16.5.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 120/66

1.1

Põlvkondadevahelise solidaarsuse põhimõte on üks Euroopa sotsiaalmudeli struktuurielemente. Demograafilise tasakaalu puudumise tagajärjed nõuavad uusi jõupingutusi ja uusi lahendusi, et saavutada uus vajalik finantstasakaal, mille abil oleks võimalik solidaarsuse põhimõtet tugevdada. Et see põhimõte püsiks, on vaja riigiasutuste ja eelkõige kõigi sotsiaalsete osalejate aktiivsust erinevatel tasanditel, et kindlustada perekondadele, noortele ja abivajavatele inimestele kvaliteetsed üldist huvi pakkuvad sotsiaalteenused ning tagada pensioni- ja sotsiaalkindlustussüsteemide jätkusuutlikkus.

1.2

Kõnealustel teemadel, eelkõige töö- ja pereelu ühitamise, võrdsete võimaluste edendamise ning tööhõive, eriti naiste tööhõive edendamise teemal on EMSK hiljuti oma seisukohti üksikasjalikult väljendanud mitmetes arvamustes (1). Neis esitatud soovitusi võetakse käesolevas arvamuses täiel määral arvesse ja kinnitatakse nii analüüsi- kui ka ettepanekute osas.

1.3

Kuigi komisjoni teatise pealkiri on „Põlvkondadevahelise solidaarsuse edendamine”, käsitletakse sisuliselt perekonna temaatikat, mis on seotud hiljuti Euroopa Ülemkogul käivitatud Euroopa Pereliidu algatusega. Praegu ELi tasandil täheldatavad arengud näitavad, et perekonna teemale pööratakse üle hulga aja taas tähelepanu ja võetakse vastavaid meetmeid. Tegemist on „esimese sammuga teel, mida mööda Euroopa astub vastu demograafiliste muutuste väljakutsele”, nagu öeldakse komisjoni teatises. Seepärast käsitletakse nimetatud teemasid ka käesolevas arvamuses.

1.4

1983. aastal võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni Euroopa perepoliitika kohta, tõstes sellega nimetud teema esmakordselt Euroopa tasandil esile. Resolutsioon oli ettevalmistuseks sellele, et järgmisel aastal loodi perekonda toetavate meetmete jaoks vastav eelarverida.

1.5

1989. aastal toimus esimene perekonnaministrite nõukogu koosolek, kus võeti Euroopa Komisjoni ettepanekute alusel vastu mitmed olulised meetmed. Näiteks kutsuti komisjoni üles looma sotsiaalse olukorra, demograafia ja perekonna Euroopa vaatluskeskus (praegune demograafia ja sotsiaalse olukorra Euroopa vaatluskeskus) ja juhtivate valitsusametnike kõrgetasemeline töörühm pereküsimustega tegelemiseks. Komisjon moodustas ELi poliitikate perepoliitilise mõõtme talitustevahelise rühma. Samas otsustas nõukogu ka institutsionaliseerida suhted pereorganisatsioonidega ja Euroopa Parlamendi perekonna ja lastekaitse fraktsioonidevahelise töörühmaga.

1.6

1994., 1999. ja 2004. aastal võttis parlament vastu uued resolutsioonid ja 1988. aastal loodi perekonnaküsimuste fraktsioonidevaheline töörühm.

1.7

1998. aasta kriis seoses eelarveridade ja nende õigusliku alusega viis kahjuks selleni, et perekonna toetamiseks mõeldud eelarverida kaotati.

1.8

Siin käsitletavas teatises arendatakse edasi arutlusi, mida komisjon alustas seoses demograafia teemaga 2005. aastal avaldatud demograafiliste muutuste rohelises raamatus (2) ning jätkas teatises „Euroopa demograafiline tulevik — kuidas teha väljakutsest võimalus” (3). Samas on see osa laiematest institutsioonilistest arengutest, millele pani alguse eesistujariik Saksamaa kevadise Euroopa Ülemkogu järeldustega ja mis viidi lõpule ministrite nõukogu 30. mai 2007. aasta järeldustega pereliidu kohta, mis esitati veelkord 21.–22. juuni 2007. aasta Euroopa Ülemkogu järeldustes.

