10.6.2009

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 145/36

---

NÕUKOGU DIREKTIIV 2009/55/EÜ,

25. mai 2009,

üksikisikute isikliku vara liikmesriigist alalise sissetoomise suhtes kohaldatava maksuvabastuse kohta

(kodifitseeritud versioon)

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 93,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust, (1)

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust, (2)

ning arvestades järgmist:

(1)	Nõukogu 28. märtsi 1983. aasta direktiivi 83/183/EMÜ (üksikisikute isikliku vara liikmesriigist alalise importimise suhtes kohaldatava maksuvabastuse kohta) (3) on korduvalt (4) oluliselt muudetud. Selguse ja otstarbekuse huvides tuleks kõnealune direktiiv kodifitseerida.

(2)	Selleks et liikmesriikide inimesed oleksid teadlikumad Euroopa Ühenduse tegevusest, tuleks säilitada üksikisikutele tulu toovaid meetmeid, et tagada ühenduses siseturu tingimused.

(3)	Maksutõkked üksikisikute isikliku vara sissetoomisel ühest liikmesriigist teise takistavad muu hulgas isikute vaba liikumist ühenduses. Seetõttu tuleks need tõkked võimalikult suures osas kõrvaldada maksuvabastuse kehtestamise teel.

(4)	Maksuvabastust võib kohaldada ainult sellise kauba sissetoomise suhtes, mis ei ole kaubanduslikku ega spekulatiivset laadi; seetõttu tuleks maksuvabastuse andmise suhtes kohaldada piiranguid ja tingimusi.

(5)	Käibemaksu ja aktsiisi valdkonna sätete ühtlustamise tõttu on sätted impordiga seotud maksuvabastuse ja toetuste kohta muutunud nendes valdkondades sisutuks.

(6)	Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriikide kohustusi, mis on seotud I lisa B osas esitatud direktiivide ülevõtmise tähtpäevadega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

I   PEATÜKK

ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

Reguleerimisala

1.   Iga liikmesriik võib allpool kehtestatud tingimustel ja juhtudel vabastada üksikisikute teisest liikmesriigist alaliselt sissetoodud isikliku vara tarbimismaksudest, mida tavaliselt sellise vara suhtes kohaldatakse.

2.   Käesoleva direktiivi reguleerimisalasse ei kuulu:

a)

käibemaks

b)

aktsiis

c)	eri- ja/või perioodilised lõivud ja maksud, mis on seotud esimeses lõikes nimetatud vara kasutamisega riigis, näiteks mootorsõiduki registreerimismaks, liiklusmaks ja televisioonimaks.

Artikkel 2

Vara suhtes kohaldatavad tingimused

1.   Käesolevas direktiivis tähendab „isiklik vara” asjaomaste isikute isiklikuks kasutamiseks mõeldud või nende majapidamises tarvisminevat vara. Selle vara laadi või kogusega ei tohi olla seotud ühtki kaubanduslikku huvi, samuti ei tohi see olla mõeldud majandustegevuseks nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühis käibemaksusüsteemi) (5) artikli 9 lõike 1 ega artiklite 10 kuni 13 tähenduses. Isikliku vara hulka loetakse tööriistad ja instrumendid, mida asjaomane isik kasutab seoses oma kutsealaga.

2.   Artiklis 1 sätestatud erand tehakse isikliku vara suhtes:

a)

mis on omandatud kooskõlas liikmesriigi siseturul kehtivate üldiste maksustamistingimustega ja mille suhtes ei kohaldata seoses päritolu liikmesriigist väljaviimisega ühtki vabastust tarbimismaksust ega tehta nende maksude tagasimakseid. Käesoleva direktiivi kohaldamisel loetakse, et direktiivi 2006/112/EÜ artiklis 151, välja arvatud selle 1 lõike 1 lõigu punktis e osutatud tingimustel omandatud kaup vastab nendele tingimustele;

b)

mida asjaomane isik on tegelikult kasutanud enne elukoha muutust või lisaeluaseme sisseseadmist. Mootorsõidukite (sealhulgas nende haagised), haagiselamute, vagunelamute, lõbusõidulaevade ja eraisikutele kuuluvate õhusõidukite puhul võivad liikmesriigid nõuda, et asjaomane isik oleks neid kasutanud vähemalt kuus kuud enne elukoha vahetust.

