Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Roheline raamat stabiilsusvõlakirjade kasutuselevõtu teostatavuse kohta”

KOM(2011) 818 lõplik

2012/C 299/12

Raportöör: Gérard DANTIN

23. novembril 2011 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Roheline raamat stabiilsusvõlakirjade kasutuselevõtu teostatavuse kohta”

COM(2011) 818 final.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon võttis arvamuse vastu 13. juunil 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 482. istungjärgul 11.–12. juulil 2012. aastal (11. juuli 2012. aasta istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 135, vastu hääletas 33, erapooletuks jäi 25.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Praeguse kriisi lahendamiseks, pikaajalise majanduslanguse vältimiseks ning majanduskasvu ja tööhõivet soodustavate tingimuste loomiseks on vaja rohkem Euroopat, mitte vähem Euroopat. See nõuab Euroopa Komisjonilt kindlat tahet ühenduse meetodi taaskehtestamiseks ja rakendamiseks. Seda silmas pidades on roheline raamat tervitatav.

1.2   Kuid lisaks selle peab komisjon kasutama täielikult oma algatusõigust kõigis valdkondades ja esitama valitsustevaheliste leevendavate meetmete asemel kriisi mõõtmetega vastavuses olevaid ettepanekuid.

1.3   Rohkema Euroopa, uue Euroopa loomiseks on vaja omavahel ühendada solidaarsus, vastutus ja vastastikune usaldus. See usaldus tuleneb eelkõige tõhusa ja möödapääsmatult vajaliku eelarve- ja maksundusalase ühtlustamise sümmeetrilisest ja tasakaalustatud majandusjuhtimisest. Rohkem Euroopat, et tagatud oleks vastutus eelarve eest ja integratsioon, rohkem Euroopat, et koondada riigivõlaga seotud riske, taastada pikaajaline maksevõime, hõlbustada ja rakendada struktuurireforme ja kaasata investeeringuid majanduskasvu, konkurentsivõime ja tööhõive edendamisse kogu ELis eesmärgiga saavutada sotsiaalne Euroopa ja heaolu kõigile.

1.4   Seepärast tervitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kindlalt stabiilsusvõlakirju käsitleva rohelise raamatu avaldamist. Selle sisu on loogilises seoses üha enam integreeritud Euroopa Liiduga, mida toetab ühtne turg ja samuti Euroopa kapitaliturg, ning see on vajalik täiendus euroala praegusele ühtsele rahapoliitikale. Samal ajal võiksid sellised eurovõlakirjad suurendada potentsiaalsete investorite usaldust ja seeläbi stabiliseerida nõudlust riigivõlakirjade järele ning alandada intressimäärasid.

1.5   Komitee on siiski seisukohal, et moraalne oht ja selle võimalik praktiline väljendus, millele osutatakse rohelises raamatus, on esitatud vaieldaval viisil ning enne küsitavate järelduste tegemist tuleb seda esmalt põhjalikult uurida. Kui rohelises raamatus esitatud seisukoht, et intressimäärade ühtlustamisest tulenev turudistsipliini lõdvenemine toob kaasa avaliku sektori kulutuste või eelarvepuudujääkide vastutustundetu suurenemise, oleks õige, oleks pidanud seesugust suundumust täheldama juba euro kasutuselevõtust saadik. Kuid see ei olnud nii.

1.6   Komitee jagab komisjoni seisukohta, et stabiilsusvõlakirjad peavad olema kõrge krediidikvaliteediga, et euroala investorid ja liikmesriigid neid aktsepteeriksid. Siiski on kõhkleva ja hilinenud poliitilise sekkumise tõttu kasvanud ebakindlus praeguseks nii suureks, et isegi solidaartagatistega tagatud eurovõlakirjadesse ei suhtuta lähitulevikus tõenäoliselt nii nagu mõni kuu tagasi.

1.6.1   Komitee arvates on seega oluline anda kriisi lahendamises suurem roll Euroopa Keskpangale, näiteks andes Euroopa Finantsstabiilsuse Fondile või Euroopa stabiilsusmehhanismile pangalitsentsi.

1.7   Seoses erinevate stabiilsusvõlakirjade emiteerimisega seotud valikuvõimalustega leiab komitee, et lähenemisviis nr 2, mis hõlmab riigivõlakirjade emiteerimise osalist asendamist stabiilsusvõlakirjade emiteerimisega solidaartagatise alusel, on kõige paremini teostatav ja kõige vastuvõetavam.

1.8   Nagu rõhutas Euroopa Ülemkogu eesistuja, peab kõnealuste stabiilsusvõlakirjade emiteerimine toimuma „tingimusel et kehtestatakse eelarvedistsipliini ja konkurentsivõimet käsitlev kindel raamistik, et vältida moraalset ohtu ning edendada vastutust ja nõuete järgimist. Niisugune mehhanism peaks olema kriteeriumidel põhinev ja järkjärguline, mille kohaselt eelarveid käsitlevate otsuste ühendamisega kaasneksid kooskõlastatud sammud riskide koondamise suunas” (1). Komitee nõustub, et selle protsessi üldpõhimõtted peavad hõlmama integreeritud finants-, eelarve- ja majanduspoliitika raamistikku. Sellega peab kaasnema sidus ja asjakohane raamistik demokraatliku seaduslikkuse ja vastutuse tagamiseks Euroopa tasandil, raskendamata sellega kokkuhoiumeetmeid. Seoses sellega teeb komitee ettepaneku, et komisjon analüüsiks põhjalikult võimalikku moraalse ohu riski, võimaldades leida sobivad lahendused selles struktuuris.

