19.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 65/12

—

võttes arvesse nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2003/8/EÜ, millega parandatakse õiguskaitse kättesaadavust piiriüleste vaidluste korral, kehtestades sellistes vaidlustes antava tasuta õigusabi kohta ühised miinimumeeskirjad (1),

—

võttes arvesse komisjoni 23. veebruari 2012. aasta aruannet Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele nõukogu direktiivi 2003/8/EÜ (millega parandatakse õiguskaitse kättesaadavust piiriüleste vaidluste korral, kehtestades sellistes vaidlustes antava tasuta õigusabi kohta ühised miinimumeeskirjad) kohaldamise kohta (COM(2012)0071),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47,

—

võttes arvesse rahvusvahelise õiguskaitse kättesaadavuse 25. oktoobri 1980. aasta Haagi konventsiooni,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ja siseturu- ning tarbijakaitsekomisjoni arvamust (A7-0161/2013),

A.

arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 lõikes 3 on sätestatud, et isikule, kellel puuduvad piisavad vahendid, antakse tasuta õigusabi sellises ulatuses, mis tagab talle võimaluse kohtusse pöörduda;

B.

arvestades, et nõukogu direktiivi 2003/8/EÜ sätetega tagatakse, et piiriüleste vaidluste korral on kodanikel juurdepääs õiguskaitsele;

C.

arvestades, et kõnealuse direktiivi peamise sättega tagatakse, et õigusabist ei saa keelduda ainult sel põhjusel, et vaidlus on olemuselt piiriülene, ja iga liikmesriik säilitab küll oma õigusabisüsteemi, kuid peab avama selle isikutele teistest liikmesriikidest;

D.

arvestades, et direktiiviga on sätestatud ka piiriülese õigusabi osutamise tingimused, mis on seotud eeskätt rahaliste vahenditega, vaidluse sisuga ja vaidluse piiriülese iseloomuga;

E.

arvestades, et tasuta õigusabi tuleb anda ainult isikutele, kelle rahalised vahendid ei võimalda neile ilma niisuguse abita juurdepääsu õiguskaitsele;

F.

arvestades, et neid vahendeid hinnatakse lähtuvalt kohtu asukoha liikmesriigis kehtivatest suunistest ning et mitmes liikmesriigis on kehtestatud kindlaksmääratud künnised;

G.

arvestades, et need künnised on liikmesriigiti suuresti erinevad ja isik, kes on ühes liikmesriigis tunnistatud tasuta õigusabi vajajaks, võib selleks teises liikmesriigis mitte kvalifitseeruda, ning arvestades, et direktiivi artikli 5 lõikes 4 seda probleemi teataval määral ka tunnistatakse;

H.

arvestades, et nende lahknevuste probleemi lahendamiseks tuleks kaaluda, kas kodanikul peaks olema lubatud taotleda tasuta õigusabi ka oma elukohariigis ja kas tema taotluse üle võiksid otsustada selle liikmesriigi ametiasutused;

I.

arvestades, et olukorra lihtsustamiseks nii kodanike kui ka direktiivi kohaldavate ametiasutuste jaoks tuleks kodanikele anda võimalus piiriülese vaidluse korral tasuta õigusabi taotledes valida, kas taotlusega tegeleb elukohaliikmesriik või kohtu asukoha või otsuse täitmise liikmesriik;

J.

arvestades, et kui valikuvõimalus oleks olemas, saaksid liikmesriigid kohaldada oma kriteeriume, selle asemel et taotlus edasi suunata või viidata teise liikmesriigi tingimustele ja suunistele;

K.

arvestades, et kodanikud, kelle õigust tasuta õigusabile on nende elukohaliikmesriigis tunnistatud, võiksid saada selle kohta tõendi, mida tunnistaksid ka kohtu asukoha ja otsuse jõustamise liikmesriigi ametivõimud;

L.

arvestades, et direktiiviga sätestatud piiriülene õigusabi hõlmab ka piiriüleste juhtudega kaasnevaid lisakulusid, nagu suuline ja kirjalik tõlge ning reisikulud;

M.

arvestades, et teave kodanikele kohtuasjade korral kättesaadava õigusabi kohta peab olema ühes Euroopa Liidu ametlikest keeltest, tagamaks kodanike teavitamise nende valikuvõimalustest neile arusaadavas keeles;

N.

arvestades, et 25. oktoobri 1980. aasta rahvusvahelise õiguskaitse kättesaadavuse Haagi konventsioon sisaldab rahvusvahelisel tasandil samalaadseid sätteid, kuid seda kohaldab 27st liikmesriigist üksnes 17;

