Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „ELi põllumajandus- ja toiduainesektori varustuskindlus”

(omaalgatuslik arvamus)

(2011/C 54/04)

Raportöör: Armands KRAUZE

18. veebruaril 2010. aastal otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„ELi põllumajandus- ja toiduainesektori varustuskindlus”

(omaalgatuslik arvamus).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 17. novembril 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 467. istungjärgul 8.–9. detsembril 2010 (9. detsembri 2010 istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 133, vastu hääletas 3, erapooletuks jäi 7.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Toiduainetega varustamise tagamine peaks jääma üheks ELi põllumajanduspoliitika põhieesmärkidest. Arvestades ülemaailmse toiduga kindlustatusega seonduvaid väljakutseid ja ebakindlust, tuleks ühises põllumajanduspoliitikas (ÜPP) pärast 2013. aastat jätkuvalt tagada põllumajandus- ja toiduainesektori varustuskindlus.

1.2   ELi toiduga kindlustatus põhineb säästval põllumajanduslikul tootmisel ja sujuvalt toimival põllumajandusturul. Põllumajandusturu toimimise ja hinnastabiilsuse tagamiseks vajab tulevane ÜPP tugevaid turukorraldusmehhanisme. Põllumajandustoodetega kauplemise eeskirjadega tuleks tagada põllumajanduslik varustuskindlus kõikides riikides ja kõikides olukordades.

1.3   Kõigile tuleviku väljakutsetele vastamiseks ning põllumajandus- ja toiduainesektori varustuskindluse tagamiseks kõigis liikmesriikides vajab Euroopa Liit tugevat ühist põllumajanduspoliitikat. ÜPP peaks tulevikus jätkuvalt olema üks ELi keskseid poliitikavaldkondi. ÜPP tulevane rahastamine peab olema piisav.

1.4   Toiduga kindlustatuse võti kogu maailmas on säästev kohalik toiduainete tootmine. ELis tuleks kõikjal säilitada ja edendada mitmekesist põllumajanduslikku tootmist. Erilist tähelepanu tuleks pöörata äärepoolseimatele piirkondadele ja teatud ebasoodsate tingimustega piirkondadele.

1.5   EL peab rohkem tegelema varustuskindluse süstemaatilise kavandamisega, et tagada põllumajandusliku tootmise ja kogu toiduainesektori elujõulisus, seda ka kriiside ja eriolukordade ajal. Praktilised meetmed (varud, põllumajanduslik infrastruktuur, koolitus jne) selles valdkonnas peaksid siiski jääma liikmesriikide vastutusalasse. Praegusel hetkel ei ole põllumajandus- ja toiduainesektori varustuskindluse valdkonnas vaja uusi ELi õigusakte.

1.6   Liikmesriigid võiksid ELi maaelu arengu poliitikat kasutada vahendina, millega edendada põllumajandus- ja toiduainesektori varustuskindluse toetamise ja parandamise meetmeid. Liikmesriigid peaksid seda võimalust oma maaelu arengu programmides ära kasutama.

1.7   Põllumajandussektoril võiks olla oluline roll ELi energiavarustuse kindluse ja säästvuse suurendamisel ning ELi sõltuvuse vähendamisel imporditud fossiilkütustest. Põllumajandusettevõtete tasandil võib oma tarbeks energia tootmine varustuskindlust oluliselt suurendada. Bioenergia kasutamise hoogustamiseks põllumajandusettevõtetes tuleks bioenergia tehnoloogiaid edasi arendada. Bioenergia tootmine peaks olema säästev ja rohkem tähelepanu tuleks pöörata põllumajanduse kõrvalsaaduste paremale kasutamisele, et vähendada toiduainesektori põhjustatavat keskkonna saastamist ja CO2 heitkoguseid.

2.   Sissejuhatus

2.1   Põllumajandus- ja toiduainesektori varustuskindlus tähendab elanikkonnale võimetekohase hinnaga toidu olemasolu tagamist ja nälja kaotamist. Kogu ELi paljudes põllumajandussektorites on olemas piisav tootmismaht ELi elanikkonna toitmiseks ja see on saavutatud ÜPP kaudu. Toiduga kindlustatus kui avalik hüve, mida turg ei hüvita, vaid mille tagab põllumajandus- ja toiduainesektor ühiskonna üldise kasu huvides, on oluline eesmärk ühises põllumajanduspoliitikas pärast 2013. aastat (1).

2.2   Järgnevatel kümnenditel saab kogu maailma põllumajandus- ja toiduainesektori peamiseks ülesandeks toiduga kindlustatuse tagamine. Toidu- ja majanduskriiside tõttu kannatab maailmas nälga enam kui miljard inimest.

