1.

Kas liikmesriik ei tohi kasutada 22. märtsi 1977. aasta direktiivi 77/249/EMÜ (1) muudetud redaktsiooni artiklis 5 ette nähtud võimalust, mille kohaselt võib liikmesriik kehtestada juristidele, kes tegelevad kliendi kohtumenetluses esindamisega, nõude, „et nad töötaksid koos juristiga, kes võib esindada klienti kõnealuses kohtus“, kõikides niisugustes olukordades, kus isikul, keda külalisjurist soovib kohtumenetluses esindada, on õigus ennast ise esindada?

2.

Kui vastus esimesele küsimusele on eitav: milliste tegurite põhjal peab liikmesriigi kohus hindama, kas koos praktiseerimise nõude tohib kehtestada?

3.

Kas koos praktiseerimise kohustuse kehtestamine piiratud ulatuses viisil, mida on käesolevas eelotsusetaotluses eespool kirjeldatud, kujutab endast õigusteenuste osutamise vabaduse proportsionaalset riivet, nii et see on põhjendatud, pidades silmas sellega seotud avalikku huvi, mis seisneb nii vajaduses kaitsta õigusteenuste tarbijaid kui ka vajaduses tagada korrakohane õigusemõistmine?

4.

Kui vastus kolmandale küsimusele on jaatav: kas see kehtib kõikides olukordades ja kui mitte, siis milliseid tegureid peab liikmesriigi kohus arvesse võtma selle üle otsustamisel, kas seda nõuet saab konkreetsel juhul kohaldada?