11.2.2011

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 44/129

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Aafrika sotsiaalmajanduse roll ja perspektiivid arengukoostöös” (omaalgatuslik arvamus)

2011/C 44/21

Raportöör: Luca JAHIER

17. detsembril 2009 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Aafrika sotsiaalmajanduse roll ja perspektiivid arengukoostöös”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav välissuhete sektsioon võttis arvamuse vastu 17. juunil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 464. istungjärgul 14.–15. juulil 2010 (15. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 116, erapooletuks jäi 1 liige.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Sotsiaalmajandus on kogu maailmas oluline nähtus, mida iseloomustavad järgmised aspektid: innovatsioonisuutlikkus, dünaamilisus, paindlikkus ja vastupidavus isegi kõige tõsisemate kriiside ajal, samuti suutlikkus kaasata kogu elanikkond, eriti kõige vaesemad ja kõige enam tõrjutud elanikkonnarühmad. Usaldusväärsete hinnangute kohaselt puudutab see 10 % maailma tööealisest elanikkonnast (1) ning selle osakaal kasvab kõikjal maailmas. Sotsiaalmajanduse spetsiifilised omadused ja dünaamilisus eristavad seda teistest majanduse vormidest. Samas täiendab see ideaalselt majandustegevuse muid vorme ja moodustab vahel ka sünergiaid.

1.2   Aafrika sotsiaalmajandus on valdkond, mis siiani on suures osas kogu rahvusvahelise kogukonna, sealhulgas Euroopa Liidu poolt unarusse jäetud. Selle eriomadusi ei tunnistata ning seetõttu ei ole seda aktiivselt kaasatud poliitikameetmetesse ega konsulteerimis- või otsustamisprotsessidesse. Ometi on sotsiaalmajandus lahutamatu osa Aafrika traditsioonilistest solidaarsusstruktuuridest ning kollektiivsetest ja kogukondlikest ettevõtetest, mis sageli võtavad ühistute või vastastikuste ühingute kõige erinevamaid vorme. Sotsiaalmajanduse mitmed struktuurid on oluline osa sellest ulatuslikust sektorist, mida nimetatakse mitteametlikuks majanduseks.

1.3   Mandril, kus 80–95 % elanikkonnast töötab mitteametlikus sektoris, saab sotsiaalmajandus olla otsustavaks vahendiks, mille abil parandada ja muuta järk-järgult elu- ja töötingimusi ning kohandada need inimväärikuse ja sotsiaalkaitse kõrgetele standarditele, mis aitavad selles osalejatel turul tegutseda ja anda otsustav panus Aafrika sotsiaalse ja majandusliku arengu heaks.

1.4   Majanduskriisi tagajärgede praeguses kontekstis on Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO) ametlikult tunnistanud sotsiaalmajanduse uuenduslikku olemust ja selle võimet anda märkimisväärne panus kohalikku arengusse. ILO esimene sotsiaalmajandusalane konverents toimus 19.–21. oktoobril 2009. aastal Johannesburgis, mille käigus võeti vastu ulatuslik tegevuskava. Maailmapank ja IMF on näidanud üles uuenenud huvi sotsiaalmajanduse vastu, kuna see ja eelkõige ühistud on tõestanud vastupidavust praegusele kriisile.

1.5   Seega on maailma suurima arenguabi andja ELi huvides osaleda kõnealuses rahvusvahelises algatuses. Hea võimalus selleks võiks olla 2012. aasta, mille ÜRO on kuulutanud rahvusvaheliseks ühistute aastaks. Komitee pakub välja järgmised võimalused Aafrika sotsiaalmajanduse edendamiseks arengukoostöö raames:

—	tagada, et EL tunnustab ametlikult sotsiaalmajanduse rolli ja panust Aafrika arengusse;

—	lisada sotsiaalmajandus Cotonou lepingu selliste valitsusväliste osalejate nimekirja, kes tuleb kaasata kõnealuse lepingu elluviimisesse;

—	kahekordistada valitsusvälistele osalejatele eraldatud rahastamist riiklikes ja piirkondlikes strateegilistes dokumentides;

—	tagada valitsusväliste osalejate, sealhulgas Aafrika sotsiaalmajanduses osalejate, kaasamine ELi tulevastesse suhetesse Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikidega 2020. aasta järgsel perioodil;

—	integreerida sotsiaalmajandus ELi ja Aafrika partnerlusse ning eelkõige seitsmendasse rände-, liikuvus- ja tööhõivepartnerlusse;

—	kaasata Aafrika ühistud ELi meetmetesse, mis on suunatud koostööle seoses põllumajanduse ja maapiirkondade arendamisega Aafrikas;

—	toetada Aafrika sotsiaalmajandust ELi temaatiliste programmide kaudu „Investeerimine inimressurssidesse” ja „Valitsusvälised osalejad ja kohalikud ametivõimud arenguprotsessis”;

—	edendada sotsiaalmajanduses osalejate võrgustike loomist ja arendamist (põhja ja lõuna ning lõuna ja lõuna vahel);