Punkti a teises lauses osutatud kauba suhtes võivad liikmesriigid nõuda:

i)	mootorsõidukite (sealhulgas nende haagised), haagiselamute, vagunelamute, lõbusõidulaevade ja eraisikutele kuuluvate õhusõidukite puhul, et asjaomane isik oleks neid kasutanud vähemalt 12 kuud enne elukoha muutust;

ii)	muu kauba puhul, et asjaomane isik oleks seda kasutanud vähemalt kuus kuud enne elukoha muutust, enne elukoha vahetust.

3.   Pädevad asutused nõuavad tõendeid lõike 2 tingimuste täitmise kohta mootorsõidukite (sealhulgas nende haagised), haagiselamute, vagunelamute, lõbusõidulaevade ja eraisikutele kuuluvate õhusõidukite puhul. Muu vara puhul nõuavad nad selliseid tõendeid ainult siis, kui on tõsised pettusekahtlused.

Artikkel 3

Sissetoomise tingimused

Vara sissetoomine võib toimuda ühes või mitmes osas vastavalt artiklites 7 kuni10 sätestatud ajavahemike jooksul.

Artikkel 4

Sissetoomisjärgsed kohustused

Sissetoodud mootorsõidukeid (sealhulgas nende haagised), haagiselamuid, vagunelamuid, lõbusõidulaevu ja eraisikutele kuuluvaid õhusõidukeid ei tohi 12 kuu jooksul pärast maksuvaba sissetoomist võõrandada, välja rentida või laenutada, välja arvatud olukorras, mille puhul sihtkoha liikmesriigi pädevad asutused loevad seda nõuetekohaselt põhjendatuks.

Artikkel 5

Teatavate varaliikide suhtes kohaldatavad eritingimused

Ratsahobuste, maantee-mootorsõidukite (sealhulgas nende haagised), haagiselamute, vagunelamute, lõbusõidulaevade ja eraisikutele kuuluvate õhusõidukite impordile antakse maksuvabastus ainult siis, kui üksikisik muudab oma alalist elukohta, viies selle sihtkoha liikmesriiki.

Artikkel 6

Elukoha kindlaksmääramise üldeeskirjad

1.   Käesoleva direktiivi kohaldamisel tähendab „alaline elukoht” kohta, kus isik tavaliselt elab iga kalendriaasta jooksul vähemalt 185 päeva seoses isiklike ja tööalaste sidemetega või, kui tööalased sidemed puuduvad, seoses isiklike sidemetega, millest ilmneb nimetatud isiku märkimisväärne seos tema elukohaga.

Kui isiku tööalased ja isiklikud sidemed on eri kohtades ja ta elab seetõttu järgemööda kahes või enamas liikmesriigis asuvates eri kohtades, loetakse tema alaliseks elukohaks tema isiklike sidemetega seotud kohta, kui ta sinna korrapäraselt tagasi pöördub. Viimati nimetatud tingimus ei pea olema täidetud, kui isik elab liikmesriigis kindla kestusega ülesande täitmiseks. Koolis või ülikoolis õppimine ei tähenda alalise elukoha muutust.

2.   Üksikisikud tõendavad oma alalise elukoha kohaste vahenditega, näiteks isikutunnistuse või mis tahes muu kehtiva dokumendiga.

3.   Kui sihtkoha liikmesriigi pädevatel asutustel on kahtlusi seoses vastavalt lõikele 2 esitatud väidetega alalise elukoha kohta või kui nad soovivad teha teatavat erikontrolli, võivad nad nõuda mis tahes neile vajalikku teavet või lisatõendite esitamist.

II   PEATÜKK

ISIKLIKU VARA SISSETOOMINE SEOSES ALALISE ELUKOHA MUUTUSEGA

Artikkel 7

1.   Artiklis 1 sätestatud maksuvabastus antakse artiklites 2–5 ettenähtud tingimustel isikliku vara sissetoomisele üksikisiku poolt seoses tema alalise elukoha muutusega.

Piiramata ühenduse mis tahes transiidiprotseduuri, mida võib kohaldada, antakse maksuvabastus tavalisel paberil koostatava kaubanimistu alusel, millele on, kui riik seda nõuab, lisatud deklaratsioon, mille näidis ja sisu määratletakse nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92 (millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik) (6) artikli 248a lõikes 2 ette nähtud korras. Kaubanimistus ei tohi nõuda väärtuse esitamist.

2.   Vara viimane sissetoomis kord peab olema hiljemalt 12 kuud pärast alalise elukoha muutust. Kui vastavalt artiklile 3 tuuakse vara sisse mitmes osas eespool nimetatud ajavahemiku jooksul, võivad liikmesriigid ainult esimesel sissetoomis korral nõuda täieliku nimistu esitamist, mida võivad seoses järgmiste kolimisvedudega kasutada ka muud tolliasutused. Sihtkoha liikmesriigi pädevate asutuste nõusolekul võib nimistut täiendada.

III   PEATÜKK

ISIKLIKU VARA SISSETOOMINE SEOSES LISAELUASEME SISSESEADMISE VÕI SELLEST LOOBUMISEGA

Artikkel 8

1.   Artiklis 1 sätestatud maksuvabastus antakse artiklites 2–5 ettenähtud tingimustel isikliku vara sissetoomisele üksikisiku poolt seoses lisaeluaseme sisseseadmisega.

Maksuvabastus antakse ainult siis, kui:

a)	asjaomane isik on lisaeluaseme omanik või rendib seda vähemalt 12 kuuks;

b)	sissetoodav vara vastab lisaeluaseme tavalisele sisustusele.

2.   Maksuvabastus antakse lõikes 1 nimetatud tingimustel ka, kui pärast lisaeluasemest loobumist tuuakse vara alalisse elukohta või teisele lisaeluasemele, eeldusel et kõnealune vara on tegelikult olnud asjaomase isiku valduses ja ta on seda kasutanud enne lisaeluaseme sisseseadmist.

Vara viimane sissetoomine peab toimuma hiljemalt 12 kuud pärast lisaeluasemest loobumist.

IV   PEATÜKK

VARA SISSETOOMINE SEOSES ABIELLUMISEGA

Artikkel 9

1.   Piiramata artiklite 2–5 sätete kohaldamist, on isikul õigus saada artikli 1 lõikes 1 osutatud maksuvabastust isikliku vara sissetoomise korral seoses abiellumisega liikmesriiki, kuhu ta kavatseb viia oma alalise elukoha, kui ta on selle vara omandanud või saanud oma kasutusse, eeldusel et:

a)	sissetoomine toimub aja jooksul, mis algab kaks kuud enne kavandatavat abiellumiskuupäeva ja lõpeb nelja kuu möödumisel tegelikust abiellumiskuupäevast;

b)	asjaomane isik tõendab, et abielu on sõlmitud või on alustatud vajalike abiellumiseelsete formaalsustega.

2.   Maksuvabastus antakse ka abielu sõlmimise puhul tavapäraselt tehtavatele kingitustele, mille on saanud lõikes 1 sätestatud tingimustele vastav isik muus liikmesriigis kui sihtkoha liikmesriigis alaliselt elavatelt isikutelt. Maksuvabastust kohaldatakse kingituste suhtes, mille ühikuväärtus ei ületa 350 eurot. Liikmesriigid võivad kehtestada maksuvabastuse, mis ületab 350 eurot tingimusel et iga maksust vabastatud kingituse väärtus ei ületa 1 400 eurot.

3.   Liikmesriigid võivad sellise maksuvabastuse andmise tingimuseks seada piisava tagatise esitamise, kui vara tuuakse sisse enne abiellumiskuupäeva.

4.   Kui üksikisik ei suuda tõendada abielu sõlmimist nelja kuu jooksul pärast esitatud abiellumiskuupäeva, tuleb sissetoomiskuupäeval maksud tasuda.

V   PEATÜKK

PÄRIMISE TEEL SAADUD SURNU ISIKLIKU VARA SISSETOOMINE

Artikkel 10

Erandina artikli 2 lõigetest 2 ja 3, artiklist 4 ning artikli 5 lõikest 2, kuid piiramata artiklite 2, 3 ja 5 muude sätete kohaldamist, on pärimise teel (causa mortis) liikmesriigis asuva surnu isikliku vara omanikuks või kasutajaks saanud üksikisikul õigus saada artikli 1 lõikes 1 osutatud maksuvabastust selle vara sissetoomise korral teise liikmesriiki, kus ta elab, eeldusel et:

a)	üksikisik esitab sihtkoha liikmesriigi pädevale asutusele päritolu liikmesriigi notari või muu pädeva asutuse väljaantud tõendi, et ta on sissetoodava vara saanud pärimise teel;

b)	vara tuuakse sisse hiljemalt kaks aastat pärast kuupäeva, mil vara läks nimetatud üksikisiku valdusse.

VI   PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 11

1.   Liikmesriigid püüavad nii palju kui võimalik vähendada sissetoomisformaalsusi, kui üksikisik toob sisse selles direktiivis sätestatud piires ja tingimustel, ning püüavad vältida sissetoomisformaalsusi, mis sisaldavad sihtkoha liikmesriiki sisenemisel märkimisväärset maha- ja pealelaadimist põhjustavat kontrollimist.

2.   Liikmesriigid võivad säilitada ja/või kehtestada liberaalsemad maksuvabastuse andmise tingimused, kui on sätestatud käesolevas direktiivis, välja arvatud artikli 2 lõike 2 punktis a sätestatud maksuvabastus.

3.   Piiramata artikli 2 lõike 2 kohaldamist, ei või liikmesriigid käesolevast direktiivist tulenevalt kohaldada ühenduses maksuvabastust, mis on vähem soodne kui see, mida nad kohaldavad üksikisikute isikliku vara importimise suhtes kolmandatest riikidest.

Artikkel 12

1.   Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende vastuvõetavate põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti, eelkõige artikli 11 lõigete 2 ja 3 kohaldamisest tulenevate õigusnormide teksti. Komisjon teatab nendest teistele liikmesriikidele.

2.   Iga kahe aasta järel esitab komisjon, olles konsulteerinud liikmesriikidega, nõukogule ja Euroopa Parlamendile aruande käesoleva direktiivi rakendamise kohta liikmesriikides.

Artikkel 13

Direktiiv 83/183/EMÜ, nii nagu seda on muudetud I lisa A osas loetletud direktiividega, tunnistatakse kehtetuks, mõjutamata liikmesriikide kohustusi, mis on seotud I lisa B osas esitatud direktiivide ülevõtmise tähtpäevadega.

Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile kooskõlas II lisas esitatud vastavustabeliga.

Artikkel 14

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 15

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

---

(1)  16. detsembri 2008. aasta arvamus (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata).

(2)  17. septembri 2008. aasta arvamus (ELT C 77, 31.3.2009, lk 148).

(3)  EÜT L 105, 23.4.1983, lk 64.

(4)  Vt lisa I A osa.

(5)  ELT L 347, 11.12.2006, lk 1.

(6)  EÜT L 302, 19.10.1992, lk 1.

---

---

---