1.9

Teatises rõhutatakse, et Euroopas võib üldiselt eristada kolme liiki perepoliitilisi meetmeid: perega seotud otseste ja kaudsete kulude hüvitamine; abiteenused lapsevanematele väikelaste kasvatamisel ja hoidmisel ning abivajavate inimeste hooldamisel; tööaja ja töötingimuste kohandamine ning üldist huvi pakkuvatele kohalikele sotsiaalteenustele juurdepääsu parandamine. Nende kolme aspekti areng on olnud liikmesriigiti väga erinev vastavalt iga riigi poliitilistele valikutele ja eesmärkidele. Isegi kui komisjon ei oska öelda, milline poliitika on kõige tõhusam, rõhutab ta siiski, et mõnes riigis (Skandinaavia riigid) on õnnestunud kujundada selline poliitiliste meetmete kombinatsioon, mis edendab töö- ja pereelu ühitamist ning soolist võrdõiguslikkust, et aidata samaaegselt kaasa nii sündimuse kui ka naiste tööhõive suurendamisele.

1.10

Kuigi kitsamas mõttes kuulub perepoliitika üksnes liikmesriikide pädevusse, juhib komisjon tähelepanu sellele, et Euroopa Liit on alati püüdnud perekonda ja pereliikmete elukvaliteeti oma poliitilises tegevuses silmas pidada. Lisaks sellele on töö- ja pereelu ühitamine saanud ELi tööhõivepoliitika üheks põhiküsimuseks Lissaboni strateegia raames.

1.11

Komisjon visandab oma teatises Euroopa Pereliidu põhijooned ning ELi meetmed nimetatud algatuse toetamiseks. Eelkõige on kavas moodustada valitsuste eksperte koondav kõrgetasemeline demograafiaküsimuste töörühm, rajada foorumid ja võrgustikud üleeuroopalisel, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, luua parimate tavade vaatluskeskus Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi raames ning näha ette uurimisvahendid, mis on suunatud eelkõige seitsmendale raamprogrammile. Lisaks sellele soovib komisjon kasutada Euroopa struktuurifondide vahendeid võrdsete võimaluste ning töö- ja pereelu ühitamise edendamiseks.

2.1.1

Põlvkondadevaheline solidaarsus on kahtlemata väga lai ja mitmetahuline teema ning seda tuleb käsitleda seoses mitmesuguste väljakutsetega, mis kerkivad esile sotsiaalsete, majanduslike ja rahvusvahelisel tasandil toimuvate muutuste tagajärjel ning mis mõjutavad tugevalt ELi kodanike tulevikku, eriti nende töö- ja sotsiaalseid tingimusi. Üks väljakutse on ka elanikkonna vananemine. Komisjoni teatises märgitakse, et Lissaboni strateegias esitatakse lähtekohad, mille alusel saab perepoliitikat ajakohastada, edendades võrdseid võimalusi ning eelkõige parandades töö-, pere- ja eraelu ühitamist, millega suurendatakse naiste osalemist tööturul. Sellist ühitamist rõhutatakse ka tööhõive ja majanduskasvu koondsuunistes, mille järgi tuleks tööhõivepoliitikat kohandada vastavalt pereelu tingimustele ja nende tingimuste muutumisele eri eluetappidel. Sotsiaalkaitset ja sotsiaalset integratsiooni puudutav avatud kooskõlastusmeetod keskendub vaeste laste ja nende perekondade olukorra parandamisele, hooldust vajavate inimeste pikaajalise hoolduse toetamisele ning pensionisüsteemide kaasajastamisele.

2.1.2

Erinevate põlvkondade kooselu, mis leiab aset ja areneb perekonnas, on ka Euroopa jaoks äärmiselt tõsine väljakutse. Perekond on sugude ja põlvkondade solidaarsuse loomulik keskkond. Sotsiaalsed muutused on toonud kaasa paljude eri perekonnavormide tekkimise. Meetmete väljatöötamisel tuleb arvesse võtta kõiki erinevaid perekondlikke olukordi, järgides subsidiaarsuse põhimõtet ja riiklikke õigusakte (4).

