16.5.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 120/19

1.1

Euroopa tööjõu ränne on majandusliku iseloomuga, mis tuleneb töötajate vabast liikumisest Euroopas, kus liikmesriikide elatustasemete vahel on suured erinevused. Töötuse kõrge tase mitmes uues liikmesriigis ning nõudlus odava ja madala kvalifikatsiooniga tööjõu järele 15 vanas liikmesriigis tekitavad püsiva tööotsijate voolu.

1.2

2004. ja 2007. aastal võeti üleminekumeetmeid, mis võimaldavad vanadel liikmesriikidel uutest liikmesriikidest tulevat rännet reguleerida. Meetmete võtmise üheks põhjuseks oli vanade liikmesriikide soov vältida liiga suurest tööjõu rände voolust tekkida võivat pinget tööturul, mis viiks ebaseadusliku tööjõu palkamiseni.

1.3

Meetmete tulemusena tekkis aga just see olukord, mida nendega vältida püüti. Euroopa Komisjon märgib oma üleminekumeetmete toimimist käsitlevas aruandes, et uutest liikmesriikidest tulevatele sisserändajatele kehtestatud seadusliku töötamise piirangud on põhjustanud loata töötamise kiiret kasvu, näilise füüsilisest isikust ettevõtjana töötamist ning fiktiivset teenuste osutamist ja fiktiivseid allhankeid.

1.4

Kõnealune paradoksaalne olukord tuleneb asjaolust, et ELi 15 vana liikmesriigi põllumajandussektoris on hooajalise tööjõu järele nii suur nõudlus, et seda ei suuda katta kohalik tööjõud. Piisav hulk uutest liikmesriikidest tulevaid võõrtöölisi on sellest tööst huvitatud, aga paljud neist ei saa seda teha piiravate üleminekumeetmete tõttu. Tööjõu vood põllumajanduses erinevad vastavalt päritoluriigile ja vastuvõtvale riigile. Erinevused on eelkõige seotud osaliste või täielike üleminekumeetmete olemasolu või nende puudumisega.

1.5

Antud kontekstis eelistatakse hooajalise töö puhul tihti mitteametlikku värbamist. Kõnealuse teema kohta on raske saada täpset teavet, sest tegu on kolme osapoolega, kellel kõigil on oma põhjused nimetatud teabe varjamiseks. Tööandjad, kes tahavad maksta vähem, kui kehtivad seadused ja kollektiivlepingud neid maksma kohustavad. Töölised, kes rahulduvad madalama töötasuga kui see, millele neil on nimetatud sätete alusel õigus, ning südametunnistuseta vahendajad, kes on liigagi meelsasti valmis kõike korraldama, sest neil on võimalik selle pealt suurt kasu lõigata.

1.6

Paljud sellistest vahendajatest pakuvad soodushindu, aga lõpuks maksavad arve võõrtöölised, kes peavad rahulduma alla toimetulekupiiri jääva sissetulekuga. Juhtub ka, et hooajalise tööjõu palkajad maksavad vahendajatele turuhinna, aga viimased ei tasu ei sotsiaal– ega tulumakse. Lisaks panevad vahendajad üldiselt ka ühe osa võõrtööliste palgast oma taskusse. On olemas veebilehed nii Ida- kui Lääne-Euroopa telefoninumbritega, kus pakutakse füüsilisest isikust ettevõtjateteenuseid, mille pealt ei ole vaja maksta ei sotsiaal– ega tööandjapoolseid makse.

1.7

Kõnealune olukord on mitmest vaatenurgast problemaatiline. Kehtestada tuleks põhimõte, et võõrtöölisi koheldakse igas mõttes samamoodi nagu nende kohalikke kolleege, st võrdse töö eest võrdne palk, ning tagada tuleks ka võõrtööliste parem juurdepääs sotsiaalkindlustusele. See ei ole ainult töötajate sotsiaalhuvides, vaid ka tööandjate majanduslikes (õiglased konkurentsitingimused kõigi jaoks) ja liikmesriikide finantshuvides (maksud).