2.3   Toiduga kindlustatus tähendab seda, et tervislikult elamiseks on olemas piisavalt toitu, samuti seda, et toit on ohutu ja pole saastunud. Tegemist on keerulise teemaga, mis on seotud muude sektoritega, nagu naftatootmine, logistika jne. Ootamatutest kriisidest põhjustatud mis tahes logistilised või tootmisprobleemid peamistes tootmispiirkondades võivad mõjutada miljonite inimeste, eriti linnapiirkondades elavate inimeste jaoks toidu kättesaadavust. Ülemaailmse toiduga kindlustatuse võti on säästev kohalik toiduainete tootmine (2).

3.   Toiduainete tootmise väljakutsed kogu maailmas

3.1   ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) prognoosi kohaselt jõuab maailma elanikkonna suurus 2050. aastaks peaaegu 9,5 miljardini. Nende inimeste toitmiseks peab toiduainete tootmise maht praeguse tasemega võrreldes kahekordistuma. Eriti kiiresti kasvab arenguriikide linnade elanikkond. Põllumajandustootjate suhtes suurenevad ootused ja suureneb surve põllumajandusliku tootmise intensiivistamiseks. Maailma suureneva elanikkonna toitmiseks peab suurenema põllumajanduse tootlikkus. Maakasutuse laiendamise võimalused on piiratud maaga seotud mittepõllumajandusliku nõudluse tõttu ja kättesaadava sobiva põllumajandusmaa vähesuse tõttu.

3.2   Investeeringud põllumajandusse peavad suurenema kõikjal, kuid eriti arenguriikides, kus on oluline tootmise suurendamise potentsiaal. Samuti tuleb arenguriikides parandada maapiirkondade infrastruktuuri, juurdepääsu kaasaegsetele tootmissisenditele, jätkusuutlikku mullaharimist ja eriti juurdepääsu veele, samuti haridussüsteemi ja põllumajandusturu toimimist. Pikemas perspektiivis saab toiduga kindlustatuse peamiseks küsimuseks siiski toidu olemasolu ja juurdepääs sellele. Kõige tõhusam vahend toiduga kindlustatuse tagamiseks on üldine areng ja sissetulekute suurenemine kõige vaesemates riikides. Põllumajandusel on toiduga kindlustatuse tagamisel eriti tähtis roll, kuid raske on tagada toiduga kindlustatust ainult põllumajanduse kaudu (3).

3.3   2009. aastal toimunud toiduteemalise FAO tippkohtumise lõppdeklaratsioonis soovitab FAO jätta toiduainete tootmine riikide ülesandeks.

3.4   Praegu mõistetakse tänu toidu- ja majanduskriisile ning ülemaailmse olukorra muutlikkusele paremini, et kõigil riikidel ja piirkondadel, sh vähem soodsatel piirkondadel, peab olema oma toiduainete tootmise õigus ja isegi kohustus. Võimalik peab olema toota rohkem toiduaineid säästvamalt.

3.5   Teine probleem seoses ülemaailmse toiduga kindlustatusega lisaks rahvaarvu kasvule on kliimamuutused ja nendest tulenevad piirangud loodusressursside kasutamisele. Kliimamuutused võivad toiduainete tootmist oluliselt mõjutada, eriti arenguriikides, millest mõned on ühtlasi kõige vähem võimelised kliimamuutustega kohanema. Põllumajanduses tuleb püüda vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid, kuid samal ajal võib põllumajandus pinnasesüsiniku sekvestratsiooni kaudu pakkuda ka osa heiteprobleemi lahendusest. Tuleb saavutada tõhusam põllumajanduslik tootmine väiksemate heitkogustega. Põllumajandus peab andma oma panuse õhu ja vee kvaliteedi parandamisse, loodusliku mitmekesisuse säilitamisse ja erosiooni ennetamisse. Samuti on ülemaailmse toiduga kindlustatuse tagamiseks eluliselt tähtis piisava põllumajandusmaa ja värske vee kättesaadavuse tagamine.

3.6   Toiduga kindlustatuse ja kliimamuutustega seotud väljakutsetele vastamisel on võtmeroll põllumajanduslikul innovatsioonil. Nende valdkondade peamised uuendused on tihti seotud taime- ja loomakasvatusega, niisutussüsteemidega, üleujutuste haldamisega, põua ja külmaga toimetulekuga, traditsiooniliste põllumajandusmeetodite mitmekesistamisega jne. Tulevastele probleemide üks lahendus võib olla ka taimekasvatusmeetodite tõhususe suurendamine, millega võib põllumajanduse tootlikkust oluliselt tõsta.