2.1.3

Uusimad aruanded sotsiaalse ja demograafilise olukorra kohta näitavad, et perekondade arv liikmesriikides kasvab, samas perekondade suurus väheneb. Samal ajal muutub perekonna struktuur tunduvalt kiiremini kui varem, kuna abielusid sõlmitakse vähem (1960. aastatel 8 abielu 1 000 elaniku kohta, 1999. aastal 5,1 abielu 1 000 elaniku kohta), abiellutakse hiljem, lahkuminekuid ja lahutusi on rohkem ning üksi elavate inimeste ja väljaspool abielu sündinud laste arv on suurem. Kogu ELis on ainult ühe vanemaga elavate laste arv alates 1983. aastast suurenenud 50 % võrra, praegu moodustavad nad 13 % kõigist ELi lastest (kõige suurem on nende osakaal Ühendkuningriigis — 25 %) (5). Järjest suurem arv lapsi elab lahutuse järel tekkivates peredes, milles on mitu vanavanemat ning õdesid-vendi vanemate eelmistest perekondadest. Suureneb ka adopteerimine väljastpoolt Euroopat ning sisserände tulemusena on tekkinud uued perekultuurid.

2.1.4

Euroopas on sündimuse määr praegu ligikaudu 1,45 last naise kohta, mis on palju vähem, kui rahvastiku juurdekasvuks vaja. Kõige madalam on sündimus Vahemere riikides ja Ida-Euroopas. Sündimuse vähenemine on peaaegu kogu ELile iseloomulik üldine probleem; alates 1960. aastatest on sündimus langenud üle 45 %.

2.1.5

Seetõttu on ühiskonnas üldiselt üha vähem noori ja lapsi ning üha rohkem pensionäre ja eakaid inimesi. 1950. aastal moodustasid 25liikmelise ELi elanikkonnast 40 % alla 25aastased inimesed. 2000. aastal oli nende osakaal üksnes 30 % ja 2025. aastaks langeb see 25 %-le. Samas oli 1950. aastal üle 65 aasta vanuseid inimesi vaid üks 10-st, 2000. aastal oli neid juba üks inimene 6-st ja 2025. aastaks on neid arvatavasti üks inimene 4-st. Need arvud kajastavad sügavaid muutusi tarbimise struktuuris, eluasemevajaduses, hooldusteenuste vajaduses, ühiskonna käitumisviisides ning ka riikliku poliitika prioriteetides.

2.1.6

Tänu Euroopas olemasolevatele mitmesugustele sotsiaalkindlustusmudelitele, parematele töötingimustele ja meditsiini arengule võib enamik eakaid oodata märgatavalt pikemat eluiga ja suhteliselt kõrgeid sissetulekuid. Siiski esineb ka raskeid vaesusprobleeme, mis puudutavad vähemalt 1/6 üle 65aastaseid naisi ja kokku ligikaudu neljandikku üksi elavatest eakatest (6). Eakate naiste vaesus ja tõrjutus on tavaliselt tingitud vähesest või puuduvast tööstaažist. Olukord on loomulikult veelgi teravam üle 70- ja 80- aastaste hulgas, mis teeb perekondade koorma üha raskemaks, kuna sotsiaalkindlustus- ja hooldussüsteem ei suuda pakkuda sobivaid teenuseid.

2.2

Eurobaromeetri (7) kohaselt peab 97 % ELi kodanikest perekonda üheks tähtsaimaks asjaks oma elus, see paigutatakse tähtsuselt kohe tervise järele. Selline positiivne suhtumine ilmneb veelgi selgemalt siis, kui küsitakse tuleviku kohta (8). Perekonna olulisus saab selgeks siis, kui vajatakse abi: 70 % küsitletutest ütlevad, et pöörduvad sel juhul partneri poole, 25 % pöördub muu perekonnaliikme poole, eriti haiguse korral (88 %) või kui vajatakse nõuannet (78 %) või raha (68 %).