1.8

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi ettepanekuga sätestatakse karistused ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tööandjatele. Direktiivis nähakse ette ühtlustatud karistused tööandjatele, ühtlustatud ennetavad meetmed, tööandjatele kehtestatud karistuste rakendamise heade tavade määratlused ja nimetatud heade tavade vahetamine liikmesriikide vahel.

1.9

EMSK peab vajalikuks, et niikaua kui kehtivad piirangud uutest liikmesriikidest pärit rändajatele, kohaldataks direktiivi ka tööandjate suhtes, kes värbavad ebaseaduslikult tööjõudu piirangutega riikidest Lisaks peab EMSK väga oluliseks, et EL jälgiks tähelepanelikult mitte ainult direktiivi ülevõtmist kõigi liikmesriikide õigusaktidesse, vaid ka selle rakendamist praktikas.

1.10

Võitluses loata töötamise vastu võiks tulla kasuks töösuhte ühtne määratlemine Euroopas, mis tõmbaks selge joone töövõtu (teenuste osutamine) ja ülesannete täitmise vahel töösuhte raames (tööleping). Rahvusvaheline Tööorganisatsioon andis kõnealusel teemal selge soovituse, mille kohaselt tuleks tõelistele füüsilisest isikust ettevõtjatele, kelle tegevus ei piirdu kvalifitseerimata odav tööga, anda tööturul selgem staatus ja tagada neile kaitse, milleks neil on õigus. EMSK avaldab rahulolu, et Euroopa Komisjon kiitis heaks ettepaneku Euroopa tööturu osapoolte läbiviidava uuringu kohta ehitusvaldkonnas, mis käsitleb töötamist (näiliselt) füüsilisest isikust ettevõtjana. Komitee märgib samuti rahuloluga, et komisjon on valmis kõnealust uuringut ka rahastama.

1.11

Arvestades seadusliku töötamise piirangutest tulenevaid tagajärgi, tuleks võib-olla edasiste Euroopa Liidu laienemiste puhul sellist tüüpi üleminekumeetmete kavandamisest loobuda. EMSK palub Euroopa Komisjonil uurida ka võimalust kaotada kõik piirangud, mis veel kehtivad 2004. ja 2007. aastal ELiga ühinenud 12 riigist pärit töötajate suhtes. Suur osa Euroopa tööturu osapooltest toetab piirangute kaotamist, kui tagatakse Euroopa Liidu ja liikmesriikide ning tööturu osapoolte enda tasandi konkreetsed meetmed võõrtööliste õiglase kohtlemise jälgimiseks.

2.1

Lissaboni strateegia järgi peaks Euroopa Liit muutuma väga konkurentsivõimeliseks teadmistepõhiseks majanduseks, mis põhineb säästval tootmisel ja tarbimisel ning mida toetab suur sotsiaalne ühtekuuluvus.

2.2

Tänapäevane Euroopa Liit on hetkel üsna konkurentsivõimeline teadmistepõhine majandus, mida iseloomustavad veel ebapiisavad tootmise ja tarbimise viisid ning palju soovida jättev sotsiaalne ühtekuuluvus.

2.3

Käesolev arvamus toetub eelkõige sellele viimasele aspektile — sotsiaalsele ühtekuuluvusele. Euroopa Liit pühendab palju tähelepanu majanduslikule arengule ja säästvuse põhimõtte rakendamisele, eelkõige tootmises. Liiga vähene tähelepanu Lissaboni strateegia kolmanda samba poliitikatele tingib selle, et sotsiaalne ühtekuuluvus pigem nõrgeneb kui tugevneb.

2.4

Sotsiaalse ühtekuuluvuse eiramisel on selgelt nähtavad tagajärjed tööturul. Mitteametliku töö hulk kasvab ja taas on turule ilmunud sellise töölise tüüp, keda arvati olevat kaua aega tagasi kadunud — päevatööline.

