26.11.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 347/21

—

tühistada Üldkohtu (kaheksas koda) 13. juuli 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-144/07, T-147/07, T-148/07, T-149/07, T-150/07 ja T-154/07: ThyssenKrupp Liften Ascenseurs jt vs. komisjon tervikuna osas, milles sellega jäetakse hagi rahuldamata ja milles see puudutab apellante;

—

teise võimalusena vähendada veel asjakohasel viisil Euroopa Komisjoni 21. veebruari 2007. aasta otsuse artiklis 2 apellantidele määratud trahvi;

—

täiendava võimalusena saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse uue otsuse tegemiseks;

—

mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

Esiteks heidavad apellandid Üldkohtule ette, et viimati nimetatu rikkus õigusnormi, kui ta kinnitas komisjoni menetluse algatamise pädevust. Nad leiavad, et kohalikul rikkumisel, mida ette heidetakse, ei ole riikidevahelisel tasandil mingit tähtsust, Üldkohus oleks pidanud komisjoni otsuse kehtetuks tunnistama ELTL artikli 101 (endine EÜ artikkel 81) kohaldamatuse tõttu. Isegi kui Üldkohus oleks ELTL artikli 101 kohaldatavust tunnistanud, oleks ta pidanud arvesse võtma seda, et komisjoni pädevus oleks igal juhul vastuolus teatise alusel koostöö kohta konkurentsiametite võrgustikus määrusega nr 1/2003 (1) loodud paralleelse pädevuse süsteemiga. Viimaseks, Üldkohus jätab tähelepanuta selle, et menetluse algatamine a posteriori komisjoni poolt kujutab endast põhiõigustega kaitstud karistustega seotud õiguskindluse ja seaduslikkuse põhimõtte rikkumist.

Teiseks väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta kinnitas komisjoni otsust pidada apellante solidaarselt vastutavaks, võttes aluseks ThyssenKrupp AG kontserni kogukäibe. Selles osas rikub kohtuotsus määruse nr 1/2003 artiklit 23, õigusriigi põhimõtet, nagu see väljendub nulla poena sine lege põhimõttes, karistuste proportsionaalsuse põhimõtet, in dubio pro reo põhimõtet ja süü põhimõtet. Apellandid leiavad, et kohtuotsuses on rikutud õigusnormi, kuna see tugineb eeldusele, et tütarettevõtja moodustab emaettevõtjaga (ja teiste kontserni kuuluvate ettevõtjatega) majandusüksuse, mis õigustab nende solidaarvastutust. Teisalt ja sõltumata eelmainitud etteheitest rikub kohtuotsus süü põhimõtet, kuna neile määrati solidaarselt emaettevõtjaga trahv. Teise võimalusena heidavad apellandid Üldkohtule ette, et viimati nimetatu kinnitas seda solidaarvastutust vaatamata sellele, et kindlaks ei määratud vastutuse osa sisesuhetes.

Kolmandaks väidavad apellandid, et Üldkohus ei järginud oma otsuses temal õiguslikult lasuvat ulatusliku kontrollimise kohustust, kuna ta kontrollis vaid ebapiisavalt lähtesumma, hoiatava mõju korrutusteguri, paralleelsete rikkumiste eest mitme trahvi määramise ebaproportsionaalsust ning seda, et komisjon ei võtnud arvesse apellantide koostööd, ja ta rikkus seega õigust õiglasele kohtumenetlusele ja selle õigusega kaasnevat tõhusa kohtuliku kaitse garantiid.

Neljandaks viitavad apellandid seoses Saksamaal toimunud rikkumise eest määratud lähtesummaga proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtete rikkumisele, kuna lähtesumma ei võta arvesse ainult rikkumise esemeks olnud toodetest saadud käivet, kuigi sellega on vastuolus kaalukad põhjused. Sellega seoses põhjendas Üldkohus oma otsust Schindleri osas õigesti erinevalt, kuid ta ei teinud seda õigusnorme rikkudes apellantide osas.