2.3

Euroopas elavad perekonnad üha enam suurlinnade äärelinnades. Kuid selle mudeli raames võib näha selgeid vanusega seotud erinevusi: väga eakad ja noored inimesed eelistavad elada suurlinnas, kuid lastega pered ja pensionieas inimesed asuvad elama pigem väikestesse kohtadesse. Vanuseti erinevad eelistused elukoha suhtes võivad kaasa tuua uusi probleeme seoses teenuste haldamisega ja sotsiaalse ühtekuuluvusega suurlinnades. Nimetatud nähtust süvendavad veelgi rändevood, mis puudutavad tavaliselt enam neid linnu, kus tööjõuvajadus on suurem.

2.4

Elanikkonna vanuse osas on üle 65aastaste osakaal Euroopa elanikkonna hulgas tõusnud, 2005. aastal oli see 17,2 % (15liikmelises ELis). Pikema oodatava eluea tõttu moodustavad naised suurema osa suurenevast eakate inimeste elanikkonnarühmast; kõigis ELi riikides on üle 50 % üle 65aastastest inimestest naised.

2.5

Vaesuses elab 25liikmelises ELis ligikaudu 72 miljonit inimest (15 %) ning 26 miljonit elab vaesuspiiril (9); neist umbes 12 miljonit on eakad; 9 % ELi elanikest on viimasest kolmest eluaastast kahe jooksul elanud madalate sissetulekutega peres; vaesus ohustab enam lasterikkaid peresid. 94 miljonist alla 18aastasest noorest ähvardab vaesus Euroopas ligikaudu 20 %; viimase kolmekümne aasta jooksul on vaesuse määr laste hulgas kõigis liikmesriikides tõusnud ja praegu on see suurem kui kogu elanikkonnas tervikuna. Eriti teravalt puudutab see üksikvanemaid, pikaajaliste töötute ja vaeghõivega peresid ning suuri peresid. Vaeste perede lastel on mitmesuguseid takistusi, nende olukord on teistest tunduvalt ebasoodsam ja neil on enam terviseprobleeme, mis toob kaasa halvad tulemused koolis ja tulevikus tõsised sotsiaalsed, majanduslikud ja poliitilised tagajärjed. Seesugune ükskõiksus laste õiguste suhtes võib kaasa tuua laste vastu suunatud kuritegusid ja lastekaubandust.

3.1

Vaatamata ülalnimetatud asjaoludele on ELi institutsioonidel siiani suuri raskusi perekonna käsitlemisega sotsiaalse struktuurina, kellel on oluline roll kaasaegses ühiskonnas ning kellele EL peaks seetõttu rohkem tähelepanu pöörama.

3.2

Kuigi rahvusvahelisel ja Euroopa tasandil on küll hulgaliselt kõige erinevamate institutsioonide ametlikke deklaratsioone, milles tunnustatakse perekonna olulist rolli ühiskonnas, näib, et Euroopa ei ole seni lisanud perekonda oma konkreetsete prioriteetide hulka, mis põhinevad peamiselt kahel sambal: ühelt poolt vaba turu jõud ja konkurents ning teisalt kõikide kodanike võrdsed võimalused. Neile kahele sambale viidatakse selgelt nt Lissaboni strateegias ja 2005.–2010. aasta sotsiaalmeetmete kavas.

