21.1.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 21/15

1.1

Euroopa 2020. aasta strateegiasse integreeritud uus kaubanduspoliitika peaks andma vastused keskkonnaalastele probleemidele ja hoidma ära kiusatust pöörduda tagasi protektsionismi poole. Uuel kaubanduspoliitikal tuleb teenida senisest uuenduslikuma ja keskkonnahoidlikuma turu huve ning edendada sotsiaalset heaolu. Kõnealuse ambitsiooni teostamiseks peab EL näitama eeskuju ning muutma majanduskasvu suunda selliselt, et liigutakse väheseid CO2-heiteid tekitava mudeli poole. Seeläbi saab EL säilitada oma liidrirolli võitluses kliimasoojenemise vastu. Majanduskasvu, transpordi ja tehnoloogiate levimise mõjul on rahvusvaheline kaubandus möödapääsmatu element aruteludes kliimamuutuste üle ja üleminekul keskkonnahoidlikule majandusele.

1.2

Komitee loodab väga, et WTOs Doha läbirääkimiste raames sõlmitav üldine kokkulepe hõlbustab keskkonnatoodete ja -teenuste kaubavahetust tariifsete ja mittetariifsete tõkete olulise vähenemise kaudu. Samas on komitee arvamusel, et ELil tuleb jätkuvalt olla eeskujuks ja lihtsustada keskkonnahoidlike tehnoloogiate siiret kahepoolsete ja piirkondlike kaubanduskokkulepete raames.

1.3

Tulevast kaubandusstrateegiat silmas pidades soovitab komitee uurida senisest enam kliimamuutuste keskkonna- ja sotsiaalset mõõdet, sealhulgas veemajandamise alal. Komitee julgustab Euroopa ja kolmandate riikide kodanikuühiskonda osalema kahepoolsetele ja piirkondlikele kaubandusläbirääkimistele eelnevates mõju-uuringutes, eelkõige säästva arengu valdkonnas.

1.4

Transpordi osas toetab komitee ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonis seatud globaalseid eesmärke, mille kohaselt tuleb õhutranspordis vähendada heitkoguseid 10 % ja merendussektoris 20 %. Otsus ühendada heitkoguste vähendamise jõupingutused puudutab ka transpordisektorit, kuna alates aastast 2012 liidetakse lennundus järk-järgult ELi kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteemi. ELi algatus kehtestada avamere transpordis ambitsioonikad energiatõhususe eesmärgid oleks neis jõupingutustes abiks.

1.5

2009. aasta detsembris Kopenhaagenis vastu võetud kliimamuutusi käsitleva kokkuleppe ja selle jätkumeetmete suhtes valitseva ebaselguse tõttu sätestati kliima- ja energiapaketis, et Euroopa Parlamendiga kaasotsustusmenetlust rakendades võetakse juunis 2010 vastu aruanne, mis sisaldab asjakohaseid ettepanekuid sektorite jaoks, kus on rahvusvahelise konkurentsi ja /või ELi süsinikdioksiidi hinnast tulenevate lisakulude tõttu süsinikdioksiidi lekke oht. Ehkki praegu ei ole seda veel täheldatud, ei saa süsinikdioksiidi lekke ohtu alates 2013. aastast kõrvale jätta. See oht tõenäoliselt kasvab, kui EL suurendab aja jooksul oksjonil müüdavate kvootide mahtu ning kui ELi-välised suuri heitkoguseid tekitavad riigid viivitavad heitkogustega kauplemise turu loomise või riikliku tarbimismaksu kehtestamisega.

1.6

Lühiajalises perspektiivis peaks süsinikdioksiidi lekke ohu piiramine toimuma peamiselt tasuta eraldatavate kvootide arvu suurendamise kaudu, mille ulatus sõltub sellest, kuidas edenevad kliimamuutuste teemalised mitmepoolsed läbirääkimised ja milliseid tulemusi neil saavutatakse. Saastekvootide tasuta eraldamine peab olema suunatud tundlikele sektoritele, olema kujundatud parimate tavade raames ning see peab võtma arvesse kahte kriteeriumi: kaubanduse avamine ja süsinikdioksiidi lisakulud. See peab olema empiirilisel alusel põhinev ajutine meede ning vastama rahvusvahelise kaubanduse eeskirjadele ja vähese CO2-heite mudelile.

