28.1.2016

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 21/54

---

KOMISJONI DELEGEERITUD MÄÄRUS (EL) 2016/101,

26. oktober 2015,

millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 575/2013 artikli 105 lõike 14 kohaste regulatiivsete tehniliste standarditega usaldusväärse hindamise kohta

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrust (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta, (1) eriti selle artikli 105 lõike 14 kolmandat lõiku,

ning arvestades järgmist:

(1)

Määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 105 osutatakse kõigi kauplemisportfelli positsioonide suhtes kohaldatavatele usaldusväärse hindamise nõuetele. Selle määruse artikli 34 kohaselt peavad krediidiasutused ja investeerimisühingud kohaldama artikli 105 nõudeid aga kõigi oma varade suhtes, mida mõõdetakse õiglases väärtuses. Kaks nimetatud artiklit koos tähendavad, et usaldusväärse hindamise nõudeid kohaldatakse kõigi õiglases väärtuses hinnatavate positsioonide suhtes, olenemata sellest, kas tegemist on kauplemisportfelli kuuluvate positsioonidega või mitte; termin „positsioonid” viitab sealjuures ainult finantsinstrumentidele ja kaupadele.

(2)

Kui usaldusväärse hindamise kohaldamine tooks kaasa varade väiksema bilansilise absoluutväärtuse või kohustuste suurema bilansilise absoluutväärtuse kui raamatupidamises kajastatud, peaks väärtuse täiendav korrigeerimine võrduma kahe nimetatud väärtuse vahe absoluutväärtusega, sest usaldusväärne väärtus peaks olema alati võrdne varade õiglase väärtusega või sellest väiksem ja võrdne kohustuste õiglase väärtusega või sellest suurem.

(3)

Selliste hinnatavate positsioonide korral, mille puhul raamatupidamisväärtuse muutus mõjutab esimese taseme põhiomavahendeid ainult osaliselt või ei mõjutagi neid, tuleks väärtuse täiendavaid korrigeerimisi kohaldada ainult raamatupidamisväärtuse muutuse selle osa põhjal, mis mõjutab esimese taseme põhiomavahendeid. Need hõlmavad positsioone, mille suhtes kohaldatakse riskimaandamisarvestust, müügiks olevaid positsioone ulatuses, milles nende väärtuse muutuste suhtes kohaldatakse usaldatavusfiltrit, ja täielikult vastavuses olevaid, tasakaalustatud positsioone.

(4)

Väärtuse täiendavad korrigeerimised määratakse kindlaks ainult esimese taseme põhiomavahendite korrigeerimiste arvutamiseks, kui see on vajalik. Väärtuse täiendavad korrigeerimised ei mõjuta määruse (EL) nr 575/2013 artikli 92 kohaste (v.a siis, kui kohaldatakse nimetatud määruse artikli 94 kohast erandit, mis on võimalik juhul, kui kauplemisportfelliga seotud tegevuse maht on väike) omavahendite nõuete kindlaksmääramist.

(5)

Selleks et krediidiasutustel ja investeerimisühingutel oleks väärtuse täiendavate korrigeerimiste arvutamiseks ühtne raamistik, peab selgelt kindlaks määrama kindluse sihttaseme ja hindamise ebakindluse elemendid, mida tuleks usaldusväärse väärtuse kindlaksmääramisel arvesse võtta, lisaks peaks olemas olema kindel, kehtivatel turutingimustel põhinev metoodika nõutava kindlustaseme saavutamiseks.

(6)

Turuhindade ebakindluse, positsioonide sulgemiskulude ja mudeliriskiga seotud väärtuse täiendavad korrigeerimised tuleks arvutada, lähtudes hinnatavatest riskipositsioonidest, mis põhinevad finantsinstrumentidel või finantsinstrumentide portfellidel. Selleks võib finantsinstrumendid koondada portfellidesse juhul, kui turuhindade ebakindluse ja positsioonide sulgemiskuludega seotud väärtuse täiendavate korrigeerimiste korral hinnatakse instrumente sama riskiteguri alusel või kui mudeliriskiga seotud väärtuse täiendavate korrigeerimiste korral hinnatakse neid sama hinnastamismudeli alusel.

(7)

Kuna väärtuse teatavaid täiendavaid korrigeerimisi, mis on seotud hindamise ebakindlusega, ei ole võimalik kokku liita, tuleks väärtuse täiendavate korrigeerimiste teatavate kategooriate raames kõnealuste korrigeerimiste selliste elementide puhul, mis ei ole seotud oodatava väljumiskulu elemendiga, mida õiglane väärtus ei sisalda, lubada kasutada agregeerimismeetodit, mis võimaldab arvesse võtta diversifitseerimisest saadavat kasu. Väärtuse täiendavate korrigeerimiste agregeerimiseks tuleks teha võimalikuks diversifitseerimisega seotud kasu saamine ka oodatava väärtuse ja usaldusväärse väärtuse vahelt, et selliste pankade diversifitseerimisest tulenev kasu, kelle õiglane väärtus on juba usaldusväärsem kui oodatav väärtus, ei oleks väiksem kui selliste pankade oma, kes kasutavad õiglase väärtusena oodatavat väärtust.

(8)

Kuna väikeste õiglase väärtuse portfellidega krediidiasutuste ja investeerimisühingute puhul on hindamise ebakindlus tavaliselt piiratud, tuleks neil lubada kasutada väärtuse täiendavate korrigeerimiste hindamisel lihtsamat meetodit kui suuremate õiglase väärtuse portfellidega krediidiasutuste ja investeerimisühingute meetod. Lihtsama meetodi kasutamise võimalikkuse kindlakstegemiseks tuleks õiglase väärtuse portfellide suurust hinnata igal sellisel tasandil, millel arvutatakse kapitalinõuded.

(9)

Selleks et pädevad asutused saaksid hinnata, kas krediidiasutused ja investeerimisühingud on nõutavate väärtuse täiendavate korrigeerimiste agregeeritud taseme hindamise nõudeid korrektselt kohaldanud, peavad krediidiasutustel ja investeerimisühingutel olema asjakohased dokumendid, süsteemid ja kontrollimehhanismid.