3.3

Üldiselt käsitleb Euroopa Komisjon perekonna teemat sotsiaal-, tööhõive- ja võrdsete võimaluste poliitikast lähtuvalt (10). Siiski ei leia reeglina mõistet „perekond” peaaegu üldse dokumentidest, mis käsitlevad noorsooküsimusi, laste õigusi, haridusküsimusi jm, ning lähenemisviis on suunatud esmajoones üksikisiku õigustele, st isikule kui majandussubjektile. Vaid väga harva vaadeldakse üksikisikut tema suhetestruktuuris, tunnustades teda eelkõige osana perekonnast ja sotsiaalsete suhete süsteemi keskpunktina. Siiski on perekonna peamine ülesanne jätkuvalt soodustada inimese arenguprotsessi ning toetada teda ühiskonda ja tööellu astumisel. Sageli on perekond ka see, kes inimest haiguse või ajutise või alalise puude ja hooldusvajaduse korral hooldab. Riigi, erasektori või sotsiaalmajandussektori pakutavad teenused on peamise tähtsusega eelkõige töö- ja pereelu ühitamisel, perede vaesuse ja töötuse vältimisel ning nende perede toetamisel ja abistamisel, keda mõjutavad haigused, uimastite kuritarvitamine, probleemid laste kasvatamisel ja perevägivald. Kuid nendest teenustest üksi ei piisa, et rahuldada hooldust vajava inimese ja hooldaja emotsionaalsed ja psühholoogilised vajadused (11).

3.4

ELi kodanike kasvav nõudmine pöörata tähelepanu perekonnale sai Saksamaa eesistumise ajal positiivset vastukaja: eesistujariik Saksamaa tegi ettepaneku luua institutsioonide vahel suur liit, et edendada kooskõlastatud poliitikat, millega on võimalik korvata sündimuse langust ja eakate inimeste arvu suurenemist. Viimase kahe aastaga on ELi institutsioonides toimunud ilmselt muutus, mis väljendub süstemaatilisemas, strateegilises ja tulevikku suunatud lähenemisviisis, millel on rohkem mõjujõudu.

3.5

See väljendub perekonda puudutavates olulistes sätetes ELi põhiõiguste hartas (12). Samuti oleks olnud soovitav ELi lepingute läbivaatamisel lisada ELi eesmärke käsitlevasse artiklisse 3 selge viide pereelu toetamisele.

3.6

EMSK tervitab komisjoni teatist, milles esitatakse konkreetne meetmete kava, et anda pereliidule kuju. Tegemist on konstruktiivse platvormiga, mis hõlmab eri suuniseid, mis on EMSK poolt ning üldise arutelu käigus viimastel aastatel juba formuleeritud eesmärgiga vastata demograafiliste muutuste väljakutsele, toetada eri osalejate koostööd ja partnerlust, edendada parema lahenduse leidmist laste ja teiste iseseisvaks eluks mittesuuteliste inimeste eest hoolitsevate perede vajadustele, parandada töö-, pere- ja eraelu ühitamist, seda ka ulatuslike investeeringute kaudu kvaliteetsetesse lastele ja peredele mõeldud teenustesse. Nii antakse panus ka uude tugevamasse põlvkondadevahelisse solidaarsusse.

3.7

Jätkuvalt kahetsusväärne on asjaolu, et liikmesriikide toetuse puudumise tõttu selles valdkonnas ei saa kasutada avatud kooskõlastusmeetodit, mis annaks pereliidule suurema strateegilise ja struktuurilise kaalu. EMSK möönab siiski, et kõnealune teatis pakub võimalusi eriplatvormi arendamiseks, mis ei takista täpsemal kooskõlastamisel põhinevaid edasisi arenguid.

3.8

Tulevikus tuleb igal juhul tähelepanu pöörata sellele, et pärast eesistujariigi Saksamaa otsustavat impulssi ei jääks see uus töövaldkond tagaplaanile. Kuna Euroopa Liidu organid pööravad viimasel ajal üha suuremat tähelepanu sotsiaalküsimustele ja kodanike heaolule, siis tõuseb ka perekond tasapisi tähelepanu keskpunkti, toimuvad mõttevahetused ja võetakse meetmeid. Seda esimest ja veel ebalevat algust tuleb järk-järgult tugevdada ja laiendada üksikasjaliku töökavaga, mis võiks tipneda 2010. aastaks kavandatud Euroopa 3. demograafiafoorumiga.

3.9

Üldjoontes on oluline reaalselt tunnustada praktilist ja kaalukat panust, mille pered jätkuvalt annavad meie ühiskonnas ning igas vanuserühmas inimeste eest hoolitsemisel. Sellega seoses tuleks arvesse võtta nii sotsiaalset ja majanduslikku kasu kui ka võimalikku pidurdamatut kulude kasvu eriti tervishoiuteenuste puhul, kui peresid nende rolli täitmisel piisavalt ei toetata ega abistata.