1.7

Piiridel rakendatavad kohandamismehhanismid ei leia WTOs õigustust niikaua, kuni Euroopa Liit edendab saastekvootide tasuta eraldamist – ELi heitkogustega kauplemise süsteemi saab käsitada maksuna (ja seega piiridel kohandatavana) vaid siis, kui kõik kvoodid müüakse oksjonil. Kõige mõistlikum oleks kasutada kohandamismehhanisme ajutiselt piiratud hulga tariifiridade osas tegeliku süsinikdioksiidi lekke ohu puhul, kui kvootide tasuta eraldamine on ära kasutatud. WTO vaidluste lahendamise organi ees saab kaitsta vaid väga sihipäraseid ja põhjendatud kohandamisi, mille ainus eesmärk on hoida temperatuuri tõus allpool 2 °C – see on ka Kopenhaageni konverentsi suurim saavutus.

1.8

Kuna saastekvootidega kauplemise turu loomisega seotud projektid maailmas edenevad aeglaselt ja ebakindlalt, jäävad ELi liikmesriigid veel mitmeks aastaks nende väheste riikide hulka, kes kehtestavad süsinikdioksiidile hinna. Arvestades tulevast süsinikdioksiidi lekke ohtu Euroopa mitmes sektoris, mis on hõlmatud ELi heitkogustega kauplemise süsteemiga, soovitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee oluliselt suurendada pikaajalisi investeerimismahtusid, mis on suunatud majanduse süsinikdioksiidiheidete vähendamisele, luua ennetav ja stabiilne stiimulipõhine raamistik, et edendada innovatiivsust ning teadus- ja arendustegevust selliste puhaste tehnoloogiate valdkonnas, mis ei ole veel turustatavad.

1.9

Kui Euroopa soovib edendada rohelist majandust ja säilitada selles valdkonnas juhtpositsiooni, tuleks tal nii enda kui kliima huvides jääda oma väga ambitsioonika eesmärgi juurde saavutada aastaks 2050 järk-järgult heitkoguste 80 %-line vähenemine. Vahe-eesmärk võiks olla näiteks heitkoguste 20–40 % vähenemine aastatel 2020–2030. Komitee teeb ettepaneku viia läbi mõjuanalüüse (keskkond, tööhõive ja areng) aastatel 2020–2050 toimuvate üleminekute ennetamiseks.

1.10

Võitlus kliimamuutusega nõuab tugevaid ühiseid meetmeid nii riigi kui ka ELi tasandil. Valitsusorganid peavad lisaks turusurvele (ELi heitkogustega kauplemise süsteem) töötama kiiresti välja sihipärased finants- ja maksustiimulid ning arendama investeerimist keskkonnahoidlike tehnoloogiate ja teenustega seotud teadus- ja arendustegevusse. Ka kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saavad avalike hangete abil aidata kaasa keskkonnahoidlike tehnoloogiate arendamisele.

1.11

Süsinikdioksiidi heiteid tekitavate tootjate kõrval tuleb kutsuda ka tarbijaid võitlema kasvuhoonegaaside heitkoguste vastu otseselt kaubanduse kaudu. Komitee kutsub üles ühtlustama ja tugevdama toodete süsinikdioksiidimõju mõõtmise meetodit, mis hõlmab protsessi kõiki etappe kontseptsioonist kuni turustamiseni. Selleks soovitab komitee parandada elutsüklianalüüse ning viia senisest rohkem läbi metoodilisi uuringuid süsinikdioksiidi heite üle arvepidamise kohta. Kui süsinikdioksiidisisaldust puudutavad normid ja märgistused peavad jääma erasektori kanda ja ELi-siseselt detsentraliseerituks, on väga oluline kehtestada mõõtmise ja hindamise ühine raamistik, mis kuulub komisjoni või sihtotstarbelise asutuse vastutusalasse.

1.12

Komitee soovitab WTO vaidluste lahendamise organi tulevast kohtupraktikat silmas pidades juba eelnevalt kindlaks määrata, mil määral võivad tootmisprotsessid ja -meetodid õigustada kaubavahetuse piiranguid keskkonnakaitseliste erandite nimel (1). Komitee soovitab laiendada WTO Kaubanduse ja Keskkonna Komitee volitusi eesmärgiga uurida USA krevetialase kohtuvaidluse õiguslikke tagajärgi.

