26.11.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 347/16

—

kohus võib järgnevas kohtumenetluses võtta süüstava tõendina arvesse, et menetlusosaline on jätnud kohustuslikus vahendusmenetluses mõjuva põhjuseta osalemata;

—

juhul, kui kohtuasja võitnud pool on keeldunud lepitusettepanekust ning kui pärast tagasilükatud lepitusettepaneku esitamist algatatud kohtuasja lahendi sisu on tervenisti sama, mis ettepaneku sisu, peab kohus otsustama, et jäetakse hüvitamata võitnud poole kulud, mis on tekkinud pärast lepitusettepaneku esitamist, ning mõistma talt välja kulud, mille kohtuasja kaotanud pool on samal ajavahemikul kandnud, samuti mõistma võitnud poolelt riigieelarve tuludesse välja täiendava summa, mis vastab juba tasutud riigilõivu summale;

—

tõsistel ja erandlikel põhjustel võib kohus ka siis, kui kohtulahendi sisu ei ole tervenisti sama, mis selle ettepaneku sisu, otsustada, et jäetakse hüvitamata kohtuasja võitnud poole kulud, mille see on kandnud seoses vahendajale makstava tasu ning eksperdi tasuga;

—

kohus peab oma otsuses mõistma poolelt, kes jättis vahendusmenetluses mõjuva põhjuseta osalemata, riigieelarve tuludesse välja summa, mis vastab kohtumenetluse eest ette nähtud riigilõivu summale;

—

vahendaja võib esitada või lausa peab esitama lepitusettepaneku ka siis, kui pooled kokkuleppele ei jõua, ning ka siis, kui pooled jätavad menetluses osalemata;

—

tähtaeg, mille jooksul vahendusmenetluse kasutamise katse tuleb lõpule viia, võib olla kuni neli kuud;

—

isegi pärast nelja kuu pikkuse tähtaja möödumist menetluse algusest saab hagi esitada alles siis, kui vahendusorgani sekretariaadist on saadud vahendaja koostatud protokoll selle kohta, et kokkuleppele ei jõutud, kus tagasilükatud ettepanek on ära toodud;

—

pole välistatud, et vahendusmenetlusi tuleb mitu — millest tulenevalt pikeneb vaidluse lahendamise aeg nii mitu korda, kui palju uusi õiguspäraselt esitatud nõudeid sama, vahepeal algatatud kohtuasja käigus esitatakse;

—

kohustuslik vahendusmenetlus on vähemalt kaks korda kulukam kui kohtumenetlus, mida püütakse vahendusmenetlusega vältida, ning see ebaproportsionaalsus suureneb eksponentsiaalselt, kui suureneb vaidluse väärtus (nii et vahendusmenetlus võib olla kohtumenetlusest isegi enam kui kuus korda kulukam) või vaidluse keerukus (viimasel juhul tuleb määrata ekspert, kellele menetluspooled peavad tasu maksma ning kes abistab vahendajat vaidluste puhul, mis nõuavad spetsiifilist tehnilist pädevust, ilma et eksperdi koostatud tehnilist aruannet või tema saadud andmeid oleks võimalik järgnevas kohtumenetluses kasutada)?