3.10

Siinkohal juba mängivad eri tasanditel otsustavat rolli sotsiaalpartnerid. Oma esimese ühise tööprogrammi 2003–2006 raames esitasid Euroopa sotsiaalpartnerid võrdsete võimaluste edendamiseks meetmete kava, võttes eriti arvesse töö- ja eraelu ühitamist ja kõiki sellega seotud aspekte. Nende teine programm aastateks 2006–2008 põhineb tööturu olulisemate väljakutsete põhjalikul analüüsil (13). EMSK julgustab sotsiaalpartnereid samas suunas jätkama.

3.11

Samuti ning rohkem tähelepanu tuleb pöörata selle rolli struktuurilisele mõõtmele, mis perekonnal on sotsiaalse ning suhetekapitali loomisel ja taastootmisel, mis on üha suuremal määral üksikisiku ja ühiskonna jaoks tervikuna vajalik. Kahtlemata vähendab lastele ja perekonnale pühendatav aeg karjäärile pühendatavat aega, aga see on ka investeering inimeste eest hoolitsemisse või nende haridusse ning seda tuleks tunnustada ja väärtustada: näiteks tuleks kaaluda võimalust lisada praegustele meetmetele (toetused, maksusoodustused, vanemapuhkus jne) mingi viis hooldust vajavate pereliikmete eest hoolitsemiseks kulunud aja arvesse võtmiseks pensioni arvestamisel (14). Sel viisil välditakse seda, et põlvkondadevaheline solidaarsus põhjustab hiljem raskusi (ebapiisav pension ja sellest tulenev suurem vaesuse oht), mis langevad osaks eelkõige naistele.

3.12

Seetõttu tuleb arvesse võtta ka tasustamata aja aspekti, mis on raskesti mõõdetav ja seega sageli märkamatu, kuid mis avaldab suurt mõju ühiskonnaelu kvaliteedile, mille poole valdav osa inimesi üha rohkem püüdleb ning mida väärtustatakse.

3.13

Seda inimeste peamist struktuurilist mõõdet, mis loob ja kujundab tema sotsiaalse olemuse, tuleb selgemini sotsiaalselt tunnustada ning sellega peaks kaasnema kõigi muude raamtingimuste ja teenuste optimaalne arendamine ja kohandamine, mis aitavad inimestel teostada pereloomisplaane, saada nii palju lapsi, kui soovitakse, ning hoolitseda raskusteta oma pereliikmete eest.

4.1

Komisjon toob teatises välja mõned positiivsed tegevusliinid, mille eesmärgid ja esimesed rakendused on hästi struktureeritud (nt valitsuste eksperte koondava kõrgetasemelise demograafiaküsimuste töörühma loomine). EMSK toetab kõnealuseid tegevusliine, innustab neid välja arendama ja kutsub üles neid pidevalt ja vajalikul määral propageerima ning edusammudest ulatuslikult teavitama, et tagada sel viisil võimalikult suur kaasatus.

4.2

Kohalike ja piirkondlike osalejate soovitav kaasatus on eriti oluline, arvestades nende institutsioonide üha olulisemat ja kesksemat rolli sotsiaalteenuste osutamisel ja uuendustegevuse elluviimisel. Selles kontekstis näib mõttekas mitte ainult piirkondlike ja kohalike foorumite edendamine, vaid samuti tuleb komisjoni üles kutsuda võtma proaktiivne roll ja esitama kõigis ELi liikmesriikides kooskõlas asjaomaste osalejatega foorumite ja algatuste üksikasjalik kava ning seda toetama, et tagada maksimaalne osalemine protsessis.

4.3

EMSK toetab Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi juurde rajatavat perepoliitika parimate tavade vaatluskeskust ja soovitab fondil oma töö eri etappides aktiivselt konsulteerida ka kodanikuühiskonna, eriti pereühendustega, seda nii kõnealuste parimate tavade määratlemisel kui ka nende arutamisel ja võrdlemisel.

