1.1.

Sõidukitüüp – mootorsõidukite kategooria, mis ei erine A-sambast eespool olevate osade poolest üksteisest järgmiste oluliste tunnuste poolest:

niivõrd kui võib arvata, et neil on mõju käesolevas direktiivis ette nähtud löögikatsete tulemuste kehtivusele.

Esikaitsesüsteemidele eraldi seadmestikuna tüübikinnituse andmiseks saab iga viidet sõidukile tõlgendada viitena raamile, millele süsteem on katsetamiseks paigaldatud ning mille mõõtmed ühtivad selle sõiduki esiotsa välismõõtmetega, mille jaoks süsteemile tüübikinnitus antakse.

1.2.

Tavaline sõiduasend – sõiduki sõiduvalmiduses paiknemine maapinnal, kusjuures rehvid on soovitatud rõhuni täis pumbatud, esirattad on otseasendis, sõiduk on täielikult tangitud kõigi töötamiseks vajalike vedelikega, kõik tootja standardvarustusse kuuluvad seadmed on paigaldatud, juhiistmele on asetatud 75 kg raskune mass ja eesmisele kaassõitja istmele on asetatud 75 kg raskune mass ning vedrustus on seadistatud sõidukiirusele 40 km/h või 35 km/h tootja poolt kindlaksmääratud tavakasutuse tingimustes (eriti aktiivvedrustusega või automaatse loodimisseadmega sõidukite puhul).

1.3.

Välispind – sõiduki eespool A-sambaid asuvate osade, kaasa arvatud kapoti, poritiibade, valgustus- ja valgussignaalseadmete ning nähtavate tugevdusosade väliskülg.

1.4.

Ümardusraadius – vaadeldava osa kumerusele kõige täpsemini vastava ringjoone kaare raadius.

1.5.

Külgserva äärmine punkt – sõiduki külgedel punkt, kus sõiduki keskmise pikitasapinnaga paralleelne tasapind puudutab selle külgserva äärmist välimist punkti, ning sõiduki esi- ja tagaotsas punkt, kus sõidukiga risti asetsev püsttasapind puudutab selle esi- ja tagaserva äärmist välimist punkti, välja arvatud projektsioon, mille tekitavad:

1.6.

Kaitseraud – sõiduki eesmine alumine välimine konstruktsioon vastavalt tüübikinnitusele. See hõlmab sõiduki kõiki konstruktsioone, mille eesmärk on kaitsta sõidukit teise sõidukiga aeglasel kiirusel toimuva laupkokkupõrke korral, ning samuti kõiki selle konstruktsiooni lisaseadiseid, nagu näiteks registreerimismärgi kinnitusi. See ei hõlma varustust, mis on paigaldatud sõidukile tüübikinnitust järgides ning mille eesmärk on pakkuda sõiduki esiosa täiendavat kaitset.

1.7.

Esikaitsesüsteem – eraldiseisev konstruktsioon või konstruktsioonid, nagu “kängururaud” või täiendav kaitseraud, mis on ette nähtud originaalvarustusse kuuluvast kaitserauast üles- ja/või allapoole jääva sõiduki välispinna kaitsmiseks kahjustuste eest mingi objektiga kokkupõrke korral. Käesolev määratlus ei kehti üksnes laternate kaitsmiseks ette nähtud konstruktsioonide kohta, mille suurim mass on alla 0,5 kg.

1.8.

Kapoti esiserva võrdlusjoon – 1 000 mm pikkuse kontrolljoonlaua ja kapoti esiserva kokkupuutepunktide vaheline joon, kui auto vertikaalse pikitasapinnaga paralleelselt ja 50o tahapoole kallutatuna hoitav kontrolljoonlaud, mille alumine ots on 600 mm kõrgusel maapinnast, nihutatakse üle kapoti esiserva sellega kokkupuutes. Sõidukite puhul, mille kapoti ülemine pind on põhiliselt 50o nurga all sellisel viisil, et kontrolljoonlaud on punktkokkupuute asemel pidevas või mitmes kokkupuutes, tuleb võrdlusjoon kindlaks määrata selliselt, et kontrolljoonlaud on 40o tahapoole kallutatud. Sellise kujuga sõidukite puhul, kus esimene kokkupuude toimub kontrolljoonlaua alumise otsaga, loetakse seda kokkupuudet kapoti esiserva võrdlusjooneks antud külgasendis. Sellise kujuga sõidukite puhul, kus esimene kokkupuude toimub kontrolljoonlaua ülemise otsaga, kasutatakse kapoti esiserva võrdlusjoonena antud külgasendis punktis 1.13 määratletud 1 000 mm ümbritseva kauguse joont. Kaitseraua ülemist serva käsitletakse käesoleva direktiivi mõistes samuti kapoti esiservana, kui see on antud toimingu ajal kontrolljoonlauaga kokkupuutes.