2.1

Viimastel aastakümnetel on rahvusvaheline kaubandus kasvanud enneolematul määral (21 % maailma SKP-st 2007. aastal, välja arvatud ELi sisene kaubandus), hoolimata 2009. aastal kriisi tagajärjel toimunud 12 % langusest. Majanduskasvu, transpordi ja tehnoloogiate levimise mõjul on rahvusvahelisest kaubandusest saanud möödapääsmatu element aruteludes kliimamuutuste üle.

2.2

Praegu ei eksisteeri täielikku teoreetilist raamistikku, mille abil määratleda või kirjeldada kaubavahetuse ja kliima vastasmõju ning põhjuslikku seost (2). Uurimustöödes kasutatakse kolme omavahel seotud muutujat, et mõõta kaubanduse mõju kliimale ja keskkonnale üldiselt. Mastaabi muutuja: kaubanduse mõjul suureneb majandustegevus ning selle tagajärjel, oletades, et tehnoloogia jääb samaks, suurenevad heitkogused. Ülesehituse muutuja: suhteliste eeliste alusel toimuva geograafilise ümberjaotumisega võib kaasneda heitkoguste suurenemine või vähenemine vastavalt sellele, kui saastavad on need tootmisharud, millele riigid globaliseerumise edenedes keskenduvad. Tehniline muutuja: kodanikuühiskonna surve all, ettevõtete ja riigiasutuste tegevuse toel arendatakse puhtamaid tehnoloogiaid ja vähenevad heitkogused. ELi heitkogustega kauplemise süsteemi kuuluvad Euroopa ettevõtted on aidanud kaasa sellele, et EL saavutaks Kyoto protokolli heitkoguste vähendamise eesmärgid.

2.3

Kaubanduse nimetatud kolme muutuja kogumõju CO2 heitkogustele on negatiivne, kuna kaupade maht on nii suur, et puhaste tehnoloogiate levik seda veel ei kompenseeri. Vahemaa tootmise ja lõpptarbimise eri kohtade vahel ei ole ainus tegur, mida tuleb arvestada, samuti ei ole see süsinikdioksiidi mõõtmisel kõige olulisem tegur.

2.4

Kaubanduse spetsiifiline seos kliimaga peitub kaubanduse mõjus transpordile (3) ja lõppkokkuvõttes heitkogustele. Nafta osakaal transpordis kasutatavast energiast on praegu maailmas 95 %. Riikliku ja rahvusvahelise transpordi osakaal kõigist kasvuhoonegaaside heitkogustest on veidi alla 15 %.

2.5

Suurem osa rahvusvahelisest kaubandusest toimub mere kaudu (kaaluna väljendatult 90 %). Kõnealune transpordiliik on endiselt üks vähem saastavatest, kui arvestada CO2 heitkoguseid kilomeetri ja transporditud tonni kohta. Siiski tuleb võtta arvesse prognoositavat majanduskasvu. Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni andmetel võivad meretranspordi heitkogused aastaks 2050 kolmekordistuda eelkõige Lõuna-Lõuna suunalise kaubavahetuse suurenemise tõttu.

2.6

Veekriisi oht on veel üks kliimasoojenemise tõsiseid tagajärgi. Ilma ennetavate meetmeteta võib 2020. aastal poolt maailma elanikkonnast ähvardada veepuudus. Juba praegu puudub maailmas 1,5 miljardil inimesel juurdepääs joogiveele ja puhastusseadmetele. Mõnes kohas tekib ka põllumajanduses veepuudus, mille tagajärjel saab kaubandusest strateegiline element riiklike huvide kindlustamisel energiajulgeoleku, kliima ja toiduga kindlustatuse valdkonnas. Rahvusvaheline kaubandus saaks piirata üldist survet veevarudele, aidates tagada nappide ressursside tõhusat jaotumist.

3.1

Valitsustevaheline kliimamuutuste eksperdirühm (IPCC) on hinnanud mitmeid kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise tehnoloogiaid, mille abil aidata kaasa kliimamuutustega seotud probleemide lahendamisele. Paljud neist tehnoloogiatest on arutluse all WTO-s toimuvatel läbirääkimistel keskkonnatoodete ja -teenuste üle, nagu näiteks tuule- ja hüdroelektrijaamade turbiinid, päikesepaneelid, fotogalvaanilised elemendid või taastuvatel energiaallikatel põhinevate tehnoloogiate toimimiseks vajalikud seadmed.