—	edendada haridust, koolitust, kultuurikoostööd ja soolist võrdõiguslikkust ELi programmides ja meetmetes;

—	tunnustada sotsiaalmajanduse panust inimväärsete töökohtade loomisesse Aafrikas ja tagada, et see peegelduks ELi koostöömeetmetes;

—	lisada sotsiaalmajandus Euroopa 2010. aasta arenguaruandesse, milles käsitletakse sotsiaalkaitse küsimusi;

—	edendada sotsiaalmajanduse toimimiseks sobivat keskkonda, eriti asjakohast õigusraamistikku, suutlikkuse arendamist, juurdepääsu rahastamisele ja võrgustike loomist;

—	süvendada sotsiaalmajanduse arendamise nimel Euroopa institutsioonidevahelist koostööd;

—	integreerida sotsiaalmajandus olemasolevatesse strateegilistesse partnerlustesse komisjoni ja ILO vahel.

Kooskõlas nende soovitustega kohustub komitee aktiivselt kaasama Aafrika sotsiaalmajanduse osapooled oma tegevustesse, eelkõige ELi ja AKV järelevalvekomitee töösse.

2.   Aafrika sotsiaalmajanduse olukord ja ulatus

2.1   Sotsiaalmajandus koosneb kõigist „ettevõtetest ja organisatsioonidest, eelkõige ühistutest, vastastikuse abi ühingutest, liitudest, sihtasutustest ja sotsiaalettevõtetest, mille tunnuseks on pakkuda tooteid, teenuseid ja teadmisi, järgides samaaegselt majanduslikke, sotsiaalseid ja solidaarsust edendavaid eesmärke” (2). Selliselt määratletuna on sotsiaalmajandus oluline majandusvaldkond mitte ainult Euroopas, vaid ka teistel mandritel, alustades Aafrikast.

2.2   Kuna tegemist on äärmiselt avatud mõistega, milles pannakse rõhk sarnasustele eri organisatsioonide ja ettevõtete vahel, ei ole praegu praktiliselt võimalik täpselt kaardistada sotsiaalmajanduse levikut ja arvulist suurust Aafrika iga riigi või kogu mandri tasandil. Siiski on võimalik tuua välja tunnused, mis iseloomustavad Aafrika sotsiaalmajanduse piiridesse kuuluvaid organisatsioone ja ettevõtteid.

2.3   Traditsiooniliselt on sotsiaalmajanduse üheks peamiseks osapooleks olnud ühistud, mida ILO (R193, 2002) on määratlenud järgmiselt: „sõltumatu liit isikutest, kes on vabatahtlikult ühinenud, et täita ühiseid majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi püüdlusi ja vajadusi ühises omanduses ja demokraatlikult juhitud ettevõtte kaudu”. Ühistud tõid Aafrikasse koloniaalvõimud ning need on iseseisvusliikumistega saanud Aafrika üheks peamiseks majanduslikuks ja sotsiaalseks vormiks (Develtere, Pollet & Wanyama, 2009). Enamikel juhtudel sõlmisid uued iseseisvad valitsused ühistutega siiski tihedad sidemed, mida kasutati kui toetus- ja kontrollivahendeid eri sotsiaal- ja majandusvaldkondades. Alles 1990. aastatel toimunud liberaliseerimise käigus õnnestus ühistutel eemalduda ülemäärasest sõltuvussuhtest riigiga, mis senini oli neid iseloomustanud, saades tagasi ühistumudelile iseloomulikud autonoomia, vabatahtlikkuse põhimõtte ja sisemise demokraatia tunnused ning sisenedes seega uude nn taassünni ja laienemise süsteemi.

2.4   Viimase 15 aasta jooksul on ühistumudeli levik ja populaarsus märgatavalt suurenenud. Nagu näitasid Develtere, Pollet & Wanyama (2009) (3) analüüsides 11 Aafrika riigi andmeid, on võrreldes aastatega 1989–1992 mitmel puhul (nt Keenias, Ghanas ja Senegalis) aktiivsete ühistute arv enam kui kahekordistunud ning need moodustavad väga olulise osa riikide majandusest.

2.5   Enamik Aafrika ühistutest on klientide omandis (client-owned) ja need toimivad põllumajandussektoris. Samas on need väga levinud ka laenusektoris: WOCCU (World Council of Credit Unions) andmetel eksisteeris 2007. aastal ligikaudu 12 000 laenuühistut, millel oli üle 15 miljoni liiget 23 riigis ning kelle säästude hulk oli ligikaudu 3,5 miljardit dollarit (Fonteneau & Develtere, 2009). Seega on ühistutel mitmes Aafrika piirkonnas keskne koht mikrofinantseerimisinstitutsioonina. Samuti on ühistud tegevad ehitus-, kindlustus- ja turustussektoris. Hinnanguliselt kuulub ligikaudu 7 % Aafrika elanikkonnast ühistusse.