(10)	Käesolev määrus põhineb Euroopa Pangandusjärelevalve poolt komisjonile esitatud regulatiivsete tehniliste standardite eelnõul.

(11)

Euroopa Pangandusjärelevalve on korraldanud avalikud konsultatsioonid käesoleva määruse aluseks oleva regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu kohta, analüüsinud võimalikku asjaomast kulu ja tulu ning küsinud arvamust Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1093/2010 (2) artikli 37 kohaselt loodud pangandussektori sidusrühmade kogult,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I PEATÜKK

ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

Väärtuse täiendavate korrigeerimiste arvutamise metoodika

Krediidiasutused ja investeerimisühingud arvutavad kõik väärtuse täiendavad korrigeerimised, mida on vaja, et viia õiglased väärtused kooskõlla usaldusväärsete väärtustega; nad arvutavad need väärtuse täiendavad korrigeerimised kord kvartalis, kasutades III peatükis esitatud meetodit, välja arvatud juhul, kui nad vastavad II peatükis sätestatud meetodi kasutamise tingimustele.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)   „hinnatav positsioon”– finantsinstrument või kaup või finantsinstrumentide või kaupade portfell, mis kuulub kauplemisportfelli või on kauplemisportfelliväline ja mida mõõdetakse õiglases väärtuses;

b)   „hindamissisend”– turul järgitav või mittejärgitav parameeter või parameetrite maatriks, mis mõjutab hinnatava positsiooni õiglast väärtust;

c)   „hinnatav riskipositsioon”– hinnatava positsiooni osa, mis on hindamissisendi muutumise suhtes tundlik.

Artikkel 3

Turuandmete allikad

1.   Kui krediidiasutused ja investeerimisühingud arvutavad väärtuse täiendavad korrigeerimised turuandmete põhjal, võtavad nad asjakohaselt arvesse samu turuandmeid, mida kasutati määruse (EL) nr 575/2013 artikli 105 lõikes 8 osutatud sõltumatus hinnakontrollis, võttes arvesse käesolevas artiklis kirjeldatud korrigeerimisi.

2.   Krediidiasutused ja investeerimisühingud võtavad usaldusväärse väärtuse kindlaksmääramisel arvesse kõiki kättesaadavaid ja usaldusväärseid turuandmete allikaid, muu hulgas kõike järgmist, kui see on asjakohane:

a)	börsihinnad likviidsel turul;

b)	tehingud täpselt sama või väga sarnase instrumendiga kas krediidiasutuse või investeerimisühingu enda andmete põhjal või võimaluse korral kogu turul;

c)	maaklerite või muude turuosaliste kaubeldavad noteeringud;

d)	konsensushinnangud;

e)	maaklerite indikatiivsed noteeringud;

f)	vastaspoolte tagatiste väärtused.

3.   Olukordades, kus artiklite 9, 10 ja 11 kohaldamisel kasutatakse eksperdipõhist meetodit, kaalutakse alternatiivseid meetodeid ja teabeallikaid, muu hulgas kõike järgmist, kui see on asjakohane:

a)	selliste asendusandmete kasutamine, mis tuginevad sarnastele instrumentidele, mille kohta on olemas piisavalt andmeid;

b)	hindamissisendite väärtuse usaldusväärne muutmine;

c)	instrumendi väärtuse loomulike usalduspiiride kindlakstegemine.

II PEATÜKK

LIHTSUSTATUD MEETOD VÄÄRTUSE TÄIENDAVATE KORRIGEERIMISTE KINDLAKSMÄÄRAMISEKS

Artikkel 4

Lihtsustatud meetodi kasutamise tingimused

1.   Krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad käesolevas peatükis kirjeldatud lihtsustatud meetodit kasutada ainult juhul, kui õiglases väärtuses hinnatavate varade ja kohustuste absoluutväärtuste summa on asjaomase krediidiasutuse või investeerimisühingu finantsaruannete (vastavalt kohaldatavale raamatupidamistavale) kohaselt väiksem kui 15 miljardit eurot.

2.   Lõike 1 kohasest arvutusest jäetakse välja täielikult vastavuses olevad, õiglases väärtuses hinnatavad tasakaalustatud varad ja kohustused. Selliste õiglases väärtuses hinnatavate varade ja kohustuste korral, mille puhul raamatupidamisväärtuse muutus mõjutab esimese taseme põhiomavahendeid ainult osaliselt või ei mõjutagi neid, võetakse nende väärtust arvesse proportsionaalselt asjaomase väärtuse muutuse mõjuga esimese taseme põhiomavahenditele.

3.   Lõikes 1 osutatud piirmäära kohaldatakse individuaalsel ja konsolideeritud tasandil. Kui piirmäär ületatakse konsolideeritud tasandil, tuleb kõigi konsolideerimisega hõlmatud üksuste suhtes kohaldata põhimeetodit.

4.   Kui lihtsustatud meetodit kasutavad krediidiasutused ja investeerimisühingud ei suuda täita lõike 1 tingimust kahes järjestikuses kvartalis, teatavad nad sellest viivitamatult asjaomasele pädevale asutusele ja lepivad kokku kavas III peatükis osutatud meetodi rakendamiseks kahe järgmise kvartali jooksul.

Artikkel 5

Väärtuse täiendavate korrigeerimiste kindlaksmääramine lihtsustatud meetodi kohaselt

Krediidiasutuste ja investeerimisühingute väärtuse täiendavad korrigeerimised lihtsustatud meetodi kohaselt võrduvad 0,1 %ga selliste õiglases väärtuses hinnatavate varade ja kohustuste absoluutväärtuste summast, mida võetakse arvesse artiklis 4 sätestatud piirmäära arvutamisel.

Artikkel 6

Lihtsustatud meetodi kohaselt arvutatud väärtuse täiendavate korrigeerimiste kogusumma kindlaksmääramine

Lihtsustatud meetodit kasutavate krediidiasutuste ja investeerimisühingute väärtuse täiendavate korrigeerimiste kogusumma artikli 1 kohaldamisel on artiklis 5 esitatud arvutuse tulemusel saadud täiendav väärtuse korrigeerimine.