2.   Sissejuhatus

2.1   Kõnealuse rohelise raamatu (2) eesmärk on algatada kõigi asjaomaste sidusrühmade vahel stabiilsusvõlakirjade üle ulatuslik avalik arutelu. Kõnealuse konsultatsiooni alusel pakub Euroopa Komisjon välja poliitilise lahenduse selles valdkonnas.

2.2   Euroala riikide riigivõlakriisi süvenemise tõttu on käivitunud ulatuslik arutelu ühise emiteerimise teostatavuse kohta. Sageli on toetatud ühist emiteerimist kui võimalikku tõhusat vahendit likviidsusprobleemide lahendamiseks mitmes euroala riigis. Sellega seoses palus Euroopa Parlament komisjonil euroala majanduse juhtimist käsitlevate seadusandlike ettepanekute paketi vastuvõtmise raames analüüsida ühise emiteerimise teostatavust ning rõhutas, et stabiilsusvõlakirjade ühiseks emiteerimiseks tuleks liikuda edasi ühise majandus- ja eelarvepoliitika suunas (3).

2.3   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee omalt poolt on seda küsimust käsitlenud mitmes oma arvamuses ja võtnud konkreetse seisukoha omaalgatuslikus arvamuses „Majanduskasv ja riigivõlg ELis: kaks uuenduslikku ettepanekut” (4).

2.4   Komitee tervitab kõnealuse rohelise raamatu avaldamist, sellega algatatud avalikku arutelu ja lähenemisviisi, mille tulemusena koostab komisjon lõpuks oma ettepanekud. Seda teemat käsitledes on komisjon lõpuks taaskehtestanud ühenduse meetodi.

3.   Rohelise raamatu sisu

3.1   Esmalt kirjeldatakse rohelise raamatu tausta ning seejärel tuuakse välja ja selgitatakse mitmed aspekte, mis toetavad ja põhjendavad esitatud ettepanekuid.

3.1.1   Rohelise raamatu põhjendused

3.1.1.1   Stabiilsusvõlakirjade kasutuselevõtuga saab tõenäoliselt leevendada praegust riigivõlakriisi, kuna suurt intressi maksvad liikmesriigid saaksid kasu väikest intressi maksvate liikmesriikide krediidireitingust. Mis tahes sellise mõju püsivuse tagamiseks tuleb ühiste võlakirjade kasutuselevõtuks tehtavate sammudega samaaegselt võtta meetmed majanduse tugevamaks juhtimiseks, mis tagaks riikide rahanduse jätkusuutlikkuse kindlustamiseks vajaliku eelarvealase ja struktuurse kohandamise ja aitaks samas vältida ka moraalset ohtu.

3.1.1.2   Stabiilsusvõlakirjad muudaksid euroala finantssüsteemi tulevastele kahjulikele mõjudele vastupanuvõimelisemaks ja tugevdaksid seega finantsstabiilsust. Stabiilsusvõlakirjad tagaksid kõigile osalevatele liikmeriikidele turvalisema juurdepääsu refinantseerimise allikatele ega laseks neil ootamatult turulepääsu kaotada. Samas saaks stabiilsusvõlakirjade kättesaadavusest kasu pangandussektor.

3.1.1.3   Stabiilsusvõlakirjad kiirendavad rahapoliitika mõju euroalal. Samal ajal aitaks nende kasutuselevõtt edendada euroala riigivõlakirjaturu ja euroala kogu finantssüsteemi tõhusust. Stabiilsusvõlakirjade kasutuselevõtt hõlbustaks eurovääringus portfelliinvesteeringute tegemist ja tagaks tasakaalustatuma ülemaailmse finantssüsteemi.

3.1.2   Eeltingimused

Pärast märkust, et stabiilsusvõlakirjade kasutuselevõtt annaks märkimisväärset kasu finantsstabiilsuse ja majandusliku tõhususe seisukohast, tuuakse rohelises raamatus välja ka nende võimalikud negatiivsed mõjud.

3.1.2.1   Komisjoni ettepanekus nimetatakse järgmisi moraalse ohu tüüpe:

3.1.2.2   Kooskõla ELi lepinguga on stabiilsusvõlakirjade edukaks kasutuselevõtuks esmatähtis. Mõned valikuvõimalused võivad sattuda vastuollu Euroopa Liidu toimimise lepingu sätetega ja võivad nõuda asutamislepingu muutmist, eriti artikli 125 puhul, milles on sätestatud, et liikmesriik ei võtta enda peale teise liikmesriigi kohustusi. Stabiilsusvõlakirjade emiteerimine solidaartagatise alusel viib a priori olukorrani, kus rikutakse päästmist keelavaid sätteid. Seevastu stabiilsusvõlakirjade emiteerimine proportsionaalse tagatise, kuid mitte solidaartagatise alusel, oleks aluslepingu sätete kohaselt võimalik.

