14.7.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 230/107

Raportöör:

Christos POLYZOGOPOULOS

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kiidab heaks käsitletava teatise kui loogilise jätku jõupingutustele tulemuslikuma ja kulutõhusama mereseiresüsteemi loomisel, mis on integreeritud merenduspoliitika üks strateegiline eesmärk, ning juhib tähelepanu sellele, et mereseireasutustevahelise teabejagamise edendamine on oluline tegur ELi kaitse, turvalisuse, majanduse ja keskkonna tuleviku seisukohast.

1.2.

Olles hiljuti juhtinud tähelepanu (3) kasvavatele geopoliitilistele, strateegilistele ja keskkonnaalastele probleemidele meresõidu turvalisuse valdkonnas, kutsub komitee komisjoni üles viivitamatult täpsustama ja kiirendama „läbivaatamismenetlust, et hinnata merendusvaldkonna (Maritime CISE) ühise teabejagamiskeskkonna rakendamist ja vajadust edasiste meetmete võtmiseks” (4). Nimetatud teabejagamiskeskkonna käivitamine on teatises ette nähtud hiljemalt 2018. aastal.

1.3.

Komitee soovitab ühise teabejagamiskeskkonna (CISE) edasisel arendamisel kasutada ära laiemat kohaldamisala ja võimalusi, mida pakub äsjane teatis ELi meresõidu turvalisuse strateegia kohta (5), et arendada ajakohastatud, sidusat ja üldist lähenemisviisi integreeritud mereseirele.

1.4.

Komitee kutsub komisjoni üles täpsustama, kuidas on võimalik „kutsuda liikmesriike üles vajaduse korral jätkama oma mereseire IT-vahendite ajakohastamist”, omamata selleks muid täiendavaid vahendeid kui „rahalised vahendid väikeste paranduste tegemiseks” (6), ning soovitab suunata või taasinvesteerida ühe osa kokkuhoitud vahenditest ühises teabejagamiskeskkonnas esinevate lünkade täitmiseks või selle üldiseks täiustamiseks.

1.5.

Kuna projekt põhineb vabatahtlikkusel ja arvestades poliitilise tahte tähtsust kõnealuses valdkonnas ning kultuurilisi takistusi, mis tulenevad muu hulgas sissejuurdunud suhtumisest, stereotüüpidest ja töömeetoditest, kutsub komitee komisjoni üles keskendama oma jõupingutused haridus- ja koolitusmeetmetele ning usalduse taastamiseks käivitatavatele algatustele, toetudes sellistele olemasolevatele positiivsetele kogemustele nagu Põhja-Atlandi Rannavalve Foorum (North Atlantic Coast Guard Forum) ja Rahvusvaheline Meremärkide ja Tuletornide Administratsioonide Liit (International Association of Marine Aids to Navigation and Lighthouse Authorities).

1.6.

Komitee kutsub komisjoni üles määratlema selgemalt meetmed, mille abil ta kavatseb lühikeses ja pikas perspektiivis, tulla toime ühise teabejagamiskeskkonna tugevdamist raskendavate õiguslike ja tehniliste takistustega.

1.7.

Komitee hoiatab, et IT-vahendite väga kiire arenguga kaasneb kõigi tundlikke andmeid käsitlevate teabejagamiskeskkondade, sh ka CISE jaoks paratamatult selliste küber- ja terrorirünnakute (7) oht, millel on ettenägematud tagajärjed transpordi, kaubavahetuse, sadamate, laevade, meeskondade ja veoste turvalisusele, ning kutsub seega komisjoni üles viivitamatult uurima meretranspordi taristu küberjulgeoleku küsimust ja võtma konkreetseid meetmeid ühise teabejagamiskeskkonna kaitseks. Vt USA valitsuse aruandluse eest vastutava ameti (Government Accountability Office – GAO) aruannet (2014) „Maritime critical infrastructure protection: DHS Needs to Better Address Port Cybersecurity” („Elulise tähtsusega meretaristu kaitse: USA sisejulgeolekuministeerium DHS peab parandama sadamate turvalisust seoses küberrünnakute ohuga”, http://gao.gov/products/GAO-14-459).