2.6   Vastastikuse abi ühingute peamine eesmärk on pakkuda oma liikmetele ja nende peredele sotsiaalteenuseid, jagades riske ja vahendeid ning toimides sotsiaalkaitse sektoris. Need ühingud pööravad erilist tähelepanu kõigile tervishoiu ja tervishoiuteenustega seotud küsimustele. Vastastikuse abi ühingud on arvuliselt ja mõjult olulised: hinnanguliselt tegutseb Lääne-Aafrikas vähemalt 500 sellist ühingut, mis tähendab, et see puudutab sadu tuhandeid inimesi. Alates 2003. aastast on Ruanda terviseministeerium seda tüüpi ettevõtted integreerinud oma strateegiasse terviseteenustele juurdepääsu laiendamiseks, toetudes ministeeriumi käsutuses olevatele andmetele, mille järgi kuulub 75 % elanikkonnast vähemalt ühte ühingusse. Siiski ei tuleks nimetada mitte ainult tervishoiusektorist. Vastastikuse abi ühingutega sarnased organisatsioonid ja/või ettevõtted tegutsevad ka teistes sektorites. See puudutab tontiinkindlustusteenuseid (tontines) prantsuskeelsetes Aafrika riikides ning laenusektori osas krediidiühistuid (credit unions) ingliskeelses Aafrikas või ka matusekorraldajaid, kes osutavad matuseteenuseid eri riikides, sh Etioopias ja Lõuna-Aafrikas.

2.7   Lääne-Aafrika majandus- ja rahaliidu (UEMOA) ministrite nõukogu kiitis 26. juunil 2009. aastal esmakordselt Aafrikas heaks määruse (nr 07/2009) vastastikuse abi ühingute kohta (sotsiaalsed ühingud). Nn vastastikuseid põhimõtteid iseloomustavad põhiväärtused määratletakse ja tunnustatakse järgmisel viisil: läbipaistvus, sotsiaalne vastutus, demokraatia, võrdsus, õiglus ja solidaarsus. Kõnealuste põhimõtete kaudu määratletakse ka teised omadused, mis iseloomustavad sotsiaalseid ühinguid, eelkõige vabatahtlikkusel põhinev ja mittediskrimineeriv liikmesus, mittetulunduslik eesmärk, demokraatlik ja osalusel põhinev toimimine, autonoomia ja sõltumatus, halduskomitee vabatahtlik töö ning vastutustundlik osalemine.

2.8   Veel üks arvukas ja kõigis võimalikes sektorites levinud rühm nii Aafrika linna- kui maapiirkondades on liidud, mille hulgas on vabatahtlikud organisatsioonid, kogukonnal põhinevad organisatsioonid (community-based organisations), mittetulundusorganisatsioonid, valitsusvälised organisatsioonid jne. Sotsiaalmajandusega seotud liitude arv on hüppeliselt kasvanud seoses 1990. aastate demokratiseerimisprotsessiga tänu õigusliku raamistiku paranemisele ning tegevusstruktuuride paindlikkusele, mis võimaldavad kõnealust mudelit kohandada kõige erinevamatele sotsiaalsetele vajadustele. Selle rühma sees on eriti oluline valitsusväliste organisatsioonide roll: kuna nad on tihtipeale seotud põhjapool asuvate samalaadsete organisatsioonide ja institutsioonidega, suudavad nad mobiliseerida olulisi vahendeid ja tegutseda seega suuremas mastaabis. Ka sotsiaalpartnerid on sageli aktiivsed eri riikides, et edendada sotsiaalmajanduslikke struktuure ja algatusi.

2.9   Struktuuriliste kui tegevuslike tunnuste tõttu on ühistutel, vastastikuse abi ühingutel, liitudel ja teistel sotsiaalmajandusega seotud organisatsioonidel ja ettevõtetel Aafrikas oluline majanduslik ja sotsiaalne mõju. Kõigepealt pakuvad nad töökohti ja võimaldavad otsest ja demokraatlikku osalemist vahendite korraldamisel ja jagamisel. Tegutsedes laiemalt kogu ühiskonnas ning sageli kõige vaesemates maapiirkondades, kus riigi sekkumine on väike või olematu, tagavad sotsiaalmajanduslikud organisatsioonid ja ettevõtted juurdepääsu sotsiaal- ja/või majandusteenustele elanikkonna kõige haavatavamatele rühmadele (vaesed, naised, puuetega inimesed, kvalifitseerimata töötajad, sisserändajad jne). Olgu siis tegemist väikelaenu, arsti- või sotsiaalabiga HIV/AIDSi-haigetele, osalemisega põllumajandusühistus või matusekorraldaja ettevõttes, sotsiaalmajanduslikud organisatsioonid ja ettevõtted võimaldavad rakendada sotsiaalkaitsemeetmeid solidaarsel ja kogukondlikul alusel ning samaaegselt pakuvad kaupu või teenuseid, millel on vaieldamatu majanduslik tähtsus ja otsene mõju vaesuse vähendamisele.

2.10   Sotsiaalmajanduslike organisatsioonide või ettevõtete rolli olulisus suureneb veelgi ülemaailmse majandus- ja finantskriisi tagajärgede valguses. Aafrikas lisandusid need 2007.–2008. aastate toidu- ja energiakriisi omadele (4). Kuna suure osa elanikkonna majanduslik ja sotsiaalne olukord halvenes, oleksid arenguriikide valitsused pidanud tugevdama ja arendama oma sageli puudulikke sotsiaalkaitsesüsteeme. Sotsiaalmajandus on kõnealuses valdkonnas juba olemas ja aktiivne ning kompenseerib sageli puudujäägid riigi algatustes või nende killustatuse, valitsustelt ja institutsioonidelt sellegipoolest nende rolli ja vastutust võtmata.

3.   ILO programm

3.1   Sotsiaalmajandus võimaldab oma omaduste tõttu luua uusi töökohti, tagada põhiõiguste järgimise töökohal ning edendada sotsiaalkaitset ja -dialoogi. Niisiis on sotsiaalmajandus täielikus kooskõlas ILO strateegiliste eesmärkidega, et saavutada ja tagada inimväärne töö (decent work). Töö loetakse inimväärseks, kui seda teostatakse „vabaduse, võrdsuse, ohutuse ja inimväärikuse tingimustes”. Inimväärne töö on olnud ILO meetmete kauaaegne põhieesmärk. Seda peetakse prioriteediks vaesuse vähendamise tegevuskavades ja see on vahend, et edendada säästvat, kaasavat ja õiglast arengut.

3.2   Aruandes „Inimväärse töö tegevuskava Aafrikas: 2007–2015” (ILO, 2007) loetleb ILO võimalusi ja väljakutseid, mis Aafrika ees seisavad, et inimväärne töö muutuks reaalsuseks kogu mandril ning et tagada vajalik majanduslik ja sotsiaalne areng. Peamised mainitud väljakutsed puudutavad tööpuudust, madalat tööhõivet ja vaesust, sotsiaalkaitse rolli arengus, sotsiaalse tõrjutuse ja HIV/AIDS-i levikuga seonduvaid probleeme. Otseselt ei mainita kõnealuses dokumendis sotsiaalmajandust kordagi. Aga mõisted, meetmed, rõhuasetus ühistutele ja liitudele, võrdsuse, osaluse ja sotsiaalse kaitse teemade keskne koht on kõik tegurid, mis ühtivad sotsiaalmajanduse põhialustega.

3.3   Aastate jooksul on ILO saavutanud olulise pädevuse sotsiaalmajanduse valdkonnas, nii oma tavapäraste vahendite kasutamise kui ühistutele keskendunud osakonna loomise kaudu (EMP/COOP) ning kogu Aafrikat hõlmava (nt Coop Afrique) või konkreetset riiki puudutava (nt projekt SAY JUMP! Lõuna-Aafrikas) tehnilise abi programmide käivitamise kaudu.

3.4   Seega ei ole juhus, et just ILO korraldas esimesena rahvusvahelise arutelu Aafrika sotsiaalmajanduse teemal. Kõigepealt tellis ILO terve rea analüüse ja uuringuid ühistute kohta Aafrikas, seejärel korraldati 2009. aasta oktoobris Johannesburgis konverentsi teemal „Sotsiaalmajandus – Aafrika vastus kriisile”. Kõnealusel üritusel osalesid esindajad kogu mandrilt ning selle eesmärk oli vastu võtta tegevuskava Aafrika sotsiaalmajanduslike ettevõtete ja organisatsioonide edendamiseks (5).

3.5   Tegevuskavas on neli strateegilist eesmärki:

—	ülemaailmsel tasandil võtavad ILO ja sotsiaalmajanduse sidusrühmad kohustuse edendada sotsiaalmajanduslike ettevõtete ja organisatsioonide tunnustamist, samuti suurendada partnerluste arvu põhja ja lõuna ning Aafrika ja maailma teiste piirkondade sotsiaalmajanduslike võrgustike vahel;

—	piirkondlikul tasandil püütakse edendada sotsiaalmajanduslikke ettevõtteid ja organisatsioone, sealhulgas mobiliseerida ressursse, et luua sotsiaalmajanduslik programm Aafrika jaoks;

—	riiklikul tasandil on eesmärk luua arenguks ning sotsiaalmajanduslike ettevõtete ja organisatsioonide tugevdamiseks vajalikud õiguslikud, institutsioonilised ja poliitilised raamtingimused ning neid tugevdada ja/või edendada;

—

mikro- ja kesktasandil keskendutakse sotsiaalmajanduslike ettevõtete ja organisatsioonide tõhususe suurendamisele, et need vastaksid paremini elanikkonna vajadustele järgmistes valdkondades: sotsiaalkaitse, sissetulekute loomine, tööhõive edendamine ja töökohal järgitavad õigused, toiduga kindlustatus ja keskkonnakaitse, HIV/AIDSi vastane võitlus, sotsiaalne tõrjutus jne.

3.6   Kuna ülemaailmse majandus- ja finantskriisi mõjule lisandus eelnenud toidu- ja energiakriis, muutub Johannesburgi tegevuskavas loetletud eesmärkide täitmine eriti oluliseks. ILO hinnangul töötab 73 % Saharast lõunapool asuvate Aafrika riikide töötajatest ebakindlatel töökohtadel ning see määr võis 2009. aastal tõusta 77 %-ni, tuues tõenäoliselt kaasa nii Aafrika-sisese kui Euroopasse suunduvad suurenenud rändevood, puudutades hulgaliselt parema töö otsinguil olevaid töötajaid. Kriisi tagajajärjed on juba endast tunda andnud välismaiste otseinvesteeringute vähenemise kaudu nii infrastruktuuridesse kui kaupade tootmisesse, samuti emigreerunute rahaülekannete vähenemise kaudu. Sotsiaalmajanduslike ettevõtete ja organisatsioonide levimise edendamine ja tugevdamine aitab kaasa töökohtade loomisele ja kujutab endast seega konkreetset alternatiivi rändevoogudele.

3.7   Ühistute oluline panus sotsiaalmajanduslikule arengule andis ÜRO-le tõuke kuulutada 2012. aasta rahvusvaheliseks ühistute aastaks. See on võimalus toetada ja tugevdada sotsiaalmajanduslike organisatsioonide ja ettevõtete rolli.

4.   Perspektiivid ja soovitused ELi meetmeteks ja uuteks prioriteetseteks poliitikavaldkondadeks

4.1   Sotsiaalmajandus, mille majanduslikku ja sotsiaalset rolli tunnustatakse üha rohkem, on oluline tegur Euroopa Liidus. 2006. aastal koostas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee esimese selleteemalise ulatusliku aruande (6). 2009. aastal tunnistas Euroopa Parlament, et sotsiaalmajandus on Euroopa integratsiooni üks sambaid, „arvestades, et sotsiaalmajandus moodustab 10 % kogu Euroopa Liidu ettevõtlusest, seda esindab 2 miljonit ettevõtet, see hõlmab 6 % kogu tööhõivest ning sellel on suur potentsiaal luua ja säilitada stabiilseid töökohti” (7). Lõpuks soovitas komitee, et tunnustataks ja säilitataks eri ettevõtlusmudelid, nende hulgas sotsiaalmajandust (8).

4.2   Väliskoostöö programmides ei ole sotsiaalmajandusel täieõiguslikku kohta teemade hulgas, millega määratletakse ELi arengualased meetmed. Peamised valdkonnad, milles sotsiaalmajandusorganisatsioonid ja -ettevõtted on Aafrikas aktiivsed, kuuluvad kõik siiski ELi tegevusprioriteetide hulka: sotsiaalkaitse, tervishoid, sotsiaalne kaasatus, tööhõive, põllumajanduse ja maaelu areng, mikrorahastamine, kultuur. Ehkki asjakohased vahendid ja meetmed, mida EL võiks kasutada, ei ole konkreetselt suunatud sotsiaalmajanduslike organisatsioonide ja ettevõtete selgeks toetamiseks, on need kõik olemas.

4.3   Selleks, et Aafrika uus sotsiaalmajanduslik tegelikkus integreeritaks ELi arengukoostöösse, soovitab komitee, et EL tunnistaks ametlikult Aafrika sotsiaalmajanduse olemasolu. Sellise uue prioriteedi lisamine ELi tegevuskavasse võib ELile pakkuda konkreetset huvi ja lisaväärtust, sest see edendaks tõelist koostööd selliste rahvusvaheliste organisatsioonidega nagu ILO ja Maailmapank, tugevdades seeläbi süsteemseid sünergiaid, mis osutuvad arengukoostöös üha kasulikumaks. Lisaks võimaldab kõnealune uus prioriteet kaasata Euroopa sotsiaalmajanduse peamised osalejad ning annaks seega panuse Euroopa avalikkuse toetuse suurendamisele ELi välisabi tugevdamisel.

4.4   Kõige tõhusam viis tunnustamaks põhimõtteliselt Aafrika sotsiaalmajanduse rolli ja selle panust Aafrika arengusse, on edendada kõnealust sektorit ELi olemasolevate partnerluste kaudu Aafrikaga, st Cotonou lepingu ning ELi ja Aafrika partnerluse kaudu.

4.4.1   On kahetsusväärne, et Cotonou lepingu 2010. aasta läbivaatamine on juba lõppenud ning et seal ei sisaldu sotsiaalmajandust puudutavaid sätteid. ELi delegatsioonid Aafrika riikides peaksid siiski võtma meetmeid, et lisada viivitamatult sotsiaalmajanduslikud organisatsioonid ja -ettevõtted kaardistatavate ja konsulteeritavate sidusrühmade nimekirja.

