This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 62014CN0400
Case C-400/14 P: Appeal brought on 20 August 2014 by Basic AG Lebensmittelhandel against the judgment of the General Court (Sixth Chamber) delivered on 26 June 2014 in Case T-372/11: Basic AG Lebensmittelhandel v Office for Harmonisation in the Internal Market (Trade Marks and Designs)
Kohtuasi C-400/14 P: Basic AG Lebensmittelhandel 20. augustil 2014 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kuues koda) 26. juuni 2014. aasta otsuse peale kohtuasjas T-372/11: Basic AG Lebensmittelhandel versus Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)
Kohtuasi C-400/14 P: Basic AG Lebensmittelhandel 20. augustil 2014 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kuues koda) 26. juuni 2014. aasta otsuse peale kohtuasjas T-372/11: Basic AG Lebensmittelhandel versus Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)
ELT C 431, 1.12.2014, p. 9–10
(BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, HR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)
|
1.12.2014 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 431/9 |
Basic AG Lebensmittelhandel 20. augustil 2014 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kuues koda) 26. juuni 2014. aasta otsuse peale kohtuasjas T-372/11: Basic AG Lebensmittelhandel versus Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)
(Kohtuasi C-400/14 P)
(2014/C 431/15)
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Apellant: Basic AG Lebensmittelhandel (esindajad: Rechtsanwalt D. Altenburg, Rechtsanwalt T. Haug)
Teised menetlusosalised: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), Repsol YPF, SA.
Apellandi nõuded
|
— |
tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 26. juuni 2014. aasta otsus kohtuasjas T-372/11 ja saata asi Üldkohtule uueks arutamiseks tagasi. |
|
— |
mõista kohtukulud välja kostjalt. |
Väited ja peamised argumendid
Apellant vaidlustab selle, kuidas Üldkohus tõlgendas mõistet „turustamisteenused”, mis õiguslikust küljest on teenuste sarnasuse hindamisel esmatähtis küsimus. Seetõttu väidab apellant, et Üldkohus on asunud väärale seisukohale, kuna tema hinnang asjaomaste kaubamärkide segiajamise tõenäosuse kohta põhineb ekslikul oletusel.
Apellant rõhutab, et Euroopa Kohtu peamine ülesanne on anda vastavate teenuste mõiste ja ulatuse ühtne tõlgendus (kohtuasi C-418/02: Praktiker, punkt 33; liidetud kohtuasjad C-414/99–C-416/99: Zino Davidoff ja Levi Strauss, punktid 42 ja 43) ja 19. juuni 2012. aasta otsus kohtuasjas C-307/10: IP-Translator, mille kohaselt „kaubad ja teenused peavad olema määratletavad objektiivsel viisil, et need saaksid täita päritolutähise ülesannet”, ning palub Euroopa Kohtul anda „piisavalt täpne ja selge „turustamisteenuste” määratlus.
Apellandi arvates on „turustamis”teenuste mõiste ulatus väga kitsas ja see hõlmab üksnes transpordi-, pakkimis- ja hoiustamistegevust, mitte aga hulgi- ja jaemüügiteenuseid. Apellant märgib ka, et Euroopa Kohus selgitas kohtuotsuses Praktiker, et „jaemüügi” (klass 35) eesmärk – erinevalt klassi 39 kuuluvatest teenustest – „seisneb eelkõige müügiks pakutava kaubavaliku väljavalimises ja erinevate teenuste pakkumises, mille eesmärk on suunata tarbijat tehingu sõlmimisele pigem kõnealuse jaemüüjaga kui konkurendiga”.
„Turustamise” üldisest klassifitseerimisest Nizza klassifikatsiooni klassi 39 ei saa apellandi arvates mööda vaadata, kuna Euroopa Kohus rõhutas kohtuotsuse Praktiker põhjendustes Nizza klassifikatsiooni klassi 35 kohta esitatud selgitavate märkuste arvesse võtmist (C-418/02, punkt 36).
Seetõttu tuleb Üldkohtu otsus tühistada ja saata see nimetatud kohtuastmele uueks arutamiseks tagasi.