1.9.

Esikaitsesüsteemi ülemine võrdlusjoon tähistab jalakäija ja esikaitsesüsteemi või sõiduki kokkupuute oluliste punktide ülemist piiri. See on 700 mm pikkuse kontrolljoonlaua ja esikaitsesüsteemi või sõiduki esiosa (vastavalt sellele, kummaga on kokkupuude) kõige ülemiste kokkupuutepunktide vaheline joon, kui sõiduki vertikaalse pikitasapinnaga paralleelselt ja 20o tahapoole kallutatuna hoitav kontrolljoonlaud nihutatakse üle sõiduki esiosa, säilitades kokkupuute maapinnaga ja esikaitsesüsteemi või sõiduki pinnaga.

1.10.

Esikaitsesüsteemi alumine võrdlusjoon tähistab jalakäija ja esikaitsesüsteemi või sõiduki kokkupuute oluliste punktide alumist piiri. See on 700 mm pikkuse kontrolljoonlaua ja esikaitsesüsteemi kõige alumiste kokkupuutepunktide vaheline joon, kui sõiduki vertikaalse pikitasapinnaga paralleelselt ja 25o ettepoole kallutatuna hoitav kontrolljoonlaud nihutatakse üle sõiduki esiosa, säilitades kokkupuute maapinnaga ja esikaitsesüsteemi või sõiduki pinnaga.

1.11.

Esikaitsesüsteemi ülemine kõrgus – vertikaalsuunaline kaugus maapinna ja punktis 1.9 määratletud esikaitsesüsteemi ülemise võrdlusjoone vahel, kui sõiduk on tavalises sõiduasendis.

1.12.

Esikaitsesüsteemi alumine kõrgus – vertikaalsuunaline kaugus maapinna ja punktis 1.10 määratletud esikaitsesüsteemi alumise võrdlusjoone vahel, kui sõiduk on tavalises sõiduasendis.

1.13.

1 000 mm ümbritsev kaugus – joon, mille kujundab esiosa ülemisel pinnal 1 000 mm pikkuse mõõdulindi üks ots, kui mõõdulinti hoitakse auto vertikaalses pikitasapinnas ja nihutatakse üle kapoti esiosa, kaitseraua ja esikaitsesüsteemi. Mõõdulinti hoitakse kogu toimingu vältel pingul, hoides üht otsa kokkupuutes maapinnaga vertikaalselt kaitseraua esiosa all ja teist otsa kokkupuutes esiosa ülemise pinnaga. Sõiduk asetseb tavalises sõiduasendis.

1.14.

Esikaitsesüsteemi esiserva võrdlusjoon – 1 000 mm pikkuse kontrolljoonlaua ja esikaitsesüsteemi esiserva kokkupuutepunktide vaheline joon, kui auto vertikaalse pikitasapinnaga paralleelselt ja 50o tahapoole kallutatuna hoitav kontrolljoonlaud nihutatakse üle esikaitsesüsteemi esiserva sellega kokkupuutes. Sõidukite puhul, mille esikaitsesüsteemi ülemine pind on põhiliselt 50o nurga all sellisel viisil, et kontrolljoonlaud on punktkokkupuute asemel pidevas või mitmes kokkupuutes, tuleb võrdlusjoon kindlaks määrata selliselt, et kontrolljoonlaud on 40o tahapoole kallutatud.

1.15.

Pea koormuskriteerium (HPC) arvutatakse järgmise avaldise abil:

kus “a” on täiskiirendus pea raskuskeskmes (m/s2 väljendatuna “g” kordsena, mis on registreeritud võrdluses ajaga ja filtreeritud kanalisagedusklassi 1 000 Hz juures; t1 ja t2 on kaks ajahetke, mis määratlevad registreerimisperioodi alguse ja lõpu, mille jaoks HPC väärtus on suurim väärtus esimese ja viimase kokkupuutehetke vahel. HPC väärtusi, mille puhul ajavahemik (t1 – t2) on üle 15 ms, maksimaalväärtuse arvutamisel ei arvestata.