4.   Varustuskindluse kontseptsioon

4.1   Toiduga kindlustatus on kõigi maailma rahvaste peamine strateegiline küsimus. Toidu kättesaadavus on osa laiemast julgeolekukontseptsioonist. Toidu kättesaadavuse probleemid viivad väga kiiresti sotsiaalse ebastabiilsuse suurenemise ja rahutusteni. Ühiskond peab tagama toidu kättesaadavuse isegi kriiside ja eriolukordade ajal.

4.2   Kaasaegses võrgupõhises majanduses sõltub toiduga kindlustatus paljudest teguritest. Toiduga kindlustatus eeldab stabiilset energiavarustust (nafta ja elekter), infotehnoloogiat, tõhusat logistikat, head hügieeni ja toimivat kiirhoiatussüsteemi ühiskonna kaitsmiseks kahjuliku toidu eest. Liikmesriigid peavad tagama põllumajandus- ja toiduainesektori elutähtsa infrastruktuuri kaitse ja konkreetsed meetmed kohapeal.

4.3   Riigid peavad tagama toiduvarud eriolukordadeks. Seda nimetatakse varustuskindluseks. Selle all mõistetakse üldiselt materjalivoogude tagamist (näiteks erakorraliste varude soetamist), kuid varustuskindlust mõistetakse laiemalt kui võimet säilitada ühiskonnas peamised majandustegevuse harud, mis on elanikkonna elutingimuste ning ühiskonna toimimise ja turvalisuse jaoks esmatähtsad. Toidu kättesaadavusega seoses tähendab varustuskindlus seega võimet tagada toiduainete tootmine ja kogu toiduainesektori toimimine, seda ka kriisi- ja eriolukorras.

5.   ELi põllumajanduspoliitika ja varustuskindlus

5.1   Praegu valmistutakse Euroopa Liidus ÜPP järgmiseks läbivaatamiseks, s.o 2013. aasta järgseks põllumajanduspoliitikaks. Komisjon avaldas tulevase poliitika kohta teatise 2010. aasta novembris. Tõenäoliselt avaldab komisjon asjaomased õigusaktide ettepanekud 2011. aasta lõpus ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsust on oodata 2012. aastal. ELis saavutatakse piisav toiduainete tootmine jätkuvalt ÜPP meetmete kaudu.

5.2   Euroopa Ühenduse asutamislepingus sätestatud ELi põllumajanduspoliitika eesmärgid, mis võeti muutmata kujul üle eelmisel aastal ratifitseeritud Lissaboni lepingus, on järgmised:

5.3   On selge, et ülemaailmsed muutused ja nendega kaasnevad uued väljakutsed seavad ELi põllumajanduspoliitikale ka muud eesmärgid, kuid eespool nimetatud peamised eesmärgid on jätkuvalt vajalikud ja asjakohased. Aastate jooksul on ELi põllumajanduspoliitikat mitmeti kritiseeritud, seda ka kaubandusläbirääkimistel. Tegelikult on ÜPP suutnud täita oma eesmärke enam kui rahuldavalt. Kõikuvatele hindadele ja kriisiperioodidele vaatamata on ÜPP taganud toiduvarud ELi kõikides osades. Seega on ÜPP abil säilitatud ELis varustuskindlus, ehkki EL sõltub mõne põllumajandussaaduse ja tootmissisendi osas osaliselt impordist. Samas peab EL võtma arvesse asjaolu, et ELi äärepoolseimatel riikidel on tihti raskusi oma varude tagamisega perioodidel, mil hinnad tugevalt kõiguvad.

5.4   Tulevikus hakkavad ülemaailmsed turud toimima avatumalt. Mis tahes tulevased kaubanduslepingud võivad lubada kolmandate riikide põllumajandussaadustel (toiduohutuse kriteeriumide täitmise korral) lihtsamini ELi turule siseneda ja avada samas võimalusi ELi põllumajandussaaduste juurdepääsuks muudele turgudele. Maailma demograafiline olukord ja turud muudavad põllumajandusliku tootmise prioriteete ja nõudlust toidu järele kogu maailmas. Ühiskondade ja majanduspiirkondade vastastikune sõltuvus suureneb. Kliimamuutused toovad kaasa üha äärmuslikumaid ilmastikutingimusi. Arvestades asjaolu, et rahvusvahelise kaubanduse mahu suurenemisest üksi ei piisa toiduvarude tagamiseks, on tulevikus oodata põllumajandussaaduste hindade kõikumisi ja turgude ebastabiilsust. ELi tulevases põllumajanduspoliitikas tuleb tagada turu stabiliseerimise mehhanismid. EL ei tohi luua ülemaailmsel toiduaineturul ebastabiilsust, vaid peab aktiivselt aitama kaasa selle kaotamisele.