2.5

Uued päevatöölised pakuvad oma teenuseid tänaval, kohtades, mis on tuntud vähese südametunnistusega vahendajate värbamispaikadena. Tööandjad võtavad päevatöölised tööle päevakaupa, jättes nende pealt maksmata nii tulu– kui sotsiaalmaksud. Nad on sunnitud töötama liiga palju tunde päevas, saavad ebapiisavat tunnitasu ning neil ei ole mingit tööõigusest tulenevat kaitset, isegi mitte niivõrd kui see vastavas riigis olemas on.

2.6

Mõned aastad tagasi oli tööturg, eelkõige vähe või kvalifitseerimata tööjõu osas, veel siseriikliku suunitlusega. Euroopa Liidu 2004. aasta laienemisega tekkis ka selles erisegmendis Euroopa tööturg. 2007. aasta laienemine koos Bulgaaria ja Rumeenia tööliste saabumisega suurendas oluliselt pakkumist kõnealusel uuel turul.

2.7

Nimetatud suundumus areneb jõudsalt põllumajanduses. Just selles sektoris leiavad paljud välismaal tööd otsivad inimesed esimesena tööd.

2.8

EMSK soovib käesoleva arvamusega selle küsimuse Euroopa Liidus päevakorda tõsta, et asjaomased Euroopa institutsioonid võiksid koos liikmesriikide ja tööturu osapooltega otsida lahendusi sellele märkimisväärsele, traagilisele ja kahjuks üha halvenevale probleemile.

3.1

Põllumajandus on majandustegevuste kogum, mille kaudu kohaldatakse looduslik keskkond sobivaks tootma köögivilju ja loomi (1). Selleks kasutatakse vastavalt tootele, tootmisviisile ja õitsengu astmele erinevaid ja arvukaid tehnikaid, alates lihtsatest tööriistadest kuni suurte masinateni, mis asendavad üha enam inimtööjõudu.

3.2

Põllumajandussektor on Euroopa Liidu majanduse väga oluline sektor. Euroopa Liidus on rohkem kui 160 miljonit hektarit kasutuses olevat põllumaad ja 11 miljonit põllumajandusettevõtet, mis pakuvad tööd kokku 15 miljonile inimesele. Kui enamikel juhtudel on tegemist põllumajandusettevõtjate endi ja nende pereliikmetega, siis umbes miljon ettevõtet annab tööd 6,5 miljonile palgatöölisele. Nendest 4,5 miljonit on hooajatöölised ning teadmata arv neist töötab riigis, mis ei ole nende päritolumaa (2). Paljud hooajatöölised on pärit Poolast, Bulgaariast ja Rumeeniast.

3.3

Põllumajanduse võib jagada mitmeks alasektoriks: loomakasvatus (loomade kasvatamine) ja akvakultuuride pidamine (kalade kasvatamine), aiandus (väikeses koguses lühikese elutsükliga taimede nagu köögiviljad, ilutaimed, puuviljad, seened jne kasvatamine) ja põllundus, mis erineb aiandusest seetõttu, et taimede kasvatamine toimub suurtes kogustes ja see nõuab vähem inimtööjõudu. Metsakasvatust ärilistel eesmärkidel ei arvestata kõikjal Euroopa Liidus põllumajanduse alasektorina, vaid loetakse paljudes riikides täiesti eraldi sektoriks.

3.4

Põllumajandus ei tooda mitte ainult toiduaineid, vaid üha enam ka muid kaupu,nagu lilled, karusnahk, nahk, bioloogilised kütused (biodiisel, etanool, gaas, kiiresti kasvav mets), ensüümid, kiudained jne. Geneetiliselt muundatud taimedest toodetakse ka eriravimeid.

3.5

Nii Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (3) kui Eurofondi (4) andmetel on põllumajandus tööliste jaoks kõige ohtlikumate sektorite hulgas. Aastas toimub kokku 335 000 surmaga lõppevat tööõnnetust. Enam kui pooled neist — 170 000 õnnetust — juhtuvad põllumajandussektoris.

