4.10.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 299/17

1.1

Maailmas on toimumas kiired geopoliitilised muutused. Lääneriikide valitsev seisund on nii majanduslikult kui ka poliitiliselt proovile pandud. Samal ajal kui kogu Euroopa Liidus toimub riikide kaitse-eelarvete kärpimine, suurendavad Hiina, India, Brasiilia, Venemaa ja teised riigid oma kaitsekulutusi. Sellest tulenevalt kutsub Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõukogu ja komisjoni üles viima läbi üldise hindamise, et teha kindlaks ELi positsiooni ja rolli maailmas määravad aspektid ning ajakohastada mõjusalt Euroopa välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitikat.

1.2

Kaitsepoliitikat kujundavad riikide strateegilised huvid, neid ähvardavad ohud ja poliitilised eesmärgid, mida Euroopas määratletakse peamiselt riiklikust seisukohast. Iganenud lähenemisviisid suurendavad silmnähtavalt killustatust, riikidevahelist lõhet, ülemäärast võimsust ning koostalitlusvõime puudumist Euroopa kaitsevõime edendamisel. Olukorra parandamise poolt rääkivaid argumente on palju – see on poliitilise tahte küsimus. Sel teemal toimus veenev arutelu juba 1986. aastal (1). Praegu on olukord poliitiliselt, majanduslikult ja kaitsepoliitiliselt veelgi pakilisem. Komitee kutsub nõukogu üles hakkama tõsiselt tegelema ELi raketikaitsekilbi loomisega.

1.3

Julgeoleku- ja kaitsepoliitika peaksid suurendama ELi ja liikmesriikide eneseusku. See peaks tekitama kindlustunnet ühiskonnas ja laiema avalikkuse seas, korraliku varustusega sõdurites, ettevõtjates ja sektori töötajates. ELi kodanikel on õigus olla kaitstud. Järjest möödapääsmatumaks on muutunud korraliku ja töökindla Euroopa sõjalise varustuse olemasolu. Selleks on liikmesriikide praegune isoleeritud tegevus täiesti ebapiisav ning raiskab maksumaksjate raha.

1.4

USA ja maailma teiste tärkavate majandusjõudude poliitika ja praeguste tavade kohaselt ning arvestades valitsuste ainupädevust kodanike kaitsmisel ja julgeoleku tagamisel, rõhutab komitee vajadust määratleda Euroopa strateegilised huvid ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames (2). Välisasjade ja julgeoleku, kaitsepoliitika ning tööstusliku võimsuse kolmnurk on lahutamatu tervik, mis aitab kindlustada Euroopa positsiooni maailmas ning toetada Euroopa majanduslikke ja poliitilisi huvisid ja väärtusi (inimõigused, demokraatia). Euroopa välisteenistus peaks olema sellesse otseselt kaasatud.

1.5

Komitee rõhutab, et kui Euroopa soovib hoida alal elujõulist julgeoleku- ja kaitsetööstust, et luua tõhususe ja tasuvuse saavutamiseks kriitiline mass, on vaja põhjapanevat muutust hoiakutes ja poliitikas. Need peavad looma relvajõududele stabiilse ja prognoositava tuleviku ning vastama Euroopa majanduslikule ja tehnoloogilisele kaalukusele. Arvestades suuri erinevusi liikmesriikide vahel, langeb esmane vastutus selles osas suurimatele tootjaliikmesriikidele.

1.6

Komitee arvates räägivad tugevama Euroopa tasandi kavandamise ja pühendunud kooskõlastamise poolt järgmised kaalukad argumendid:

1.7

Lisaks Euroopa Kaitseagentuuri (European Defence Agency) meetmetele ning 2007. aasta kaitsemeetmete paketile (3) nõuab komitee kaitsesektori jaoks hästi kavandatud Euroopa tööstuspoliitikat, võttes arvesse valdkonna iseärasusi valitsuse nõuete ja avaliku sektori rahastamise näol. Strateegia „Euroopa 2020” raames peab selle tööstuspoliitika aluseks olema riikide ja ELi jagatud pädevus – kus Euroopa Kaitseagentuur ja komisjon tegutsevad täieõiguslike partneritena – ning konsulteerimine kaitsetööstuse ettevõtjate ja muude sidusrühmade, sealhulgas sotsiaalpartneritega, samuti hästi organiseeritud sotsiaaldialoogi vajadus.

1.8

ELi poliitika ja rahastamine peaksid ühendama ELi tasandi ja riiklikud investeeringud, et vähendada avaliku sektori kulutuste killustatust ja kattuvust ning tõhustada kvaliteeti ja koostalitlusvõimet.