O.

arvestades, et ülejäänud liikmesriike tuleks seepärast julgustada konventsioonile alla kirjutama või seda ratifitseerima;

1.

tunnustab komisjoni aruande esitamise eest direktiivi 2003/8/EÜ kohaldamise kohta;

2.

peab kahetsusväärseks, et komisjon ei käsitle eraldi Euroopa menetlusi, mille suhtes õigusabidirektiiv samuti kohaldatav on, näiteks Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetlust, hoolimata sellest, et direktiivi kohaldamist eespool nimetatud menetluse suhtes ajavahemikul 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 oleks kindlasti võinud uurida;

3.

märgib rahuloluga, et kõik liikmesriigid on selle direktiivi üle võtnud; ent märgib ka, et liikmesriigid tõlgendavad direktiivi reguleerimisala teatud punktides erinevalt;

4.

juhib tähelepanu asjaolule, et järgmise aruande tarbeks tuleks iga riigi kohta koguda andmeid juhtumite arvu ja nende teema kohta, et saada üksikasjalikum ja kõnekam ülevaade vahendi kasutamisest;

5.

peab kahetsusväärseks asjaolu, et direktiiviga antud õigustest on ilmselt teadlikud vaid vähesed kodanikud ja õigusala töötajad;

6.

palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta meetmeid, et suurendada teadlikkust õigusest tasuta õigusabile piiriülestes tsiviil- ja kaubandusvaidlustes, ning edendada sellega kodanike vaba liikumist;

7.

tunnustab Euroopa e-õiguskeskkonna portaali, Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku ja e-CODEXi (online andmevahetus e-õiguskeskkonnas) head toimimist ja eriti nõukogu direktiivis 2003/8/EÜ ettenähtud õigusabi taotlusvormide kättesaadavaks tegemist Euroopa e-õiguskeskkonnas; nõuab sellegipoolest suuremat selgust ning kõnealuste õigusabi taotlusvormide ja siseriiklike õigusabi taotlusvormide lihtsamat kättesaadavust kõikidel nimetatud platvormidel, sealhulgas selget ja praktilist teavet selle kohta, kuidas on eri liikmesriikides kõige otstarbekam piiriülestes tsiviil- ja kaubandusvaidlustes õigusabi taotleda;

8.

palub ühtlasi komisjonil ja liikmesriikidel käivitada tõhus teavituskampaania, et jõuda suure arvu potentsiaalsete kasusaajate ning õigusala töötajateni;

9.

on arvamusel, et vähetuntud on ka muud Euroopa menetlused, näiteks Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetlus või Euroopa maksekäsumenetlus, ja et praeguse teavituspoliitika raames need ka märkimisväärset tuntust ei saavuta;

10.

juhib tähelepanu asjaolule, et teavet õigusabi kohta võib jagada uue tehnoloogia ja uute kommunikatsioonivahendite abil; soovitab seetõttu komisjonil ja liikmesriikidel kasutada mitmeid erinevaid kommunikatsioonikanaleid, sh internetipõhised kampaaniad ja interaktiivsed platvormid, nagu e-õiguskeskkonna portaal, kui kulutõhusaid vahendeid, mille abil kodanikeni jõuda;

11.

juhib tähelepanu asjaolule, et algatatud menetluste jätkuvuse tagamiseks on vaja parandada tasuta õigusabi tüüpvormide ajutist ja alalist säilitamist ja et see puudutab ka muid menetlusi, eelkõige väiksemate kohtuvaidluste menetlust ja Euroopa maksekäsumenetlust, ning et taotlusvormid peavad olema võrdselt ligipääsetavad kõikides keeltes, muu hulgas ka veebisaidil „Euroopa justiitsatlas tsiviilasjades” ja e-õiguskeskkonna portaalis; palub komisjonil selleks viivitamata meetmeid võtta;

12.

on seisukohal, et tuleks luua andmebaas selliste juristide kohta, kellel on piisav keeleoskus ja võrdleva õigusteaduse alased teadmised piiriüleste vaidluste lahendamiseks, ning et see aitaks määrata juhtumeid lahendama juristid, kes on selleks piisavalt pädevad; tunnustades kõnealuse valdkonna hea tava näitena olemasolevaid piiriüleseid õigusalaseid andmebaase, näiteks otsinguportaali juristide leidmiseks, nõuab siiski selliste vahendite edasiarendamist nende integreerimiseks e-õiguskeskkonna portaali juristide andmebaasi;

13.