4.4.2   Lisaks peaks 2015. aastal toimuv läbivaatamine võimaldama sotsiaalmajandust selgesõnaliselt tunnustada ja lisada see kategooria alla „valitsusvälised osalejad”, keda tuleb teavitada, kellega tuleb konsulteerida ja kes tuleb kaasata lepingu elluviimisesse. Nende tõhus kaastöö tuleb tagada piisavate rahaliste vahendite ja võimalustega.

4.4.3   Komitee on seisukohal, et pärast Cotonou lepingu lõppemist 2020. aastal, tuleks ELi suhete kujundamisel AKV riikidega kaaluda mitte üksnes valitsusvälistele osalejatele suunatud institutsiooniliste meetmete kaasamist, mis on sarnased Cotonou lepingus sisalduvatele meetmetele, vaid samuti tuleks tagada sotsiaalmajanduse selgesõnaline kaasamine kõnealusesse kategooriasse.

4.5   Mis puutub ELi ja Aafrika partnerlust, siis saab luua otseseid seoseid seitsmenda rände-, liikuvus- ja tööhõivepartnerluse eesmärkide ja meetmete vahel ning nende eesmärkide vahel, mida soovitakse saavutada sotsiaalmajanduse kaudu, eelkõige seoses panusega töökohtade loomise, mitteametliku majanduse järk-järgulise formaliseerimise ja inimväärse töö edendamise osas. Selles kontekstis kujutavad 2010. aasta novembriks kavandatud 3. ELi ja Aafrika tippkohtumine ja sel kohtumisel vastu võetavad tegevuskavad endast konkreetset võimalust sotsiaalmajanduse edendamiseks. Näiteks võiks kõneluse partnerluse uues tegevuskavas sisalduda järgmised elemendid:

—	eesmärk: tunnustada ja edendada sotsiaalmajandust kui vahendit, et vähendada lõhet ametliku ja mitteametliku majanduse vahel ning julgustada inimväärsete töökohtade loomist;

—	tegevus: tugevdada Aafrika sotsiaalmajanduses osalejate võimeid ja oskusi, töötades kutseõppeasutustes ja kõrgkoolides välja koolituskavad, eelkõige juhtimise alal;

—	tegevus: hõlbustada sotsiaalmajanduses osalejatele suunatud laenusid ja mikrokrediite;

—	tegevus: aidata Aafrika valitsustel luua sotsiaalmajanduslike ettevõtete ja organisatsioonide edendamiseks ja toimimiseks sobiv õiguslik, institutsiooniline ja poliitiline raamistik.

4.6   Sektori tasandil on Aafrika sotsiaalmajanduslikud organisatsioonid ja ettevõtted väga aktiivsed põllumajanduse ja maaelu arengu sektoris. Kõnealuses valdkonnas võeti ELi ja Aafrika põllumajandussektori strateegia ning teatise „Aafrika põllumajanduse edendamine” (9) raames konkreetsed kohustused. Kummaski dokumendis aga ei mainita ühistute sektorit, mis on Aafrika sotsiaalmajanduse üks kandetelgi. Võimalused tegutsemiseks ja koostööks Aafrika põllumajandus- ja maaühistutega on siiski arvukad ning vastaksid eesmärgile panna „rõhku põllumajanduse juhtimise parandamisele ning põllumajandusega tegelevate Aafrika avalik-õiguslike ja eraorganisatsioonide suutlikkuse suurendamise toetamisele” (10).

4.6.1   Lisaks tuleb märkida, et ELi arengukoostöö rahastamisvahend hõlmab toiduga kindlustatuse temaatilist programmi. Ka see on valdkond, milles ELi olemasolevaid vahendeid ja programme saaks kasutada, et tunnustada olulist rolli, mida Aafrika sotsiaalmajanduslikud ettevõtted ja organisatsioonid saavad Euroopa arengukoostöös etendada.

4.7   Veel üks arengukoostöö rahastamisvahendi alla kuuluv ja käsitlemist vajav temaatiline programm on „Investeerimine inimressurssidesse”. Seda inimressursside arendamiseks mõeldud programmi võiks kasutada, et toetada Aafrika sotsiaalmajanduse osalejate ettevõtlusoskuste koolitamist ja tugevdamist.

4.7.1   See oleks kooskõlas ILO deklaratsiooni sätetega oskuste arendamise kohta, eelkõige juhtimise alal. Haridus ja koolitus on väga olulised, et tugevdada sotsiaalmajanduslike organisatsioonide ja ettevõtete suutlikkust ning võimaldada neil konkureerida turgudel. Seejärel tuleb teha erilisi jõupingutusi naiste haridus- ja koolitusprogrammide osas. Naiste roll Aafrikas on sageli alahinnatud, eelkõige põllumajandussektoris ja maapiirkondades.