1.9

Uusim teadus- ja arendustegevus on oluline hädavajaliku nn uue põlvkonna relvastuse arendamiseks. Selline teadus- ja arendustegevus ei saa kunagi olla üksnes tööstuse ülesanne. Põhivastutus langeb valitsustele. Seetõttu on see väga tundlik praeguste eelarvekärbete suhtes. Nõukogu ja sidusrühmad peaksid kiiresti määratlema ja esimesel võimalusel käivitama teadusprogrammid, mis aitaksid Euroopa tööstusel toime tulla soovimatu sõltuvusega välisjõududest. Hädavajalik on nn kahesuguse kasutusega tehnoloogia. Euroopa Liidu teadus- ja arendustegevusel peaks olema toetav roll. Sellega tuleks tagada tõhus piiriülene koostöö teadus- ja arendustegevuse valdkonnas.

1.10

Euroopa kaitsesektori tehnoloogilise ja tööstusliku baasi edasine tugevdamine peaks olema kavandatud võimalikult suures ulatuses. Selleks on ELi tasandil vaja võtta piisaval hulgal meetmeid (4).

1.11

Vajalik on ulatuslikum kooskõlastamine komisjoni, Euroopa Kaitseagentuuri ja ELi teiste asjaomaste sidusrühmade vahel. Euroopa Komisjoni presidendi José Manuel Barroso (5), asepresidendi Antonio Tajani ja komisjoni voliniku Michel Barnier' taas väljendatud pühendumus ning kaitseküsimusi käsitleva töörühma loomine on väga õigeaegne. Komitee kiidab samuti heaks Euroopa Parlamendi eelmise aasta detsembris esitatud tulevikku suunatud resolutsiooni Euroopa kaitse ja ulatusliku rea muude oluliste teemade kohta (6).

1.12

Samadel kaalutlustel ning eesmärgiga võimendada Euroopa Komisjoni kaitseküsimusi käsitleva töörühma algatust nõuab komitee, et komisjon tõstataks need küsimused avalikult. Komisjon võiks samuti pakkuda vajadusel asjakohaseid lahendusi olukordadeks, mis on tingitud nii liikmesriikide erinevast tööstuslikust ja tehnoloogilisest suutlikkusest kui ka teadusuuringutesse ja kaitsetööstusesse tehtavate investeeringute taseme erinevustest üldiselt.

2.1

Euroopa Liidu lepingu artiklis 42 on sätestatud, et ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika on ühise välis- ja julgeolekupoliitika lahutamatu osa. Artikli 42 lõikes 3 lisatakse, et liikmesriigid annavad ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamiseks liidu käsutusse oma sõjalised võimed. Alates 2005. aastast on Euroopa Kaitseagentuur töötanud kaitsesektori tööstusliku ja tehnoloogilise baasi tugevdamise ning sõduritele parema varustuse pakkumise nimel. Toimunud areng on siiski väga piiratud.

2.2

Praegu on esmatähtsad siseturu väljakujundamine ja rahaliste vahendite tõhus kooskõlastamine. Strateegia „Euroopa 2020” toetab kindlalt mõlemat eesmärki. See hüpe edasi peaks motiveerima astuma uusi samme ka Euroopa kaitsepoliitikas.

2.3

Kaitsesektoris ei ole aga sarnast arengut toimunud. Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi vahel 1998. aastal sõlmitud kaitsealane leping näis olevat märk uuest hoiakust ja uuest algusest. Samasugusest tihedama kaitsealase koostöö vaimust andis tunnistust ka Euroopa kaitse- ja kosmosetööstuse ettevõtte EADS (European Aeronautic Defence and Space Company) asutamine 2003. aastal. Kuid sellele ei järgnenud edasist konsolideerimist. On märkimisväärne, et eellepingu (Letter of Intent, LoI) allkirjastanud riigid (rühm suure tootmisvõimsusega riike, st Prantsusmaa, Saksamaa, Ühendkuningriik, Itaalia, Hispaania ja Rootsi) ei ole erinevalt eelnevatest kavatsustest esitanud ühtegi arvestatavat ettepanekut ratsionaliseerimiseks või konsolideerimiseks.

2.4

Arengu peatumine on kaasa toonud riiklikud lähenemisviisid ja asetanud rõhu riiklikule tootmisele. Teatud määral on toimumas taasriigistamine. Kõik Euroopas asuvad tööstusettevõtted keskenduvad eksporditurgudele. Nii riikide valitsustel kui ka tööstuspartneritel puudub ühine strateegiline käsitus.

2.5

Samal ajal avaldavad potentsiaalsetele turgudele üha suuremat mõju uued väljakutsed. Oluline väljakutse on tärkava majandusega riikide relvastuse areng. Hiina, Venemaa, India ja Brasiilia (BRIC-riigid) koos mõne väiksema riigiga on arengus tõusuteel. Aastaks 2015 on oodata Hiina riigikaitse eelarve suurenemist praeguselt 120 miljardilt eurolt 250 miljardile eurole. Venemaa on teatanud oma kaitse-eelarve olulisest suurendamisest 2015. aastaks. USA kulutused ületavad Euroopa Liidu kõigi riikide kumuleeritud kaitse-eelarvet enam kui kaks korda: 2007. aastal ulatusid USA kulutused 450 miljardi euroni, samas kui Euroopa kulutused jäid 204 miljardi euro piiresse ja vähenevad veelgi. ELi kogu teadus- ja arendustegevuse eelarve moodustab maksimaalselt 20 % Ameerika Ühendriikide asjaomasest eelarvest. Euroopa Liidu riikide kaitse-eelarvest kulub personalile 50 %, USA puhul moodustavad personalikulutused 25 %. Euroopal on suuremad relvajõud, ent nende varustus on oluliselt tagasihoidlikum. Olukord maailmas ei ole enam kunagi selline, nagu varem. Aeg ei tööta meie kasuks.

