23.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/128

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee koostas 2002. aastal omaalgatusliku arvamuse “Sisseränne, integratsioon ja organiseeritud kodanikuühiskonna roll”  (1), mille eesmärk oli algatada ühenduse tasandil poliitiline ja ühiskondlik arutelu, et muuta integratsioonipoliitika ühise sisserände- ja varjupaigapoliitika keskseks elemendiks.

1.2

Kõnealuses arvamuses tehti ettepanek, et Euroopa Liit töötaks välja ühenduse programmi sisserändajate sotsiaalse integratsiooni edendamiseks. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et on vaja luua programmid uute sisserändajate ja perekonna taasühinemise eesmärgil vastuvõetavate isikute integratsiooni edendamiseks. Samuti on vajalikud programmid pagulaste ja varjupaiga taotlejate jaoks, keda lisaks Euroopa staatuse olemasolule kaitsevad ka rahvusvahelised õigusaktid.

1.3

9.—10. septembril 2002 korraldas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee koostöös komisjoniga sama eesmärgiga konverentsi. Sellel osales üle 200 inimese, kes esindasid 25 liikmesriigi ja Euroopa võrgustike sotsiaalpartnereid ning valitsusväliseid esindusorganisatsioone. Konverentsi eesmärk oli kaasata kodanikuühiskond Euroopa integratsioonipoliitika edendamisse.

1.4

Konverentsi kokkuvõttest võis lugeda, et sotsiaalpartneritel ja kodanikuühiskonna organisatsioonidel on integratsioonis täita põhiroll. Samuti märgiti, et Euroopa Liit ja selle liikmesriigid peavad eriti piirkondlikul ja kohalikul tasandil edendama sisserändajate, pagulaste ja vähemuste integratsiooni ning et integratsiooni soodustamiseks on tarvis Euroopa programmi.  (2)

1.5

Euroopa Ülemkogu lõi 2003. aastal riiklikud integratsiooni kontaktpunktid ning tegi komisjonile ülesandeks esitada igal aastal aruanne rände ja integratsiooni kohta (3). Komisjon koostas ka teatise sisserände, integratsiooni ja tööhõive kohta (4), milles pakuti välja terviklik lähenemine integratsiooni valdkonnas. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee esitas teatise kohta heakskiitva arvamuse (5). 2004. aasta novembris avaldas komisjon integratsiooni käsiraamatu (Handbook on Integration for policy-makers and practitioners)  (6).

1.6

Nõukogu poolt 4.—5. novembril 2004 vastu võetud Haagi programmis rõhutatakse vajadust kooskõlastada paremini liikmesriikide poliitikat ja ELi algatusi integratsioonipoliitika valdkonnas ning kinnitatakse, et ELi poliitika peab rajanema ühistel põhimõtetel ja selgetel hindamismeetoditel.

1.7

Poliitiline ja õiguslik raamistik, milles sisserändepoliitikat ellu viiakse, on nüüd paremini välja arendatud. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee annab käesoleva arvamusega uue panuse, mis on suunatud piirkondliku ja kohaliku tasandi sotsiaalsetele ja poliitilistele osalejatele, sest just sellel tasandil on võimalik väljakutsetele kõige tõhusamalt vastata ning asjaomane poliitika võib siin saavutada parimaid tulemusi.

1.8

Lisaks kõnealuse arvamuse väljatöötamisele korraldas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kaks arutelu. Esimene arutelu korraldati Barcelonas eesmärgiga vahetada häid tavasid kohalike ja piirkondlike ametiasutuste vahel (nimetatud arutelu aruanne esitatakse lisas 2) ning teine arutelu, mille eesmärk oli analüüsida häid tavasid seoses integratsiooni ja diskrimineerimisvastase võitlusega töökohal, korraldati koostöös Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ja Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondiga Dublinis (Dublini arutelu aruanne esitatakse lisas 3).

2.1

Komisjon avaldas 1. septembril 2005 teatise “Ühine integratsioonikava. Raamistik kolmandate riikide kodanike integreerimiseks Euroopa Liidus”  (7). Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab ja toetab kõnealust dokumenti, millega püütakse viia ellu ettepanek, mille komitee esitas oma arvamuses ja 2002. aasta konverentsil.

2.2

Teatises kutsutakse liikmesriike üles tegema riiklikul tasandil suuremaid jõupingutusi sisserändajate integreerimise strateegiate alal ning taotletakse suuremat ühtsust liikmesriikide asjaomaste strateegiate ning ELi tasandil võetud meetmete vahel.

2.3

Et käesolev arvamus töötati välja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee algatusel, ei käsitle see spetsiifiliselt komisjoni teatist. Siiski väljendab komitee selles ka oma seisukohta kõnealuse dokumendi (KOM(2005) 389 lõplik) osas.

2.4

19. novembril 2004 kokku tulnud justiits- ja siseasjade nõukogu võttis vastu ühised aluspõhimõtted, mis on aluseks ühtsele Euroopa integratsioonipoliitika raamistikule. Komisjon arendab neid põhimõtteid meetmete kaudu, mida tuleb vaadelda “kõigi liikmesriikide ja ELi integratsioonipoliitika põhielementidena”  (8). Meetmed on rühmitatud üheteistkümne aluspõhimõtte alla (9). Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab kõnealuseid ühisprogrammis arendatavaid põhimõtteid sobivaks aluseks tasakaalustatud ja sidusa integratsioonipoliitika väljatöötamiseks Euroopa ja riiklikul tasandil.

2.5

2007.—2013. aasta finantsperspektiivi raames teeb komisjon ettepaneku luua kõnealustel ühistel põhimõtetel põhinev Euroopa Integratsioonifond  (10) kolmandate riikide kodanike integreerimiseks. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab kõnealust ettepanekut (11) ja loodab, et selleks eraldatakse vahendid ELi tulevases eelarves.

2.6

Programmis pakutakse välja liikmesriikide tasandil ellu viidavad meetmed ja ühenduse tasandil ellu viidavad meetmed. Komisjon kavatseb luua programmide pideva hindamise menetluse.

2.7

Komisjon märgib, et “kuigi tuleb vajalikul määral arvesse võtta liikmesriikide ning nende kohalike ja piirkondlike võimude pädevust, on oluline soosida ELi ühtsemat lähenemisviisi integratsioonile”  (12).

2.8

Komisjon tegi ettepaneku rakendada sisserändepoliitika puhul avatud kooskõlastusmeetodit (13), kuid nõukogu lükkas selle ettepaneku tagasi. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (14), kes komisjoni kõnealust algatust toetas, arvab, et riiklike kontaktpunktide võrgustik, ühised põhimõtted ja integratsioonipoliitika hindamismenetlus on samm liikmesriikide poliitikate kooskõlastamise poole ühise lähenemise raamistikus. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee teeb komisjonile ja nõukogule ettepaneku rakendada avatud kooskõlastusmeetodit, lähtudes kõnealustest positiivsetest kogemustest.

2.9

Tuleb jätkata kolmandate riikide kodanike vastuvõtu ja riigis viibimise õigusliku raamistiku (ühise poliitika) loomist. Liikmesriigid peavad nõuetekohaselt üle võtma 2003. aastal vastu võetud direktiivid pikaajaliste elanike ja perekonna taasühinemise kohta (15).

2.10

Komisjon rõhutab ühise sisserändepoliitika seost ühise integratsioonistrateegiaga. Siiski ei ole ta ikka veel vastu võtnud direktiivi majanduslikel põhjustel sisserändajate vastuvõtu kohta. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (16) on nõus komisjoni märkusega, mille kohaselt “kõik tulevased rändealased õigusaktid peaksid arvesse võtma võrdset kohtlemist ja sisserändajate õigusi”  (17). Komisjon teavitab integratsiooni käsiraamatu teise väljaande peatsest avaldamisest, integratsioonialase internetilehekülje ja Euroopa integratsioonifoorumi loomisest ning rännet ja integratsiooni käsitlevate aastaaruannete tugevdamisest. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab kõnealuseid eesmärke ja väljendab tahet teha komisjoniga koostööd.

2.11

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab kindlalt kõnealuse kava elluviimist, nagu juba öeldud ühes varasemas arvamuses: “Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee teeb ettepaneku, et komisjon võiks liikmesriikide poliitikate kooskõlastamise raames juhtida Euroopa integratsiooniprogrammi, millel oleksid piisavad rahalised vahendid. Komitee rõhutab lisaks, et on vaja, et nõukogu annaks komisjoni käsutusse sisserändajate integratsiooni edendamiseks vajalikud poliitilised, seadusandlikud ja eelarvevahendid. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab, et koostöös kodanikuühiskonna organisatsioonidega on oluline luua positiivsed ja tõhusad sisserändajate vastuvõtuprogrammid”  (18).

2.12

Samas teeb EMSK ettepaneku, et EL eraldaks piisavalt vahendeid Lõuna-Euroopa riikidesse saabuvate arvukate dokumentideta sisserändajate humaanseks vastuvõtuks. ELi liikmesriigid peavad üles näitama solidaarsust ja vastutustunnet, et Euroopa tegutseks ühise poliitika alusel.

3.1

Integratsioon on kahesuunaline protsess, mis rajaneb kolmandate riikide kodanike ja vastuvõtva ühiskonna õigustel ja kohustustel ning peab võimaldama sisserändajate täielikku osalust. Ühes varasemas arvamuses määratles Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee integratsiooni kui “sisserändajate järkjärgulise võrdsustamise ülejäänud elanikkonnaga nii nende õiguste ja kohustuste kui ka juurdepääsu osas kaupadele, teenustele ja kodanikuosaluse kanalitele võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise tingimustes”  (19).

3.2

See kahesuunaline lähenemine tähendab, et integratsioon ei puuduta mitte ainult sisserändajaid, vaid ka vastuvõtvat ühiskonda. Küsimus ei ole sisserändajate integreerimises vastuvõtvasse ühiskonda, vaid integratsioonis sisserändajate ja vastuvõtva ühiskonna vahel; teisisõnu peavad integreeruma mõlemad asjaomased pooled. Integratsioonipoliitika peab olema suunatud neile mõlemale, et luua ühiskond, mille kõik kodanikud omavad samu õigusi ja kohustusi ning jagavad avatud ja pluralistliku demokraatia väärusi.

3.3

Sisserändajatel on kohustus mõista ja austada vastuvõtva ühiskonna kultuuriväärtusi ning vastuvõtval ühiskonnal on kohustus mõista ja austada sisserändajate kultuuriväärtusi. Ei ole harv nähtus, et kultuuriküsimusi kasutatakse diskrimineerivatel eesmärkidel. Integratsioon ei seisne selle tagamises, et sisserändajad kohaneksid kultuuriliselt vastuvõtva ühiskonnaga. See ekslik lähenemine on viinud mitmete ebaõnnestumisteni. Euroopa ühiskonnad on kultuuriliselt pluralistlikud ühiskonnad ning tulevikus see suund ainult süveneb seoses Euroopa Liidu laienemise ja sisserände suurenemisega.

3.4

Tuleb arvesse võtta, et mitmes liikmesriigis elab suur hulk isikuid, kes kuuluvad mitmesugustesse rahvus- ja kultuurivähemustesse ja kelle õigusi tuleb samuti kaitsta ja tagada.

3.5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvab, et kultuuriline mitmekesisus on üks pluralistliku ja demokraatliku Euroopa tunnuseid, samuti kui riigi usulise neutraalsuse põhimõte. Sisseränne kolmandatest riikidest suurendab seda mitmekesisust ning rikastab meie ühiskondi sotsiaalselt ja kultuuriliselt. Inimühiskondade kultuuri ei saa käsitleda kui midagi kivistunut, vaid seda tuleb vaadelda kui pidevalt arenevat protsessi, mida rikastavad kõige erinevamad elemendid. Institutsioonide sõltumatuse ja neutraalsuse põhimõte religioonide suhtes aitab edendada häid suhteid sisserändajate ja vastuvõtva ühiskonna vahel. Euroopa ühiskonnad peavad edendama kultuuridevahelisi koolitusprogramme. UNESCO kultuurilise mitmekesisuse konventsioon (20) on Euroopa poliitika üks põhivahend.

3.6

Sisserändajate sotsiaalne integratsioon on samuti õiguste ja kohustuste võrdsustamise protsess ning tihedalt seotud diskrimineerimisvastase võitlusega. Diskrimineerimine on isikute õiguste ebaseadusliku rikkumise vorm. Õigus pereelule ei ole mõnes liikmesriigis vajalikul määral tagatud väga rangete perekonna taasühinemist puudutavate õigusaktide tõttu. Direktiiv, mille nõukogu on selles vallas vastu võtnud (21), ei ole samuti asjakohane.

3.7

Ühtses Euroopa raamistikus ei kuulu integratsioonipoliitika vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele mitte ainult liikmesriikide valitsuste pädevusse. Kõnealune poliitika on edukam siis, kui on kaasatud kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ning tagatud aktiivne koostöö kodanikuühiskonna organisatsioonidega. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee teeb ettepaneku, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused teeksid rohkem jõupingutusi uute integratsioonipoliitikate edendamiseks.

3.8

Kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on oma vastavates liikmesriikides neile antud volituste raames poliitilised, õiguslikud ja eelarvevahendid, mida nad peavad integratsioonipoliitika eesmärkidel asjakohaselt kasutama.

3.9

Sisserändajad ja vastuvõttev ühiskond peavad käituma nii, et see soodustab integratsiooni. Sotsiaalpartnerid ja kodanikuühiskonna organisatsioonid peavad integratsioonipoliitikas ja võitluses diskrimineerimisega aktiivselt osalema.

3.10

Kodanikuühiskonna organisatsioonide põhiülesanne on levitada Euroopa vastuvõtvates ühiskondades integratsiooni soosivat hoiakut. Sotsiaalpartnerid, inimõiguste kaitsega tegelevad organisatsioonid, kultuuri- ja spordiühingud, usukogukonnad, naabruskonnaühendused, haridusühendused, meedia jne peavad olema integreerimisel esireas ning avama selleks oma uksed ja edendama sisserändajate osalemist.

3.11

Euroopa ühiskondade mõningad vähemusrühmad tunnevad üha suurenevat diskrimineerimist, rassismi ja ksenofoobiat. Leidub vastutustundetuid poliitilisi juhte ja meediaväljaandeid, kes võimendavad niisuguse käitumise ühiskondlikku mõju ning seeläbi õhutavad sellist suhtumist veelgi. Siiski peavad paljud Euroopa kodanikuühiskonna organisatsioonid ühiskondlikku ja poliitilist võitlust kõnealuse käitumisviisi vastu.

3.12

Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused koostöös kodanikuühiskonna organisatsioonidega vastutavad selle eest, et sisserändajaid ja vastuvõtvat ühiskonda teavitatakse nende õigustest ja kohustustest.

3.13

Sisserändajate organisatsioonid ja kogukonnad täidavad vastuvõtmises ja integreerimises põhirolli. Ka need struktuurid peavad arendama oma liikmete hulgas integratsioonidünaamikat ning tugevdama sidemeid vastuvõtva ühiskonna organisatsioonidega.

3.14

Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peavad toetama kõnealuste organisatsioonide tööd ja enne poliitiliste otsuste tegemist nendega nõu pidama.

3.15

Diskrimineerimisvastased direktiivid (22) on vastu võetud ja liikmesriikide õigusesse üle võetud. Komitee ootab hindamisaruandeid direktiivide mõjude ja tulemuste kohta.

3.16

Paljud sisserändajad või sisserändajate järglased või etnilistesse ja kultuurilistesse vähemustesse kuuluvad isikud kannatavad siiski diskrimineerimise all töökohal (vaatamata samasugusele kutsekvalifikatsioonile): suuremad raskused töö saamisel, madalakvaliteediline töö ja sagedasemad vallandamised.

3.17

Sotsiaalpartnerid peavad võitlema kohalikul ja piirkondlikul tasandil kõnealuse diskrimineerimise vastu, mis on vastuolus Euroopa õigusaktidega ning kujutab endast lisatakistust integreerimisel. Diskrimineerimine töökohal takistab ka ettevõtete edukat tööd. Integratsioon töökohal võrdse kohtlemise õhkkonnas, kus ei toimu tööalast diskrimineerimist võrreldes kohalikku päritolu töötajatega, on tingimus, milleta ei ole võimalik ettevõtete edukus ega sotsiaalne integratsioon (23). Lisas 3 esitatakse aruanne Dublinis toimunud arutelu kohta, kus arutati tööalase integratsiooni häid tavasid.

4.1

Mõned liikmesriigid pidasid varem integratsioonipoliitikaid tarbetuks, sest arvasid, et sisserändajad on ainult külalised, kes pärast oma tööalase tegevuse lõppemist pöörduvad tagasi päritolumaale. See ekslik lähenemine on põhjustanud palju eraldumise ja sotsiaalse marginaliseerumise probleeme, mida praeguse poliitikaga püütakse parandada.

4.2

Teised liikmesriigid arvasid aastaid, et sisserändajate integreerumine toimub lihtsalt ja automaatselt, ilma et selleks peaks kasutama aktiivset poliitikat. Kuid see käitumine on viinud ajapikku püsivate eraldumise ja marginaliseerumise olukordadeni, mis on lõppenud tõsiste ühiskondlike konfliktidega. Uue poliitikaga püütakse tänapäeval minevikust pärit probleeme parandada.

4.3

Tuleb meeles pidada, et kui sisseränne toimub ebaseaduslikke teid pidi, on raske rakendada integratsioonipoliitikat, sest dokumentideta sisserändaja on ebakindlas ja väga haavatavas olukorras. Mõned liikmesriigid on alustanud protsessi nende isikute riigis viibimise seaduslikuks muutmiseks, et hõlbustada nende integratsiooni.

4.4

Isegi kui subsidiaarsus tekitab ikka veel Euroopa Liidu Nõukogus teatud kõhklusi, arvab enamik juhte, et on tarvis edendada sidusat integratsioonipoliitikat igal tasandil: ühenduse, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil.

4.5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on arvamusel, et tõhususe saavutamiseks peab kõnealune poliitika olema ennetav ning seda tuleb ellu viia sidusas raamistikus, lähtudes terviklikust lähenemisest. Väga sageli tegutsevad ametiasutused tagantjärele, kui probleemid on juba käes ja seega on neid raske lahendada.

4.6

Integratsioon on mitmemõõtmeline protsess, mis peab kaasama eri ametiasutusi ja ühiskonna sidusrühmi. Euroopa Liidu, riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused peavad töötama välja programme oma pädevuste piires. Tõhususe tagamiseks ning programmide ja meetmete üldise sidususe kindlustamiseks peavad need üksteist täiendama ja olema sobivalt kooskõlastatud.

4.7

Kodanikud ja kohalikud omavalitsused kannatavad valitsuste väära poliitika tagajärgede all. Linnavalitsused on esimesed, kes selle poliitika läbikukkumise tagajärgede all kannatavad, mis on viinud selleni, et juba mõnda aega arendavad mõned kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused oma vastuvõtu- ja integratsioonipoliitikat. Need kogemused erinevad väga palju üksteisest, sest mõningatel juhtudel on tegemist heade tavade näitega, kuid teistel juhtudel on need lõppenud läbikukkumisega.

4.8

Sisserändevoogude praegune ja tulevane ulatus näitab, kui suured on väljakutsed, millega tuleb tegelda. Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rahalised vahendid ning nende võetud poliitilised meetmed ei ole aga sellega võrreldes piisavad.

4.9

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid koostöös kodanikuühiskonna organisatsioonidega töötama välja integratsioonikavad ja -programmid, milles on näidatud eesmärgid ja millele on eraldatud vajalikud vahendid. Puhtalt vormiline poliitika ja eelarvevahenditeta programmid ei ole tõhusad.

4.10

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab mõistlikuks eraldada vastuvõtu- ja integratsioonipoliitikale osa majanduslikest tuludest, mida sisseränne toob.

4.11

On väga oluline, et integratsiooniprogrammide ja -kavade väljatöötamisel konsulteeritaks ka sisserändajate esindusorganisatsioonidega.

4.12

Mõningates Euroopa kohalikes omavalitsusüksustes ja piirkondades on olemas osalemis- ja konsultatsioonisüsteemid ja -organid, mis annavad kodanikuühiskonna organisatsioonidele võimaluse teha integratsioonipoliitika väljatöötamisel ja juhtimisel koostööd ametiasutustega.

5.1

Kohalikel ja piirkondlikel integratsioonikavadel ja -programmidel peavad olema piisavad eelarvevahendid, samuti oma juhtimis- ja hindamisvahendid.

5.2

On mitmeid näiteid Euroopa linnadest ja piirkondadest, millel on integratsiooni valdkonna jaoks eraldi asutused ja teenistused, mis täidavad ulatuslikke poliitilisi ja tehnilisi ülesandeid.

5.3

Paljudes linnades ja piirkondades on olemas ka nõuande- ja osalemisorganid kodanikuühiskonna organisatsioonidele. On loodud mitmesuguseid foorume ja nõuandekomiteesid, kus osalevad kodanikuühiskonna organisatsioonid ja sisserändajate ühendused.

5.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee näeb nendes struktuurides heade tavade näiteid, mida tuleb laiendada kogu ELile.

5.5

Mõnedes linnades on ka bürood, mis on spetsialiseerunud sisserändajate abistamisele ja integratsioonikavade konkreetsete aspektide väljaarendamisele.

5.6

Sisserändajatele mõeldud eriteenistuste loomine on tekitanud vaidlusi sellega seotud eraldamisohu tõttu. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates tuleb vältida igasugust eraldamist avalike teenuste kasutamisel, kuigi mõnikord on tarvis eriteenuseid, eelkõige sisserändajate vastuvõtu puhul nende saabumisel.

5.7

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab vajalikuks tagada sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide osalemine piirkondlike ja kohalike integratsioonikavade ja -programmide väljatöötamises ja juhtimises.

5.8

Soovitav oleks edendada ka koostööd Euroopa vastuvõtvate ühiskondade ja päritoluriikide kohalike ja piirkondlike ametiasutuste vahel. On heade tavade näiteid, mida tuleb levitada.

5.9

Mõned ametiasutused eraldavad vahendeid konfliktide lahendamiseks alles siis, kui need on juba tekkinud. Et integratsioonipoliitikad oleksid tõhusad, peavad need olema ennetavad.

5.10

Integratsioon on väljakutse Euroopa ühiskondadele. Mõnedes riikides hiljuti toimunud sündmused on näidanud, et püstitatud eesmärke ei ole saavutatud. Kuigi liikmesriigiti on olukord erinev ja mõnikord on tegemist spetsiifiliste probleemidega, on kogu Euroopas vaja parandada võrdse kohtlemise, integratsiooni ja diskrimineerimisvastase võitluse poliitikat.

5.11

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee teeb ettepaneku, et mitmesugused (Euroopa Liidu, riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud) riigiasutused töötaksid vastavalt igas riigis kehtivatele tavadele välja integratsiooniprogrammid koos sobivate eelarveeraldistega, mis on kantud ennetavast lähenemisest.

5.12

Kõnealustel programmidel peavad olema täpsete näitajatega ja läbipaistvaid menetlusi kasutavad hindamissüsteemid. Hindamismenetlustesse tuleb kaasata kodanikuühiskond.

