19.2.2011

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 54/1

---

Täiskogu 467. ISTUNGJÄRK 8. JA 9. DETSEMBRIL 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Energiastrateegia aastateks 2011–2020”

(ettevalmistav arvamus)

(2011/C 54/01)

Raportöör: Bernardo HERNÁNDEZ BATALLER

12. mail 2010 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Energiastrateegia aastateks 2011–2020”

(ettevalmistav arvamus).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon võttis arvamuse vastu 16. novembril 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 467. istungjärgul 8.–9. detsembril 2010 (9. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 138, vastu hääletas 40, erapooletuks jäi 21 liiget.

1.   Sissejuhatav ülevaade

1.1   Euroopa Komisjonil on kavas võtta vastu energiastrateegia aastateks 2011–2020 ja tegevuskava vähese CO2-heitega energiasüsteemi loomiseks 2050. aastaks. Ta palus Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel koostada oma panusena neil kahel teemal ettevalmistavad arvamused.

1.2   Komitee peab kahe kõnealuse teema üheaegset käsitlemist kiiduväärseks. Investeeringud energiasektorisse on pikaajalised, mistõttu on väga oluline, et järgmise kümne aasta strateegias peetaks silmas pikema aja, 2050. aasta eesmärke.

1.3   Euroopa Komisjon on konsulteerimise lähtepunktina avaldanud ülevaatliku dokumendi „Uue Euroopa energiastrateegia (2011–2020) väljatöötamine”. Käesoleva arvamuse esimeses osas esitatakse kokkuvõte komitee seisukohtadest ja soovitustest. Teises osas tutvustatakse mõningaid üldisi teemasid, mida tuleks strateegias käsitleda. Kolmandas osas kommenteeritakse komisjoni ülevaatlikus dokumendis tõstatatud konkreetseid küsimusi.

1.4   Viimased 200 aastat on kogu maailm toetunud energia- ja transpordivaldkonnas peamiselt fossiilkütustele. Seni on meie käsutuses olnud rikkalikud ja odavalt kättesaadavad fossiilkütuste varud, tänu millele on arenenud riigid saanud tõsta märkimisväärselt oma tootlikkust ja elatustaset.

1.5   Enamik eksperte on aga ühel meelel selles, et järgmise 40 aasta jooksul nafta- ja maagaasivarud vähenevad ning allesjäänud maavarade osas tekib suur konkurents ja nende hinnad tõusevad. Süsi jääb tõenäoliselt üsna kättesaadavaks ja selle varude tõsise kahanemise oht ei tundu eelseisva sajandi jooksul eriti suur. Samal ajal on aga kogu maailmas vaja hädasti vähendada fossiilkütuste põlemisest tekkivat CO2-heidet, et hoida ära hukatuslikke kliimamuutusi, ning see puudutab nii sütt kui ka naftat ja maagaasi.

1.6   Seepärast tuleb 2050. aastaks muuta energiatootmise aluseid ja energiakasutust. Edendada tuleb mitmesuguste alternatiivsete energiaallikate võimalikult kiiret kasutuselevõttu. Fossiilkütuste jätkuval kasutamisel tuleb koguda juba heiteallikas säilitamiseks või taaskasutuseks enamik CO2-heitest, et vältida selle jõudmist õhku. Samuti tuleb kõigis sektorites hakata energiat senisega võrreldes märgatavalt tõhusamalt kasutama.

1.7   Eelkirjeldatud muudatuste tulemuslik haldamine on üks suuremaid ühiskonna ja valitsuste ees seisvaid ülesandeid 21. sajandil. Selleks on vaja uut lähenemisviisi energia ja energiateenuste hinna kindlaksmääramisele, tagamaks eelkõige seda, et fossiilkütuste kasutajad maksavad kinni tekitatud CO2-heitest tulenevad kulud. Teha tuleb mahukaid investeeringuid uude tehnoloogiasse, luua uusi partnerlusi tööstuse ja valitsuste vahel vajaliku infrastruktuuri rajamiseks ning muuta avalikkuse suhtumist energiatarbimisse ja selle maksumusse.