2.6

Mitmetes viimastel aastakümnetel läbi viidud uuringutes on toetatud kaitsetööstuse kohandamist maailmaturule. Kõikides uuringutes on rõhutatud püsivaid puudusi, mis tulenevad sellest, et kaitseturud osutuvad äärmiselt puudulikuks, mistõttu jätkab suurem osa riike oma n-ö sisetööstuse toetamist. Turgude parandamise püüdlustega, näiteks ELi 2007. aasta kaitsemeetmete paketi abil, üritatakse kõrvaldada mõningaid turu puudujääke ja vähendada riiklike tavade erinevusi.

2.7

Küsimuse all olevad probleemid on keerulised osalt seetõttu, et toodete kavandamise ja kasutuselevõtu vahele jääv aeg on väga pikk. Komitee on seega seisukohal, et ulatuslikum lähenemisviis, mis hõlmaks nii tehnoloogilisi, majanduslikke kui ka sotsiaalseid väljavaateid, oleks selle valdkonna probleemidega tegelemiseks sobivam, kui nende käsitlemine üksnes kaitsepoliitika seisukohast.

2.8

Peamine probleem on märkimisväärse relvatööstusega riikide strateegiliste kontseptsioonide erinevus eeskätt seoses riigi seisukohalt oluliste julgeolekuhuvide määratlemisega ning julgeoleku- ja eksporditurgude vahelise suhtega. Mõnel väiksemal riigil on suhteliselt hästi arenenud tööstus, samal ajal kui teistel riikidel tootmiskohad praktiliselt puuduvad. Ilmselgelt on kõigi riikide suhtumine erinev sõltuvalt nende vajadustest ja potentsiaalist. Selle tulemuseks on killustatud ja ebaühtlane nägemus kaitsetööstusest. Liibüa operatsiooni sarnased projektid toovad valusalt esile olemasolevate relvasüsteemide järjest suuremad erinevused. Olukorra tagajärgi tuleks selgelt tunnistada ja hinnata.

2.9

See areng puudutab nii investeeringuid kui ka tööhõivet. Kaitsetööstus on kõrgtehnoloogial põhinev sektor, mis annab otseselt tööd 600 000 kvalifitseeritud töötajale ning kaudselt veel kahele miljonile inimesele. Muret tekitab edasiste kärbete surve. Sageli on tootmiskohad tugeva piirkondliku suunitlusega ja neist võiksid kujuneda tippkeskused, kui neid ei ähvardaks finantskärbete oht. Kavandamata ja struktureerimata ümberkorraldused ja kärped tekitaksid neile ettevõtetele tõsist kahju.

2.10

Praegune tööhõive seis on muidugi ka kõikide valitsuste peamine mureküsimus. See omakorda võib takistada ühise nägemuse arengut, mis on vajalik kokkukuivava kaitsetööstuse sotsiaalsete tagajärgede, sh oskusteabe kadumise ja sellest inimkapitalile avalduva mõju asjakohaseks käsitlemiseks. Seevastu toetaks ühtne nägemus töökohtade tasakaalustatud loomist ning aitaks vältida väga spetsialiseerunud teadlaste ning juhtivate tehniliste ja teadusspetsialistide kolmandatesse riikidesse lahkumise ohtu, kuna viimane on vastuolus eesmärkidega, mille EL on endale seadnud strateegias „Euroopa 2020”.

2.11

ELi lähenemisviisid ja valitsustevaheline raamistik võiksid olla ja peaksid olema suunatud samadele tulevikuväljavaadetele. Seni kuni esikohal on riikliku suveräänsuse põhimõte, kannab igasugune ühtne raamistik vilja vaid osaliselt ning ülemäärase võimsuse, kattuvuse ja killustatuse probleemid lahenevad samuti vaid osaliselt. Riikide suveräänsuse põhimõtte ning rahanduslike, tehnoloogiliste, majanduslike ja sotsiaalsete vajaduste vastuolu on ilmne.

2.12

Seetõttu on muret tekitav, et ressursside nn ühendamise ja jagamise eesmärk, st Euroopa riikide vastastikuse sõltuvuse arendamine ei ole päädinud ühise strateegiaga. Hoolimata sellest, et rahvusvahelise konteksti arengut ulatuslikult jälgitakse, ei ole väline surve ühtsete lähenemisviiside ja lahenduste edendamiseks ilmselt veel piisavalt tugev. Seevastu on üllatav, et Euroopa riigid soovivad kaitsealaste riigihangete valdkonnas endiselt sõltuda USAst, selle asemel et osta Euroopast.

