—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2007)0095);

—

võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 251 lõiget 2 ja artikli 285 lõiget 1, mille alusel komisjon esitas Euroopa Parlamendile ettepaneku (C6-0091/2007);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 51;

—

võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit (A6-0285/2007),

1.

kiidab komisjoni ettepaneku uudetud kujul heaks;

2.

palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamenti saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle teise tekstiga asendada;

3.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

—

võttes arvesse Soome Vabariigi algatust (16336/2006) (1);

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli K.3 alusel 26. juulil 1995. aastal Brüsselis allkirjastatud Euroopa Politseiameti asutamise konventsiooni (Europoli konventsioon) (2) artikli 10 lõiget 1;

—

võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 30 lõike 1 punkti b, artikli 30 lõiget 2 ja artikli 34 lõike 2 punkti c;

—

võttes arvesse ELi lepingu artikli 39 lõiget 1, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C6-0048/2007);

—

võttes arvesse nõukogu 3. novembri 1998. aasta akti Europoli analüüsifailide suhtes kohaldatava eeskirja vastuvõtmise kohta (3);

—

võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2003. aasata akti, millega koostatakse Europoli konventsiooni artikli 43 lõike 1 alusel seda konventsiooni täiendav protokoll (4);

—

võttes arvesse kodukorra artikleid 93 ja 51;

—

võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A6-0288/2007),

1.

kiidab Soome Vabariigi algatuse muudetud kujul heaks;

2.

palub nõukogul oma teksti vastavalt muuta;

3.

palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

4.

palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb Soome Vabariigi algatust oluliselt muuta;

5.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning Soome Vabariigi valitsusele.

—

võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikleid 2, 6 ja 174;

—

võttes arvesse oma 7. septembri 2006. aasta resolutsiooni metsatulekahjude ja üleujutuste kohta (1), 5. septembri 2002. aasta resolutsiooni üleujutuste kohta Euroopas (2), 14. aprilli 2005. aasta resolutsiooni põua kohta Portugalis (3), 12. mai 2005. aasta resolutsiooni põua kohta Hispaanias (4), 8. septembri 2005. aasta resolutsiooni loodusõnnetuste (tulekahjude ja üleujutuste) kohta Euroopas (5) ning 18. mai 2006. aasta resolutsioone looduskatastroofide (tulekahjud, põuad ja üleujutused) kohta - põllumajanduslikud aspektid (6), regionaalarengu aspektid (7) ja keskkonnaaspektid (8);

—

võttes arvesse kahte ühist avalikku kuulamist, mille organiseerisid Euroopa Parlamendi regionaalarengukomisjon, keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjon ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjon teemadel „Euroopa strateegia loodusõnnetuste korral” (20. märtsil 2006) ja „Euroopa kodanikukaitse üksus - Europe aid” (5. oktoobril 2006);

—

võttes arvesse nõukogu 23. oktoobri 2001. aasta otsust 2001/792/EÜ, Euratom, millega kehtestatakse ühenduse mehhanism tugevdatud koostöö soodustamiseks kodanikukaitse abimissioonidel (9) peatselt vastu võetavat uuesti sõnastatud nõukogu otsust, millega luuakse ühenduse kodanikukaitse mehhanism, ja Euroopa Parlamendi 24. oktoobri 2006. aasta sellekohast seisukohta (10);

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa Liidu solidaarsusfondi loomise kohta (KOM(2005)0108) ja Euroopa Parlamendi 18. mai 2006. aasta sellekohast seisukohta (11);

—

võttes arvesse Michel Barnier' 9. mai 2006. aasta aruannet „Euroopa kodanikukaitse üksus - Europe aid”;

—

võttes arvesse oma 25. aprilli 2007. aasta seisukohta nõukogu ühise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu direktiiv üleujutusriski hindamise ja maandamise kohta (12);

—

võttes arvesse nõukogu 5. märtsi 2007. aasta otsust 2007/162/EÜ, Euratom kodanikukaitse rahastamisvahendi kehtestamise kohta (13);

—

võttes arvesse justiits- ja siseküsimuste nõukogu 12.-13. juuni 2007. aasta istungi järeldusi järelevalveja teabekeskuse kooskõlastamisvõime tugevdamise kohta ühenduse kodanikukaitse mehhanismi raames;

—

võttes arvesse 11. detsembril 1997. aastal vastu võetud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni (UNFCCC) Kyoto protokolli ja Kyoto protokolli ratifitseerimist ühenduse poolt 4. märtsil 2002;

—

võttes arvesse 17. novembri 2003. aasta määrust (EÜ) nr 2152/2003 metsade ja keskkonna vastastikuse mõju seire kohta ühenduses (Forest Focus) (14);

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 15.-16. juunil 2006. aasta Brüsseli kohtumise eesistujariigi järelduste punkti 12, mis käsitleb ELi poolt hädaolukordadele, kriisidele ja katastroofidele reageerimist;

—

võttes arvesse komisjoni teatist veepuuduse ja põua probleemi kohta Euroopa Liidus (KOM(2007)0414),

—

võttes arvesse kodukorra artikli 103 lõiget 4,

A.

võttes arvesse hävitavaid tulekahjusid ja ulatuslikke üleujutusi, mis 2007. aasta suvel on toonud surma ja hävingut kogu Euroopas, eriti Kreekas ja Ühendkuningriigis, ning mis on tabanud ELi liikmesriike, äärepoolseimaid piirkondi, eeskätt orkaan Deani kahjustatud Martinique'i ja Guadeloupe'i, taotlejariike ja ELi lähimaid naaberriike; arvestades, et ainuüksi juulis põlenud ala oli sama suur kui terve eelmise aasta kogu põlenguala; arvestades, et augustikuus tabas Kreekat ränk rahvuslik tragöödia, mille põhjustas üks suurima hukkunute arvuga põleng kogu maailmas alates 1871. aastast;

B.

arvestades, et Euroopas sel suvel tulekahjude tagajärjel kannatada saanud taimestiku ja metsaga kaetud maa-ala - muuhulgas Natura 2000 võrgustiku osaks olevate ühenduse tähtsusega alade ning muude peamise ökoloogilise väärtusega alade, mis on ökoloogiliselt seotud kogu piirkonna aladega - kogupindala on enam kui 700 000 hektarit ning arvestades, et kõige rängemalt kannatada saanud riigid on Kreeka, Itaalia, Bulgaaria, Küpros, Horvaatia, endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, Hispaania (eelkõige Kanaari saared ja Castilloni provints), Ukraina, Türgi ja Albaania;

C.

arvestades, et ainuüksi hiljutiste laastavate metsapõlengute ajal Kreekas hukkus üle 60 inimese, paljud said vigastada, tules hävis üle 250 000 hektari, sealhulgas tuhandeid hektareid metsa ja võsastikku, sai surma loomi, hävines palju maju ja vara ning tuli laastas külasid;

D.

arvestades, et samal ajal olid Euroopa teistes osades, eelkõige Ühendkuningriigis, suured üleujutused, mis tõid kaasa vähemalt 10 inimese hukkumise ja põhjustasid hinnanguliselt 5 miljardi euro väärtuses kahju kodudele, koolidele, infrastruktuurile ja põllumajandusele ning üle 420 000 inimese puhta veega varustamise katkemise, mis tõi kaasa suure arvu inimeste ümberasumise ja märkimisväärseid kahjusid ettevõtetele, põllumajandusele ja turismitööstusele; arvestades, et Itaaliat on tabanud kriitiline olukord üleujutuste tõttu kesk-põhja- ja põua ning põlengute tõttu lõunaosas, samal ajal kannatas Ida-Euroopa, eelkõige Rumeenia, ekstreemse põua all;

E.

arvestades, et ühenduse kodanikukaitse mehhanismi rakendati samalaadses hädaolukorras kaheteistkümnel korral kahekuulise perioodi jooksul, kusjuures seitsmel korral samaaegselt; arvestades, et liikmesriikide abi ei olnud piisav, tagamaks kiiret ja adekvaatset kodanikukaitsealast reageerimist kõigile hädaolukordadele;

F.

arvestades, et Lõuna-Euroopa üha kuumemate ja kuivemate suvedega kaasnevad metsa- ja muud looduspõlengud on korduv nähtus, erinedes siiski aastate lõikes oluliselt oma suuruse ja geograafilise asukoha poolest; arvestades, et nende õnnestuste suundumust mõjutavad ka kliimamuutused ning see suundumus on seotud kuumalainete ja põua sagedasema esinemisega, nagu on märgitud komisjoni eelnimetatud teatises põua kohta; arvestades, et investeering kliimamuutusega võitlemisse on seetõttu investeering põudade ja metsatulekahjude põhjustatud katastroofide ärahoidmiseks; arvestades, et järjest pikemaks muutuvate põuaperioodide juures on metsi pärast põlengut järjest raskem taastada, mis toob kaasa kõrbestumise riski;

G.

võttes arvesse loodusõnnetuste tagajärjel tekkivat majanduslikku ja sotsiaalset kahju piirkondade majandusele, tootmistegevusele ja turismile;

H.

arvestades, et nii Lõuna-Euroopas 2007. aastal toimunud tulekahjude arv kui ka nende ulatus on paljude tegurite tulemus, sealhulgas kliimamuutus, metsade ebapiisav määratlemine ja hooldus ning looduslikud põhjused koos inimliku hooletusega, kuid ka kuritegevus koos ebaseaduslike ehitiste püstitamist põlenud maadele keelavate seaduste ebapiisava rakendamisega;

I.

arvestades, et Euroopa Liit peab tunnistama Vahemere piirkonna põudade ja tulekahjude näol toimuvate loodusõnnetuste eripära ning oma ennetus-, uurimis-, riskijuhtimis-, kodanikukaitse- ja solidaarsusvahendeid vastavalt kohandama,

1.

avaldab kaastunnet hukkunute omastele ning väljendab tugevat solidaarsust hukkunute omaste ja kannatada saanud piirkonna elanikega;

2.

avaldab austust nii elukutselistele kui ka vabatahtlikele tuletõrjujatele, kes töötasid väsimatult ja riskisid eluga, et kustutada põlenguid, päästa inimesi ja vähendada kahjustusi selle suve loodusõnnetuste ajal, samuti nendele paljudele üksikisikutele, kes võitlesid oma elatise ja ümbritseva keskkonna päästmise eest;

3.

palub komisjonil mobiliseerida kõige paindlikumal moel ja viivitamata praegune ELi solidaarsusfond (EUSF), vältides aeganõudvaid menetlusi ja haldustakistusi; on sellega seoses seisukohal, et vajalikud vahendid tuleb teha viivitamata kättesaadavaks eesmärgiga leevendada ohvrite ja nende lähimate pereliikmete kannatusi ja rahuldada nende vajadusi, kasutades selleks ELi solidaarsusfondi, ühenduse muid rahastamisvahendeid, mis põhinevad sellistel ühenduse vahendite kasutamistingimustel nagu partnerluspõhimõte ja säästev areng;

4.

nõuab tungivalt, et komisjon kehtestaks erakorralise ühenduse abi ja eriti finantsabi andmise korra, et toetada tõsiselt kannatada saanud piirkondade ja nende tootmispotentsiaali taastamist, töökohtade loomise taaskäivitamist ning asjakohaste meetmete võtmist töökohtade ja muude sissetulekuallikate kaotusest tulenevate sotsiaalsete kulude hüvitamiseks;

5.

rõhutab vajadust kiirendada ELi vahenditele juurdepääsu menetlust, et taastada põllumajandusmaa pärast üleujutusi ja põlenguid ning teha kättesaadavaks rohkem rahalist abi üleujutustõkete rajamiseks; palub komisjonil ja liikmesriikidel läbi vaadata ja edasi anda parimad tavad maa, looduslike asualade ja äravoolu majandamise viisist põhjustatud üleujutuste ja metsapõlengute suurenenud riskide kohta viimaste teadusuuringute valguses; palub tungivalt liikmesriikidel lihtsustada vee loomulikku äravoolu ja vee kogumist looduses niipalju kui võimalik, samas suurendades ka tulvatõrje ja äravoolu infrastruktuuri suutlikkust, et piirata erakordselt tugevast vihmasajust põhjustatud kahjustusi;

6.

tunnustab Euroopa Liidu, selle liikmesriikide ja teiste riikide solidaarsust abi andmisel metsatulekahjude ajal kannatanud piirkondadele, mida varustati lennukite, tuletõrje varustuse ja oskusteabega, ühtlasi tunnustab kiiduväärset abi, mida osutati vastavatele ametivõimudele ja päästerühmadele; on seisukohal, et selliste nähtuste ulatus ja mõju lähevad sageli piirkondlikust ja riiklikust tasandist ja suutlikkusest kaugemale ning nõuavad kiireloomulise küsimusena Euroopalt tõhusa kohustuste võtmist;

7.

tunnustab järelevalve- ja teabekeskuse panust, kes toetas ja hõlbustas kodanikukaitse alase abi mobiliseerimist ja kooskõlastamist hädaolukordade ajal; märgib siiski, et liikmesriikide ressursid metsapõlengutega võitlemiseks, eelkõige lennukite abil, on piiratud ning et alati ei ole liikmesriikidel võimalik pakkuda abi, kui ressursse on vaja oma riigi siseselt; märgib, et selle tulemusel said mõned liikmesriigid vähem abi kui teised ning pidid lootma abi saamisel kahepoolsetele kokkulepetele riikidega, kes ei kuulu ELi; avaldab seepärast kahetsust, et mõnel juhul ei suutnud EL tervikuna näidata üles piisavat solidaarsust;

8.

nõuab tungivalt, et nõukogu langetaks viivitamata otsuse kavandatava ELi solidaarsusfondi määruse kohta, pidades silmas, et Euroopa Parlament võttis oma seisukoha vastu 2006. aasta mais; peab nõukogu viivitamist sellega seoses vastuvõtmatuks; on veendunud, et uus määrus, mis muude meetmete seas alandab künniseid ELi solidaarsusfondi kasutuselevõtuks, suudab kahjusid palju tõhusamalt, paindlikumalt ja õigeaegsemalt hüvitada; kutsub üles eesistujariiki Portugali, samuti ELi rahandus-, keskkonna-, põllumajandus- ja regionaalarengu ministreid võtma kohe kiireid ja tõhusaid meetmeid; soovitab sel eesmärgil nende vastutavate ELi ministrite nõukogu erakorralise ühisistungi kokkukutsumist, kus Euroopa Parlament ja komisjon võiksid osaleda vaatlejatena;

9.

nõuab Euroopa üksuse loomist, mis suudaks kohe reageerida õnnetuste korral, nagu oli tehtud ettepanek volinik Barnier aruandes, ning avaldab kahetsust, et see ettepanek pole leidnud vastukaja ega edasiarendust; samuti rõhutab sellega seoses vajadust jätkata liikmesriikide kodanikukaitse mehhanismidele tugineva kiirreageerimisvõime arendamisega, nagu nõuti 16. ja 17. juunil 2006 Brüsselis toimunud Euroopa Ülemkogul; palub komisjonil koostada sellekohane konkreetne ettepanek; rõhutab liikmesriikide ja nende kohalike asutuste rolli tulekahjude tõhusas vältimises ja nende kustutamises;

10.