3.2   Stabiilsusvõlakirjade emiteerimisega seotud valikuvõimalused

3.2.1   Lisaks mitmetele ettepanekutele, mis esitati avaliku arutelu raames stabiilsusvõlakirjade kohta, esitatakse kõnealuses rohelises raamatus kolm ettepanekut, mis põhinevad riikide emiteeritavate võlakirjade asendamise määral (täielikult või osaliselt) ja alustagatise laadil (solidaartagatis või proportsionaalne tagatis). Kõnealused kolm üldist lähenemisviisi on alljärgnevad.

4.   Üldised märkused

4.1   Kõnealust teksti tuleb hinnata kogu Euroopa Liitu haaranud kriisi valguses. See on mitmetahuline finants-, majandus-, maksebilansi-, riigivõla-, sotsiaalne (ligi 23 miljoni töötuga) ja ökoloogiline kriis, mis kõigutab ka Euroopa integratsiooni põhialuseid. Kriis on esile toonud mõned eriti olulised puudused majandus- ja rahaliidu põhialustes. Ühisest keskpangast ega kasvu- ja stabiilsuspaktist ei piisa selleks, et võimaldada ühisraha abil vältida kriise, mis puudutavad konkurentsivõime erinevust, makromajanduslikke tasakaalunihkeid, maksebilansside tasakaalustamatust ja riigivõlakirjade intressimäärade suuri vahesid (spreads).

4.2   Selle kriisi lahendamiseks, pikaajalise majandussurutise vältimiseks ning majanduskasvu ja tööhõivet soodustavate tingimuste loomiseks on vaja rohkem ja paremat Euroopat, mitte vähem Euroopat. Rohkem Euroopat, et tagatud oleks vastutus eelarve eest ja integratsioon, rohkem Euroopat, et koondada riigivõlaga seotud riskid, taastada pikaajaline maksevõime, hõlbustada ja rakendada struktuurireforme ja kaasata investeeringuid majanduskasvu, konkurentsivõime ja tööhõive edendamisse kogu ELis eesmärgiga saavutada sotsiaalne Euroopa ja heaolu kõigile. Paremat Euroopat, mis suudab need sihid jätkusuutlikul viisil saavutada ja millel on tõhusad mehhanismid moraalsete ohtude ära hoidmiseks.

4.2.1   See kõik nõuab Euroopa Komisjonilt kindlat tahet ühenduse meetodi taaskehtestamiseks ja rakendamiseks. Seda silmas pidades on roheline raamat tervitatav. Kuid lisaks sellele peab komisjon kasutama täielikult oma algatusõigust kõigis valdkondades ja esitama valitsustevaheliste leevendavate meetmete asemel kriisi mõõtmetega vastavuses olevaid ettepanekuid, sest vaatamata oma arvukusele on need meetmed osutunud suures osas ebapiisavaks ja ebatõhusaks ning nende rakendamine on aeganõudev ja ebakindel (5).

4.2.2   Rohkema Euroopa, uue Euroopa loomine nõuab ulatuslikku ressursside koondamist ja vastutuse jagamist. See solidaarsust ja vastutuse jagamist ühendav põhimõte tuleks kinnistada liidu lepinguga, nii et usaldus oleks omamoodi sild nende kahe mõiste vahel. See usaldus tuleneb eelkõige tõhusa ja möödapääsmatult vajaliku eelarve- ja maksundusalase ühtlustamise sümmeetrilisest ja tasakaalustatud majandusjuhtimisest.

4.2.2.1   Seesugust lähenemisviisi tuleks eelistada olukorrale, kus riikide valitsused ei suuda enam turu, võlausaldajate ja erasektori reitinguagentuuride survele vastu seista. Euroopa integratsioon peab tegema suure sammu edasi mitte üksnes selleks, et luua võlainstrumendid ja majanduskasvu mudel, millesse investorid usuksid, vaid peamiselt ka selleks, et taastada demokraatlik valitsemine.

4.2.2.2   Selleks peab Euroopa parandama majandusjuhtimist, et tagada eelarvedistsipliin igas liikmesriigis, eelkõige aga euroalas. Kuigi kriisist väljumiseks ebapiisavad, (6) tuleb kuut seadusandlikku ettepanekut sisaldav reformipakett (majanduse juhtimise pakett) koos uute õigusakti ettepanekutega ning neid täiendava Euroopa poolaastaga, mille eesmärk on eelarvepoliitika parem koordineerimine ja ELi-poolse järelevalve tugevdamine, asjakohaselt ellu viia. Praktilise poliitika vaatepunktist on protsess alles alguses ning seda tuleb hoolikalt jälgida. Nende reformide edukuse kohta on võimalik järeldusi teha vaid makromajanduslike tasakaalunihete kõrvaldamisel saavutatud konkreetsete tulemuste põhjal. Lisaks sellele tuleks samamoodi arvestada makromajanduslike tasakaalunihetega, millest on tingitud teatavate liikmesriikide raskused.

4.3   Seepärast tervitab komitee rohelist raamatut stabiilsusvõlakirjade kasutuselevõtu teostatavuse kohta. Komitee on seisukohal, et täiendavad rangemad majandusjuhtimise eeskirjad ning ühised garantiid euroala riigivõlaga seotud riskide koondamiseks aitavad välja saada kokkuhoiu ja majanduskasvu ummikseisust. See ummikseis viiks Euroopa Liidu vältimatult sügavasse majandussurutisse.

