 27. septembril 2007 (12). Toiduohutusamet tegi järelduse, et neotaam ei põhjusta ohtu tervisele, kui seda kasutatakse kavandatud viisil lõhna- ja maitsetugevdajana, ning määras kindlaks lubatud päevase tarbitava koguse 0–2 mg/kg kehamassi kohta päevas. Seetõttu tuleb lubada, et neotaami kasutatakse lõhna- ja maitsetugevdajana.

(23)

Toiduohutusamet hindas teavet, mis käsitleb L-tsüsteiini (E 920) kasutamise ohutust teatavas imiku- ja väikelapsetoidus. Toiduohutusamet tegi oma26. septembri 2006. aasta arvamuses (13) järelduse, et selle kavandatud kasutus teraviljapõhistes töödeldud toitudes (konkreetselt imikuküpsistes) ning imiku- ja väikelapsetoidus ei põhjusta ohtu tervisele. Imiku- ja väikelapseküpsistel peab olema sobilik koostis, sealhulgas kontrollitud suhkru- ja rasvasisaldus. Madala rasvasisaldusega küpsised on aga muredamad, millega kaasneb lämmatamis- ja lämbumisoht, sest küpsis pudeneb lapse suus. L-tsüsteiini ülesanne on muuta tainas paremaks, misläbi paraneb ka lõpptoote struktuur. Seepärast on asjakohane lubada ELis L-tsüsteiini kasutamist imiku- ja väikelapseküpsistes.

(24)

Toiduohutusamet hindas teavet, mis käsitleb veistelt ja/või sigadelt saadud fibrinogeeniga trombiinil põhinevate ensüümpreparaatide kasutamise ohutust lisaainena toidu uuesti kokkupanemisel, ning tegi oma 26. aprilli 2005. aasta arvamuses järelduse, et nimetatud ensüümpreparaatide kasutamine, kui neid toodetakse arvamuses viidatud moel, ei põhjusta ohtu tervisele (14). Euroopa Parlament leidis siiski oma 19. mai 2010. aasta resolutsioonis komisjoni direktiivi eelnõu kohta, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 95/2/EÜ (toiduainetes kasutatavate lisaainete (välja arvatud värv- ja magusainete) kohta) lisasid, et selle ensüümpreparaadi lisamine direktiivi 95/2EÜ IV lisasse kasutamiseks toidu lisaainena toidu uuesti kokkupanemisel ei ole kooskõlas määruse (EÜ) nr 1333/2008 eesmärgi ja sisuga, sest see ei vasta määruse (EÜ) nr 1333/2008 artiklis 6, eelkõige artikli 6 lõike 1 punktis c sätestatud üldtingimustele.

(25)

Komisjoni otsusega 2004/374/EÜ (15) peatati merevetikatest ja/või teatavast kummist saadud lisaaineid (E 400, E 401, E 402, E 403, E 404, E 405, E 406, E 407, E 407a, E 410, E 412, E 413, E 414, E 415, E 417, E 418) sisaldava kapslites marmelaadi turuleviimine ja import nende toodetest tuleneva lämbumisohu tõttu. Direktiivi 95/2/EÜ muudeti vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2006/52/EÜ (16). Seetõttu tuleks kehtetuks tunnistada komisjoni otsus 2004/374/EÜ, sest selle sätted on lisatud direktiivi 95/2/EÜ.

(26)

Käesoleva direktiiviga ettenähtud meetmed on kooskõlas toiduahela ja loomatervishoiu alalise komitee arvamusega ning ei Euroopa Parlament ega nõukogu ole vastuväiteid esitanud,