2.13

Kui Euroopa soovib säilitada kindlat julgeoleku- ja kaitsetööstust, mis suudaks arendada ja toota uuenduslikke süsteeme ning tagada seejuures sisejulgeolek, on vaja põhjapanevat muutust nii hoiakutes kui ka poliitikas. Veel pikemalt ootamine vähendaks ELi võimet kiiresti alla sellise taseme, millelt EL suudaks veel tõusta tagasi tippu olulistes valdkondades. See oleks aga keeruline, sest teadus- ja arendustegevuse eelarve kärped mõjutaksid otseselt tervet teadlaste ja kvalifitseeritud töötajate põlvkonda. Kui see Euroopal ei õnnestu, võivad tööstusettevõtted ja töökohad kaduda ning oskusteave olematuks muutuda ning Euroopa jääks muude majandusjõudude meelevalda. Need, kes hoolivad Euroopast ja Euroopa julgeolekust, peavad mõistma probleemi kiireloomulisust ja tegutsemise vajadust.

3.1

Euroopa Liidu lepingus on õigustatult rõhutatud lahutamatut seost välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika vahel. Tõhus välispoliitika peab olema rajatud veenvale kaitsevõimele. Piisav kaitsevõime omakorda peab olema välja kujundatud ja arendatud ülimalt keerukas ja tundlikus rahvusvahelises kontekstis tuvastatud ohtusid ja kokkulepitud eesmärke arvesse võttes.

3.2

Põhiküsimus on ELi tulevane positsioon ja roll maailmas, võttes arvesse kiiresti muutuvat geopoliitilist olukorda, kus kerkib esile järjest enam maailma tasandi osalejaid. Sellega seoses on komitee seisukohal, et viimane aeg on Euroopas välja töötada kooskõlastatud lähenemisviis. Eelnevad ja praegused kogemused tõestavad, et traditsiooniliste lähenemisviisidega jätkamine võib kaasa tuua Euroopa ja liikmesriikide kõrvalejäämise.

3.3

Komitee nõuab Euroopa riikide relvajõududele stabiilset ja prognoositavat tulevikku, mis vastaks Euroopa praegusele majanduslikule ja tehnoloogilisele kaalukusele. Süsteemide väljatöötamisest nende elluviimiseni kuluv tohutu aeg kinnitab vajadust võtta otsused vastu juba käesoleval aastal.

3.4

Sotsiaalsest ja poliitilisest seisukohast rõhutab komitee seoses vajadusega tõhusa Euroopa kaitsevõime järele nelja olulist aspekti:

3.5

Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika tuleviku üle on käimas arutelu, kuigi sageli mitte selle nime all. Paljud teemad, nagu lahingugruppide kasutamine, vastakad arvamused seoses operatsioonide ühtse peakorteri loomisega, ELi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames läbiviidavate missioonide rahastamine, neisse missioonidesse panustamine ning Euroopa julgeolekustrateegia läbivaatamise nõudmised, on seotud ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika üle peetava aruteluga, kuigi mitte nime poolest. Teema käsitlemine sellest seisukohast oleks samm edasi. Lisaks tuleks kõikidel neid tähtsaid küsimusi hõlmavatel aruteludel arvesse võtta ka otsustega (või otsuste puudumisega) kaasnevat mõju tööstusele. See tõestab ühtlasi tugevat sidet tööstusliku võimsuse ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika elluviimise vahel. Peamine vastutus lasub valitsustel.

3.6

Ülitähtsad on Atlandi-ülesed suhted ja NATO. Ameeriklased on pikka aega kritiseerinud Euroopa suhtumist oma kaitsekohustustesse NATOs. Mõlemal pool Atlandi ookeani on pidevalt päevakorras üleskutse luua NATOs nn Euroopa sammas. Praeguseni on areng kulgenud vastupidises suunas.

3.7

Korraliku Euroopa samba puudumisel on sügavad poliitilised põhjused. Euroopas jääb endiselt puudu poliitilisest tahtest määratleda Euroopa strateegilised huvid või ühine sõjaline põhivõimekus. Seevastu USA ja teised riigid kasutavad strateegiliste meetmete käsitust, mis hõlmab kõiki teadus- ja tööstusmeetmeid, millega antakse panus kodanike ulatuslikku julgeolekusse, olgu tsiviil- või sõjalises valdkonnas.

3.8

Eelöeldu taustal on komitee seisukohal, et Euroopa samba loomiseks tuleks Euroopa sõjalise võimekuse ülemäärase sõltumise asemel USAst hakata arendama tasakaalustatumaid suhteid. Lisaks hädavajalike arutelude algatamisele Euroopa strateegiliste huvide üle – ja see on valitsuste ainupädevuses – tuleks alustada niipea kui võimalik süstemaatilist kavandamist, mille raames teevad Euroopa institutsioonid, liikmesriigid ja kaitsetööstuse ettevõtted koostööd. Samuti tuleks hakata järk-järgult läbi vaatama liikmesriikide harjumust osta riiulitooteid automaatselt USAst.