1.8.

Komitee rõhutab, et parem olukorrateadlikkus ja tugevdatud koostöö mereseireasutuste vahel, mis tagatakse tänu ühisele teabejagamiskeskkonnale, aitavad kaasa ELi merekeskkonna ökoloogilise terviklikkuse säilitamisele, kaitstes bioloogilist mitmekesisust ja mereressursse paremini tuumakatastroofide, toksiliste jäätmete ebaseadusliku ladestamise ja tõsiste reostusjuhtumite eest. Lisaks sellele suurendab merealuste kaablite ja torujuhtmete turvalisuse parandamine energiatõhusust.

2.1.

Riskide ja potentsiaalsete ohtude hindamiseks tuleb tagada õigeaegne juurdepääs täpsetele andmetele, et luua terviklik pilt olukorrast ja hinnata olukorda merel. Erinevate teabeallikate kaasamine ja pädevate asutuste tegevuse kooskõlastamine aitavad paremini mõista merendusvaldkonna praeguseid ülesandeid ja loovad tänu piiratud vahendite tulemuslikule kasutamisele lisandväärtust.

2.2.

Kõnealuses kontekstis on mereseiret teostavate asutuste optimaalne teabevahetus üks integreeritud merenduspoliitika strateegilistest eesmärkidest. Ühise teabejagamiskeskkonna laiendamist ELi merendusvaldkonnale käsitleti kahes teatises, mille komisjon avaldas 2009. ja 2010. aastal (8).

2.3.

2012. aastal sai meresõidu turvalisuse suurendamisest tänu integreeritud mereseirele põhikomponent sinist majanduse kasvu toetavas programmis, mille eesmärk on luua majanduskasvu ja töökohti meremajanduses (9).

2.4.

Hiljuti (2014) avaldatud ühisteatises ELi meresõidu turvalisuse strateegia kohta (10) kinnitatakse argumenteeritult mereseire ja mereseirealase teabe jagamise tähtsust meresõiduohutuse põhiaspektidena.

3.1.

Teatises tutvustatakse edusamme, mis on tehtud Euroopa ja riiklikul tasandil pärast tegevuskava koostamist ühise teabejagamiskeskkonna jaoks, mis kujutab endast vabatahtliku ja alalise koostöö projekti eesmärgiga suurendada teadmisi ja tõhusust, parandada kvaliteeti, reaktsioonivõimet ja kooskõlastust Euroopa mereseiremeetmete valdkonnas ning innustada asjaomast uuendustegevust.

3.2.

Lisaks seireteabe jagamisele on ELi eesmärk tagada ühise teabejagamiskeskkonna erinevatele kasutajaskondadele võimalus kasutada teavet mitmel otstarbel ja korrektselt, vältides andmete dubleerimist tänu detsentraliseeritud mereseire võrgustikule, mille raames austatakse andmekaitse ja rahvusvaheliste eeskirjadega seonduvaid sätteid. Võrgustik ei asenda olemasolevaid teabevahetussüsteeme ja -platvorme ega mõjuta liikmesriikide asjaomaseid süsteeme või kehtivaid õigusakte.

3.3.

Täpsemalt öeldes on tegevuskavas (11) määratletud kuus etappi ühise teabejagamiskeskkonna arendamiseks, sh kõikide kasutajaskondade kindlakstegemine, andmekogumite kaardistamine ja teabes esinevate lünkade analüüs, ühtsed andmete salastatuse kategooriad, teabejagamiskeskkonna tugiraamistiku väljatöötamine, juurdepääsuõiguste määratlemine ja lõpuks sidusa õigusliku raamistiku loomine.

3.4.