4.1

Euroopa Liidu arvukate õiguslike probleemide tõttu on võimatu sõnastada ühtset mitteametliku töö määratlust. Praktikad, mida ühes liikmesriigis aktsepteeritakse täiesti normaalsetena (kui mõni valdkond ei ole reguleeritud, siis ei ole ka sätteid, millest tuleks kinni pidada), peetakse teises kummaliseks või isegi selle riigi õigusaktide või –normide rikkumiseks.

4.2

Mitteametliku töö riiklikud määratlused on liikmesriigiti erinevad. Juttu on tegevustest, mis ei kajastu ametliku majanduse ametlikus statistikas. Kui arvulised andmed on olemas, siis pärinevad nad sageli ühest ainsast allikast, ei ole kontrollitavad ega seega usaldusväärsed. Näib siiski ilmne, et mitteametlik töö eksisteerib suures mahus.

4.3

Praktiliselt kõigis liikmesriikide mitteametliku töö määratlustes rõhutatakse maksukohustustest kõrvalehoidmist. Samuti on peaaegu kõigis määratlustest mainitud sotsiaalkindlustusest kõrvalehoidmist. Kummalisel kombel ei mainita mitteametliku töö määratlustes peaaegu mitte kunagi muude tööõigusest tulenevate kohustuste eiramist (töötingimused, tööaeg, siduvad kollektiivlepingud).

4.4

Mitteametlikult töötavad arvele võtmata töölised, kes ei ole tingimata elamis- või tööloata võõrtöölistega. Mitteametlikult töötavad ka inimesed, kellel on vajalikud dokumendid olemas või kes neid ei vaja, sest on selle riigi kodanikud, kus nad rikkumise toime panevad. Kehtivate dokumentideta töölised on dokumentidega töölistest ebasoodsamas olukorras ja seega palju kergemini ärakasutatavad. Lisaks on viimati nimetatud rühmal ka juurdepääs ametlikule tööle, mida kehtivate dokumentideta töölistel ei ole.

4.5

Paralleelselt klassikalise palgatöö vormiga on olemas ka füüsilisest isikust ettevõtja töövorm. Füüsilisest isikust ettevõtjate tööandjad ei pea maksma nende pealt ei tulu– ega sotsiaalmakse. See kohustus lasub neil endil.

4.6

Füüsilisest isikust ettevõtjaid ei kaitse samasugune tööõigus nagu teisi töötajaid, st nende suhtes ei kehti miinimumpalk, maksimaalne nädalas töötatud tundide arv ega töötervishoiu– ja ohutusnõuded. Arvestades tõsiste tööõnnetuste esinemise kõrgendatud riski kõnealuses sektoris (vt punkt 3.5), on olukord vastuvõetamatu. Kõnealused ettevõtjad võivad töötada selliste tasude ja tingimuste alusel, mis nad ise oma tööandjatega kokku lepivad.

4.7

Füüsilisest isikust ettevõtjad olid alguses kogenud spetsialistid, kes olid spetsialiseerunud teatud kindlatele ametitele. Üldjuhul vajasid nad aastaid selleks, et saavutada väljaõppinud ja kogenud meistri tase, mis oli vajalik füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemiseks.

4.8

Praegu tehakse allhankimise ja kasvavalt alltöövõtu korras sooritatavate kõrvaltegevuste tõttu nimetatud moel märksa enam kui vaid kitsalt erialast tööd. Ettevõtted säilitavad piiratud suurusega tuumiku kindlaid ja pädevaid töötajaid, lihtsam töö tehakse üha sagedamini allhanke ja alltöövõtu korras. Sedalaadi töö vajaduse katab suur hulk uusi füüsilisest isikust ettevõtjaid, kes tööturule tulevad. Nimetatud uued füüsilisest isikust ettevõtjad ongi peamiselt spetsialiseerunud odava mittekvalifitseeritud tööjõu pakkumisele.