6.1

Piirkondlikud ja kohalikud integratsiooniprogrammid peavad sisaldama mitmesuguseid aspekte ja lähenemisi, millest tähtsaimad on järgmised:

6.2

Tegelikkuse jälgimine. Ametiasutused peavad täpselt analüüsima sisserände ja vähemuste tegelikku olukorda teataval territooriumil, et töötada välja asjakohased meetmed.

6.3

Esmane vastuvõtt — vastuvõtukeskuste loomine, tervishoiualane ja õigusabi, ajutine majutus erijuhtumitel, keelekursuste korraldamine, teavitamine vastuvõtva ühiskonna seadustest ja kommetest, abi esimese töökoha leidmisel jne. Erilist tähelepanu tuleb kõnealuste meetmete raames pöörata alaealistele ja teistele kaitsetus olukorras isikutele.

6.4

Keeleõpe. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peavad rakendama aktiivset keeleõppepoliitikat, sest integreerumiseks on vaja piisavalt osata vastuvõtva ühiskonna keelt. Kursused tuleb korraldada elukoha lähedal ja väga paindliku ajakava järgi. Ametiasutused peavad tagama, et kõik sisserändajad saaksid kursustest osa võtta.

6.5

Töö leidmine. Töö on kahtlemata integratsiooni põhiaspekt. Riiklikel tööhõiveteenistustel peavad olema asjaomased programmid: erialane koolitus, nõuandeteenused jne.

6.6

Diskrimineerimine töökohal on integratsiooni jaoks suur takistus. Kohaliku ja piirkondliku tasandi partnerid peavad aktiivselt võitlema diskrimineerimise vastu.

6.7

Elukoha leidmine. Mittediskrimineeriv juurdepääs kvaliteetsele elukohale on kohaliku ja piirkondliku poliitika suur väljakutse. Ametiasutused peavad vältima linnades allakäivate getode teket, mida iseloomustab suure hulga sisserännanud elanikkonna koondumine. Selleks tuleb linnaplaneerimispoliitikat piisavalt varases etapis kohandada. Prioriteet peab olema elukvaliteedi parandamine nendes linnajagudes.

6.8

Haridus. Haridussüsteemid peavad tagama sisserändajate lastele juurdepääsu kvaliteetsele haridusele. Tuleb takistada nende õpilaste liiga suurt koondumist väga madala tasemega getokoolidesse, nagu see sageli juhtub. Laste haridus selle kõigis astmetes on uute põlvkondade integratsiooni alus.

6.9

Haridus peab arvestama Euroopa ühiskondade sisemise mitmekesisusega. Tuleb tagada kultuurivahendajate olemasolu ja tugevdada pedagoogilisi vahendeid, et ületada keelelised ja kultuurilised raskused.

6.10

Täiskasvanute koolituse programmid peavad olema suunatud ka sisserändajatele ja eriti naistele. Erialane väljaõpe on peatähtis tegur sisserändajate paremaks juurdepääsuks tööhõivele.

6.11

Juurdepääs tervishoiule. Tuleb edendada sisserändajate juurdepääsu tervishoiule ja raviteenustele. Mõningatel juhtudel tuleb selleks teha koostööd kultuuri vahendamisega tegelevate teenistustega.

6.12

Sotsiaalametite kohandamine. Sageli tekitab sisseränne nõudmisi, milleks sotsiaalametid ei ole valmis. Nad peavad kohanema uue olukorraga — mitmekesisuse juhtimisega.

6.13

Spetsialistide koolitamine. Sotsiaalametite töötajad, haridustöötajad, politseiametnikud ja tervishoiuteenistuste ning kõikide teiste riiklike teenistuste töötajad peavad saama täiendkoolitust sisserändajate ja vähemuste asjakohaseks teenindamiseks.

6.14

Mitmekesisus on positiivne. Kultuuriprogrammid peavad tunnustama kultuurilist mitmekesisust. Mitmekesisus on tänapäeval üks Euroopa linnu iseloomustavad jooni. See puudutab ka usulisi tõekspidamisi.

6.15

Samuti on vajalik, et kohalikud omavalitsused arendaksid kooseksisteerimise pedagoogikat ning edendaksid seda, et kõik inimesed sõltumata päritolust kohanduksid oma elukoha eluviisidega. Nimetatud kooseksisteerimise õppimise protsessis peavad osalema nii sisserännanud elanikkond kui ka vastuvõtvad ühiskonnad, et parandada eri kultuuride teineteisemõistmist ning aidata kaasa sotsiaalsele integratsioonile.

6.16

Kõigil isikutel peab olema õigus perekonnaelule, mis on üks inimõiguste konventsioonides rahvusvaheliselt tunnustatud põhiõigusi. Siiski ei taga paljud riiklikud õigusaktid ning samuti Euroopa Liidu perekonna taasühinemist käsitlev direktiiv (24) paljude sisserändajate puhul õigust perekonnaelule, kuigi nimetatud õigus on integratsioonipoliitika seisukohast väga positiivne tegur.

6.17

Sooline mõõde. Igasugune integratsioonipoliitika peab sisaldama soolist mõõdet. Eriti oluline on kutseõppepoliitika, et hõlbustada tööalast integratsiooni.

6.18

Kodanike osalus. Juurdepääs kodanike osalemise kanalitele on üks integratsiooni põhielemente. Kolmandate riikide kodanikele, kes elavad ELis alalise või pikaajalise elanikuna, peavad olema tagatud kodanikuõigused ja hääleõigus kohalikel valimistel, nagu Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on välja pakkunud mitmetes arvamustes (25).

7.1.1

Võrgustikuna toimiv töökorraldus ja institutsioonidevaheline kooskõlastamine on võtmetähtsusega aspekt, mis väljendub kahesuunaliselt: horisontaalselt kohalike omavalitsuste vahel ja vertikaalselt kohalike ja piirkondlike ning riiklike ametiasutuste vahel. Sisserände ja integratsiooniga seotud väljakutsetele ei saa vastata viisil, kus iga ametiasutus tegutseb omaette. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee teeb ettepaneku, et riigiasutused parandaksid kooskõlastussüsteeme ja et võrgustiktöö tarvis loodaks hindamismenetlused. Samuti soovib Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tihendada integratsioonipoliitika edendamisel koostööd Regioonide Komiteega.