III PEATÜKK

PÕHIMEETOD VÄÄRTUSE TÄIENDAVATE KORRIGEERIMISTE KINDLAKSMÄÄRAMISEKS

Artikkel 7

Ülevaade põhimeetodist

1.   Põhimeetodit kasutavad krediidiasutused ja investeerimisühingud arvutavad väärtuse täiendavad korrigeerimised kaheastmelise lähenemisviisi kohaselt:

a)	nad arvutavad väärtuse täiendavad korrigeerimised iga määruse (EL) nr 575/2013 artikli 105 lõigetes 10 ja 11 osutatud kategooria puhul (nn kategooria tasandi väärtuse täiendavad korrigeerimised) vastavalt käesoleva artikli lõikele 2;

b)	selleks et saada artikli 1 kohaldamisel väärtuse täiendavate korrigeerimiste kogusumma, liidavad nad kokku punktist a tulenevad summad iga kategooria tasandi väärtuse täiendava korrigeerimise puhul.

2.   Lõike 1 punkti a kohaldamisel arvutavad krediidiasutused ja investeerimisühingud kategooria tasandi väärtuse täiendavad korrigeerimised ühel järgmistest viisidest:

a)	vastavalt artiklitele 9–17;

b)

kui artiklite 9–17 kohaldamine ei ole teatavate positsioonide puhul võimalik, nn varumeetodi kohaselt, mille puhul tuleb teha kindlaks asjaomased finantsinstrumendid ning arvutada väärtuse täiendav korrigeerimine järgmiste elementide summana: i) 100 % asjaomaste finantsinstrumentide realiseerimata netokasumist; ii) tuletisinstrumentide korral 10 % asjaomaste finantsinstrumentide tinglikust väärtusest; iii) kui tegemist ei ole tuletisinstrumentidega, 25 % asjaomaste finantsinstrumentide õiglase väärtuse ja punkti i kohase realiseerimata kasumi vahe absoluutväärtusest.

Esimese lõigu punkti b alapunkti i kohaldamisel tähendab realiseerimata kasum õiglase väärtuse muutust, kui see on positiivne, alates kauplemise algusest, lähtudes lihtjärjekorra (FIFO) põhimõttest.

Artikkel 8

Üldsätted väärtuse täiendavate korrigeerimiste arvutamiseks põhimeetodi kohaselt

1.   Selliste õiglases väärtuses hinnatavate varade ja kohustuste korral, mille puhul raamatupidamisväärtuse muutus mõjutab esimese taseme põhiomavahendeid ainult osaliselt või ei mõjutagi neid, tuleb väärtuse täiendavad korrigeerimised arvutada ainult raamatupidamisväärtuse muutus selle osa põhjal, mis mõjutab esimese taseme põhiomavahendeid.

2.   Artiklites 14–17 kirjeldatud kategooria tasandi väärtuse täiendavate korrigeerimiste osas peavad krediidiasutused ja investeerimisühingud püüdma saavutada usaldusväärse väärtuse kindlustaseme, mis on võrdväärne artiklites 9–13 sätestatuga.

3.   Väärtuse täiendavate korrigeerimistena käsitatakse kindlaks määratud usaldusväärse väärtuse saavutamiseks vajalike väärtuse korrigeerimiste seda osa, mis ületab krediidiasutuse või investeerimisühingu õiglase väärtuse suhtes kohaldatud mis tahes korrigeerimist, mille kohta saab kindlaks teha, et see on seotud hindamise ebakindluse sama allikaga kui väärtuse täiendav korrigeerimine. Kui ei ole võimalik kindlaks teha, et krediidiasutuse või investeerimisühingu õiglase väärtuse suhtes kohaldatud korrigeerimine on seotud väärtuse täiendava korrigeerimise konkreetse kategooriaga tasandil, millel asjaomased väärtuse täiendavad korrigeerimised arvutatakse, ei võeta seda korrigeerimist väärtuse täiendavate korrigeerimiste arvutamisel arvesse.

4.   Väärtuse täiendavad korrigeerimised on alati positiivsed, sealhulgas ka hinnatava riskipositsiooni tasandil, kategooria tasandil ning nii enne kui ka pärast agregeerimist.

Artikkel 9

Turuhindade ebakindlusega seotud väärtuse täiendava korrigeerimise arvutamine

1.   Turuhindade ebakindlusega seotud väärtuse täiendavad korrigeerimised arvutatakse hinnatava riskipositsiooni tasandil (individuaalsed, turuhindade ebakindlusega seotud väärtuse täiendavad korrigeerimised).

2.   Turuhindade ebakindlusega seotud väärtuse täiendava korrigeerimise väärtus võib olla null ainult siis, kui mõlemad järgmised tingimused on täidetud:

a)

krediidiasutusel või investeerimisühingul on kindlad tõendid hinnatava riskipositsiooni turukõlbliku hinna kohta või hind on võimalik määrata kindlaks usaldusväärsete andmete alusel sellise likviidse kahesuunalise turu põhjal, mida on kirjeldatud määruse (EL) nr 575/2013 artikli 338 lõike 1 teises lõigus;

b)	artikli 3 lõike 2 kohased turuandmete allikad ei viita sellele, et esineks mingit olulist hindamise ebakindlust.

3.   Kui hinnatava riskipositsiooni väärtuse täiendav korrigeerimine ei tohi olla null, peavad krediidiasutused ja investeerimisühingud turuhindade ebakindlusega seotud väärtuse täiendava korrigeerimise hindamisel kasutama artiklis 3 osutatud andmeallikaid. Turuhindade ebakindlusega seotud väärtuse täiendav korrigeerimine arvutatakse sellisel juhul lõigetes 4 ja 5 kirjeldatud viisil.

4.   Krediidiasutused ja investeerimisühingud arvutavad väärtuse täiendavad korrigeerimised kõigi asjaomases hindamismudelis kasutatud hindamissisenditega seotud hinnatavate riskipositsioonide puhul.

a)	Väärtuse täiendavaid korrigeerimisi hinnatakse ühel järgmisel detailsuse tasemel: i) kõik hinnatava positsiooni väljumishinna arvutamiseks vajalikud hindamissisendid eraldi võetuna; ii) instrumendi hind,

b)

Igat punkti a alapunktis i osutatud hindamissisendit käsitletakse eraldi. Kui hindamissisend koosneb parameetrite maatriksist, arvutatakse väärtuse täiendavad korrigeerimised iga maatriksisse kuuluva parameetriga seotud hinnatavate riskipositsioonide põhjal. Kui hindamissisend ei ole seotud kaubeldavate instrumentidega, seostavad krediidiasutused ja investeerimisühingud hindamissisendi ja sellega seotud hinnatavad riskipositsioonid turul kaubeldavate instrumentidega. Väärtuse täiendavate korrigeerimiste arvutamiseks asjakohaste meetodite abil võivad krediidiasutused ja investeerimisühingud vähendada hindamissisendi parameetrite arvu, eeldusel et väiksem kogus parameetreid vastab kõigile järgmistele nõuetele: i) väiksema hinnatava riskipositsiooni koguväärtus võrdub esialgse hinnatava riskipositsiooni koguväärtusega; ii) väiksemat arvu parameetreid on võimalik seostada turul kaubeldavate instrumentide kogumiga; iii) allpool määratletud dispersiooni 2 ja allpool määratletud dispersiooni 1 suhtarv viimase 100 kauplemispäeva andmete põhjal on väiksem kui 0,1.

c)

Käesoleva lõike kohaldamisel tähendab dispersioon 1 piiramata hindamissisendil põhineva hinnatava riskipositsiooni kasumi ja kahjumi dispersiooni ning dispersioon 2 sellise piiramata hindamissisendil põhineva hinnatava riskipositsiooni kasumi ja kahjumi dispersiooni, millest on lahutatud piiratud hindamissisendil põhinevad hinnatavad riskipositsioonid. Kui väärtuse täiendavate korrigeerimiste arvutamiseks kasutatakse väiksemat arvu parameetreid, toimub punktis b osutatud kriteeriumide täitmist käsitleva otsusega seoses vähemalt kord aastas sõltumatu kontrolli funktsiooni raames tasaarvestusmetoodika ja sisemise valideerimise läbivaatamine.

5.   Turuhindade ebakindlusega seotud väärtuse täiendavad korrigeerimised määratakse kindlaks järgmiselt:

a)

kui hindamissisendi usutavate väärtuste vahemike leidmiseks on piisavalt andmeid toimitakse järgmiselt: i) sellise hindamissisendi korral, mille usutavate väärtuste vahemik põhineb väljumishindadel, leiavad krediidiasutused ja investeerimisühingud vahemiku hinnapunkti, mille puhul neil on 90 % kindlus, et nad saavad hinnatavast riskipositsioonist väljuda sama või parema hinnaga; ii) sellise hindamissisendi korral, mille usutavate väärtuste vahemik põhineb parima ostu- ja müügihinna keskmistel hindadel, leiavad krediidiasutused ja investeerimisühingud vahemiku hinnapunkti, mille puhul neil on 90 % kindlus, et parima ostu- ja müügihinna keskmine hind, mille nad hinnatavast riskipositsioonist väljumise korral võiksid saavutada, oleks sama või veelgi parem;

b)

kui hindamissisendi väärtuste usutavate vahemike leidmiseks ei ole piisavalt andmeid, kasutavad krediidiasutused ja investeerimisühingud eksperdipõhist meetodit, kasutades kättesaadavaid kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid andmeid, et saavutada hindamissisendi usaldusväärse väärtuse kindlustase, mis on võrdne punktis a osutatud sihttasemega. Krediidiasutused ja investeerimisühingud teatavad pädevatele asutustele, milliste hinnatavate riskipositsioonide suhtes seda meetodit kohaldatakse ning millist metoodikat väärtuse täiendava korrigeerimise kindlaksmääramiseks kasutatakse;

c)

krediidiasutused ja investeerimisühingud arvutavad turuhindade ebakindlusega seotud väärtuse täiendava korrigeerimise ühel järgmisel viisil: i) nad kohaldavad kas punkti a või punkti b kohaselt leitud hindamissisendite väärtuste ja õiglase väärtuse arvutamiseks kasutatud hindamissisendi väärtuste vahet iga hinnatava positsiooni riskipositsiooni suhtes. ii) nad liidavad kas punkti a või punkti b kohaselt leitud hindamissisendite väärtused ning hindavad hinnatavad positsioonid nende väärtuste põhjal ümber. Seejärel leiavad krediidiasutused ja investeerimisühingud ümberhinnatud positsioonide ja õiglases väärtuses hinnatud positsioonide vahe.

6.   Krediidiasutused ja investeerimisühingud arvutavad kategooria tasandi väärtuse kogu täiendava korrigeerimise seoses turuhindade ebakindlusega, kohaldades individuaalsetele, turuhindade ebakindlusega seotud väärtuse täiendavatele korrigeerimistele kas 1. või 2. meetodi valemeid, mis on esitatud lisas.

Artikkel 10

Positsioonide sulgemiskuludega seotud väärtuse täiendava korrigeerimise arvutamine

1.   Positsioonide sulgemiskuludega seotud väärtuse täiendavad korrigeerimised arvutatakse hinnatava riskipositsiooni tasandil (individuaalsed, positsioonide sulgemiskuludega seotud väärtuse täiendavad korrigeerimised).

2.   Kui krediidiasutus või investeerimisühing on hinnatava riskipositsiooni puhul arvutanud turuhindade ebakindlusega seotud väärtuse täiendava korrigeerimise väljumishinna põhjal, võib positsioonide sulgemiskuludega seotud väärtuse täiendava korrigeerimise väärtus olla null.