soovitab võtta kasutusele spetsiaalsed koolituskavad juristide piiriülese pädevuse suurendamiseks, pöörates eriti tähelepanu keelekursustele ja võrdlevale õigusteadusele; kutsub komisjoni üles toetama koos liikmesriikidega erikoolitust, mis on suunatud õigusabi pakkuvatele juristidele;

14.

märgib, et õigusabi ja koolitused tähendavad liikmesriikidele kulutusi ja et praeguses majanduslikus olukorras võib nende rahastamine paljudes liikmesriikides piiratud olla; palub seetõttu Euroopa Komisjonil näha võimaluse korral liikmesriikidele ette rahastamine, et tagada järjepidev ja kõrgel tasemel õigusalane koolitus piiriülese õigusabi kohta tsiviil- ja kaubandusvaidlustes;

15.

rõhutab, et kohaldamismenetlus peab olema lihtne, tagades kodanikele võimaluse taotleda mis tahes juhtumi puhul õigusabi ilma juristi abita; pooldab sellist menetlust alustavate kodanike automaatset teavitamist Euroopa e-õiguskeskkonna portaali olemasolust, et tagada nende parem informeeritus;

16.

peab soovitavaks määrata olemasolevaid riiklikke õigusabisüsteeme silmas pidades üks asutus, mis vastutaks piiriülese tasuta õigusabi eest ja millel oleks igas liikmesriigis kontor, mis tegeleks tasuta õigusabi taotluste vastuvõtmise ja edastamisega;

17.

on arvamusel, et tasuta õigusabi saamise majanduslike kriteeriumide kehtestamiseks tuleks rohkem tähelepanu pöörata erinevale elukallidusele liikmesriikides ning täpsustada, kuidas nende erinevustega arvestada tuleb;

18.

soovitab anda taotlejatele võimaluse valida, kas taotleda tasuta õigusabi elukohaliikmesriigis või kohtu asukoha liikmesriigis või otsuse täitmise liikmesriigis; märgib, et niisuguse korra puhul saaksid iga liikmesriigi ametiasutused taotluse üle otsustamisel kohaldada oma kriteeriume;

19.

teeb ettepaneku, et kui elukohaliikmesriik otsustab anda tasuta õigusabi ja kinnitab seda ühise tõendiga, tunnistaks seda otsust ka kohtu asukoha või otsuse täitmise liikmesriik;

20.

soovitab, et õigusabi raames kaetavad kulud hõlmaksid ka kulusid, mis on seotud kohustusliku ilmumisega taotlust hindava kohtuniku või muu ametniku ette;

21.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pöörama erilist tähelepanu kaitset vajavatele elanikkonnarühmadele, kelle vajadusi tuleb vastavalt arvesse võtta;

22.

palub komisjonil esitada eelöeldut arvestav ettepanek direktiivi muutmiseks, et piiriülesele õigusabile oleks võimalik kehtestada ühtsed kõrgemad standardid;

23.

julgustab liikmesriike looma tõhusamaid süsteeme koostööks riigiasutuste ja valitsusväliste organisatsioonide vahel, et teha õigusabi ja õigusnõustamine kodanikele paremini kättesaadavaks;

24.

teeb ettepaneku luua liikmesriikide kohtute vaheline teavitussüsteem, et ühes liikmesriigis esitatud õigusabitaotlust tunnustataks teistes liikmesriikides;

25.

soovitab samuti rohkem koostööd teha komisjoni, liikmesriikide ja õigusvaldkonna selliste kutseühingute ja -organisatsioonide vahel nagu Euroopa Advokatuuride ja Õigusliitude Nõukogu ning liikmesriikide advokatuurid ja õigusliidud;

26.

väljendab heameelt arvukate algatuste üle, mis on osutunud parimate tavade heaks näiteks tasuta õigusabi valdkonnas, sealhulgas üldsuse huvides tasuta tegutsevad agentuurid ja õiguskliinikud;

27.

kehutab liikmesriike tagama võimalikult lihtsa juurdepääsu menetluseelsele õigusabile, sh vaidluste lahendamise alternatiivsetele meetoditele, mis on sageli kulutõhusamad ja vähem aeganõudvad kui kohtumenetlus;

28.

palub, et liikmesriigid, kes ei ole veel allkirjastanud ja/või ratifitseerinud rahvusvahelise õiguskaitse kättesaadavuse 25. oktoobri 1980. aasta Haagi konventsiooni, teeksid seda, kuna see parandab kodanike juurdepääsu õiguskaitsele väljaspool Euroopa Liitu;

29.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikidele.