Back to EUR-Lex homepage

EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Use quotation marks to search for an "exact phrase". Append an asterisk (*) to a search term to find variations of it (transp*, 32019R*). Use a question mark (?) instead of a single character in your search term to find variations of it (ca?e finds case, cane, care).
Search tips
Need more search options? Use the Advanced search
You are here

Document C2007/211/21

Kohtuasi C-220/07: 27. aprillil 2007 esitatud hagi — Euroopa Ühenduste Komisjon versus Prantsuse Vabariik

ELT C 211, 8.9.2007, p. 11–12 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

8.9.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 211/11

27. aprillil 2007 esitatud hagi — Euroopa Ühenduste Komisjon versus Prantsuse Vabariik

(Kohtuasi C-220/07)

(2007/C 211/21)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: Euroopa Ühenduste Komisjon (esindajad: J.-P. Keppenne ja M. Shotter)

Kostja: Prantsuse Vabariik

Hageja nõuded

—

tuvastada, et kuna Prantsuse Vabariik võttis siseriiklikku õigusse üle sätted, mis puudutavad selliste ettevõtjate määramist, kes suudavad tagada universaalteenuse osutamist, on Prantsuse Vabariik rikkunud „universaalteenuse” direktiivi 2002/22/EÜ (1) artikli 8 lõikest 2, artiklitest 12 ja 13 ning IV lisast tulenevaid kohustusi;

—

mõista kohtukulud välja Prantsuse Vabariigilt.

Väited ja peamised argumendid

Komisjon heidab oma hagis kostjale sisuliselt ette seda, et viimane võttis puudulikult üle direktiivi 2002/22, kuna Prantsuse õigusaktid sätestavad, et universaalteenuse ühe koostisosa osutamiseks võib kohustada mistahes ettevõtjat, kes on suuteline osutama seda kogu riigi territooriumil. Taoline säte rikub nii ülalmainitud direktiivi artikli 8 lõikes 2 väljendatud mittediskrimineerimise põhimõtet kui majandusliku tõhususe ja tulemuslikkuse põhimõtteid, mis tulenevad artiklitest 8, 12 ja 13 ning IV lisast, kuna välistab a priori ettevõtjad, kes ei suuda tagada universaalteenuse osutamist kogu riigi territooriumil. Direktiiv iseenesest mõistagi ei välista üheainsa ettevõtja määramise võimalikkust in fine, kes vastutab kogu riigi territooriumi katmise eest, kuid igal juhul kohustab see liikmesriike järgima eelnevalt avatud menetlust, mis on kooskõlas direktiivi artikli 8 lõikes 2 toodud kriteeriumitega, selleks, et tagada, et üheainsa operaatori võimalik määramine oleks kõige tulemuslikum ja tõhusam lahendus.

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiiv universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul („universaalteenuse” direktiiv) (EÜT L 108, lk 51; ELT eriväljaanne 13/29, lk 367).

Top