19.6.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 195/12

—

Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 25. jaanuari 2017. aasta määrus kohtuasjas T-217/16.

—

Saata kohtuasi T-217/16 tagasi Euroopa Liidu Üldkohtule, et tehtaks otsus komisjoni 26. veebruari 2016. aasta rakendusmääruse (EL) 2016/278 artiklis 2 sätestatud ajalise piirangu kohta.

—

Mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

1.

Apellatsioonkaebuse esimene väide tugineb sellele, et esines õigus esitada hagi Euroopa Liidu Üldkohtus (edaspidi „Üldkohus“) määruse 2016/278 (1) tühistamiseks, kuna apellandi arvates esinevad tema suhtes ELTL artikli 263 neljandas lõigus kirjeldatud tingimused. Nagu siinne kohus teab, on need tingimused järgmised: i) vaidlustatud akt puudutab apellanti otseselt ja isiklikult, või ii) see on üldkohaldatav akt, mis puudutab teda otseselt ja ei vaja rakendusmeetmeid.

Seoses vaidlustatud akti otsese ja isikliku mõjuga leiab apellant, et Üldkohus ei vaidle sugugi vastu sellele, et see akt teda otseselt mõjutab. Mis puudutab seevastu isiklikku mõjutamist, siis esineb see IPM suhtes, kuna kõnealune määrus mõjutab kõiki importijaid, kelle ühtses haldusdokumendis oli esitatud TARIC nomenklatuure või koode, mis puudutasid tooteid, mille suhtes kehtestati dumpinguvastane tollimaks majandusaastatel 2009 (kui jõustus määrus 91/2009) kuni 2016 (kui jõustus määrus 2016/278), mõlemad aastad kaasa arvatud. Sel viisil kujutavad need importijad „piiratud ettevõtjate ringi“, kuna dumpinguvastaste tollimaksude kaotamise mõjude piiramine puudutab neid konkreetselt ja spetsiifiliselt.

Mis puudutab teiseks üldkohaldatavat akti, mis puudutab teda otseselt ja ei vaja rakendusmeetmeid, siis keskendub analüüs määruse 2016/278 rakendusaktide puudumise tõendamisele. Niisiis ei ole Üldkohtu viidatud maksunõuded kui määruse rakendusmeetmed sugugi rakendusmeetmed, kuna ainsana sai apellant maksunõude määruse nr 91/2009 (2) alusel, ning ta ei saanud ühtegi maksunõuet vaidlusaluse määruse (määrus 2016/278) alusel. Seda asjaolu tõendab see, et ainsad maksunõuded, mille IPM sai Hispaania maksuametilt, väljastati enne vaidlusaluse määruse jõustumist.

Sellises olukorras on vaidlustatud artikkel 2 autonoomne norm, mis ei vaja ühtegi hilisemat rakendusmeedet, et tal tekiks õigusmõju alates selle jõustumise kuupäevast, kuna sellega kaotatakse dumpinguvastased tollimaksud, mis olid vastuolus dumpinguvastase lepinguga ja GATTi lepinguga.

Lisaks kehtestab määrus kohustuse mitte teha – selles on korraldus Hispaania riigile mitte võtta ühtegi meedet, et nõuda sisse dumpinguvastaseid tollimakse, keelates niisiis maksuametil mis tahes maksuotsuse tegemise, mida võidaks liikmesriigi kohtus vaidlustada, mistõttu on tühistamishagi seega ainus viis, kuidas IPM saab vaidlustada määruse 2016/278 artiklit 2.

Eelnevat silmas pidades leiab apellant, et puudub kahtlus, et IPMil on ELTL artikli 263 alusel õigus esitada hagi määruse 2016/278 artikli 2 tühistamiseks, kuna see määrus oma laadi ja sisu poolest ei vaja ühtegi rakendusmeedet.

2.

Teises väites viitab apellant Üldkohtule esitatud taotlusele tunnistada vaidlusaluse määruse artikli 1 tagasiulatuvat mõju. Vastupidi sellele, mida Üldkohus sedastas vaidlustatud kohtumääruses, kui ta märkis, et tal puudub pädevus tunnistada määruse artikli 1 tagasiulatuvat mõju, leiab apellant sellega seoses, et see tagasiulatuv mõju on määruse artikli 2 tühistamise paratamatu tagajärg, kuna see artikkel kehtestab ajalise piiri, mille põhjendatust on vastuvõetamatuks tunnistatud tühistamishagis vaidlustatud. Seetõttu on apellandi esitatud taotlus määruse artikli 1 tagasiulatuva mõju tunnistamiseks täiesti vastuvõetav, kuna selle taotlusega tuleks vaikimisi nõustuda siis, kui määruse artikli 2 tühisus tuvastatakse.