2.1.

Esikaitsesüsteemid

Järgmisi nõudeid kohaldatakse võrdselt uutele sõidukitele paigaldatud esikaitsesüsteemide ja määratletud sõidukitele paigaldamiseks mõeldud eraldi seadmestikuna turustatavate esikaitsesüsteemide suhtes.

Siiski võib pädeva tüübikinnitusasutuse nõusolekul lugeda punktis 3 toodud nõuded täielikult või osaliselt täidetuks esikaitsesüsteemi iga samaväärse katsetuse puhul, mis viidi läbi mõne teise tüübikinnitusdirektiivi alusel.

2.1.1.

Esikaitsesüsteemi osad peavad olema projekteeritud nii, et kõikide jäikade pindade, mida saab puutuda 100 mm läbimõõduga kuuliga, minimaalne ümardusraadius oleks 5 mm.

2.1.2.

Esikaitsesüsteemi üldmass koos kõikide kronsteinide ja kinnitusdetailidega ei tohi ületada 1,2 % sõiduki massist, mille jaoks see on ette nähtud, kusjuures maksimaalne mass tohib olla 18 kg.

2.1.3.

Esikaitsesüsteemi kõrgus ei tohi sõidukile paigaldatuna olla mitte üheski punktis rohkem kui 50 mm kõrgem kapoti esiserva võrdlusjoonest, nagu määratletud punktis 1.8, mõõdetuna sõidukit selles punktis läbival vertikaalsel pikitasapinnal.

2.1.4.

Esikaitsesüsteem ei tohi suurendada sõiduki laiust, millele see on paigaldatud. Kui esikaitsesüsteemi kogulaius moodustab rohkem kui 75 % sõiduki laiusest, peavad süsteemi otsad olema kokkupõrkeohu vähendamiseks välispinna suhtes sissepoole pööratud. Kõnealune nõue loetakse täidetuks, kui esikaitsesüsteem on keresse peidetav või sellesse integreeritud või kui süsteemi ots on pööratud nii, et see ei saa kokku puutuda 100 mm läbimõõduga kuuliga ning vahe süsteemi otsa ja ümbritseva kere vahel ei ole üle 20 mm.

2.1.5.

Arvestades punkti 2.1.4 sätteid, ei tohi esikaitsesüsteemi osade ja selle all oleva välispinna vaheline vahe ületada 80 mm. All oleva kere üldise kontuuri kohatisi katkestusi (nt avad radiaatorivõres, õhu sisselaskeavad jmt) ei arvestata.

2.1.6.

Üheski sõiduki külgmises punktis ei tohi pikisuunaline kaugus kaitseraua kõige eesmise osa ja esikaitsesüsteemi kõige eesmise osa vahel ületada 50 mm, et säilitada kasu sõiduki kaitserauast.

2.1.7.

Esikaitsesüsteem ei tohi vähendada oluliselt kaitseraua tõhusust. Kõnealune nõue loetakse täidetuks, kui kaitserauast ei ulatu üle rohkem kui kaks esikaitsesüsteemi vertikaalset osa ja mitte ükski horisontaalne osa.

2.1.8.

Esikaitsesüsteemi ei tohi kallutada vertikaalist ettepoole. Esikaitsesüsteemi ülemised osad ei tohi ulatuda ülespoole ega tahapoole (tuuleklaasi suunas) rohkem kui 50 mm punktis 1.8 määratletud sõiduki kapoti esiserva võrdlusjoonest eemaldatud esikaitsesüsteemi korral. Iga mõõtmiskoht asub sõidukit selles punktis läbival vertikaalsel pikitasapinnal.

2.1.9.

Esikaitsesüsteemi paigaldamine ei tohi kahjustada vastavust teiste sõiduki tüübikinnitusdirektiivide nõuetele.

2.2.

Esikaitsesüsteeme tohib eraldi seadmestikuna levitada, müügiks pakkuda ja müüa ainult koos nimekirjaga sõidukitüüpidest, mille jaoks esikaitsesüsteemile on tüübikinnitus antud ja selgete paigaldusjuhistega. Paigaldusjuhised peavad sisaldama paigalduse konkreetseid juhiseid, kaasa arvatud kinnitusviise sõidukitele, mille jaoks seadmestik on heaks kiidetud, ning võimaldama paigaldada heaks kiidetud osad nimetatud sõidukile viisil, mis on vastavuses punkti 2.1 asjaomaste sätetega.

3.1.