nõuab tungivalt, et komisjon nõuaks liikmesriikidelt teavet loodusõnnetustega tegelemiseks mõeldud tegevuskavade kohta ja nende rakendamisel saadud kogemuste jagamist ning kasutatud ärahoidmis-, valmisoleku- ja reageerimismeetmete piisavuse uurimist, et vahetada kogemusi ja teha järeldusi vahetute meetmete, haldus- ja operatiivasutuste vahelise koordineerimise ning vajaliku inimressursi ja vahendite olemasolu kohta; kutsub komisjoni üles uurima võimalusi, kuidas teha ELi naaberriikide ja muude kolmandate riikidega koostööd laastavate tulekahjudega võitlemisel ning heade tavade ja võimsuste jagamisel ohtlike suvekuude ajal, et olla paremini valmis 2008. aasta suveks;

11.

on seisukohal, et nii varasemate aastate kui ka äsjased kogemused rõhutavad vajadust tugevdada ühenduse kodanikukaitsealast ärahoidmis-, valmisoleku- ja reageerimisvõimet seoses metsa- ja muude looduspõlengutega, ning nõuab tungivalt komisjonilt sellekohaste meetmete võtmist;

12.

kutsub komisjoni üles uurima võimalusi kokkulepitud juurdepääsuks täiendavale suutlikkusele, et tagada kiire reageerimine suurõnnetuste korral, see võib olla kättesaadav muudest allikatest, sealhulgas kommertsturult; soovitab, et valmisolekuüksuse kulud võiks katta kodanikukaitse rahastamisvahendi kaudu;

13.

tervitab hiljutist nõukogu 5. märtsi 2007. aasta otsust 2007/162/EÜ, Euratom kodanikukaitse rahastamisvahendi kehtestamise kohta ning usub, et selle vahendi raames rahastatavad meetmed peaksid tagama Euroopa solidaarsuse selge väljenduse ning andma loodusõnnetustega tõhusale toimetulemisele Euroopa lisandväärtust; tunneb siiski muret, et selle uue vahendi jaoks eraldatud summa ei ole piisav, et täita tulemuslikult seatud ambitsioonikaid ülesandeid;

14.

rõhutab vajadust karmimateks meetmeteks, mis on suunatud loodusõnnetuste ärahoidmiseks ja sellega seoses ootab kannatamatult komisjoni kahe uuringu avaldamist 2008. aastal, mille eesmärk on välja töötada integreeritud strateegia loodusõnnetuste ärahoidmiseks; lisaks soovitab, et komisjon uuriks avatud kooskõlastusmeetodi võimalikku kasutust loodusõnnetuste ärahoidmise eesmärgil kogu territooriumi ulatusliku hoolduse abil, et suurendada veekogudes vee säilimise aega, ja ulatusliku metsahoolduse abil, et vähendada nii palju kui võimalik metsade põlemiskoormust ning tulekahjude levikut ja levimiskiirust; juhib tähelepanu, et saadav biomass võiks aidata kaasa toimingu majanduslikule teostatavusele;

15.

palub komisjonil läbi viia rohkem uuringuid, mille eesmärk on parandada metsapõlengute tõkestamise ja metsatuletõrje meetodeid ja materjale ning läbi vaadata planeerimis- ja maakasutuspoliitika; kutsub seetõttu liikmesriike üles võtma tõhusaid meetmeid oma metsakaitsealase õigusliku raamistiku parandamiseks ja rakendamiseks ning hoiduma ärihuvidele allumisest, ümberliigitamisest ja erastamistegevusest, piirates seega sekkumist ja spekuleerimist; on seisukohal, et selleks tuleb kasutada kogu olemasolevat ELi oskusteavet, sealhulgas satelliidisüsteeme;

16.

peab taunimisväärseks tõsiasja, et paljud neist metsatulekahjudest on ilmselt alguse saanud süütamisest, ning tunneb iseäranis muret selle pärast, et kuritegelikud süütamised on üha enam süüdi Euroopa metsatulekahjudes; kutsub liikmesriike üles karmistama karistusi kuritegude eest, mis kahjustavad keskkonda ja eriti metsapõlenguid põhjustavate kuritegude eest, ning usub, et kiire ja tõhus uurimine süüdlase kindlaks tegemiseks, millele järgneb teole kohane karistus, aitaks ära hoida hooletut ja tahtlikku käitumist;

17.

väljendab oma muret äärmuslike ilmastikutingimuste põhjustatud katastroofide suureneva arvu pärast, mis võib ekspertide sõnul olla suurel määral tingitud kliimamuutusest globaalse soojenemise tõttu; kutsub seetõttu liikmesriike üles astuma vajalikke samme selleks, et järgida Kyoto eesmärke ning kutsub komisjoni üles võtma meetmeid, et tagada Kyoto protokollist tulenevatest kohustustest kinnipidamine ja nende järelmeetmed; kutsub kahjude leevendamiseks komisjoni ja kõiki asjaomaseid ametivõime üles võtma eelarveid ja hädaabiteenistuste ettenägematute kulude reserve koostades arvesse kliimamuutusi ja selliste katastroofide suurenenud tõenäosust nagu üleujutused ja metsapõlengud;

18.

palub komisjonil jätkata koostööd riikide ametiasutustega, et töötada välja tulekahjude keskkonnamõjude vähendamise poliitika; nõuab, et metsade uuendamise poliitika põhineks bioklimaatiliste ja keskkonnatingimuste järgimisel; rõhutab vajadust koguda ja talletada andmeid iga liikmesriigi loodusvarade kohta, luues riikide rohelise andmekogu kõigile kodanikele avatud andmebaasi kujul;

19.

rõhutab vajadust pöörata kõigi kodanikukaitse mehhanismide raames võetavate tegevuste puhul erilist tähelepanu puudega isikute erivajadustele;

20.

on seisukohal, et vabatahtlikku kodanikukaitsealast tegevust tuleb kiiresti edendada ja toetada põhiväljaõppe ja varustusega, mis võivad rakendada kõrgtasemel tehnoloogiaid, kuna see on liikmesriikide jaoks üks olulisemaid kättesaadavaid ressursse, et tegeleda loodusõnnetustest tingitud erakorraliste seisukordadega; kutsub Euroopa Liitu ja liikmesriike teavitama ühiskonda meie metsade ja metsaressursside väärtuslikkusest ning nende kaitsmisest saadavast kasust, edendades nii kodanikuühiskonna osalust organiseeritud vabatahtliku tegevuse kaudu või muul viisil;

21.

usub, et metsaalade pikaajalise kaitse ja territoriaalse hoolduse eeltingimus on piirkondlike ja maapiirkondade arengukavade jätkusuutlik kavandamine ja rakendamine, mille eesmärk on hoida ära elanikkonna lahkumine maapiirkondadest, luua maal uusi mitmekesiseid sissetulekuallikaid, eriti nooremale põlvkonnale ja rajada vajalik uus infrastruktuur, mis soodustab säästvat turismi ja teenuseid maapiirkondades;

22.

rõhutab, et loodusõnnetused, eelkõige metsapõlengud seadsid sel aastal suurde ohtu mälestised ja arheoloogilised paigad, mis on tohutu tähtsusega Euroopa kultuuripärandi jaoks; sellega seoses juhib tähelepanu sellele, et maailmapärandisse kuuluv olümpiamängude sünnikoht iidne Olümpia ja selle muuseum olid ohus; nõuab, et kui Euroopa kultuuripärandisse kuuluvad kohad peaksid saama kannatada jätkuvate metsapõlengute käigus, tuleb vahendid nende taastamiseks viivitamatult kättesaadavaks teha;

23.

palub tungivalt liikmesriikidel tagada, et kõik põlenud metsaalad jääksid metsadeks ja et need oleksid hõlmatud taasmetsastamisprogrammidega, sealhulgas kohustuslike tingimustega, ja ei lubataks maakasutuse muutmist, rakendada kaitset ja sobivat maakasutust käsitlevaid nõuetekohaseid õigusakte, mis muu hulgas puudutavad ka säästvat põllu-, metsa- ja veemajandust ning tõhusat riskijuhtimist ning kavandama viivitamatult turismivaldkonna ja kannatada saanud kohaliku majanduse taastamise poliitikat;

24.

palub komisjonil teostada järelevalvet kõikide erakorraliste vahendite nõuetekohase, tõhusa ja tulemusliku kasutamise üle, mis antakse liikmesriikidele loodusõnnetuste tagajärgedega tegelemiseks, ning kutsub liikmesriike üles tagama ühenduse abi tagastamise, kui seda ei ole nõuetekohaselt kasutatud (näiteks taasmetsastamiskavade täitmata jätmine), ning katastriüksuste ajakohastamise;

25.

mõistab hukka ebaseaduslike ehitiste legaliseerimise kaitstud ja üldise keelu all olevatel aladel, lisaks sellele nõuab tungivalt, et viivitamatult tuleks peatada kõik katsed vähendada metsakaitset Kreeka põhiseaduse (artikkel 24) muutmise kaudu;

26.

teeb ettepaneku saata Euroopa Parlamendi delegatsioon riikidesse, mis on viimase aja loodusõnnetustes kõige rohkem kannatada saanud, et väljendada Euroopa Parlamendi solidaarsust elanikega, uurida elude, vara, sotsiaalsete võrgustike, keskkonna ja majanduse hävingu taset ning teha kasulikke järeldusi, kuidas ELis tulevikus sarnaseid äärmuslikke olukordi vältida ja nendele reageerida;

27.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

—

võttes arvesse oma 26. oktoobri 2000. aasta resolutsiooni Euroopa Ülemkogule esitatud komisjoni aruannete „Parem õigusloome 1998: jagatud vastutus (1998)” ja „Parem õigusloome 1999” kohta (1);

—

võttes arvesse oma 29. novembri 2001. aasta resolutsiooni Euroopa avalikku haldust käsitleva komisjoni valge raamatu kohta (2);

—

võttes arvesse oma 8. aprilli 2003. aasta resolutsiooni Euroopa Ülemkogule esitatud komisjoni aruannete „Parem õigusloome 2000” ja „Parem õigusloome 2001” (3) kohta;

—

võttes arvesse oma 26. veebruari 2004. aasta resolutsiooni komisjoni aruande „Parem õigusloome 2002” kohta (4);

—

võttes arvesse oma 9. märtsi 2004. aasta resolutsiooni ühenduse õiguskeskkonna lihtsustamist ja parandamist käsitlevate komisjoni teatiste kohta (5);

—

võttes arvesse oma 20. aprilli 2004. aasta resolutsiooni ühenduse õigusaktide ja nõuandemenetluste mõju hindamise kohta (6);

—

võttes arvesse oma 16. mai 2006. aasta resolutsiooni õiguskeskkonna lihtsustamise strateegia kohta (7);

—

võttes arvesse oma 16. mai 2006. aasta resolutsiooni „Parem õigusloome 2004: subsidiaarsuse põhimõtte kohaldamine (12. aastaaruanne)” (8);

—

võttes arvesse oma 16. mai 2006. aasta resolutsiooni õigusloojale esitatud õigusloomega seotud ettepanekute sõelumise tulemuse kohta (9);

—

võttes arvesse komisjoni 14. novembri 2006. aasta teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Euroopa Liidu parema õigusloome strateegilise ülevaate kohta (KOM(2006)0689);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

—

võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ning majandus- ja rahanduskomisjoni, keskkonna-, rahvaterviseja toiduohutuse komisjoni ning regionaalarengukomisjoni arvamusi (A6-0273/2007),

A.

arvestades, et „parema õigusloome” eesmärgi saavutamine on üks Euroopa Liidu peamisi prioriteete, kuna kaasaegse, otstarbekohase ja tõhusa õigusloome kasuteguri maksimeerimine, samal ajal selle maksumust vähendades, tagaks kõrgeimal tasemel tootlikkuse, kasvu, tunnustuse ning kokkuvõttes ka tööhõive kogu Euroopas;

B.

arvestades, et komisjon analüüsib eelnimetatud 14. novembri 2006. aasta teatises parema õigusloome valdkonnas saavutatud edu ning toob välja peamised ees ootavad probleemid, juhtides tähelepanu edusammudele, mida tuleb saavutada nii Euroopa Liidu kui ka liikmesriikide tasandil, töötades sel moel välja üldise lähenemisviisi eesmärgiga muuta ühenduse ja liikmesriikide õigus kergemini kohaldatavaks ja seega vähem kulukaks;

C.

arvestades, et see lähenemisviis, olles komisjoni, nõukogu ja Euroopa Parlamendi jaoks kasulik vahend Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamiseks, nõuab kõnealuses valdkonnas tihedat koostööd, kõigepealt Euroopa Liidu institutsioonide vahel, kuid ka viimaste ja riiklike ametivõimude vahel;

D.

arvestades, et komisjon teeb eelnimetatud teatises ettepaneku tugevdada kontrolli mõju hindamise üle ja luua selleks sõltumatu mõju hindamise komitee, mis kuuluks komisjoni presidendi alluvusse, ning kohustub võtma enam ennetusmeetmeid, jälgides liikmesriikide tegevust varases staadiumis, et lihtsustada olulisemate direktiivide veatut ülevõtmist;

E.

arvestades, et komisjoni arvates peaks Euroopa Parlament ja nõukogu teostama süstemaatilisemat mõjude hindamist komisjoni ettepanekute suuremate muutmiste osas ning pidama otsustamist ootavaid lihtsustamisettepanekuid, kodifitseerimist ja vananenud õigusaktide kehtetuks tunnistamist prioriteetsemaks;

F.

arvestades, et komisjoni ettepaneku kohaselt peaksid liikmesriigid omakorda töötama välja ning kasutusele võtma konsulteerimise süsteemid ja lihtsustamisprogrammid, kui neid veel ei ole, ning edendama süstemaatilisemat majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnamõju hindamist koos ühenduse õiguse täiustatud kohaldamisega;

G.

arvestades, et parem õigusloome ei tähenda üksnes bürokraatia ja halduskoormuse vähendamist, kehtivate õigusaktide lihtsustamist ega dereguleerimist, vaid ka selle tagamist, et õigusloomeprotsessis osalevad kõikidel tasanditel kõik asjaomased riiklikud ja valitsusvälised osalised ning et luuakse tihe partnerlus Euroopa Liidu institutsioonide ning riiklike, piirkondlike ja kohalike asutuste vahel kvaliteetse õigusloome saavutamiseks;

H.

arvestades, et igal valitsemise tasandil tuleb võtta parema õigusloome kohustus, et halduskoormust mingilgi määral vähendada;

I.

arvestades, et kohalike ja piirkondlike asutuste ees seisab tihti ELi õiguse rakendamise ja jõustamise ülesanne;

J.

arvestades, et komisjoni ettepaneku kohaselt peaksid Euroopa Liit ja liikmesriigid võtma kasutusele ambitsioonika strateegia Euroopa Liidu ja siseriiklikust õigusest tuleneva halduskoormuse vähendamiseks, ning selles osas seatav ühine eesmärk tuleks saavutada 2012. aastaks,

1.

toetab kindlalt parema õigusloome protsessi ELi õiguse mõjususe, tõhususe, sidususe, vastutuse ja läbipaistvuse suurendamiseks; rõhutab aga seejuures, et selline protsess peab põhinema mitmetel eeltingimustel:

2.

toetab komisjoni ettepanekut parandada õigusloome kvaliteeti ja vähendada õigusaktidega seotud koormust; on veendunud, et komisjoni teatises esitatud meetmed näitavad selget ja püsivat pühendumist kõnealusele eesmärgile, kuid on seisukohal, et mitmes valdkonnas tuleb teha veelgi suuremaid jõupingutusi, et tagada maksimaalse majandusliku kasu saamine siseturgu käsitlevatest õigusaktidest;