3.2

Doha voorus peetavad läbirääkimised keskkonnatoodete ja -teenuste üle võivad parandada juurdepääsu keskkonnahoidlikele toodetele ja tehnoloogiatele. Kaubanduse liberaliseerimisest oodatav vahetu kasu kliimale on siiski piiratud ulatusega. Paljudele toodetele – see puudutab eelkõige taastuvaid energiaallikaid – kehtestatud tariifsed kaubandustõkked on madalad või suhteliselt väiksed (keskmiselt 2 % rikastes riikides ja 6 % arenguriikides). Seevastu pidurdavad investeerimise takistused ja mittetariifsed tõkked tõsiselt kõnealuste kaupade levikut (eelkõige tehnilised normid ja tööstusstandardid, halduskoormus, teenuse osutaja kohustuslik kaubanduslik esindus importivas riigis, tegevuspiirangud välismaistele ettevõtetele).

3.3

2020. aastaks kavandatavat komisjoni tulevast kaubandusstrateegiat silmas pidades on komitee seisukohal, et kõnealuses arvamuses sisalduvad juba elemendid, mille abil hinnata seatud eesmärki, mille kohaselt tuleb otsida meetmeid kaubavahetuse avamiseks sellistes tulevikuvaldkondades nagu tehnoloogia, ökoloogilised tooted, kõrgtehnoloogilised tooted ja teenused ning rahvusvaheline standardimine kasvuvaldkondades. Eelkõige soovitab komitee uurida senisest enam kliimamuutuste keskkonna- ja sotsiaalset mõõdet, sealhulgas veemajandamise alal. Komitee julgustab Euroopa ja kolmandate riikide kodanikuühiskonda osalema kahepoolsetele ja piirkondlikele kaubandusläbirääkimistele eelnevates mõju-uuringutes, eelkõige säästva arengu valdkonnas.

3.4

Joogivee osas saab rahvusvaheline kaubandus avaldada mõju tehnoloogiasiirde valdkonnas (merevee magestamise seadmed, reovee taaskasutamine ja veepuhastustehnikad). Seega tuleb kõnealust aspekti arvesse võtta kõigis keskkonnatoodete ja -teenuste üle peetavates kaubandusläbirääkimistes, nii nagu seda soovitab komitee.

3.5

Transpordi osas toetab komitee ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonis seatud rahvusvahelisi eesmärke, mille kohaselt tuleb õhutranspordis vähendada heitkoguseid 10 % ja merendussektoris 20 %. Otsus ühendada heitkoguste vähendamise jõupingutused puudutab ka transpordisektorit, kuna alates aastast 2012 liidetakse lennundus järk-järgult ELi kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteemi. ELi algatus kehtestada avamere transpordis ambitsioonikad energiatõhususe eesmärgid oleks neis jõupingutustes abiks.

3.6

Üks puhaste tehnoloogiate ja nendega seotud teenuste levikut piirav takistus on sageli intellektuaalomandi õiguste tugevdatud kaitse. Uuringud näitavad, et alates 1990. aastate lõpust on märgatavalt tugevnenud intellektuaalomandi õigused, eelkõige patendiõigused. Ehkki on tõsi, et eelkõige patentide abil on nende omanikel võimalus piirata kliimamuutustega võitlemiseks kasulike tehnoloogiate kättesaadavust, kasutamist ja arendamist, näitavad kõnealused hiljutised uurimused, et just intellektuaalomandi õigused on võtmetähtsusega küsimus pikaajaliste investeeringute ja praegu veel mitte kättesaadavate tehnoloogiate arendamisel. Samas ei tundu see lühiajalises perspektiivis puhaste tehnoloogiate levitamisel olevat kõige määravam takistus. Turukõlblike tehnoloogiate patentide praegune maksumus on pigem madal. Olulisem on lahendada intellektuaalomandi õiguste vähese kohaldamise ja järgimisega seotud probleemid, mis endiselt ei innusta teatud riikidesse suunatud eksporti.