4.4   Edusammud selles valdkonnas aitavad Euroopa Keskpangal järk-järgult loobuda riigivõlakirjade järelturul ostmise programmist, mida on praegu vaja konkreetsete liikmesriikide valitsemissektori võla refinantseerimiseks. Selle poliitikameetme asemel saaks keskpank teha otsuse toetada uusi stabiilsusvõlakirju, andes turuosalistele üleminekuetapis suurema kindluse (7).

4.5   Sel eesmärgil võiks Euroopa Finantsstabiilsuse Fondile või Euroopa stabiilsusmehhanismile anda pangalitsentsi, et lahendada probleem raha- ja eelarvepoliitika segunemisega Euroopa Keskpangas ning tagada tema sõltumatus.

5.   Konkreetsed märkused

5.1   Komiteel on väga hea meel stabiilsusvõlakirju käsitleva komisjoni rohelise raamatu avaldamise üle. Ühelt poolt on ELi euroala võlakirjade („eurovõlakirjad”, (8) mille kohta kasutatakse rohelises raamatus mõistet „stabiilsusvõlakirjad”) kasutuselevõtt loogilises seoses üha rohkem integreeritud Euroopa Liiduga, mida toetab ühtne turg ja samuti Euroopa kapitaliturg, ning see on vajalik täiendus euroala senisele ühtsele rahapoliitikale. Eurovõlakirjad muudavad spekulatsioonid raskemaks ja soodustavad finantsturu stabiilsust ja rahapoliitika tõhusust.

5.2   Teisalt võiksid sellised eurovõlakirjad lisaks ühise vastutuse kehtestamisele suurendada kohe lühiajaliselt potentsiaalsete investorite usaldust ja seeläbi stabiliseerida nõudlust riigivõlakirjade järele ja alandada turu intressimäärasid tõsiste finantsprobleemidega riikide jaoks. Seepärast tervitab komitee asjaolu, et komisjon algatab lõpuks – kuigi hilinenult – arutelu eurovõlakirjade üle ja esitab eurovõlakirjade eelised asjakohaselt ka rohelises raamatus.

5.3   Eelarvedistsipliini eeltingimused

5.3.1   Sarnaselt üldise aruteluga praeguse kriisiga toimetulemise üle, rõhutatakse rohelises raamatus korduvalt vajadust võidelda negatiivsete mõjudega ja moraalse ohuga ning märgitakse, et turud võiksid liikmesriikide eelarvepoliitikat distsiplineerida. Rohelises raamatus avaldatakse kahetsust, et pärast euro kasutuselevõttu ei ole kõik liikmesriigid järginud eelarvepoliitika kujundamisel ühesugust turudistsipliini. Samuti avaldatakse kartust, et stabiilsusvõlakirjade eest ühise vastutuse kehtestamine ei avalda mingit mõju turudistsipliinile. Isegi mõned riigid, kes pidasid kinni stabiilsuse ja kasvu paktist tulenevatest eelarvepiirangutest, on nüüd sügavalt võlgades erasektori võlgadest tingitud tasakaalunihete tõttu. Seepärast tuleks ka neid jälgida.

5.3.2   Üldiselt kardetakse, et solidaarvastutus ja asjaolu, et seetõttu ei saa järgneda sanktsioone turust tingitud kõrgemate intressimääradena, põhjustavad valitsuste vastutustundetut eelarvepoliitikat, st suurt eelarvedefitsiiti. Valitsused suurendaksid vastutustundetult avaliku sektori kulutusi, kui nad ei ole turu tõusvate intressimäärade surve all. Komitee on siiski seisukohal, et moraalne oht ja selle võimalik praktiline väljendus, millele osutatakse rohelises raamatus, on esitatud vaieldaval viisil ning enne küsitavate järelduste tegemist tuleb seda esmalt põhjalikult uurida.

5.3.3   Ka moraalse ohu probleemi üksikasjalik analüüs aitaks leida selle ületamiseks kohandatud lahendusi. On mitmeid põhjusi seada küsimuse alla usk turudistsipliini ja moraalse ohu ulatusse.

5.3.3.1   Rohelises raamatus väidetakse, et riigieelarve areng mõjutab riigivõlakirjade intresside taset, ja märgitakse, et „Tagasi vaadates võib tõdeda, et euro kasutuselevõtule järgnenud esimese kümnendi jooksul ei olnud euroala riikide võlakirjade intressi lähenemine kooskõlas liikmesriikide eelarvetulemustega”. Niisiis, kuigi eelarvepoliitika lähenemist ilmselgelt ei toimunud, täheldati võlakirjade intresside ja seega ka valitsuse võlakirjade intressimäärade jõulist lähenemist. Pärast eurole üleminekut on kogenud suurimat intresside langust Kreeka, Hispaania, Itaalia, Iirimaa ja Soome riigivõlakirjad. Seega, kui Soome 10-aastase riigivõlakirja tootlus oli 1995. aastal ikkagi umbes 8,8 %, langes see 2005. aastal 3,4 %-le, mis oli Saksa riigivõlakirjade tootluse tase.