4.8   ELil tuleks hariduse ja koolituse osas oskuste ja juhtimise arendamiseks edendada ja julgustada suhteid Euroopa ja Aafrika sotsiaalmajanduslike organisatsioonide ja ettevõtetega. Kogemuste ja heade tavade vahetamine ning tehniline abi põhja–lõuna ja lõuna–lõuna suunal aitaks tugevdada Aafrika struktuure (11). Sellest tulenevalt julgustab komitee sotsiaalmajanduslike võrgustike loomist ja arendamist (põhi-lõuna ja lõuna-lõuna suund) olulise koostöö- ja oskusteabe siirdamise vahendina sotsiaalmajanduslike organisatsioonide ja ettevõtete vahel.

4.9   Haridus ja koolitus on olulised ka töökvaliteedi ning üldisemas mõttes kultuurilise koostöö seisukohast. Neil kahel valdkonnal on töökohtade loomisel esmatähtis roll, nii nagu komitee on korduvalt märkinud. Seega on vaja, et EL arvestaks neid valdkondi Aafrika sotsiaalmajanduse lisamisel oma programmidesse ja tegevusmeetmetesse.

4.10   Kui arvestada, et töökohtade loomine koos sotsiaalkaitse ja soolise võrdõiguslikkuse küsimustega on sotsiaalmajanduse oluline osa, eelkõige mis puudutab tööhõivet maapiirkondades, saab ELi ja Aafrika strateegia teatud aspekte siduda Johannesburgi tegevuskava eesmärkidega. See kehtib eelkõige rännet, liikuvust ja tööhõivet käsitleva ELi ja Aafrika partnerluse kolmanda prioriteetse meetme – tööhõive ja vaesuse vastu võitlemine – kohta, millega rõhutatakse inimväärse töö põhimõtet.

4.11   Veel üks vahend, mille abil saaks põhimõtteliselt tunnustada sotsiaalmajanduse rolli Aafrika arengus, võiks olla Euroopa 2010. aasta arenguaruanne. 2010. aastal on aruande keskne teema sotsiaalkaitse küsimus. See on valdkond, milles sotsiaalmajanduslikel organisatsioonidel ja ettevõtetel on eelkõige Aafrikas, nagu juba märgitud, (12) oluline roll. Aafrika sotsiaalmajanduse selgesõnaline lisamine 2010. aasta Euroopa arenguaruandesse võimaldaks töötada välja praegu puuduva konkreetse sotsiaalkaitsealase poliitika ELi arengukoostöö valdkonnas.

4.12   Lisaks soovitab komitee komisjonil käivitada liikmesriikide tegevuste kaardistamise koostöö alal Aafrika sotsiaalmajanduses osalejatega, nii et kõnealuses valdkonnas paraneks tööjaotus ja koordineerimine ELi ja liikmesriikide vahel.

4.13   Selleks et Aafrika sotsiaalmajandus saaks anda tõhusa panuse vaesuse kõrvaldamisesse, on vaja sobivat keskkonda, eelkõige asjakohast õigusraamistikku, suutlikkuse arendamist, juurdepääsu rahastamisele ning võrgustike loomist Aafrika sotsiaalmajanduslike organisatsioonide ja Euroopa sarnaste struktuuride vahel. Õiguskeskkonna osas tuleb ELil ja ILO-l julgustada Aafrika ametivõime registreerima sotsiaalmajanduslikke organisatsioone ja võtma vastu õigusakte, mis võimaldavad neil osalejatel tõhusalt tegutseda, käsitledes ka tootmisvahendite omandilise kuuluvuse võtmetähtsusega küsimust. EL ja liikmesriigid võiksid jagada neis Euroopa riikides arendatud parimaid tavasid, kus sotsiaalmajandus toimib kõige aktiivsemalt.

4.13.1   ELi toetusmeetmeid sotsiaalmajanduses osalejate suutlikkuse parandamiseks ja võrgustike loomiseks tuleks hallata riiklikul, piirkondlikul ja mandri tasandil, eelkõige Cotonou lepingu, ELi Aafrika strateegia ja temaatilise programmi „Valitsusvälised osalejad ja kohalikud ametivõimud arenguprotsessis” (ELi arengukoostöö rahastamisvahend) kaudu (13). Need tegevused võiksid hõlmata toetust koordineerimisele, huvide kaitsmist ja dialoogi, sotsiaalmajanduslike organisatsioonide vertikaalset ja horisontaalset integratsiooni, koolitust jne.

4.13.2   Selleks tuleks sotsiaalmajanduslikud organisatsioonid lisada nende valitsusväliste osalejate kategooriasse, mis on abikõlbulikud eelmainitud temaatiliste programmide raames. Samuti tuleks ELi tulevaste finantsperspektiivide (2014–2020) läbivaatamisel suurendada rahastamist temaatilistele programmidele või sellistele täiendavatele temaatilistele programmidele, millesse sotsiaalmajandus on tõhusalt kaasatud (14). Rahastamist tuleks kahekordistada, nii nagu komitee on seda juba soovinud (15). ELi rahastamisest sõltumatult tuleb julgustada ja jätkata koordineerimist, dialoogi, sünergiaid ja konkreetseid koostööprojekte Euroopa ja Aafrika sotsiaalmajanduse eri sektorite, eriti Aafrika organisatsioonide vahel. Samuti tuleks suurendada 11. Euroopa Arengufondi (EAF, 2014–2019) asjaomaste programmide rahastamist, et sotsiaalmajandus saaks sellest abist kasu.