Ühine teabejagamiskeskkond (CISE) on seotud järgmiste sekkumisvaldkondadega: 1) meresõiduohutus (sh otsing ja pääste), meresõidu turvalisus ja laevade põhjustatud merereostuse vältimine, 2) kalanduskontroll, 3) merereostuseks valmisolek ja sellele reageerimine, merekeskkonna kaitse, 4) toll, 5) piirikontroll, 6) õigussätete üldine täitmine ja 7) riigikaitse.

3.5.

ELi majanduse jaoks ulatub võimalik sääst haldus- ja tegevuskulude tasandil 400 miljoni euroni aastas ning riigiasutuste jaoks ligikaudu 40 miljoni euroni aastas. Vastavate investeerimiskulude suurus oleks hinnanguliselt ligikaudu 10 miljonit eurot aastas esimese kümne aasta jooksul.

4.1.

Rõhutades Euroopa laevanduse ulatust ning osatähtsust tööhõive ja majanduse seisukohast, on komitee oma varasemates arvamustes esitanud asjakohaseid märkusi ja soovitusi arvukatel Euroopa merenduspoliitikaga (12) seonduvatel teemadel ning väljendanud oma üksikasjalikku seisukohta nii meresõidu turvalisuse üldprobleemide kui ka integreeritud mereseirega seonduvate konkreetsete küsimuste kohta, rõhutades integreeritud mereseiresüsteemi vajalikkust asjaomase järelevalve tagamisel (13).

4.2.

Toetades merenduse juhtimise sektoriülest lähenemisviisi, rõhutas komitee eelkõige, et tõeliselt integreeritud ühtse turu saavutamiseks merendusvaldkonnas on hädavajalik liikmesriikide järelevalveametite, rannavalve ja sõjalaevastike tihedam koostöö, mis eeldab ühise teabejagamiskeskkonna ja integreeritud mereseiresüsteemi loomist (14).

4.3.

Komitee toetab ühist üleeuroopalist seiresüsteemi, mis põhineb ühtlustatud õigusraamistikul, millega reguleeritakse tundliku sisuga ja muu teabe jagamist ELi liikmesriikide asutuste, ametite ja kasutajate vahel (15).

4.4.

Komitee arvates on eriti tähtis selgitada ja tugevdada juhtimisstruktuure ja vahendeid, et tagada selle erakordselt keeruka ja ambitsioonika algatuse teostatavus, milles osaleb üle 400 ametiasutuse, kelle käsutuses on ulatuslikud mereseireandmed. Tegemist on peamiselt ELi ja Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikide ametiasutustega, kuhu kuulub ka mitu ELi organit, sh Euroopa Kalanduskontrolli Amet (EFCA), Euroopa Liidu liikmesriikide Välispiiril Tehtava Operatiivkoostöö Juhtimise Euroopa Agentuur (Frontex), Euroopa Meresõiduohutuse Amet (EMSA) ja Euroopa Kaitseagentuur (EDA).

4.5.

Komitee rõhutab – ühise teabejagamiskeskkonna vabatahtlikkust ning subsidiaarsuse põhimõtet arvestades –, et liikmesriigid on need, kes eelarvekärbete ja kriisi olukorras võtavad endale juhtrolli, mis toob endaga kaasa täiendava halduskoormuse pädevatele asutustele ning põhjustab suuri kulusid nende suures osas – ligikaudu 25 % ulatuses – monoliitsel ja vananenud struktuuril põhinevate infosüsteemide ajakohastamise või nõuetele vastavusse viimise tõttu. Sellega seoses viidatakse komisjoni talituste töödokumendile SWD(2014) 224 (final) „Mõjuhinnangu kokkuvõte” ja dokumendile „Sustainability and Efficiency of Visions for CISE”, Gartner, 2013 („Ühise teabejagamiskeskkonna stsenaariumite jätkusuutlikkus ja tõhusus”), Euroopa Komisjoni merendus- ja kalandusasjade peadirektoraat.

4.6.