3.

kutsub komisjoni tegema kõiki vajalikke jõupingutusi, et kehtivaid ühenduse õigusakte sobiva lihtsustamisstrateegiaga, mis peaks nõuetekohaselt hõlmama liikmesriike ja huvitatud osapooli, sujuvaks muuta ja moderniseerida; kinnitab siiski, et kuigi parem õigusloome on kõikide Euroopa institutsioonide ühine eesmärk, etendab just komisjon otsustavat rolli kvaliteetsete õigusloome ettepanekute ettevalmistamisel, mis on kogu lihtsustamisprotsessi jaoks parim alguspunkt;

4.

nõuab tungivalt, et komisjon paneks suuremat rõhku ühenduse õigusaktide rakendamisele, jõustamisele ja hindamisele kui parema õigusloome protsessi olulisele osale;

5.

nõustub komisjoniga, et paremat õigusloomet ei saa saavutada ilma üldise ettekujutuseta iga õigusakti ettepaneku majanduslikust, sotsiaalsest, keskkonna-, tervise- ja rahvusvahelisest mõjust; toetab seetõttu täielikult sõltumatu mõju hindamise komitee loomist komisjonis, mis kuuluks komisjoni presidendi alluvusse, et jälgida kõnealuste põhimõtete kohaldamist vastutavate komisjoni töötajate poolt mõju hindamiste koostamisel;

6.

rõhutab siiski, et sõltumatu kontrolli miinimumtaseme tagamiseks mõju hindamiste koostamisel tuleks luua sõltumatu ekspertide rühm, kes teostaks kohapealse kontrolli teel järelvalvet mõju hindamise komitee poolt esitatud arvamuste kvaliteedi üle, ning et huvitatud osapoolte esindajatel peaks ka olema õigus nende koostamisel osaleda;

7.

peab vajalikuks, et mõju hindamise komitee tagaks ühise metoodika kohaldamise kõikide mõju hindamiste suhtes, et vältida vastandlikke lähenemisviise ja lihtsustada võrdlemist;

8.

nõuab kindlalt, et Euroopa Parlamenti teavitataks korrapäraselt komisjoni presidendi järelevalve all tegutsevas mõju hindamise komitees vastu võetud otsustest, et tagada kahe asutuse vahel läbipaistev dialoog;

9.

kutsub komisjoni tagama mõju hindamisi, mis esindaksid piisavat hulka stsenaariume ja poliitikavõimalusi (kaasa arvatud võimalus jätkata muutusteta, kui vaja), mis oleks kulusäästlike, jätkusuutlike ja sotsiaalselt vastuvõetavate lahenduste aluseks;

10.

on seisukohal, et üldreeglina tuleb kõikidel mõju hindamistel nõuetekohaselt arvesse võtta poliitikaeelnõu kõiki võimalikke märkimisväärseid mõjusid ühiskonnale, keskkonnale ja majandusele, ning lisaks, võimaluse korral ja kooskõlas asjaomase õigusloome valdkonnaga, tuleb mõju hindamistel ka nõuetekohaselt arvesse võtta kõiki võimalikke märkimisväärseid mõjusid tundlikele vähemusrühmadele, samuti soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise aspektidele ja teistele tundlikele sihtrühmadele, näiteks vähemusrahvustele, lapsi kasvatavatele vanematele, eakatele, püsivalt haigetele ja puudega inimestele („sotsiaalne võrdlev hindamine”);

11.

nõuab, et komisjon konsulteeriks mõju hindamise ettevalmistamise käigus kõigi asjaomaste sidusrühmadega, eriti riiklike, piirkondlike ning kohalike asutustega, et saaks kohalikke või piirkondlikke erinevusi nõuetekohaselt arvesse võtta, ning teavitaks õigeaegselt Euroopa Parlamenti, Regioonide Komiteed ning kõiki asjaomaseid piirkondlikke ja kohalikke valitsusasutusi mõju hindamise tulemustest;

12.

on seisukohal, et selles küsimuses tuleb konsulteerida kõikide asjaomaste sidusrühmadega kõikides etappides, tagades võimaluse korral parema juurdepääsu komisjoni veebilehele avalikeks aruteludeks, mille tulemus võib vastasel korral olla juhuslik, ning uute ja detailsemate konsulteerimisviiside abil, nagu näeb ette komisjoni teatis „Tugevdatud konsulteerimis- ja dialoogikultuuri poole: üldised põhimõtted ja miinimumstandardid Euroopa Komisjoni konsulteerimisel huvitatud pooltega” (KOM(2002)0704); on seisukohal, et selles osas peab komisjon pakkuma maksimaalset läbipaistvust, avaldades huvitatud osapoolte arvamused;

13.

rõhutab, et Euroopa Parlament ja nõukogu peaksid teostama süstemaatilisemat mõjude hindamist komisjoni ettepanekute suuremate muutmiste osas;

14.

palub tungivalt komisjonil täpsustada, missugusesse menetlusjärku on veel avaldamata mõju hindamised jõudnud, selgitades, kas need on käimasolevad hindamised või on need tagasi võetud, edasi lükatud või erinevatel põhjustel uuesti alustatud, vm, ning konsulteerida huvitatud osapooltega käimasolevate hindamiste osas;

15.

nõuab kindlalt, et liikmesriigid viiksid läbi oma politsei- ja õigusalast koostööd kriminaalasjades puudutavate algatuste mõju hindamise vastavalt ELi lepingu artikli 34 lõikele 2; leiab, et liikmesriigid peaksid täielikult mõistma oma tõsiseid kohustusi selles suhtes;

16.

toetab komisjoni poolt reeglipäraselt teostatavat sõelumist ja menetluses olevate ettepanekute tagasivõtmist; on siiski seisukohal, et seda praktikat tuleb vaadelda ühenduse mitmesuguste institutsioonide eesõiguste valguses õigusloomeprotsessis, nagu on määratletud asutamislepingutes, ning kooskõlas institutsioonidevahelise lojaalse koostöö põhimõttega;

17.

pooldab õigusloome edendamist, mis rajaneb põhimõtetel ja keskendub pigem kvaliteedile kui kvantiteedile; näeb parema õigusloome arutelus võimalust järele mõelda õigusloome kui protsessi üle, mis on mõeldud selgelt määratletud poliitiliste eesmärkide saavutamiseks kõigi sidusrühmade kaasamise teel kõigis menetluse järkudes alates ettevalmistustest kuni jõustamiseni;

18.

peab Lamfalussy menetlusest saadud kogemusi finantsturgudel ja eriti reguleerijate ning turul osalejate dialoogi väärtuslikuks katseprojektiks dünaamilise õigusloomeprotsessi kujundamisel;

19.

on arvamusel, et Lamfalussy menetlus on kasulik mehhanism; peab järelevalvetavade lähendamist hädavajalikuks; tervitab sellega seoses kolmanda tasandi komiteede tegevust ja toetab nende nõudmist piisava meetmetekomplekti järele; usub, et järelevaatajatele manööverdamisruumi andmine võib oluliselt vähendada õigusaktides tehniliste üksikasjade koormust ning anda dünaamilisele turule asjakohased eeskirjad; rõhutab aga, et see ei kaota mingil juhul poliitilist vastutust lõppeesmärkide eest; nõuab kindlalt, et õigusloojad jälgiksid protsessi hoolikalt, ning kordab, et Euroopa Parlamendi õigusi õigusloomemenetluses tuleks täielikult austada;

20.

usub, et komisjon peaks esitatud õigusaktide asjakohasust pidevalt üle vaatama, mitte üksnes ametisse astudes, ning et ta peaks tagasi võtma ettepanekud, mis ei ole enam asjakohased, pöörates erilist tähelepanu nendele, mis on juba mõnda aega seisnud lõpetamata kujul;

21.

rõhutab, et lihtsustada tuleb ka komisjoni suhtlemist kodanikega, nt hangete, finantsteenuste, teadusprogrammide, riigiabi eeskirjade ja stipendiumitaotluste valdkonnas;

22.

toetab põhimõtteliselt otsustamist ootavate lihtsustamisettepanekute kiiremat vastuvõtmist, kuid peab vajalikuks hinnata iga üksikjuhu puhul eraldi, kas ettepanekul on laiem mõju, kuivõrd sel puhul vajatakse rohkem aega;

23.

on teadlik tõsiasjast, et õigusloometööd liidus saaks teha süstemaatilisemalt; kutsub seetõttu komisjoni üles mõtlema uuesti läbi oma töömeetodid ja korraldusviisi, et olla suuteline tegelema erinevate küsimustega horisontaalsemalt, kusjuures põhieesmärk on tagada suurem sidusus, toetuda võimalikule sünergiale ja vältida ebajärjekindlust;

24.

on seisukohal, et komisjon peaks otsustamist ootavate ettepanekute tagasivõtmisel arvestama Euroopa Parlamendi seisukohti komisjoni ja parlamendi vahelise olulise usalduse säilitamiseks;

25.

tervitab komisjoni teatist 68 ettepaneku tagasivõtmise kohta, mida ta ei pidanud vastavaks Lissaboni strateegia eesmärkidele ja parema õigusloome põhimõtetele, kuid avaldab kahetsust selle üle, et komisjon võttis tagasi direktiivi ettepaneku Euroopa vastastikuse ühingu põhikirja kohta vaatamata tõsiasjale, et see on üks Lissaboni strateegia võtmeelementidest, ning palub seepärast komisjonil võtta enne 2007. aasta lõppu vastu algatus, mis võimaldaks töötada välja Euroopa vastastikuse ühingu ja Euroopa assotsiatsiooni põhikirja;

26.

on nõus, et nii nõukogu kui Euroopa Parlament peavad arvestama, millist mõju avaldavad nende tähtsamad muudatusettepanekud komisjoni läbiviidavale mõju hindamisele; rõhutab vajadust teha kuludetulude analüüse, mis kajastavad paremini reguleerimisega seotud kulude keerukat struktuuri, kui direktiive rakendatakse siseriiklike õigusaktide kaudu ning need muudavad ettevõtete ja üksikisikute tegevust reguleerivat raamistikku; toetab kindlalt mõju hindamise läbiviimise läbipaistvust ja selle sõltumatut kontrollimist õigusloojate täieliku vastutuse alusel nende poliitiliste prioriteetide kontekstis;

27.

toetab täielikult komisjoni iga jõupingutust, mille eesmärgiks on ühenduse õiguse üldine tugevdamine enamate ennetusmeetmete abil, lisaks millele jälgitakse liikmesriikide tegevust varases staadiumis, et hõlbustada olulisemate direktiivide veatut ülevõtmist ning soovib, et Euroopa Parlament oleks selliste algatustega nõuetekohaselt seotud;

28.

on arvamusel, et jälgides ühenduse õiguse kohaldamist liikmesriikides peaks komisjon mitte ainult soovitama liikmesriikidel esitada korrelatsioonitabeleid ja ülevõtmise teatiseid, vaid nende esitamist nõudma, eriti selleks, et kontrollida iga riiklikku direktiivide ülevõtmise protsessi; on seisukohal, et komisjon peaks kutsuma liikmesriike võtma kasutusele ühise metoodika;

29.

on arvamusel, et mõju hindamiste tähtsuse rõhutamine ei tohiks viia komisjonis olukorrani, kus ühenduse õigusaktide veatu ülevõtmise seireks ja rikkumisjuhtumite menetlemiseks kavandatud vahendid jaotatakse ümber mõju hindamistele; rõhutab vajadust suurendada vahendeid, mille eesmärk on ühenduse õigusaktide kohaldamise tõhusama seire tagamine;

30.

taunib ülemääraste nõuete kehtestamise („gold plating”) tava liikmesriikides ja kutsub komisjoni üles uurima, milliseid edasisi meetmeid (sealhulgas kodanike vahetu tegutsemise õiguse kehtestamine) võiks võtta selle vältimiseks; nõuab mõju järelhindamiste läbiviimist, et analüüsida, kuidas otsuseid tegelikult liikmesriikides ja kohalikul tasandil ellu viiakse; toetab vajaduse korral määruste laialdasemat kasutamist;

31.

tuletab meelde aegumisklauslite („sunset clauses”) mõistliku kasutamise olulisust õigusaktide püsiva asjakohasuse tagamisel;

32.

nõuab kindlalt, et komisjon peab õigusloomealast ettepanekut esitades hoiduma ebaselgetest ja liiastest väljenditest ning kasutama lihtsat ja arusaadavat keelt, säilitades terminoloogilise täpsuse ja õigusliku selguse; on seisukohal, et eriti just arusaamatute akronüümide kasutamisest ja tarbetute põhjenduste üleküllusest tuleks loobuda; julgustab kõiki valitsustasandeid kasutama võimaluse korral selget keelt, mis on kodanikele kergesti arusaadav;

33.

palub komisjonil parema õigusloome väljatöötamisel tagada, et uued määrused ja nende jõustamineo leksid järjepidevad, õigustatud, läbipaistvad ning sidusrühmadele ja soodustatud isikutele arusaadavad;

34.

palub komisjonil määruste puhul esitada eelnevalt rakendamise juhised liikmesriikide, piirkondlike ja kohalike asutuste ning spetsialiseeritud asutuste töö hõlbustamiseks;

35.

kinnitab jõuliselt, et parem õigusloome tähendab igal juhul Euroopa Parlamendi täielikku kaasamist institutsioonidevahelisse arutelusse ning kaasõigusloojana ka õigusaktide vastuvõtmisse selle protsessi tulemusena; rõhutab lisaks, et Euroopa Parlament on alati valmis kaaluma vastuvõetava õigusakti (määrus, direktiiv, otsus) valiku sobivust ja/või hindama, kas tuleks eelistada alternatiivsete reguleerimisviiside kasutamist;

36.

ergutab komisjoni uurima õigusaktide asemel alternatiivseid võimalusi siseturu toimimise parandamiseks, sealhulgas isereguleerimist ja siseriiklike eeskirjade vastastikust tunnustamist, rõhutades samas, et see ei tohiks takistada Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide teostatavat demokraatlikku kontrolli; rõhutab, et ühendusepoolset õiguslikku reguleerimist tuleb vaadelda rahvusvahelise konkurentsi ja globaalsete turgude kontekstis;

37.

on seisukohal, et uued komitoloogiaeeskirjad, mis tugevdavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu kontrolli komisjoni rakendusvolituste üle, kujutavad endast täiendavat viisi ühenduse õiguse lihtsustamiseks, kuna need võimaldavad laiaulatuslikke regulatiivseid volitusi vähemoluliste ja tehniliste üksikasjade osas komisjonile üle kanda, lubades seega Euroopa Parlamendil ja nõukogul keskenduda oma õigusloomealases tegevuses tähtsamatele sätetele;

38.

tervitab 2007. aasta kevadise Euroopa Ülemkogu poolt parema õigusloome osas tehtud järeldusi, eriti otsust vähendada ühenduse õigusaktidest tulenevat halduskoormust väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele (VKEdele) 25 % võrra aastaks 2012; on seisukohal, et see eesmärk peaks kaasa tooma targemad, tulemuslikumad ja kasutajakesksemad õigusaktid, mis vähendaks asjatut koormust VKEdele kehtivates õigusaktides sätestatud norme leevendamata; toetab eriti nõukogu otsust kutsuda liikmesriike üles seadma 2008. aastaks riiklikke sihte ning palub, et komisjon ja liikmesriigid looksid ühtsed kontrollimehhanismid, et selliseid protsesse oleks võimalik liikmesriikides tõhusalt jälgida riigi, piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

39.

kutsub komisjoni üles esitlema igal aastal oma saavutusi ja plaane, et saavutada lubatud halduskoormuse vähendamise eesmärk;

40.

palub komisjonil koostöös nõukogu ja Euroopa Parlamendiga töötada välja ühenduse institutsioonilisi reforme, mis aitaksid kindlustada suurema rahalise kokkuhoiu ja hõlbustaksid koostööd parema või targema õigusloome tagamisel;

41.

palub komisjonil võtta oma edasises parema õigusloome alases töös arvesse Euroopa Parlamendi keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni taotlusel läbi viidud, lihtsustamisprotsessi käsitleva uuringu „ELi keskkonnapoliitika lihtsustamine” (10) tulemusi;

42.

on mures mitmete sõltumatute uuringute (11) tulemuste pärast, mille kohaselt ei järgi komisjoni peadirektoraadid täielikult komisjoni mõju hindamiste suuniseid, majandusliku mõju hindamist ja kvantifitseerimist on rõhutatud keskkonna-, sotsiaalse ja rahvusvahelise mõju arvel, õigusaktide maksumust hinnatakse palju rohkem kui kasu ning lühiajalised kaalutlused varjutavad pikaajalised kaalutlused; tervitab komisjoni kavatsust luua mõju hindamise komitee ja võtta kasutusele komisjoni mõju hindamise süsteemi välishindamine, mis mõlemad peaksid aitama tagada, et eespool loetletud püsivad puudused lõpuks kõrvaldatakse;

43.

toetab uuringu „ELi keskkonnapoliitika lihtsustamine” järeldust, et mõju hindamistel võib olla oluline roll parema õigusloome tagamisel ja et mõnede selliste hindamiste kvaliteeti tuleb parandada; nõuab tungivalt, et komisjon tagaks:

tunnistab, et mõju hindamistel võiks olla oluline roll ka juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab muudatusettepanekuid, millel võib olla märkimisväärne mõju;

44.

kutsub komisjoni üles edendama täiendavalt teabevahetust liikmesriikides ELi keskkonnapoliitika lihtsustamise parimate tavade alal, näiteks:

45.

palub liikmesriikidel arendada ja rakendada piirkondlike ja kohalike asutustega õigusloomeprotsessi ajal konsulteerimise mehhanisme, et ministrite nõupidamistel nende probleemid arvesse võtta ning suurendada nende rolli ELi õigusaktide ülevõtmise ja rakendamise protsessis;

46.

palub komisjonil teha tihedat koostööd liikmesriikide kõikide asutustega, kes vastutavad ELi õigusaktide ülevõtmise eest, ja soovitab samal ajal komisjonil korraldada ka kohalikul tasandil seminare ELi õigusaktide riigisisesesse õigusesse ülevõtmise teemal tagamaks, et oluline teave jõuaks lihtsate, arusaadavate vahendite abil otse sidusrühmadeni;

47.

palub liikmesriikidel arendada välja ja jõustada vajalik, tulemuslik ja selge kord piirkondlike ja keskvalitsuste vahelise parema koostöö jaoks, et hõlbustada ülevõtmisprotsessi ja tunnustada seadusandliku võimuga piirkondade üha suurenevat rolli;

48.

julgustab liikmesriikides asuvaid asutusi koostama ametlikke ülevõtmisstrateegiaid, et määratleda selgelt piirkondlike ja riikide valitsuste ülesanded ja kohustused, et ülevõtmine toimuks paremini ja kiiremini;

49.

julgustab komisjoni avaldama võimaluse korral direktiivide ülevõtmissuunised samal ajal, kui avaldatakse direktiivid, et anda riikide ja piirkondlikele valitsustele võimalus neid enne ülevõtmisprotsessi arvesse võtta ning et võimaldada korrektset ja õigeaegset ülevõtmist liikmesriikides;

50.

palub komisjonil kiirendada siseriiklike rakendusseaduste täieliku, kõigile vabalt kättesaadava avaliku andmebaasi valmimist, mis vajadusel hõlmab ka piirkondlikke erinevusi;

51.

on seisukohal, et parem õigusloome ei tohiks tuua kaasa keskkonna-, sotsiaal- ja kvaliteedistandardite alanemist;

52.

palub liikmesriikidel tagada, et nad ELi õigusaktide ülevõtmisel ei kehtestaks füüsilistele ja juriidilistele isikutele kohustusi, mis ületavad selle, mis on nõutav ülevõetavate õigusaktide kohaselt, ja mis panevad tarbetu halduskoormuse eelkõige väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele, kes on Euroopa piirkondade jätkusuutliku arengu liikumapanev jõud;

53.

palub komisjonil parandada teabe andmist ülevõtmis- ja rikkumistega seotud menetluste kohta ning teha kõnealune teave avalikuks ja komisjoni veebilehel kergesti kättesaadavaks.

54.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

—

võttes arvesse oma 26. oktoobri 2000. aasta resolutsiooni Euroopa Ülemkogule esitatud komisjoni aruannete „Parem õigusloome 1998: ühine vastutus (1998)” ja „Parem õigusloome 1999” kohta (1);

—

võttes arvesse oma 29. novembri 2001. aasta resolutsiooni Euroopa avalikku haldust käsitleva komisjoni valge raamatu kohta (2);

—

võttes arvesse oma 8. aprilli 2003. aasta resolutsiooni Euroopa Ülemkogule esitatud komisjoni aruannete „Parem õigusloome 2000” ja „Parem õigusloome 2001” kohta (3);

—

võttes arvesse oma 26. veebruari 2004. aasta resolutsiooni komisjoni aruande „Parem õigusloome 2002” kohta (4);

—

võttes arvesse oma 9. märtsi 2004. aasta resolutsiooni ühenduse õiguskeskkonna lihtsustamist ja parandamist käsitleva komisjoni teatise kohta (5);

—

võttes arvesse oma 20. aprilli 2004. aasta resolutsiooni ühenduse õigusaktide ja nõuandemenetluste mõju hindamise kohta (6);

—

võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Parem õiguslik reguleerimine majanduskasvu edendamiseks ja töökohtade loomiseks Euroopa Liidus” (KOM(2005)0097);

—

võttes arvesse oma 16. mai 2006. aasta resolutsiooni õiguskeskkonna lihtsustamise strateegia kohta (7);

—

võttes arvesse oma 16. mai 2006. aasta resolutsiooni „Parem õigusloome 2004: subsidiaarsuse põhimõtte kohaldamine” (12. aastaaruanne) (8);

—

võttes arvesse oma 16. mai 2006. aasta resolutsiooni õigusloojale esitatud õigusloomega seotud ettepanekute sõelumise tulemuse kohta (9);

—

võttes arvesse komisjoni aruannet „Parem õigusloome 2005” vastavalt subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamist käsitleva protokolli artiklile 9 (13. aruanne) (KOM(2006)0289);

—

võttes arvesse komisjoni töödokumenti „Halduskulude mõõtmine ja halduskoormuse vähendamine Euroopa Liidus” (KOM(2006)0691);

—

võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Halduskoormuse vähendamise tegevusprogramm Euroopa Liidus” (KOM(2007)0023);

—

võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa Liidu parema õigusloome strateegiline ülevaade” (KOM(2006)0689);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

—

võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust (A6-0280/2007),

A.

arvestades, et parema õigusloome eesmärgi saavutamine on üks ELi peamisi prioriteete, kuna tänapäevaste, ratsionaalsete ja tõhusate õigusaktide panuse suurendamine ja samal ajal nendega seotud kulutuste vähendamine tagavad tootlikkuse, majanduskasvu ja lõpuks ka tööhõive kõrgeima taseme kogu Euroopas;

B.

arvestades, et subsidiaarsuse põhimõttel on oluline osa ühenduse õigusaktide kehtivuse piiride määratlemisel ning otsustamisel, kas õigusaktid tuleks vastu võtta ELi tasandil, olles seega olulisimaks teguriks ELi ja liikmesriikide vahelise pädevuste lahususe järelevalvel ja kasulikuks vahendiks, mis võimaldab liikmesriikidel õigusloomega seotud kohustusi täita;

C.

arvestades, et proportsionaalsuse põhimõtte järgimine täies ulatuses nii Euroopa kui ka siseriiklikus õiguses on vajalik õiguskindluse tugevdamiseks;

D.

arvestades, et Euroopa Kohus vastutab subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise järelevalve eest;

E.

arvestades, et Euroopa õigusaktid, mis on sageli keerulise poliitilise kompromissi tulemus, võivad olla ebaselged ning liikmesriigid ei saa või ei taha rakendada neid nõuetekohaselt;

F.

arvestades, et tarbetu ja ebaproportsionaalne halduskoormus, mis ELi eeskirjadega kodanikele ja ettevõtetele sageli kehtestatakse, mõjutab Euroopa õigusaktide mainet ja tõhusust;

G.

arvestades, et tarbetu halduskoormuse vähendamine 25 % võrra võib olla Euroopa SKT märkimisväärseks kasvustiimuliks, aidates seega oluliselt kaasa Lissaboni eesmärkide saavutamisele;

H.

arvestades, et Euroopa õigusaktidest tulenev tarbetu halduskoormus vähendab Euroopa õigusaktide tõhusust ja usaldusväärsust;

I.

arvestades, et Euroopa õigusaktid peaksid hõlbustama kodanikel ja ettevõtetel ühisturu soodustuste võimalikult suures ulatuses ärakasutamist ega tohiks koormata neid suurte kuludega, mida on võimalik ära hoida;

J.

arvestades, et ühenduse õigustiku selgemaks muutmine lihtsustamise ja tarbetu halduskoormuse vähendamise abil ei või toimuda Euroopa õigusaktide poolt tagatud õiguskindluse ja -kaitse arvel,

1.

nõustub, et õiguskeskkond, milles ettevõtted tegutsevad, on määrav nende konkurentsivõime, säästva kasvu ja tööhõive tulemuslikkuse suhtes ning et õigusliku keskkonna praeguse läbipaistvuse, selguse, tõhususe ja üldise kõrge kvaliteedi säilimise tagamine peaks olema ELi poliitika oluline eesmärk;

2.

on seisukohal, et õigusloome halb kvaliteet liikmesriikides ja ühenduse tasandil nõrgestab õigusriigi põhimõtteid ja põhjustab kodanike võõrdumist institutsioonidest;

3.

toetab täielikult komisjoni kõiki jõupingutusi, mis aitavad kaasa ühenduse õiguse tõhususe ja täitmise üldisele suurendamisele mis tahes asjaomaste algatuste kaudu;

4.

väljendab heameelt veebilehe „Sinu hääl Euroopas” edu üle ja kutsub komisjoni üles arendama edasisi tõhusaid võimalusi, et pidada nõu huvitatud isikutega õigusloomega seotud ettepanekute iga aspekti, sh mõjuhinnangu üle enne nimetatud ettepanekute tegemist;

5.

rõhutab sidusrühmade laiaulatuslikul konsulteerimisel põhinevate põhjalike ja sõltumatute mõjuhinnangute olulisust ning palub komisjonil esitada piisavalt palju stsenaariume ja poliitilisi valikuid (k.a võimalus vajaduse korral tegevusest hoiduda), mis oleksid aluseks kulutasuvatele ja säästvatele lahendustele;

6.

tervitab komisjoni poolt võetud kohustust suurendada läbipaistvust ja vastutust seoses oma ekspertrühmadega ning süstematiseerida ELi isereguleerimise ja kaasreguleerimise juhtumid;

7.

rõhutab ühenduse institutsioonide ja liikmesriikide olulisust subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise pideval järelevalvel nii piirkondlike ja kohalike asutuste kui ka keskse ministeeriumide tasandi kaudu;

8.

tervitab komisjoni tegevusprogrammi, mille eesmärk on mõõta Euroopa ettevõtete halduskulusid ja vähendada tarbetut halduskoormust 25 % võrra aastaks 2012;

9.

märgib, et 25 %lise vähendamise strateegia viitab ettevõtete tarbetule halduskoormusele ega saa seega võrduda õigusliku reguleerimise vähendamisega ega viia poliitiliste sihtide ning ühenduse õigusaktides sisalduvate eesmärkide muutumiseni; palub komisjonil tagada, et eeskirjadest tuleneva tarbetu halduskoormuse vähendamine ei toimuks asjaomaste eeskirjade algsete eesmärkide arvel;

10.

toetab järeldust, mille kohaselt peab vähendamine olema ühine eesmärk, mida on võimalik saavutada vaid liikmesriikide ja Euroopa institutsioonide ühiste püüdluste tulemusel;

11.

rõhutab eriti, et Euroopa tarbetu halduskoormuse vähendamise tõhusat strateegiat peavad rakendama nii komisjon seoses Euroopa määrustest ja direktiividest tuleneva tarbetu halduskoormusega kui ka liikmesriigid seoses riiklikest õigusaktidest tuleneva vastava koormusega; kutsub komisjoni üles võtma endale juhtrolli ja mitte muutma oma meetmeid tarbetu halduskoormuse vähendamiseks ELi tasandil sõltuvaks liikmesriikide tegevusest riiklikul tasandil eesmärgiga vähendada riiklikest õigusaktidest tulenevat tarbetut halduskoormust;

12.

tunneb heameelt, et komisjon on kindlaks määranud 13 prioriteetset valdkonda, kus tuleb mõõta halduskulusid ja vähendada tarbetut halduskoormust, ning peab seda pragmaatiliseks ja tõhusaks lähenemisviisiks, kuid palub komisjonil pikemas perspektiivis mõõta halduskulusid ja vähendada tarbetut halduskoormust ka väljaspool kõnealuseid valdkondi; on seisukohal, et seda võib teha muu hulgas asjaomaste Euroopa eeskirjade poolt ette nähtud hindamiste raames;

13.

on väga mures asjaolu pärast, et komisjoni teatises (KOM(2007)0023, I lisa) tehakse ettepanek vähendada tegevusprogrammi kohaldamisala ettevõtetele seatud kohustuste puhul; on siiski seisukohal, et arenguja tööhõivestrateegia eeldab, et tegevusprogramm katab kõik halduskulud;

14.

rõhutab, et oluline on kaasata sidusrühmad tarbetut halduskoormust põhjustavate õigusloomega seotud ettepanekute kindlaksmääramisse ja selliste koormuse vähendamise meetmete kindlaksmääramisse; palub komisjonil alustada dialoogi igas komisjoni peadirektoraadis Euroopa sidusrühmadega nii 13 prioriteetse valdkonna kui ka uute prioriteetsete valdkondade kindlaksmääramise üle;

15.

rõhutab, et tarbetu halduskoormuse 25 %line vähendamine peab reaalselt peegelduma koormuse tegelikus vähenemises; rõhutab, et seetõttu on oluline mõõta algseisu ja määrata kindlaks 25 %lise vähendamise eesmärk netoeesmärgina, nii et lõpphinnangus 2012. aastal võetaks lisaks arvesse ka uutest Euroopa eeskirjadest tulenev tarbetu halduskoormus, et selgitada, kas tarbetut halduskoormust ELis on veerandi võrra vähendatud;

16.