5.3.3.2   See on seletatav asjaoluga, et euroala loomisega kujunes investoritel arusaam, et kõik euroala riigivõlakirjad on täiesti kindlad. Seega tekkis juba ajavahemikus euroala loomisest 1999. aastal kuni investeerimispanga Lehman Brothers pankrotini 2008. aastal sarnane olukord, mida võib oodata pärast eurovõlakirjade kasutuselevõttu. Turud ei ole kehtestanud eelarvepoliitilist distsipliini ka euroala loomisele järgnenud aastatel.

5.3.3.3   Kui rohelises raamatus esitatud seisukoht, et ühtse intressimäära kehtestamisest tulenev turudistsipliini nõrgenemine toob kaasa avaliku sektori kulutuste või eelarvepuudujääkide vastutustundetu suurenemise, oleks õige, oleks pidanud seesugust suundumust täheldama juba euro kasutuselevõtust saadik.

5.3.3.4   Kuid see ei olnud nii. Soomes on pärast euro kasutuselevõttu avaliku sektori kulutused sisemajanduse koguprodukti (SKP) suhtes veidi vähenenud ning need on alati olnud väiksemad kui riigi tulumäär. Hispaanias on avaliku sektori kulutuste (välja arvatud intressimaksed) ja SKP suhe jäänud samaks, kuigi tulumäär on isegi tõusnud. Itaalias on avaliku sektori kulutuste määr üldiselt langenud, langetades mõnevõrra ka tasumisele kuuluvaid intressimakseid. Siiski on täheldatud riigitulude määra vähenemist. Kreekas on pärast riigi euroalaga liitumist ja võlakirjade intressimäärade lähenemist samuti avaliku sektori kulutused SKP suhtes üldiselt samaks jäänud; seal on täheldatud intressimaksetega seotud kulude osakaalu vähenemist. Riigitulude vähenemine SKP suhtes oli aga Kreekas tunduvalt suurem kui Itaalias.

5.3.3.5   On selge, et turudistsipliini puudumine ja võlakirjade intressimäärade jõuline lähenemine ei ole põhjustanud moraalset ohtu tänu investorite täielikule kindlusele võlakirjade suhtes. Ei ole täheldatud avaliku sektori kulutuste suurenemist SKP suhtes, pigem vastupidi. Võib igal juhul väita, et madalad ja lähenevad intressimäärad on paljudes kohtades põhjustanud maksutulude vähenemist – vähemalt kahel eespool mainitud juhul võis täheldada vähenevat tulumäära.

5.3.4   Viimati mainitu on argument selleks, et keskenduda moraalse ohu vastu võitlemisel tuludele. Maksupoliitika tugevam koordineerimine võiks takistada maksudumpingut. Tulevikus võiks teatud juhtudel kehtestada sanktsioone ka maksusoodustuste puhul ELi majanduspoliitika kooskõlastamise ning valitsemistavade tugevdamise raames. See tagaks majandusjuhtimise meetmete sümmeetria, mida komitee on nõudnud juba oma varasemates arvamustes (9).

5.3.5   Samuti on väga ebatõenäoline, et investorid pööravad esmajoones tähelepanu nende riikide, kellele nad raha laenata soovivad, eelarvepoliitika usaldusväärsusele. Suur eelarvedefitsiit ja riigivõlg ei ole tegelikkuses turuintressimäärade taseme jaoks niivõrd olulised, kui seda väidetakse rohelises raamatus. Seda tõendab asjaolu, et just Hispaania, kes on eelarvepoliitika „eeskujulik õpilane”, seisab praegu silmitsi refinantseerimise probleemidega, samas kui sellised suure võlakoormusega riigid nagu Suurbritannia, saavad finantseeringuid enneolematult madalate intressimääradega.

5.3.6   Seetõttu on komitee arvamusel, et rohelise raamatu järgseid meetmeid arvestades peab komisjon kiiresti läbi vaatama oma seisukohad moraalse ohu ja turudistsipliini kohta. Need võivad väga kiiresti viia ekslike järeldusteni, mille majanduslikud tagajärjed oleksid katastroofilised: kui näiteks väidetava moraalse ohu probleemi vastase võitluse tõttu kehtestatakse stabiilsuse ja kasvu paktis veel rangemad võlga käsitlevad eeskirjad või automaatsed võlapidurid, tuleb eeldada vastupidist (ja komisjoni arvates ebaefektiivset) survet riigi kulutustele. Veendumaks selles, et riigi kulutuste oluline vähendamine – vastupidiselt komisjoni oletustele ja soovile – avaldab negatiivset mõju võlakirjade potentsiaalsete ostja usaldusele, piisab, kui heita pilk kriisis olevatele riikidele, kus range poliitika on ebakindlust veelgi enam suurendanud ja kus jätkub intressimäärade tõus.

5.3.7   Lisaks arvab komitee, et argument, mille kohaselt on vajalik, et turud distsiplineeriksid demokraatlikult valitud valitsusi, tuleks põhimõtteliselt kahtluse alla seada. Sel juhul saab lõpuks sünonüümideks pidada mõisteid „turg” ja „kapitali omanikud”, kes on valitsuste võlausaldajad. On arusaamatu, miks tuleks tervitada asjaolu, et suhteliselt väike hulk kapitali omanikke avaldab riigieelarvele suuremat mõju kui rahva poolt valitud parlament.