3.9

USA tööstusettevõtetega tehtava võrdsema tööstusalase koostöö tingimuste parandamine toob kasu nii tööstuslikust kui ka rahalisest vaatepunktist.

4.1

Välis- ja kaitse- / julgeolekupoliitika ning kaitsetööstus on omavahel tihedalt seotud. Kuigi kaitsetööstus on suures osas erakätes, on valitsustel kaitsetööstuses siiski oluline osa kliendi, reguleerija ning ekspordilitsentside väljastajana.

4.2

Kaitsetööstusel on eksporditurgudel märkimisväärne mänguruum. Osalt tuleneb see erastamisest, osalt valitsuse ergutustaktikast: majanduskriis on teinud mõnest kaitseministrist tõelised ekspordiedendajad. Igal juhul sunnib kriis kaitsesektorit seadma ekspordi oma ärimudelis kesksele kohale. 2011. aasta oli Euroopa tööstusettevõtjate jaoks keskeltläbi väga tulus aasta. Ettevõtted on samuti üsna edukad nn kahesuguse kasutusega tehnoloogia arendamisel.

4.3

Maailma tasandi osalejatel, nagu Hiina, India ja Brasiilia, on oma välispoliitilised ambitsioonid, mille kajastuvad kasvavas kaitse-eelarves. Praegu annab see Euroopa ekspordile suurepärased võimalused. Kauaks see nii jääb? Tööstusel läheb jätkuvalt suhteliselt hästi, ent selle tulemuslikkus tugineb suures osas ligikaudu 20–25 aastat tagasi tehtud investeeringutele. Investeeringute edasisel vähendamisel või peatamisel praegusel ajahetkel oleks juba pöördumatud tagajärjed lähitulevikus.

4.4

Lisaks on täiesti reaalne, et tärkava majandusega riigid hakkavad oma tööstust üles ehitama lääneriikide tööstusest sõltumata ning seejärel takistavad nad Euroopa tulevaste konkurentidena kolmandate riikide turgudel üha enam importi lääneriikidest või seavad sellele piiranguid.

4.5

Praegu ei ole Euroopas algamas ühtegi uut suurprogrammi ning kahtlemata mõjutab see ka tulevase ekspordi edukust. Lisaks ei ole ükski suur tärkava majandusega riik pikka aega vajanud märkimisväärsel tasemel tehnosiiret või tootmise ülekandmist.

4.6

Suure tõenäosusega kasutatakse ühekordseid ekspordilepinguid lääneriikide tööstusettevõtete tehnoloogia kopeerimiseks. Alternatiivina impordi takistamisele aitaks selle vastu tootmise (ja arendustegevuse) viimine asjaomastesse riikidesse. Praegu võib üksnes oletada, millises ulatuses mõjutaks taoline areng Euroopa ettevõtteid ja tööhõivevõimalusi. Pikemas perspektiivis on tõenäoline, et tärkava majandusega suurriigid kahjustavad Euroopa tööstuse positsiooni. Tehnoloogia ja tootmise tõhustamine neis riikides mõjutab ka Euroopa (võimalikke) eksporditurge muudes kolmandates riikides. Konkurents muutub veelgi teravamaks nii toodete kui ka hindade osas.

4.7

Pika viivituse tõttu toote arendamisel ja tootmises ning tehnoloogiaalaste investeeringute ja pideva innovatsiooni tõttu vajab Euroopa sihipärast kooskõlastamist, et tagada ajakohane ja sõltumatu kaitsetööstus. Kuni turu suuruse määravad peaasjalikult riigipiirid, on tööstuse maht peaaegu automaatselt alla kriitilise massi ning seda isegi suurtes liikmesriikides. Eksport kolmandatesse riikidesse võib seda mingil määral leevendada, kuid tulevik on ebakindel ja turutingimused on sageli kõike muud kui stabiilsed.

4.8

Eelarvete jätkuv kahanemine, mis tähendab praegustes tingimustes arvestatavaid piiranguid, peaksid toimima häirekellana. Need mõjutavad investeeringute ja riigihangete eelarveid, iseäranis kui tegevus- ja ülalpidamiskulud jäävad samale tasemele või suurenevad käimasolevate sõjaliste operatsioonide (näiteks Afganistani ja Liibüa missioonid, piraatluse vastane võitlus) tõttu.

4.9

Selle tulemusena lükatakse edasi või isegi tühistatakse investeeringud, mis on tööstusele olulised selleks, et tagada tootmise ja arendusvõime säilimine ja uuendamine. Pealegi on rasketel aegadel tööstus iseenesest vähem valmis investeerima sellisesse ülalpidamisse või uutesse tegevustesse. Vajalikud investeeringud tagab vaid tihe koostöö.