Kinnituse saamiseks peavad esikaitsesüsteemid läbima järgmised katsed:

3.1.1.

Jalamudeli sääreosa kokkupõrge esikaitsesüsteemiga. Kokkupõrge toimub kiirusel 40 km/h. Suurim põlveliigendi paindenurk ei tohi ületada 21,0o, põlveliigendi murdepinna suurim nihe ei tohi ületada 6,0 mm ning sääreluu ülaosale mõjuv kiirendus ei tohi ületada 200 g.

3.1.1.1.

Siiski võidakse eraldi seadmestikuna heaks kiidetud esikaitsesüsteemide korral, mis on mõeldud kasutamiseks üksnes määratletud sõidukitel lubatud täismassiga kuni 2,5 tonni, millele on tüübikinnitus antud enne 1. oktoobrit 2005, või sõidukitel lubatud täismassiga üle 2,5 tonni, asendada punkti 3.1.1. sätted kas punkti 3.1.1.1.1 või 3.1.1.1.2 sätetega.

3.1.1.1.1.

Kokkupõrge toimub kiirusel 40 km/h. Suurim põlveliigendi paindenurk ei tohi ületada 26,0o, põlveliigendi murdepinna suurim nihe ei tohi ületada 7,5 mm ning sääreluu ülaosale mõjuv kiirendus ei tohi ületada 250 g.

3.1.1.1.2.

Katsed viiakse läbi esikaitsesüsteemiga ja ilma esikaitsesüsteemita sõidukiga; kokkupõrge toimub kiirusel 40 km/h. Need kaks katset viiakse vastavalt kokkuleppele asjaomase katsetusasutusega läbi samaväärsetes asukohtades. Registreeritakse põlveliigendi suurima paindenurga, põlveliigendi murdepinna suurima nihke ja sääreluu ülaosale mõjuva kiirenduse väärtused. Ühelgi juhul ei tohi esikaitsesüsteemiga sõiduki korral registreeritud väärtus ületada 90 % ilma esikaitsesüsteemita sõiduki korral registreeritud väärtusest.

3.1.1.2.

Kui esikaitsesüsteemi alumine kõrgus on üle 500 mm, tuleb antud katse asendada punktis 3.1.2 kirjeldatud jalamudeli reieosa ja esikaitsesüsteemi kokkupõrke katsega.

3.1.2.

Jalamudeli reieosa kokkupõrge esikaitsesüsteemiga. Kokkupõrge toimub kiirusel 40 km/h. Löögijõudude hetkesumma aja suhtes ei tohi ületada 7,5 kN ning paindemoment katse löökkehal ei tohi ületada 510 Nm.

Jalamudeli reieosa ja esikaitsesüsteemi “kaitseraua” kokkupõrke katsed viiakse läbi juhul, kui esikaitsesüsteemi “kaitseraua” alumine kõrgus katseasendis on üle 500 mm.

3.1.2.1.

Siiski võidakse eraldi seadmestikuna heaks kiidetud esikaitsesüsteemide korral, mis on mõeldud kasutamiseks üksnes määratletud sõidukitel lubatud täismassiga kuni 2,5 tonni, millele on tüübikinnitus antud enne 1. oktoobrit 2005, või sõidukitel lubatud täismassiga üle 2,5 tonni, asendada punkti 3.1.2. sätted kas punkti 3.1.2.1.1 või 3.1.2.1.2 sätetega.

3.1.2.1.1.

Kokkupõrge toimub kiirusel 40 km/h. Löögijõudude hetkesumma aja suhtes ei tohi ületada 9,4 kN ning paindemoment katse löökkehal ei tohi ületada 640 Nm.

3.1.2.1.2.

Katsed viiakse läbi esikaitsesüsteemiga ja ilma esikaitsesüsteemita sõidukiga; kokkupõrge toimub kiirusel 40 km/h. Need kaks katset viiakse vastavalt kokkuleppele asjaomase katsetusasutusega läbi samaväärsetes asukohtades. Registreeritakse löögijõudude hetkesumma väärtused ja paindemoment katse löökkehal. Ühelgi juhul ei tohi esikaitsesüsteemiga sõiduki korral registreeritud väärtus ületada 90 % ilma esikaitsesüsteemita sõiduki korral registreeritud väärtusest.

3.1.2.2.

Kui esikaitsesüsteemi alumine kõrgus on alla 500 mm, ei ole selle katse läbiviimine nõutav.

3.1.3.

Jalamudeli reieosa kokkupõrge esikaitsesüsteemi esiservaga. Katse läbiviimisel toimub kokkupõrge kiirusel kuni 40 km/h. Löögijõudude hetkesumma aja suhtes katse löökkeha üla- ja alaosale ei tohiks ületada võimalikku sihtväärtust 5,0 kN ning paindemoment katse löökkehal ei tohiks ületada võimalikku sihtväärtust 300 Nm. Mõlemad tulemused registreeritakse üksnes järelevalve eesmärgil.

3.1.4.

Lapse/väikese täiskasvanu peamudeli kokkupõrge esikaitsesüsteemiga. Katse läbiviimisel toimub kokkupõrge kiirusel 35 km/h, kasutades 3,5 kg raskust lapse/väikese täiskasvanu peamudelikatse löökkeha. Peamudeli koormuskriteerium (HPC), mis arvutatakse kiirendusmõõturi ajaregistreeringute resultandist vastavalt punktile 1.15, ei või ühelgi juhul ületada väärtust 1 000.

1.1.

Sõidukitüübi EÜ tüübikinnituse taotlemine seoses selle varustamisega esikaitsesüsteemiga

1.1.1.

Vajaliku teatise näidis vastavalt direktiivi 70/156/EMÜ artikli 3 lõikele 1 on esitatud 1. liites.

1.1.2.

Tüübikinnituskatsete tegemise eest vastutavate tehnilisele teenistusele esitatakse esikaitsesüsteemiga varustatud kinnitatava sõidukitüübi representatiivsõiduk. Tehnilise teenistuse taotluse korral esitatakse ka konkreetsed osad või kasutatud materjalide näidised.

1.2.

EÜ tüübikinnituse taotlemine seoses esikaitsesüsteemi kui eraldi seadmestikuga

1.2.1.

Vajaliku teatise näidis vastavalt direktiivi 70/156/EMÜ artikli 3 lõikele 4 on esitatud 2. liites.

1.2.2.

Tüübikinnituskatsete tegemise eest vastutavale tehnilisele teenistusele esitatakse kinnitatava esikaitsesüsteemi tüübi üks näidis. Teenistus võib nõuda lisanäidiseid, kui ta peab seda vajalikuks. Näidistele tuleb selgelt ja kustutamatult märkida taotleja ärinimi või kaubamärk ja tüübimärgistus. Tuleb ette näha koht kohustusliku EÜ tüübikinnitusmärgi kinnitamiseks.

2.1.

EÜ tüübikinnitustunnistuste näidised vastavalt direktiivi 70/156/EMÜ artikli 4 lõikele 3 ja vajadusel artikli 4 lõikele 4 on esitatud:

3.1.

Igal käesoleva direktiivi kohaselt kinnitatud tüübile vastaval esikaitsesüsteemil peab olema EÜ tüübikinnitusmärk.

3.2.

Tüübikinnitusmärgil on:

3.2.1.

e-tähte ümbritsev ristkülik, millele järgneb tüübikinnituse andnud liikmesriigi eraldusnumber või eraldustähed:

3.2.2.

Direktiivi 70/156/EMÜ VII lisa punktis 4 esitatud tüübikinnitusnumbrile vastav “baaskinnitusnumber”, mis asub ristküliku lähedal ning mille ees on kaks numbrit tähistamaks EÜ tüübikinnituse andmise kuupäeval käesolevas direktiivis tehtud viimase olulise tehnilist laadi muudatuse järjekorranumbrit. Järjekorranumber käesolevas direktiivis on 01.

Järjekorranumbri järel asuv tärn näitab, et esikaitsesüsteem kiideti heaks, võttes arvesse I lisa punktis 3.1.1.1 või 3.1.2.1 lubatud jalamudeli ja löökkeha kokkupõrke katset. Kui tüübikinnitusasutus seda kaalutlust ei luba, asendatakse tärn tühikuga.

3.3.

EÜ tüübikinnitusmärk kinnitatakse esikaitsesüsteemile nii, et see oleks selgesti loetav ja kustumatu ka siis, kui süsteem on sõidukile paigaldatud.

3.4.

EÜ tüübikinnitusmärgi näidis on esitatud 5. liites.

1.

I lisasse lisatakse järgmised punktid:

2.

III lisa I osa punkti A lisatakse järgmised punktid:

3.

IV lisa I osasse lisatakse järgmine punkt:

4.

XI lisa muudetakse järgmiselt: