(1)

30. septembril 2020 algatas Euroopa Komisjon (edaspidi „komisjon“) alusmääruse artikli 5 alusel dumpinguvastase uurimise seoses teatavate Indiast ja Indoneesiast (edaspidi „asjaomased riigid“) pärit roostevabast terasest lehtvaltstoodete (edaspidi „uurimisalune toode“) impordiga. Komisjon avaldas Euroopa Liidu Teatajas algatamisteate (2) (edaspidi „algatamisteade“).

(2)

Komisjon algatas uurimise kaebuse alusel, mille esitas 17. augustil 2020 Euroopa Teraseühendus (edaspidi „Eurofer“ või „kaebuse esitaja“) tootjate nimel, kelle toodang moodustab üle 25 % liidu roostevabast terasest lehtvaltstoodete kogutoodangust.

(3)

17. veebruaril 2021 algatas komisjon subsiidiumivastase uurimise seoses Indiast ja Indoneesiast pärit sama toote impordiga (edaspidi „subsiidiumivastane uurimine“) (3).

(4)

Kaebuse esitaja taotluse põhjal, mida toetasid nõutavad tõendid, kehtestas komisjon komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2021/370 (4) (edaspidi „registreerimismäärus“) vaatlusaluse toote impordi registreerimise nõude alusmääruse artikli 14 lõike 5 alusel.

(5)

Kooskõlas alusmääruse artikliga 19a esitas komisjon 30. aprillil 2021 pooltele kokkuvõtte kavandatud ajutiste tollimaksude kohta ning üksikasjad, millest lähtutakse dumpingumarginaalide ja liidu tootmisharule tekitatud kahju kõrvaldamiseks piisavate marginaalide arvutamisel. Nagu on selgitatud ajutise määruse põhjenduses 210, võttis komisjon arvesse märkusi, mis käsitlesid kirjavigu, ning vajaduse korral korrigeeris marginaale vastavalt.

(6)

28. mail 2021 kehtestas komisjon komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2021/854 (5) (edaspidi „ajutine määrus“) ajutise dumpinguvastase tollimaksu.

(7)

Pärast selliste oluliste faktide ja kaalutluste avalikustamist, mille alusel ajutine dumpinguvastane tollimaks kehtestati (edaspidi „esialgsete järelduste avalikustamine“), esitasid kaebuse esitaja, importijate ja turustajate konsortsium (edaspidi „Euranimi“) (6), üks sõltumatu importija, üks kasutaja, valimisse kaasatud eksportivad tootjad, India valitsus ja Indoneesia valitsus kirjalikud esildised, milles nad tegid teatavaks oma seisukohad esialgsete järelduste kohta.

(8)

Isikutele, kes taotlesid ärakuulamist, anti selleks võimalus. Ära kuulati kaebuse esitaja, importijate ja turustajate konsortsium, üks sõltumatu importija, üks kasutaja ning kaks valimisse kaasatud eksportivat tootjat.

(9)

Komisjon jätkas lõplike järelduste tegemiseks vajaliku teabe kogumist ja kontrollimist. Lõplike järelduste tegemisel võttis komisjon arvesse huvitatud isikute märkusi ja muutis vajaduse korral oma esialgseid järeldusi.

(10)

Komisjon teatas kõikidele huvitatud isikutele olulistest faktidest ja kaalutlustest, mille põhjal ta kavatses kehtestada Indiast ja Indoneesiast pärit roostevabast terasest lehtvaltstoodete impordi suhtes lõpliku dumpinguvastase tollimaksu (edaspidi „lõplike järelduste avalikustamine“). Kõikidele pooltele anti aega, et esitada kõnealuste lõplike järelduste avalikustamise kohta märkusi. Lõplike järelduste avalikustamise kohta esitasid märkused Eurofer, liidu tootja ja kasutaja Arinox, importijate ja turustajate konsortsium Euranimi, sõltumatu importija LSI ja koostööd teinud eksportivad tootjad. Peale selle esitas IRNC (koostööd teinud eksportiv tootja) märkused Euroferi märkuste kohta, mis olid seotud sellega, kuidas komisjon käsitles tema ostutehinguid (vt põhjendused 71–74).

(11)

Samuti anti pooltele, kes taotlesid ärakuulamist, selleks võimalus. Ära kuulati kaebuse esitaja, Euranimi, üks sõltumatu importija, üks kasutaja, kes osutus ühtlasi liidu tootjaks, ning üks eksportivatest tootjatest. Võttes arvesse eksportiva tootja IRNC märkusi lõplike järelduste avalikustamise kohta, edastati talle täiendavad lõplikud järeldused, milles piirduti tema teatavate ekspordi müügihindade korrigeerimise küsimusega. Komisjon andis IRNC-le võimaluse esitada märkusi nende täiendavate lõplike järelduste kohta, kuid IRNC ei reageerinud.

(12)

Huvitatud isikute märkusi arutati ja neid on käesolevas määruses võimaluse korral arvesse võetud.

(13)

Kuna väljavõttelise uuringu kohta märkusi ei esitatud, kinnitati ajutise määruse põhjendused 6–14.

(14)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitsid importijate ja turustajate konsortsium ning üks sõltumatu importija, et põhjalikult tuleb uurida COVID-19 pandeemiast tingitud tagajärgi, sest uurimisperioodi sisse jäi erakorraline pandeemiaperiood.

(15)

Komisjon võttis igati arvesse asjaolu, et uurimisperiood hõlmas teatavaid COVID-19 pandeemiast mõjutatud kuid. Komisjon tegi põhjalikult kindlaks COVID-19 pandeemiast tingitud tagajärjed ja analüüsis neid ning järeldas, et kahjustav dumping liidu turul ei olnud põhjustatud pandeemiast.

(16)

Kuna uurimisperioodi ja vaatlusaluse perioodi kohta rohkem märkusi ei esitatud, kinnitati ajutise määruse põhjendus 21.

(17)

Esialgses etapis palus üks liidu kasutaja – Arinox – jätta toote määratlusest välja teraseklasside 200 ja 201 roostevabast terasest külmvaltsitud tooted. Komisjon lükkas taotluse esialgu tagasi, nagu on selgitatud ajutise määruse põhjendustes 25–27.

(18)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist täpsustas pool oma taotlust ning palus välja jätta roostevabast terasest täppislindi tootmiseks kasutatavad teraseklassi 200 tooted, mis vastavad klassile Jindal J4 või JSLU DD (niklisisaldus 1 %) ja mille paksus on 0,90 + 0/–0,060 mm. Ta märkis, et toode on hõlpsasti tuvastatav, tänu millele puudub meetmetest kõrvalehoidmise risk, toode ei ole asendatav teist liiki toodetega ning liidu tootmisharu seda ei tooda. Peale selle on äriühingu andmete kohaselt võimalik hõlpsasti kontrollida lõppkasutust.

(19)

Toote määratlusest väljajätmise ajakohastatud taotluse vaidlustas kaebuse esitaja. Eurofer väitis, et liidu kasutaja osutatud klassid on tootenimetused ning et tegemist ei ole üheski rahvusvahelises standardis kindlaks määratud klassidega. Seega ei saa toll kindlaks määrata võrdlusalust, mis võimaldaks kontrollida väljajäetud toote keemilist koostist. Peale selle tekitaks lõppkasutuse kontrollimine tollile põhjendamatut koormust. Samuti kaasneks nende üksnes Jindali toodetavate toodete väljajätuga ristkompenseerimise oht, mis omakorda kahjustaks meetmete parandavat mõju.

(20)

Uurimise tulemusena leiti, et sellised tooted on nende omadusi arvesse võttes asendatavad. Samuti järeldas komisjon, et väljajätutaotluse rahuldamine tekitaks tõepoolest põhjendamatut koormust tollile, arvestades, et toll peaks iga saadetise korral võtma laboriproovi ja kontrollima lõppkasutust. Kuna toode on seotud ühe konkreetse eksportiva tootjaga, ei saa peale selle välistada ristkompenseerimise ohtu.

(21)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist kordas Arinox oma algset toote väljajätmise taotlust, st et toote määratlusest jäetaks välja väikese niklisisaldusega teraseklassi 200 tooted ja teraseklassi 201 tooted. Arinox väitis, et väikese niklisisaldusega teraseklassi 200 tooteid ega teraseklassi 201 tooteid ei ole liidu turul peaaegu üldse saada ning et liidu tootjatel puudub huvi neid tooteid toota. Ta selgitas, et pärast esialgsete järelduste avalikustamist ei olnud teraseklassi 201 tooteid majanduslikult kasulik osta liidu tootmisharult ning et liidus oli vaid üks tootja, kes suutis toota väikese niklisisaldusega teraseklassi 200 täppislinte. Peale selle väitis ta, et ta on juba kandnud majanduslikku kahju seetõttu, et need tooted on käimasoleva uurimisega hõlmatud, sest toote hinnatundlikkuse tõttu ei saanud ta kanda dumpinguvastast tollimaksu üle oma klientidele. Samuti väitis ta, et ühes hiljutises juhtumis nõustus komisjon sarnases olukorras toote välja jätma.

(22)

Samuti nentis äriühing taas, et teraseklasside 200 ja 201 tooted erinevad füüsikaliste, keemiliste ja tehniliste omaduste poolest oluliselt teistest uurimisaluse toote määratluse alla kuuluvatest terasetoodetest, eeskätt teraseklassi 300 tooted, ning et toll saab teraseklasside 200 ja 201 toodete keemilist koostist hõlpsalt kontrollida üldkasutatavate vahenditega ja materjalitõendite alusel. Peale selle väitis äriühing, et toote väljajätmise taotlus on seotud lõppkasutusega ning et tema oleks tõenäoliselt ainus, keda taotletud väljajätt mõjutaks.

(23)

Äriühing väitis, et ristkompenseerimise risk on piiratud, sest ta ostab teraseklasside 200 ja 201 tooteid peamiselt asjaomastest riikidest ning neid tarnivad talle eri tootjad nendest riikidest.

(24)

Arinox ei esitanud täiendavaid tõendeid selle kohta, et teraseklasside 200 ja 201 tooteid ei ole võimalik asendada muud tüüpi terasest toodetega, ning väitis vaid, et see ei ole majanduslikult põhjendatud. Nagu on juba osutatud eespool põhjenduses 20, peab toll keemilise koostise kontrollimiseks võtma laboriproovi. See omakorda põhjustaks tollile olulist koormust, eelkõige seetõttu, et kontrollima peaks kõiki selle toote saadetisi, mille suhtes väljajätmist taotleti. Ristkompenseerimise riski tuleb hinnata objektiivselt ning andmetest, mille äriühing esitas seoses teraseklasside 200 ja 201 toodete ja muude toodete ostuga asjaomastest riikidest, nähtus, et äriühing ostis nendest riikidest tõepoolest muid käesolevas uurimises uurimisaluse toote määratluse alla kuuluvaid tooteid; sellega kaasneb paratamatult ristkompenseerimise risk. Ehkki äriühing väidab, et nendel teraseklassidel on vaid üks lõppkasutusala, ei saa samuti välistada, et neil võib olla muid kasutusalasid.

(25)

Seepärast järeldas komisjon, et toote väljajätmise taotluse rahuldamine ei oleks asjakohane, ning lükkas taotluse tagasi.

(26)

Kuna toote määratluse kohta rohkem märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendustes 22–27 esitatud järeldused.