3.   Kui krediidiasutus või investeerimisühing kohaldab määruse (EL) nr 575/2013 artikli 105 lõikes 5 osutatud erandit, võib positsioonide sulgemiskuludega seotud väärtuse täiendava korrigeerimise väärtus olla null, tingimusel et krediidiasutus või investeerimisühing esitab tõendid selle kohta, ta on 90 % kindel, et asjaomastest hinnatavatest riskipositsioonidest väljumiseks parima ostu- ja müügihinna keskmise hinnaga on piisavalt likviidsust.

4.   Kui hinnatava riskipositsiooni väärtuse täiendav korrigeerimine sulgemiskulude tõttu ei tohi olla null, kasutavad krediidiasutused ja investeerimisühingud artiklis 3 osutatud andmeallikaid. Positsioonide sulgemiskuludega seotud väärtuse täiendav korrigeerimine arvutatakse sellisel juhul käesoleva artikli lõigetes 5 ja 6 kirjeldatud viisil.

5.   Krediidiasutused ja investeerimisühingud arvutavad positsioonide sulgemiskuludega seotud väärtuse täiendavad korrigeerimised kõigi asjaomases hindamismudelis kasutatud hindamissisenditega seotud hinnatavate riskipositsioonide puhul.

a)	Positsioonide sulgemiskuludega seotud väärtuse täiendavaid korrigeerimisi hinnatakse ühel järgmisel detailsuse tasemel: i) kõik hinnatava positsiooni väljumishinna arvutamiseks vajalikud hindamissisendid eraldi võetuna; ii) instrumendi hind.

b)

Igat punkti a alapunktis i osutatud hindamissisendit käsitletakse eraldi. Kui hindamissisend koosneb parameetrite maatriksist, arvutavad krediidiasutused ja investeerimisühingud positsioonide sulgemiskuludega seotud väärtuse täiendava korrigeerimise iga maatriksisse kuuluva parameetriga seotud hinnatavate riskipositsioonide põhjal. Kui hindamissisend ei ole seotud kaubeldavate instrumentidega, seostavad krediidiasutused ja investeerimisühingud hindamissisendi ja sellega seotud hinnatavad riskipositsioonid selgelt turul kaubeldavate instrumentide kogumitega. Väärtuse täiendavate korrigeerimiste arvutamiseks asjakohaste meetodite abil võivad krediidiasutused ja investeerimisühingud vähendada hindamissisendi parameetrite arvu, eeldusel et väiksem kogus parameetreid vastab kõigile järgmistele nõuetele: i) väiksema hinnatava riskipositsiooni koguväärtus võrdub esialgse hinnatava riskipositsiooni koguväärtusega; ii) väiksemat arvu parameetreid on võimalik seostada turul kaubeldavate instrumentide kogumiga; iii) dispersiooni 2 ja dispersiooni 1 suhtarv viimase 100 kauplemispäeva andmete põhjal on väiksem kui 0,1. Käesoleva lõike kohaldamisel tähendab dispersioon 1 piiramata hindamissisendil põhineva hinnatava riskipositsiooni kasumi ja kahjumi dispersiooni ning dispersioon 2 sellise piiramata hindamissisendil põhineva hinnatava riskipositsiooni kasumi ja kahjumi dispersiooni, millest on lahutatud piiratud hindamissisendil põhinev hinnatav riskipositsioon.

c)	Kui väärtuse täiendavate korrigeerimiste arvutamiseks kasutatakse väiksemat arvu parameetreid, toimub punktis b osutatud kriteeriumide täitmist käsitleva otsusega seoses vähemalt kord aastas läbivaatamine sõltumatu kontrolli funktsiooni raames ja sisemine valideerimine.

6.   Positsioonide sulgemiskuludega seotud väärtuse täiendavad korrigeerimised määratakse kindlaks järgmiselt:

a)

kui hindamissisendi usutavate ostu- ja müügihindade vahede vahemike leidmiseks on piisavalt andmeid, leiavad krediidiasutused ja investeerimisühingud vahemiku hinnapunkti, mille puhul neil on 90 % kindlus, et ostu- ja müügihinna vahe, mille nad hinnatavast riskipositsioonist väljumise korral võiksid saavutada, saavutataks sama või parema hinnaga;

b)

kui hindamissisendi ostu- ja müügihindade vahede usutavate vahemike leidmiseks ei ole piisavalt andmeid, kasutavad krediidiasutused ja investeerimisühingud eksperdipõhist meetodit, kasutades kättesaadavaid kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid andmeid, et saavutada usaldusväärse väärtuse kindlustase, mis on võrdne sellega, mis on eesmärgiks usutavate väärtuste vahemike olemasolu korral. Krediidiasutused ja investeerimisühingud teatavad pädevatele asutustele, milliste hinnatavate riskipositsioonide suhtes seda meetodit kohaldatakse ning millist metoodikat väärtuse täiendava korrigeerimise kindlaksmääramiseks kasutatakse;

c)

krediidiasutused ja investeerimisühingud arvutavad positsioonide sulgemiskuludega seotud väärtuse täiendava korrigeerimise, kohaldades kas punkti a või punkti b kohaselt arvutatud hinnangulisest ostu- ja müügihindade vahest 50 % lõikes 5 määratletud hindamissisendiga seotud hinnatavate riskipositsioonide suhtes.

7.   Krediidiasutused ja investeerimisühingud arvutavad kategooria tasandi väärtuse kogu täiendava korrigeerimise seoses positsioonide sulgemiskuludega, kohaldades individuaalsetele, positsioonide sulgemiskuludega seotud väärtuse täiendavatele korrigeerimistele kas 1. või 2. meetodi valemeid, mis on esitatud lisas.

Artikkel 11

Mudeliriskiga seotud väärtuse täiendava korrigeerimise arvutamine

1.   Krediidiasutused ja investeerimisühingud arvutavad mudeliriskiga seotud väärtuse täiendava korrigeerimise iga hindamismudeli puhul (individuaalne, mudeliriskiga seotud väärtuse täiendav korrigeerimine), võttes arvesse hindamismudeli riski, mis on põhjustatud asjaolust, et turuosalised võivad kasutada mitmeid erinevaid mudeleid või erinevalt kalibreeritud mudeleid, ning konkreetse hinnatava toote kindla väljumishinna puudumist. Krediidiasutused ja investeerimisühingud ei võta arvesse hindamismudeli riski, mis tuleneb turupõhiste parameetrite põhisest kalibreerimisest; seda kajastatakse vastavalt artiklile 9.