1.8   Riigid peavad tegema vajalike muudatuste elluviimiseks tihedat koostööd. Samal ajal on konkurents kogu üleminekuprotsessi ajal äärmiselt terav. Ägedalt tuleb konkureerida allesolevate nafta- ja maagaasivarude pärast, kuid lisaks kerkivad esile uued konkurentsivaldkonnad alternatiivsete energiaallikate ning energiatõhusate toodete ja teenuste väljatöötamisel. Juba varakult oma energiatõhusust ja alternatiivsete energiaallikate kasutamist edukalt suurendanud riigid ja piirkonnad parandavad seeläbi oma konkurentsivõimet. Seevastu need, kelle areng on sihipäratu ja kes vajalikke muudatusi edasi lükkavad, jäävad konkurentsis üha nõrgenevale positsioonile.

1.9   Euroopa ja Euroopa Liit on selles arengus praegu kriitilises järgus. Neil on kaalukad põhjused muutuste elluviimiseks, sest nad sõltuvad suuresti nafta ja maagaasi välisimpordist ning on tundlikud igasuguste nendega varustatuses esilekerkivate piirangute suhtes. Samuti on nad olnud esirinnas üldsuse ja poliitikute tähelepanu juhtimisel kliimamuutuste ohule ning tegutsenud eestvedajana mõne vajaliku alternatiivse energiaallika ja teatud võtmesektorite energiatõhususe suurendamise meetmete arendamisel.

1.10   Euroopa ei saa endale lubada loorberitele puhkama jäämist. Üleminekuprotsess ei ole veel saanud sisse piisavat hoogu, et oma jõul edasi liikuda, ning seda võivad kergesti olulisel määral ohustada praegused majandusraskused ja neist tulenev keskendumine lühiajalistele eesmärkidele. Samal ajal koguvad teised piirkonnad ja riigid, nagu Hiina ja USA, hoogu kiireks tegutsemiseks. Eelkõige just Hiinast võib tõenäoliselt saada alternatiivsete energiaallikate arendamisel väga tugev konkurent.

1.11   Euroopa jaoks on äärmiselt oluline lisada uut hoogu energiavaldkonna ümberkorraldamisele. Euroopa Liidu uue energiastrateegiaga võiks luua ja peakski loodama raamistik selleni jõudmiseks. Selles tuleks määratleda eesmärgid ja sihid ning visandada nende saavutamiseks vajalikud meetmed ja struktuurid. Strateegia vastuvõtmist nõukogus ja institutsioonides tuleb kasutada selleks, et sõnastada ühine poliitiline, äriline ja ühiskondlik tahe saavutada vajalikud muutused. See on võimalus, mida ei tohi kasutamata jätta ega raisku minna lasta.

2.   Strateegia põhielemendid

2.1   Uus Euroopa energiastrateegia aastateks 2011–2020 peab tuginema vähemalt kolmele nurgakivile: energiavarustuse kindlus, vähese CO2-heitega majandus ja energiaalane konkurentsivõime. Komitee toetab tehtud jõupingutusi, mille eesmärk on soodustada üleminekut vähese CO2-heitega majandusele ja parandada energiavarustuse kindlust, kuid peab kahetsusväärseks, et komisjon pööras 2010. aasta mais välja antud ülevaatlikus dokumendis „Euroopa uue energiastrateegia (2011–2020) väljatöötamine” nii vähe tähelepanu energia konkurentsivõime küsimusele. Keskpikas perspektiivis peaks vähese CO2-heitega majanduse saavutamine muutma iseenesest Euroopa konkurentsivõimelisemaks, aga kui viivitamata ei võeta asjakohaseid meetmeid, siis lühiajalises perspektiivis on kõikide energiapoliitikameetmete kogukulude tõttu olemas tõeline süsinikdioksiidi lekke või töökohtade kaotamise oht.

2.2   Komitee arvates võib strateegia põhielemendid koondada järgmiste alateemade alla:

—	majanduslike signaalide õige tõlgendamine;

—	õige tehnoloogia valik;

—	rahastuse tagamine;

—	õigete institutsioonide ja struktuuride (nii era- kui ka avalike) olemasolu tagamine;

—	tarbijate ja üldsuse kaasatuse tagamine;

—	Euroopas kõnealuseid ümberkorraldusi soodustava ühenduse ja partnerluste loomine ning eesmärkides, edasiliikumise kiiruses, konkreetsetes sihtides ja tähtaegades ühise kokkuleppe saavutamine.