4.10

Komitee pooldab kaitsesektori tarvis hästi väljatöötatud Euroopa tööstuspoliitikat alates süsteemide kavandamisest kuni nende rakendusetapini. See on eri tööstuspoliitika küsimus. Oma olemuselt vastab see avaliku sektori turule: kuna teadus- ja arendustegevus ei tooda algul kasumit ning on seotud valitsuse erinõuetega, ei piisa selle rahastamiseks ainult algkapitalist. Euroopa tugeva tootmise edendamiseks on vaja kindlaks määrata Euroopa peamine tööstusvõimsus ja investeerimispoliitika. Kuna ühelgi riigil ei ole olemas piisavaid ressursse, et rahastada n-ö uue põlvkonna relvastust, on oluline ühendada riiklikud ja Euroopa eesmärgid ning riikide ja Euroopa Liidu rahalised ja tööstuslikud ressursid. Juhtimine peaks tuginema ELi ja riikide jagatud pädevusele ning olema kooskõlas kokku lepitud strateegiaga „Euroopa 2020”. See on ka tõhus viis optimeerida Euroopa Liidu institutsioonide vahelist ja komisjonisisest kooskõlastamist, mis jääb täna tugevalt alla oma potentsiaali. Selles osas võib väärtuslikku tuge anda peagi platvormina – komisjon, Euroopa Kaitseagentuur ja Euroopa välisteenistus – tegevust alustav töörühm, mis hakkab arutama prioriteete, võimeid ja vajakajäämisi.

4.11

Teadus- ja arendustegevus on keskne teema. Kaitsetööstus on kõrgtehnoloogial põhinev teadmistemahukas tööstusharu, mis on vajalik ka täielikult väljaarendatud prototüüpide väljatöötamiseks. Teadus- ja arendustegevus ei saa peaaegu kunagi olla üksnes tööstuse ülesanne. Arendustegevus ja süsteemi elutsüklid on lihtsalt liiga pikad ning kõikide finantsriskide võtmisega kaasnev rahaline mõju on tööstuse jaoks liiga raske kanda. Ajalugu on näidanud, et kõik edukad programmid on valitsused ja tööstusettevõtted ellu viinud ühiselt.

4.12

Väga suur osa maailma kaitsealasest teadus- ja arendustööst on kas otseselt või kaudselt valitsuste tellitud. Ei ole üllatav, et toodete omaduste tõttu väldivad kaitsetööstuse ettevõtted üldiselt liiga suurte finantsriskide võtmist. Kaitsealane teadus- ja arendustegevus on eriti haavatav valitsuse eelarvekärbete suhtes.

4.13

Sellest tulenevalt on teadusuuringute, tehnoloogia ja arengu toetamiseks tööstusliku konsolideerimise kõrval vajalik liikmesriikide, komisjoni ja tööstusettevõtjate kokkulepitud piisav rahastamine ja jõuvarude ühendamine. Kaitseinvesteeringud nõuavad teadus- ja arendustöö- ning tehnoloogiaprojektide märkimisväärset rahastamist. Lisaks tuleb tagada juurdepääs otsustava tähtsusega tehnoloogiatele. Kui otsustava tähtsusega tehnoloogia ei ole teiste riikide ekspordipiirangute tõttu arendustööks ja tootmiseks enam kättesaadav, tekitab see tõsiseid probleeme Euroopa julgeolekueesmärkide saavutamisel.

4.14

Sõltumatu teaduse ja tehnoloogia arengu tõttu paljudes valdkondades on üha tähtsamaks muutumas väljaspool kaitseorganisatsioone toimuv teadus- ja arendustöö. Sageli määrab lõplik rakendamine alles arendamise viimastes etappides, kas teadus- ja arendustegevust on võimalik määratleda „kaitse-” või „tsiviilvaldkonna” teadus- ja arendustegevusena. Kahesuguse kasutusega tehnoloogia teadus- ja arendustegevus on üha suurema tähtsusega kaitseotstarbelistes rakendustes, näiteks IT-valdkonnas. Euroopa kaitsesektori tööstusliku ja tehnoloogilise baasi jaoks on seega esmatähtis edendada asjaomast kahesuguse kasutusega teadus- ja arendustegevust, iseäranis seetõttu, et see avab rahastamisvõimalused ka väljaspool kaitseringkondi.

4.15

Liikmesriigid peaksid kokku leppima teadus- ja arendustegevuse rahastamises avalikest vahenditest ELi tasandil. Seda võib teha kas eelseisva kaheksanda raamprogrammi või mõne eraldi fondi kaudu, eelistatavalt kõrgetasemeliste teadusuuringute, näiteks nanotehnoloogia ja tehisintellekti arendamiseks ette nähtud pakettide kaudu. Kaitsetööstuse ja avaliku sektori suhtele mõeldes tuleb välja töötada erimenetlused.