7.1.2

Mõned piirkonnad, nt Kataloonia ja Schleswig-Holstein, on märkinud, et üks nende töö põhielemente on olnud kohalike omavalitsuste kaasamine meetmete kavandamisse. Campania piirkond on samuti esile tõstnud rõhuasetuse seadmist võrgustiktööle ametiühingutega, kirikuasutustega jt. Kohalikud omavalitsused on omalt poolt rõhutanud, et selliste ülesannete puhul nagu sisserändajate vastuvõtt on väga oluline töötada võrgustikuna koos asjaomaste eriasutustega.

7.1.3

Järjest enam on näiteid kohalike omavalitsuste vahelisest võrgustike tekkimisest Euroopa tasandil. Eurocities on 1986. aastal loodud organisatsioon, kuhu kuulub juba 123 Euroopa linna. Organisatsiooni tegevus on korraldatud töörühmadena, millest üks tegeleb sisserände ja integratsiooniga. Viimases osalevad aktiivselt ka mõned käesoleval arutelul esindatud linnad, nagu Rotterdam ja Leeds. Lisaks kogemuste ja heade tavade vahetamisele edendavad töörühmad Euroopa projekte mitmete linnade osavõtul.

7.1.4

Teine, lühema ajalooga võrgustik on ERLAI (European Regional and Local Authorities on Asylum and Immigration), mis on loodud spetsiaalselt sisserände- ja integratsioonipoliitika eesmärgil ning kuhu kuulub juba 26 kohalikku ja piirkondlikku omavalitsust. ERLAI eesmärgid on ka teabe ja kogemuste vahetamine ning ühismeetmete ja -projektide arendamine.

7.1.5

On teisigi erinevate asutuste eestvõttel arendatud projekte. Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fond (European Foundation for the Improvement of Living and Working Conditions) töötab samuti linnade võrgustikuna integratsioonipoliitika kooskõlastamiseks.

7.1.6

Euroopa tasandil on Euroopa Komisjoni koordineeritaval riiklike integratsiooni kontaktpunktide võrgustiku eesmärk samuti kogemuste vahetamine. Nimetatud võrgustik on aidanud kaasa integratsiooni käsiraamatu (26) väljatöötamisele ning rännet ja integratsiooni käsitleva aastaaruande (27) koostamisele.

7.2.1

Need kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, kes on töötanud välja terviklikud integratsioonikavad ja loonud integratsiooni juhtimise teenistused, saavutavad paremaid tulemusi kui need, kes kasutavad üksikuid eraldiseisvaid meetmeid. Sisserände ja integratsiooni küsimuste lahendamiseks on vajalik kavandamine, asjaomaste vahendite eraldamine ning juhtimisinstrumentide loomine.

7.2.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab väga oluliseks, et poliitikate väljatöötamisel ja meetmete arendamisel osaleksid kodanikuühiskonna organisatsioonid. Selleks, et integratsioonikava oleks edukas, peab selle väljatöötamisel osalema ka kodanikuühiskond. Kõnealuest arusaamast lähtuvalt kaasas Schleswig-Holsteini liidumaa enne asjaomase kava vastuvõtmist sotsiaalsed osalejad ja erinevad asutused ulatuslikku integratsioonialasesse arutellu, millega saavutati see, et ühiskond teadvustas endale integratsioonipoliitika vajalikkuse. Selliseid osalusprotsesse on käivitatud ka teistes linnades ja piirkondades (Kopenhaagen, Barcelona, Helsingi jt).

7.3.1

Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tõhusus suureneb, kui liikmesriikide valitsused neid rahaliselt toetavad, sest integratsioonipoliitikaks on vaja rahalisi vahendeid ning liikmesriigid peavad selleks andma suurema panuse. Schleswig-Holsteini liidumaa märkis seoses kõnealuse aspektiga, et üks nende peamisi tegevusi on olnud selgitada Saksamaa valitsusele, et nimetatud vajadusele tuleb reageerida, saavutades selles osas häid tulemusi.

7.3.2

Teised kohalikud omavalitsused, nagu Ljubljana ja Brescia omavalitsused, on rõhutanud, et vähene valitsusepoolne toetus takistab neil selles valdkonnas ulatuslikuma poliitika väljaarendamist. Probleem on veelgi tõsisem, kui piirkondlikul omavalitsusel on endal vähe rahalisi vahendeid. Nimetatud asjaolule on viidanud Prantsusmaa Midi-Pyrénées'i piirkond.

7.3.3

Nõukogu ja Euroopa Parlamendi heaks kiidetud Euroopa Integratsioonifondil ajavahemikuks 2007—2013 on suur tähtsus, sest see võimaldab mobiliseerida integratsioonipoliitikaks olulisi rahalisi vahendeid ning aitab kaasa sellele, et kõnealust poliitikat teostatakse Euroopa Liidu sidusas ja terviklikus raamistikus, vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele. Uued liikmesriigid on väljendanud suurt huvi kõnealuse fondi vastu. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee avaldab veelkord toetust nimetatud fondi loomisele ja teeb komisjonile ettepaneku konsulteerida komiteega asjaomase määruse väljatöötamisel.

7.4.1

Tuleb vältida seda, et sisserändajatele suunatud eriteenistuste loomine suurendaks nende eraldumist. Budapesti esindaja märkis näiteks, et Ungaris on kohalikel omavalitsustel olemas pereabi-, lastega tegelevad, tööhõive jm teenistused, kuhu sisserändajad peaksid vajadusel pöörduma samuti kui teised kodanikud. Üldiselt on kõik linnad ja piirkonnad, kus on integratsioonipoliitika välja arendatud, teinud seda siiski erikavade ning eriteenistuste ja -vahendite abil. Helsingi esindaja sõnul ei tohiks olla vajadust sisserändajatele mõeldud eriteenistuste järele, kuid see vajadus on siiski olemas. See tähendab, et sisserändajate teenindamine üksnes üldteenistuste kaudu ei suuda neile pakkuda lahendust nende puudujääkide, ebasoodsama olukorra ning spetsiifiliste raskuste ja vajaduste osas.