toetab komisjoni ettepanekut kehtestada piirmäärad kõikidele nõuetele teabe esitamiseks, vähendades neid VKEde puhul, kui võimalik;

17.

rõhutab, et komisjoni iga peadirektoraat peab olema kaasatud tarbetu halduskoormuse vähendamisse; rõhutab, et iga peadirektoraati tuleb informeerida tema tegevusega kaasnevast tarbetust halduskoormusest algseisu mõõtmise põhjal ja selle mõõtmise põhjal tuleb iga peadirektoraadi jaoks kindlaks määrata eesmärgiks võetud vähendamine;

18.

palub komisjonil avaldada igal aastal teavet tarbetu halduskoormuse vähendamiseks võetud ja kavandatud meetmete kohta ELis, uutest eeskirjadest tuleneva tarbetu halduskoormuse suurenemise kohta ELis ja nende meetmete eeldatava netopanuse kohta protsentides 2012. aasta eesmärgiks võetud 25 %lise vähendamise saavutamisel;

19.

tervitab komisjoni kavatsust - kuni tarbetu halduskoormuse hindamise lõpuleviimiseni 2008. aastal - aidata märkimisväärselt kaasa nimetatud koormuse vähendamisele lühikese tähtaja jooksul nn kiirendavate tegevuste kaudu, et vähendada kõige ilmselgemat tarbetut halduskoormust; palub komisjonil kindlaks määrata nende liikmesriikide kogemuste põhjal, kus on algseisu mõõtmine juba läbi viidud, valdkonnad, milles on võimalik saavutada halduskoormuse vähendamine lihtsal viisil, ja teha ettepanekuid eesmärgiks võetud vähendamise suhtes;

20.

toetab komisjoni jõupingutusi kaardistada uutest Euroopa õigusaktidest tulenevaid tarbetuid halduskulusid, lisades mõju hindamise menetlusse standardkulude meetodi (SKM); peab oluliseks, et sidusrühmad aitaksid koguda SKM kasutamiseks nõutavat teavet; rõhutab, et mõju hindamise kvaliteeti tuleb kontrollida mõju hindamise komitee üldsusele kättesaadavate arvamuste abil;

21.

rõhutab, et Euroopa Parlament ei peaks arvestama ühtegi komisjoni õigusloomega seotud ettepanekut, millele ei ole lisatud sõltumatu asutuse poolt kontrollitud mõjuhinnangut, mis sisaldab tarbetu halduskoormuse olemasolu hindamist SKM abil;

22.

on arvamusel, et mõju hindamise komitee mõju hindamise menetluste lisaväärtust tuleks hinnata enne 2008. aasta lõppu; kutsub komisjoni üles sellel eesmärgil töötama välja näitajaid, tuginedes rahvusvaheliste organisatsioonide ja liikmesriikide olemasolevale kogemusele;

23.

teeb ettepaneku, et hiljuti ELi eelarvest halduskoormuse vähendamise katseprojekti jaoks eraldatud assigneeringuid kasutataks sõltumatu ekspertrühma loomiseks, et jälgida mõju hindamise komitee poolt kohapealse kontrolli käigus vastuvõetud arvamuste kvaliteeti, eriti seoses tarbetu halduskoormuse kaardistamisega, ja et teostada järelevalvet halduskoormuse vähendamise Euroopa tegevusprogrammi rakendamise üle;

24.

rõhutab selge eristamise olulisust aegunud, üleliigse või liigseid ettekirjutusi sisaldava teabe esitamise kohustuste ja selliste juhtumite vahel, mille puhul põhjused on seotud rahvatervise, tervise, ohutuse, töökvaliteedi ja töötajate õiguste, keskkonna- või ühenduse finantshuvide kaitsega ning mille puhul teabe esitamise kohustusi on endiselt vaja;

25.

märgib, et nõukogu ja Euroopa Parlament peavad võtma lihtsustatud ettepanekud kiiremini vastu ning rõhutab seega 16. detsembri 2003. aasta paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe (10) järeldust muuta nõukogu ja Euroopa Parlamendi töömeetodeid, näiteks luues ajutised mehhanismid, millel on õigusaktide lihtsustamise eriülesanne;

26.

teeb ettepaneku, et samaaegselt halduskoormuse vähendamise tegevusprogrammiga viiks komisjon läbi uuringu, eesmärgiga:

27.

nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid vaataksid läbi juhtumid, mille puhul nõutakse tihti sama teabe edastamist eri osapooltelt, ning lõpetaksid teabe dubleerimise;

28.

kutsub liikmesriike üles tegema suuremaid jõupingutusi, et vähendada üksnes siseriiklikest õigusaktidest tulenevat koormust;

29.

kutsub samuti liikmesriike üles asendama trükis avaldatud teabe esitamise elektroonilisel kujul ja Internetis avaldatud teabe esitamisega, kasutades võimaluse korral arukaid Interneti-portaale;

30.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

—

võttes arvesse 16. detsembri 2003. aasta paremat õigusloomet käsitlevat institutsioonidevahelist kokkulepet (1);

—

võttes arvesse oma 26. oktoobri 2000. aasta resolutsiooni Euroopa Ülemkogule esitatud komisjoni aruannete „Parem õigusloome 1998: jagatud vastutus (1998)” ja „Parem õigusloome 1999” kohta (2);

—

võttes arvesse oma 29. novembri 2001. aasta resolutsiooni Euroopa avalikku haldust käsitleva komisjoni valge raamatu kohta (3);

—

võttes arvesse oma 8. aprilli 2003. aasta resolutsiooni Euroopa Ülemkogule esitatud komisjoni aruannete „Parem õigusloome 2000” ja „Parem õigusloome 2001” kohta (4);

—

võttes arvesse oma 26. veebruari 2004. aasta resolutsiooni komisjoni aruande „Parem õigusloome 2002” kohta (5);

—

võttes arvesse oma 9. märtsi 2004. aasta resolutsiooni ühenduse õiguskeskkonna lihtsustamist ja parandamist käsitlevate komisjoni teatiste kohta (6);

—

võttes arvesse oma 20. aprilli 2004. aasta resolutsiooni ühenduse õigusaktide ja nõuandemenetluse mõju hindamise kohta (7);

—

võttes arvesse oma 16. mai 2006. aasta resolutsiooni õiguskeskkonna lihtsustamise strateegia kohta (8),

—

võttes arvesse oma 16. mai 2006. aasta resolutsiooni „Parem õigusloome 2004: subsidiaarsuse põhimõtte kohaldamine (12. aastaaruanne)” (9);

—

võttes arvesse oma 16. mai 2006. aasta resolutsiooni õigusloojale esitatud õigusloomega seotud ettepanekute sõelumise tulemuse kohta (10);

—

võttes arvesse komisjoni 14. novembri 2006. aasta töödokumenti „Õiguskeskkonna lihtsustamise strateegiat käsitlev esimene eduaruanne” (KOM(2006)0690);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

—

võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni arvamust (A6-0271/2007),

A.

arvestades komisjoni, nõukogu ja Euroopa Parlamendi nüüdsest juba laialt levinud tava töötada välja, rakendada ja täiustada õigusloome lihtsustamiseks kasutatavaid vahendeid;

B.

arvestades, et õiguskeskkonna lihtsustamine kui õigusloome selguse, tõhususe ja kvaliteedi tagatis on peamine tingimus, pidades silmas parema õigusloome eesmärgi täitmist, mis omakorda on Euroopa Liidu esmatähtis meede majanduskasvu ja tööhõive kõrgete tasemete tagamiseks;

C.

arvestades, et üks peamistest saavustest lihtsustamise vallas on kõigi EÜ õigusaktidega reguleeritud valdkondade järkjärguline hõlmamine;

D.

arvestades paremat õigusloomet käsitlevas institutsioonidevahelises kokkuleppes ette nähtud kohustusi ja eesmärke, eelkõige neid, mis on seotud ühenduse õigusaktide lihtsustamise ja nende mahu vähendamisega ning nende õigusaktide mõjuga liikmesriikides;

E.

arvestades, et eespool nimetatud komisjoni töödokument on jätk komisjoni 25. oktoobri 2005. aasta teatisele pealkirjaga „Ühenduse Lissaboni kava rakendamine: õiguskeskkonna lihtsustamise strateegia” (KOM(2005)0535) ning rakendab sedaF;

F.

arvestades, et eespool nimetatud dokument sisaldab ajavahemikku 2006-2009 hõlmavat ajakohastatud jätkuvat lihtsustamisprogrammi, milles tuuakse ära nii lihtsustamise vormilised meetmed, jaotatuna 43 uuesti sõnastamiseks, 12 kodifitseerimiseks ja 8 kehtetuks tunnistamiseks, kui ka 46 lihtsustamise sisulist meedet, mida on üldiselt nimetatud läbivaatamiseks;

G.

arvestades, et neile lihtsustamise meetmetele lisandub ligikaudu 500 uut õigusloome algatust (millest umbes 200 ainuüksi 2007. aastal), mis on loetletud kodifitseerimisele pühendatud jätkuvas lihtsustamisprogrammis;

H.

arvestades, et komisjon täpsustab, et kodifitseerimisprogramm on üksnes soovituslik, kuna selle täitmine sõltub asjaolust, kas kodifitseeritavad õigusaktid on tõlgitud kõigisse ametlikesse keeltesse, ning arvestades, et komisjoni arvates tuleb kodifitseerimine edasi lükata, kui on kavas teha nimetatud õigusaktidesse muudatusi ning selle tulemusel võibõigusaktide jätkuvas lihtsustamisprogrammis esitamise järjekord komisjoni arvamuse kohaselt muutuda nendest kahest tegurist sõltuvalt;

I.

arvestades, et komisjon teeb eespool nimetatud töödokumendis ettepaneku laiendada tava lisada komisjoni esitatud ettepanekutele sissejuhatusena seletuskiri, milles selgitatakse täpsemalt taotletavaid lihtsustamiseesmärke;

J.

arvestades, et lihtsustamisalgatuste õnnestumise tegurid põhinevad tugeval metoodilisel alusel, mida on parandatud tänu konsulteerimisele kõigi huvitatud osapooltega ja sektoripõhiste analüüside väljatöötamisele komisjoni, Euroopa Parlamendi ja nõukogu tiheda koostöö ning kaas- ja isereguleerimise laialdasema kasutamise abil;

K.

olles veendunud, et Euroopa tasandil toetatud lihtsustamisega peaks käima kaasas piisav lihtsustamine riigi tasandil, et ühenduse lihtsustamise eeliseid ei kahjustaks siseriiklikud õigusaktid või tehnilist laadi takistused,

1.

nõuab tungivalt, et komisjon paneks suuremat rõhku ühenduse õigusaktide rakendamisele, jõustamisele ja hindamisele kui parema õigusloome protsessi olulisele osale;

2.

väljendab heameelt asjaolu üle, et lihtsustamise algatused on esimest korda komisjoni 2007. aasta õigusloome- ja tööprogrammis, mis kinnitab, et lihtsustamise strateegia on poliitiline prioriteet;

3.

palub komisjonil lisada edaspidi süstemaatiliselt lihtsustamise algatused oma õigusloome- ja tööprogrammi ühte ossa ja näidata muuhulgas, milline prioriteet on tal kavas anda igale algatusele ning sel eesmärgil tuua lihtsustamise ettepanekud ära juba oma iga-aastases poliitilises strateegias õigusloomeprogrammi igaaastase planeerimise protsessi alguses ning vältida lõppkokkuvõttes lihtsustamise algatuste nimekirja sisaldavate dokumentide vohamist, et tugiraamistik oleks võimalikult täpne;

4.

teeb ettepaneku, et Euroopa Parlament, komisjon ja nõukogu peaksid sõlmima, nagu seda tehti ühenduse õigustiku kodifitseerimisegagi (11), institutsioonidevahelise kokkuleppe lihtsustamismeetmete kiirendatud töömeetodi kohta;

5.

tervitab komisjoni jõupingutusi ühenduse õigustiku kodifitseerimise tugevdamiseks, mis on õiguskeskkonna lihtsustamise esmane ja peamine tegevus;

6.

kutsub komisjoni tegelema viivitamata tõlkimisega seotud raskustega ja vältima uute õigusloomega seotud ettepanekute esitamise negatiivset mõju kodifitseerimise algatustele ning kogu lihtsustamise protsessi kahjustamist selle poolt; rõhutab, et komisjon peaks olema järjepidev ning hoiduma lisamast oma õigusloome- ja tööprogrammi kodifitseerimise projekte teemadel, mille kohta komisjonil on niigi kavas esitada sisulisi õigusloome algatusi;

7.

teeb komisjonile ettepaneku otsustada lõplikult uuesti sõnastamise kui tavalise õigusloome tehnika kasuks, et teha iga algatuse puhul kättesaadavaks terviktekst, isegi juhul, kui tegu on konkreetsete muudatustega, ja märkida selgelt ära uued osad ja muutmata jäänud osad, mis muudab ühenduse õigusaktid arusaadavamaks ja läbipaistvamaks;

8.

kutsub komisjoni ka meeles pidama, et juhul, kui uuestisõnastamine ei ole võimalik, peaks asjaomase õigusloome valdkonna kodifitseerimise asendama kuue kuu jooksul tavalise õigusloome tehnikaga; on seisukohal, et vastavalt eespool nimetatud institutsioonidevahelisele kokkuleppele võiks lihtsustamise edendamiseks luua koos nõukogu ja komisjoniga spetsiaalseid asjaomaseid struktuure, nähes ette huvitatud poolte piisava kaasatuse,;

9.

väljendab heameelt asjaolu üle, et komisjon võtab enda peale lihtsustamisega seotud tugevate metoodiliste aluste väljatöötamise; kutsub komisjoni sel eesmärgil nõudma konsulteerimist huvitatud osapooltega, näiteks laiendades teistele valdkondadele 2005. aasta oktoobris väljakuulutatud põllumajanduse ja kalanduse valdkonnas kavandatud algatusi ning tugevdades meetmeid, mida ta sel eesmärgil kavatseb võtta äriühinguõiguse ja autoriõiguse valdkonnas; julgustab süvendama sektoripõhiseid analüüse ja ühenduse õigusaktidest tuleneva halduskoormuse hindamist;

10.

rõhutab ühenduse institutsioonide koostöö olulist tähtsust, mis on igasuguse lihtsustamisstrateegia õnnestumise vältimatu tingimus; tõdeb sellega seoses, et Euroopa Parlament on selgelt ilmutanud omapoolset head tahet ja teinud muudatusi kodukorda, et hõlbustada kodifitseerimiste vastuvõtmise menetlust ning kehtestada asjaomane õigusloomemenetlus uuesti sõnastamise tarbeks;

11.

kinnitab veel kord, et tuleb jätkata tavapäraste õigusloome vahendite normaalset kasutamist, et saavutada asutamislepingus määratletud eesmärgid; on seisukohal, et kaasreguleerimine ja isereguleerimine võivad edukalt täiendada või asendada õigusloomega seotud meetmeid, kui need meetodid annavad õigusloomega võrdväärseid või paremaid tulemusi; rõhutab, et alternatiivsete reguleerimismeetodite kasutamine peab toimuma kooskõlas paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppega; tuletab meelde, et komisjon on kohustatud määratlema tingimused ja piirid, mida pooled peavad sel puhul järgima, ning selliseid meetodeid võib kasutada siiski komisjoni järelevalve all ja piiramata Euroopa Parlamendi õigust nende meetodite kasutamist vaidlustada;