Võttes arvesse ELi merendusvaldkonda käsitlevat riskianalüüsi järgmise 15 aasta kohta, leiab komitee, et jagatava teabe salastatuse määratlemisel tuleks prioriseerida hädaolukordade, ohtude ja nõrkade kohtade tõhusat tuvastamist eelkõige igas sektoris eraldi, ja seda nii merealadel kui ka üldisemas plaanis. Vt „Risk Assessment Study as an Integral Part of the Impact Assessment in Support of a CISE for the EU Maritime Domain”, Wise Pens International, 2013 („ELi merendusvaldkonna ühise teabejagamiskeskkonna mõjuhinnangu juurde kuuluv riskianalüüs”, 2013), Euroopa Komisjoni merendus- ja kalandusasjade peadirektoraat.

4.7.

Igal juhul on tundliku sisuga isiku- või äriandmete konfidentsiaalsus ja kaitse esmase tähtsusega küsimused. Komitee arvates väärivad need teemad rohkem tähelepanu ja täpsemat analüüsi ning seetõttu viitab komitee oma varasematele järeldustele ja soovitustele kõnealusel teemal.

4.8.

Komitee väljendab oma rahulolu seoses edusammudega, mis on tehtud ühist teabejagamiskeskkonda käsitleva tegevuskava rakendamisel, tänu programmidele BlueMassMed, Marsuno ja CoopP, mis kinnitasid operatiivset vajadust sektoriülese teabejagamise järele ning aitasid luua selgust kõnealuses valdkonnas; komitee kutsub seega komisjoni üles jõupingutusi suurendama.

4.9.

Komitee peab samuti innustavaks edusamme arvukate süsteemide rakendamisel (16), mis on vajalikud erinevate poliitikavaldkondade eesmärkide saavutamiseks ning mis mõnel juhul hõlmavad enam kui ühte valdkonda.

4.10.

Komitee juhib tähelepanu sellele, et ELi merekeskkond oma kuue merebasseini, äärepoolseimate piirkondade ja saartega on ainulaadne, ning rõhutab, et globaalse mõõtmega katastroofi- ja riskiolukordades ei ole teadmiste ja ühise teabejagamiskeskkonna tõhususe suurendamisel mõtet, kui ei tõhustata rahvusvahelist, piirkondlikku ja piiriülest koostööd, pöörates vajalikku tähelepanu valitud teabe jagamisele kolmandate riikidega ja julgeolekuküsimuste analüüsile ning asjaomaste andmete vastastikuse kasutamise põhimõttele.

4.11.

Komitee arvates tuleks ELi ja rahvusvahelise mereseire sidusa lähenemisviisi puhul arvestada ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kavandamise ning missioonide ja operatsioonide läbiviimisega seonduvaid küsimusi.

4.12.

Komitee tunneb heameelt teabejagamise olulise tõhustamise üle tsiviil- ja sõjaliste asutuste vahel, kuna viimased on mereseireandmete peamised haldajad, ning kutsub komisjoni üles kavandama NATO vahendite sihipärasemat kasutamist. Lisaks sellele juhib ta tähelepanu tsiviil- ja sõjalise koostöö parimatele tavadele, mida on arendatud riiklikul ja Euroopa tasandil Euroopa piiride valvamise süsteemi (EUROSUR) raames.

4.13.

Komitee kutsub komisjoni üles kasutama ühise teabejagamiskeskkonna arendamiseks paremini ära kosmosevarasid ja -andmeid, arvestades, et mereseire on üks valdkondadest, kus kasutatakse ELi satelliitsüsteeme. Näiteks toetavad programmi Copernicus (endine GMES – ülemaailmne keskkonna- ja turvaseire programm) mereseire teenused samuti meetmeid, mille eesmärk on võidelda piraatluse, uimastikaubanduse, ebaseadusliku kalapüügi või toksiliste jäätmete ebaseadusliku kõrvaldamise vastu, koostöös selliste kõnealuses valdkonnas tegutsevate talitustega nagu Frontex, Euroopa Meresõiduohutuse Amet (EMSA) või Euroopa Liidu Satelliidikeskus (EUSC), panustades samuti ELi-välise merepiiri seireks vajalike turvameetmete rakendamisse.