(27)

Ajutise määruse põhjendustes 29–57 viidatakse uurimisaluse toote tootmises ja müügis osalevatele Indias asuvatele Jindali majandusüksustele kui Jindali kontsernile. Käesolevas määruses nimetatakse neid majandusüksusi koos „Jindal India“ ning „Jindali kontsern“ tähistab kontserni, mis hõlmab Jindal Indiat, Jindal Indonesiat ja asjaomaseid Jindali majandusüksusi kolmandates riikides.

(28)

Nagu on selgitatud ajutise määruse põhjendustes 32–35, otsustas komisjon esialgses etapis kohaldada alusmääruse artiklit 18 ning kasutada Jindali kontserniga seotud äriühingu rolli kohta esitamata teabe asendamiseks kättesaadavaid fakte.

(29)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist vaidlustas Jindali kontsern artikli 18 kohaldamise. Kontsern märkis, et ta ei keeldunud võimaldamast juurdepääsu olulisele teabele ega jätnud esitamata olulist teavet ning et ta tegutses oma parimate võimaluste kohaselt. Seepärast peaks komisjon kasutama äriühingu esitatud teavet. Komisjon hindas neid märkusi nõuetekohaselt. Nagu on osutatud ajutise määruse põhjenduses 33, kuulas ärakuulamise eest vastutav ametnik Jindali kontserni selles küsimuses juba ära 16. aprillil 2021. Ärakuulamise eest vastutavalt ametnikult pärast ärakuulamist saadud soovituste põhjal hindas komisjon lisaks täielikult teavet, mille Jindali kontsern esitas 29. märtsil 2021 vastusena artikli 18 kohaldamist käsitlevale kirjale.

(30)

Selle tulemusena kasutas komisjon selle eksportiva tootja esitatud teavet ning nõustus väitega osaliselt. 29. märtsil 2021 esitatud teabe edasise analüüsi tulemusena peeti lisaks asjakohaseks täiendavat korrigeerimist. Kuna Jindali kontserni märkuste sisu tunnistati tundlikuks, avaldati väite üksikasjalik hinnang üksnes asjaomasele poolele.

(31)

Normaalväärtuse arvutamise üksikasjad esitati ajutise määruse põhjendustes 36–47.

(32)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist kordasid Jindal India ja Jindal Indonesia alusmääruse artikli 2 lõike 5 kolmandale ja neljandale lõigule ning artikli 2 lõike 10 punktile k tuginedes oma väiteid selle kohta, et komisjon peaks korrigeerima normaalväärtust ning võtma selles arvesse kulusid, mis on seotud Indias ja Indoneesias uurimisperioodi teataval osal COVID-19 tõttu kehtestatud piirangutega.

(33)

Need väited tuli tagasi lükata.

(34)

Mis puudutab artikli 2 lõike 5 kolmanda lõiguga seotud väiteid, siis märgib komisjon esiteks, et kolmandas lõigus käsitletakse nõuetekohast kulujaotust ning sellise kulujaotuse varasemat kasutamist, kusjuures eelistatakse käibepõhist kulujaotust. Samuti sätestatakse selles lõigus, et „[k]ui kulud käesoleva lõigu kulujaotuses juba ei kajastu, kohandatakse neid vastavalt neile ühekordsetele kuluartiklitele, mis toovad kasu tulevasele ja/või jooksvale tootmisele“. Käesoleval juhul ei kujuta väidetavad COVID-19st tingitud kulud endast aga eraldiseisvat kuluartiklit, mida saaks uurimisperioodiga seoses korrigeerida. Väidetavad kulud on tavapärased korduvad püsikulud, mida Jindal kannab korrapäraselt, kuid mis on seotud tootmismahu vähenemisega COVID-19 tõttu. Seda stsenaariumi kolmanda lõigu viimane lause aga ei hõlma. Seega ei saa normaalväärtust artikli 2 lõike 5 kolmanda lõigu alusel korrigeerida.

(35)

Teiseks, mis puudutab artikli 2 lõike 5 neljandale lõigule tuginevaid väiteid, siis märgib komisjon, et nagu on selles lõikes osutatud, on äriühingu tavapärase ühikuhinna puhul võimalik teha mööndus üksnes juhul, kui uued tootmisrajatised vajavad märkimisväärseid lisainvesteeringuid ning kui järgnevad madalad tootmisvõimsuse rakendusastmed on tingitud kogu uurimisperioodi või selle mingi osa jooksul toimunud käivitamistest. Käesoleval juhul on madalad tootmisvõimsuse rakendusastmed – kui üldse – tingitud sellest, et tootmine tuli COVID-19 tõttu ajutiselt peatada. Seega ei ole artikli 2 lõike 5 neljas lõik kohaldatav.

(36)

Kolmandaks, mis puudutab artikli 2 lõike 10 punktile k tuginevaid väiteid, siis märgib komisjon, et väärtust võib korrigeerida ka tegurite erinevuste suhtes, „kui on ilmnenud, et need mõjutavad käesoleva lõikega nõutavat hinna võrreldavust, ning eelkõige juhul, kui kliendid maksavad selliste tegurite erinevuse tõttu siseturul erinevaid hindu“. Jindal India ja Jindal Indonesia väitsid, et väärtust oleks pidanud korrigeerima mõju suhtes, mida COVID-19 tõttu kehtestatud piirangud avaldasid tootmiskuludele, kuid nad ei tõendanud mõju hinna võrreldavusele. Seepärast ei saa artikli 2 lõike 10 punktiga k seotud väitega nõustuda.

(37)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist kordas Jindali kontsern väiteid selle kohta, et korrigeerimisel tuleks arvesse võtta COVID-19st tingitud kulusid. Seoses võimaliku korrigeerimisega artikli 2 lõike 5 kolmanda ja neljanda lõigu alusel osutas Jindali kontsern „ebatavaliselt suurtele“ (7) kuludele, mida ei tohiks seostada ainuüksi uurimisaluse toote tootmise ja müügiga uurimisperioodil; selle asemel peaks komisjon arvutama uurimisperioodi tüüpilised tootmiskulud.

(38)

See väide tuli tagasi lükata. Kõnealused kulud kanti uurimisperioodil ning need on seotud uurimisaluse toote tootmise ja müügiga. Võttes arvesse vaekogu aruannet „EÜ – lõhe“, millele Jindali kontsern viitas, ning kooskõlas alusmääruse artikli 2 lõike 5 kolmanda lõigu kolmanda lausega kohandatakse kulusid vastavalt neile ühekordsetele kuluartiklitele, mis toovad kasu tulevasele ja/või jooksvale tootmisele. Komisjon nõustus, et väidetavalt COVID-19 piirangutega seotud kulud on ühekordsed. Sellegipoolest on COVID-19 piirangute ajal kantud konkreetsed kulud üksnes püsikulud, mis tekkisid saadaoleva ja muul juhul kasutatava tootmisvõimsuse alakasutuse tõttu. Oma olemuse tõttu ei saa need kulud tuua kasu tulevasele tootmisele, näiteks nagu investeerimiskulude puhul. Samuti ei saa need tuua kasu jooksvale tootmisele – selle asemel on tegemist ainukordse vääramatu jõu olukorra, st COVID-19 piirangute otsese tagajärjega.

(39)

Alusmääruse artikli 2 lõike 10 punktile k tuginenud väite puhul osutas Jindali kontsern komisjoni avaldusele põhjenduses 36 ning lisas, et artikli 2 lõike 10 sissejuhatava lõigu põhjal hõlmab viide hinna võrreldavusele normaalväärtuse (olenemata sellest, kuidas see määratakse) ja ekspordihinna võrreldavust.

(40)

Komisjon möönis, et artikli 2 lõike 10 sissejuhatavas lõigus osutatakse hinna võrreldavusele. Samuti on tõsi, et osa artikli 2 lõike 10 punktides a–k loetletud korrigeerimistest saab kohaldada nii omamaistel hindadel põhineva normaalväärtuse kui ka arvestusliku normaalväärtuse suhtes. Sellegipoolest on artikli 2 lõike 10 punktis k sätestatud sõnaselge tingimus, et korrigeerimiseks peavad kliendid olema maksnud siseturul erinevaid hindu. Jindali kontsern selliseid erinevusi ei põhjendanud, vaid tõendas üksnes mõju kuludele. Igasugune kulude suurenemine mõjutaks igal juhul samavõrd nii omamaiseid kui ka ekspordihindu. Seepärast tuli artikli 2 lõike 10 punkti k alusel esitatud uus väide tagasi lükata.

(41)

Pärast ajutiste järelduste avalikustamist vaidlustas Chromeni selle, et komisjon korrigeeris toorainekulusid. Esialgsete otsuste tegemisel selgitas komisjon kuumvaltsitud roostevabade terasrullide ostutehingute üksikasjaliku tabeli abil välja, et seotud osapooltelt ostetud kuumvaltsitud roostevabade terasrullide ostuhinnad olid märksa madalamad kui hinnad, millega sama materjali osteti sõltumatutelt pooltelt. Seega ei saanud neid hindu pidada reaalturuväärtusele vastavaks ning komisjon korrigeeris neid. Oma märkustes esialgsete järelduste avalikustamise kohta väitis Chromeni, et võrdluseks kasutatud rullide kvaliteet ei olnud kõigil juhtudel sama ning et seda tulnuks võrdluses arvesse võtta. Väite põhjenduseks esitati ostulepingud, kvaliteedipõhise allahindluse leping, kreeditarved, kvaliteedikontrolli aruanne ning ka kvaliteediga seotud väidet tõendavad raamatupidamiskirjed. Komisjon hindas väidet nõuetekohaselt ja leidis, et see on põhjendatud. Sellest tulenevalt asendas komisjon seotud osapooltelt ostetud kuumvaltsitud roostevabade terasrullide keskmise ostuhinna (mis oli kajastatud äriühingu dokumentides) sõltumatutelt tarnijatelt ostetud toodete kaalutud keskmise ostuhinnaga korrutatuna kasutatud kogustega.

(42)

Esialgses etapis arvutas komisjon Chromeni normaalväärtuse kindlakstegemisel ümber kulumi, sest leiti, et teatavate tootmisseadmete kulum jäeti kajastamata, kuigi neid seadmeid juba kasutati kaubanduslikus tootmises. Pärast esialgsete järelduste avalikustamist vaidlustas Chromeni teatatud kulumi kõnealuse korrigeerimise ning väitis, et need kulud kirjendati täielikus kooskõlas India üldtunnustatud raamatupidamistavadega ning et seepärast tuleks nendega nõustuda. Komisjon jäi seisukohale, et seadmete puhul oli asjakohane korrigeerida kulumiarvestuse perioodi alguskuupäeva, et see vastaks uurimisaluse toote tegeliku tootmise ja müügi alguskuupäevale. Seda silmas pidades ei kajastunud uurimisaluse toote tootmise ja müügiga seotud kulud Chromeni dokumentides mõistlikult ning seega tuli neid korrigeerida.

(43)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist vaidlustas Chromeni lisaks ka selle, kuidas komisjon käsitles käivitamisetapi kulude korrigeerimist, mida ta seoses kulumi ning müügi-, üld- ja halduskuludega nõudis. Komisjon määras perioodiks, mille puhul sai korrigeerimisel kulumit arvesse võtta, kolm kuud ega nõustunud korrigeerima käivitamisetapi kulusid müügi-, üld- ja halduskulude osas. Chromeni märkis, et terasetootmisliini käivitamise etapp kestab märksa kauem kui kolm kuud, ning osutas lõpliku heakskiitmissertifikaadi väljastamise kuupäevale. Komisjoni andmete kohaselt algas kaubanduslik tootmine aga sellest kuupäevast tunduvalt varem. Lähtudes alusmääruse artikli 2 lõikest 5, kus on muu hulgas sätestatud, et käivitamisetapi pikkus ei ületa esialgset kulude katmiseks asjakohast ajavahemikku, on komisjon lisaks oma otsustuspraktikas järjepidevalt piiranud käivitamisetapi pikkuse kolmele kuule. Käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades otsustas komisjon seega, et kolm kuud on asjakohane ajavahemik. Müügi-, üld- ja halduskulude puhul ei esitanud Chromeni tõendeid selle kohta, et need kulud on seotud tootmisega, ning seega ei mõjuta neid märkimisväärseid lisainvesteeringuid vajavate uute tootmisrajatiste kasutamine ja madalad tootmisvõimsuse rakendusastmed, mille põhjuseks on käivitamised, nagu on nõutav alusmääruse artikli 2 lõike 5 neljanda lõigu kohaselt.

(44)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist kordas Chromeni samu väiteid ja põhjendusi, kuid ei esitanud uusi tõendeid ega argumente. Eespool kirjeldatut arvestades lükati Chromeni väited kulumi ja käivitamisetapi kulude korrigeerimise kohta tagasi.

(45)

Ajutise määruse põhjenduses 175 kinnitas komisjon, et Indias ja Indoneesias olid olemas kaebuses väidetud toorainemoonutused. Pärast esialgsete järelduste avalikustamist väitis Eurofer, et kuna India ja Indoneesia tooraineturgudel olid valitsuse tekitatud moonutused, tuleks korrigeerida äriühingute kulusid alusmääruse artikli 2 lõike 5 alusel. Eurofer väitis, et moonutuste tõttu ei kajastu eksportivate tootjate dokumentides mõistlikult uurimisaluse toote tootmise ja müügiga seotud kulud ning peale selle olid toorainemoonutused põhjustanud turul ebahariliku olukorra.

(46)

Komisjon lükkas selle väite tagasi, sest tema arvates ei esitanud Eurofer piisavaid tõendeid selle kohta, et käesoleval juhul tuleks täies ulatuses kohaldada alusmääruse artikli 2 lõike 5 kohast korrigeerimist. Pärast lõplike järelduste avalikustamist väljendas Eurofer eriarvamust ning väitis, et esitas kaebuses ning mitmes enne ja pärast esialgsete järelduste avalikustamist edastatud avalduses piisavalt tõendeid kaebuses sisaldunud väidete põhjenduseks. Komisjon ei pidanud asjakohaseks võimalikku alusmääruse artikli 2 lõike 5 kohast korrigeerimist täiendavalt uurida. Olenemata sellest, kas käesoleva menetluse käigus esitatud tõendeid saab käsitada väite sisuliseks analüüsiks piisavate põhjendavate tõenditena, märkis komisjon, et subsiidiumivastase uurimise raames analüüsitakse praegu sarnast väidet, mis on seotud toorainemoonutuste mõjuga kaupade tarnimisel.

(47)

Ekspordihinna arvutuskäik on esitatud ajutise määruse põhjendustes 48–50.

(48)

Pärast esialgsete ja ka lõplike järelduste avalikustamist vaidlustasid Jindal India ja Jindal Indonesia lähenemisviisi, mille alusel komisjon tegi kindlaks ekspordihinnad Hispaanias asuva seotud kaupleja Iberjindal S.L. kaudu tehtud teatavate müügitehingute puhul. Väide lükati suuremas osas tagasi. Kuna nende märkuste sisu tunnistati tundlikuks, avaldati põhjused, miks komisjon tegi väite kohta vastavad otsused, üksnes asjaomasele poolele.

(49)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitis Jindali kontsern, et ekspordihinna arvutuses oli seoses veokuludega valemiviga, mis mõjutas hindu teatavate liitu suunatud müügitehingute puhul. Komisjon uuris küsimust ja leidis, et ühes valemis oli tõepoolest tehniline viga ning parandas selle.

(50)

Ekspordihinna arvutuskäigu kohta rohkem väiteid ei esitatud. Seega kinnitatakse ajutise määruse põhjendused 48–50.

(51)

Normaalväärtuse ja ekspordihinna võrdluse üksikasjad esitati ajutise määruse põhjendustes 51–54.

(52)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist väitsid Jindal India ja Jindal Indonesia, et komisjon ei oleks pidanud kolmandas riigis asuva seotud kaupleja kaudu ELi suunatud müügi ekspordihinnast maha arvama müügi-, üld- ja halduskulusid ega kasumit („nominaalne komisjonitasu“), nagu selgitati ajutise määruse põhjendustes 52 ja 81. Väide lükati tagasi. Kuna nende märkuste sisu tunnistati tundlikuks, avaldati põhjused, miks väitega ei nõustutud, üksnes asjaomasele poolele.

(53)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist esitas Jindali kontsern täiendavad väited ekspordihinda käsitleva hinnangu kohta selle seotud kaupleja puhul. Ka nende märkuste sisu tunnistati tundlikuks ning seepärast edastati komisjon seisukoht nende väidete suhtes Jindalile eraldiseisvalt.

(54)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitis Jindali kontsern, et ekspordihinna korrigeerimisel äriühingu JSL Global Commodities Pte. Ltd. (edaspidi „JGC“) kaudu liitu suunatud müügi puhul peaks mahaarvatis piirduma üksnes tema müügi-, üld- ja halduskuludega, kuna institutsioonide varasema praktika ja Üldkohtu järelduste kohaselt oleks mõistlik maha arvata üksnes müügi-, üld- ja halduskulud (8). Kui komisjon leiab, et arvesse tuleb võtta ka kasumit (mida teha ei tohiks), tuleks selle kasumi puhul lähtuda JGC andmetest. Jindali kontserni arvamuse kohaselt oleks see kooskõlas komisjoni hiljutise praktikaga ja Üldkohtu järeldusega selle kohta, et mõistlik oleks kasutada „tegelikke andmeid“ (9).

(55)

Need väited tuli tagasi lükata. Esiteks, kui arvata maha üksnes müügi-, üld- ja halduskulud, ei kajastuks ekspordihinnas täielikult hinnalisand, mis enamasti vastab müügi-, üld- ja halduskulude ning kasumi summale. Sellise kasumi hindamise küsimuses leiab komisjon, et tegemist peab olema turutingimustel realiseeritud kasumiga ning et seepärast ei saa ta lähtuda kasumist, mis on saadud seotud osapoolte vahel kokku lepitud tasu tulemusena. Üldkohtu otsuse küsimuses leitakse, et selles kiideti heaks müügi-, üld- ja halduskulude mahaarvamine, kuid ilmselgelt ei välistatud seejuures võimalust arvata samal ajal maha kasum, mis ei olnud selles kohtuasjas vaidluse all. Nagu selles kohtuasjaski, arvati müügi-, üld- ja halduskulud käesolevas uurimises maha seotud kaupleja tegelike andmete alusel, sest kahe majandusüksuse vaheline seos teatatud müügi-, üld- ja halduskulusid ei mõjutanud. Komisjoni praktika küsimuses leitakse, et kui kaupleja ja eksportiva tootja vahelisel seosel on eeldatavalt mõju kasumimarginaalile, arvatakse mõistliku lähendina tavaliselt maha nominaalne kasumimarginaal samas uurimises koostööd teinud sõltumatute importijate esitatud andmete alusel. Jindali kontserni osutatud hiljutises juhtumis peeti tegelikku kasumimarginaali aga põhjendatuks, võttes arvesse juhtumi asjaolusid ja seotud kaupleja ülesandeid. Seega arvati maha tegelik kasumimarginaal.

(56)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist kordas Jindal India oma väidet selle kohta, et normaalväärtust tuleks korrigeerida tollimaksu tagastamise suhtes. Eeskätt väitis ta, et alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti k kohaselt tuleb arvesse võtta kõiki hinna võrreldavust mõjutavaid erinevusi ning et seega tuleks väitega nõustuda.

(57)

See väide lükati tagasi. Jindal India ei esitanud tõendeid selle kohta, et väidetav tollimaksu tagastamine hinna võrreldavust mõjutas. Eeskätt ei suutnud Jindal India tõendada, et tollimaksu tagastamise tõttu olid omamaised hinnad järjepidevalt kõrgemad.

(58)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist märkis Jindal India, et komisjon peaks tagama, et tollimaksutagastusi ei arvestataks topelt; samuti nentis ta, et kui dumpinguvastane tollimaks ja subsiidiumivastane tollimaks kehtestataks samal ajal, korvataks sama subsiidiumi topelt (eeskätt ekspordisubsiidiumide korral), mis oleks omakorda vastuolus Maailma Kaubandusorganisatsiooni normidega (10). Kuna Jindali kontserni majandusüksuste teatavaid tollimaksutagastusi uuritakse subsiidiumivastases uurimises võimalike tasakaalustatavate subsiidiumidena, peaks komisjon tagama, et neid tollimaksutagastusi käesoleval juhul korrigeeritaks või jäetaks subsiidiumivastases juhtumis tasakaalustamata.

(59)

Selle väite kohta selgitas komisjon, et ajutise määruse põhjenduses 53 ja käesoleva määruse põhjenduses 57 osutatud põhjustel ei vasta süsteem, mida Jindal India liitu suunatud eksportmüügi puhul kasutas, alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti b või k kohast korrigeerimist võimaldavatele tingimustele. Eeskätt ei esitanud Jindal India tõendeid selle kohta, et kliendid maksid alussüsteemi tõttu siseturul järjepidevalt erinevaid hindu. Seega leidis komisjon, et nõutud korrigeerimine ei ole põhjendatud, ning lükkas need väited seejärel tagasi.

(60)

Normaalväärtuse ja ekspordihinna võrdluse kohta rohkem väiteid ei esitatud. Seega kinnitatakse ajutise määruse põhjendused 51–54.

(61)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitis Jindali kontsern, et komisjon kasutas dumpingu arvutamisel tema teatavate liitu suunatud müügitehingute puhul valesid CIF-väärtusi. Komisjon aga leidis, et väidetava tehnilise vea tegi Jindali kontsern ise oma vastuses küsimustikule ning komisjoni ei teavitatud sellest ei enne kaugmeetodil tehtud ristkontrolli ega selle käigus. Samuti ei tõstatanud Jindali kontsern seda küsimust oma märkustes eelavalikustamise ja esialgsete järelduste avalikustamise kohta. Seega märkis komisjon, et pärast väidetavat viga käsitleva väite esitamist ei olnud seda enam võimalik kaugmeetodil ristkontrollida, ning see lükati seepärast tagasi.

(62)

Nagu on kirjeldatud eespool põhjendustes 27–60, võttis komisjon arvesse märkusi, mille huvitatud isikud esitasid pärast esialgsete ja lõplike järelduste avalikustamist. Jindal India arvutust ajakohastati ka selleks, et parandada ekspordihinnaga seotud tehniline viga (vt põhjendus 49).

(63)

Lõplikud dumpingumarginaalid, väljendatuna protsendina CIF-hinnast liidu piiril ilma tollimakse tasumata, on järgmised.

(64)

Ajutise määruse põhjendustes 58–86 viidatakse uurimisaluse toote tootmises ja müügis osalevatele Indoneesias asuvatele Jindali majandusüksustele kui Jindal Indonesia kontsernile või Jindali kontsernile. Käesolevas määruses nimetatakse neid majandusüksusi koos „Jindal Indonesia“ ning „Jindali kontsern“ viitab kontsernile, mis hõlmab Jindal Indiat, Jindal Indonesiat ja asjaomaseid Jindali majandusüksusi kolmandates riikides.

(65)

Normaalväärtuse arvutamise üksikasjad esitati ajutise määruse põhjendustes 65–76.

(66)

Oma 11. juuni 2021. aasta avalduses tuletas Indoneesia valitsus meelde, et valimisse kaasatud Indoneesia eksportivad tootjad tegid täielikult koostööd ning et komisjon peab normaalväärtuse arvutamisel kasutama nende tegelikke andmeid.

(67)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist kordas Jindal Indonesia koos Jindal Indiaga väidet, et komisjon peaks normaalväärtust korrigeerima COVID-19 tõttu kehtestatud piirangutega seotud kulude suhtes. See väide lükati tagasi. Seda käsitletakse eespool põhjendustes 32–36.

(68)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist vaidlustas IRNC selle, et komisjon asendas roostevabast terasest kuumvaltsitud valge lehtmaterjali ostuhinna arvutusliku turuhinnaga juhtudel, mil seda olulist vahetoodet osteti seotud tarnijatelt. Lähtudes äriühingu vastusest küsimustikule leidis komisjon kaugmeetodil tehtud ristkontrollis, et neid tooteid osteti seotud tarnijatelt tootmiskuludest madalama siirdehinnaga. Seega asendas komisjon esialgsetes arvutustes selle hinna arvutusliku turuhinnaga, mis kajastas toodete tootmiskulusid, müügi-, üld- ja halduskulusid ning kasumit. Äriühing väitis, et siirdehind vastas reaalturuväärtusele, ning väljendas kriitikat selle suhtes, et seda ei analüüsitud.

(69)

Komisjon analüüsis selgitusi ja esitatud tõendavaid dokumente ning järeldas, et seotud tarnijatelt ostetud roostevabast terasest kuumvaltsitud valge lehtmaterjali puhul esialgu kasutatud lähenemisviisi tuleks kohandada. Seotud tarnijad müüsid IRNC-le roostevabast terasest kuumvaltsitud valget lehtmaterjali tõepoolest hindadega, mis olid võrreldavad sama toote eest sõltumatutelt klientidelt küsitud hindadega. Seega leidis ta, et tehingute puhul, kus kõnealuste toodete ostuhind võrdus nende tarnijate tootmiskuludega või ületas neid, tuleks nõustuda IRNC esitatud ostuhinnaga ning asendada see tootmiskuludega juhtudel, mil siirdehind oli madalam.

(70)

Oma märkustes lõplike järelduste avalikustamise kohta vaidlustas Eurofer komisjoni läbivaadatud ja põhjenduses 69 selgitatud lähenemisviisi seoses IRNC kuludega roostevabast terasest kuumvaltsitud valge lehtmaterjali puhul. Esiteks väitis Eurofer, et komisjon ei oleks tohtinud kasutada hindu, millega IRNC ostis roostevabast terasest kuumvaltsitud valget lehtmaterjali seotud osapooltelt, sest need ei olnud eeldatavalt reaalturuväärtusele vastavad hinnad. Teiseks leidis Eurofer, et komisjoni lähenemisviis on vastuolus järeldustega, millele jõuti ühes sama äriühingute kontserniga seotud hiljuti lõpetatud uurimises (11). Selles uurimises ei nõustunud komisjon arvesse võtma vaatlusaluse toote tootmisel kasutatava põhikomponendi tootmiskulusid. Kolmandaks väitis ta, et kui komisjon jääks selle lähenemisviisi juurde, peaks ta seotud osapoolte vahelise tehingu väärtuse korrigeerimisel lisama roostevabast terasest kuumvaltsitud valge lehtmaterjali ostuhinnale mõistliku kasumi kooskõlas alusmääruse artikli 2 lõikega 5 või kooskõlas alusmääruse artikli 2 lõikega 6 suurendama normaalväärtuse arvutamisel kasutatud kasumit, mida IRNC roostevabast terasest kuumvaltsitud valge lehtmaterjali ostutehingutest sai, et võtta arvesse soetusmaksumuses või ebaharilikult väikese kasumiga tehtud tehinguid.

(71)

Komisjon analüüsis neid väiteid. Esimese väite puhul leidis komisjon, et IRNC-le roostevabast terasest kuumvaltsitud valget lehtmaterjali tarninud seotud tarnijate esitatud teave oli täielik ja piisav, et hinnata, kas IRNC ja nende tarnijate vahelisel seosel oli mõju roostevabast terasest kuumvaltsitud valge lehtmaterjali ostuhindadele. Komisjon leidis, et seotud tarnijad ei müünud roostevabast terasest kuumvaltsitud valget lehtmaterjali uurimisperioodil ainuüksi seotud kliendile IRNC-le, vaid ka mitmele sõltumatule kliendile siseturul, ning et IRNC-lt ja nendelt sõltumatutelt klientidelt küsitud müügihinnad vastasid reaalturuväärtusele. Seega leiti, et neid hindu ei mõjutanud IRNC ja tema seotud tarnijate vaheline seos vastavalt alusmääruse artikli 2 lõikele 1 ning et puudub alus jätta need tervikuna arvesse võtmata. Teiseks, võtmata ükskõik mis seisukohta Euroferi osutatud uurimises (seoses kuumvaltsitud roostevabade teraslehtede ja -rullidega) kindlakstehtud faktide ja tehtud järelduste asjus, tuletas komisjon meelde, et iga juhtumit hinnatakse ja analüüsitakse eraldiseisvalt. Kui ühes uurimises kindlakstehtud faktid erinevad varasemas uurimises kindlakstehtud faktidest ning kõnealune varasem uurimine on lisaks seotud sama äriühingute kontserniga, võidakse jõuda teistsugusele järeldusele.

(72)

Väide selle kohta, et roostevabast terasest kuumvaltsitud valge lehtmaterjali ostuhinnale tuleks lisada mõistlik kasum, lükati tagasi. Artikli 2 lõike 5 kohaselt on selline korrigeerimine tõepoolest lubatud juhul, kui uurimisaluse toote valmistamisega seotud kulud ei kajastu mõistlikult asjaomase osapoole dokumentides. Käimasolevas uurimises ei ole komisjon aga leidnud tõendust, et see nii oleks. Kolmanda väite teise osa küsimuses tuletas komisjon meelde, et uurimisaluse toote tootmisel kasutatakse üksnes samas tööstuspiirkonnas tegutsevatelt seotud tarnijatelt ostetavat roostevabast terasest kuumvaltsitud valget lehtmaterjali ning et tootmise lõppetapi viib läbi IRNC. Alusmääruse artikli 2 lõikes 6 on selgelt sätestatud, et kasum põhineb „tegelikel andmetel, mis uurimisalune eksportija või tootja esitab samasuguse toote valmistamise ja tavapärase kaubandustegevuse käigus toimunud müügi kohta“. Seega tuleb selle sätte alusel kindlaks teha üksnes samasuguse toote müügi kasumimarginaal ning mitte reaalturuväärtusele vastav hind tooraine müügi puhul.

(73)

Eespool kirjeldatut arvesse võttes lükati Euroferi väited tagasi.

(74)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist väitis Eurofer, et kuna Indoneesia turul tuvastati toorainemoonutused, tuleks normaalväärtust alusmääruse artikli 2 lõike 5 alusel korrigeerida Seda küsimust käsitletakse eespool põhjendustes 45 ja 46.

(75)

Ekspordihinna arvutuskäik on esitatud ajutise määruse põhjendustes 77–79.

(76)

Nagu on selgitatud ajutise määruse põhjenduses 79, tehti eksportivate tootjate puhul, kes eksportisid vaatlusalust toodet liitu importijatena tegutsevate seotud äriühingute kaudu, ekspordihind kindlaks alusmääruse artikli 2 lõike 9 kohaselt selle hinna alusel, millega importtoode esimest korda liidu sõltumatutele klientidele edasi müüdi. Ajutise määruse põhjenduses 64 on märgitud, et Jindal Indonesia tegi teatavaid müügitehinguid Hispaanias asuva IBJ kaudu.

(77)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist esitas Jindal Indonesia nende müügitehingute kohta samasisulised märkused nagu Jindal India (vt põhjendus 48 eespool). Väide lükati tagasi. Põhjused, miks väide tagasi lükati, avalikustati üksnes poolele, keda puudutasid põhjenduses 48 osutatud põhjused.

(78)

Normaalväärtuse ja ekspordihinna võrdluse üksikasjad esitati ajutise määruse põhjendustes 80–83.

(79)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist esitas Jindal Indonesia korrigeerimisel nominaalse komisjonitasu arvessevõtmise kohta samasisulised märkused nagu Jindal India (vt põhjendus 52 eespool). Väide lükati tagasi. Põhjused, miks väide tagasi lükati, avalikustati üksnes poolele, keda põhjenduses 52 osutatud põhjused puudutasid.

(80)

Jindal Indonesia väitis, et komisjon oleks krediidikulude arvutamisel pidanud kasutama Indoneesia keskpanga avaldatud lühiajalisi USA dollarites ja Indoneesia ruupiates võetud laenude intressimäärasid, mitte CEIC avaldatud pankadevahelisi lühiajalisi intressimäärasid.

(81)

Komisjon analüüsis selgitusi ja esitatud tõendavaid dokumente ning järeldas, et andmete allika muutmine Jindal Indonesia väite kohaselt on põhjendatud. Mis puudutab aga erinevate intressimäärade kohaldamist omamaise ja eksportmüügi puhul, siis on alusmääruse artikli 2 lõike 10 punktiga g ette nähtud võimalus võtta korrigeerimisel arvesse vaatlusaluse müügi jaoks antud krediidi kulude erinevusi, tingimusel, et kõnealust tegurit on võetud arvesse küsitud hindade kindlaksmääramisel. Kaugmeetodil tehtud ristkontrolli käigus leidis komisjon, et äriühing rahastab nii omamaise kui ka eksportmüügi tegevust peamiselt USA dollarites nomineeritud lühiajaliste laenude ja terviklike kaubandusrahastute abil. Komisjon ei leidnud äriühingu dokumentidest tõendeid, mis põhjendaks seda, et omamaise müügi jaoks Indoneesia ruupiates võetud laenude puhul tuleks kasutada teistsugust intressimäära. Seepärast lükkas komisjon tagasi väite, et kasutada tuleks omamaise müügi rahastamiseks Indoneesia ruupiates võetud laenude intressimäära.

(82)

IRNC kontsern kordas oma väidet, et komisjon rakendas ebajärjepidevat lähenemisviisi, sest ta võttis ekspordihinna korrigeerimisel alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti e alusel arvesse teatavaid transpordikulusid, ent keeldus korrigeerimast omamaise müügi hindu teatavate transpordikulude ja muude seotud kulude suhtes, eeskätt vaatlusaluse toote tehasest omamaisesse lattu toimetamisel tekkinud kulud.

(83)

Komisjon märkis, et alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti e kohaldatakse transpordikulude suhtes, mis tekivad pärast müüki kauba transportimisel eksportija valdustest esimese sõltumatu ostja juurde. IRNC omamaine ladu asub tema valdustes ning kulud, mis tekkisid kauba toimetamisel tehasest omamaisesse lattu, kanti enne müüki.

(84)

Samuti väitis IRNC kontsern, et komisjon ei selgitanud, miks ei tuleks samamoodi arvestamata jätta sarnaseid seotud transpordikulusid ja sadamatasusid, mida maksti kauba ümberlaadimisel Hiina tolli kontrolli all olevas piirkonnas. Komisjon analüüsis väiteid ja toimikus olevaid tõendeid, eeskätt tootja ja tema eksportmüügis osalevate seotud kauplejate vahelist müügilepingut. Komisjon juhtis tähelepanu, et müügilepingus on selgelt märgitud, et kaup laaditakse maha liidus asuvas sadamas ning et lubatud on kauba ümberlaadimine. Peale selle kannab eksportmüügi puhul transpordikulud vahetult kaupleja ning seepärast mõjutavad need hinna võrreldavust, samal ajal kui omamaise müügi puhul kannab kauba lattu toimetamise kulud tootja enne müüki. Seepärast lükati väide tagasi.

(85)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitis IRNC samuti, et komisjon rakendas ebajärjepidevat lähenemisviisi sellega, et ta ei korrigeerinud normaalväärtust artikli 2 lõike 10 punkti i alusel, kuigi tegi artikli 2 lõike 10 punkti i kohase korrigeerimise seotud kauplejate kaudu toimunud eksportmüügi puhul.

(86)

Komisjon tuletab meelde, et Euroopa Kohus on oma kohtupraktikas (12) selgelt sedastanud, et „[…] pool, kes palub algmääruse artikli 2 lõike 10 alusel teha kohandamisi, mille eesmärk on muuta normaalväärtus ja ekspordihind dumpingumarginaali arvutamise eesmärgil võrreldavaks, peab tõendama, et tema nõue on põhjendatud […]“. Oma avalduses IRNC küll palus normaalväärtust kohandada, ent ei esitanud sisulist põhjendust ega üksikasjalikku selgitust. Samuti tuletas komisjon meelde, et ekspordihinna korrigeerimisega ei kaasne automaatselt normaalväärtuse korrigeerimist ning et normaalväärtuse korrigeerimist taotlev pool peab seda faktide ja tõendite alusel nõuetekohaselt põhjendama.

(87)

Sellele vastavalt tegi komisjon kindlaks, et üksnes korrigeerimist taotlev avaldus ilma põhjenduseta ilmselgelt ei vasta Euroopa Kohtu praktikas kehtestatud normidele. Seega lükati see väide põhjendamatuse tõttu tagasi.

(88)

IRNC väitis samuti, et komisjonil lasub kohustus tõendada oma otsust korrigeerida ekspordihinda artikli 2 lõike 10 punkti i alusel ning et komisjon ei esitanud piisavat põhjendust esialgsete ega lõplike järelduste avalikustamise dokumentides.

(89)

Võttes arvesse äriühingult pärast lõplike järelduste avalikustamist saadud märkusi, edastas komisjon 16. septembril 2021 vastava äriühinguga seotud täiendavate järelduste avalikustamise dokumendi, kus selgitas üksikasjalikumalt ja koos tõenditega, miks ekspordihinda korrigeeriti. Äriühing ei esitanud selle dokumendi kohta märkusi.

(90)

Nagu on kirjeldatud eespool põhjendustes 65–89, võttis komisjon arvesse märkusi, mille huvitatud isikud esitasid pärast esialgsete järelduste avalikustamist, ning arvutas dumpingumarginaalid vastavalt ümber.

(91)

Lõplikud dumpingumarginaalid, väljendatuna protsendina CIF-hinnast liidu piiril ilma tollimakse tasumata, on järgmised.

(92)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitis Arinox – huvitatud isik, kes esialgses etapis liigitati kasutajaks –, et teda tuleks käsitada liidu tootjana. Tuleb märkida, et äriühingu andmed sisaldusid Euroferi esitatud ja komisjoni ristkontrollitud makromajanduslikes näitajates ning seega käsitas komisjon seda äriühingut ajutise määruse põhjenduses 87 kirjeldatud liidu tootmisharu osana. Sellegipoolest märkis komisjon, et Arinox nimetas oma esialgses toote väljajätmise taotluses end lõppkasutajaks ja importijaks ning et väited, mille äriühing esialgses etapis esitas, olid seotud liidu turul kasutajana tegutsemisega.

(93)

Arinox, Euranimi ja üks sõltumatu importija taotlesid teavet selle kohta, kes olid 13 liidu tootjat, kes moodustasid uurimisperioodil liidu tootmisharu. Lisaks nendele kolmele valimisse kaasatud tootjale ja kaebust toetanud äriühingutele (st Acerinox, Outokumpu Nirosta GmbH, Outokumpu Stainless AB) hõlmas see äriühinguid Marcegaglia, Acroni, Arinox ja Otelinox ning kolme Saksamaal asuvat ümbervaltsijat (st SAP Precision Metal, BWS ja Waelzholz).

(94)

Kuna liidu tootmisharu ja liidu toodangu määratluse kohta rohkem märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendustes 87–89 esitatud järeldused.

(95)

Kuna liidu tarbimise kohta märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendustes 90–92 esitatud järeldused.

(96)

Importijate ja turustajate konsortsium ning üks sõltumatu importija vaidlustasid kumulatiivse hinnangu Indiast ja Indoneesiast pärit impordi mõju kohta liidu tootmisharu olukorrale. Huvitatud isikud väitsid, et mõlemast riigist pärit impordi maht on väike, et impordisuundumused olid vaatlusalusel perioodil erinevad (Indiast pärit import mõnevõrra vähenes ning Indoneesiast pärit import kasvas kiiresti) ja et importtoodetevahelise konkurentsi tingimusi ning importtoodete ja samasuguste liidu toodete vahelise konkurentsi tingimusi ei hinnatud nõuetekohaselt, nagu on nõutav alusmääruse artikli 3 lõike 4 alusel.

(97)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist esitatud märkustes vaidlustas kaebuse esitaja konsortsiumi ja sõltumatu importija püstitatud väite ning märkis, et impordisuundumused ei ole alusmääruse artikli 3 lõike 4 kohaldamisel olulised, et konkurentsitingimusi hinnati nõuetekohaselt ning et kumulatiivse hindamisega tagatakse mittediskrimineeriv tollimaksude kohaldamine.

(98)

Komisjon leidis, et impordi kumulatiivse hindamise nõuded olid täidetud. Kummastki asjaomasest riigist pärit impordi maht ei olnud tähtsusetu (st turuosa oli mõlema riigi puhul üle 1 %) ning konkurentsitingimusi arvestades oli kumulatiivne hindamine põhjendatud, sest importtoodetel on samasugused põhilised füüsikalised, keemilised ja tehnilised omadused nagu liidu tootjate müüdavatel toodetel, samuti on neil samasugused põhilised kasutusotstarbed. Sellest annab tunnistust asjaolu, et Indiast ja Indoneesiast imporditud tooteliigid vastasid suures osas tooteliikidele, mida müüvad liidu tootjad.

(99)

Peale selle tehti kindlaks, et Indiast ja Indoneesiast imporditud tooteliigid on ka omavahel suuresti sarnased ning et nende vastavad hinnatasemed on võrreldavad.

(100)

Samuti ei ole asjaomaste riikide impordisuundumuste võrdlus alusmääruse artikli 3 lõike 4 kohaselt nõutav, nagu kaebuse esitaja märkis.

(101)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist nõudsid konsortsium ja üks sõltumatu importija, et avalikustataks teoreetilised mudelid, mille alusel hinnati konkurentsitingimusi uurimisaluse toote liidu turul ja asjaomastes riikides, ning kinnitust selle kohta, et nende konkurentsitingimuste suhtes konsulteeriti komisjoni talitustega, kes tegelevad konkurentsiküsimuste ja majandusanalüüsiga.

(102)

Samuti väitsid nad, et eespool põhjendustes 99 ja 100 esitatud järelduste toetuseks ei esitatud statistilist analüüsi ning et Indiast ja Indoneesiast pärit impordi turuosa oli võrreldes liidu turuosaga väike. India puhul oli impordi maht uurimisperioodil väiksem kui 2017. ja 2018. aastal ning sarnasel tasemel nagu 2019. aastal. Peale selle on vaatlusaluse toote Indiast pärit impordi maht piiratud terase kaitsemeetmetega sätestatud kvoodi tõttu. Seega leidsid konsortsium ja sõltumatu importija, et ei ole asjakohane kohaldada alusmääruse artikli 3 lõiget 4.

(103)

Õigupoolest tegi komisjon teoreetilise analüüsi, kus võrdles valimisse kaasatud äriühingute esitatud toote kontrollnumbrite alusel neid tooteid, mida müüsid liidu turul eksportivad tootjad, ja liidu tootjate müüdud tooteid. Selle analüüsi tulemuste kohaselt oli kattuvus suur. Iga eksportiva tootja ja liidu tootmisharu müüdud toodete kattuvuse andmed esitatakse valimisse kaasatud eksportivatele tootjatele nendele suunatud vastavas avalikustamisdokumendis. Peale selle leidis komisjon, et Indoneesia eksportivate tootjate müüdud tooteliigid sarnanesid suurel määral India eksportivate tootjate müüdud tooteliikidega. Seega järeldas komisjon, et asjaomastest riikidest imporditud tooted olid liidu toodetega ilmselgelt konkurentsis ning et impordi mõju on asjakohane hinnata kumulatiivselt. Konsortsium ega sõltumatu importija ei esitanud põhjendatud tõendeid selle kohta, miks komisjoni analüüs oli ebaõige või ebapiisav. Asjaolu, et India suhtes on kaitsemeetmete alusel kehtestatud riigipõhine kvoot, ei takista analüüsi artikli 3 lõike 4 tingimuste alusel. Seetõttu lükati väide tagasi.

(104)

Kuna asjaomastest riikidest pärit impordi mõju kumulatiivse hindamise kohta rohkem märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon kõik muud ajutise määruse põhjendustes 93–98 esitatud järeldused.

(105)

Importijate ja turustajate konsortsium ning üks sõltumatu importija väitsid, et vaatlusalusel perioodil kasvas Indoneesiast pärit import sellepärast, et sellest riigist alles hakati vaatlusalust toodet liitu eksportima, ning et Indiast pärit import sellel perioodil ei suurenenud. Seega ei mõjutanud asjaomastest riikidest pärit impordi turuosa võimalik suurenemine ühelgi moel liidu tootmisharu turuosa, vaid asendas teistest kolmandatest riikidest pärit impordi.

(106)

Nagu on osutatud eespool põhjendustes 97–105, analüüsis komisjon importi kumulatiivselt ning asjaomastest riikidest pärit impordi puhul võis vaatlusalusel perioodil täheldada kasvusuundumust. Asjaolu, et liidu tootmisharu turuosa vaatlusalusel perioodil pisut suurenes ning et Indoneesiast hakati liitu eksportima alles vaatlusperioodi alguses, ei muuda tõsiasja, et import asjaomastest riikidest toimus dumpinguhinnaga ning põhjustas seeläbi liidu tootmisharule olulist kahju. Seega tuli väide tagasi lükata.

(107)

Kuna asjaomastest riikidest pärit impordi mahu ja turuosa kohta rohkem märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon kõik muud ajutise määruse põhjendustes 99–101 esitatud järeldused.

(108)

Ajutise määruse põhjenduses 105 märkis komisjon, et India eksportivate tootjate hinna allalöömise marginaalid on 4,8 % ja 13,4 %.

(109)

Ühes marginaalis tuvastati aga tehniline viga, mis tuleks parandada – hinna allalöömise marginaalid peaksid olema 5,8 % ja 13,4 %.

(110)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitsid Euranimi ja üks sõltumatu importija, et neile ei ole arusaadav, kuidas tehti kindlaks vaatlusaluse toote impordihinnad ning arvutati hinna allalöömise marginaal, sealhulgas korrigeeritud näitajad.

(111)

Asjaomastest riikidest pärit impordi hinnad, mis on esitatud ajutise määruse tabelis 3, põhinevad Eurostati andmetel. See teave on avalikult kättesaadav. Nagu on selgitatud ajutise määruse põhjenduses 104, võrreldi hinna allalöömise marginaali kindlakstegemiseks ühelt poolt hindu, millega valimisse kaasatud liidu tootjad müüsid toodet sõltumatutele klientidele liidu turul, ning teisalt neid vastavaid hindu, millega valimisse kaasatud eksportivad tootjad müüsid toodet esimesele sõltumatule kliendile liidu turul (hind tooteliigi kohta ja korrigeerituna võrdsetele müügitingimustele). Arvestades, et äriühingute konkreetsed müügihinnad kuuluvad konfidentsiaalse äriteabe alla, esitati need andmed üksnes asjaomastele äriühingutele nende vastavates avalikustamisdokumentides.

(112)

Kuna asjaomastest riikidest pärit impordi hindade ning hindade allalöömise kohta rohkem märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon kõik ajutise määruse põhjendustes 102–105 esitatud järeldused ning tegi eespool põhjenduses 71 kirjeldatud paranduse.

(113)

Kuna märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendustes 106–110 esitatud järeldused.

(114)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist väitis Eurofer, et liidu tootmisharu turuosa vaatlusalusel perioodil vähenes, mitte ei suurenenud, nagu väideti ajutise määruse põhjenduses 116.

(115)

See väide peaks aga paika üksnes juhul, kui Euroferi tähelepanek seoses sellega, et kolmandatest riikidest pärit impordi maht oli väidetavalt suur, oleks olnud faktiliselt õige. Nagu on selgitatud allpool põhjenduses 135, esitati ajutises määruses õiged impordimahtude näitajad. Seega oli ka liidu tootmisharu turuosa õige.

(116)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist juhtisid importijate ja turustajate konsortsium ning üks sõltumatu importija tähelepanu sellele, et ajutises määruses erinesid liidu tootmisharu vaatlusaluse perioodi tootmisnäitajad (ajutise määruse põhjenduses 111) ning vastavad müügi-, laovarude ja ekspordinäitajad (vastavalt ajutise määruse põhjendustes 114, 126 ja 152) ligikaudu 300–400 tuhande tonni võrra. Pärast lõplike järelduste avalikustamist vaidlustasid nad liidu tootmisharu tootmisvõimsuse andmed ning küsisid tõendeid iga tootja nominaalse, tegeliku ja tegelikult kasutatud tootmisvõimsuse ning tegelikult toodetud koguse, individuaalsete Euroopa tootjate müügimahtude ja -hindade ning iga liidu tootja asjaomastest riikidest imporditud mahu kohta.

(117)

Eespool osutatud näitajaid ei saa aga täielikult kõrvutada, sest tootmis-, müügi- ja ekspordimahud on esitatud liidu kogu tootmisharu kohta, samal ajal kui ajutise määruse põhjenduses 126 esitatud laovarude puhul on tegemist mikromajandusliku näitajaga, mis kajastab üksnes valimisse kaasatud liidu tootjate laovarusid. Komisjon ristkontrollis kõiki näitajaid ja leidis, et andmed on usaldusväärsed. Arvestades, et iga tootja konkreetsed näitajad kuuluvad konfidentsiaalse äriteabe alla, esitas komisjon ajutises määruses vaid koondteabe.

(118)

Peale selle võib peaaegu poolt väidetavast vahest seostada liidu tootmisharu tootmisharusisese müügiga seotud kasutajatele. Need mahud sisaldusid ajutise määruse põhjenduses 111 esitatud tootmisnäitajates, kuid mitte ajutise määruse põhjenduses 114 esitatud liidu tootmisharu müügimahtudes. Liidu tootmisharu tootmisharusisene müük moodustas ligikaudu 5 % liidu tootmisharu kogumüügist ning see vahekord püsis kogu vaatlusalusel perioodil stabiilsena.

(119)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitsid importijate ja turustajate konsortsium ning üks sõltumatu importija, et liidu tootmisharu turuosa kasv annab tunnistust kahju puudumisest ning et asjaomastest riikidest pärit impordi turuosa kasv ei avaldanud liidu tootmisharu turuosale kahjulikku mõju.

(120)

Nagu on selgitatud põhjenduses 107, ei muuda asjaolu, et liidu tootmisharu turuosa vaatlusalusel perioodil pisut suurenes, tõsiasja, et import asjaomastest riikidest kasvas 86 % ning et see toimus dumpinguhinnaga ja põhjustas seeläbi liidu tootmisharule olulist kahju. Seega tuli väide tagasi lükata.

(121)

Kuna selle punkti kohta muid märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendustes 111–121 esitatud järeldused.

(122)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitsid importijate ja turustajate konsortsium ning üks sõltumatu importija, et liidu tootmisharu kasumlikkuse langust ei saa seostada asjaomastest riikidest pärit impordiga, sest selle impordi maht on väike ning ei olnud võimalik, et see turgu nii märkimisväärselt mõjutab. Importijate ja turustajate konsortsiumi ning sõltumatu importija väite kohaselt on liidu tootmisharu kasumlikkus alates uurimisperioodist suurenenud.

(123)

Nendest riikidest pärit impordi maht oli üle miinimumtaseme ning – nagu on osutatud ajutise määruse põhjenduses 141 – see madalahinnaline dumpinguhinnaga import avaldas liidu tootmisharule hinnasurvet. Seepärast järeldas komisjon, et asjaomastest riikidest pärit dumpinguhinnaga impordi kasvu saab seostada liidu tootmisharu kasumlikkuse langusega. Asjaolu, et liidu tootjate kasumlikkus hiljem, st pärast uurimisperioodi suurenes, seda järeldust ei muuda, sest uurimine piirdub uurimisperioodiga.

(124)

Kuna selle punkti kohta rohkem märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendustes 122–133 esitatud järeldused.

(125)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist väitsid importijate konsortsium, üks sõltumatu importija ja ka Indoneesia valitsus, et osa kahjunäitajaid muutus vaatlusalusel perioodil positiivses suunas, ning juhtisid eeskätt tähelepanu liidu tootmisharu turuosa ja tööhõive kasvule ning laovarude vähenemisele.

(126)

Laovarud protsendina müügimahust püsisid samal tasemel ning seega ei ole tegemist selge kahjunäitajaga. Kaks teist kõnealust näitajat liikusid vaatlusalusel perioodil tõepoolest positiivses suunas. Turuosa suurenes aga liidu tootjate kasumlikkuse arvelt, nagu on selgitatud ajutise määruse põhjenduses 134. Tööhõive kasvas mõnevõrra, ehkki tööjõukulud sellegipoolest vähenesid. See aga ei lükka ümber kahju kohta tehtud peamisi järeldusi, st seda, et liidu tootmisharu kasumlikkus ning kõik selle finantsnäitajad kulgesid langustrendis.

(127)

Importijate ja turustajate konsortsium ning sõltumatu importija väitsid samuti, et 2021. aasta esimese kvartali kohta kättesaadavate andmete kohaselt on valimisse kaasatud liidu tootjate finantsolukord paranemas ning seega tootmisharu täiendavat kaitset ei vaja.

(128)

Liidu tootmisharu majanduslikku olukorda analüüsiti vaatlusaluse perioodi lõikes, mis lõppes 2020. aasta juunis. Nagu on osutatud ajutise määruse põhjendustes 128–133, halvenesid vaatlusalusel perioodil kõik liidu tootjate finantsnäitajad. Selles küsimuses tehtud järeldust ei lükka ümber väide, et liidu tootjate olukord pärast vaatlusalust perioodi lühiajaliselt paranes, nagu nähtus 2021. aasta esimest kvartalit käsitlevatest auditeerimata aruannetest.

(129)

Eespool märgitut arvestades järeldas komisjon lõplikult, et liidu tootmisharu kandis olulist kahju alusmääruse artikli 3 lõike 5 tähenduses.

(130)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist väitis Indoneesia valitsus, et kahju ei saanud põhjustada Indoneesiast pärit import, sest selle turuosa oli väike ning hinnad vaatlusalusel perioodil tõusid.

(131)

Esiteks tuletas komisjon meelde, et Indoneesiast pärit importi ja selle turuosa hinnati kumulatiivselt koos Indiast pärit impordiga. Samuti märkis komisjon, et Indoneesiast pärit impordi turuosa kasvas vaatlusalusel perioodil igal juhul jõudsalt – 0,4 %-lt 2017. aastal 2,8 %-le uurimisperioodil. Indoneesiast pärit impordi hinnad olid järjepidevalt madalamad liidu tootmisharu hindadest, ehkki need vaatlusalusel perioodil tõusid.

(132)

Kuna Indiast ja Indoneesiast pärit dumpinguhinnaga impordi ja liidu tootmisharu kantud kahju põhjusliku seose kohta rohkem märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendustes 141–143 esitatud järeldused.

(133)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist juhtis Eurofer tähelepanu sellele, et ajutise määruse tabelis 11 esitatud kolmandatest riikidest pärit impordi mahu näitajad ei vasta Eurostati andmetele.

(134)

Euroferi osutatud näitajad ei sisalda aga importi, mida Eurostat kajastab sees- ja välistöötlemise tolliprotseduuride raames ja mida ajutise määruse tabelis 11 arvesse võeti.

(135)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väljendas Eurofer kahtlust komisjoni kasutatud impordimahtude täpsuse suhtes ning väitis, et eespool põhjenduses 99 kirjeldatud lähenemisviis ei vasta komisjoni tavapärasele praktikale ning on vastuolus eesmärgiga hinnata uurimise käigus kahju ja põhjuslikku seost. Eurofer väitis, et sees- ja välistöötlemise tolliprotseduuride alusel toimuva impordi suhtes ei kohaldata dumpinguvastaseid tollimakse ning see ei konkureeri liidu tootmisharu kaubaga.

(136)

Komisjon märkis, et sees- ja välistöötlemise tolliprotseduuride alusel imporditud kaupa mitte üksnes ei transpordita transiitveosena läbi liidu, vaid sellega tehakse liidus lisaväärtust andvaid töötlemistoiminguid, nagu kooste ja edasine töötlus. Sellest tulenevalt on ilmselge, et kõnealune import konkureerib liidu tootmisharu toodetavate toodetega. Näiteks on liidus asuval äriühingul, kes neid konkreetseid töötlemistoiminguid teeb, võimalus osta toodet kas liidu tootmisharult või importida seda seestöötlemise tolliprotseduuri alusel. Seega tuleks nende tolli eriprotseduuride alusel toimuvat importi arvesse võtta kahju hindamisel. Ühtlasi kogutakse kõnealuse impordi puhul tollimaksu kooskõlas komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2015/2446 (13) artikliga 76.

(137)

Peale selle väitis Eurofer, et eri riikidest pärit impordi mahu andmed ei olnud järjepidevad, sest teatavatest kolmandatest riikidest pärit impordi maht ei sisaldanud sees- ja välistöötlemise protseduuride alusel toimunud importi.

(138)

Impordimahud põhinesid Eurostati ametlikel andmetel ja sisaldasid nii asjaomaste riikide kui ka kõigi muude kolmandate riikide puhul tavaprotseduuri ning sees- ja välistöötlemise protseduuride alusel toimunud importi.

(139)

Samuti viitas Eurofer impordimahtudele, mis tehti kindlaks Hiinast ja Taiwanist pärit sama toote impordiga seotud meetmete aegumise läbivaatamisel (sama uurimisperiood ja vaatlusalune periood), mille käigus komisjon hindas liidu tarbimist ja turuosa, ilma et oleks arvesse võtnud sees- ja välistöötlemise protseduuride alusel toimunud importi. Seepärast on aegumise läbivaatamisel ja käesolevas uurimises kindlakstehtud impordi, tarbimise ja turuosa näitajad erinevad, mistõttu on kahest uurimisest ühes tehtud ilmne viga.

(140)

Hiinast ja Taiwanist pärit roostevabast terasest lehtvaltstoodetega seotud meetmete aegumise läbivaatamise puhul on kahju analüüsi uurimisperiood ja vaatlusalune periood tõepoolest sama. Selles uurimises tehti aga teistsugune analüüs, st eesmärk oli teha kindlaks dumpingu ja kahju jätkumise või kordumise tõenäosus, ning ühtki selles uurimises tehtud järeldust ei saa automaatselt laiendada käesolevale uurimisele. Ehkki kõnealusel aegumise läbivaatamisel kindlaks tehtud impordimahud ei sisaldanud sees- ja välistöötlemise protseduuride alusel toimunud importi, peavad selles uurimises tehtud järeldused seega siiski paika. Seepärast ei leidnud komisjon, et kõnealune andmete erinevus kujutab endast ilmset viga.

(141)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist väitsid importijate ja turustajate konsortsium ning üks sõltumatu importija, et liidu tootmisharu finantsnäitajad ei halvenenud dumpinguhinnaga impordi, vaid COVID-19 pandeemia mõju tõttu. Pärast esialgsete järelduste avalikustamist esitatud märkustes vaidlustas kaebuse esitaja selle väite ning märkis, et vaatlusaluse perioodi kahjutendents näitab vastupidist.

(142)

Komisjon tegi kindlaks, et asjaomastest riikidest pärit impordi hindadel oli märkimisväärne mõju liidu tootmisharu hindadele ja finantsnäitajatele. Nagu on kinnitatud ajutise määruse põhjenduses 103, olid mõlema asjaomase riigi keskmised impordihinnad kogu vaatlusaluse perioodi jooksul (enne COVID-19 pandeemiat) püsivalt madalamad kui liidu tootjate hinnad. Pandeemia tõttu võis väheneda tarbimine liidu turul, kuid selline mõju oleks saanud avalduda vaid uurimisperioodi viimases kvartalis (2020. aasta aprillist juunini), samal ajal kui tarbimises täheldati märkimisväärset vähenemist juba 2019. aastal.

(143)

Peale selle analüüsis komisjon tarbimise vähenemist (olenemata sellest, kas see oli osaliselt seotud COVID-19ga või mitte) ajutise määruse põhjendustes 150–151 võimaliku muu tegurina, mis võis kahju põhjustada, ning järeldas esialgses etapis, et see ei vähendanud põhjuslikku seost asjaomastest riikidest pärit dumpinguhinnaga impordi ja liidu tootmisharu kantud olulise kahju vahel. See järeldus kinnitatakse.

(144)

Eespool kirjeldatut arvesse võttes ja muude märkuste puudumisel järeldas komisjon, et ükski teguritest ei nõrgendanud ei eraldi ega koos vaadelduna põhjuslikku seost dumpinguhinnaga impordi ja liidu tootmisharule tekitatud kahju vahel sellisel määral, et see seos ei oleks enam tõeline ega oluline, ning kinnitas ajutise määruse põhjendustes 160–163 esitatud järeldused.

(145)

Pärast ajutiste meetmete kehtestamist tõstatas kaebuse esitaja kahjumarginaali arvutamise kohta kaks tehnilist küsimust, mis olid seotud hinnanguliste tegemata jäänud investeeringute ning keskkonnanõuete täitmisega kaasnevate tulevaste kulude arvessevõtmisega ühe valimisse kaasatud liidu tootja puhul. Tegemata jäänud investeeringute arvestamiseks pidas komisjon otstarbekaks lähtuda uurimisperioodil tegemata jäänud investeeringute kuludest vastavalt valimisse kaasatud liidu tootjate andmetele. Kaebuse esitaja ei esitanud täiendavaid tõendeid selle kohta, miks selline lähenemisviis ei oleks otstarbekas. Tõendavate andmete ja kaebuse esitaja esitatud teabe alusel nõustus komisjon väitega keskkonnanõuete täitmisega kaasnevate tulevaste kulude kohta ning selle tulemusena suurenesid lõplikud kahjumarginaalid mõnevõrra.

(146)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitis üks eksportivate tootjate rühm, et kahjumarginaali kindlakstegemiseks nõutava mittekahjustava hinna arvutamisel ei tohiks arvesse võtta kulusid, mida liidu tootmisharu kandis COVID-19 piirangute tagajärjel, sest nende kulude tõttu suurenes erandkorras liidu tootmisharu ühikukulu ning need ei kajasta liidu tootjate tavapäraseid tootmiskulusid.

(147)

Komisjon palus liidu tootmisharul esitada vastuses küsimustikule kogu nõutava teabe uurimisperioodi kahe poolaasta kohta, et selgitada välja COVID-19 pandeemia võimalik mõju müügi- ja kuluandmetele. Ristkontrollitud andmetest aga ei nähtunud, et COVID-19 piirangute tõttu oleks kantud lisakulusid, mis taotletud korrigeerimist põhjendaks. Seepärast lükkas komisjon väite tagasi.

(148)

Euranimi ja üks sõltumatu importija vaidlustasid selle, et India eksportivatele tootjatele kohaldati suuremat kahjumarginaali, kuigi nende liidu turule suunatud müügi hinnad olid kõrgemad.

(149)

Kahjumarginaal arvutatakse eksportivate tootjate müüdavate tooteliikide alusel. Kuna eri tootjate tooteliigid võivad hinna poolest erineda, ei pea impordi üldine hinnatase olema korrelatsioonis kahjumarginaaliga, mis arvutatakse iga eksportiva tootja puhul eraldiseisvalt.

(150)

Läbivaadatud arvutuste tulemus on esitatud alljärgnevas tabelis.

(151)

Kuna meetmete taseme kohta rohkem märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendustes 165–173 esitatud leiud ja järeldused koos eespool tabelis esitatud muudatustega.

(152)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist väitis Eurofer, et komisjon järeldas ekslikult, et Chromeni ei kasutanud moonutustega seotud tooraineid. Tema arvates oli „täiesti selge“, et Chromeni kasutab sisendina vahetooteid, mida mõjutavad toorainemoonutused Indias ja Indoneesias, ning et seda tuleks seega arvesse võtta. Eurofer väitis, et komisjon peaks sel otstarbel lähtuma teabest, mille esitas uurimise käigus Indoneesiast pärit tarnija, kes väidetavalt tarnib kuumvaltsitud roostevaba terast, või selle tooraine küsimuses hiljuti tehtud järeldustest (14).

(153)

Samuti väitis Eurofer, et komisjon vähendab artikli 7 lõike 2a tõlgendusega oluliselt võimalust leevendada toorainemoonutuste mõju tootmisahela järgmise etapi sektoritele ning et seetõttu ei saa komisjon hinnata toorainemoonutuste mõju kontserni (nt Jindali kontsern) tasandil. Samamoodi juhtis ta tähelepanu riskile, et madalama tollimaksumääraga äriühingu kaudu (käesoleval juhul kas Indias või Indoneesias asuv äriühing) võidakse meetmetest kõrvale hoida, ning väitis seega, et komisjon peaks kõrgeimat kohaldatavat tollimaksumäära laiendama kõigile kontserni kuuluvatele äriühingutele, olenemata riigist, kus vaatlusalust toodet toodetakse.

(154)

Nagu on selgitatud ajutise määruse põhjenduses 176, ei kasutanud Chromeni Indias tuvastatud moonutusega seotud tooraineid, st kroomimaaki ja roostevaba terase jääke. Peale selle ei saa lõpliku dumpinguvastase tollimaksu kehtestamisel laiendada ühe seotud tootja jaoks kindlaks määratud dumpinguvastast meedet teises riigis asuvatele seotud tootjatele, et vältida edasist meetmetest kõrvalehoidmist. Selles küsimuses osutab komisjon ka põhjendustele 175–177.

(155)

Seepärast tuli Euroferi väited tagasi lükata.

(156)

Kuna selle punkti kohta rohkem märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendustes 174–178 esitatud järeldused.

(157)

Eespool esitatud hinnangu kohaselt järeldas komisjon, et on asjakohane määrata lõplike tollimaksude summa kindlaks kooskõlas väiksema tollimaksu reegliga, mis on sätestatud alusmääruse artikli 7 lõikes 2 ja artikli 9 lõike 4 teises lõigus. Selle tulemusel tuleks kehtestada järgmised lõplikud dumpinguvastased tollimaksud.

(158)

Ükski pool ei vaidlustanud, et meetmed oleksid liidu tootmisharu huvides. Seega kinnitati ajutise määruse põhjendustes 181–183 esitatud järeldused.

(159)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist väitsid Euranimi ja üks sõltumatu importija, et kui liit kehtestaks India ja Indoneesia suhtes meetmed, tekiks liidu turul roostevabast terasest lehtvaltstoodete nappus, sest liidu toodangust ei piisaks turu kõigi tarnevajaduste täitmiseks ning muud tarneallikad on piiratud, mis on peamiselt tingitud Hiinast ja Taiwanist pärit impordi suhtes kehtestatud dumpinguvastastest meetmetest. Poolte andmete kohaselt on toodete nappust ja tarneviivitusi liidu turul juba märgata.

(160)

Pooled väitsid, et teatavaid muid võimalikke impordiallikaid (Brasiilia, Malaisia ja Lõuna-Aafrika) kontrollivad liidu tootjad, kes on nendes riikides roostevabast terasest lehtvaltstooteid tootvate äriühingute omanikud. Selline olukord on poolte arvamuse kohaselt tekitanud olukorra, kus liidu tootjad kuritarvitavad saadavat kaitset ning liidu turul on hinnad kõrged.

(161)

Peale selle väitsid pooled, et neil ei ole võimalik hindu oma klientidele edasi kanda ning seega kannatab nende kasumlikkus.

(162)

Euranimi ja sõltumatu importija kordasid neid väiteid pärast lõplike järelduste avalikustamist.

(163)

Eurofer vaidlustas need väited ning märkis, et väidetavalt pikenenud tarneaeg on tingitud COVID-19 pandeemia tõttu tekkinud muutustest nõudluses ja ülemaailmsete tarneahelate häiretest, mis ei puuduta ainult roostevabast terasest lehtvaltstoodete tarneahelat. Eurofer väitis, et tavapärastes tingimustes on liidu tootmisharul piisav tootmisvõimsus, et katta peaaegu 150 % liidu tarbimisest uurimisperioodil. Peale selle märkis Eurofer, et pärast uurimisperioodi tõusid toorainehinnad seetõttu, et toorainekulud kasvasid suurel määral kogu maailmas; see ei mõjutanud ainuüksi liidu turu hindu. Peale selle väitis Eurofer, et roostevabast terasest lehtvaltstooteid on võimalik osta kolmandatest riikidest, kus on märkimisväärne roostevabast terasest lehtvaltstoodete tootmisvõimsus, mida terase kaitsemeetmetega ei piirata.

(164)

Nagu on osutatud ajutises määruses, tarnitakse roostevabast terasest lehtvaltstooteid tõepoolest ka teistest kolmandatest riikidest, eeskätt Taiwanist ja Koreast. Taiwanist imporditakse tooteid liitu ka praegu, kusjuures dumpinguvastased tollimaksud on suhteliselt madalad. Koreal õnnestus vaatlusalusel perioodil suurendada eksporti liitu nii absoluut- kui ka suhtarvudes. Liidu turul on jätkuvalt esindatud ka Lõuna-Aafrika, vaatamata sellele, et väidetavalt on sealne roostevabast terasest lehtvaltstoodete tootmine Euroopa äriühingute kontrolli all. Peale selle ei ole India ja Indoneesia suhtes kehtestatavate dumpinguvastaste tollimaksude eesmärk liidu turgu asjaomastele riikidele sulgeda, vaid tõsta hinnad õiglasele tasemele.

(165)

Hinnatõus on üldjuhul tingitud toorainekulude suurenemisest ning seda täheldati ka kolmandate riikide turgudel. Seega ei saa väita, et liidu tootjad kuritarvitavad turukaitset. Samuti tasub märkida, et liidu turul valitseb tugev turusisene konkurents, arvestades, et uurimisalust toodet toodab 13 liidu tootjat.

(166)

Peale selle ei saa komisjon nõuetekohaselt hinnata huvitatud isikute väiteid selle kohta, et neil ei ole võimalik hindu oma klientidele edasi kanda ning et importtooteid ei ole võimalik asendada, sest asjaomased pooled ei teinud käesoleva uurimise käigus nõuetekohaselt koostööd. Erinevalt ajutise määruse põhjendustes 184–193 osutatud kahest sõltumatust importijast esitasid asjaomased pooled oma väited pärast avalikustamist ega edastanud vastust küsimustikule. Seepärast ei saanud komisjon teha põhjalikumat hindamist, mille käigus oleks kontrollitud nende ostu- ja müügikanaleid, kaubeldud toodete liike, kulusid ja finantsolukorda.

(167)

Sellest lähtudes kinnitas komisjon järelduse, et tollimaksu võimaliku kehtestamise mõju importijatele ja kasutajatele ei kaalu üles meetmete positiivset mõju liidu tootmisharule.

(168)

Kuna liidu sõltumatute importijate ja kasutajate huvide kohta rohkem märkusi ei esitatud, kinnitati ajutise määruse põhjendustes 184–195 esitatud järeldused.

(169)

Eespool kirjeldatu põhjal ja kuna rohkem märkusi ei esitatud, kinnitati ajutise määruse põhjenduses 196 esitatud järeldused.

(170)

Dumpingu, tekitatud kahju, põhjusliku seose ja liidu huvide kohta tehtud järeldusi silmas pidades ning kooskõlas alusmääruse artikli 9 lõikega 4 tuleks kehtestada lõplikud dumpinguvastased meetmed, et vaatlusaluse toote dumpinguhinnaga import ei tekitaks liidu tootmisharule täiendavat kahju. Käesoleva määruse 6. jaos, eelkõige punktis 6.2 esitatud põhjustel tuleks dumpinguvastased tollimaksud kehtestada väiksema tollimaksu reegli kohaselt.

(171)

Eespool kirjeldatu põhjal on kõnealuste kehtestatavate tollimaksude määrad järgmised.

(172)

Selle määrusega äriühingutele kehtestatavad individuaalsed dumpinguvastase tollimaksu määrad kehtestati käesoleva uurimise järelduste põhjal. Seepärast kajastavad need olukorda, mis tehti uurimise ajal kindlaks kõnealuste äriühingute puhul. Nimetatud tollimaksumäärasid kohaldatakse üksnes asjaomastest riikidest pärit ja nimetatud juriidiliste isikute toodetud vaatlusaluse toote impordi suhtes. Imporditud vaatlusaluse toote suhtes, mille on tootnud mõni muu käesoleva määruse regulatiivosas konkreetselt nimetamata äriühing (sh mõni konkreetselt nimetatud äriühingutega seotud üksus), tuleks kohaldada tollimaksumäära, mida kohaldatakse kõigi muude äriühingute puhul. Nende suhtes ei tohiks kohaldada ühtki individuaalset dumpinguvastase tollimaksu määra.

(173)

Kui äriühing muudab hiljem oma juriidilise isiku nime, võib ta taotleda kõnealuste individuaalsete dumpinguvastase tollimaksu määrade kohaldamist. Taotlus tuleb adresseerida komisjonile (15). Taotlus peab sisaldama kogu vajalikku teavet, mis võimaldab kindlaks teha, et muudatus ei mõjuta äriühingu õigust kasutada tema suhtes kohaldatavat tollimaksumäära. Kui äriühingu nimevahetus ei mõjuta tema õigust tema suhtes kohaldatavale tollimaksumäärale, avaldatakse määrus nimemuutuse kohta Euroopa Liidu Teatajas.

(174)

Et minimeerida tollimaksudest kõrvalehoidmist maksumäärade erinevuste tõttu, on individuaalsete dumpinguvastase tollimaksu määrade nõuetekohase rakendamise tagamiseks vaja erimeetmeid. Äriühingud, kelle suhtes on kehtestatud individuaalne dumpinguvastane tollimaks, peavad esitama liikmesriikide tolliasutustele kehtiva faktuurarve. Arve peab vastama käesoleva määruse artikli 1 lõikes 3 sätestatud nõuetele. Sellise arveta impordi suhtes rakendatakse kõigile muudele äriühingutele rakendatavat dumpinguvastast tollimaksu.

(175)

Kuigi sellise arve esitamine on vajalik selleks, et liikmesriikide tolliasutused saaksid kohaldada impordi suhtes individuaalseid dumpinguvastase tollimaksu määrasid, peavad tolliasutused peale selle dokumendi arvesse võtma ka muid asjaolusid. Isegi kui esitatakse arve, mis vastab kõigile käesoleva määruse artikli 1 lõikes 3 esitatud nõuetele, peavad liikmesriikide tolliasutused tegema kooskõlas tollieeskirjadega tavapärased kontrollid ja – nagu ka kõigil muudel juhtudel – võivad nõuda täiendavaid dokumente (veodokumendid jne), et kontrollida deklaratsioonis esitatud üksikasjade õigsust ning veenduda, et madalama tollimaksumäära kohaldamine on õigustatud.

(176)

Kui sellise äriühingu ekspordi maht, mille suhtes kohaldatakse madalamaid individuaalseid tollimaksumäärasid, suureneb märgatavalt pärast asjaomaste tollimaksude kehtestamist, võib sellist mahu suurenemist käsitada kaubandusstruktuuri muutusena, mis tuleneb meetmete kehtestamisest alusmääruse artikli 13 lõike 1 tähenduses. Sellisel juhul võib algatada kõrvalehoidmisega seotud uurimise, eeldusel et tingimused on täidetud. Sellise uurimise käigus võib muu hulgas uurida individuaalse(te) tollimaksumäära(de) kaotamise ja sellest tulenevalt üleriigilise tollimaksu kehtestamise vajadust.

(177)

Selleks et tagada dumpinguvastaste tollimaksude nõuetekohane rakendamine, ei tuleks kõigi muude äriühingute puhul kohaldatavat dumpinguvastast tollimaksu kohaldada mitte ainult käesoleva uurimise käigus koostööd mitteteinud eksportivate tootjate suhtes, vaid ka selliste tootjate suhtes, kellel liitu suunatud eksport uurimisperioodil puudus.

(178)

Võttes arvesse kindlakstehtud dumpingumarginaale ja liidu tootmisharule tekitatud kahju suurust, tuleks lõplikult sisse nõuda ajutise määrusega kehtestatud ajutise dumpinguvastase tollimaksuna tagatiseks antud summad.

(179)

Kuna teatavad lõplikud tollimaksumäärad on ajutistest tollimaksumääradest madalamad, vabastatakse tagatiseks antud summad, mis ületavad lõpliku dumpinguvastase tollimaksu määra.

(180)

Nagu on mainitud punktis 1.2, kehtestas komisjon kaebuse esitaja taotluse põhjal uurimisaluse toote impordi registreerimise nõude alusmääruse artikli 14 lõike 5 alusel.

(181)

Uurimise lõppetapis hinnati registreerimisel kogutud andmeid. Komisjon analüüsis, kas lõplike tollimaksude tagasiulatuva sissenõudmise korral olid täidetud alusmääruse artikli 10 lõikes 4 sätestatud kriteeriumid.

(182)

Komisjoni analüüsist nähtus, et lisaks uurimisperioodil kahju tekitanud impordi tasemele ei olnud import uurimisperioodil veelgi märgatavalt suurenenud, nagu on ette nähtud alusmääruse artikli 10 lõike 4 punktiga d. Selle analüüsi tegemiseks võrdles komisjon vaatlusaluse toote kuu keskmist impordimahtu uurimisperioodil kuu keskmise impordimahuga ajavahemikul alates käesoleva uurimise algatamisest kuni ajutiste meetmete kehtestamiseni ning edasist märgatavat suurenemist ei täheldatud.

(183)

Seepärast järeldas komisjon, et lõplike tollimaksude tagasiulatuv sissenõudmine perioodi eest, millal import registreeriti, ei ole antud juhul põhjendatud.

(184)

Võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) 2018/1046 (16) artiklit 109, on viivisemäär juhul, kui teatav summa tuleb tagasi maksta Euroopa Liidu Kohtu otsuse alusel, Euroopa Keskpanga poolt oma peamiste refinantseerimistehingute suhtes kohaldatav ja Euroopa Liidu Teataja C-seerias avaldatud määr, mis kehtib iga kuu esimesel kalendripäeval.

(185)

Komisjon kehtestas rakendusmäärusega (EL) 2019/159 (17) kolmeks aastaks kaitsemeetme teatavate terasetoodete suhtes. Komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2021/1029 (18) pikendati kaitsemeetme kehtivust 30. juunini 2024. Uurimisalune toode on üks kaitsemeetmega hõlmatud tootekategooriatest. Kui kaitsemeetmega kehtestatud tariifikvoote ületatakse, tuleks seetõttu maksta sama impordi pealt nii kvoodi ületamisel kohaldatavat lisatollimaksu kui ka dumpinguvastast tollimaksu. Kuna dumpinguvastaste meetmete ja kaitsemeetmete samal ajal rakendamine võib mõjutada kaubandust soovitust rohkem, otsustas komisjon vältida kuni kaitsemeetme rakendamise lõpuni olukorda, kus uurimisaluse toote suhtes kohaldatakse dumpinguvastast tollimaksu ja lisatollimaksu samal ajal.

(186)

See tähendab, et kui uurimisaluse toote suhtes kohaldatakse määruse (EL) 2019/159 artikli 1 lõike 6 kohast kvoodi ületamisega seotud lisatollimaksu ja see ületab käesoleva määruse kohaste dumpinguvastaste tollimaksude taset, nõutakse sisse ainult määruse (EL) 2019/159 artikli 1 lõikes 6 osutatud lisatollimaks. Kaitse- ja dumpinguvastaste tollimaksude samaaegse kohaldamise perioodil peatatakse käesoleva määruse kohaselt kehtestatud tollimaksude sissenõudmine. Kui uurimisaluse toote suhtes kohaldatakse määruse (EL) 2019/159 artikli 1 lõikes 6 osutatud lisatollimaksu ja see on kehtestatud madalamal tasemel kui käesoleva määruse kohased dumpinguvastased tollimaksud, nõutakse lisaks määruse (EL) 2019/159 artikli 1 lõikes 6 osutatud lisatollimaksule sisse selle tollimaksu ja käesolevas määruses kehtestatud kõrgema dumpinguvastase tollimaksu vahe. Sisse nõudmata jäänud dumpinguvastase tollimaksu summa osa tühistatakse.

(187)

Käesoleva määrusega ettenähtud meetmed on kooskõlas alusmääruse artikli 15 lõike 1 alusel loodud komitee arvamusega,