3.7

Võitlus kliimamuutusega nõuab tugevaid ühiseid meetmeid nii riigi kui ka ELi tasandil. Valitsusorganid peavad lisaks turusurvele (ELi heitkogustega kauplemise süsteem) töötama välja otstarbekad finants- ja maksustiimulid ning arendama investeerimist veel turustamata keskkonnahoidlike tehnoloogiate ja teenustega seotud teadus- ja arendustegevusse, sealhulgas avalike hangete abil. Ka kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saavad avalike hangete abil aidata kaasa keskkonnahoidlike tehnoloogiate arendamisele.

3.8

Arvestades, et avatud turu ja majanduskasvu vahel valitseb positiivne seos, jääb endiselt püsima küsimus ettevõtete ja tarbijate vastutusest CO2 kvoote sisseostvates riikides. Euroopa ja Ameerika Ühendriigid üksi haaravad pooled Hiina müüdavatest CO2 kvootidest. Arvepidamises süsinikdioksiidi heite kohta ei tohiks piirduda vaid vahetute saasteallikate ja varustava sektoriga, vaid arvesse tuleks võtta ahela kõiki lülisid alates tootekujundusest kuni turustamiseni.

3.9

Komitee on arvamusel, et globaliseerunud tööstusharude laialipaisatus ja suur geograafiline liikuvus teeb kindla toote süsinikusisalduse täpse ja usaldusväärse mõõtmise tänapäeval väga keeruliseks. Selle paljudest üheaegselt toimuvatest tegevustest ja protsessidest tuleneva tõenäoliselt vältimatu keerukuse tõttu ei ole just väga lihtne arendada tarbijate teavitamisele ja nende teadlikkuse tõstmisele suunatud kaubanduspoliitikat, nagu näiteks erasektori tootemärgistusalased algatused, ökomärgised ja sertifitseerimismärgised. Käitumismallide muutumisest ja inimeste valikutest kriisi ajal on näha, et nimetatud mehhanisme tuleb soodustada, kuid komitee leiab, et need ei asenda avalikku sektorit normeeriva rolli täitmisel, sealhulgas allika maksustamisel. Komitee soovitab parandada elutsüklianalüüse ning viia läbi senisest rohkem uuringuid keeruliste metoodiliste küsimuste lahendamiseks näiteks seoses süsinikdioksiidi heite üle arvepidamisega, aga ka seoses kõigi tootmisahelas osalevate sidusrühmade jaoks kehtiva arvepidamise moodulsüsteemi käivitamise rahaliste aspektidega.

3.10

Tõhusa keskkonnapoliitika raames peab olema võimalik eraldada tooteid nende töötlemis- ja tootmismeetodite järgi. Üleminek süsinikuvaesele majandusele võib toimuda üksnes siis, kui on võimalik eristada vähese kasvuhoonegaasiheitega meetodite abil toodetud tooteid. Teatud tehnoloogiaid tuleb teistele eelistada. Kui tarbijad eristavad tänu märgistusele kaupu vastavalt nende tootmise viisile – keskkonnasõbralik või mitte –, siis muutub konkurentsivahekord, võimaldades määratleda kahe toote erinevust vastavalt nende tootmise meetoditele.

3.11

Maailmas, kus süsinikdioksiidi hind on diferentseeritud, on WTO põhikontseptsioon ehk toodete sarnasuse küsimus kaubandus- ja kliimaalastel aruteludel vältimatu. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab WTO vaidluste lahendamise organi tulevast kohtupraktikat silmas pidades juba eelnevalt kindlaks määrata, mil määral võivad töötlemis- ja tootmismeetodid õigustada keskkonnakaitselise erandi (4) nimel tehtavaid kaubavahetuse piiranguid. Komitee soovitab laiendada WTO Kaubanduse ja Keskkonna Komitee volitusi eesmärgiga uurida USA krevetialase kohtuasja (WT/DS58/AB/RW) õiguslikke tagajärgi.

4.1

Kaubandus- ja kliimaalased läbirääkimised toimuvad kahes erinevas perspektiivis, neist esimene hõlmab väga pikaajalise mõjuga poliitikat ja meetmeid, teised aga palju vahetumaid mõjusid. Kaubandus- ja kliimapoliitika vaheliste suhete keerulisus seisneb nende perspektiivide kattuvuses. Kliimameetmetel võib olla lühiajaline mõju kaubandusele, samal ajal kui kaubandusmeetmed mõjutavad kliimat ainult väga pikas perspektiivis.

4.2

Ideaalses maailmas oleks süsinikdioksiidil ühtne hind, mis saadab maailma majandusi vähese süsihappegaasiheitega majanduskasvu arenguteel, tekitamata riikide vahel diskrimineerimist või konkurentsimoonutusi. Kliimamuutuste alaste läbirääkimiste praegune olukord näitab, et see ettekujutus ei saa niipea reaalsuseks. Veel pikka aega ei saa süsinikdioksiidi hind maailmas olla ühtne, kuna praegu on hind 20–30 eurost Euroopas tonni kohta (sõltuvalt prognoositavast keskmisest) 0 euroni enamikus teistes riikides või piirkondades.

4.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunnistab, et meie ebatäiuslikus maailmas ähvardavad konkurentsivõime vähenemise ja süsinikdioksiidi lekete ohud (kasvuhoonegaasiheiteid tekitava tööstuse väljaränne riikidest ja piirkondadest, kus süsinikdioksiidi maks on kõige kõrgem) eelkõige nende riikide rühma, kes selgelt toetavad süsinikdioksiidi maksu ehk antud juhul Euroopat. Rahvusvaheliste valdkondlike kokkulepete väljatöötamine ja rakendamine on juba üle kümne aasta kestva arutelu teema. Üksmeele puudumise tõttu ei ole sellele küsimusele ikka veel lahendust leitud, kuid tegemist on siiski võimalusega, mida uurida energiamahukate tööstuste puhul. Odava taastuvatest energiaallikatest toodetud energia areng ja arukad võrgud aitaksid samuti piirata konkurentsivõime vähenemise ohtu.

4.4

Komitee toetab komisjoni ettepanekut, (5) kooskõlas 2010. aasta märtsi avaldusega, mille kohaselt peavad ELi ettevõtted olema võimelised konkureerima teiste riikide ettevõtetega võrdsetel tingimustel. Lühikeses perspektiivis peaksid suure süsinikulekke ohuga sektorid, vastavalt mitmepoolsetele kliimamuutuste alastele läbirääkimistele, saama tasuta lisakvoote kuni 100 % ulatuses Kyoto järgse perioodi (2013–2014) alguses.

4.5

Pikas perspektiivis võiksid kogu oksjoni vältel, mil kvootide hinda võiks vaadelda maksuna, aidata piiridel rakendatavad kohandamismehhanismid lahendada konkurentsivõime vähenemise probleeme, mis on tingitud sellest, et Euroopa riigid teevad heidete vähendamiseks palju suuremaid jõupingutusi kui tema kaubanduspartnerid. Olgu impordimaksuna või süsinikdioksiidi piiril kaasamise mehhanismina või Euroopa importijatele kehtestatud kohustusena osta heitkoguste krediiti ühenduse saastekvootidega kauplemise süsteemi ehk nn Euroopa süsinikuturu raames, vastavad need mehhanismid vajadusele sisestada ühenduse saastekvootidega kauplemise süsteemile alluvate sektorite majandustegevuse kliimakulud.

4.6

Uuringud on näidanud, et konkurentsivõime vähenemine ja süsinikulekked ei ole ühenduse saastekvootidega kauplemise süsteemi rakendamise kahel esimesel etapil eriti märkimisväärsed. Aastatel 2005–2012 jaotatakse saastekvoote suhteliselt suuremeelselt ja peamiselt tasuta (6). Ülemaailmse süsinikuturu puudumise tõttu, mis oleks ideaalne lahendus, toetab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee erinevaid heitkoguste ülemmäära ja heitkogustega kauplemise süsteeme, vastavalt Euroopa süsteemile või teistele sama tõhusatele ülemmäära ja heitkogustega kauplemise süsteemidele. Komitee soovitab koostada uuringuid raskuste ja lahenduste kohta, eesmärgiga ühtlustada süsteemid piirkondliku integratsiooni alusel ning vahetuskursside kõikumisi silmas pidades.

4.7

Konkurentsivõime vähenemise ja süsinikulekke oht püsib ka ELi heitkogustega kauplemise süsteemi kolmandal etapil (2013–2020), mille jooksul on ette nähtud järkjärguline eraldamine oksjonite abil ja olemasolevate saastekvootide iga-aastane vähendamine eesmärgiga saavutada aastaks 2020 heitkoguste 20 % vähendamine võrreldes aastaga 1990. Aastal 2025 pannakse oksjonile 100 % saastekvoote, mille vaheetapp on 2020. aastal 70 % saastekvoote. Kui heitkoguste 30 % vähendamine jätkub, oleks asjakohane vaadata üle saastekvootide oksjonile paneku määrad, et viia need kooskõlla teiste riikide tulemustega, kes on võtnud endale kohustused vastavalt Kopenhaageni lepingule.

5.1

Arvestades konkurentsivõime vähenemisega ja süsinikulekke ohuga, mis tuleneb saastekvootide järkjärgulisest oksjonile panekust, ning arvestades heidete ülemmäära 2020. aastal, pakkus komisjon oma energia- ja kliimapaketis välja kaheetapilise lahenduse. Lahenduse esimesel etapil määratletakse kõige ohustatumad sektorid kahe kriteeriumi alusel: kaubanduse intensiivsus (kaubavahetuse avatus väljaspool ELi asuvate riikidega) ja süsinikdioksiidi hinna mõju. Esialgne loetelu „tundlike” sektorite kohta koostati 2009. aasta detsembris ja see vaadatakse läbi iga viie aasta järel. Komisjon võttis vaatluse alla 200–300 sektorit (7). Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab, et ainult need sektorid, mis täidavad kõiki süsinikdioksiidihinna ja kaubanduse intensiivsuse kriteeriumeid, võiksid saada alates 2013. aastast kasu 100 % tasuta süsinikdioksiidi saastekvootide jaotusest ühiste tulemustepõhiste näitajate alusel. Esimese analüüsi alusel võib eristada teatud sektoreid. Kooskõlas kõnealuse nõudega rõhutab komitee, et ainult 11 sektorit (8) täidavad süsinikdioksiidihinna ja kaubanduse intensiivsuse koondnõuet.

5.2

Kopenhaageni kokkulepe ei ole ei siduv ega eriliselt ambitsioonikas, samuti ei täida see kaugeltki Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 2009. aasta deklaratsioonis soovitud tulemusi. Kokkuleppel on selgitav iseloom ja puudub lepingu õiguslik väärtus ning selles jäetakse Kyoto protokolli tuleviku küsimus lahtiseks. Kokkuleppel on siiski see eelis, et ta moodustab esialgse aluse riiklike jõupingutuste registreerimiseks ja võrdlemiseks kliimamuutuste leevendamise valdkonnas. Kopenhaageni kokkuleppe lisas on ära toodud ELi tingimuslik pakkumine kasvuhoonegaaside 30 % vähendamise kohta tingimusel, et teised tööstusriigid kohustuvad tegema võrdväärseid jõupingutusi.

5.3

Teiste tööstusriikide võetud kohustuste taustal võiks EL jääda kindlaks 20 % vähendamise eesmärgile. Nii võiks EL piirata väheneva konkurentsivõime ja süsinikulekkega seonduvaid probleeme, mis ähvardavad neid Euroopa sektoreid, mida hõlmab ühenduse saastekvootidega kauplemise süsteem. See valikuvõimalus ei kõrvalda siiski täielikult süsinikulekke probleemi kahel põhjusel:

5.4

Kuna EL tegi pakkumise heidete 30 % vähendamise kohta aastaks 2020 tingimusel, et teised riigid teevad võrdväärseid panuseid ja võtavad sarnaseid kohustusi, on EL muutunud sõltuvaks võimalikust mitmepoolsest lepingust, mille eesmärk on teha tõeline valik oma edaspidise arengu jaoks väheste süsinikdioksiidiheidetega mudeli suunas ning saavutada oma heitkoguste neljakordne vähendamine aastaks 2050. Vaatamata kõigile seda laadi tingimustele ja eesmärkidele peetakse USA-s ja Hiinas fossiilkütuste vähendatud kasutamist majanduses jätkuvalt ühepoolseks alt-üles investeerimis- ja uuendusstrateegiaks. Teatud mõttes tähendab Kopenhaageni leping väljakutset tehnoloogia valdkonnas. Euroopa peab sellele väljakutsele vastama.

5.5

Kui Euroopa soovib edendada rohelist majandust ja säilitada selles valdkonnas juhtpositsiooni, tuleks tal nii enda kui kliima huvides jääda oma väga ambitsioonika eesmärgi juurde saavutada aastaks 2050 järk-järgult heitkoguste 80 % vähenemine. Vahe-eesmärk võiks näiteks olla heitkoguste 20–40 % vähenemine aastatel 2020–2030. Komitee teeb ettepaneku viia läbi mõjuanalüüse (keskkond, tööhõive ja areng) aastatel 2020–2050 toimuvate üleminekute kavandamiseks.

5.6

Vahe-eesmärgi kehtestamisega paralleelselt tuleb võtta reguleerimis- ja maksumeetmeid, mis soodustavad senisest enamat investeerimist keskkonnahoidlike tehnoloogiate alasesse teadus- ja arendustegevusse. Euroopa Komisjoni teatises „Euroopa 2020. aastal” (9) on toodud välja, et Euroopa suunab teadus- ja arendustegevusse peamiselt erainvesteeringute väiksema mahu tõttu alla 2 % vahendeid, samas kui Ameerika Ühendriigid 2,6 % ja Jaapan 3,4 %. Nii madal teadus- ja arendustegevusse investeerimise tase ei ole kooskõlas ei ELi vastava eesmärgiga (3 %) ega ka kliimaalaste väljakutsetega. Eesmärgi praktiliseks elluviimiseks teeb komitee ettepaneku viia läbi mõjuanalüüse (keskkond, tööhõive ja areng), et kavandada üleminekut 2020. järgsele etapile ning hilisematele (2030, 2040, 2050) etappidele.

5.7

Olenemata sellest, kas otsustatakse tagasihoidliku või ambitsioonika valiku kasuks, jäävad ELi liikmesriigid ilmselt veel mitmeks aastaks nende väheste riikide hulka, kes kehtestavad süsinikdioksiidile (küll mõistlikul tasemel) hinna saastekvootidega kauplemise turu raames. Euroopa ei tohi jätta teadus-, uuendus- ja investeerimispoliitikas tähelepanuta alt-üles lähenemisviisi, samas ei tohi Euroopa aga loobuda suurtest mitmepoolsetest ambitsioonidest Kopenhaageni kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste järgmistel kohtumistel Mehhikos (2010) ja Indias (2011). Kui EL panustab aga vaid süsinikuturule, võivad jääda unarusse teadust, uuendusi ja investeerimist soodustavad muud kasulikud poliitikameetmed. Euroopas käivitatud majanduse elavdamise kavades on seda eesmärki võrreldes Aasia ja Ameerika Ühendriikidega juba alaväärtustatud.

5.8

Komitee soovitab tegutseda süsinikdioksiidi lekke küsimuses ettevaatlikult ja läbimõeldult. Laialdast kasutust leidnud saastekvootide tasuta eraldamist tuleb jätkata kooskõlas ELi strateegiliste valikutega. Piiridel rakendatavad kohandamismehhanismid ei leia WTOs õigustust niikaua, kuni Euroopa Liit edendab saastekvootide tasuta eraldamist – ELi heitkogustega kauplemise süsteemi saab käsitada maksuna (ja seega piiridel kohandatavana) vaid siis, kui kõik kvoodid müüakse oksjonil. Kõige mõistlikum oleks kasutada kohandamismehhanisme ajutiselt piiratud hulga tariifiridade osas tegeliku süsinikdioksiidi lekke ohu puhul, kui kvootide tasuta eraldamine on ära kasutatud. WTO vaidluste lahendamise organi ees saab kaitsta vaid väga sihipäraseid ja põhjendatud kohandamisi, mille ainus eesmärk on hoida temperatuuri tõus allpool 2 °C – see on ka Kopenhaageni konverentsi suurim saavutus.

5.9

Keskpikas perspektiivis eeldab selline valik rahastamist Euroopa leevendusstrateegia raames. Praegu teostatakse nimetatud strateegia katseprojekte seoses süsiniku kogumise ja säilitamisega, sealjuures on asutatud investeerimise ja intellektuaalomandi jagamise järelevalvekomisjon. Ajutised kohandamismeetmed saavad olla usaldusväärsed vaid juhul, kui nendega kaasneb innovatsioonipoliitika, mille eesmärk on otsida säästvale arengule suunatud lahendusi.