2.   Mudeliriskiga seotud väärtuse täiendav korrigeerimine arvutatakse ühe lõigetes 3 ja 4 osutatud meetodi kohaselt.

3.   Võimaluse korral arvutavad krediidiasutused ja investeerimisühingud mudeliriskiga seotud väärtuse täiendava korrigeerimise, määrates kindlaks usutavate väärtuste vahemiku, mis põhineb alternatiivsetel asjakohastel modelleerimise ja kalibreerimise meetoditel. Sellisel juhul hindavad krediidiasutused ja investeerimisühingud, millise saadud väärtuste vahemiku punkti puhul on neil 90 % kindlus, et nad saavad hinnatavast riskipositsioonist väljuda sama või parema hinnaga.

4.   Kui neil ei ole võimalik kasutada lõike 3 kohast meetodit, kasutavad nad mudeliriskiga seotud väärtuse täiendava korrigeerimise leidmiseks eksperdipõhist meetodit.

5.   Eksperdipõhise meetodi puhul võetakse arvesse kõike järgmist:

a)	mudeliga seotud toodete keerukus;

b)	võimalike matemaatiliste lähenemisviiside ja mudeli parameetrite mitmekesisus, kui mudeli parameetrid ei ole turumuutujatega seotud;

c)	ulatus, milles asjaomaste toodete turg on ühesuunaline;

d)	asjaomaste toodete mittemaandatavate riskide olemasolu;

e)	mudeli asjakohasus portfelli kuuluvate toodetega seotud maksete muutumise kajastamisel.

Krediidiasutused ja investeerimisühingud teatavad pädevatele asutustele, milliste mudelite suhtes seda meetodit kohaldatakse ning millist metoodikat väärtuse täiendava korrigeerimise kindlaksmääramiseks kasutatakse.

6.   Kui krediidiasutused ja investeerimisühingud kasutavad lõikes 4 kirjeldatud meetodit, tuleb selle usaldusväärsust igal aastal järgmiste aspektide võrdlemise teel kinnitada:

a)	väärtuse täiendavad korrigeerimised, mis on arvutatud lõikes 4 kirjeldatud meetodiga, kui seda kohaldataks selliste hindamismudelite olulise valimi suhtes, mille puhul krediidiasutus või investeerimisühing kasutab lõike 3 kohast meetodit, ning

b)	lõike 3 kohase meetodiga saadud väärtuse täiendavad korrigeerimised sama hindamismudelite valimi puhul.

7.   Krediidiasutused ja investeerimisühingud arvutavad kategooria tasandi väärtuse kogu täiendava korrigeerimise seoses mudeliriskiga, kohaldades individuaalsetele, mudeliriskiga seotud väärtuse täiendavatele korrigeerimistele kas 1. või 2. meetodi valemeid, mis on esitatud lisas.

Artikkel 12

Realiseerimata krediidiriski marginaaliga seotud väärtuse täiendava korrigeerimise arvutamine

1.   Krediidiasutused ja investeerimisühingud arvutavad realiseerimata krediidiriski marginaaliga seotud väärtuse täiendava korrigeerimise, et kajastada hindamise ebakindlust vajalikus korrigeerimises kohaldatava raamatupidamistava kohaselt, et hõlmata vastaspoole tuletisinstrumentide positsioonidega seotud makseviivitusest tingitud oodatavate kahjude jooksev väärtus.

2.   Krediidiasutused ja investeerimisühingud lisavad turuhindade ebakindlusega seotud väärtuse täiendava korrigeerimise kategooriasse väärtuse täiendava korrigeerimise elemendi, mis on seotud turuhindade ebakindlusega. Väärtuse täiendava korrigeerimise element, mis on seotud positsioonide sulgemiskulusid puudutava ebakindlusega, lisatakse positsioonide sulgemiskuludega seotud väärtuse täiendava korrigeerimise kategooriasse. Väärtuse täiendava korrigeerimise element, mis on seotud mudeliriskiga, lisatakse mudeliriskiga seotud väärtuse täiendava korrigeerimise kategooriasse.

Artikkel 13

Investeerimis- ja rahastamiskuludega seotud väärtuse täiendava korrigeerimise arvutamine

1.   Krediidiasutused ja investeerimisühingud arvutavad investeerimis- ja rahastamiskuludega seotud väärtuse täiendava korrigeerimise, et kajastada hindamise ebakindlust rahastamiskuludes, mida kasutatakse väljumishinna arvutamisel asjakohase raamatupidamistava kohaselt.

2.   Krediidiasutused ja investeerimisühingud lisavad turuhindade ebakindlusega seotud väärtuse täiendava korrigeerimise kategooriasse väärtuse täiendava korrigeerimise elemendi, mis on seotud turuhindade ebakindlusega. Väärtuse täiendava korrigeerimise element, mis on seotud positsioonide sulgemiskulusid puudutava ebakindlusega, lisatakse positsioonide sulgemiskuludega seotud väärtuse täiendava korrigeerimise kategooriasse. Väärtuse täiendava korrigeerimise element, mis on seotud mudeliriskiga, lisatakse mudeliriskiga seotud väärtuse täiendavate korrigeerimiste kategooriasse.

