20.5.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 120/115

1.1

EL-i energiapoliitika on viimastel aastatel järginud kolme põhisuunda:

Keskse tähtsusega seadusandlus, mis neis valdkondades on vastu võetud, sisaldab ümbertöötatud elekri- ja gaasituru direktiive, mis avavad turud äriklientidele 2004. aasta keskpaigaks ning kõigile tarbijatele 2007. aastaks. Elektritarnete tagamise küsimuses avaldati aastal 2001 roheline paber, mis rõhutas nõudluse reguleerimist kui üht kõige tähtsamat meedet niihästi tarnete kindlustamise kui kliimamuutuse vastu võitlemise seisukohalt.

1.2

Stabiilne varustamine energiaga mõistliku hinna eest on majanduskasvu ja Euroopa kodanike heaolu tähtis eeldus. Seega toetas EESC oma arvamustes komisjoni eesmärke ja lähenemist.

1.3

Ettepanek võtta vastu direktiiv lõpptarbimise efektiivsuse ja energiateenuste kohta esitati komisjoni poolt osana ettepanekute paketist, mis käsitles energia infrastruktuuri ja tarnete stabiilsust. Komisjon rõhutab, et selles kontekstis ei saa ignoreerida küsimust pakkumise ja nõudluse tasakaalust. Võrkude suurenenud koormuse põhjuseks on nõudluse kasv, mida osalt on võimalik tasakaalustada nõudluse reguleerimisega.

1.4

Energia lõpptarbimise efektiivsust ehk energia energia säästmist on juba ammu loetud energiaturu võimsaks komponendiks. Väiksem energiatarbimine säästab raha ja aitab otseselt tagada tarnete stabiilsust ning sageli ka vähendada kasvuhoonegaase, kahandades vajadust luua uusi tootmisrajatisi, ülekande- ja jaotusvõrke ning neisse investeerida.

1.5

Suuremal energiatõhususel on suur potentsiaal. Teatises osundatakse uuringutele, mis keskmiselt näitavad, et energia lõpptarbimine EL-is võiks väheneda vähemalt 20 % ilma et sellega kaasneksid mugavuse vähenemine või täiendavad kulutused. Elektritarbimise efektiivsuse potentsiaal on üldiselt sellest koguarvust madalam ning kõrgem teiste energiavormide puhul.

1.6

Energiapaketi juurde kuuluvas teatises nendib komisjon, et tulevase elektrinõudluse kasvu ohjeldamiseks kasutatakse nõudlust reguleerivaid abinõusid. Kuid selleks vajatakse mõningaid uusi investeeringuid, et vahetada välja elektrijaamad, mis on oma aja ära teeninud. Komisjoni arvates toimub see suurelt osalt taastuvenergia kujul, mida jaotatakse väikestes kombineeritud soojus- ja elektrijaamades.

1.6.1

Komitee ei saa sellise elektrisektori tulevikutrendide ja -vajaduste kirjeldusega nõustuda. Teatiselt, mis käistleb tarnete stabiilsust, võiks eeldada palju selgemat ja realistlikumat infot tulevikusuundumuste ja potentsiaali kohta. Eriti siis, kui saadaval on palju parem kvantifitseeritud info ja stsenaariumid, kaasa arvatud materjal, mis on koostatud komisjoni enese poolt. Kellegi huvides ei ole selge ja realistliku baasinfo vältimine — isegi kui see on paljude inimeste silmis ebapopulaarne.

1.6.2

Väga ligikaudne kalkulatsioon võib anda ettekujutuse probleemi ulatusest ja selle lahendamise võimalustest. Elektrinõudlus EL-is kasvab praegu 1-2 % aastas. EL-i siht suurendada energiatootmist taastuvenergia allikatest tähendab aastast kasvu vähem kui 1 %. Sihiks seatud energiakokkuhoid vähendaks aastast kasvu 1 % võrra. Taastuvenergia allikate kasutamine ja energiakasutuse tõhusus võiksid seega kompenseerida nõudluse kasvu ning võimalik, et korvata sellele lisaks olemasolevat võimsust palju vähem kui 1 % ulatuses aastas. Elektrijaamad töötavad 30—50 aastat, mis teoreetiliselt tähendab, et väljavahetamine toimub keskmiselt tempos 43 % aastas. Rahvusvaheline Energiaagentuur (IEA) märgib, et lähema 20 aasta jooksul on EL-is vajadus uute elektrijaamade järele mahus rohkem kui 200 000 MW.

2.1

Komisjoni ettepaneku eesmärgiks on tagada, et igal aastal säästetaks igas liikmesriigis energia tõhusama kasutamise abil 1 % rohkem eelnevalt tarbitud energiat. 1 % säästetavat energiat on arvestatud viimase viie aasta keskmise aastase energiatarbimise alusel liikmesriigis. See tähendab aastaks 2012 umbes 6 % energiakokkuhoidu. Vastavalt direktiivi sätetele oleksid liikmesriigid igal aastal kuni aastani 2012 kohustatud ette kandma ja tõestama, et selline kogus energiat on säästetud. Energiatarbimine liikmesriikides võib endiselt kasvada, kuid aeglasemalt, kui see oleks toimunud ilma nende abinõudeta.

2.2

Direktiivi projekt annab tõuke energia kokkuhoiu meetmeteks ning püüab edendada selliste energiateenuste turgu nagu valgustus, küte, kuum vesi, ventilatsioon jne. Liikmesriike kohustataks järgima kahte energiakokkuhoiu eesmärki ning tagama, et energiatarnijad pakuksid energiateenuseid ajavahemikul 2006 kuni 2012.

2.3

Üldine energia lõpptarbimise kokkuhoiu eesmärk 1 % aastas tähendab 1 % keskmisest viimase viie aasta jooksul lõpptarbijatele jaotatud või müüdud energiakogusest. See kokkuhoid tuleb saada järgmistest sektoritest: majapidamised, põllumajandus, äri- ja riiklik sektor, transport ja tööstus. Tingituna mõõtmisega seotud raskustest on õhu- ja meretransport välja arvatud. Välja on arvatud ka energiamahukad tööstusharud, mida katab juba emissioonidega kauplemise direktiiv ja IPPC-direktiiv. Arvestatakse kõiki energiatüüpe: elektrist ja maagaasist kuni kaugkütteni ja jahutuseni, katlakütus, süsi ja pruunsüsi, metsanduse ja põllumajnduse energiatooted ning mootorikütused.

2.4

Valdkondlik eesmärk on määratud liikmesriikide avalikule sektorile, mis peavad säästma vähemalt 1,5 % energiat aastas, seda eriti energiasäästlike riigihangete abil. Need säästud arvestataks ka üldise aastase 1 % kokkuhoiu hulka.

2.5

Energiateenuste müügile on määratud pakkumisepoolne kohustus. Energia jaotusfirmad ja/või väiketarnijad peaksid lülitama energiateenused oma energiamüügitegevusse, kuni 5 % nende klientidest on hõlmatud. Alternatiivse lahendusena pakutakse energia auditeid.

2.6

Kalkulatsioonimeetod võimaldab krediteerida eelnevalt rakendatud abinõude eest. Liikmesriigid võivad mõõta ja kontrollida, milline jätkuv mõju on juba olemasolevatel energiateenustel ja säästuabinõudel, mida ei võetud kasutusele enne 1991. aastat. Arvesse võib võtta ka energiamakse ja energia kokkuhoiu infokampaaniaid, eeldusel, et nende mõju on samuti mõõdetav ja kontrollitav.

2.7

Liikmesriigid otsustavad, milliste sektoritega tuleb tegeleda ning kui palju peab iga sektor riiklikku eesmärki panustama, kuigi kõigile sobivatele klientidele tuleb pakkuda mingil kujul energiateenust või energiakokkuhoiu programme või meetmeid.

2.8

Säästud arvestatakse summana mõõdetud või hinnatud lõplikust energiatarbimisest, mis on saavutatud energiateenuste, energiakokkuhoiu programmide ja muude sobivate meetmete abil. Liikmesriigid kannavad oma edusammudest eesmärkide täitmisel regulaarselt ette. Näiteid sobivate energiateenuste ja energiasäästu juhtnööride kohta energiakokkuhoiu mõõtmiseks ja kontrollimiseks on esitatud ettepanekus.