5.4   Tingimused, et turg tunnistaks varad väga turvaliseks

5.4.1   Komitee jagab komisjoni seisukohta, et stabiilsusvõlakirjad peavad olema kõrgema krediidikvaliteediga, et nad pakuksid huvi investoritele ja euroala liikmesriikidele, kellel on juba kõrgeim krediidireiting. Samuti on kõrge krediidikvaliteet vajalik selleks, et stabiilsusvõlakirjadest saaks rahvusvaheline võrdlusalus ning et toetada asjaomaste futuuri- ja optsiooniturgude arengut ja tõhusat toimimist, mis on võlakirjaturgude likviidsete varadega varustamisel võtmetähtsusega.

5.4.2   Komitee on veendunud, et üldise ühise vastutusega eurovõlakirjad on väga atraktiivsed potentsiaalsetele võlausaldajatele, kes otsivad kindlaid investeeringuid. Ühiste võlakirjade turu maht ja likviidsus meelitab uusi investoreid kohale ilmselt ka väljastpoolt Euroopat. Komitee jagab seisukohta, et ülemaailmsete makromajanduslike tasakaalunihete taustal on vaja teha kõik võimalik selleks, et suunata suur osa likviidseid varasid kiiresti areneva majandusega riikidest stabiilsetesse finantsinvesteeringutesse, st eurovõlakirjadesse. Seega on neil võlakirjadel oluline osa finantsturgude stabiliseerimisel isegi väljaspool Euroopa Liidu piire.

5.4.3   Vahepeal on aga ebakindlus Euroopa võlakirjaturgudel tohutult kasvanud liikmesriikide valitsuste kõhkleva sekkumise, halbade poliitiliste otsuste ja tahte puudumise tõttu leida kriisile terviklikud lahendused. Nii on ebakindlus praeguseks kasvanud sedavõrd suureks, et isegi solidaartagatisega tagatud eurovõlakirjade (variant 1, vt eespool punkt 3.2.1.1) järele ei ole nüüdseks ilmselt enam sellist nõudlust nagu paar kuud tagasi. Samuti kannatab selle tõttu stabiilsusvõlakirjade võime kriisi leevendada ja võib-olla ei täida nad oma esialgset eesmärki – stabiliseerimine.

5.4.4   Seetõttu on komitee arvates oluline anda Euroopa Keskpangale kriisi lahendamisel suurem roll, näiteks andes alates 1. juulist 2012 pangalitsentsi Euroopa Finantsstabiilsuse Fondile või Euroopa stabiilsusmehhanismile. Erinevalt föderaalreservist, Jaapani Pangast ja Inglise Pangast ei ole Euroopa Keskpangal liikmesriikide jaoks viimase laenuandja rolli. See selgitab suuresti intressimäärade erinevusi euroala ja palju suuremates võlgades olevate majanduste vahel ning aitab suures osas kaasa mulje tekkimisele, et kriis ei lõpe kunagi.

5.4.5   Siiski on petlik uskuda, et eurovõlakirjade aktsepteerimine turul ja seega madalad intressimäärad eeldavad võimalikult ranget eelarvepoliitikat ja konsolideerimist. Komitee on mitmetes oma arvamustes juhtinud selgesõnaliselt tähelepanu sellise poliitika kahjulikele tagajärgedele majanduse jaoks ning rõhutanud, et riigieelarve konsolideerimine põhineb peamiselt majanduskasvul (10).

5.5   Stabiilsusvõlakirjade emiteerimisega seotud valikuvõimalused

5.5.1   Lähenemisviis nr 1: riigivõlakirjade emiteerimise täielik asendamine stabiilsusvõlakirjade emiteerimisega solidaartagatise alusel.

Komitee usub, et see on pikemas perspektiivis kõige mõistlikum lahendus ja ka kooskõlas Euroopa Liidu kui sotsiaal-majandusliku liidu eesmärgiga. Samal ajal võib see osutuda ka kõige tõhusamaks lühemas perspektiivis rahastamise probleemidega tegelemiseks ja seega kriisi lõpetamiseks. Kuid selline lähenemisviis eeldab Euroopa integratsiooni kõige ulatuslikumal määral. Seega tekitab selle eluviimine ilmselt kõige rohkem poliitilisi probleeme, mistõttu näib riigivõlakirjade emiteerimise täielik asendamine stabiilsusvõlakirjade emiteerimisega solidaartagatise alusel lähitulevikus kõige vähem tõenäoline.

5.5.2   Lähenemisviis nr 2: riigivõlakirjade emiteerimise osaline asendamine stabiilsusvõlakirjade emiteerimisega solidaartagatise alusel

5.5.2.1   Selline lähenemisviis on kõige teostatavam ning ka vastuvõetavam, kuna on sisuliselt kooskõlas eelmise variandiga, välja arvatud see, et riikidele peab jääma mõningane iseseisvus finantsturgudel tegutsemisel. Sellest tulenevalt peaks iga riik vastama erinevatele turu- ja rahastamistingimustele, mis võib kajastada erinevusi nende individuaalses krediidireitingus. Igal juhul võib see lähenemisviis osutuda väga tõhusaks, kui arvestada selle mõjusid nii keskpikas kui ka lühikeses perspektiivis. Lisaks nõrgendab see oluliselt ka argumente, mis põhinevad väidetavatel moraalse ohu riskidel. Sellepärast on see üks kahest võimalusest, mida komitee ametlikult toetab.