2.3   Majanduslikud signaalid. Majandusteadlaste seisukohast on energiasektoris vajalike ümberkorralduste käivitamise ainus ja kõige olulisem vahend õige energiahinna kehtestamine, kus võetakse arvesse ka energia tootmise ja tarbimise väliskulud. Eriti just energia tootjad ja tarbijad peaksid maksma kinni kõik tekitatud CO2-heitest tulenevad kulud.

2.4   Praegu ollakse kogu maailmas sellest veel väga kaugel. Energia tootjad ja kasutajad ei maksa kaugeltki mitte kinni kõiki tekitatavast CO2-st tulenevaid kulusid ning mõnes riigis makstakse koguni sobimatuid toetusi süsinikupõhise energia hinna alandamiseks ning nõudluse ja seega ka kõnealuse energia tootmise soodustamiseks. Edaspidises poliitikas tuleks püüelda selle poole, et fossiilkütuste põletamisest tekkinud CO2-heited kajastuksid täielikult söe hinnas. Võimalikud toetused tuleks palju hoolikamalt kaaludes suunata

—	uuele tehnoloogiale keskenduva teadus- ja arendustegevuse edendamisele;

—	uute ja kujunevate vähe CO2-heidet tekitavate tehnoloogialahenduste kasutuselevõtu toetamisele piiratud aja jooksul, kuni nad suudavad turul oma jõul püsima jääda;

—	energiatõhususe suurendamise meetmete ja viiside rakendamise soodustamisele;

—	vaesematele või ebakindlamas olukorras olevatele leibkondadele vajalike energiateenuste tagamisele.

2.5   Euroopa on paremate hinnakujundusstruktuuride suunas liikumisel teinud mõningaid edusamme, kuid praegune süsteem, kus on segiläbi eri riikide mitmesugused kütusemaksud, mõned veel säilinud tootmistoetused, puudulik ja heitlik heitkogustega kauplemise süsteem jne, ei anna kaugeltki mitte stabiilseid ja järjekindlaid hinnasignaale, mida energia tarnijad ja tarbijad vajavad, et nad julgeksid teha tarvilikke suur- ja väikeinvesteeringuid. Uues energiastrateegias tuleks kehtestada selged eesmärgid ja sihid, et

—	kaotada sobimatud toetused nii tootmisele kui ka tarbimisele kogu energiasektoris ja sellega seotud valdkondades;

—	ühtlustada rohkem kõigi kasvuhoonegaase tekitavate kütuste, protsesside ja toodete maksustamist;

—	kehtestada CO2-heitele sobiv hind kõigis sektorites kas heitkogustega kauplemise süsteemi laiendamise ja selle lünkade kõrvaldamise või muude maksumeetmete teel;

—	suunata võimalikud allesjäävad toetused eelnimetatud konkreetsetele eesmärkidele.

2.6   Energia hind jääb tõenäoliselt varasemast kõrgemaks (ja mõnel Euroopale energia tarnijal võivad aeg-ajalt tekkida varustamisraskused). Energiat tuleb kasutada võimalikult tõhusalt, et hoida energia kogutarbimist ja uute vajalike investeeringute mahtu parajal tasemel. Suurimad jõupingutused tuleb suunata kõigi sektorite energiatõhususe edendamisele.

2.7   Õigete hindade kujundamine on oluline, kuid komitee arvates üksnes sellest kindlasti ei piisa, et pöörata areng jäädavalt vähese CO2-heitega majanduse suunas. Lisaks on vaja palju muid meetmeid ja algatusi, eriti just algusjärgus, kuni turg ise suudab hakata peamiseks edasiviivaks jõuks.

2.8   Õige tehnoloogia. Jätkuvalt tuleb rohkem pingutada alternatiivsete energiaallikate, sealhulgas mitmesuguste taastuvate energiaallikate arendamise ja kasutuselevõtu nimel. Kui nende alternatiivide väljaarendamisega jõutakse lõpule, peaksid nad olema turul igati konkurentsivõimelised ega vaja enam spetsiaalset toetust peale nende kasuks toimiva hinnaerinevuse, mis tuleneb sobivast söehinnast. Kuni 2020. aastani on aga paljud sellised tehnoloogiarakendused alles arendamisjärgus ning vajavad tõenäoliselt rahastamist teadus- ja arendustegevuse programmide kaudu, soodustariife või muid investeerimisstiimuleid ning toetust infrastruktuuri sobivale arendamisele.