4.9

Faktiliselt on tegemist näilise füüsilisest isikust ettevõtjana töötamisega, mida kasutati peamiselt 1980. aastate lõpus tööpuudusest lahtisaamiseks Iirimaal ja Ühendkuningriigis. Varem oli briti õigusaktides hulk tagatisi, mis võimaldasid kontrollida, kas füüsilisest isikust ettevõtjad vastasid teatud tingimustele. Eelkõige pidid nad olema kogenud eksperdid mõnel spetsiifilisel alal. Briti tolleaegne valitsus loobus kõnealustest valikukriteeriumitest, võimaldades seega äkki paljudel inimestel end füüsilisest isikust ettevõtjana registreerida ja töötada mandril sealsete liikmesriikide kehtivat tööõigust eirates (5).

4.10

Tänapäeval ei ole see enam anglo-saksi maade privileeg. Nii teatas näiteks Poola valitsuse pressiesindaja ühel töötajate vaba liikumist käsitleval konverentsil, et Poola valitsus kutsus tööotsijaid üles end füüsilisest isikust ettevõtjaks registreerima (6). See võimaldab neil kõigis teistes liikmesriikides kehtivaid piiranguid — niipalju kui neid veel olemas on — eirata ja töötada igal pool. Sel viisil saab füüsilisest isikust ettevõtja staatust kasutada regulaarselt ja tahtlikult kehtivatest õigusaktidest või alltöövõtuahela töötingimustest kõrvale hiilimiseks. Ebaõiglaste lepingute sõlmimine näiliste füüsilisest isikust ettevõtjatega, kelle teenuseid pakutakse tihti tööbüroode kaudu, võimaldab kõrvale hoida ka igasugusest tulumaksu ja sotsiaalkindlustusega seotud kohustusi puudutavast vastutusest.

4.11

Kõnealust nähtust võib suures mahus täheldada ka ehitusvaldkonnas, selles sektoris on antud teemat uuritud palju rohkem kui põllumajandussektoris. Nende kahe sektori vahel on arvukalt sarnasusi. Eelkõige jagavad nad mõlemad kolme kõige suuremat loata töötamise riski: intensiivne ja ajutine töö, mida teevad peamiselt mittekodanikest töölised. Ehitusvaldkonna Euroopa tööturu osapooled nüüdseks seda ohtu mõistnud ning palunud Euroopa Komisjonilt vahendeid, et teostada 18 liikmesriigis uuring (näilise) füüsilisest isikust ettevõtjana töötamise kohta. Euroopa Komisjon on võtnud selle taotluse vastu ning juba enne käesoleva aasta lõppu korraldatakse uuringu läbiviimiseks Euroopa tasandi riigihange.

4.12

Kuna siiani veel puudub töösuhte Euroopa õiguslik raamistik, siis on odava tööjõuga hangeldajatel tegutsemiseks vabad käed, mis kutsub Euroopa tasandil esile tõsiseid kahjulikke kõrvalmõjusid. Euroopa Komisjon on jõudnud samale järeldusele oma aruandes 2003. aasta ühinemislepingus sätestatud üleminekukorra toimimise kohta, milles ta märgib, „et piirangud võisid julgustada EL8 liikmesriikide kodanikke otsima muid võimalusi majandustegevuseks EL15 liikmesriikides, mis kajastub erakordselt kõrges lähetatud töötajate ja ennast füüsilisest isikust ettevõtjatena määratlevate töötajate sissevoolus” (7).

4.13

Samas aruandes mainib Euroopa Komisjon, et „tööturu osapooled tunnistasid, et rändevood EL8 liikmesriikidest EL15 liikmesriikidesse on olnud tagasihoidlikud, ning rõhutasid, et tööstandardite nõrgendamist ja „sotsiaalset dumpingut” tuleks vältida. Lisaks märgiti, et seadusliku töötamise piirangud põhjustavad loata töötamise kiiret kasvu, võltsi füüsilisest isikust ettevõtjana töötamist ning fiktiivset teenuste osutamist ja fiktiivseid allhankeid”. Edasi maalib komisjon pildi, mille kohaselt ei ole rändevood olnud märkimisväärsed, öeldes, et „andmed teatavate riikide rändevoogude kohta võivad erineda käesolevas aruandes esitatutest. Põhjuseks võib olla, et kõiki üldkättesaadavaid andmeid ei ole sama hoolikalt analüüsitud kui käesolevas aruandes esitatuid”. Lisaks märgib Euroopa Komisjon üldises toonis, et tööturu juurdepääsu piirangud võivad esile kutsuda loata töö vohamise.

4.14

Näiteks 1992. aastal oli Hollandi kõige enam töötajaid koondavas põllumajandussektoris — aianduses — ligi 54 000 täisajaga töötajat. Ligikaudu 87 % töötajatest olid alalised töötajad, enam kui 13 % olid seotud ettevõttega mõnel teisel moel (ajutised töötajad, tähtajalised lepingud, (näilised) füüsilisest isikust ettevõtjad) 2005. aastal oli sektoris 59 000 täiskohaga töötajat, kellest 61 % töötasid alaliste/tähtajatute lepingutega ja ligi 39 % töötasid ettevõtete heaks mõnel muul moel. Märkida tuleb ka, et nimetatud arvud kajastavad ametlikku majandustegevust. Arvutuste kohaselt on nimetatud sektoris 2007. aasta kevadel lisaks veel 40 000 töötajat (täistööajaga tööl), kes töötavad mitteametlikult (8). Siiski näib, et pärast 2004. aastal liitunud riikidest pärit töölistele kehtinud piirangute kaotamist on loata töö osakaal aiandussektoris jätkuvalt kahanemas.

5.1

Viimaste aastate jooksul on selgunud, et piirangute seadmine tööturule pääsemiseks töötab sageli iseendale vastu. See võib viia õigusaktidest ja töötingimustest kõrvalehiilimiseni. Rumeeniast ja Bulgaariast pärit tööotsijaile ei ole kuni 2008. aasta 31. detsembrini seatud piiranguid Eestis, Lätis, Leedus, Poolas, Slovakkias, Tšehhi Vabariigis, Rootsis, Soomes, Küprosel ega Sloveenias. Tööotsijad peavad end siiski arvele võtma Soomes, Küprosel ja Sloveenias. Ülejäänud 15 Euroopa Liidu liikmesriigis on Rumeeniast ja Bulgaariast pärit tööotsijaile kehtestatud piirangud (9). 2004. aastal liitunud 10 liikmesriigist pärit tööotsijaile kehtestatud piirangud on veel jõus, kuid nad on leebemad ja kehtivad vähemates riikides kui Bulgaariast ja Rumeeniast pärit tööotsijaid puudutavad piirangud (10).

5.2

Euroopa Liidu tööjõu ränne on majandusliku iseloomuga, mis tuleneb töötajate vabast liikumisest Euroopa Liidus, kus liikmesriikide elatustasemete vahel on suured erinevused. Suur töötuse tase mitmetes uutes liikmesriikides ning nõudlus odava ja madala kvalifikatsiooniga tööjõu järele 15 vanas liikmesriigis tekitavad püsiva tööotsijate voolu.

5.3

Paljud neist leiavad tööd põllumajandussektoris, kus leidub palju hooajatööd ja saagikoristuse ajal on vajadus ajutise lisatööjõu järele väga suur. Sotsiaalse dumpingu oht on nimetatud sektoris samuti märkimisväärsem kui teistes. Muuhulgas on põhjuseks see, et paljudes liikmesriikides ei sõlmita põllumajandussektoris kollektiivlepinguid või paljudel juhtudel ei ole põllumajanduses sõlmitud kollektiivlepingud üldiselt siduvad.

