EUR-Lex Piekļuve Eiropas Savienības tiesību aktiem

Atpakaļ uz EUR-Lex sākumlapu

Šis dokuments ir izvilkums no tīmekļa vietnes EUR-Lex.

Dokuments 62009CN0038

Kohtuasi C-38/09 P: Ralf Schräderi 19. novembril 2008 esitatud apellatsioonkaebus Esimese Astme Kohtu (seitsmes koda) 29. jaanuari 2009 . aasta otsuse peale kohtuasjas T-187/06: Ralf Schräder versus Ühenduse Sordiamet

ELT C 82, 4.4.2009., 17./18. lpp. (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

4.4.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 82/17


Ralf Schräderi 19. novembril 2008 esitatud apellatsioonkaebus Esimese Astme Kohtu (seitsmes koda) 29. jaanuari 2009. aasta otsuse peale kohtuasjas T-187/06: Ralf Schräder versus Ühenduse Sordiamet

(Kohtuasi C-38/09 P)

(2009/C 82/32)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellant: Ralf Schräder (esindajad: advokaadid T. Leidereiter ja W. -A. Schmidt)

Teised menetluspooled: Ühenduse Sordiamet

Apellandi nõuded

tühistada Esimese Astme Kohtu (seitsmes koda) 18. novembri 2008. aasta otsus kohtuasjas T-187/06;

rahuldada ühenduse sordiameti apellatsiooninõukogu 2. mai 2006. aasta otsuse (asi A 003/2004) tühistamistaotlus, mille hageja kõigepealt esitas;

eelmise punkti asemel teise võimalusena

saata asi Esimese Astme Kohtule uue otsuse tegemiseks tagasi;

mõista kõik käesoleva kohtumenetlusega, Esimese Astme Kohtu menetlusega ja apellatsiooninõukogu menetlusega seotud kulud välja ühenduse sordiametilt.

Väited ja peamised argumendid

Käesoleva apellatsioonkaebuse ese on Esimese Astme Kohtu otsus, millega jäeti rahuldamata hageja poolt Ühenduse Sordiameti apellatsiooninõukogu selle otsuse peale esitatud hagi, mis käsitleb taimesordi „SUMCOL 01” ühenduse sordikaitse taotlust. Apellant heidab Esimese Astme Kohtule ette seda, et vaidlustatud otsusega jättis viimane jõusse apellatsiooninõukogu otsuse, mille kohaselt taotletav sort ei eristu selgelt võrdlussordist, mis tema sõnul on üldtuntud.

Esimeses väites tugineb apellant mitmele menetlusveale. Esimese Astme Kohus on apellatsiooninõukogu otsuse kontrollimisel jõudnud järeldustele, mis on väärad ainuüksi menetlusdokumentide põhjal. Apellant väidab, et Esimese Astme Kohus on moonutanud asjaolusid ja tõendeid, liialdanud nõuete osas, mis on seatud apellandi väidetele ning mille osas Esimese Astme Kohus satub otsuses endaga vastuollu ja rikkunud apellandi kaitseõigusi. Apellant märgib, et Esimese Astme Kohus jättis nii arvesse võtmata suure osa tema väidetest ning apellandi mitmed tõendite esitamise pakkumised, lükates need tagasi põhjendusel, et väited on formuleeritud üldsõnaliselt. Apellandi sõnul on Esimese Astme Kohus jätnud arvesse võtmata ka selle, et osaliselt oli hagejal juba objektiivselt võimatu esitada oma väited „konkreetsemalt”. Apellant leiab, et Esimese Astme Kohus on nii rikkunud ka apellandi kaitseõigusi ning tõendamiskoormist ja tõendite esitamist puudutavaid põhimõtteid. Apellant heidab Esimese Astme Kohtule ette seda, et viimane laiendas kohtuvaidluse eset õigusvastaselt, tuginedes vaidlustatud otsuses põhjendusele, mida ei olnud esitanud ei ühenduse sordiamet ega apellatsiooninõukogu.

Kaebuse teises väites heidab apellant Esimese Astme Kohtule ette ühenduse õiguse rikkumist, kuna viimane leidis Nõukogu 27. juuli 1994. aasta määruse (EÜ) nr 2100/94 ühenduse sordikaitse kohta artikli 7 lõike 2 tõlgendamisel, et teaduskirjanduses esinenud sordikirjeldus tõendab kõnealuse sordi üldtuntust. Apellant osutab ka eelnimetatud määruse artikli 62 rikkumisele ning nõukogu määruse (EÜ) nr 2100/94, milles sätestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 2100/94 rakenduseeskirjad seoses menetlusega ühenduse sordiametis, artikli 60 rikkumisele osas, mis puudutab ühenduse sordiameti menetlust.


Augša