Artikkel 14

Kontsentreeritud positsioonidega seotud väärtuse täiendava korrigeerimise arvutamine

1.   Krediidiasutused ja investeerimisühingud leiavad hinnatavate kontsentreeritud positsioonide puhul kontsentreeritud positsioonidega seotud väärtuse täiendava korrigeerimise (individuaalne, kontsentreeritud positsioonidega seotud väärtuse täiendav korrigeerimine) järgmise kolmeastmelise lähenemisviisi kohaselt:

a)	nad teevad kindlaks hinnatavad kontsentreeritud positsioonid;

b)	kui hinnatava positsiooni suuruse puhul kohaldatav turuhind ei ole kättesaadav, leiavad nad iga kindlaks tehtud hinnatava kontsentreeritud positsiooni puhul usaldusväärse väljumisperioodi;

c)	kui usaldusväärne väljumisperiood on pikem kui 10 päeva, leiavad nad väärtuse täiendava korrigeerimise, võttes arvesse hindamissendi muutlikkust, ostu- ja müügihindade vahe muutlikkust ning hüpoteetilise väljumisstrateegia mõju turuhindadele.

2.   Lõike 1 punkti a kohaldamisel võetakse hinnatavate kontsentreeritud positsioonide kindlaksmääramisel arvesse kõike järgmist:

a)	kõigi hinnatavate positsioonide suurus võrreldes asjaomase turu likviidsusega;

b)	krediidiasutuse või investeerimisühingu võime sellel turul kaubelda;

c)

turu keskmine päevane maht ja krediidiasutuse või investeerimisühingu tavapärane päevane kauplemismaht. Krediidiasutused ja investeerimisühingud kehtestavad ja dokumenteerivad meetodid, mida kasutatakse selliste hinnatavate kontsentreeritud positsioonide kindlaksmääramiseks, mille puhul arvutatakse hinnatavate kontsentreeritud positsioonidega seotud väärtuse täiendav korrigeerimine.

3.   Krediidiasutused ja investeerimisühingud arvutavad kontsentreeritud positsioonidega seotud väärtuse täiendava korrigeerimise puhul kategooria tasandi väärtuse kogu täiendava korrigeerimise individuaalsete, kontsentreeritud positsioonidega seotud väärtuse täiendavate korrigeerimiste summana.

Artikkel 15

Tulevaste halduskuludega seotud väärtuse täiendava korrigeerimise arvutamine

1.   Kui krediidiasutus või investeerimisühing arvutab hinnatava riskipositsiooni väärtuse täiendavad korrigeerimised seoses turuhindade ebakindluse ja positsioonide sulgemiskuludega, mis viitavad positsioonist täielikult väljumisele, võib tulevaste halduskuludega seotud väärtuse täiendav korrigeerimine olla null.

2.   Kui hinnatava riskipositsiooni väärtuse täiendav korrigeerimine ei tohi olla null lõike 1 kohaselt, arvutavad krediidiasutused ja investeerimisühingud tulevaste halduskuludega seotud väärtuse täiendava korrigeerimise (individuaalne, tulevaste halduskuludega seotud väärtuse täiendav korrigeerimine), võttes arvesse halduskulusid ja tulevasi riskimaandamiskulusid selliste hinnatavate riskipositsioonide oodatava hoidmisperioodi jooksul, mille puhul ei kohaldata otsest väljumishinda positsioonide sulgemiskuludega seotud väärtuse täiendava korrigeerimise puhul, diskonteerituna, kasutades määra, mis on lähedane riskivaba määraga.

3.   Lõike 2 kohaldamisel hõlmavad tulevased halduskulud kõiki tööjõuga seotud lisakulusid ja püsikulusid, mis portfelli haldamisel tõenäoliselt tekivad, kuid võib eeldada, et portfelli kahanedes kahanevad ka need kulud.

4.   Krediidiasutused ja investeerimisühingud arvutavad tulevaste halduskuludega seotud väärtuse täiendava korrigeerimise puhul kategooria tasandi väärtuse kogu täiendava korrigeerimise individuaalsete, tulevaste halduskuludega seotud väärtuse täiendavate korrigeerimiste summana.

Artikkel 16

Ennetähtaegse lõpetamisega seotud väärtuse täiendava korrigeerimise arvutamine

Krediidiasutused ja investeerimisühingud võtavad ennetähtaegse lõpetamisega seotud väärtuse täiendava korrigeerimise leidmisel arvesse klientide tehingute mittelepingukohasest ennetähtaegsest lõpetamisest tingitud võimalikke kahjusid. Ennetähtaegse lõpetamisega seotud väärtuse täiendava korrigeerimise arvutamisel võetakse arvesse klientide selliste tehingute protsentuaalset osakaalu, mis on varem ennetähtaegselt lõpetatud, ja sellistel juhtudel tekkinud kahjusid.

Artikkel 17

Operatsiooniriskiga seotud väärtuse täiendava korrigeerimise arvutamine

1.   Krediidiasutused ja investeerimisühingud leiavad operatsiooniriskiga seotud väärtuse täiendava korrigeerimise, hinnates võimalikke kahjusid, mis võivad tekkida hindamisprotsessidega seotud operatsiooniriski tulemusel. See näitaja hõlmab hinnangut sellistele hinnatavatele positsioonidele (sh õiguslikest vaidlustest tingitud), mida peetakse bilansi vastavusse viimise protsessis ohus olevateks.

2.   Kui krediidiasutus või investeerimisühing kohaldab operatsiooniriskiga seoses täiustatud mõõtmismudelil põhinevaid meetodeid, nagu täpsustatud määruse (EL) nr 575/2013 III osa III jaotise 4. peatükis, võib operatsiooniriskiga seotud väärtuse täiendav korrigeerimine olla null, tingimusel et ta esitab tõendeid selle kohta, et hindamisprotsessidega seotud operatsiooniriski, mis on määratud kindlaks vastavalt lõikele 1, on täiustatud mõõtmismudelil põhinevate meetodite kohastes arvutustes täielikult arvesse võetud.

3.   Muudel juhtudel kui need, millele on osutatud lõikes 2, võrdub krediidiasutuste ja investeerimisühingute arvutatav operatsiooniriskiga seotud väärtuse täiendav korrigeerimine10 %ga turuhindade ebakindluse ja positsioonide sulgemiskuludega seotud kategooria tasandi väärtuse täiendavate korrigeerimiste koondsummast.

IV PEATÜKK

DOKUMENTATSIOON, SÜSTEEMID JA KONTROLLIMEHHANISMID

Artikkel 18

Nõuded dokumenteerimisele

1.   Krediidiasutused ja investeerimisühingud dokumenteerivad nõuetekohaselt usaldusväärse hindamise metoodika. Dokumendid hõlmavad sisemisi põhimõtteid, milles on esitatud suunised kõigi järgmiste punktide kohta:

a)	meetodid väärtuse täiendava korrigeerimise kvantifitseerimiseks iga hinnatava positsiooni puhul;

b)	meetodite hierarhia iga varaklassi, toote või hinnatava positsiooni puhul;

c)	väärtuse täiendava korrigeerimise metoodikas kasutatud turuandmete allikate hierarhia;

d)	nõutavad turuandmete omadused, millega on võimalik põhjendada seda, et väärtuse täiendav korrigeerimine on null, iga varaklassi, toote või hinnatava positsiooni puhul;

e)	metoodika olukorras, kus väärtuse täiendava korrigeerimise kindlaksmääramiseks kasutatakse eksperdipõhist meetodit;

f)	metoodika selle kindlaksmääramiseks, kas hinnatav positsioon eeldab kontsentreeritud positsioonidega seotud väärtuse täiendavat korrigeerimist;

g)	oletatav väljumistähtaeg kontsentreeritud positsioonide väärtuse täiendavate korrigeerimiste arvutamiseks, kui see on asjakohane;

h)	õiglases väärtuses hinnatavad varad ja kohustused, mille puhul raamatupidamisväärtuse muutus mõjutab esimese taseme põhiomavahendeid ainult osaliselt või ei mõjutagi neid vastavalt artikli 4 lõikele 2 ja artikli 8 lõikele 1.

2.   Lisaks peavad krediidiasutustel ja investeerimisühingutel olema olemas dokumendid, mis võimaldavad väärtuse täiendava korrigeerimise arvutamist hinnatava riskipositsiooni tasandil analüüsida ning väärtuse täiendava korrigeerimise protsessist saadud teave tuleb esitada kõrgemale juhtkonnale, et oleks võimalik aru saada krediidiasutuse või investeerimisühingu õiglases väärtuses hinnatavate positsioonide portfelli hindamise ebakindluse tasemest.

3.   Lõikes 1 täpsustatud dokumendid tuleb vaadata läbi vähemalt kord aastas ja kõrgem juhtkond peab need heaks kiitma.

Artikkel 19

Nõuded süsteemidele ja kontrollidele

1.   Sõltumatu kontrolliüksus peab esiteks andma väärtuse täiendavateks korrigeerimisteks loa ja seejärel neid jälgima.

2.   Krediidiasutused ja investeerimisühingud peavad tegema tulemuslikke kontrolle seoses kõigi õiglases väärtuses hinnatavate positsioonide haldamisega, neil peavad olema piisavad vahendid nende kontrollide korraldamiseks ja nad peavad tagama tugevate hindamisprotsesside olemasolu isegi pingelistel perioodidel. Kontrollid peavad hõlmama kõike järgmist:

a)	hindamismudeli toimimise läbivaatamine vähemalt kord aastas;

b)	hindamispõhimõtete kõigi oluliste muudatuste heakskiitmine juhtkonna poolt;

c)	selge avaldus krediidiasutuse või investeerimisühingu riskivalmiduse kohta seoses positsioonidega, mille puhul esineb hindamise ebakindlus, mida jälgitakse agregeeritud, kogu krediidiasutust või investeerimisühingut hõlmaval tasandil;

d)	riske võtvate üksuste ja kontrolliüksuste sõltumatus hindamisprotsessis;

e)	üksikasjalik siseauditikord seoses hindamisprotsesside ja kontrolliga.

3.   Krediidiasutused ja investeerimisühingud peavad tagama, et seoses õiglases väärtuses hinnatavate positsioonide hindamise protsessiga on olemas tulemuslikud ja järjepidevalt tehtavad kontrollid. Kõnealuseid kontrolle tuleb siseauditi raames korrapäraselt läbi vaadata. Kontrollid peavad hõlmama kõike järgmist:

a)	kogu krediidiasutust või investeerimisühingut hõlmav täpselt kindlaks määratud toodete loetelu, millega tagatakse, et iga hinnatav positsioon vastab üheselt toote määratlusele;

b)	hindamismeetodid iga loetelus sisalduva toote jaoks, mis hõlmavad mudeli valikut ja kalibreerimist, õiglase väärtuse korrigeerimisi, väärtuse täiendavaid korrigeerimisi, sõltumatu hinnakontrolli meetodeid, mida toote puhul kasutatakse, ning hindamise ebakindluse mõõtmist;

c)	hindamisprotsess, mis tagab, et punktis b kirjeldatud toote tasandi meetodid kiidab heaks nii riske võttev kui ka asjaomane kontrolliosakond, kes lisaks kinnitavad, et need kajastavad tegelikkust iga sellise hinnatava positsiooni puhul, mis on tootega seostatud;

d)	kindlaks määratud piirmäärad, mis põhinevad jälgitavatel turuandmetel, et oleks võimalik kindlaks teha, et hindamismudelid ei ole enam piisavalt kindlad;

e)	ametlik sõltumatu hinnakontroll, mis põhineb asjaomasest kauplemisüksusest sõltumatutel hindadel;

f)	uued toodete heakskiitmise protsessid, mille puhul peetakse silmas toodete loetelu ja mis hõlmab kõiki sisemisi sidusrühmi, kes on olulised riskide mõõtmise, riskikontrolli, finantsaruandluse ning finantsinstrumentidele väärtuse määramise ja selle kontrollimise seisukohast;

g)	uute tehingute läbivaatamise protsess, tagamaks, et uute tehingute hinnaandmeid kasutatakse selle hindamiseks, kas sarnaste hinnatavate riskipositsioonide väärtused on jätkuvalt piisavalt usaldusväärsed.

V PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 20

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

---

(1)  ELT L 176, 27.6.2013, lk 1.

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1093/2010, 24. november 2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/78/EÜ (ELT L 331, 15.12.2010, lk 12).

---

---