2.9   Paljusid alternatiivseid energiaallikaid saab ilmselt kõige tõhusamalt kasutada elektrienergia tootmisel. Optimeerimaks selliste energiaallikate osakaalu ja kasutamaks maksimaalselt ära olemasolevat elektritootmisvõimsust, tuleb elektrivõrku märkimisväärselt tõhustada ja laiendada nii kohalikul, riikide kui ka Euroopa tasandil ning muuta see n-ö arukaks, et see suudaks koondada paljud erinevad ja eri ulatusega energiaallikad ning tulla toime muutuva nõudlusega.

2.10   Varumise ja säilitamise võimsusel (koos tervikliku võrguga) on edaspidi veelgi olulisem osa, sest selle abil peab olema võimalik tulla toime taastuvatest energiaallikatest, nagu tuulest ja päikesest saadava ebaühtlase energiavooga ja kõikuva nõudlusega. Seejuures võiksid üha olulisemal kohal olla hüdroelektrijaamad, biomassil põhinevad elektrijaamad, gaasihoidlad ja ehk ka ulatuslikud energia salvestamise võimalused, samuti veel allesolevatel fossiilkütustel (eelkõige maagaasil) põhinevad elektrijaamad, mis on varustatud CO2-heite kogumise mehhanismiga.

2.11   Mõned analüütikud on arvamusel, et uues, vähese CO2-heitega majanduses peavad olema tähtsal kohal uue põlvkonna tuumaelektrijaamad, ning nii mõnigi riik nii Euroopas kui ka mujal on astunud samme olemasolevate tuumaelektrijaamade eluea pikendamiseks ja kavandab ka uute rajamist. Enamik komitee liikmeid jagab seisukohta, et tuumaenergia peab etendama rolli Euroopa liikumisel vähese CO2-heitega majanduse poole. Tavapärase tuumaenergia tootmisel kasutatav tehnoloogia on nüüdseks hästi välja arendatud ning komitee arvates tuleb kõigi uute tuumaelektrijaamade puhul katta ilma otseste ja varjatud toetuste abita kõik selle tegevusega seotud majandus- ja kindlustuskulud ning võimalikud tuumajäätmete ladustamise ja kõrvaldamise kulud.

2.12   Süsi jääb kahtlemata veel mitmeks aastakümneks oluliseks energiaallikaks – eriti just elektri tootmisel. Et vähendada selle CO2-heidet, tuleb aktiivselt arendada ja kasutusele võtta CO2-heite kogumise ja säilitamise võimalusi ning seada tähtajad nende kasutuselevõtuks kõigis söeküttel töötavates elektrijaamades.

2.13   Energiatõhusust ja CO2-heite vähendamist tuleb jõulisemalt edendada kõigis sektoreis, eriti transpordis, elamumajanduses, ehituses, elektritootmises ja energiamahukates tööstusharudes.

2.14   Rahastuse tagamine. Energiasektori ümberkorraldamine vajab järgmisel 20 aastal mahukaid investeeringuid (tõenäoliselt kolm-neli korda suuremaid kui praegu). Selle saavutamiseks on vaja ambitsioonikat Euroopa strateegiat, milles seataks selged eesmärgid ning loodaks sobiv usaldusväärne ja sidus reguleeriv raamistik koos stiimulite ja muude toetustega asjaomastele tööstusharudele, et aidata neil järjekindlalt liikuda eesmärkide suunas.

2.15   Õiged struktuurid ja institutsioonid. Kõnealuseks ümberkorralduseks tuleb samuti oluliselt tugevdada institutsioone, et kavandada ja suunata arengut ning edendada samal ajal jätkuvalt dünaamilist ja konkurentsivõimelist turgu vajalike investeeringute tegemiseks. Energiatarne kavandamine, võrgu haldamine ning energiaturu ja selle tariifisüsteemi reguleerimine tuleb läbi vaadata ning need peavad olema terviklikud või kooskõlastatud Euroopa tasandil, et tagada nende vastavus ajavahemiku 2011–2020 energiastrateegia eesmärkidele.