3.1

EESC on eelnevalt korduvalt rõhutanud energiakokkuhoiu ja energia efektiivsema lõpptarbimise tähtsust säästva arengu eesmärgi saavutamise ning eriti kliimamuutuse vastu võitlemise seisukohalt. Komisjoni algatus pühendada sellele küsimusele tõsist tähelepanu on teretulnud. EESC toetab väga energiatõhususe eesmärki ning mõnesid direktiivi projektis tehtud ettepanekuid, kuid komiteel on ka muutusettepanekuid.

3.2

Mitmetes liikmesriikides on selles valdkonnas võetud tarvitusele meetmeid, mis tänapäeval kujutavad endast mitmesuguseid poliitilisi abinõusid, praktilisi kogemusi ja tulemusi. Ehk kõige levinumaks tegevusvormiks selles valdkonnas, samuti koos mõnede valdkondlike üleeuroopaliste näidetega, on vabatahtlik tegevus, kas organiseerimata kujul või kokkulepetel põhinev.

3.3

EL-i tasandil on olemas nõue märgistada majapidamis- ja muud seadmed ning direktiiv energiakasutuse kohta hoonetes. Muud abinõud, nagu direktiiv energiat tarbivate toodete konstruktsiooni kohta, on ettevalmistamisel. Ka mitmed muud EL-i poliitikate osad, nagu IPPC (1) ja energiamaksu direktiivid, toetavad energia efektiivset lõpptarbimist. Kahjuks sisaldavad need poliitikad suures ulatuses meetmeid, mis tõstavad olulisel määral energia hinda. Seda võib vaadelda energiasäästmise tugimeetmena, kuid suurematest kuludest tingitud kahju majapidamistele ja tööstuse konkurentsivõimele kaalub kergesti üles positiivse mõju.

3.4

Vajalikud tegevused energiakokkuhoiu suurendamiseks on suuresti erinevad tingituna erinevatest kohalikest oludest ning eelnevalt rakendatud abinõudest. Nende tegevuste mõju siseturule tundub olevat piiratud. Kooskõlas subsidiaarsusprintsiibiga on selles kontekstis tähtis, et täiendavad meetmed EL-i tasandil annaksid tõelist lisandväärtust.

3.5

Tundub, et komisjon püüab oma ettepanekus arvestada meetmete erinevusi ja mitmekesisust. Kuid võttes arvesse kõiki olemasolevaid riiklikke ja EL-i määrusi ning eriti kogu vabatahtlikku tegevust vajab ettepanek EESC arvates mõningat korrigeerimist, et anda olemasolevatele meetmetele optimaalne väärtus. Samuti tuleks selgitada sidusus teiste asjaomaste nõuetega, nagu näiteks ehitusdirektiivis sätestatud nõuded.

3.6

Energiakokkuhoiu potentsiaali on käsitletud mitmetes uuringutes. EESC nõustub komisjoniga üldjoontes esitatud arvude osas. Potentsiaal on suur, kuid osalt tuleb seda vaadelda kriitiliselt, võttes rohkem arvesse majanduslikku reaalsust. Energiakokkuhoidu tehtud investeeringute kasumlikkus on arvutatud investeeringu eluea tasuvusaja alusel, mida ei saa praktilises elus sageli kasutada. Näiteks kui eramu energiasäästvama küttesüsteemi eest tehtud täiendavate kulutuste tasuvusaeg võrdub seadme elueaga, mis on kümneid aastaid, siis vaevalt, et omanik käsitaks seda tasuva investeeringuna. Samuti ei võtaks piiratud investeerimiseelarvega väikefirma juht töökorras masina väljavahetamist energiasäästvama masina vastu oma kogutoodangut ja käivet suurndavate prioriteetsete projektide nimekirja.

3.7

Selles seoses on direktiivis sätestatud siht saavutada aastas 1 % kokkuhoidu ambitsioonikas, kuid mitte täiesti ebareaalne. Samuti võib mõnedes liikmesriikides olla väga raske ja kulukas saavutada ettenähtud ajaga avalikus sektoris eesmärgiks seatud 1,5 % kokkuhoidu, mis on seotud põhiliselt energiakasutusega hoonetes.

3.8

Põhiargumendiks kohustusliku sihtnormi määramisel on, et normid on tugevad motivaatorid. Kuid üheainsa normi vastu on mitmeid argumente.

3.8.1

Varasemad ja praegused meetmed on nii erinevad, et üks ühine norm tähendaks erinevate liikmesriikide energiakasutajatele erinevaid kulutusi. Individuaalne norm igale liikmesriigile ei ole teostatav, sest puudub arvutuste aluseks olev võrreldav info.

3.8.2

Vastuargumendiks on ka see, et normi tajutaks “piitsana”“prääniku” asemel, mis võib edastada vale sõnumi. Tõhusamat energiakokkuhoiu potentsiaali ja sellest tulenevat kasu tuleks vahendada ja võimendada positiivselt ja ergutavalt.

3.8.3

Mitmetes liikmesriikides on olemasolevat energiakasutust, energiakokkuhoiu osas valitsevat olukorda ja rakendatavate abinõusde mõju peegeldav infobaas nõrk. Direktiivi projektis esitatud kokkuhoiu arvutamise meetodid ei ole hästi defineeritud. Paindlikkus selles küsimuses võib olla teretulnud, kuid tulemused on normi suhtes võrreldavad ja usaldusväärsed ainult siis, kui niihästi baasinfo kui ka arvestusmeetodid on usaldusväärsed ja võrreldavad.

3.8.4

EESC tunneb ka muret, et siduvate normide määramise teel toimuv suboptimeerimine, antud juhul energiakokkuhoiu osas, ei ole kasulik üldiste eesmärkide optimeerimise seisukohalt, nagu näiteks majanduse üldine efektiivsus või kasvuhoonegaaside emissioonide vähendamine kuluefektiivsel viisil.

3.9

Ülaltoodud põhjustel ei toeta EESC kohustusliku normi määramist liikmesriikidele. Normi määramise minimaalselt vajalikuks eelduseks on täiel määral rahuldavate ja realiseeritavate arvestusmeetodite defineerimine.

3.9.1

Riiklike kohustuslike ja ühtsete normide asemel soovitab EESC kohustada liikmesriike looma energiakokkuhoiu programme, mis sisaldavad ka monitooringut, või uuendama olemasolevaid programme. Normid 1 % ja 1,5 % peaksid keskmiselt liikmesriikide avalikule sektorile jõukohased olema

3.10

Liikmesriikidel peab olema võimalus vabalt otsustada, kuidas suunata eesmärke ja meetmeid erinevatele energiasektoritele ja –vormidele. Kuid on tähtis, et kaasataks kõik sektorid ja kütused ning et need osaleksid vastavalt oma potentsiaalile.

3.11

Direktiivi projekti sätted, mis käsitlevad dokumentatsiooni, tõendamist ja monitooringut (artikkel 4.5) kujutavad endast töökoormust, mis võib olla ebapropotsionaalselt suur võrreldes sellest tuleneva eeldatava kasuga. Selle töö tõendamise kvaliteet jääb küsitavaks, kuna on raske selgelt seostada konkreetset meedet seeläbi säästetud energiahulgaga. Vaja on palju lihtsamat ja selgemat, kuid usaldusväärset lähenemist.

3.12

Samu tulemusi, mida annavad kohustuslikud meetmed, on võimalik kergemini saavutada, kui tegeleda otseselt informatsiooni ja rahastamisega seotud põhiprobleemidega. Sellesuunaliste meetmetega on tegemist artikkel 8 sätete puhul, mis käsitlevad energiateenusteks vajalikku kvalifikatsiooni-, akrediteerimis- ja/või sertifitseerimissüsteemi. Neid sätteid tuleks täiendavalt välja arendada ja laiendada. Välja tuleb töötada ka innovaatilisi rahastamismeetodeid, nagu näiteks madala intressiga laenud, et olla abiks pikkade tagasimakseperioodide korral, mida mainitakse punktis 3.6 toodud näites.

3.13

Samuti tuleks lisada abinõusid, mis toetavad ja arendavad olemasolevat ning ennast õigustanud vabatahtlikku tegevust. Vastavalt artiklile 12 võib häid tulemusi andnud meetmetena, mida komisjon peaks täiendama, nimetada info ja energiaauditite kerget kättesaadavust, SME-dele või konkreetsele tegevusvaldkonnale sobivate energiaauditite väljatöötamist ning inimeste täiendõppe toetamist, mis võimaldab neil tegutseda energiajuhtidena.

3.14

Selle asemel, et tegelda massiivse aruandlusega, peaks komisjon toetama liikmesriikide püüdlusi saavutada suuremat energiatõhusust, aidates neil luua paremat infobaasi niihästi liikmesriikide kui enda jaoks. Vaja on põhjalikult analüüsida suurema energiatõhususe teel olevaid takistusi. Komisjon võiks samuti edendada koostööd ja heade kogemuste vahetamist liikmesriikide vahel.

3.15

Selline ettepanek tuleb allutada asjakohasele mõjuanalüüsile, võttes arvesse tagajärgi turgude jaoks ning tarbijatele põhjustatavaid kulutusi. Kuna ettevalmistaval etapil seda ei tehtud, nõuab EESC, et analüüs viivitamatult läbi viidaks, enne otsuse langetamist nõukogu ja parlamendi poolt.

3.16

Komisjon tutvustab ideed, mille kohaselt võidakse hilisemal etapil juurutada niinimetatud valgete sertifikaatide süsteem. Selline süsteem saab toimida ainult siis, kui võetakse kasutusele energiasäästvuse või –tõhususe alased siduvad kohustused. EESC ei toeta siduvate kohustuste kasutuselevõttu sel eesmärgil ega saa järelikult toetada ka valgete sertifikaatide evitamist. Lisaks tuleks niihästi emissioonide kui ka roheliste sertifikaatidega kauplemise toimivust hoolikalt jälgida ja hinnata, enne kui mõelda uute skeemide juurutamisele juba niigi keerukal energia-valdkonna turul.

4.1

Artiklis 3 tuleks energiateenuste kontseptsiooni selgemalt defineerida. Samuti tuleks ümber hinnata 50 GWh künnis definitsioonis “väikesed jaotusfirmad ja energiamüügi ettevõtted” — see võib olla ebapraktiliselt madal.

4.2

Artikkel 4 tuleb uuesti läbi vaadata vastavalt käesoleva arvamuse üldmärkustele.

4.3

Artiklid 6 (a) ja 10 (b): Soovitav on energiateenuste pakkumise suurenemine. Kuid EESC ei nõustu komisjoni seisukohaga, et teenuseid peaksid pakkuma ainult energia jaotusfirmad ja energiamüügi ettevõtted, ning et kulud tuleks integreerida nende jaotus- ja müügihindadesse, kuni on toimunud teatav turu hõlvamine. Juba praegu pakuvad ka teised ettevõtted energiateenuseid — näiteks hoonete hooldusfirmad, konsultandid ja ESCO-firmad — ning energiateenuste turg peab olema kõigile võrdsetel tingimustel avatud. Ettepanek pakkuda 5 % klienditeenustest tasuta kõigi teiste klientide kulul ei ole klientide suhtes õiglane ja on teiste teenusepakkujate suhtes diskrimineeriv.

4.4

Artikkel 7 “sobiva kliendi” kontseptsiooni tuleb selgitada.

4.5

Artikkel 10(a): On raske mõista, kuidas oleks võimalik määrata ülekandetariife nii, et suurendada just energiatõhusust. Ei ole kerge mõista selles paragrahvis toodud näidete asjakohast toimimismehhanismi.

4.6

Artikkel 13 mõõtmisnõuded võivad osutuda väga kulukaks ning kulud kannab lõpuks alati tarbija. Seega tuleks mõõtmist käsitlevatesse meetmetesse suhtuda ettevaalikult.