—

Valitsemissektori eelarve puudujääk oli suurim 2008. aastal ja vähenes pärast seda järk-järgult kuni 2,7 %-ni SKPst 2011. aastal, mis oli allpool kontrollväärtust 3 % SKPst. Võrreldes 2010. aastaga, mil valitsemissektori eelarve üldine puudujääk oli 3,6 % SKPst, paranes olukord märkimisväärselt eelkõige tänu sellele, et tulu suurenes 0,7 % võrra SKPst. Komisjoni talituste 2012. aasta sügisprognoosis hinnati puudujääki vähendavate ühekordsete meetmete puhasmõju 2011. aastal 0,7 %-le SKPst. Struktuurne eelarvepositsioon, st tsükliliselt kohandatud eelarvepositsioon ilma ühekordseid ja muid ajutisi meetmeid arvesse võtmata, paranes 2011. aastal mahus 1 protsendipunkt SKPst, mis ületas nõukogu soovitust parandada eelarvepositsiooni mahus vähemalt ¾ protsenti SKPst.

—

Komisjoni talituste 2012. aasta sügisprognoosi kohaselt väheneb eelarvepuudujääk 2012. aastal 2,6 %-ni SKPst, seda peamiselt tänu (enamjaolt ühekordsetele) tulusid suurendavatele meetmetele; puudujääki vähendavate ühekordsete meetmete puhasmõju hinnatakse 1 %-le SKPst. Eeldusel et poliitikat ei muudeta, st võtmata arvesse pärast prognoosi koostamise kuupäeva vastu võetud 2013. aasta eelarves sisalduvaid konsolideerimismeetmeid, prognoositakse, et valitsemissektori eelarve puudujääk suureneb 2013. aastal 2,9 %-ni SKPst ja väheneb seejärel 2014. aastal taas 2,6 %-ni SKPst ning ei ületa seega prognoosiperioodil kontrollväärtust 3 % SKPst. 2012. aasta aprilli stabiilsusprogrammi eesmärkide kohaselt peaks eelarvepuudujääk olema väiksem: 2,2 % SKPst 2012. aastal, 1,7 % SKPst 2013. aastal ja 1,1 % SKPst 2014. aastal. Komisjoni talituste 2012. aasta sügisprognoosi ja stabiilsusprogrammi 2012. aasta eesmärgi erinevust võib peamiselt seletada sellega, et viimases eeldatakse dünaamilisemat tulude kasvu.

—

Nõukogu ettenähtud tähtaja ehk 2011. aasta järgseteks aastateks prognoositakse komisjoni talituste 2012. aasta sügise eelarveprognoosides, et 2012. aastal ei parane tsükliliselt kohandatud eelarvepositsioon (v.a ühekordsed ja muud ajutised meetmed), kuid 2013. aastal paraneb eelarvepositsioon mahus ¼ protsendipunkti SKPst. See on allpool keskpika perioodi eelarve-eesmärgi suunas tehtava kohanduse sihttaset 0,5 % SKPst, mida nõutakse stabiilsuse ja kasvu pakti ennetavate sätetega, eelkõige nõukogu 7. juuli 1997. aasta määrusega (EÜ) nr 1466/97 eelarveseisundi järelevalve ning majanduspoliitika järelevalve ja kooskõlastamise tõhustamise kohta (5). Prognooside kohaselt toimub see aeglane kohanemine üldiselt tasakaalustatud tsüklilistes tingimustes, st SKP lõhet hinnatakse nullilähedaseks. Samas eeldatakse, et majanduskasvu komponendid annavad suhteliselt vähe maksutulu. Eelkõige 2012. aastal kasvab majandus puhasekspordi toel, samas kui sisenõudlus on prognooside kohaselt varasemaga võrreldes üsna väike. Aastal 2014 peaks olukord paranema ½ protsendipunkti võrra SKPst. Lisaks peaks valitsemissektori kulude tegelik kasvumäär (võtmata arvesse kaalutlusõiguse raames võetud tulumeetmeid) jääma 2012. aastal prognooside kohaselt allapoole SKP keskpika perioodi potentsiaalse kasvumäära võrdlusalust määruse (EÜ) nr 1466/97 artikli 5 tähenduses. Kuid eeldusel et poliitikat ei muudeta, peaks kulude reaalne puhaskasv 2013. ja 2014. aastal seda võrdlusalust märkimisväärselt ületama.

—

Valitsemissektori koguvõla suhe SKPsse on alates 2008. aastast suurenenud ja oli 2011. aastal 70,9 % SKPst. Komisjoni talituste 2012. aasta sügisprognoosi kohaselt suureneb võla suhe veelgi ja on 2012. aastal 72,4 % SKPst, 2013. aastal 73,1 % SKPst ja 2014. aastal 72,8 % SKPst. 2012. aasta stabiilsusprogrammis prognoositakse seevastu võla suhte vähenemist alates 2011. aastast kuni 67,4 %-ni SKPst 2014. aastal. Nende kahe prognoosi erinevus tuleneb sellest, et sügisprognoosis eeldati väiksemat esmast ülejääki ning suuremat võlakoormuse ja eelarvepositsiooni muutuse näitajat.