12.

kutsub komisjoni andma oma parima, et Euroopa tasandil edendatud lihtsustamist ja õigusloome kvaliteedi üldist parandamist ei ohustaks riigi tasandil vastuvõetud õigusnormid või tehnilist laadi tõkked; palub komisjonil suunata ja jälgida seda protsessi ka riiklikul tasandil, toimides näiteks Euroopa Liidus ja liikmesriikides väljatöötatud parimate tavade kogumise ja levitamise keskusena, tehas seda ka sidusrühmade soovitusel;

13.

rõhutab, et korrapärased ja põhjalikud mõju hindamised on lihtsustamisprotsessi oluline osa ning nõukogu ja Euroopa Parlament peaksid seda arvesse võtma muudatusettepanekute esitamisel õigusloomeprotsessi käigus;

14.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

—

võttes arvesse EÜ asutamislepingut, eriti selle artikleid 211, 230 ja 249;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

—

võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ning põhiseaduskomisjoni, siseturu ja tarbijakaitse komisjoni ja kultuuri- ja hariduskomisjoni arvamusi (A6-0259/2007),

A.

arvestades, et üldisel taval põhinev soovitusliku õiguse (soft law) mõiste on mitmemõtteline ja kahjulik ning seda ei tohiks ühenduse institutsioonide üheski dokumendis kasutada;

B.

arvestades, et dura lexi ja mollis lexi eristamist, mis on kontseptuaalselt eksitav, ei tohiks aktsepteerida ega tunnustada;

C.

arvestades, et niinimetatud soovituslikel õigusaktidel, nagu soovitused, rohelised ja valged raamatud või nõukogu järeldused, ei ole õiguslikku väärtust ega siduvat jõudu;

D.

arvestades, et soovituslik õigus ei taga täielikku kohtulikku kaitset;

E.

arvestades, et soovituslike õigusaktide laialdane kasutamine tähendaks, et ühenduse ainuomaselt mudelilt liigutakse traditsioonilise rahvusvahelise organisatsiooni suunas;

F.

arvestades, et käimas on arutelu selle üle, kuidas muuta Euroopa Liidu kui seadusandja rolli tõhusamaks nii soovitusliku õiguse kui ka siduva õiguse (hard law) osas;

G.

arvestades, et Van Gend en Loosi kohtuasjas otsustas Euroopa Ühenduste Kohus, et asutamisleping „on enamat kui kokkulepe, millega lepinguosaliste riikide vahel luuakse lihtsalt vastastikused kohustused. [...Ühendus] moodustab rahvusvahelises õiguses uue õiguskorra, mille huvides riigid, ehkki vähestes valdkondades, on piiranud oma suveräänseid õigusi ja mille subjektide hulka ei kuulu mitte ainult liikmesriigid, vaid ka nende kodanikud. [...Ühenduse] õigus seetõttu mitte ainult ei kohusta üksikisikuid, vaid on kavandatud andma neile ka õigusi, millest saab nende õiguspärandi osa. Kõnealused õigused ei teki mitte üksnes siis, kui need on sõnaselgelt antud asutamislepinguga, vaid ka kohustuste tõttu, mille asutamisleping paneb selgelt määratletud viisil nii üksikisikutele kui ka liikmesriikidele ning ühenduse institutsioonidele” (1);

H.

arvestades, et järelikult võib ühenduse õigust eristada rahvusvahelisest avalikust õigusest tõsiasja tõttu, et see on siduv, ja seda mitte ainult riikidele, vaid üksikisikutele, kes tuletavad sellest õiguslikult täitmisele pööratavad õigused, ning kaasab rea institutsioone, sealhulgas Euroopa Parlamendi, mille liidu kodanikud valivad otse; arvestades lisaks, et Euroopa õiguskord põhineb demokraatial ja õigusriigi põhimõtetel, nagu öeldakse selgelt ELi lepingu artiklis 6 ja preambulis;

I.

arvestades, et see tähendab, et ELi institutsioonid võivad tegutseda ainult kooskõlas õiguspärasuse põhimõttega, s.t siis, kui õiguslik alus annab neile pädevuse, ja oma volituste piires, ning arvestades, et Euroopa Kohtu ülesanne on tagada, et nii toimitakse;

J.

arvestades, et valdkondades, kus ühendusel on õigusloomepädevus, on õige tegutsemisviis see, kui liidu demokraatlikud institutsioonid, Euroopa Parlament ja nõukogu, võtavad vastu õigusakte, kui see osutub subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid arvestades siiski vajalikuks; arvestades, et ainult õigusaktide vastuvõtmise abil asutamislepingus sätestatud institutsiooniliste menetluste kohaselt saab kindlustada õiguskindluse, õigusriigi, õiglase kohtumõistmise ja jõustatavuse põhimõtete järgimist, ning arvestades, et see tähendab ka asutamislepingus sätestatud institutsioonide tasakaalu austamist ja võimaldab otsustamise avatust;

K.

arvestades, et valdkondades, kus ühendusel on pädevus võtta vastu õigusakte, välistab see üldiselt soovituslike õigusaktide ehk „tegevuseeskirjad[e], mis on sätestatud vahendites, millele ei ole sellistena antud õiguslikult siduvat jõudu, kuid millel võivad siiski olla teatavad - kaudsed - õiguslikud tagajärjed ja mille eesmärk on avaldada praktilist mõju, mida nad võivad ka avaldada” (2) kasutamise, mida on ajalooliselt kasutatud formaalse õigusloomesuutlikkuse puudumise leevendamiseks ja/või täitmisvahendina ning mis on sellisena tüüpilised rahvusvahelise avaliku õiguse vahendid;

L.

arvestades, et valdkondades, kus asutamisleping näeb ette soovituslike õigusaktide kasutamist, on need õiguspärased, juhul kui neid ei kasutata õigusaktide asemel neis valdkondades, kus ühendusel on pädevus võtta vastu õigusakte ja kus ühenduse tasandi regulatsioon osutub subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid arvestades veel vajalikuks, kuna see tähendaks samuti erivolituste andmise põhimõtte rikkumist, ning arvestades, et see kehtib a fortiori komisjoni teatiste kohta, mille eesmärk on ühenduse õiguse tõlgendamine; arvestades, et ettevalmistavates vahendites, nagu rohelised ja valged raamatud, võib samuti õiguspäraselt kasutada soovituslikke õigusakte, samuti nagu komisjoni avaldatud suunistes ja teatistes, milles selgitatakse, kuidas ta kohaldab konkurentsi- ja riigiabipoliitikat;

M.

arvestades, et selliseid vahendeid, mida võib kasutada siduvate õigusaktide tõlgendavate või ettevalmistavate vahenditena, ei tuleks käsitada õigusaktidena ega anda neile normi kehtestavat mõju;

N.

arvestades, et selline olukord tooks kaasa segadust ja ebakindlust valdkonnas, kus peaks liikmesriikide ja kodanike huvides valitsema selgus ja õiguskindlus;

O.

arvestades, et samas, kui Euroopa Parlament austab komisjoni algatusõigust, soovib ta kasutada ka oma õigust kutsuda komisjoni esitama õigusloomega seotud ettepanekuid (EÜ asutamislepingu artikkel 192);

P.

arvestades, et avatud koordineerimismeetodist võib olla kasu siseturu saavutuste propageerimisel, kuid kahjuks on Euroopa Parlamendi ja Euroopa Kohtu osalemine selles väga tagasihoidlik; arvestades, et sellise demokraatia puudujäägi tõttu niinimetatud avatud koordineerimismeetodis ei tohiks seda kasutada ühenduse puuduva õigusloomepädevuse asendamiseks ja sel viisil liikmesriikidele de facto kohustuste kehtestamiseks, mis on samaväärsed siduvate õigusaktidega, kuid tekivad väljaspool asutamislepingus sätestatud õigusloomemenetlusi;

Q.

arvestades, et EÜ asutamislepingu artiklis 211 nähakse ette, et „Komisjon, pidades silmas ühisturu laitmatut toimimist ja arengut: [...] sõnastab soovitused [...] käesolevas lepingus käsitletud küsimustes, kui leping seda selgesõnaliselt ette näeb või kui komisjon seda vajalikuks peab”, kuid vastavalt artikli 249 viiendale lõigule ei ole soovitused õiguslikult siduvad ja on Euroopa Kohtu väitel „meetmed, mis ei ole mõeldud õiguslikult siduvatena isegi nende isikute suhtes, kellele need on adresseeritud” (3) ega loo õigusi, millele üksikisikud võiksid toetuda siseriikliku kohtu ees (4), ning arvestades, et EÜ asutamislepingu artiklis 230 välistatakse soovituste tühistamine, kuna need ei ole siduvad;

R.

arvestades, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei saa selliseid akte siiski „käsitleda ilma õigusliku mõjuta aktidena. Siseriiklikud kohtud on kohustatud neile esitatud vaidluste üle otsustamisel võtma soovitusi arvesse, eriti kui need heidavad valgust selliste siseriiklike meetmete tõlgendamisele, mis on vastu võetud nende rakendamiseks, või kui need on mõeldud siduvate ühenduse sätete täiendamiseks” (5);

S.

arvestades, et ilma piisava ettevaatuseta rakendatavate soovituste puhul on võimalik, et nende tulemusel võib komisjon teatud õigusaktidega oma võimupiire ületada;

T.

arvestades, et Euroopa põhiseaduse lepingu artiklis I-33 sisaldub sarnane säte nagu EÜ asutamislepingu artiklis 211, kuid esimeses lisatakse: „Õigustloovate aktide eelnõude esitamise kaalumisel hoiduvad Euroopa Parlament ja nõukogu vastu võtmast selliseid akte, mis ei ole kõnealuse valdkonna puhul asjaomases korras ette nähtud”;

U.

arvestades, et 2005. aastal võttis Euroopa Komisjon EÜ asutamislepingu artikli 211 põhjal vastu soovituse seaduslike sidusmuusikateenuste autoriõiguse piiriülese haldamise kohta, mida kirjeldatakse kui „mittesiduvat õigusakti [...] mis on mõeldud selleks, et anda turule võimalus liikuda õiges suunas” ja mis paistab olevat koostatud selleks, et täiendada olemasolevat infoühiskonna autoriõiguse direktiivi (6) ning olemasolevat direktiivi rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta (7), ning arvestades, et kuna selle peamine eesmärk on ergutada mitme riigi territooriumit hõlmavat litsentsimist ja soovitada, kuidas seda tuleks reguleerida, jõustab komisjon soovituslike õigusaktide abil erilisi poliitikavõimalusi;

V.

arvestades, et komisjon on kavandanud või paistab kaaluvat soovituse abil tegutsemist teistes valdkondades, kus ühendusel on õigusloomepädevus, kaasa arvatud autoriõigusega seotud maksude reguleerimine ja audiitorite vastutuse ülempiirid;

W.

arvestades lisaks, et Euroopa lepinguõiguse projekti tuleb siiski käsitleda soovitusliku õigusaktina;

X.

arvestades, et kui ühendusel on õigusloomepädevus, kuid tundub puuduvat poliitiline tahe kehtestada õigusakte, võidakse soovituslikku õigust kasutades tõeliselt pädevatest õigusloomeorganitest ringi hiilida ning eirata ELi lepingu artikli 6 demokraatia ja õigusriigi põhimõtteid nagu ka EÜ asutamislepingu artikli 5 subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid, ning selle tulemusena võib komisjon ületada oma võimupiire;

Y.

arvestades, et soovituslik õigus kaldub samuti looma üldsuse silmis muljet demokraatliku õiguspärasuseta „superbürokraatiast”, mis ei ole ainult kodanikest kaugel, vaid ka nende suhtes tegelikult vaenulik ja on valmis sõlmima kokkuleppeid võimukate surverühmadega, kellega läbirääkimised pole kodaniku seisukohast ei läbipaistvad ega arusaadavad, ning arvestades, et see võib tekitada õiguspäraseid ootusi kolmandate mõjutatud isikute (nt tarbijate) hulgas, kellel ei ole siis mingit võimalust kaitsta end õiguslikult nende aktide vastu, mis avaldavad neile ebasoodsat õiguslikku mõju;

Z.

arvestades, et parema õigusloome kava ei tohiks kuritarvitada selleks, et võimaldada ühenduse täitevvõimul kehtestada soovituslike õigusaktide näol tõhusalt õigusakte, millega õõnestatakse potentsiaalselt ühenduse õiguskorda, välditakse demokraatlikult valitud Euroopa Parlamendi kaasamist ja Euroopa Kohtu poolset juriidilist kontrolli ning jäetakse kodanikud ilma õiguskaitsevahenditest;

AA.

arvestades, et ei ole sätestatud korda, mis reguleeriks konsulteerimist Euroopa Parlamendiga soovituslike õigusaktide, nagu soovitused ja tõlgendavad teatised, kavandatud kasutamise teemal,

1.

on seisukohal, et ühenduse kontekstis on soovituslikud õigusaktid liiga sageli mitmemõttelised ja ebatõhusad vahendid, millel võib kergesti olla kahjulik mõju ühenduse õigusele ja institutsioonide tasakaalule ning mida peaks kasutama ettevaatlikult, isegi kui asutamisleping nende kasutamist ette näeb;

2.

tuletab meelde, et niinimetatud soovituslik õigus ei saa asendada õigusakte ja õiguslikke vahendeid, mida kasutatakse õigusloomeprotsessi järjekindluse tagamiseks, eelkõige kultuuri ja hariduse valdkonnas;

3.

rõhutab, et kõik ELi institutsioonid, sealhulgas Euroopa Ülemkogu, peavad kaaluma nii õigusloomealaseid kui selle väliseid võimalusi, otsustades iga üksikjuhtumi puhul, kas ja milliseid meetmeid võtta;

4.

peab avatud koordineerimismeetodit õiguslikult kahtlaseks, kuna seda rakendatakse ilma parlamendi piisava osaluse ja kohtuliku järelevalveta; seetõttu arvab, et seda tuleks kasutada vaid erandjuhtudel ning et oleks soovitav kaaluda, kuidas kaasata Euroopa Parlamenti vastavasse menetlusse;

5.

taunib soovitusliku õiguse kasutamist komisjoni poolt, kui seda kasutatakse ELi õigusaktide asemel, mis osutuvad subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid arvestades siiski iseenesest vajalikeks, või kui sellega ekstrapoleeritakse Euroopa Kohtu kohtupraktikat kaardistamata aladele;

6.

nõuab, et institutsioonid tegutseksid vastavalt põhiseaduse lepingu artiklile I-33, loobudes soovituslike õigusaktide vastuvõtmisest, kui kaalutakse õigusaktide eelnõusid; on seisukohal, et isegi kehtivate õigusaktide alusel tuleneb see nõue õigusriigi põhimõttest ELi lepingu artikli 6 alusel;

7.

nõuab komisjonilt tungivalt eriliste jõupingutuste tegemist läbipaistvuse, nähtavuse ja aruandekohustuse tagamiseks mittesiduvate ühenduse õigusaktide vastuvõtmisel ning samuti suurendama mõju hindamise kasutamist otsustamisprotsessis;

8.

kutsub komisjoni üles enne ettepanekute tegemist soovituslikke õigusakte hõlmavate meetmete osas eriti tähelepanelikult käsitlema soovitusliku õiguse mõju tarbijatele ja nende võimalikele hüvitamise vahenditele;