4.16

Euroopa Kaitseagentuuril ja komisjonil peaks vastavalt Euroopa koostööraamistikus ettenähtule olema silmapaistev roll muu hulgas selleks, et vältida igapäevast poliitilist sekkumist. Euroopa Kaitseagentuurile tuleks anda võimalus täita talle kuuluvat täielikku rolli, nagu see on sätestatud Lissaboni lepingus (7).

4.17

Kaitsevaldkonna tööstuse ning teadus- ja arendustegevusega seotud programmi jaoks on oluline asjakohaste oskustega sobiv tööjõud (8). See on järjekordne kindel argument teadus- ja arendustegevusele ning tööstusele stabiilse raamistiku loomiseks selle asemel, et neid korrapäratult ümber struktureerida. Meeles tuleks pidada seda, et kaitsevaldkonna tööjõud on tugev alus, millele ehitatakse üles tulevane kaitsevõime. Tööstusettevõtjate, teadus- ja arenguinstituutide, kõrgkoolide, sõjandusorganisatsioonide ja huvitatud ametiühingutega konsulteerimine ja nendega toimuv teabevahetus peavad aitama tagada, et nii käimasoleva ümberstruktureerimise kui ka tulevikku suunatud relvastuse tootmine Euroopas oleks asjakohaselt korraldatud.

4.18

Eelarvepiirangute tõttu on vaja vähendada kattuvust ja ebatõhusust. Kontrollitud konsolideerimine ei tähenda ilmtingimata suurte ettevõtete rajamist. See tähendab piisava kriitilise baasi loomist ning rahvusvahelistele standarditele vastavat kvaliteeti, mis tagab konkurentsivõimelise positsiooni nii siseturul kui ka kolmandates riikides. Järjest enam on vajalik projektide kavandamise koordineerimine Euroopa tasandil valitsuste, ELi asjaomaste osapoolte ja tööstusettevõtjate vahel.

4.19

Tõsiasi on see, et tööstus on oma suuruse ja tootlikkuse poolest riigiti erinev. Samuti erinevad liikmesriigid märkimisväärselt tööstusliku tähtsuse poolest. Osalevate riikide vahel sõlmitud kokkuleppe üks osa peaks olema tagada, et eellepinguid mitteallkirjastanud riikide (= põhitootjad) tööstus oleks kaasatud asjaomastesse projektidesse. See ei ole pelgalt poliitilistes huvides soovitav samm, vaid edendab ka suurte ja väiksemate ettevõtete ning teadusinstituutide vahelist viljakat koostööd. VKEd tuleks tarnijatena edukalt kaasata arukatesse eritarneahelatesse.

4.20

Suurt tähelepanu tuleks pöörata Kesk-Euroopa riikidele, kes tunnevad end geograafilise asukoha tõttu haavatavana. Selleks, et nende riikide kodanikud tunneksid end kaitstuna ja kantuna soovist kasutada täielikult ära tehnilisi teadmisi kaitsevaldkonnas, rõhutab komitee vajadust kasutada Kesk-Euroopa riikides olemasolevaid teadmisi ja pädevust nõuetekohaselt käimasolevates ja edaspidistes kaitseprojektides.

4.21

Euroopa kaitsetoodete integreeritud turg looks stabiilsema siseturu. Lisaks olemasolevate riiklike turgude ühendamisele ergutaks Euroopa turg ka eri liikmesriikide nõuete ja hanke-eeskirjade ühtlustamist või isegi standardimist. Suurem ühtlustamine või standardimine parandaks finants- ja majandustingimusi, mis suurendaks Euroopa ettevõtete konkurentsivõimet maailmaturul.

4.22

Euroopa kaitseturul oleks kriitiline mass. Eelnimetatu taustal juhib komitee tähelepanu kahjulikele tagajärgedele, mis kaasnevad sellega, kui liikmesriigid jätkavad riiulitoodete ostmist väljapoolt Euroopa Liitu, iseäranis USAst. Esiteks vähendab see Euroopa turu eeliseid tööstusettevõtjate jaoks: kui tööstusettevõtjatel takistatakse müüki kolmandate riikide turgudele, kus riikide konkurents kahtlemata suureneb, toob see nende Euroopa klientide jaoks kaasa kaitsevarustuse hinna tõusu. Teiseks maksavad USA riiulitooteid ostvad Euroopa riigid kinni asjaomaste toodete hinnas sisalduvad USA tehnoloogiakulud.

4.23

Võttes arvesse finants- ja rahvusvahelisi poliitilisi väljavaateid, on põhjapanev arutelu ja tegevusega seotud järeldused ELi tasandil möödapääsmatud. Kui kõik liikmesriigid ei soovi ühises raamistikus osaleda, peaks kehtima nn tõhustatud koostöö põhimõte. Suurem integreeritus ja Euroopas toodetud varustuse soetamise pooldamine on ainus viis saavutada hinnanguliselt USA turu suurusega võrreldav turg. Ilma tõhusa siseturuta on tõsiselt põhjust kahelda, kas Euroopa tööstusel on üldse lootust maailma tasandil konkureerida.

5.1

Eri relvajõudude – maa-, mere-, õhuväe – tööstusmaastik on riigiti väga erinev. Paljudes valdkondades ei saa ühtki riiki enam pidada võimeliseks arendama omapäi uue põlvkonna relvastust.

5.2

Maaväe varustuse sektoris suudavad vaid väga vähesed suuri süsteeme integreerivad ettevõtted arendada ja toota lahingutanke (main battle tanks) ja kergemaid militaarsõidukeid. Peamised Euroopa tootjad asuvad Prantsusmaal, Saksamaal ja Ühendkuningriigis. Allsüsteemi tootjaid ja kolmanda tasandi tarnijaid on palju, kuid Kesk-Euroopa on nende seas alaesindatud.

5.3

Paljud riigid arendavad „oma” sõjalaevatööstust ning ehitavad riigiti eri suuruses ja eri keerukusastmega laevu. Esirinnas on eellepingu allkirjastanud riigid ja Madalmaad, muu hulgas ka kontseptsiooni kavandamise ja mereväe laevastiku keerukate uurimisseadmete valdkonnas, mis erineb suuresti tsiviillaevaehituse arengust. Ka siin on palju erinevaid allsüsteemide tootjaid ja kolmanda tasandi tarnijaid.

5.4

Sõjalennukeid arendavad ja toodavad vaid vähesed riigid. Tööstus on koondunud väheste, enamjaolt rahvusvaheliste ettevõtete kätte, mis tegutsevad Euroopa tasandil ja väljaspool. Peamiselt on tööstus selliste ettevõtete nagu EADS, BEA-Systems, Dassault ja Saab-Aircraft kätes. Kõrgetasemeline aerodünaamikaalane teadustegevus piirdub üksikute riikidega.

5.5

Elektroonikasektori, sealhulgas juhtimis-, side- ja järelevalvesüsteemide tähtsus kaitsesektori seisukohalt suureneb. Olulisimad tööstusettevõtted on Thales, BAE Systems ja Finmeccanica. Euroopa suurimate elektroonikatööstuse kontsernide Philipsi ja Siemensi jaoks on kaitsetööstus vähem tähtis. Nende jaoks on eri elektroonikakomponentide, näiteks kaitsesektori integraallülituste kulutõhus masstootmine mahult igal juhul liiga väike. Kuid nende suurte tööstuskontsernide kaasamine rõhutab kahesuguse kasutuse tähtsust selles valdkonnas.

5.6

Laskemoona ja lõhkeainete tootjate arv on viimastel aastakümnetel järk-järgult vähenenud peamiselt keskkonnaalaste piirangute tõttu. Avalik julgeolek sunnib asjaomaseid ettevõtjaid kas vanemaid tootmishooneid ümber kolima või neid üldse sulgema.

5.7

Otsustava tähtsusega tehnoloogia kättesaadavus on oluline ning seda tuleks toetada ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames. Sama kehtib teatud materjalide kohta, nagu süsinikkiud või materjalid elektroonikakomponentide jaoks.

5.8

2007. aasta kaitsemeetmete pakett, mis võeti vastu 2009. aastal, võib pakkuda väärtuslikku tuge. Liikmesriigid oleksid pidanud asjaomased direktiivid üle võtma 2011. aasta suvel. Praegu on veel liiga vara olla positiivselt või skeptiliselt meelestatud nendega kaasneva mõju suhtes ühtse turu väljakujundamisele. Protsess ei ole veel lõpule jõudnud ning endiselt vajavad rakendamist sellised eesmärgid nagu kaitseotstarbeliste kaupade ühendusesisene vedu ja liikmesriikide tähtsate julgeolekuhuvide määratlemine.

5.9

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 346 nähakse ette erand ELi riigihanke eeskirjadest oluliste riiklike julgeolekuhuvide kaitseks. See lai sõnastus võib takistada turgude asjakohast arengut eelkõige soovitavates tarneahelates. Komitee toetab artikli 346 spetsiifilisemat tõlgendamist, mis loob piisavalt võimalusi Euroopa lahendusteks ja optimaalseteks Euroopa väärtusahelateks, edendades tarnekindlust, liikmesriikide traditsioonilisi tooteid ja tulude-kulude suhet.

5.10

Riiklik teabeturve põhjustab sarnaseid probleeme, nagu on välja toodud punktis 5.9, ja tuleb seetõttu samuti läbi vaadata. See on tähtis ja tundlik küsimus ka Euroopa tööstuse kaasamisel USA kaitseprojektidesse.

5.11

Ressursside jagamine ja ühendamine, sealhulgas ühised koolitusprogrammid, peaksid olema tulevikku suunatud. Peamine tingimus on see, et tühipaljaste sõnade asemel hakataks konkreetselt kavandama ja valitaks sihipärane lähenemisviis koos selgelt määratletud etappidega. Seni kuni puuduvad kaitsedoktriine käsitlevad kokkulepped, on siiski väga raske ressursside ühendamise ja jagamise põhimõtet edukalt rakendada.