16.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 309/67

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab põhimõtteliselt komisjoni esitatud teatist “Loodusvarade säästva kasutamise temaatiline strateegia” ning toetab selles kirjeldatud eesmärke tõsta loodusvarade kasutamise tootlikkust ja tõhusust, s.t katkestada seos majanduskasvu ja loodusvarade kasutamise vahel ning samaaegselt vähendada kasutatud loodusvarade tekitatavaid keskkonnamõjusid.

1.2

EMSK juhib veelkord tähelepanu kaks aastat tagasi komisjonile esitatud arvamusele selle kohta, et komisjoni asjaomane strateegia peab tõsiselt käsitlema ka taastumatute loodusvarade küsimust. Komitee kriitika ongi suunatud peamiselt sellele, et komisjoni dokumendis seda ei tehta.

1.3

EMSK arvamuse kohaselt peaks strateegia hõlmama ka ühetähenduslikke seisukohti taastumatute loodusvarade kohta, mis peaksid kindlasti ulatuma kaugemale kõnealuse strateegia ajakavast (25 aastat). Seetõttu peab komitee asjakohaseks strateegia täiendamist ja ajakava pikendamist 50 kuni 100 aastani, seejuures tuleb mõistagi sõnastada vaheetapid.

1.4

Teisest küljest tuleb arvestada sellega, et teatud loodusvarade (nt kalavarud) säilitamiseks ei saa enam mitte mingil juhul aega raisata, seetõttu on antud valdkonnas vajalikud kohesed konkreetsed meetmed.

1.5

Tõelise strateegia tulemuslikkus eeldab vältimatult seda, et esmalt sõnastatakse selged ja teostatavad eesmärgid, mis tuleb seejärel saavutada konkreetsete, samuti selgelt nimetatud vahenditega (mis kujutavad endast tegelikku strateegiat). Kuid nii selgete eesmärkide kui ka konkreetsete vahendite otsimine komisjoni dokumendist on asjatu. See tuleneb kindlasti ka asjaolust, et loodusvarasid on väga palju ning kõike ja kõiki hõlmava strateegia koostamine ei olegi võimalik. Seetõttu on vaja pigem majandussektoreid käsitlevaid eraldi strateegiaid, mille kallal komisjon ju ka osaliselt töötab.

1.6

EMSK-l ei ole seetõttu võimalik käsitleda komisjoni teatist tõelise strateegiana, vaid pigem väga tervitatava ja õige alusfilosoofiana, mida ei ole võimalik rakendada väljapakutud andmekeskuste ja kokkukutsutavate ekspertide foorumite kaudu.

2.1

1. oktoobril 2003 avaldas komisjon teatise nõukogule ja Euroopa Parlamendile “Teel loodusvarade säästva kasutamise temaatilise strateegia poole” (1). Selles arutati vastavasisulise strateegia põhialuseid ja algatati esmane konsultatsiooniprotsess asjaomaste ja asjahuviliste ühiskonnarühmadega.

2.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee väljendas tookord 28. aprilli 2004. aasta arvamuses loodusvarade säästva kasutamise kohta (2) põhimõtteliselt heameelt komisjoni vastava strateegia väljatöötamist käsitleva ettepaneku üle.

2.3

21. detsembril 2005 esitas komisjon kõnealuse “Loodusvarade säästva kasutamise temaatilise strateegia” nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele. Nimetatud komisjoni dokumenti (3) käsitletakse käesolevas arvamuses.

2.4

EMSK väljendab mõistagi ka seekord heameelt strateegia esitamise üle, mida komitee vaatleb seotuna säästva arengu strateegiaga. Komitee arvamuse kohaselt on Euroopa strateegia erinevate taastuvate ja taastumatute loodusvarade säilitamiseks äärmiselt vajalik, et tulla püsivalt toime esilekerkivate väljakutsetega. Teatis on kindlasti samm õiges suunas, kuid kirjeldatud algatused ja meetmed ei ole komitee arvates piisavad.

3.1

Komisjoni poolt läbiviidud lahendust vajavate probleemide analüüsi osas ei erine komisjoni teatised mõistagi teineteisest. Märgitakse, et:

3.2

Oluliselt suuremal määral rõhutatakse esitatud dokumendis siiski seda, et kõne all ei ole mitte ainult majanduskasvu ja loodusvarade kasutamise vahelise seose katkestamine, vaid ka loodusvarade (väiksema või vähendatava) kasutamise keskkonnamõjude vähendamine; niisiis on see teatud liiki topeltstrateegia, mida komisjon kirjeldas “faktor 10 põhimõtte” alusel juba aastaid tagasi, enne säästva arengu strateegia vastuvõtmist.

3.3

Üks näide selle kohta: suurema kasuteguri tõttu kasutavad nüüdisaegsed söeelektrijaamad praegu ühe kilovatt-tunni elektri tootmiseks vähem loodusvarasid. Keskkonnakoormuse edasiseks vähendamiseks tehakse hetkel jõupingutusi, et vähendada näiteks iga kasutatud söetonni keskkonnamõju veelgi, arendades välja näiteks nn kliimat mittemõjutavaid jõujaamu, kus seotakse tekkiv süsihappegaas ja ladustatakse seejärel maa all.

3.4

Strateegias öeldakse, et kõnealust tõhustamisalgatust tuleb põhimõtteliselt kasutada kõikide loodusvarade kasutamisel, ning EMSK väljendab selle üle heameelt.

3.5

Kuigi Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab täiel määral komisjoni sellist lähenemisviisi, peab ta esitatud strateegia kohta tegema siiski mõned väga kriitilised märkused.

3.6

Komisjon märgib teatises, et tuleb eristada taastuvaid ja taastumatuid loodusvarasid ning et esmatähtsad probleemid seostuvad pigem taastuvate loodusvaradega (näiteks kalavarud, magevesi).

3.7

Komisjon juhib tähelepanu sellele, et loodusvarade kasutamine on olnud viimase kolmekümne aasta jooksul (ja on ka praegu) Euroopa keskkonnapoliitika arutelude keskne teema ning et “1970. aastatel oli pärast esimesi naftakriise tõsiseks probleemiks loodusvarade vähesus ja piiratud majanduskasv. Loodusvarade vähesus pole siiski kujunenud nii suureks keskkonnaprobleemiks, kui arvati. Fossiilkütus pole veel maailmas otsa lõppenud, turg on hinnamehhanismi kaudu selle vähesust reguleerinud.”

3.8

Tegelikult ei seisne keskkonnaprobleem esmajoones mitte selles, kas näiteks taastumatuid loodusvarasid on vähe, kas neid veel on või ei ole enam üldse. Keskkonnaprobleem tuleneb kasutamise või ülemäärase kasutamise tagajärgedest (näiteks meie kliimale), ja just sellest lähtub ka komisjon. Keskkonna seisukohast ei tule järelikult käsitleda probleemina seda, kui nafta või söe või gaasi kujul salvestatud päikeseenergia otsa lõpeb. Komitee viitab aga sellele, et taastumatute loodusvarade lõppemine kujuneb tõsiseks probleemiks meie majandusele ja seega ka sotsiaalseks probleemiks, millel on oluline mõju inimeste elatustasemele. Seega ei ole tegemist mitte ainult ressursside kasutamise keskkonnaalaste tagajärgede küsimusega, vaid tegeleda tuleb kindlasti ka praeguste ja tulevaste põlvkondade võimaliku juurdepääsuga loodusvaradele. Säästva arengu arutelude raames on seetõttu järgmiste aastakümnete keskseks väljakutseks loodusvarade kättesaadavus ka tulevaste põlvkondade jaoks. Loodusvarade vähenemise küsimus ei ole EMSK arvamuse kohaselt seega mitte üksnes keskkonnaküsimus, vaid jätkusuutliku arengu küsimus, mis hõlmab, nagu teada, keskkonnalaseid, sotsiaalseid ja majanduslikke kriteeriume.

3.9

Komisjoni märkus turu kohta, mis reageerib pakkumise vähenemisele kõrgemate hindadega, on täiesti õige. Viimastel kuudel aset leidnud naftahindade osaliselt väga järsk tõus, mis tabas raskelt ka Euroopa majandust, ei ole loomulikult põhjustatud ainuüksi vastavate taastumatute loodusvarade pikalt ette teada ammendumisest, vaid selle põhjuseks on osaliselt monopoolsete pakkujate turujõud ning poliitiline ebastabiilsus riikides, kus neid loodusvarasid põhiliselt esineb.

3.10

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tahaks juhtida tähelepanu märkustele, mis sõnastati juba kahe aasta eest dokumendi kavandi kohta koostatud arvamuses: ühiskonnale antakse vale poliitiline signaal, kui praegu esitatakse ainult 25 aastaks kavandatud strateegia, mis ei käsitle üldse või käsitleb täiesti ebapiisavalt teatud kesksete, taastumatute loodusvarade (nagu näiteks fossiilkütused) oodatavat ammendumist või lõppemist pikaajalises perspektiivis. Komitee arvates on taastumatute loodusvarade kättesaadavus otsustav kriteerium, et võtta vastutus nõutavate säästva arengu kriteeriumide eest.

3.11

Sellega seoses tuletab komitee meelde, et paljud majandusvaldkonnad ei sõltu mitte ainult fossiilsete energiaallikate üldisest olemasolust, vaid ka nende “odavast” kättesaadavusest. Sellisel viisil ülesehitatud rahvamajandused seisavad tulevikus silmitsi väga suurte kohanemisprobleemidega. Selles osas toetab EMSK veel kord komisjoni märkust, et “loodusvarade ebatõhus kasutamine […] pidurdab kasvu”.

3.12

Esialgu on loodusvarade hinnatõusu veel võimalik mõningal määral tasakaalustada tõhusust suurendavate meetmetega. Paljudes valdkondades, näiteks transpordi- ja energiavaldkonnas, võivad aga mahtude vähenemise või äärmiselt kõrgete hindade tõttu osutuda vajalikuks suuremad struktuurimuudatused. Kuna see võib kaasa tuua vajaduse äärmiselt suurte investeeringute järele, tuleks vajalikud sihid seada võimalikult varakult, et vältida ressursside valesti paigutamist.

3.13

Pikaajalise strateegilise mõtteviisi asjakohaseks näiteks on Rootsi valitsuse teade, et tuumaenergia tootmine lõpetatakse ning asutakse vähendama nafta kasutamist. Loomulikult tuleb selline lähenemine kõne alla ainult pikas perspektiivis, aga sellega tuleb varakult alustada, et vältida hilisemaid murdekohti majanduses ja ühiskonnas.

3.14

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seetõttu arvamusel, et ELi strateegia peaks aktiivselt tegelema vastavate küsimustega, kuid kahjuks strateegia ei tee seda. Komitee tõstatab küsimuse, kas põhjus on selles, et komisjoni poolt strateegia rakendamiseks kavandatud 25-aastane periood on äkki siiski (liiga) lühike. Komitee ei saa heaks kiita komisjoni viidet sellele, et kõnealuse ajavahemiku jooksul ei ole eeldatavasti vaja arvestada taastumatute loodusvarade olulise vähenemisega ning selle tõttu jäetakse taastumatute loodusvarade küsimus käsitluse alt sama hästi kui välja. Tarvis on komisjoni selgeid seisukohti taastumatute loodusvarade kohta, mis ulatuvad strateegia praegusest ajahetkest kaugemale. Seetõttu oleks vaja strateegia ajakava algusest peale pikendada, näiteks 50 või isegi 100 aastani, mis on loodusvarade kasutamist arvestades võrdlemisi lühike aeg. Loomulikult tuleb nii pika ajakava korral sõnastada pikaajaliste eesmärkide vaheetapid. EMSK juhib tähelepanu sellele, et sellisest toimimisviisist teatas komisjon 2005. aastal teatises (4).

3.15

Strateegia esmatähtsa eesmärgina nimetab komisjon dokumendis “[…] vähendada arenevas majanduses loodusvarade kasutamisest tulenevat negatiivset keskkonnamõju”. Euroopas ei ole kindlasti kedagi, kes vaidleks vastu nii üldisele, aga samas ka nii ebamäärasele eesmärgile.

3.16

Komisjon loobub teadlikult “esialgu […] strateegia […] kvantitatiivsete eesmärkide” kehtestamisest. EMSK peab seda põhimõtteliselt valeks. Esiteks ei ole me algstaadiumis, probleemid on teada olnud juba aastaid, osalt aastakümneid. Teiseks on komitee paljudel teistel puhkudel juba juhtinud tähelepanu sellele, et tõeliselt tulemuslik strateegia eeldab vältimatult selgete eesmärkide seadmist. Strateegia on etteantud eesmärkide saavutamise kava! Kui eesmärgid puuduvad või on sõnastatud täiesti mittesiduvalt või üldjoontes, siis ei ole poliitikas ka selge, milliseid poliitilisi suunamisvahendeid tuleb millises kohas kasutada.

3.17

EMSK arvamuse kohaselt ei ole seetõttu “Loodusvarade säästva kasutamise temaatilise strateegia” puhul tegelikult tegemist strateegiaga, vaid pigem — seda tuleb eriliselt toonitada — väga õige alusfilosoofiaga, mille rakendamiseks tuleb vastavate loodusvarade osas eraldi strateegiad alles välja töötada.

3.18

EMSK tunnistab ka meeleldi, et vaevalt õnnestub ühe strateegia raames käsitleda ulatuslikult ja ammendavalt kõiki loodusvarasid. Kõnealune teema on liiga kompleksne. Seetõttu on tarvis nimetatud õige alusfilosoofia integreerida erinevatesse strateegiatesse ja üldisesse poliitikasse. Just seetõttu esitaski komisjon siinkohal käsitletava strateegiaga praktiliselt samal ajal jäätmetekke vältimise ja jäätmete ringlussevõtu temaatilise strateegia (5) (kaudselt samuti loodusvara) ja teatas pinnasekaitse temaatilise strateegia koostamisest. Suundanäitavad strateegilised otsused tuleb suurel määral sätestada vastavate valdkondade poliitikas.

3.19

See aitaks kõikidel osalejatel selgemalt aru saada, kus millist strateegiat kohaldatakse. Konkreetsete näidete najal oleks võimalik luua seoseid teiste strateegiate ja poliitikavaldkondadega ELi tasandil ja liikmesriikides ning seega vastutus ühetähenduslikumalt kindlaks määrata — see aitaks paremini tagada strateegiliste eesmärkide rakendamise.

—

“teadmistebaasi loomine”, mis hõlmab poliitikakujundajate andmekeskuse rajamist;

—

“saavutatud edusammude mõõtmine”, mille all mõistetakse mitmesuguste näitajate väljatöötamist 2008. aastaks;

—

“ühendusesisene mõõde”, mille puhul teeb komisjon ettepaneku, et iga liikmesriik töötab välja riiklikud meetmed ja programmid loodusvarade säästlikuks kasutamiseks, ja teiselt poolt on kavandatud “kõrgetasemeline foorum […] kõrgematest ametnikest”, mis vastutab liikmesriikides “loodusvarade kasutamise poliitika arendamise eest”. Foorum koosneb lisaks komisjoni esindajatest ning “vajadusel” (mida tahes selle all ka mõista) ka tarbijaorganisatsioonide, keskkonnaalaste valitsusväliste organisatsioonide, tööstuse, akadeemiliste ringkondade ja teiste huvirühmade esindajatest;

—

“üleilmne mõõde”, millega nähakse ette rahvusvahelise ümarlaua loomine.

3.21

EMSK ei kahtle asjaomaste teadmistebaaside või uute organite tähenduses ja kasulikkuses. Mida rohkem me teame ja mida enam inimesi, eriti poliitiliselt vastutavaid inimesi, teemaga tegeleb, seda parem.

3.22

Sellest hoolimata küsib EMSK komisjonilt, kas viimane usub, et ta on sellega tõepoolest välja töötanud poliitikat tõeliselt mõjutava strateegia, sest kirjeldatud meetmetega ei ole võimalik nimetatud probleeme kuidagi lahendada.

3.23

Pigem jätavad sellised kavatsused mulje, nagu tuleks kõigepealt laiendada teadmistebaasi, et luua sel viisil alus poliitiliseks tegutsemiseks. EMSK ei näe siin niivõrd mitte järjekindla tegutsemise strateegiat, kuivõrd poliitiliste otsuste edasilükkamise strateegiat. Komisjon peaks tegema kõik, et vältida sellise mulje tekkimist.

3.24

Näiteks on juba aastaid teada, et kalavarusid kasutatakse vaieldamatult ülemäära. Komisjon reageerib kõnealusele ohtlikule olukorrale igal aastal kindlasti täiesti õigustatud nõudmisega viia sisse väiksemad püügikvoodid, et hoida ära näiteks tursa ülemäärast püüdmist (6), kuid seda tulemusteta. Kõnealust probleemi ei ole võimalik tulevikus lahendada ei uute teadmistebaaside ega uute organitega!

3.25

Komitee ootab seetõttu, et teatud loodusvarade (nt kalavarude säilitamine) puhul ei jätkataks teemast rääkimist, vaid asutaks lõpuks ometi tegude juurde.

3.26

EMSK tahaks selle seisukoha väljendamisega veel kord selgitada, et ta ei pea komisjoni poolt strateegia raames välja pakutud niinimetatud vahendeid mingil juhul piisavaks.

3.27

Juba oma arvamuses komisjoni ettevalmistava dokumendi kohta, aga samuti mitmetes teistes arvamustes, näiteks säästva arengu küsimuste või energia- või transpordipoliitika teemade kohta, on komitee kutsunud komisjoni üles:

3.28

Seni ei ole komisjon eeltoodu kohta kordagi seisukohta avaldanud. Konkreetsetest eesmärkidest, näiteks “faktor 10 põhimõttest” (7), on kõrvale hoitud samamoodi nagu vahendite kirjeldamisest ja arutamisest.

3.29

Seetõttu peab komitee vajalikuks, et komisjon ütleks iga kord strateegiast kõneldes selgelt välja, milliste poliitiliste suunamisvahendite ja vajalike meetmetega tahab ta saavutada selgelt määratletud eesmärgid.

3.30

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee viitab kõnealuses kontekstis oma maikuus vastuvõetud arvamusele “Säästva arengu strateegia läbivaatamisest. Tegevusprogramm” (8), milles käsitletakse samuti nimetatud problemaatikat.