9.

on seoses komisjoni teatistega arvamusel, et rohelised ja valged raamatud ei tekita otseseid juriidilisi kohustusi; on sellegipoolest seisukohal, et nõuandvate dokumentide ja poliitiliste tahteavalduste vastuvõtmist ei tohiks lugeda õiguslikuks kohustuseks jõustada vastavad eeskirjad;

10.

on arvamusel, et komisjoni tõlgendavad teatised järgivad õiguskindluse saavutamise õiguspärast eesmärki, kuid et nimetatud teatiste roll ei tohiks minna sellest kaugemale; arvab, et tõlgendavate teatiste abil uute kohustuste kehtestamine kujutab endast õigusloome lubamatut laiendamist soovitusliku õiguse kaudu; märgib, et kui teatisega kehtestatakse üksikasjalik kord, mis ei ole asutamislepingus toodud põhivabadustes vahetult sätestatud, läheb teatis oma õiguspärasest eesmärgist kaugemale ja on seetõttu õigustühine (8);

11.

on arvamusel, et järelikult tuleks eespool osutatud kriteeriumitele vastavaid teatisi avaldada ainult juhtudel, kui Euroopa Parlament ja nõukogu, s.t õiguslooja on teinud komisjonile ülesandeks koostada vajalikud tõlgendavad teatised; arvab, et asutamislepingu elluviimine on õiguslooja ülesanne ja selle tõlgendamine on Euroopa Kohtu ülesanne;

12.

on arvamusel, et standardimine ja tegevusjuhised on eneseregulatsiooni olulised elemendid; arvab aga, et standardimine ei tohi põhjustada ülereguleerimist ja tekitada sellega lisakoormust eelkõige väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele; arvab seetõttu, et vastav õiguslik alus peaks sisaldama ülereguleerimise vastaseid sisseehitatud kaitsemeetmeid;

13.

märgib, et kuna komisjon võib seaduslikult kasutada prelegislatiivseid vahendeid, ei tohi prelegislatiivset protsessi kuritarvitada ega tarbetult venitada; on seisukohal, et sellistes valdkondades nagu lepinguõiguse projekt peab komisjon teatud hetkel otsustama, kas kasutada oma algatusõigust või mitte ja missugusel õiguslikul alusel;

14.

rõhutab, et Euroopa Parlamendi kui ainukese demokraatlikult valitud ühenduse institutsiooniga ei konsulteerita praegu selliste niinimetatud soovituslike õigusaktide kasutamise osas nagu komisjoni soovitused, mis põhinevad EÜ asutamislepingu artiklil 211, ja tõlgendavad teatised ning muud samalaadsed dokumendid;

15.

arvab, et institutsioonidevahelised kokkulepped võivad avaldada õiguslikku mõju ainult ELi institutsioonide vahelistele suhetele ning seetõttu ei kujuta need endast soovituslikku õigust kolmandatele osapooltele avaldatava õigusliku mõju tähenduses;

16.

kutsub komisjoni töötama koostöös Euroopa Parlamendiga välja korda, mis tagaks demokraatlikult valitud organite osalemise, sealhulgas näiteks institutsioonidevahelise kokkuleppe kaudu, ning seega tõhusama järelevalve soovituslike õigusaktide vastuvõtmise vajaduse üle;

17.

palub komisjonil konsulteerida Euroopa Parlamendiga selle üle, kuidas võiks parlamendiga konsulteerida enne, kui komisjon soovitusliku õigusakti vastu võtab, et esitatud soovitusliku õiguse meetmete üle oleks kontroll ning et hoida ära täidesaatva võimu volituste mis tahes kuritarvitamist; teeb vastavalt ettepaneku alustada läbirääkimisi institutsioonidevahelise kokkuleppe sõlmimiseks sellel teemal; on seisukohal, et taolise kokkuleppe eesmärgiks peaks eelkõige olema lahendada vastuolu, mis on tekkinud EÜ asutamislepingu artikli 211, artikli 249 lõike 5 ja artikli 230 sätete ning Euroopa Kohtu pretsedendiõiguse vahel, kui Euroopa Kohus nõuab riiklikelt kohtutelt käimasolevates õigusvaidlustes soovituste arvestamist, mis iseenesest ei ole asutamislepingu põhjal siduvad;

18.

kordab Euroopa Parlamendi kui ELi kodanike huvide peamise esindaja osalemise tähtsust kõikides otsustamisprotsessides, et aidata vähendada kodanike praegust usaldamatust Euroopa integratsiooni ja väärtuste vastu;

19.

rõhutab, et mõistet „soovituslik õigus”(soft law), samuti nagu ka sellele tuginemist, tuleks Euroopa Liidu institutsioonide kõikides ametlikes dokumentides alati vältida;

20.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

—

võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele pealkirjaga „Ühtne turg kodanike jaoks - 2007. aasta kevadise Euroopa Ülemkogu vahearuanne” (KOM(2007)0060);

—

võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule pealkirjaga „Kodanikekeskne tegevuskava - Euroopa Liit tulemuslikuks” (KOM(2006)0211);

—

võttes arvesse komisjoni teatist kevadisele Euroopa Ülemkogule pealkirjaga „Majanduskasvu ja tööhõivet käsitleva uuendatud Lissaboni strateegia rakendamine. Tulemuste aasta” (KOM(2006)0816);

—

võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele pealkirjaga „2008. aasta poliitiline strateegia” (KOM(2007)0065);

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele pealkirjaga „Kaupade siseturg: Euroopa konkurentsivõime nurgakivi” (KOM(2007)0035);

—

võttes arvesse komisjoni esitatud rohelist raamatut ühenduse tarbijaõigustiku läbivaatamise kohta (KOM(2006)0744);

—

võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele pealkirjaga „Euroopa Liidu parema õigusloome strateegiline ülevaade” (KOM(2006)0689);

—

võttes arvesse 8. ja 9. märtsil 2007. aastal Brüsselis toimunud Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järeldusi;

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2007. aasta resolutsiooni üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste kohta Euroopa Liidus (1);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 23. mai 2007. aasta resolutsiooni direktiivist teenuste kohta siseturul tervishoiuteenuste väljajätmise mõju ja tagajärgede kohta (2);

—

võttes arvesse 16. ja 17. aprillil 2007 Stuttgardis toimunud Euroopa neljanda käsitöö- ja väikeettevõtete konverentsi lõppdeklaratsiooni;

—

võttes arvesse 25. märtsi 2007. aasta Berliini deklaratsiooni;

—

võttes arvesse komisjoni majandusdokumenti nr 271 „Sammud tihedama majandusintegratsiooni suunas: siseturg 21. sajandil. Panus ühtse turu läbivaatamisse”;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

—

võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ning majandus- ja rahanduskomisjoni arvamust (A6-0295/2007),

A.

arvestades, et ühtne turg on Euroopa kontekstis pretsedenditult oluline saavutus, mis pakub tarbijatele suuremat valikut ja madalamaid hindu, loob ettevõtlusele konkurentsivõimelise ja dünaamilise keskkonna ning võimaldab ideede ja kogemuste vahetamist Euroopa kultuuride hulgas;

B.

arvestades, et Lissaboni strateegias rõhutati sotsiaalse ühtekuuluvuse eesmärki ja anti sotsiaalsele mõõtmele ELi valdkondlikus poliitikas suurem roll;

C.

arvestades, et ühtne turg ja selle neli tugisammast - kaupade, teenuste, inimeste ja kapitali vaba liikumine - on Euroopa integreerumisel olnud otsustava tähtsusega;

D.

arvestades, et 1992. aastal rajati ühtne turg järgmise kolme põhimõtte alusel:

E.

arvestades, et Lissaboni strateegia viib liikmesriikides struktuurireformideni ja turgude avamiseni, kuid tõstab ka reguleerimise vajadust, et tagada aus konkurents;

F.

arvestades, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (3) vastuvõtmine on märkimisväärne samm edasi ühtse teenuste turu lõpuleviimisel;

G.

arvestades, et euro kasutuselevõtt tõi kaasa ühtse turu läbipaistvuse, tõhususe ja lihtsustatud juurdepääsu sellele;

H.

arvestades, et liikmesriikide haldusorganites võib endiselt täheldada avalikku ja varjatud protektsionistlikku suhtumist;

I.

arvestades, et nelja põhivabaduse rakendamisel eksisteerib endiselt mitmeid takistusi; arvestades, et on äärmiselt oluline täiustada ühtse turu toimimist ja keskenduda takistusteta ühtse turu saavutamisele;

J.

arvestades, et kaaskodanike toetuse tagamiseks tuleks saavutada dünaamiline, globaalne ja paindlik lähenemisviis ühtsele turule;

K.

arvestades, et võrgutööstuste, nagu transport, telekommunikatsioon, postiteenused ja energia edastamine, avamist on vaja täiustada, kuna need on määratluse järgi mõeldud ühendama ettevõtteid ja eraisikuid ning nad on oma arengu ja avamisega järelikult parimad vahendid ühtse turu lõpuleviimiseks vastutust võtva turumajanduse raames, millele aitavad kaasa tõhusad reguleerimismehhanismid;

L.

arvestades, et Euroopa Liit on viimastel aastatel võtnud vastu mitmeid õiguslikke meetmeid eesmärgiga edendada ühtset turgu finantsteenuste valdkonnas (nagu pangateenused, varahaldus, kindlustus, pensionifondid ja raamatupidamine), mis on toonud kasu nii ettevõtetele kui ka tarbijatele ning viinud ELi finantsteenuste sektoris maailmas juhtpositsioonile, teinud temast suundade näitaja ja standardite looja;

M.

arvestades, et finantsteenuste hulgiturul ühtse turu lõpuleviimisel on toimunud korralik edasiminek, kuid seni on väga vähe märke selle ulatuslikust jaeturgude tasandile jõudmisest, mille põhjuseks on sageli kodanike kultuurilised ja traditsioonilised eelistused, aga samuti õiguslikud ja maksutõkked;

N.

arvestades, et komisjonil on oluline vastutus konkurentsieeskirjade järgimise tagamisel, et kindlustada ELi ettevõtetele ausad ja võrdsed tingimused ning ELi tarbijatele ühtse turu eeliste täiemahuline realiseerumine;

O.

arvestades, et kuigi liikmesriigid säilitavad maksuküsimustes oma eelisõigused, on komisjonil võimalik tõelise ühtse turu saavutamist edendava maksupoliitika teatud aspektides ikka veel kasulik olla;

P.

arvestades, et ettevõtete, eriti väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate halduskulusid on vaja vähendada;

Q.

arvestades Euroopa Liidu innovatsioonialast mahajäämust võrreldes tema peamiste konkurentidega;

R.

arvestades, et ühtne turg on tõhusaim vahend, mille abil tegelda globaliseerumise väljakutsetega, tehes võimalikuks konkurentsvõimelisema ja dünaamilisema Euroopa majanduse;

S.

arvestades, et komisjon peab oma poliitika, eelkõige siseturu poliitika rakendamisel täielikult arvesse võtma ELi laienemist ja kõnealuse poliitika mõju uutes liikmesriikides ning uusi arenguid, nagu sotsiaalsed muutused ja tehnoloogia areng;

T.

arvestades, et laienemine, mis on suurendanud ühtse turuga seotud võimalusi, on raskendanud selle nõuetekohast toimimist, sest selle liikmed on muutunud heterogeensemaks; arvestades, et ettevõtete maksustamise valdkonnas võib heterogeensus liikmesriikide vahel pingeid tekitada,

1.

väljendab heameelt komisjoni aktiivse rolli ja ettenägeliku planeerimisoskuse üle ühtse turu elluviimisel ning tema töö üle ühtse turu läbivaatamisel ja rõhutab sidusrühmade kaasamise tähtsust kõnealusesse protsessi;

2.

soovib, et ühtse turu läbivaatamine oleks võimalus näidata Euroopa üldsusele kogu kasu, mida nad saavad ühtse turu väljakujundamise lõpuleviimisest; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles vähendama erinevusi ühtse turu potentsiaali ja tegelikkuse vahel;

3.

rõhutab, et on oluline tagada, et kogu üldsus saaks ühtsest turust kasu; on seisukohal, et teatud haavatavatel rühmadel ei ole sellele täielikku juurdepääsu, ning tuletab meelde, et Amsterdami lepingu lõppaktile lisatud 22. deklaratsioonis sätestatakse, et ühenduse institutsioonid peavad asutamislepingu artiklis 95 ette nähtud meetmete väljatöötamisel võtma arvesse puuetega inimeste vajadusi;

4.

loodab, et tugevdatakse koostööd siseriiklike parlamentidega, et ühtse turu küsimused ja hüved oleksid liikmesriikide kodanike esindajatele arusaadavamad; rõhutab seoses sellega siseriiklike parlamentide ja Euroopa Parlamendi vahelist konstruktiivset dialoogi, mis toimub Lissaboni agendat käsitlevate iga-aastaste kohtumiste raames, kujutades endast head koostöönäidet, millele tulevikus võib toetuda;

5.

rõhutab teravat vajadust viia ellu Euroopa neljanda käsitöö- ja väikeettevõtete konverentsi lõppdeklaratsioon sisuliselt, võttes arvesse kõnealuste ettevõtete olulist rolli Euroopa majanduses; palub seetõttu võtta neid järeldusi arvesse ühenduse poliitika väljatöötamisel ja elluviimisel, eelkõige ühtse turu ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate poliitika läbivaatamise raames;

6.

avaldab kahetsust selle üle, et praktilisel tasandil ei tunne liikmesriigid küllaldast omanditunnet ühtse turu vastu;

7.

tunnistab, et ühtse turu puhul, mille eesmärk on elukvaliteeti parandada, tuleb arvestada keskkonna- ja tarbijakaitseküsimustega;

8.

on arvamusel, et uued poliitilised algatused peaksid olema enam ajendatud eri turgudele, erinevatele majandussektoritele, keskkonnale ja sotsiaalvaldkonnale avaldatava mõju hindamistest;

9.

arvestades, et sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus on üks ühtse turu põhikomponentidest, tuletab meelde kodanike usalduse tõstmise tähtsust liikmesriikide ühiste sotsiaalsete ja keskkondlike sihtide edendamise kaudu, nagu kvaliteetne tööhõive, võrdsed võimalused, tervise- ja keskkonnakaitse, austades seejuures Euroopa kultuurilist mitmekesisust; palub komisjonil tagada, et EL täidab kõnealustes valdkondades kaitsefunktsiooni, ja hoida ära määrusandlik konkurents liikmesriikide vahel;

10.

rõhutab, et sotsiaalne ühtekuuluvus koos sihikindla tarbijakaitsega aitavad üldsusel paremini mõista ühtse turu eeliseid;

11.

rõhutab, et on oluline edendada töötajate vaba liikumist ühtse turu raames; juhib tähelepanu asjaolule, et töötajate liikuvus Euroopa Liidu piirides on peamine jõud, mis soodustab ettevõtete konkurentsivõimelisust ja see stimuleerib uuendusi teadmiste vahetamise ja suurenenud konkurentsi kaudu;

12.

rõhutab, et heatasemeline ühtse turu poliitika on kasvava konkurentsi kaudu innovatsiooni stimuleerimisel ja ettevõtlussõbraliku keskkonna jaoks keskse tähtsusega, mis on eriti oluline väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks; palub eelkõige komisjonil ja liikmesriikidel rakendada praktilisi meetmeid, mille eesmärk on toetada käsitöö- ja väikeettevõtete uuenduspotentsiaali ning eelkõige kõnealuste ettevõtete eripäradele vastavad innovatsiooni rahastamisvahendid;

13.

nõuab tungivalt, et komisjon võtaks vastu üldise strateegia intellektuaalomandi õiguste kohta ja tugevdaks kõnealuste õiguste kaitset kui innovatsiooni toetamise vahendit, toetaks Euroopa tööstust ja edendaks selle kasvu; rõhutab ühenduse patendi ning kõrgetasemelise, tasuva ja uuendussõbraliku Euroopa patente käsitleva ning Euroopa Kohtu õiguspädevust austava kohtusüsteemi sisseseadmise tähtsust; võtab teadmiseks komisjoni teatise Euroopa Parlamendile ja nõukogule Euroopa patendisüsteemi täiustamise kohta (KOM(2007)0165);

14.

on seisukohal, et tõhus konkurentsipoliitika aitab tugevdada tarbijausaldust, tagades kodanikele kasu suuremast valikust, madalamatest hindadest ja kõrgemast kvaliteedist; palub komisjonil uurida, kuidas saaks konkurentsipoliitika meetmeid paremini integreerida laiema ühtse turu poliitikaga;

15.

rõhutab pettuse ja piraatluse vastu võitlemise tähtsust ühtse turu piires;

16.

on seisukohal, et kliimamuutusega tegelemine ja säästva arengu tagamine on väga suure tähtsusega ja saavutatav üksnes tasakaalustatud energiakandjate kombinatsiooni abil, ning et ühtse turu poliitika, mis edendab säästvat ja konkurentsivõimelist energeetikat, on nende eesmärkide jaoks ülioluline; väljendab heameelt ülalnimetatud Brüsselis toimunud Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järelduste üle; avaldab siiski kahetsust selle üle, et tuumaenergia panust ei rõhutatud küllaldaselt;

17.

kutsub komisjoni üles kooskõlas asutamislepingutele lisatava üldhuviteenuseid käsitleva protokolliga seotud IGC 2007. aasta mandaadi (4) III jao lõike 19 punktiga i tegema algatusi üldhuviteenuste seisundit puudutava õigusliku ebakindluse ületamiseks, eelkõige riigiabi ja riigihankeid käsitlevate eeskirjade osas; tervitab komisjoni algatusi, mille eesmärk on kõrvaldada ebaselgused ühtsel turul üldist huvi pakkuvate tervishoiu- ja sotsiaalteenuste valdkonnas; on seisukohal, et tugevad ja kaasaegsed üldhuviteenused on vajalikud, et saavutada avaliku huvi eesmärgid, nagu sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus, keskkonnakaitse ja kultuuriline mitmekesisus;

18.

rõhutab vajadust tugevdada tarbijaõiguse tõhusust ühtse turu jaoks; väljendab heameelt komisjoni rohelise raamatu üle, mis käsitleb tarbijaõigustiku läbivaatamist; tervitab seetõttu komisjoni rohelist raamatut; võtab teadmiseks, et olemasolevad minimaalse ühtlustamise klauslid, mis sisalduvad kaheksas muutmisega ette nähtud direktiivis, põhjustavad ettevõtete ja tarbijate jaoks õiguslikku ebakindlust; on arvamusel, üritamata seejuures ennustada konsulteerimise tulemusi, et kombineeritud lähenemisviisi valik koos horisontaalse vahendiga on sobivaim, võttes arvesse tarbijausalduse tõstmist;

19.

juhib tähelepanu asjaolule, et vaid 6 % tarbijatest kasutavad kaupade piiriülest Interneti-kaubandust; rõhutab seetõttu vajadust suurendada tarbijausaldust piiriüleste ostude vastu, lõpetades ühtse turu killustatuse digitaalses keskkonnas; julgustab seetõttu komisjoni toetama Interneti-kaubanduse arenguks kohandatud raamistikku, looma soodsamat majanduskeskkonda, parandama õigusaktide kvaliteeti ning tugevdama tarbijate õigusi ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate olukorda turgudel;

20.

rõhutab, et ei tarbijad ega teenuste osutajad ei suuda alati täpselt kindlaks määrata, milline õiguslik kord on nende tegevuse iga aspekti suhtes kohaldatav; palub seetõttu komisjonil teha ettepaneku, et määratleda selgelt rahvusvahelise eraõiguse ja ühtse turu valdkonna õigusaktide vaheline vastastoime, et likvideerida ebaselgus selles osas, millal kohaldatakse kodu- ja millal vastuvõtjariigi õigusakte või eeskirju, ning kõrvaldada lüngad teenusepakkujatele kohaldatavas vastutussüsteemis;

21.

nõuab disainistandardite jätkuvat arendamist, et parandada puuetega inimeste, eakate ja laste juurdepääsu veelgi; rõhutab käesoleva protsessi tähtsust haavatavatele kodanikele ühtse turu hüvede laiendamisel, suurema kindluse loomisel ja Euroopa Liidu tööstuses tõkete tekkimise ärahoidmisel valdkondades, nagu linnabussid, liftid, elektriseadmed ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia;

22.

rõhutab, et riigihankelepinguid peab sõlmima ausal ja läbipaistval viisil, järgides riigihanke eeskirju, ning et need võivad ka aidata edendada innovatsiooni ja tehnoloogia arengut ning vastata keskkonna ja ühiskonnaga seotud muredele, sealhulgas puuetega inimeste juurdepääsetavusele; palub komisjonil kutsuda liikmesriike üles soodustama väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate juurdepääsu riigihangetele ja rakendama kommertskasutusele eelnevaid riigihankeid, et tõsta ühtse turu uuendussuutlikkust;

23.

on seisukohal, et kaupade vaba liikumine on ühtse turu toimimise jaoks hädavajalik; juhib tähelepanu asjaolule, et 25 % Euroopa Liidus toodetud kaupadest ei ole alati hõlmatud ühtlustamismeetmetega; väljendab seepärast heameelt komisjoni algatuse üle täiustada ühtse turu toimimist kõnealuses valdkonnas; kutsub liikmesriike üles kasutama täielikult vastastikust tunnustamist, et tagada kõnealuse põhivabaduse kasutamine tarbijate ja ettevõtete huvides;

24.

rõhutab, kui tähtis on kõrvaldada takistused ühtse makseala loomisel ja postiturgude edasisel liberaliseerimisel, tagades samal ajal tõhusa universaalteenuse rahastamise;

25.

on seisukohal, et jätkuv finantsintegratsioon Euroopa Liidus on vajalik säästva majanduskasvu edendamiseks, eelkõige väiksemate tehingukulude, suuremate riskijagamise võimaluste ja vahendite tõhusama paigutamise kaudu;

26.

usub, et kehtivad käibemaksu- ja aktsiisimaksusüsteemid takistavad ühtse turu täielikku rakendamist, eriti piirülese kaubanduse puhul; palub komisjonil uurida postimüügi ja Interneti-kaubandusega seotud maksuprobleeme ning esitada ettepanekud, mis võimaldaksid ELi kodanikel kaupade vabast liikumisest täies ulatuses kasu saada;

27.

nõuab eraldi tähelepanu pööramist väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate muredele seoses ühtse turuga, eelkõige ettevõtluse algusprotsesside odavamaks ja kiiremaks, riskikapitali kättesaadavamaks, makseteenuste odavamaks ja kiiremaks ning inimeste, kaupade ja teenuste liikuvamaks muutmise teel; palub komisjonil tagada, et Euroopa Investeerimisfondi riskikapital tehakse väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele ning innovatiivsetele ettevõtetele kasulikul viisil kättesaadavaks;

28.

on seisukohal, et mitteametlikud võrgustikud, nagu Solvit ja Euroopa tarbijakeskuste võrgustik (ECC-Net) täiendavad oluliselt kodanikele ja ettevõtetele kättesaadavaid ametlikke ja õiguslikke vahendeid; väljendab heameelt algatuse üle rajada siseturu teabevõrk (IMI - Internal Market Information system); palub komisjonil suurendada oma inimressursse ja parandada teabestrateegiat, et kodanikud ja ettevõtted oleksid kõnealuste võrgustike olemasolust teadlikud ja muudaksid need tõhusamaks;

29.

usub, et vaidluste kiirema lahendamise huvides on vaja uurida laialdasemaid konsulteerimisvõimalusi ja asjakohaste mehhanismide kasutamist; nõuab seetõttu tõhusate ja kiirete vaidluste lahendamise mehhanismide loomist ELi tasandil, et soodustada ühtse turu eeskirju puudutavate vaidluste kiiret lahendamist;

30.

väljendab heameelt komisjoni algatuste üle vähendada ettevõtete halduskulusid ning nõuab tungivalt, et selliseid jõupingutusi tehtaks rohkem, et parandada ühtsele turule juurdepääsu, vähendamata seejuures kodanike, tarbijate ja töötajate jaoks vajalikku kaitset;

31.

rõhutab, et vastastikune tunnustamine moodustab ühtse turu olulise aspekti, mis ei takista õigusaktide lähendamist, kui see vajalikuks osutub;

32.

rõhutab siiski, et 21. sajandi ühtne turg peab toimima vajalike ja proportsionaalsete eeskirjade raames; usub, et teatavates valdkondades, eriti finantsteenuste jaeturul (sealhulgas maksevahendite osas) ja maksusüsteemi toimimise alal, võib osutuda vajalikuks suurem ühtlustamine; tervitab komisjoni rohelist raamatut jaefinantsteenuste kohta ühtsel turul (KOM(2007)0226) ning, tunnistades jaefinantsteenuste kohalikku iseloomu, nõuab tungivalt, et komisjon edendaks täiendavalt juba võetud ja praegu võetavaid samme, et luua tingimused ühtse turu jaoks, milles osalemise üle võivad tarbijad ja tarnijad otsustada; on seisukohal, et sel eesmärgil tuleks seoses võimalike algatustega alati läbi viia tarbijauuringuid; nõuab tungivalt, et komisjon esitaks oma ettepanekud ettevõtete ühtse konsolideeritud tulumaksubaasi kohta;

33.

rõhutab, et parem õiguslik reguleerimine ei tähenda tingimata vähemat reguleerimist; nõuab tungivalt, et komisjon kaaluks uute algatuste käivitamist ühtse turu toimimise ja integreerituse täiustamiseks ning õigusaktide konsolideerimiseks ja lihtsustamiseks;

34.

on seisukohal, et komisjoni konsulteerimismenetlused peavad olema läbipaistvamad ja eesmärgikohasemad, et julgustada kõiki sidusrühmi, eelkõige väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid, nendes osalema;

35.

usub, et konkurentsi suurendamine õigusaktide reformimise abil on stiimul, mida Euroopa vajab tootlikkuse tõstmiseks; kordab, et Euroopa Parlamendi õigusi tuleks õigusaktide reformimisel täies ulatuses austada;

36.

on arvamusel, et komisjoni mõjuhinnangud peavad olema järjepidevamad ja pidama silmas kõikide sidusrühmade seisukohti; väljendab seepärast heameelt komisjoni mõju hindamise komitee loomise üle ning palub komisjonil selle arvamused avalikuks teha; nõuab, et Euroopa Parlament saaks nende ettepanekute toetuseks teostada rohkem mõju hindamisi;

37.

palub komisjonil liita „siseturu test” parema reguleerimise mehhanismidega, mida toetas Euroopa Parlament, ning tagada, et reguleerijad võtaksid teiste aspektide kõrval, millega nad peavad arvestama (eelkõige säästvus ja tööhõive), alati arvesse nende tegevuse mõju ühtse turu neljale vabadusele;

38.

juhib tähelepanu asjaolule, et teostada tuleks ka õigusaktide järelhindamist, et tagada eeskirjade ettenähtud toimimine ja tõsta esile mis tahes ettenägematud negatiivsed tagajärjed;

39.

jagab komisjoni arvamust, et ühis- ja isereguleerimine võivad osutuda vahenditeks, mis teatud valdkondades võivad täiendada õigusloomega seotud algatusi, pidades kinni seadusandja õigustest; rõhutab samuti tugevdatud koostöö tõhusust teatud valdkondades, et liikuda vabatahtliku ühtlustamise suunas;

40.

leiab, et puudulik ülevõtmine on üks suuremaid takistusi ühtse turu väljakujunemisel ning et liikmesriigid on vastutavad uute ELi õigusaktide ülevõtmise ja rakendamise täiustamise eest; väljendab heameelt õigusaktide siseriiklikusse õigusesse ülevõtmise paranemise üle ja ülalnimetatud Brüsselis toimunud Euroopa Ülemkogul võetud eesmärgi üle vähendada ülevõtmise puudujääki 1%ni; kutsub liikmesriike üles vältima siseriikliku ülereguleerimise ohtu (liigpüüdlik rakendamine);

41.

rõhutab, et on oluline tugevdada ja parandada halduskoostööd ühtse turu eest vastutavate liikmesriikide pädevate asutuste vahel;

42.

avaldab kahetsust, et teatud liikmesriigid võtavad meetmeid oma riikliku turu kaitsmiseks; rõhutab ühtsel turul võrdsete võimaluste saavutamise tähtsust; rõhutab, et hästitoimiv ühtne turg kujutab globaliseerumise kontekstis Euroopale konkurentsieelist;

43.

palub komisjonil sisepoliitika väljatöötamisel süstemaatiliselt hinnata ja arvesse võtta ELi suurte partnerite (Ameerika Ühendriigid, Venemaa, Hiina, India, Brasiilia, Jaapan, jne) võrreldavaid poliitikaid, et parandada ELi konkurentsivõimet ja kõrvaldada maailmakaubanduse ees seisvad tõkked;

44.

rõhutab, et seoses konkurentsivõime tõstmise nimel tehtavate poliitikaalgatustega ei tohi langetada Euroopa standardeid; tuletab meelde välispartneritega konstruktiivse ja tasakaalustatud dialoogi arendamise tähtsust rahvusvaheliste standardite väljatöötamise mõjutamise seisukohalt;

45.

võtab teadmiseks komisjoni algatuse võtta ette ELi kaubanduse kaitsevahendite üldine läbivaatamine; rõhutab, et mõjusad kaubanduse kaitsevahendid on kiirelt muutuvas maailmamajanduses hädavajalikud konkurentsivõime, majanduskasvu ja töökohtade loomise jaoks; tuletab meelde, et Euroopa Liit peaks jätkuvalt säilitama oma liidrirolli, mida ta varem on üles näidanud eeskirjade järgimise parandamisel ja tugevdamisel Maailma Kaubandusorganisatsiooni tasandil;

46.

on arvamusel, et Euroopa Liit suudab maailmamajanduses olla edukas üksnes siis, kui tema uuendussuutlikkus vastab tema kaubanduspartnerite suutlikkusele ja isegi ületab seda; nõuab kindlalt, et Euroopa Liit vajab konkreetseid meetmeid, et muuta ühtne turg innovaatilisemaks; palub lisaks ELi institutsioonidel ELi maailmamajanduse tulevaste suundumuste suhtes positsioneerida ühe üksusena, et tagada ELi kaubanduse kaitse tõhusus ja jätkusuutlik konkurentsivõime; on seisukohal, et Atlandi-ülene siseturg võiks olla üks sobiv vahend selle saavutamiseks;

47.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide valitsustele ning parlamentidele.