2.16   Nõutavad muudatused vajavad kiireid ja olulisi ümberkorraldusi Euroopa majanduse tootmis- ja tarbimismustrites. Mis puudutab tootmist, siis peaks tänu taastuvate energiaallikate ning energiatõhusate toodete ja teenuste arendamisele tekkima energiavaldkonnas palju uusi ettevõtteid ja töökohti, samal ajal energiasektori vanemates osades paljud senised kaovad. Kõnealuse ümberkorralduse ladusaks läbiviimiseks on vaja ulatuslikku teavitus-, koolitus- ja ümberõppeprogrammi.

2.17   Energiasektori ümberkorraldamiseks vajalike uute tehnoloogiarakenduste ja lahenduste jaoks on olemas rahvusvaheline turg, mis kasvab kiiresti. Euroopa peab laiendama oma teadus- ja arendustegevust ning innustama oma tööstusharusid ja ettevõtteid asuma sel dünaamilisel ja konkurentsivõimelisel turul juhtpositsioonile.

2.18   Tarbijate, VKEde ja üldsuse kaasamine. Nõudluse osas tuleb peamine rõhk panna äri- ja eratarbijate harimisele ning innustamisele, et ka nemad saaksid osaleda edaspidi vajalikus arukas tarbimises. Nii äri- kui ka eratarbijad vajavad asjakohast teavet selle kohta, kuidas nad saavad energiat tõhusamalt kasutada ja aidata kaasa taastuvate energiaallikate kasutamisele üleminekule. Sageli vajavad nad ka stiimuleid energiatõhususe meetmete iseseisvaks rakendamiseks või taastuvate energiaallikate kasutuselevõtuks.

2.19   Energia hind jääb tõenäoliselt varasemast kõrgemaks, mistõttu tuleb hoolikalt hinnata selle mõju vaesematele leibkondadele ja ebakindlamas olukorras olevatele inimestele ning kujundada poliitikameetmed sellest lähtudes. Sellistele leibkondadele tuleb energiatõhususe meetmete võtmisel esmajärjekorras abi võimaldada – nii seepärast, et neil endil ei pruugi selliste meetmete jaoks raha olla, kui ka seetõttu, et kõrgem energia hind mõjutab neid rängemini kui paremas majanduslikus olukorras olijaid.

2.20   Muutusi soosiv ühendus Euroopas. Et viia läbi vajalikud ulatuslikud ja kiired ümberkorraldused, peavad nii Euroopa Liit kui ka liikmesriigid jagama oma pädevusi ning tegutsema üheskoos ühtse energiaturu vajaliku tehnilise ja majandusliku integratsiooni saavutamiseks ning kaasama selle nimel tehtavasse töösse ka asjaomased tööstusharud. ELi strateegia eest tuleks võtta ühine vastutus ja seda tuleks üheskoos ellu viia.

2.21   Eesmärgid. Muutustega sammu pidamiseks peab komitee mõistlikuks kehtestada strateegias ümberkorralduse teatud etappide lõpetamiseks omavahel seotud ja kooskõlas olevad tähtajad. Iga eesmärgi puhul tuleks siis kehtestada asjaomased rakendusmeetmed ja investeerimiskavad, mis töötatakse välja koos tööstuse ja teiste sidusrühmadega. Näiteks võiks

—	kehtestada lisaks taastuvate energiaallikate jaoks juba seatud 2020. aasta eesmärkidele veel eesmärgid 2030., 2040. ja 2050. aastaks;

—

nõuda siis, kui CO2 kogumise ja säilitamise tehnika või tehnoloogia on ennast fossiilkütustel põhinevates elektrijaamades tõestanud, nende kasutamist kõigis uutes sellist tüüpi elektrijaamades algusest peale ning kehtestada ajakava kõnealuse tehnoloogia kasutuselevõtuks ka kõigis olemasolevates elektrijaamades;

—	kehtestada tähtaeg, mille möödudes peavad kõik uued elamud ja hooned vastama vähese CO2-heitega ehitise nõuetele ning järk-järgult tuleb selliselt ümber ehitada ka olemasolevaid hooneid;

—	kehtestada tähtaeg, mille jooksul tuleks aegamööda suurendada elektrisõidukite osakaalu;

—	kehtestada esialgsed eesmärgid fossiilkütustel põhineva kütte täielikuks kaotamiseks kodumajapidamiste kütte- ja köögisüsteemidest.

2.22   Kõik need eraldiseisvad eesmärgid ja meetmed tuleb koondada kõikehõlmavasse kasvuhoonegaaside vähendamise strateegiasse ja viia vastavusse eesmärgiga vähendada 2020. aastaks kasvuhoonegaase 20 % (või 30 %) võrra.

3.   Komisjoni konsultatsioonidokumendis nimetatud uue energiastrateegia prioriteetsed valdkonnad

3.1   Kaasaegsed seotud energiavõrgud. Komitee jagab komisjoni seisukohta, et kõige tähtsam on arendada Euroopa jaoks välja kindlam, vastupidavam, arukam ja terviklik infrastruktuur. Et taastuvate energiaallikate kasutamine oleks võimalikult tõhus, tuleks eelistada igat liiki taastuva energiaallika kasutamist just seal, kus selle tulemuslikkus on optimaalne (tuuleenergia kõige tuulisemates kohtades ja päikseenergia kõige päikselisemates kohtades), ning viia seal saadav energia tõhusalt toimiva võrgustiku kaudu soovitud kohtadesse. Euroopa tasandil sellise optimaalse tulemuseni jõudmiseks on vaja käsitleda kogu Euroopa elektritootmissüsteemi tervikuna. Luua tuleb ühtne Euroopa võrk ja ühisprojektid ning struktuurid nende kavandamiseks ja juhtimiseks. Kõnealust võrku peab olema võimalik kõigil tasandeil arukalt juhtida ja töös hoida, et pakkumine ja nõudlus oleksid maksimaalselt vastavuses. Lisaks muudele eesmärkidele peab võrk suutma vastu võtta kaugematest energiaallikatest saadava energia (nt avamere tuuleenergia ja kõrbes kogutava päikseenergia); samuti tuleb optimeerida vahelduv- ja alalisvoolu kasutust võrgu eri osades, et vähendada energiakadu võrgus tervikuna.

3.2   Komisjon ja liikmesriigid peavad tegema üksteise ja kõigi Euroopa põhivõrguettevõtjate võrgustikega (ENTSOd) tihedamat koostööd, et luua tervikliku võrgu arendamise ja juhtimise kavandamiseks kooskõlastatud struktuur, arvestades seejuures selle rajamise ja toimimise tehnilisi ja finantsaspekte.

3.3   Komitee jagab komisjoni seisukohta, et oluline on võtta kõigil tarbimistasandeil, sh kodumajapidamistes, kasutusele nn arukad mõõdikud. Tarbijad vajavad kütusetarnijate ja riigiorganite märkimisväärset abi, et õppida mõistma arukatest mõõdikutest saadavat teavet ning teada konkreetseid võimalusi, kuidas seda teavet oma energiatarbimise optimeerimiseks kasutada.

Edu saavutamine vähest CO2-heidet tekitavale energiasüsteemile üleminekul. EL on juba võtnud endale kohustuse vähendada 2020. aastaks CO2-heidet 20 % või 30 % võrra siis, kui teisedki riigid võtavad samalaadsed kohustused. Need eesmärgid on oluliseks juhtivaks suunanäitajaks mitmele muule poliitikameetmele ja nende toel uutesse energiasüsteemidesse tehtavatele investeeringutele. Komitee arvates oleks hea, kui EL otsustaks Saksamaa, Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi keskkonnaministrite ettepanekut järgides muuta 2020. aastaks seatud CO2-heite vähendamise eesmärgi ambitsioonikamaks ja püüelda 20 %-lise vähendamise asemel hoopis 30 % eesmärgi poole, kui majanduslikud ja sotsiaalsed tingimused seda ilma konkurentsivõimet kahandamata vähegi võimaldavad ning kui selle saavutamiseks võetakse asjaomaseid meetmeid ja tehakse vajalikke investeeringuid.