5.5.2.2   Siiski on oluline kuni stabiilsusvõlakirjade emiteerimiseks loa saamiseni langetada otsus meetodite ja võla ülemmäära kohta viisil, mis võimaldaks leida reaalse lahenduse finantsraskustes olevate riikide teravale probleemile. Nii on komitee seisukohal, et kõiki olemasolevaid riigivõlakirju ei pea kohe konverteerima stabiilsusvõlakirjadeks (nagu viidatakse kõnealuses rohelises raamatus, lk 17), sest viimaste („kvaliteetvõlakirjad”) emiteerimise piirmäär saavutataks väga kiiresti ja refinantseerimine eeldab taas riiklikke võlakirju („madalama kvaliteediga võlakirjad”) (11).

5.5.3   Lähenemisviis nr 3: riigivõlakirja emiteerimise osaline asendamine stabiilsusvõlakirja emiteerimisega proportsionaalse tagatise, kuid mitte solidaartagatise alusel.

5.5.3.1   Komitee nõustub komisjoniga, et seda lähenemisviisi iseloomustab ülejäänud kahega võrreldes kõige kitsam rakendusala, sest see ei pruugi katta liikmesriikide kogu rahastamisvajadust (nagu ka lähenemisviisi nr 2 puhul), ja see näeb ette proportsionaalset, kuid mitte solidaartagatist. Seepärast avaldab selline lähenemisviis stabiilsusele ja integratsioonile arvatavasti ainult piiratud mõju. Kõnealust lähenemisviisi võiks rakendada suhteliselt kiiresti, sest see tundub olevat täielikult kooskõlas Euroopa Liidu kehtiva lepinguga.

5.5.3.2   Sellistele finantsinstrumentidele piisava krediidireitingu saamiseks oleksid liikmesriigid kohustatud esitama täiendavaid tagatisi. Lähenemisviisi nr 3 kohaselt on stabiilsusvõlakirjadel suuri sarnasusi Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi emiteeritud võlakirjadega, isegi kui nende kaal ja võimalik mõju turgude tõhususele ja integratsioonile on mõnevõrra suurem. Kuna on tõenäoline, et sellise lähenemisviisiga ei kaasne kuigi suur mõju, on see komitee seisukohaga kõige vähem kooskõlas.

5.6   Stabiilsusvõlakirjade eelarveraamistik

5.6.1   Komitee kordab oma veendumust, et stabiilsuse ja kasvu pakti tugevdamiseks kasutatavad majanduse juhtimise pakett, nõukogu resolutsioon laiendatud euroala pakti kohta ja nn kuldreeglite üldine kehtestamine on meetmed, millest ei piisa kriisi lahendamiseks ja mille sotsiaalsed mõjud võivad viia Euroopa Liidu lagunemiseni (12).

5.6.2   Täiendavad meetmed, mida komisjon ja nõukogu võtavad lisaks kõnealuse rohelise raamatu ettepanekutele, ei tohiks tugineda üksnes riikide eelarvedefitsiidi ja riigivõla vähendamisele riigieelarve kokkuhoiu abil (kokkuhoid). Need meetmed avaldavad üldiselt negatiivset mõju majanduskasvule, tööhõivele ja heaoluriigile, need piiravad tarbetult võimalusi arendada asjakohast antitsüklilist eelarvepoliitikat, veelgi enam, need ei too edu, mida komisjon ootab.

5.6.3   Kuid rahaliidu liikmesriikides on vaja võtta meetmeid, et saavutada riikide majanduste ühtlustatud areng, vähendada tasakaalunihkeid ja viia ellu ühist rahapoliitikat. Lisaks on oluline kooskõlastada majanduspoliitika, mis püüab täita õigeid eesmärke. Sellega seoses on kõnealuses rohelises raamatus korduvalt käsitletud suund konkurentsivõime suurendamisele, mis toimub madalamate kulude ja palkade alandamise surve kaudu, ühekülgne ega võta arvesse nõudluse rolli makromajanduslikul tasandil.

5.6.4   Näiteks surve sissetulekute vähendamiseks riikides, kus täheldatakse jooksevkonto defitsiiti, võib viia nõudluse ja impordi vähenemiseni. Sel moel oleks euroala jooksevkonto küll tasakaalus, kuid selle hind on tootmise ja majanduse kui terviku tulemuslikkuse vähenemine, mis lõpuks jõuab madalale tasemele. Komitee kordab oma veendumust, et tasakaalustatud majanduspoliitika on väga oluline, et saavutada strateegia „Euroopa 2020” eesmärgid.

5.6.5   Seetõttu on asjakohane juhtida majanduspoliitika kooskõlastamine majanduskasvu tugevdamise ja rahvatulu suurendamise suunas. Liikmesriikides, kus on viimastel aastatel olnud suhteliselt madal avaliku sektori investeeringute tase ja nõrk sisenõudlus, tuleb võtta nõudluse toetamiseks parandusmeetmeid, samas kui suhteliselt suure jooksevkonto ja eelarvedefitsiidiga riigid peaksid paremini tasakaalustama oma tulusid ja kulusid. Stabiilsusvõlakirjade kasutuselevõtt Euroopa Liidus lähenemisviisi nr 2 kohaselt võib komitee arvates toetada püsivalt ELi sisemiste makromajanduslike tasakaalunihete kiiret ja hädavajalikku vähendamist.