7.4.2

Sisserände ja integratsiooni küsimuste lahendamiseks on vaja erikavasid ja -vahendeid. Kuid lahendamata on küsimus, kuidas liikuda sellelt aluselt edasi normaliseerimise suunas, st kuidas vältida seda, et erikohtlemine toob lõpuks kaasa eraldamise. Brescia esindaja märkis, et sisserändajate tarvis loodud teenistused ei toimi tavateenistustega paralleelselt, vaid neid täiendavalt. Sisserändajatele mõeldud eriteenistused ei asenda tavateenistusi ning kõigis tavateenistuste kaudu juhitavates küsimustes peavad sisserändajad pöörduma viimaste poole.

7.4.3

Kopenhaagen rõhutab samuti, et integratsiooninõukogu üks suurimaid muresid on tagada, et võetavad meetmed ei suurendaks mitte mingil viisil sisserännanud elanikkonna ja vähemuste eraldatust. Püütakse luua kaasavaid meetmeid, mis aitaksid kaasa kõigi elanikkonnasektorite üksteisele lähenemisele ja integratsioonile.

7.4.4

Seetõttu ei tohi põliselanikkonnale jääda muljet, et sisserändajatele suunatud meetmed annavad viimastele eelisõigusi, mis võib veelgi süvendada eelarvamusi ja suurendada eraldamist. Kataloonia juhib seoses kõnealuse aspektiga tähelepanu sellele, et üksnes sisserändajatele suunatud meetmete puhul tuleb hoolikalt arvestada põliselanikkonna võimaliku vastureaktsiooniga. Selleks tuleb kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võetavaid sisserändajatele suunatud meetmeid elanikkonnale põhjalikult selgitada.

7.5.1

Mitmed linnad ja piirkonnad on pakkunud ideid määratlemaks integratsiooni mõistet ning see näitab, et arutelu nimetatud küsimuse üle alles kestab, sest Euroopas eksisteerib palju erinevaid poliitilisi ja õiguslikke kultuure ning samuti erinevaid integratsioonimudeleid.

7.5.2

Pärast ulatuslikku kaasavat arutelu tõi Schleswig-Holsteini liidumaa välja integratsiooni kolm põhiaspekti: võrdsetel alustel toimuv osalemine, õiguste ja kohustuste võrdsustamine ning kaasavate ja diskrimineerimisvastaste meetmete arendamine, mis hõlmavad nii sisserändajaid kui ka vastuvõtvat ühiskonda.

7.5.3

Kõnealust kaasavat suunda arendab ka Portugali organisatsioon Misericórdia ning sellest juhindub Portugali integratsioonipoliitika, keskendudes eelkõige võrdsusepoliitikale ning Portugali kodakondsuse saamise hõlbustamisele.

7.5.4

Barcelona tõstis esile kolm võtmeelementi: võrdsuse edendamine (õiguste tunnustamine, võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise edendamine), kultuurilise mitmekesisuse tunnustamine ja kooseksisteerimise edendamine (soodustades sotsiaalse ühtekuuluvuse meetmeid ning vältides kahe eraldiseisva paralleelse maailma tekkimist põliselanikkonna ja sisserännanud elanikkonna rühmade jaoks).

7.5.5

Rotterdam käivitas 2004. aastal ulatusliku arutelu, kus pandi küsimuse alla seni kasutatud integratsioonimudel. Vajaduse selleks tingis tõdemus, et vaatamata aastatepikkusele aktiivsele integratsioonipoliitikale on ühiskond killustumas ning süvenemas on eraldumisprotsessid (eriti moslemi elanikkonna osas). Eelkõige seati arutelu käigus kahtluse alla ühiskonnas juurdunud “meie versus nemad” lähenemine.

7.5.6

European Liaison Committee for Social Housing seab integratsioonialase arutelu teljeks ebavõrdsusega võitlemise ja võrdsed võimalused. Tema töö keskendub elukohaküsimusele, mille puhul diskrimineerimine on üks peamisi sisserännanud elanikkonna eraldumise põhjusi.

7.5.7

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et Euroopa integratsiooniprogrammi 11 ühise aluspõhimõttega (vt lisa 1) seatud lähenemine on õige ja tasakaalustatud ning sellel arvamusel oli ka enamik Barcelona arutelul osalenuid.

8.1

Sisserändajad annavad oma tööga positiivse panuse Euroopa majanduse arengusse ja sotsiaalsesse heaolusse. EMSK arvates võib sisseränne Euroopasse pakkuda uusi võimalusi ettevõtete konkurentsivõime, töötingimuste ja sotsiaalse heaolu osas.

8.2

Tööhõive on üks integratsiooniprotsessi võtmeelementidest, kuna korralikud töökohad on olulise tähtsusega sisserändajate majandusliku sõltumatuse saavutamisel ja aitavad tugevdada sotsiaalseid sidemeid ja vastastikust mõistmist vastuvõtva ühiskonnaga. EMSK teeb ettepaneku rakendada tööalast integratsiooni võrdse kohtlemise tingimustes, ilma diskrimineerimiseta põliselanikest ja sisserändajatest töötajate vahel, võttes arvesse vajalikke kutsenõudeid.

8.3

Sisserännanud töötajaid tuleb Euroopas kohelda õiglaselt, sest neid kaitsevad rahvusvahelised inimõiguste konventsioonid ning Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsioonides sätestatud põhimõtted ja õigused. EMSK kordab oma ettepanekut, et ELi liikmesriigid allkirjastaksid ÜRO 1990. aasta konventsiooni sisserändajatest töötajate ja nende pereliikmete õiguste rahvusvahelise kaitse kohta.