4.14   Soodsat keskkonda iseloomustab ka valitsusvälistele osalejatele tagatud konkreetsed juurdepääsutingimused rahastamisele lihtsustatud menetluste alusel. Eriline ja uuenduslik aspekt on pikaajalised laenud struktureeritumatele sotsiaalmajanduse osapooltele. ELil tuleb omalt poolt lihtsustada juurdepääsu seda tüüpi laenudele uute või olemasolevate vahendite kaudu.

4.15   Lõpuks toetab komitee nii institutsioonides toimuvat kui institutsioonidevahelist Euroopa koostööd Aafrika sotsiaalmajanduse edendamiseks. Komitee kutsub üles:

—	Euroopa Parlamenti, kes on juba võtnud vastu resolutsiooni sotsiaalmajanduse mõju kohta Euroopa integratsioonile, (16) võtma vastu teise resolutsiooni Aafrika sotsiaalmajanduse panuse kohta vaesuse kõrvaldamisse kas säästva arengu komisjonis ja/või AKV-ELi parlamentaarse ühisassambleel;

—	2010. aasta teisel poolel ELi Nõukogu eesistujariigina toimivat Belgiat, kelle eesistumine toimub samaaegselt ELi ja Aafrika kolmanda tippkohtumisega, aktiivselt tegutsema Aafrika sotsiaalmajanduse parema tunnustamise ja toetamise nimel;

—	soovitab Euroopa Komisjonil uurida võimalusi kaasata sotsiaalmajandus komisjoni ja ILO vahelisse strateegilisse partnerlusse arengu valdkonnas, mille abil püütakse vähendada vaesust, edendada aastatuhande arengueesmärkide saavutamist ning teostada programmi „Inimväärne töö kõigile” (17).

---

(1)  Johannesburgis 19.–21. oktoobril 2009 toimunud ILO konverentsi ettevalmistav dokument, vt lisa 3.

(2)  Vt „Aafrika sotsiaalmajanduse ettevõtete ja organisatsioonide edendamise tegevuskava” artikli 1 preambulit. Dokument koostati ILO piirkondlikuks konverentsiks teemal „Sotsiaalmajandus – Aafrika vastus ülemaailmsele kriisile”, Johannesburg 19.–21. oktoober 2009; vt ka diagrammi lisas 2.

(3)  Vt lisa 3.

(4)  Vt arvamus REX 285 – CESE 1954/2009 „Arenguriikide toetamine kriisiga toimetulemiseks”, raportöör Luca Jahier.

(5)  Vt lisa 1 ja http://www.ilo.org/public/english/region/afpro/addisababa/pdf/se_planofaction_en.pdf.

(6)  CIRIEC, sotsiaalmajandus Euroopa Liidus, CESE/COMM/05/2005.

(7)  Euroopa Parlamendi 19. veebruari 2009 resolutsioon sotsiaalmajanduse teemal, raportöör Patrizia Toia, .

(8)  ELT C 318, 23.12.2009, lk 22.

(9)  Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Aafrika põllumajanduse edendamine - Ettepanek põllumajanduse arendamise alaseks koostööks mandri ja piirkondlikul tasandil Aafrikas” (KOM(2007) 440 lõplik).

(10)  ELi ja Aafrika strateegiline partnerlus – ELi ja Aafrika ühine strateegia, punkt 73.

(11)  Hea näide põhja–lõuna sotsiaalmajandusvõrgustikust on Euroopa ja Vahemere sotsiaalmajandusvõrgustik (ESMED), mis hõlmab organisatsioone Hispaaniast, Prantsusmaalt, Itaaliast, Marokost, Portugalist ja Tuneesiast. Võrgustik toetab ja edendab vahetus- ja koostööprojekte Euroopa-Vahemere piirkonna partnerluse raames.

(12)  Vt eelpool punktid 2.8 ja 2.9.

(13)  Kõnealuse programmi artiklis 5.1.2 märgitakse, et EL edendab algatusi, mis aitavad kaasa rahvusvaheliste vahetuste edendamisele, usaldusväärse kliima loomisele, valitusväliste ja kohalike ametivõimude (põhi-lõuna ja lõuna-lõuna suund) võrgustike loomisele ja tegevuste koordineerimisele.

(14)  Näiteks arengukoostöö rahastamisvahendi temaatilised programmid „Investeerimine inimressurssidesse” ja „Toiduga kindlustatus”.

(15)  Vt arvamus REX 285/2009 „Arenguriikide toetamine kriisiga toimetulemiseks”, punkt 6.3, raportöör Luca Jahier.

(16)  Vt joonealune märkus 4.

(17)  http://ec.europa.eu/europeaid/what/social-protection/documents/memorandum_of_understanding_ec_ilo_en.pdf.

---