(1)  „Tõelise majandus- ja rahaliidu suunas”, Euroopa Ülemkogu eesistuja Herman Van Rompuy aruanne, 26. juuni 2012, II osa, punkti 2 kolmas lõik (EUCO 120/12),

http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/ET/ec/131289.pdf.

(2)  Avalikus arutelus ja dokumentides kasutatakse tavaliselt mõistet „eurovõlakirjad”. Komisjon leiab, et sellise instrumendi peamine eesmärk on tugevdada finantsstabiilsust euroalas. Seepärast kasutatakse kooskõlas Euroopa Komisjoni presidendi José Manuel Barroso 28. septembri 2011. aasta ettekandega olukorra kohta liidus kõnealuses rohelises raamatus mõistet „stabiilsusvõlakirjad”.

(3)  Euroopa Parlamendi 6. juuli 2011. aasta resolutsioon finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi kohta (2010/2242 (INT)).

(4)  Vt EMSK arvamus „Majanduskasv ja riigivõlg ELis: kaks uuenduslikku ettepanekut”, ELT C 143, 22.5.2012, lk 10; samuti EMSK arvamus „Arukad eelarvepoliitika konsolideerimise strateegiad – Euroopa majanduskasvu hoobade leidmine. Kuidas täielikult kasutada meie majanduste tööjõupotentsiaali olukorras, mis nõuab kiiret eelarve kohandamist?”, ELT C 248, 25.8.2011, lk 8.

(5)  Vt reitinguagentuuri Standard & Poor's 13. jaanuari 2012. aasta põhjendus euroala 16 liikmesriigi riigivõlakirjade reitingu alandamise kohta: „the policy initiatives that have been taken by European policymakers in recent weeks may be insufficient to fully address ongoing systemic stresses in the eurozone” (Euroopa poliitikute viimastel nädalate poliitilistest algatustest tõenäoliselt ei piisa, et tulla täielikult toime käimasoleva süsteemse kriisiga euroalal), vt (inglise keeles):

http://www.standardandpoors.com/prot/ratings/articles/en/eu/?articleType=HTML&assetID=1245327399569. Standard & Poor's lisas: „We believe a reform process based on a pillar of fiscal austerity alone risks becoming self-defeating, as domestic demand falls in line with consumers’ rising concerns about job security and disposable incomes, eroding national tax revenues” (Meie arvates võib eelarve rangusel põhinev reformiprotsess ise muutuda ennasthävitavaks, sest sisenõudlus langeb ja samas suureneb tarbijate mure töökoha kindluse ja kasutada olevate sissetulekute pärast, mis vähendab riigi maksutulusid).

(6)  Vt punkt 5.6.

(7)  Euroopa Keskpanga tegutsemisruum on peaaegu piiramatu ning võib ulatuda lihtsast deklaratsioonist oma rahapoliitika tulevaste suundade kohta ulatuslike sekkumisteni, et osta spekulatiivsete rünnakute alla sattunud riigivõlga.

(8)  Kõnealuses dokumendis kasutatakse mõistet „eurovõlakirjad”, rääkides poliitilise liidu eesmärgist, lisaks majandus- ja rahaliidu eesmärgile. Kõigil muudel juhtudel kasutatakse komisjoni loodud mõistet „stabiilsusvõlakirjad”. Nende kahe mõiste vahel ei ole tegelikult mingit erinevust.

(9)  Vt loetelu EMSK arvamuses „Iga-aastane majanduskasvu analüüs: Euroopa Liit võtab igakülgseid kriisimeetmeid”, ELT C 132, 3.5.2011, lk 26 ja EMSK arvamus „Majanduspoliitilise juhtimise uute eeskirjade sotsiaalsed mõjud”, ELT C 143, 22.5.2012, lk 23.

(10)  Vt eespool joonealune märkus 8.

(11)  Delpla, J. ja von Weizsäcker, J. (2010), The Blue Bond Proposal. Breugel Policy Briefs 420, Brüssel 2010. Autorid pakuvad kvaliteetvõlakirjade emiteerimise piirmääraks 60 % SKPst, mis vastab Maastrichti lepinguga esialgselt kogu riigivõla ülempiiriks ette nähtud kriteeriumile. Järjest kasvava hulga vähem või rohkem üksikasjalike uuringute ja ettepanekute hulgast tasub tähelepanu pöörata Saksamaa valitsuse majandusekspertide nõukogu ettepanekutele Euroopa võlalunastamispakt kohta

(http://www.sachverstaendigenrat-wirtschaft.de/fileadmin/dateiablage/Pressemitteilungen/A_european_redemption_pact.pdf), samuti Varoufakis, Y. ja Holland, S. (2011), A modest proposal for overcoming the euro crisis, Bardi Kolledi Levy Majandusinstituut, Policy Note 3/2011, http://www.levyinstitute.org/pubs/pn_11_03.pdf.

(12)  Vt sellega seoses punkt 5.3.