5.4

Hooajatöö on Euroopa põllumajanduse struktuuriline element. Jätkusuutlik ja tõhus põllumajandustootmine on võimalik üksnes tänu paindlikule tööjõule. Põllumajandussektori hooajatöö teevad suures osas ära võõrtöötajad. Mõnel juhul tekivad probleemid, mis ohustavad sotsiaalset ühtekuuluvust.

5.5

Seaduslikult töötavate võõrtöötajate tööjõud on sageli kohalikust tööjõust odavam, kuna tööandja ei pea tegema teatud makseid. Eelkõige puudutab see valdkondlikke koolitusmakse ja sissemakseid pensionifondi. 2004. aastal liitunud 10st liikmesriigist pärit võõrtöölised, kellele vanade liikmesriikide tööturul kehtivad veel piirangud, töötavad sageli osaliselt ka mitteametlikult, mistõttu jääb osa töötundidest maksuametile deklareerimata. Bulgaariast ja Rumeeniast pärit võõrtöölistele on kehtestatud veelgi rangemad piirangud ja seetõttu töötavad nad üldreeglina mitteametlikult. Sellisel juhul aga ei maksta kõigi töötundide eest, tunnitasud on liiga madalad ja töötajaid sunnitakse ebaõiglaste lepingute tulemusena töötama (näiliste) füüsilisest isikust ettevõtjatena.

5.6

ILO on pühendanud mitmeid konventsioone kõnealuses arvamuses käsitletud problemaatikale. Tegemist on konventsioonidega nr 97 (Tööhõivest tulenev ränne, 1949), nr 143 (Võõrtöötajad, täiendavad sätted, 1975), nr 181 (Eraõiguslikud tööbürood), nr 184 (Tervis ja tööohutus põllumajandussektoris, 2001). Konventsioone nr 97 ja nr 181 ei ole ratifitseeritud 27st ELi liikmesriigist 17s. Konventsioone nr 143 ja nr 184 ei ole ratifitseerinud vastavalt 22 ja 24 liikmesriiki. Ükski 27st liidu liikmesriigist ei ole ratifitseerinud kõiki nelja konventsiooni (11). ILO koostas 2006. aastal ka töösuhteid käsitleva konventsiooni (12). Selle peamine eesmärk oli parandada kõigis liikmesriikides riikliku tasandi õigusakte, et vahe füüsilisest isikust ettevõtjate ja palgatöötajate vahel oleks kõikjal selgelt ja ühesuguselt mõistetav. Nimetatud eristamine on hädavajalik, et lõpetada üha kasvav ebaseaduslik praktika, mille abil püütakse töötajaid näidata füüsilisest isikust ettevõtjatena (13).

6.1

Kehtestada tuleks põhimõte, et võõrtöölisi koheldakse igas mõttes samamoodi nagu kohalikke töötajaid. Võrdse töö eest tuleb maksta võrdset palka ning tagada tuleb ka võõrtööliste parem juurdepääs sotsiaalkindlustusele. See ei ole ainult töötajate sotsiaalhuvides, vaid ka tööandjate majanduslikes (õiglased konkurentsitingimused kõigi jaoks) ja liikmesriikide finantshuvides (maksud). Kõnealust põhimõtet ei rakendata kaugeltki igal pool. Pärast 2004. aastal liitunud riikidest pärit töölistele kehtinud üleminekumeetmete kaotamist väljendasid Hollandi tööturu osapooled kavatsust teha koostööd alates 1. maist 2007, et jälgida kinnipidamist sotsiaalsetest ja tööõigust käsitlevatest õigusaktidest ja eeskirjadest. Valitsus lubas välja töötada täiendavad meetmed. Siiani ei ole märgatavate tulemusteni jõutud.

6.2

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi ettepanekuga sätestatakse karistused ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tööandjatele (14). Direktiivis nähakse ette ühtlustatud karistused tööandjatele, ühtlustatud ennetavad meetmed, tööandjatele karistuste määramise heade tavade määratlused ja nimetatud heade tavade vahetamine liikmesriikide vahel.