4.4

Lisaks tuleb tähelepanu pöörata sellele, et vaatluskeskus ei keskenduks pereküsimustele mitte ainult seoses tööeluga, vaid oleks suunatud pigem nii, et ta saaks välja selgitada perekondade ja põlvkondade täpsed vajadused ning samuti meetmed ja vahendid, mis on kättesaadavad põlvkondadevahelise solidaarsuse uute vormide arendamise tagamiseks ja edendamiseks. Sel viisil antaks panus ELi riikides praegu olemasolevate sotsiaalse kodanikuvastutuse infrastruktuuride kaardistamisse (15).

4.5

Uurimistöö osas soovitab EMSK täiendavalt järgmisi spetsiifilisi teemasid:

4.6

Lisaks on veel kaks valdkonda, mida on vähe uuritud ja millele komisjon peaks EMSK arvates kõnealuse strateegia raames rohkem tähelepanu pöörama:

4.7

Erilist tähelepanu väärib ettepanek, mille laiapõhjaline Euroopa tasandi pereorganisatsioonide rühm (19) esitas erinevatele ELi institutsioonidele. Selles nõuti beebikaupadele, nagu mähkmetele, kohaldatavate käibemaksumäärade läbivaatamist. Selles osas võttis komisjon juba 19. juulil 2006. aastal poliitilise kohustuse esitada ettepanek vaadata läbi kuues direktiiv ja eelkõige direktiivi 2006/112/EÜ lisa H, milles on loetletud tooted ja teenused, mille suhtes liikmesriigid võivad vajadusel kohaldada vähendatud maksumäära, mis ei tohi olla väiksem kui 5 % (20). Kõnealuste kaupadega seotud kulud mõjutavad kogu Euroopas olulisel määral perekondade eelarvet. EMSK toetab nimetatud ettepanekut, mis annaks konkreetse võimaluse innustada ELi pädevuse raames liikmesriike peresid rahaliselt märgatavalt toetama.

4.8

Lisaks tuleb tähelepanu pöörata järgmisele kahele spetsiifilisele valdkonnale:

5.1

Põlvkondadevahelise solidaarsuse teema ei tohiks keskenduda üksnes demograafilisele probleemile ning piirduda üksnes sellega seotud aspektidega — kuigi sellega kaasnevaid väljakutseid ei saa alahinnata, vaid seda tuleks enam käsitleda tulevaste aastate prioriteetse probleemina nii horisontaalsel (institutsioonid, sotsiaalpartnerid, kodanikuühiskonna organisatsioonid jt) kui ka vertikaalseid (noored ja eakad jne) vastutustasandil, kuna see on oluline Euroopa majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise arengu jaoks ning Euroopa demokraatia aluseks oleva ühiskondliku leppe uuendamiseks.

Euroopa arengule iseloomulik solidaarsuse kultuur on aja jooksul viinud originaalsete ja jätkusuutlike lahendusteni, mis on olnud Euroopa inim-, sotsiaal- ja majandusarengu jaoks väga olulised: riiklikest sotsiaalsüsteemidest kuni sotsiaalsete õiguste ja kohustuste suhteni, kodanikuõiguste arengust kuni põlvkondadevahelise vastutuse järjepidevuseni perekonnas.

5.2

Juba prantsuse kirjanik Antoine de Saint-Exupéry ütles, et ei ole vaja tahta tulevikku ette näha, vaid see tuleb võimalikuks teha. Seega tuleb töötada selle nimel, et anda kodanikele, eriti perekondadele ja noortele uus usk tulevikku. Siis ei ole nad enam sunnitud elama sotsiaalses keskkonnas, mis pakub nii vähe rahalisi võimalusi, teenuseid ja aega, et pere loomise ja laste saamise plaanid lükatakse üha edasi. Selle asemel võivad nad kogeda uue põlvkondadevahelise solidaarsusleppe tugevust ning suudavad ka ise oma panuse anda ja praeguse aja väljakutsetega võidelda.