3.4.1   Euroopa Liit on juba heas seisus 2020. aastaks CO2-heite 20 %-lise vähendamise eesmärgi saavutamise teel (2009. aastal jõuti juba 17 %-lise vähendamiseni) ja ta võiks saada kasu kõrgema eesmärgi seadmisest, et kiirendada energiavaldkonna ümberkorraldamist, muuta heitkogustega kauplemise turu toimimine tõhusamaks ning parandada Euroopa konkurentsivõimet pikas perspektiivis. Kuid poliitilistel kaalutlustel ja lühikeses perspektiivis Euroopa tööstuse (eelkõige energiamahukate sektorite) kaitsmise huvides oleks selgelt kergem liikuda varase 30 %-lise vähendamise poole, kui ka teised tööstusriigid teeksid võrreldavaid kärpeid ning enamarenenumad arenguriigid nõustuksid andma ülemaailmsetesse jõupingutustesse oma panuse. See tähendaks, et kõik suuremad riigid jagaksid võrdsemalt investeerimiskulusid ja energiavaldkonna ümberkorraldamise haldamisest tulenevat hinnakoormust ning et minimeeritaks süsinikdioksiidi leke.

3.4.2   Kuni praeguseni on EL püüdnud asetada läbirääkimiste lauale võimaluse jõuda 2020. aastaks 30 %-lise vähendamiseni, et veenda teisi riike võtma võrreldavaid kohustusi. Aga see ei ole ei Kopenhaagenis ega järgnevatel kohtumistel osutunud tulemuslikuks taktikaks. Samal ajal on aja möödudes läinud kaduma võimalus kasutada ulatuslikumat 2020. aasta eesmärki energiavaldkonna ümberkorraldamise kiirendamise vahendina Euroopas endas.

3.4.3   Kuna endiselt puudub kõikehõlmav üldine kokkulepe kliimamuutuste osas, siis peaks EL kaaluma varajast 25 %-list vähendamist 2020. aastaks ehk madalaimat eesmärki, mille valitsustevaheline kliimamuutuste rühm soovitas kõnealuseks aastaks arenenud riikide jaoks. See tagaks ka mõningad eelised, mida pakub võimalikult kiiresti ulatuslikumate eesmärkide seadmine, säilitades samas läbirääkimistel eelise täiendava 5 %-lise osas, mida teistele riikidele pakkuda, et julgustada neid kahe järgneva aasta jooksul rohkem ära tegema.

3.5   Juba varakult selle nimel tegutsedes jõutaks heitkogustega kauplemise süsteemis karmimate piirmääradeni ja seega CO2-heite tulemuslikuma hinnani. Komitee on seisukohal, et eelnimetatud süsteemi abil arvestatavate tulemusteni jõudmiseks tuleb kehtestada vähemalt 30 euro suurune miinimumhind ning tagada sobivate investeeringute toel CO2-heite ulatuslikum vähendamine pigem Euroopa Liidu enda sees kui eksportida heitkogused puhta arengu mehhanismi kaudu teistesse maailmajagudesse. Isegi kui eelnimetatud sihid saavutatakse, ei tohi komitee arvates panna üksnes heitkogustega kauplemise süsteemile liiga suuri ootusi. Pealegi võib süsteemi märkimisväärne tugevdamine osutuda ELis poliitiliselt ja konkurentsikaalutlustel vastuvõetamatuks, kui ülejäänud maailmas ikka veel võrdväärseid meetmeid ei võeta. Energiavaldkonna vajaliku hooga ümberkorraldamiseks tuleb kõikehõlmava strateegia raames võtta palju erinevaid poliitikameetmeid, mis on suunatud käesolevas arvamuses nimetatud eesmärkidele ning mida oleks ehk vaja tulevases strateegias rohkem rõhutada, kui praeguse kauplemissüsteemi toimimisel esinevad puudused jäävad püsima.