6.3

Ettepaneku aluseks on Euroopa Liidus ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike suur osakaal (hinnanguliselt 4,5 kuni 8 miljonit inimest). See viitab ebaseaduslikule tööhõivele, ja põllumajandus on koos ehitus-, toitlustus- ja puhastussektoriga üks neljast kõige enam mõjutatud sektorist. Komisjoni ettepaneku kohaselt sedastavad Euroopa Parlament ja nõukogu, et niisugune ebaseaduslik töötamine, „mida saab võrrelda ELi kodanike deklareerimata tööga, [võib] põhjustada kahju riigi eelarvele, viia palkade langemise ja töötingimuste halvenemiseni. See võib moonutada ka ettevõtjatevahelist konkurentsi. Lisaks sellele tähendab see ka seda, et deklareerimata töötajad ei ole hõlmatud tervisekindlustusega ja neil ei ole õigust pensionile”.

6.4

2003. aasta ühinemislepingus sätestatud üleminekukorra toimimise aruandes (nimetatud ajavahemik kestis 1. maist 2003 kuni 30. aprillini 2006) märgivad Euroopa tööturu osapooled, et „seadusliku töötamise piirangud põhjustavad loata töötamise kiiret kasvu, võltsi füüsilisest isikust ettevõtjana töötamist ning fiktiivset teenuste osutamist ja fiktiivseid allhankeid.” Nimetatud kogemuste põhjal tuleks kaotada piirangud, mis kehtivad aastatel 2004–2007 ELiga liitunud 12 liikmesriigi töötajatele, ja luua kõigile võrdsed tingimused. Enamik Euroopa tööturu osapooltest toetab piirangute kaotamist, kui tagatakse Euroopa Liidu ja liikmesriikide ning tööturu osapoolte enda tasandi konkreetsed meetmed võõrtööliste õiglase kohtlemise jälgimiseks.

6.5

EMSK soovib, et nii kaua kui kehtivad piirangud uutest liikmesriikidest pärit võõrtöölistele, kohaldataks direktiivi, millega sätestatakse karistused ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tööandjatele, ka neile tööandjatele, kes võtavad ebaseaduslikult tööle töötajaid nendest liikmesriikidest, kus piirangud veel kehtivad. Lisaks peab EMSK väga oluliseks, et EL jälgiks tähelepanelikult mitte ainult direktiivi ülevõtmist kõigi liikmesriikide õigusaktidesse, vaid ka selle rakendamist praktikas.

6.6

Muuhulgas võimaldab nimetatud direktiiv reageerida suurtele erinevustele liikmesriikide vahel. Hollandis on ebaseaduslikult töötavate töötajate palkamise eest tööandjale määratav maksimaalne trahvisumma 6 700 eurot töötaja kohta. Belgias on sarnane trahv 20 000 eurot ja Luksemburgis 50 000 eurot. Siiski on liikmesriike, kus ebaseaduslikult töötavate töötajate tööandjatele ei ole ette nähtud mingeid karistusi.

6.7

Heade tavade vahetamine on vältimatu osa sotsiaalse ühtekuuluvuseni viivast protsessist. Plovdivis peetud kuulamisel (15) toodi välja mitmeid häid tavasid:

6.8

Osa hea tava näidetes kirjeldatud olukordadest ei vasta siiski täiesti Rumeeniast ja Bulgaariast pärit, 15s vanas liikmesriigis tööd otsivate inimeste olukorrale. Burgenlandis töötavad ungarlased saavad igal õhtul koju minna, Rumeeniast ja Bulgaariast pärit töötajad jäävad aga kodust eemale kuudeks. Kuigi ka siin võib kohata kuritarvitamist, toimub see siiski märksa piiratumal moel ja seaduserikkujaid on võimalik tuvastada ja hõlpsasti karistada olemasolevaid meetmeid proaktiivselt rakendades. Üldmulje on siiski selline, et Burgenlandi piirkonnas on sotsiaalselt vastuvõetavad töötingimused.