4.14.

Komitee kutsub komisjoni üles analüüsima viivitamatult meretranspordi küberjulgeoleku küsimust ja määratlema konkreetsed meetmed ühise teabejagamiskeskkonna kaitseks, arvestades vajadust tagada asjaomaste ametiasutuste eriti aktiivne horisontaalne koostöö.

5.1.

Komitee kutsub komisjoni üles intensiivistama jõupingutusi teadus-, arendus- ja uuendustegevuse valdkonnas, et hallata selliseid keerulisi tehnilisi aspekte nagu lahenduste, süsteemide ja teenuste koosvõime ning struktuur, näiteks erinev andmekvaliteet eri tarkvara ja seadmete puhul, mis mõjutab oluliselt ühise teabejagamiskeskkonna tõhusat rakendamist ja usaldusväärsust (17).

5.2.

Komitee leiab, et ühise teabejagamiskeskkonna loomine merendusvaldkonna jaoks pakuks ELile uusi väljavaateid tööhõive ja uuendusliku ettevõtluse, sh eelkõige info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) valdkonnas. Samuti innustab ta komisjoni rõhutama projekti seda olulist aspekti.

5.3.

Komitee kutsub komisjoni üles intensiivistama jõupingutusi, et kõrvaldada teabe jagamist ja levitamist takistavad kultuurilised tõkked ning leiab, et usalduse loomiseks ning jagamisele ja teadlikkusele suunatud mentaliteedi (care to share to be aware) edendamiseks, nii asjaomastes sektorites kui ka nende vahel, ei piisa mittesiduva käsiraamatu avaldamisest soovitustega ühise teabejagamiskeskkonna rakendamise heade tavade kohta.

5.4.

Sektoritevahelised erinevused, mis esinevad liikmesriikides integreeritud mereseire valdkonnas, põhjustavad suuri vastuolusid ühise teabejagamiskeskkonnaga liitumisel. Seetõttu on mõned riigid asunud lihtsustama mereseire teabesüsteeme, samas ei ole teised seda veel teinud. Mõned liikmesriigid on võtnud jõulisi meetmeid, et tagada kõnealuste sektorite veebipõhine koostöö oma territooriumil, samal ajal kui teistes sektorites jätkavad tegutsemist suletud teabesüsteemid.

5.5.

Komitee tervitab komisjoni algatusi arendada standardeid, et välja töötada ühine andmemudel, see tähendab mõistete, tähenduste, kokkuleppeliste nimetuste, andmeformaatide ja andmeelementide vaheliste seoste loetelu, mis toimib nn tõlkevahendina mereseire teabesüsteemide, eelkõige tsiviil- ja sõjaliste süsteemide vahel.

5.6.

Komitee tunneb heameelt edusammude üle selliste siseriiklike ühtsete liideste loomisel, mis tegutsevad siseriiklike teabevahetusfoorumitena, mille kaudu on võimalik esitada deklaratsioone ja vahetada laevadega seotud teavet koostöös ELi merendusvaldkonna teabevahetussüsteemi ja muude süsteemidega. Asjaomased head tavad, mida on esile toodud ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni poolt ning selle soovituses nr 33 kaubavahetuse ja transpordi hõlbustamise kohta, on samuti kasulikud võrdluspunktid ühise teabejagamiskeskkonna jaoks.

5.7.

Komitee arvates tuleb käsitleda tõsiseid raskusi, mida põhjustab teabevahetusplatvormide sõltuvus ühest pakkujast, kuna see raskendab nende koostalitlusvõimet. Ligikaudu 85 % liikmesriikide mereseire teabesüsteemidest, mis põhineb spetsiifilisel infrastruktuuril, ei ole standardiseeritud, mistõttu nad sõltuvad võimalike ajakohastamiste või kohandamiste puhul samadest pakkujatest.