3.6   EL on juba teinud arvestatavaid edusamme hoonetele, sõidukitele ning paljudele kaupadele ja teenustele energiatõhususe miinimumstandardite kehtestamisel, kuid nende määrade ulatuslikumaks kehtestamiseks ja karmistamiseks on ikka veel palju teha. Veelgi rohkem on vaja ära teha selleks, et tagada kõnealuste standardite rakendamine ja nende järgmine. Komisjon peab suurendama survet liikmesriikidele, et nad töötaksid välja sobivad energiatõhususe tegevuskavad ja poliitikameetmed.

3.7   Juhtpositsioon tehnoloogilise innovatsiooni valdkonnas. Tehnoloogiline innovatsioon on energiasektoris otsustava tähtsusega uute toodete ja teenuste arendamisel ning nende hindade mõistlikumale tasemele alandamisel. Euroopal on oht jääda kõnealuses valdkonnas maha teistest peamistest maailmatasandi konkurentidest, mistõttu tuleb parandada nii erasektori kui ka avaliku sektori teadus- ja arendustegevuse taset uutes kesksetes tehnoloogiavaldkondades. Euroopa tasandil tuleks esimesel võimalusel viia ellu Euroopa energiatehnoloogia strateegiline kava (SET-kava).

3.8   Energiaküsimust tuleks kõigis asjaomastes ELi programmides, sh eelkõige struktuurifondides, rohkem tähtsustada. Ka liikmesriigid peavad asetama energiavaldkonna oma investeerimiskavades olulisemale kohale ning seda eriti just energiatõhususe ja taastuvate energiaallikate arendamise aspektist. EL ja liikmesriigid peavad lisaks tagama selle, et energiavarustuse ja -tarne ning energiatõhususega seotud toodete ja teenuste valdkonnas tegutsevate eraettevõtjate jaoks on olemas sobiv stabiilne reguleerimisraamistik ja stiimulid, mille abil nad saavad neile jõupingutustele kaasa aidata.

3.9   Ka komitee leiab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on eriliselt oluline roll oma haldusalal energiatõhususe suurendamisel ning taastuvate energiaallikate arendamise kavade kooskõlastamisel. Komitee soovitab Euroopal toetada linnapeade pakti suurepäraseid algatusi energiavaldkonnas ning otsida võimalusi selle algatuse tugevdamiseks ja ulatuse laiendamiseks.

3.10   Tugev ja koordineeritud energiaalane välispoliitika. Komitee jagab seisukohta, et kooskõlastatum kolmandaid riike hõlmav energiapoliitika tooks Euroopa Liidule kasu. Oma poliitika kooskõlastatusest hoolimata jääb Euroopa aga rahvusvahelisel tasandil nõrgale positsioonile, kui ta sõltub jätkuvalt väga suures ulatuses fossiilkütuste impordist mujalt maailmast, eriti veel kui need kütused tulevad mõnelt üksikult põhieksportijalt. Mida kiiremini EL suurendab oma energiatõhusust, vähendab kogutarbimist ja sõltuvust fossiilkütuste välisimpordist, seda kindlamaks muutub ta positsioon.

3.11   ELi kodanike kaitse. Komitee on komisjoniga ühel meelel selles, et eriliselt tähtsale kohale tuleks seada meetmed, millega luuakse kõigile Euroopa energiaettevõtjatele ühtsed tingimused, ning klientide jaoks läbipaistvuse edendamine kõigis pakutavate energiateenustega seotud aspektides. Nii äri- kui ka eratarbijad peavad õppima pöörama senisest palju enam tähelepanu oma energiatarbimisele ja võimalustele kasutada energiat vähem, aga see-eest tõhusamalt.

3.12   Energiatooted ja -teenused muutuvad tõenäoliselt üsna palju kallimaks, mis ajendab eelkirjeldatud suunas liikuma ka majanduslikel kaalutlustel. Tarbijad aga ootavad õigustatult, et neil aidataks soovitud eesmärkide poole liikuda ka muude vahendite kui hinnatõusu abil. Andmed toodete ja teenuste energiakulu tausta kohta peavad olema palju laiemalt kättesaadavad, samuti tuleb levitada teavet olemasolevate valikuvõimaluste ja muudatuste tegemiseks pakutava abi kohta (nt võimalus parandada elamute ja muude hoonete energiatõhusust, teha keskkonnasõbralikumaid valikuid transpordi kasutamisel, sisseostudel, puhkusi kavandades jne).

---

---