8.4

ELi direktiivid, mis käsitlevad võrdset kohtlemist tööl ja võrdset kohtlemist olenemata rassilisest või etnilisest päritolust, on olulise tähtsusega õiguslikud vahendid õigusaktide väljatöötamisel ja ellurakendamisel liikmesriikides võitluses diskrimineerimisega ja tööellu integreerimise toetamisel.

8.5

Tööalal tuleb õigusakte ja riiklikke poliitikaid täiendada koostöö kaudu sotsiaalpartneritega, sest tööalane integratsioon on ka sotsiaalse suhtumise ning ametiühingute ja tööandjate võetava kohustuse küsimus.

8.6

Riiklikud tööhõiveteenistused peavad edendama programme selleks, et tagada sisserändajatele parem juurdepääs tööhõivele. Selleks tuleb hõlbustada kutsekvalifikatsioonide tunnustamist, parandada keeleõpet ja erialast koolitust ning jagada asjakohast teavet vastuvõtva riigi tööhõivesüsteemi kohta.

8.7

Kohalikul tasandil täidavad ametiühingud, tööandjate organisatsioonid, sisserändajate ühendused ja teised kodanikuühiskonna organisatsioonid väga olulist rolli teabe edastamisel ja sisserändajatele parema juurdepääsu võimaldamisel tööhõivele. Ühiskondlikud organisatsioonid on kogu Euroopas aktiivselt kaasatud sisserändajate ja nende laste toetamisse töö leidmisel kutseõppe, tööalase nõustamise, väikeettevõtete asutamise toetamise jms abil.

8.8

Üha enam on ettevõtteid, kes kasutavad ära eduvõimalusi, mida pakub sisserändajate tööalane integratsioon ning suurem mitmekesisus. EMSK on arvamusel, et ettevõtted võivad aidata kaasa diskrimineerimisvastase teadlikkuse tõstmisele vastuvõtvas ühiskonnas, välistades töölepingute sõlmimisel igasuguse ksenofoobse ja tõrjuva käitumise.

8.9

Tuleb luua menetlused, mis põhinevad rändevoogude suunamisel, mis viiakse läbi päritolumaast lähtuvalt ja mis võtab arvesse reaalseid tööalase ja seega ka sotsioaalse integratsiooni võimalusi.

8.10

Halva kvaliteediga tööhõive on samuti üks diskrimineerimist soodustav faktor, kuna sisserändajaid koheldakse kui kõige haavatavamat olemasolevat tööjõudu.

8.11

Ametiühingutes võib mõnikord täheldada korporatiivseid suundumusi kaitsta üksnes teatud erahuve, jättes kõrvale sisserändajad. EMSK on arvamusel, et ametiühingud peavad oma liikmete hulka kaasama ka sisserännanud töötajad ja hõlbustama nende juurdepääsu esindus- ja juhtivatele ametikohtadele. Paljudel ametiühingutel on olemas head tavad, mis tagavad töötajate võrdsed õigused olenemata nende päritolust või rahvusest.

8.12

Tööandjate ühenduste jaoks kujutab endast suurt väljakutset tööturgude läbipaistvus. EMSK leiab, et koos töötajate ametiühingutega peavad need tegema koostööd kohalike ja piirkondlike riigiasutustega, et vältida diskrimineerivaid olukordi ning edendada integratsiooni soodustavaid hoiakuid.

8.13

Sotsiaalpartneritel, kes on tööturgude toimimise peamised osalejad ning Euroopa majanduselu ja sotsiaalvaldkonna peamised tugisambad, on integratsioonis oluline roll. Kollektiivsete läbirääkimiste puhul peavad nad teadvustama endal seoses sisserändajate integreerimisega lasuvat vastutust ja kõrvaldama kollektiivlepingutest ning tööstandarditest ja tööalastest praktikatest kõik otseselt või kaudselt diskrimineerivad elemendid.

8.14

Euroopast võib leida rohkesti sotsiaalpartnerite heade tavade ja kodanikuühiskonna organisatsioonide näiteid, mida EMSK soovib levitada. Dublinis toimunud arutelul uuriti ettevõtete, ametiühingute, tööandjate ühenduste ja ühiskondlike organisatsioonide positiivseid kogemusi, mille hulgast komitee soovib esile tõsta Iirimaa sotsiaalpartnerite võetud kohustust juhtida mitmekesisust ettevõtetes ja võidelda diskrimineerimisega, ning Hispaania sotsiaalpartnerite kokkulepet ebaseadusliku sisserände ja töö seadustamiseks ja tööga seotud sisserände juhtimiseks koostöö ja sotsiaaldialoogi kaudu.

8.15

EMSK usub, et on vaja aktiivset poliitikat ja sotsiaalpartnerite suuremat pühendumist, et edendada integratsiooni soodustavaid ühiskondlikke hoiakuid, võrdset kohtlemist ja võitlust diskrimineerimisega töökohal. Euroopa sotsiaaldialoog võib pakkuda sobiva raamistiku selleks, et sotsiaalpartnerid võtaksid endale rohkem kohustusi, seda sellisel tasemel, nagu nad asjakohaseks peavad.

8.16

Euroopa sotsiaaldialoogi eest vastutavad ainult sotsiaalpartnerid. Euroopa Ametiühingute Konföderatsioon (ETUC) ja Euroopa Tööstuse ja Tööandjate Konföderatsioonide Liit (UNICE) on koostanud Euroopa sotsiaaldialoogi kava. EMSK loodab, et nad saavutavad seatud eesmärgid.

8.17

EMSKst võib saada alaline heade tavade dialoogifoorum integratsiooni ja sisserände valdkonnas. Selles kontekstis jätkab komitee tööd koostöös Dublini fondi ja Rahvusvahelise Tööorganisatsiooniga, et toetada Euroopa integratsioonisõbraliku poliitika ja tavade alast arengut. Komitee korraldab täiendavaid koosolekuid ja foorumeid, kus saavad kokku tööturu osapooled ja teised kodanikuühiskonna organisatsioonid eesmärgiga uurida parimaid kasutatavaid integratsioonitavasid Euroopas ja vahetada asjaomaseid kogemusi.