5.5   Euroopa Liit on maailmas oluline toiduainete tootja ja eksportija. Parim viis, kuidas EL saab aidata säilitada ülemaailmse toiduaineturu stabiilsust ja vältida toidukriise, on tagada oma põllumajandusturu tasakaal ja tulemuslik toimimine. ELil peaks olema oluline roll ka ülemaailmse toiduga kindlustatuse säilitamisel.

5.6   Euroopa tarbijad soovivad edaspidigi tarbida kvaliteetset, toitvat ja ohutut toitu. Tulevane põllumajanduspoliitika peab tagama, et kogu tootmine toimub keskkonda (õhk, pinnas, vesi) säästval viisil ja et tagatud on põllumajandusloomade heaolu. Asjaolu, et ELi standardid on ülejäänud maailmaga võrreldes kõrgemad, suurendab Euroopa tootjate kulusid ja ELi põllumajanduspoliitikas tuleb sätestada vahendid, et luua põllumajanduse ja ettevõtluse valdkonnas võrdsed konkurentsitingimused ELis ja muudes riikides toimuva tootmise vahel. ELi väljakutse on rakendada olemasolevaid vahendeid (nt kaubanduslepingud) ja luua uusi vahendeid, mille abil panna teised toiduaineid tootvad riigid üha enam järgima ELi toiduainetootjate kasutatavaid toidutootmisstandardeid.

5.7   Maaelu arengu poliitika (ÜPP 2. sammas) on edaspidigi maapiirkondade tasakaalustatud arengu jaoks väga tähtis. Maapiirkonnad on Euroopa lahutamatu osa. Praeguse 27 liikmesriigiga Euroopa Liidu elanikest elab rohkem kui 60 % maapiirkondades ja maapiirkonnad moodustavad 90 % liidu maismaapindalast. Liikmesriikide erinevat olukorda enam arvestav maaelu arengu poliitika võib tulevikus veelgi olulisemaks muutuda. Suureneb maaelu arengu poliitika roll töökohtade loomisel maakogukondades ja ärivõimaluste mitmekesistamisel. Maaelu arengu poliitikat võiks kasutada ELi hoovana põllumajandus- ja toiduainesektori varustuskindluse tagamisel.

5.8   Arvestades ülemaailmse toiduga kindlustatusega seonduvaid väljakutseid ja ebakindlust, tuleks ELi tulevases põllumajanduspoliitikas pöörata jätkuvalt tähelepanu varustuskindluse küsimustele. Toiduvarude kättesaadavuse tagamine on üks ELi põllumajanduspoliitika põhieesmärk. EL peab rohkem tegelema süstemaatilise kavandamisega, et tagada põllumajandusliku tootmise ja kogu toiduainesektori tasuvus, seda ka kriiside ja eriolukordade ajal. Selle võimaldamiseks peavad olema kättesaadavad vajalikud mehhanismid. Üheks ELi põllumajanduspoliitika keskseks eesmärgiks peab olema mitmekesise põllumajandusliku tootmise säilitamine ja selle edendamine kogu ELis. ELi toiduainepoliitikas on õigeks strateegiliseks lahenduseks kogu ELi erinevatest maapiirkondadest pärinevate kvaliteetsete toiduainete rikkaliku valiku säilitamine ELi kodanike jaoks. See aitab tagada ka varustuskindlust.

5.9   Pikas perspektiivis tähendab põllumajandus- ja toiduainesektori varustuskindlus seda, et põllumajanduslik tootmine peab olema säästev. Keskkonnasäästlikkusele lisaks on olulised ka majanduslik ja sotsiaalne mõõde. Rohkem tuleks rõhutada põllumajanduse rolli kliimamuutustega kohanemisel ja nende leevendamisel. Põllumajandus- ja toiduainesektoril on oma roll ka bioenergia tootmisel. Põllumajanduspoliitikasse tuleb integreerida ELi 2020. aasta strateegia eesmärgid.

5.10   Bioenergia tootmine on teinud ELi põllumajandusest olulise tegija taastuvenergia tehnoloogiate rakendamisel. Säästlik põllumajandus- ja toiduainesektor võib aidata oluliselt vähendada ELi sõltuvust imporditud fossiilkütustest ja tagada ELi tarbijate energiavarustuse kindluse. Bioenergia tootmine põllumajandusjäätmetest ja kõrvalsaadustest (sõnnikust, toiduainetööstuse jäätmetest jne) aitab vähendada saastatust ja süsinikdioksiidi heitkoguseid.

(1)  31. mail 2010 toimus Helsingis seoses käesoleva arvamuse koostamisega seminar teemal „ELi põllumajandus- ja toiduainesektori varustuskindlus”.

(2)  Nagu määratleti toiduteemalisel FAO tippkohtumisel.

(3)  ELT C 100, 30.4.2009, lk 44.